← Eesti

2-14-61399/58

Obsah (10)§ 423§ 168§ 174§ 659§ 660§ 368§ 457§ 171§ 173§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 26. mai 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-61399 Tsiviilasi OÜ Albe

) § 423 lg 2 p 2 alusel. Kostja leidis, et hagejal puudub hagi esitamiseks õigustatud huvi.

  1. Maakohtu
  2. juuni 2015 määrusega lahendati tsiviilasja hinna küsimus, jäeti rahuldamata kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks vahekohtu kokkuleppe tõttu ja esmakordselt peatati käesoleva tsiviilasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-14-57098 hageja vastu esitatud pankrotiavalduse läbivaatamise kohta tehtava lahendi jõustumiseni.
  3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  4. augusti 2015 määrusega eelnimetatud maakohtu määruse menetluse peatamise osas, tegi uue määruse, millega jättis kostja taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata ja saatis asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.
  5. Hageja pankrotihaldur teatas
  6. oktoobril 2015 kohtule, et ei soovi hageja asemel menetlusse astuda ja on nõus sellega, et menetluses jätkab võlgnik.
  7. Kostja esitas
  8. veebruari 2016 teistkordselt taotluse menetluse peatamiseks tulenevalt uuenenud olukorrast, mille maakohus rahuldas
  9. aprilli 2016 määrusega peatades käesoleva tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-14-57098 hageja vastu esitatud pankrotiavalduse läbivaatamise kohta tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohtu määrus jäi ringkonnakohtus muutmata.
  10. Maakohus saatis
  11. veebruari 2017 pooltele ekirja, milles määras tähtaja seisukohtade esitamiseks tulenevalt asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-14-57098 on hageja vastu esitatud pankrotiavalduse läbivaatamise kohta tehtud lahend Riigikohtu määrusega jõustunud.
  12. Kostja esitas
  13. veebruaril 2017 taotluse menetluse uuendamiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks. Hageja suhtes tehtud pankrotimääruse nüüdseks lõplikult selgunud kehtivuse tõttu ei ole käesoleva tsiviilasja lahendil mingit mõju kostja nõuetele hageja pankrotimenetluses. Seega puudub hagejal õiguslik huvi käesolevas asjas esitatud hagi menetlemiseks. Kostja nõude saab selgeks vaielda üksnes tema nõude tunnustamise hagi menetluses. Kostja on vastava hagi ka esitanud (tsiviilasi nr 2-16-3817).
  14. Hageja esitas
  15. veebruari 2017 seisukoha, milles taotles menetluse jätkamist ja hagi rahuldamist. Käesoleva asja menetlust tuleb jätkata, sõltumata hageja pankroti väljakuulutamisest ning sõltumata pankrotimenetluses toimunud ja toimuvatest nõuete kaitsmisest. Hagejal on ka pärast pankrotimääruse jõustumist õiguslik huvi käesolevas asjas lõpplahendi saamiseks. Pankrotimääruse jõustumine ei too kaasa

§ 423lg 2 ps 2 toodud olukorda.

Hageja nõude rahuldamine on jätkuvalt võimalik ning seega on hagejal põhjendatud õiguslik huvi asja edasise menetlemise vastu. Seda eelkõige põhjusel, et käesolevas tsiviilasjas on võimalik tuvastada kostja nõude puudumine hageja vastu. Hagejal ei ole õiguslikult võimalik lõppenud või tasaarvestatud nõuet sooritusnõudena esitada. Pankrotimääruse jõustumine ei mõjuta võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetlust, mis seondub võlgniku pankrotivaraga. See tuleneb üheselt pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lgst 1. Hageja leiab ka, et võlgniku hagi ning nõuete kaitsmise menetlus on olemuslikult erinevad. Hagi läbivaatamata jätmine piiraks põhjendamatult hageja kohtusse pöördumise õigust ja poolte õiguslik vaidlus jääks sisulise lahendita. 2

(7)MAAKOHTU MÄÄRUS
  1. Maakohus uuendas
  2. märtsi 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) menetluse (resolutsiooni p 1) ja jättis hagi

§ 423lg 2 p 2 ja § 368 lg 1 alusel läbi vaatamata (p 2).

Kõik menetluskulud jättis maakohus hageja kanda (p 3). Hagi läbi vaatamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt: − hageja soovib käesolevas asjas esitatud hagi menetlemise tulemusena saavutada kostja nõudeõiguse puudumise tuvastamist. Praeguseks on hageja pankrot kuulutatud välja jõustunud kohtumäärusega. Pankrotimenetluses toimub võlgniku vastu esitatud nõuete kaitsmine PankrS §des 103 ja 106 ette nähtud menetluse kaudu; − hageja pankrotimenetluses

  1. veebruaril 2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitatud teatavate teiste võlausaldajate vastuväidete tõttu esitas kostja
  2. märtsil 2016 nõude tunnustamise hagi (tsiviilasi nr 2-16-3817). Nimetatud hagist nähtuvalt on kostja nõude aluseks samad lepingud, mille alusel hageja esitatus käesolevas asjas tuvastushagi. Kostja nõude vaidlustamise tulemuseks on seega, et käesoleva vaidluse esemeks olev küsimus kostjal hageja vastu nõuete olemasolust (või selle puudumisest), tuleb vaielda selgeks pankrotimenetluse raames esitatava nõude tunnustamise hagimenetluse korras PankrS § 106 järgi; − PankrS § 43 lgst 1 ei tulene võimalust ega õigust vaielda võlausaldaja nõude olemasolu üle eraldi menetluses väljaspool nõude tunnustamise menetlust. Nõude tunnustamise menetluse tarbeks on sätestatud eriregulatsioon, mis on erand ka PankrS § 43 lg 1 suhtes. Menetluskulud jättis maakohus

§ 168

lg 2 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist (

§ 174lg 4 ning § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

Enne määruse tegemist ei andnud maakohus pooltele tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja neile vastamiseks. Maakohus selgitas hagejale õigust taotleda hagi esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale
  2. aprillil 2017 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja saata asja uuesti läbivaatamiseks maakohtule. Kuigi määruskaebuse resolutsiooni järgi soovib hageja maakohtu määruse tervikuna tühistamist, siis ei sisalda kaebus põhjendusi menetluse uuendamise vaidlustamiseks. Samuti ei esita hageja väiteid seoses menetluskulude jaotusega. Hagi läbi vaatamata jätmist ei pea hageja õigeks ja põhjendab oma seisukohta kokkuvõtvalt järgmiselt: − tuvastamishuvi tuleb eeldada, kui küsimuse all oleva õigussuhte osas valitseb ebaselgus, mis ohustab või kahjustab hageja õiguslikku positsiooni ja taotletud tuvastamisotsus võib selle ebaselguse kõrvaldada. Esmalt oli hageja peamine huvi välistada enda võimalik maksejõuetus ning tuvastada asjaolu, et hageja ei ole kostjale võlgu. Pärast ajutise halduri määramist on eeltoodule lisandunud ka võlausaldajate võrdse kohtlemise kohustus; − hagejal puuduvad muud menetlusõiguslikud meetmed oma nõude maksma panemiseks, ta ei saa esitada sooritushagi, sest tema nõue kostja vastu on tasaarvestusega lõppenud; − isegi kui jaatada hageja õigusliku huvi puudumist, siis pole maakohus täitnud selgitamiskohustust ja sellest hagejat varem teavitanud; 3

(7)− pankrotimääruse jõustumine ei mõjuta võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist algatatud kohtumenetlust, mis seondub võlgniku pankrotivaraga. See tuleneb üheselt PankrS § 43 lgst 1; − käesoleva asja vaidluse ese on hageja nõude olemasolu ja hageja tehtud tasaarvestuse kehtivuse tuvastamine. Seega on käesolev tsiviilasi vaidlus PankrS § 43 lg 1 mõttes ega allu PankrS §des 104 ja 106 sätestatule, sest erineb oluliselt nõude tunnustamisest pankrotimenetluses; − hageja nõue sarnaneb pankrotimenetluses vara tagasivõitmisega selle poolest, et mõlemal juhul on eesmärk võlgniku vara suurendamine. Kui kostja nõue ka jääb kaitstuna pankrotimenetluses kehtima, ei tähenda see, et käesoleva vaidluse raames esitatud hageja nõuet ei saaks rahuldada ehk kohustuse puudumist tuvastada. Riigikohus lähtus on neist põhimõtetest ka kohtuasjas nr 3-2-1-157-16 ning jaatas, et kohtuotsusega tunnustatud nõudele saab pankrotimenetluse väliselt vastu vaielda; − maakohus eiras ringkonnakohtu
  1. augusti 2015 määruses väljendatud seisukohta, et pankrotiavalduse läbivaatamisel puudub puutumus käesoleva tsiviilasjaga; − lisaks käsitleb hageja kaebuses tagatisomandi olemust ja poolte võlasuhte lõppemise aluseid, mille põhjal leiab kokkuvõtvalt, et kostja võimalikud nõuded hageja vastu on lõppenud tagatise endale jätmisega. Alternatiivselt lõppes kostja nõue tasaarvestusega. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
  3. mai 2017 kirjaga lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on põhjendatud ja selle muutmiseks puudub alus. Määruskaebus jääb

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

Menetluse uuendamise otsustust ei ole määruskaebusega vaidlustatud ja

§ 660lg 1 järgi ei saaks selles osas ka määruskaebust esitada.

Seega on vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1 edasi kaebamata jõustunud. 14. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata

§ 368lgs 1 ette nähtud tuvastushuvi puudumise tõttu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 659kaudu kohalduvat § 654 lg 6 järgides neid ei korda.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 15.

§ 423

lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja tuvastushagi esitada tuvastamiseks õigusliku huvi olemasolul.

§ 423

lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta läbi vaatamata ka tuvastushagi, kui selles märgitud õiguslikku huvi ei ole võimalik tuvastushagiga kaitsta (Riigikohtu

  1. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09, p 10 esimene lõik). Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, ega seda, et see huvi oleks suurem kui kostja rahalise nõude järgi. Sellises olukorras tuleb tuvastushuvi olemasolu pigem eitada (Riigikohtu
  2. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 13.2). 4

(7)Teatavatel asjaoludel võib hagejal olla õiguslik huvi tuvastada, kas vastaspoolel on tema vastu kehtiv ja sissenõutav nõue (vt nt Riigikohtu
  1. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16613, p 12 kolmas lõik). Hagejal võiks olla tuvastushuvi ka olukorras, kus käesolevas asjas tehtava lahendiga saaks ta vastu vaielda kostja nõude täitmisele (või näiteks tagatise arvel realiseerimisele, vrd garantii kohta Riigikohtu
  2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7916, p 16 teine lõik ja selles viidatud varasem praktika). Tulenevalt aga sellest, et kostja saab omakorda rahalise nõude hageja vastu panna maksma ainult pankrotimenetluses, kus hagejal on samuti võimalus esitada kõiki samu vastuväiteid, siis tuleb praegusel juhul hageja tuvastushuvi eitada. Hageja ei ole põhistanud, milline ebaselgus võiks poolte õigussuhetes säilida veel juhul, kui kostja nõude tunnustamise hagi lahendatakse. Hageja taotletud tuvastus tuleb teha kindlaks kostja nõude tunnustamise hagi lahendamisel, mis on pigem võrreldav sooritusnõudega. Sellises olukorras on põhjendatud jätta juba menetlusse võetud nõue

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3.

mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24 esimene lõik).

  1. Asjakohane ei ole kaebuse kriitika tulenevalt Riigikohtu
  2. veebruari 2017 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-157-
  3. Maakohus sedastas õigesti, et käesolevas asjas esitatud hagi erineb viidatud asjas menetletust oluliselt. Riigikohus rõhutas, et nõuete kaitsmise ja vara tagasivõitmise eesmärgid ning ajalised piirid on erinevad. Nõuete kaitsmine toimub PankrS § 100 lg 2 kohaselt pankrotimenetluse alguses, kusjuures selle eesmärk on saada ülevaade võlausaldajatest ja nende nõuetest. Tagasivõitmine seevastu on osa pankrotivara moodustamisest ja tagasivõitmise hagi esitamiseks on pankrotihalduril PankrS § 118 lg 2 järgi aega kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest. Järelikult täidavad nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem (viidatud määruse p 12). Käesolevas asjas ei ole hageja nõudnud mingit varalist sooritust, st hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest ei sõltu pankrotivara suurus. Samuti ei ole hageja toonud esile asjaolusid, mis võiksid anda alust seada hilisema vara tagasivõitmise hagi esitamine või edukus sõltuvusse käesoleva asja lahendamise tulemusest. Põhiküsimuseks nii hageja nõude kui ka kostja nõude tunnustamise hagi menetlemisel on ühtviisi see, kas kostja saab panna maksma rahalise nõude hageja vastu. Seetõttu ei järgi poolte hagid sisuliselt erinevaid eesmärke ja hagi läbi vaatamata jätmist ei välista Riigikohtu eelviidatud käsitlus.
  4. Ringkonnakohus möönab, et PankrS ei tarvitse piisava selgusega reguleerida käesolevas asjas esitatuga sarnase hagi menetluslikku olukorda pärast pankroti väljakuulutamist. Teatav ebaselgus ei välista käesolevas asjas hagi läbi vaatamata jätmist ja see on võimalik kõrvaldada tõlgendades

ja PankrS sätteid lähtudes pankrotimenetluse eesmärkidest. Siiski on ka pankrotivõlgniku ja võlausaldajate vastastikuste hagide puhul võimalik sarnaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga lähtuda sellest, millised on hagidega taotletavad eesmärgid. Riigikohus on sedastanud, et kui võlgniku eesmärk on

§ 368

lg 1 järgse hagi esitamisega saavutada juba hagi esitamise ajaks alustatud sundtäitmise lõpetamine, ei ole see hagi kohane õiguskaitsevahend ning kohus ei peaks seda menetlema. Sundtäitmise lõpetamist on võimalik saavutada üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise teel (28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 23 esimene lõik). Pankrotistunud võlgniku vastu suunatud rahalise nõude olemasolu tuleb aga selgeks vaielda just PankrS §des 106 jj ette nähtud nõude tunnustamise menetluses. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et käesolev vaidlus vastab PankrS § 43 lg 1 tunnustele, sest selles lahendatakse hageja kui võlgniku hagi, mis seondub pankrotivaraga. Siiski ei tulene PankrS-st keeldu, et ka selline hagi võib jääda

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata

§ 368lgs 1 ette nähtud tuvastushuvi puudumise tõttu. Kõnealune tuvastushuvi võib kaduda või muutuda teisejärguliseks menetluse kestel. 5

(7)PankrS § 44 lg 1 sätestab, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad võlausaldajad esitada nõudeid võlgniku vastu ainult samas seaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub samuti ainult PankrSs sätestatud korras. Nende normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks (Riigikohtu
  1. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14 esimene lõik). Seega ei ole kostjal oma nõude maksmapanemiseks muid võimalusi, kui esitada PankrS § 106 lgs 1 ette nähtud hagi. Üldjuhul peaksid kohtud vältima samadel alustel poolte – kuigi vastassuunaliste nõuete lahendamist, sest see võib tuua kaasa vastuolulisi kohtulahendeid (vt Riigikohtu
  2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 48 teine lõik, samuti selles viidatud varasem praktika; vastuoluliste lahendite vältimise kohustuse kohta vt
  3. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 15). Poolte huve ja menetluslikke võimalusi kaaludes on maakohus õigesti teinud järelduse, et samadel alustel aga vastassuunalistest hagidest tuleb käesoleval juhul menetlust jätkata kostja hagis, sest tal puudub muu võimalus oma nõuet maksma panna.
  4. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Praktiliselt alates kostja esimesest vastusest oli selge, et pooled vaidlevad mh hagi menetlemise vajalikkuse üle. Kohus ei pea pooltele selgitama vaidluse neid aspekte, mis on poolte menetlusdokumentidest niigi arusaadavad (vt nt Riigikohtu
  5. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16, p 15 viies lõik). Maakohtule ei saa ette heita ringkonnakohtu
  6. augusti 2015 määruses väljendatud seisukoha eiramist. Vaidlustatud määrus ei rajane sellel, kas pankrotiavalduse läbivaatamisel on puutumust käesoleva tsiviilasjaga. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata hageja tuvastushuvi puudumise tõttu, mida ringkonnas eeltoodud kaalutlustel peab õigeks.
  7. Hageja sisulisi väiteid ei ole vaja käesolevas menetluses käsitleda, sest need ei põhjenda hageja tuvastushuvi. Kõik väited nii tagatisomandamise kui ka tasaarvestuse kohta saab hageja esitada kostja nõude tunnustamise hagi menetlemisel. Selles asjas tehtav lahend on

§ 457lg 2 kohaselt pooltele siduv mh nende vastuväidete osas (vrd Riigikohtu 26.

aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 13 teine lõik). 20. Maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta ei ole hageja sisuliselt vaidlustanud. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemise kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 kolmandast lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 21. Maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Käesolevas asjas ei andnud maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist pooltele tähtaega menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Üldjuhul peaks kulunimekirjade esitamine toimuma kohtuastmete kaupa sõltumata sellest, kas kulud määratakse kindlaks rahaliselt menetlust lõpetava lahendi tegemisel (

§ 177

lg 1 p 1) või pärast selle jõustumist (

§ 177lg 1 p 2).

Kuigi maakohtu määrus jääb muutmata, ei saa maakohus asuda kulusid rahaliselt kindlaks määrama ilma pooltele vastavate taotluste esitamiseks tähtaega määramata (vrd nt Riigikohtu

  1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 18). Neil kaalutlustel ei määranud ringkonnakohus pooltele menetluskuludega seonduvaid tähtaegu, vaid kulunimekirjade esitamise võimaluse peab andma maakohus.
  2. Vastavalt

§le 427 saab käesoleva määruse vaidlustada Riigikohtus. / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / 6

(7)Mati Maksing Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.