KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-103

§ 102

lg 2 teise lause puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1174-16, p 13; nr 3-2-1-17-16, p 11; nr 3-2-1-124-15, p 15; nr 3-2-1-160-12, p 17). Mh ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu määrus nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.

1. Praegusel juhul on kostja esile toonud, et tema varaline seisund ei võimalda tal tasuda kahele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kahele lapsele kokku tuleks kostjal PKS § 101 lg 1 järgi tasuda elatist ühe Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, s.o
2. aastal 430 eurot ja
3. aastal 470 eurot. Kostja esitas maakohtule tõendi, millest nähtuvalt sai kostja
4. aastal oma töökohal töötades miinimumpalka, s.o 430 eurot kuus (bruto). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust heita maakohtule ette seda, et kohus ei kontrollinud omal algatusel kostja majanduslikku seisundit. Tõendamisega seonduvaid küsimusi on arutatud maakohtu 30.08.
5. a istungil, kohus on selgitanud tõendamiskoormist ning pooled kinnitasid, et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid ega olnud kummalgi poolel ka mingeid taotlusi. Asja suulise arutamise käigus ei väljendanud hagejate seaduslik esindaja kahtlusi, et kostja sissetulek on tegelikkuses oluliselt suurem kui kohtule esitatud tõendist nähtuv. Niisuguses olukorras ei tekkinud maakohtul kohustust asuda omal algatusel tõendeid koguma ja kostja sissetulekute suurust välja selgitama.
6. Ringkonnakohus märgib, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-174-16, p 13, nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14; nr 3-2-1-78-13, p 15). Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest,

§ 101

lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära (

1. aastal 430 eurot,
2. aastal 470 eurot). Samas tuleneb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
3. a novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), et tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada PKS § 101 lõike 1 järgi. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist võrreldes
4. aastaga on uuringu andmetel
5. a seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot kuus, mis jaotub kahe ülalpidamiskohustusliku vanema vahel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-174-16 (p 14) lisaks märkinud, et võrreldes
6. aastaga ei ole järgnevatel aastatel tarbijahinnaindeks tõusnud (s.t aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi muutus olnud 0 % või negatiivne. Sellest saab järeldada, et eelduslikult ei ole ka keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud.
7. a seisuga leppisid vanemad kokku miinimummääras elatise maksmises (160 eurot ühe lapse kohta). Maakohus mõistis kostjalt alates hagi esitamisest välja elatise 185 eurot ühe lapse kohta, s.o elatis kummalegi hagejale suureneb maakohtu otsusega 15 % võrra. 6
8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsusega väljamõistetud elatise suurus põhjendatud ja kooskõlas asja materjalidega. Esineb mõjuv põhjus vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära, kuna kostja varaline seisund ei võimalda tasuda miinimummääras elatist (kostja teenib miinimumpalka, millest tal tuleks kahele lapsele elatisena tasuda 100 %). Samas on kostja ise nõustunud tasuma varem kokkulepituga võrreldes 15 % võrra suuremat elatist, mis ringkonnakohtu hinnangul võimaldab katta laste peamised vajadused, arvestades tegelike ülalpidamiskulude kohta teostatud uurimust ja tarbijahinnaindeksi muutumise dünaamikat. Maakohus ei ole rikkunud õigusnorme ega kohaldanud seadust vastuolus lapse huvidega, käsitledes ühe osana laste ülalpidamiseks kasutada olevatest vahenditest ka hagejale II määratud puudetoetust. Seejuures ei ole kohus leidnud väljamõistetava elatise suurust selliselt,

§ 101

lg 1 järgsest minimaalsest elatisest arvatakse maha pool riikliku lastetoetuse ega hageja II puhul lisaks pool temale määratud puudetoetuse suurust, vaid maakohus on arvestanud kostja varalist seisundit ja tema eeldatavat suutlikkust elatist tasuda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kostjalt väljamõistetud elatis (185 eurot kuus kummalegi hagejale) vastas

1. a seisuga sisuliselt seadusjärgse miinimumelatise määrale, millest on maha arvatud pool riikliku lastetoetuse suurust (215 – 25 = 190 eurot), erinevus on vaid 5 euro ulatuses.
2. Lisaks jäävad riiklikud toetused faktiliselt siiski täielikult hagejate seadusliku esindaja kasutusse. Seega eeldades mõlema vanema võrdset rahalist panust on hagejate seadusliku esindaja käsutuses hageja I ülalpidamiseks (2 × 185) + 50 = 420 eurot ning hageja II ülalpidamiseks täiendavalt veel puudetoetus, s.o kokku 500,55 eurot. Kuna puudetoetust saab täies ulatuses kasutada hageja II vajadusteks, siis puudub alus heita maakohtule ette materiaalõigusnormi väära kohaldamist. Hageja II ei ole põhistanud, et tema puudest tulenevad lisavajadused ületaksid nii seadusest tulenevat tavapärast vajadust kui ka puudetoetusega kaetud ulatust. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mille kohaselt on apellatsioonkaebus esitatud hilinemisega. Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule oma seisukohti apellatsioonkaebusele vastamiseks määratud tähtaja piires.
3. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotuse muutmata. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejatel oleks tekkinud maakohtu menetluses menetluskulusid. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid seda üksnes elatise väljamõistmise kuupäeva osas, mille puhul on tegemist maakohtu poolse ilmse eksimusega. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7