← Eesti

1-17-113/60

Obsah (13)§ 130§ 337§ 2681§ 339§ 275§ 262§ 390§ 114§ 1414§ 131§ 1371§ 387§ 389

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise kuupäev ja koht Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja

) § 275 lg-s 1 sätestatud korras

§ 130lg 2 alusel.

  1. Vahistamistaotluses märgiti, et H. Koovit, kellele ei ole tõkendit kohaldatud, vabaneb
  2. augustil 2017 vanglast kriminaalasjas nr 1-14-2911 mõistetud karistuse kandmiselt. Samas algab käesolevas kriminaalasjas kohtulik arutamine
  3. aprillil
  4. H. Kooviti puhul on olemas

§ 130lg-s 2 ette nähtud vahistamisalused.

Arvestades H. Koovitile esitatud süüdistuse sisu ja tema varasemat karistatust, on põhjendatud alus arvata, et H. Koovit võib vabaduses jätkata uute kuritegude toimepanemist, samuti hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.

  1. H. Koovitit on kriminaalkorras karistatud viiel korral, sh neljal korral reaalse vangistusega (viiest karistusest kolm on kustunud). Kuigi süüdistataval on elukoht, ei ole varem taganud seaduskuulekat käitumist. Viimati karistati H. Koovitit vanglas toime pandud vägivaldse kuriteo eest. H. Koovit kannab KarS § 121 järgi mõistetud vangistust. Käesolevas asjas süüdistatakse H. Koovitit samuti vägivallaga seotud kuritegudes, mis on toime pandud pärast eelmist süüdimõistvat kohtuotsust. Varasemad karistused ei ole H. Koovitile mõju avaldanud ja ta on jätkanud vägivaldsete kuritegude toimepanemist, seda ka vanglas viibides. See viitab sellele, et suure tõenäosusega jätkab H. Koovit vabanedes oma endist kuritegelikku elustiili ja paneb toime uusi kuritegusid. Võimaliku retsidiivsusohu hindamisel tuleb arvestada H. Koovitile käesolevas menetluses ette heidetavate süütegude tehiolusid.
  2. Lisaks ei ole H. Kooviti puhul välistatud, et ta võib hakata kõrvale hoiduma tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest. Süüdistuses kirjeldatud kuritegude eest mõistetava võimaliku karistuse rangus, mis raskema kuriteo puhul ulatub nelja- kuni kaheteistaastase vangistuseni, annab aluse arvata, et kahtlustatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, minnes kohtu eest pakku.
  3. Eeltoodud põhjustel on vältimatult vaja H. Koovit vahistada juhuks, kui ta vabastatakse kriminaalasjas nr 1-14-2911 mõistetud karistuse kandmiselt. Vahistamismäärus
  4. Viru Maakohtu
  5. juuli
  6. a määrusega rahuldati prokuratuuri vahistamistaotlus ja H. Koovit vahistati tingimuslikult. Maakohus määras, et tingimuslik vahistamine kohaldub vahetult pärast H. Kooviti vabanemist (ennetähtaegselt või tähtaegselt) praegu kantava vangistusese kandmiselt.
  7. Kohus märkis, et kuigi tal pole käimasolevas menetlusetapis võimalik tutvuda süüdistuse aluseks olevate tõenditega, saab ta süüdistuse põhjendatust hinnata süüdistusakti põhjal. Sellist lähenemist on aktsepteerinud ka Riigikohus asjas nr 3-1-1-69-14 tehtud määruses. Tutvudes süüdistuse sisu ja süüdistusaktis toodud tõendite loeteluga, leidis kohus, et H. Kooviti suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus. 15.

§ 130

lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Kohtupraktika järgi on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus olemas eeskätt selliste kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on suur. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud. Käesolevas asjas süüdistatakse H. Koovitit KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 ja § 274 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, tal on kaks kehtivat 3

(12)kriminaalkaristust. Praegu kannab ta reaalset vangistust. Viimati tunnistati H. Koovit süüdi Viru Maakohtu
  1. aprilli
  2. a otsusega KarS § 121 järgi ja teda karistati KarS § 65 lg-t 1 kohaldades vangistusega 4 aastat ja 5 kuud. Enne seda karistati H. Koovit KarS § 274 lg 1, § 275, § 214 lg 2 p 1, § 120, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 4 aastat ja 4 kuud. Võttes arvesse süüdistatava eelnevaid karistusi, mida ta praegu kannab, ja käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistust, on olemas põhjendatud alus eeldada, et vabadusse sattudes võib H. Koovit jätkata kuritegude toimepanemist.
  3. H. Kooviti puhul on ka teine vahistamise alus ehk pakkumineku oht. H. Koovit peaks vabanema vangistusest
  4. augustil
  5. Käesolevas kriminaalasjas algavad kohtuistungid aga alles
  6. aprillil
  7. Võttes arvesse H. Koovitit ees ootava karistuse raskust (KarS § 274 lg 2 järgi ähvardab süüdistatavat kuni 5-aastane vangistus ja KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi kuni 12-aastane vangistus), võib süüdistatav hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  8. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. Kooviti kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdistatava vahistamata jätmist.
  9. Kaitsja hinnangul on vahistamismääruse põhjendused oletuslikud ja paljasõnalised. H. Koovit ei ole kunagi kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud ja pole ka põhjust arvata, et ta võiks vabaduses jätkata uute kuritegude toimepanemist. H. Koovit kavatseb asuda vabanedes tööle ja mitte enam sekeldustesse sattuda. H. Kooviti varasem karistatus ei saa olla vahistamise aluseks. H. Koovit on valmis karistust kandma, kui kohus talle selle käesolevas asjas mõistab. Kuna ta on olnud üle nelja aasta vanglas, soovib ta kasvõi mõnda aega kodus olla. Käesolevas asjas on H. Koovit nõus ka lühimenetlusega.
  10. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
  11. Kolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas on aktsepteeritud võimalust vahistada teises kriminaalasjas vangistust kandev süüdistatav edasilükkava tingimusega – alates vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)
  12. novembri
  13. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 15). Samuti on leitud, et

§ 130

lg-t 2 saab kohaldada ka kohtumenetluses, samas on isiku vahistamiseks

§ 130

lg 2 alusel ka kohtumenetluses nõutav prokuratuuri taotlus (RKKKm 3-1-1-94-12, p 19). Käesoleval juhul esitaski prokuratuur taotluse H. Kooviti vahistamiseks. Seega oli maakohus iseenesest pädev tegema otsustuse võtta kohtu alla antud H. Koovit

§ 130

lg 2 alusel vahi alla ja teha seda tingimuslikult, s.o alates isiku vabanemisest teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse kandmiselt. II 21. Isiku vahistamise saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo 4

(12)tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. (RKKKm 01.02.2012 nr 3-1-1-105-11, p 12) Teisalt võib kohus nii kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu põhjendades tugineda muuhulgas vabatõendeile ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Samuti on kohtupraktikas peetud vahistamisaluse põhjendamiseks lisaks väliselt tajutavatele asjaoludele aktsepteeritavaks ka nn seesmisi asjaolusid nagu näiteks isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid. Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. (RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.2) 22. Määruskaebuse esitaja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et H. Kooviti suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus. Ka kolleegium ei näe alust maakohtule kuriteokahtluse tuvastamise osas etteheiteid teha. Kuna H. Koovit oli vahistamistaotluse esitamise ajaks üldmenetluses kohtu alla antud, hindas kohus kuriteokahtluse põhjendatust õigustatult süüdistusakti pinnalt. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust (RKKKm 12.12.2014 nr 3-1-1-69-14, p 10.2). 23. Maakohus tugines H. Koovitit vahistades mõlemale

§ 130lg-s 2 sätestatud vahistamisalusele.

Nimelt leidis kohus nii seda, et süüdistatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma (vt käesoleva määruse punkt 16), kui ka seda, et H. Kooviti puhul on olemas kuritegude jätkuva toimepanemise risk (vt käesoleva määruse punkt 15). (A)

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole vahistamismääruses märgitu piisav, jaatamaks kõrgendatud ohtu, et H. Koovit võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samuti ei ole prokuratuuri vahistamistaotluses esitatud asjaolusid, mis annaksid selge aluse asuda seisukohale, et H. Kooviti puhul on kõnealune oht olemas.
  2. Nii maakohus kui ka prokuratuur tuginesid kõnealuse vahistamisaluse sisustamisel üksnes H. Koovitit süüdimõistmise korral ähvardava karistuse raskusele, viidates seejuures KarS § 118 lg 1 sanktsiooni ülemmääras ette nähtud 12-aastasele ja KarS § 274 lg 2 sanktsiooni ülemmääras ette nähtud 5-aastasele vangistusele. Kolleegium möönab, et isikut ähvardava karistuse raskus on üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 22.4). Vahistamisaluse (sh menetlusest kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on aga vastuolus (põhi)seaduse mõttega. Kui (põhi)seadusandja pidanuks sellist lähenemist aktsepteeritavaks oleks põhiseaduses lubatud ja seaduses sätestatud ka selline vahistamisalus, mis lähtuks üksnes kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva kuriteo raskusest. Ometigi kehtiv õigus sellist vahistamisalust ette ei näe. Riigikohus on märkinud, et ka kõige raskema kuriteo toimepanemises põhjendatud kahtlus saab olla üksnes vahistuse eeltingimus mitte aga samaaegselt ka vahistamisalus. Erinevalt mitmetes teistes riikides valitsevast regulatsioonist ei nähta Eesti Vabariigi Põhiseaduses ega kriminaalmenetluse seadustikus ette isiku vahistamist ainuüksi kuriteo raskuse tõttu. (RKKKm 11.12.2006 nr 3-1-1-103-06, p 12)
  3. Peale viite H. Kooviti süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisude sanktsioonidele pole vahistamismääruses (nagu ka vahistamistaotluses) esitatud ühtki argumenti, põhistamaks järeldust, et H. Koovit võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Muu hulgas 5

(12)ei ole käsitletud H. Kooviti käitumist varasemates kriminaalmenetlustes ega tema sotsiaalseid sidemeid või elukorraldusest tulenevaid põhjusi, mis soodustaksid pakkuminekut (või siis räägiksid hoopis selle ohu vastu). Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka kriminaalasja materjalidest fakte, mis osutaksid selgelt kõrgendatud ohule, et H. Koovit võib hakata vabanedes kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Seetõttu nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et maakohtu järeldus kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu kohta on oletuslik ja paljasõnaline. Kõneksolevat vahistamisalust tuleb eitada. Seetõttu muudab kolleegium

§ 337

lg 1 p 3 alusel maakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, mille kohaselt tuleb H. Koovit vahistada muu hulgas seepärast, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. (B)

  1. Samas jagab kolleegium maakohtu arvamust, et H. Kooviti puhul on põhjendatud alus rääkida kõrgendatud ohust, et ta võib vabanedes hakata toime panema uusi kuritegusid.
  2. Riigikohus on selgitanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Samuti on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem ka nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 15). Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb võtta arvesse mh isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti tema eelnevat elukäiku (RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 9). Kuritegude jätkuva toimepanemise oht kui vahistamisalus tähendab prognoosi, et oletatavasti toimepandud kuritegude uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, kui isiku vabadust ei piirata. Sellist tulevikuprognoosi ei saa tuletada vahetult kuriteokahtlusest ega ka mitte väidetavalt juba toimepandud kuriteo raskusest. See tähendab, et vahistamisalust ei tohi sisustada ainuüksi kuriteokahtluse kui vahistamise eeldusega. Samas tuleb vältimatult arvestada, et tulevikuprognoosi esitamiseks peab kohus pöörduma andmete poole, mis tal vahistamisküsimuse otsustamise ajal on olemas nii vahistatava enda kui ka tema senise käitumise kohta. (RKKKm 08.12.2009 nr 3-1-1-108-09, p 9). Kuigi kuriteokahtlusega hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik jätkata kas samalaadsete kuritegude toimepanemist või selliste kuritegude toimepanemist (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.2). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole suunanud õiguskuulekale käitumisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.3). Teatud juhtudel saab ka ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus olla aluseks selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.4). Uute kuritegude toimepanemise ohu kui vahistamisaluse põhjendamisel on aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik. Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks. (RKKKm 12.04.2012 nr 3-1-1-32-12, p-d 9.2–9.3)
  3. Kolleegium leiab, et H. Kooviti varasem karistatus koostoimes käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistusest nähtuva kuriteokahtlusega loovad põhjendatud aluse arvata, et H. Kooviti puhul on 6

(12)kõrgendatud oht vägivallakuritegude toimepanemiseks. H. Koovitil on kehtiv karistatus muu hulgas mitme vägivallakuriteo – kehalise väärkohtlemise, väljapressimise, ähvardamise ja võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise – eest (sarnaselt maakohtule ei võta ringkonnakohus siinkohal arvesse prokuratuuri vahistamistaotluses asjakohatult välja toodud H. Kooviti kustunud karistusi, sest isiku retsidiivsusriski hinnates ei ole lubatav tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele – vt RKKKm 05.02.2016 nr 3-1-1-15-16, p 19). Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse H. Koovitit esiteks kaaskinnipeetava brutaalses ründamises, mis kolmandate isikute sekkumiseta oleks võinud lõppeda raske tagajärjega (vt käesoleva määruse punkt 4), ja teiseks vanglaametniku tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, millega kaasnes kannatanule adresseeritud nõudmine panna toime ebaseaduslik tegu (vt käesoleva määruse punkt 6).
  1. Asetades H. Kooviti süüdistuses kirjeldatud väidetava käitumise varasemate kohtuotsustega tuvastatud vägivallakuritegude foonile, on põhjendatud alus arvata, et H. Koovitil on tugev kalduvus vägivaldsusele. Kuriteokahtluse (süüdistuse) sisu viitab sellele, et H. Koovit ei suuda isegi kontrollitud vanglakeskkonnas oma agressiivsust talitseda. Väärib märkimist, et vanglaametniku väidetav ähvardamine toimus ajal, mil kohus juba menetles H. Koovitile esitatud süüdistust kaaskinnipeetava ründamises. Seejuures leidis kõneksolev ähvardamine süüdistuse kohaselt aset alles üsna hiljuti – mais
  2. See suurendab vaadeldava intsidendi kaalukust retsidiivsusriski tuvastamisel, sest mida vähem aega on möödunud viimasest (arvatavast) vägivallajuhtumist, seda vähem on põhjust loota, et isik on vahepeal oma käitumist muutnud.
  3. H. Kooviti varasemate kuritegude, samuti praeguse menetluse esemeks olevate tegude iseloom viitab süüdistatava hoiakule, mille kohaselt on vägivald tema jaoks tavapärane vahend oma eesmärkide saavutamiseks. Märgitule osutab ka süüdistuses kirjeldatud H. Kooviti väidetavate tegude agressiivsuse aste: tegemist on tõsise füüsilise või vaimse vägivallaga, mitte juhuslikku laadi või karistatava käitumise alampiiri kompavate rikkumistega. Seejuures ei saa mööda vaadata kahtlusest, et H. Kooviti vägivaldsus on ajas isegi süvenenud, sest käesolevas kriminaalasjas tekkinud kuriteokahtlus hõlmab muu hulgas juba ka raske tervisekahjustuse tekitamise katset.
  4. Arvestades, et süüdistuse kohaselt üritas H. Koovit alles hiljuti survestada ähvarduse (psüühilise vägivalla) abil vanglaametnikku ebaseaduslikku tegu toime panema, ei saa kõrvale jätta ka ohtu, et H. Koovit võib vabaduses kasutada sama meetodi (vägivalda) käimasoleva kriminaalmenetluse mõjutamiseks. Süüdistusakti(de) kohaselt on selles kriminaalasjas oluline roll isikulistel tõendiallikatel. Seetõttu võib süüdistataval – tema seniseid hoiakuid ja käitumisviisi arvestades – tekkida vabanedes kiusatus sundida tunnistajaid ja kannatanuid valeütluste andmisele (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime mõni isikuvastane kuritegu. Arvestades selliste võimalike kuritegude raskust, tuleb vahistamisaluse olemasolu jaatada isegi juhul, kui asuda seisukohale, et nende toimepanemise tõenäosus pole erakordselt suur (vt ka RKKK 3-1-1-32-12, p 9.3).
  5. Eelnevat arvestades saab H. Kooviti puhul rääkida tavapärasest oluliselt suuremast riskist, et ta võib vabaduses panna toime uusi vägivallakuritegusid. Seega on olemas

§ 130lg 2 teises alternatiivis ette nähtud vahistamisalus.

III

  1. Vaatamata sellele, et H. Kooviti suhtes on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus ja tema vahistamist saab praegu pidada seaduslikuks, leiab kolleegium, et olemasoleval kujul toob Viru Maakohtu
  2. juuli
  3. a vahistamismäärus koosmõjus sama kohtu
  4. juuni
  5. a kohtu alla andmise määrusega (vt käesoleva määruse punkt 7) kaasa H. Kooviti põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Nimelt võeti H. Koovit vaidlustatud määrusega 7

(12)tähtajatult vahi alla, tagamaks kriminaalmenetlust, milles on järgmine menetlustoiming – kohtuistung – planeeritud alles 3.–
  1. ja
  2. aprilliks
  3. Seejuures tuleb arvestada, et H. Kooviti vangistusaeg lõppes
  4. augustil
  5. See tähendab, et Viru Maakohtu praeguste otsustuste kohaselt peaks H. Koovit vahi all viibides (esimesed) rohkem kui kaheksa kuud üksnes ootama seda, et kohus hakkaks tema kriminaalasja arutama. Eelduslikult ei tee riik samal ajal kriminaalmenetluse toimetamiseks midagi.
  6. Kolleegium meenutab esmalt, et vahistamise näol on tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste – eeskätt üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni – kõige intensiivsema riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 10 ja RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.1).
  7. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Ka juhul, kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 järgi ei ole veel möödunud mõistlik aeg, kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks, võib ometi olla juba möödunud eelvangistuses pidamise mõistlik aeg (EIÕK art 5 lg 3). Põhjendamatud viivitused menetluses sunnivad kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. (RKKKm 22.02.2011 nr 3-1-1-110-10, p 15, samuti RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16, p 42)
  8. Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul on süüdistatava viibimine vahi all asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist: nt selle arutamist võrreldes muude kriminaalasjadega eelisjärjekorras (vt otsus asjas Kudla vs. Poola, p 130 ja Pishchalnikov vs. Venemaa, p 49). Vastasel korral rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul EIÕK art 5 lg 3 nõudeid. Lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas võib ka juba suhteliselt lühike vahistamise aeg rikkuda EIÕK art 5 lg 3 nõudeid (vt nt otsus asjas Shishkov vs. Bulgaaria, p 66, kus EIÕK art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus või Belchev vs. Bulgaaria, p 82, kus EIÕK art 5 lg 3 rikkumiseks loeti nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune eelvangistus).
  9. Ringkonnakohus leiab, et H. Kooviti vahi all hoidmine alles aprillis 2018 algava kohtuliku arutamiseni oleks eelnevalt käsitletud põhimõtetega vastuolus. Esiteks on käesolev kriminaalasi võrdlemisi lihtne ja väiksemahuline. Süüdistuse esemeks on kaks vanglas toime pandud vägivallategu (kaaskinnipeetavale raske tervisekahjustuse tekitamise katse ja vanglaametniku ähvardamine). H. Koovit on kriminaalasjas ainukene süüdistatav. Süüdistus- ja kaitseaktide kohaselt on nende kuritegude kohta esitatavate tõendite hulk tagasihoidlik (tervisekahjustuse tekitamise katse puhul Viru Vangla meditsiiniosakonna õiend, üks asitõendite vaatlusprotokoll, lisaks süüdistatava, kannatanu ja kahe tunnistaja ütlused; vanglaametniku ähvardamise puhul kaks asitõendite vaatlusprotokolli, sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, väljatrükk H. Kooviti distsiplinaarkaristustest, süüdistatava, kannatanu ja kahe tunnistaja ütlused). Sellise mahu ja keerukusastmega kriminaalasjas on vahistusaeg, mis tõenäoliselt hõlmaks nii kaheksakuulist perioodi enne kohtuliku arutamise algust kui ka kohtulikku arutamist ja sellele järgnevat aega kuni kohtuotsuse jõustumiseni, märkimisväärselt pikk.
  10. Määrava tähendus vaidlustatud kohtumäärusest tuleneva H. Kooviti põhiõiguste riive ebaproportsionaalseks lugemisel on aga siiski sellel, et ajavahemikul augustist 2017 kuni aprillini 2018 ehk tervelt kaheksa kuud peaks H. Koovit viibima vahi all mitte selleks, et riik saaks samal 8
(12)ajal teha tema kriminaalasja lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, vaid üksnes selleks, et oodata kohtumenetluse algust. Sellises olukorras pole võimalik väita, et riik ilmutaks kriminaalasja lahendamiseks erilist hoolikust (vt käesoleva määruse punkt 37). 40. Maakohus määras kohtuliku arutamise aja kindlaks siis, kui H. Koovitit polnud veel vahistatud ja prokuratuur polnud ka kohtule selleks taotlust esitanud (vt käesoleva määruse punktid 7 ja 8). Seega ei saanud kohus ega kohtumenetluse pooled kohtulikku arutamist planeerides arvestada asjaoluga, et tegemist on kriminaalasjaga, milles süüdistatav viibib vahi all.

§ 2681

lg 2 p 2 mõtte kohaselt on aga kriminaalasjal, milles süüdistatavale kohaldatakse tõkendina vahistamist, kohtuliku arutamise aja valikul teatav prioriteet. H. Kooviti kriminaalasja arutamist planeerides pole aga sellega arvestatud ja see võis pikendada H. Kooviti vahistamise ja kohtuliku arutamise alguse vahele jäävat aega. Sellise olukorra muudab eriti problemaatiliseks see, et asjaolud, millele tuginedes prokuratuur

  1. juunil 2017 H. Kooviti vahistamist taotles ja maakohus süüdistatava
  2. juulil 2017 vahistas, pidid olema prokuratuurile ja kohtule teada juba
  3. juuni
  4. a eelistungil, mil kohtuliku arutamise aeg paika pandi.
  6. juuni
  7. a eelistungil põhjendas maakohus kohtuliku arutamise aja määramist
  8. a aprillikuusse üksnes asjaoluga, et prokuröri kalender on
  9. a märtsi lõpuni täis (vt käesoleva määruse punkt 7). Kolleegiumi hinnangul ei ole prokuröri hõivatus piisav argument, õigustamaks olukorda, kus H. Koovit peab käesolevas asjas vahi all viibides kaheksa kuud oma kriminaalasja arutamist ootama, taludes sedavõrd pikka aega vahistamisega kaasnevat vabadusõiguse, samuti süütuse presumptsiooni riivet. Nende riivete proportsionaalsuse hindamise aspektist pole tähtsust, kas prokuratuuri suutmatus tagada käesolevas asjas riikliku süüdistuse esindamine kohtus enne
  10. a aprillikuud on tingitud puudustest selle asutuse sisemises töökorralduses või hoopis asjaolust, et prokuratuurile pole tagatud ressursse, mis võimaldaks võtta teenistusse piisaval arvul prokuröre, menetlemaks kriminaalasju mõistliku aja jooksul. Mõlemal juhul lasub vastutus riigivõimul ja kummagi põhjusega ei saa õigustada sedavõrd pikka ajavahemikku H. Kooviti vahistamise ja kohtuliku arutamise alguse vahel. H. Koovit ega tema kaitsja ei põhjustanud kohtuliku arutamise lükkumist sedavõrd kaugesse tulevikku. IV
  11. Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus ühelt poolt on H. Kooviti suhtes nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus (vt käesoleva määruse II osa) ning viimase kaalukust arvestades tuleb süüdistatava vahistamist pidada

§ 130lg 2 mõttes vältimatult vajalikuks.

Teisalt tooks maakohtu vahistamismäärus – selle praegusel kujul – koostoimes sama kohtu poolt varem tehtud kohtu alla andmise määrusega edaspidi kaasa H. Kooviti põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, sh EIÕK art 5 lg 3 rikkumise, kuna süüdistatav peaks liiga kaua vahi all kriminaalasja arutamist ootama. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

43. Kolleegiumi hinnangul ei ole H. Kooviti põhiõiguste rikkumise vältimiseks piisav ka

§ 275

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt peab maakohus vähemalt korra kuue kuu jooksul tegema süüdistatava vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks kirjaliku määruse. Esiteks oleks ka kuuekuuline vahistusaeg, mille vältel süüdistatav üksnes ootab kohtumenetlust, käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvestades ülemäärane. Teiseks järeldub vahistamismääruse põhjendustest maakohtu seisukoht, et süüdistatav peaks jääma vahi alla vähemalt kohtuliku arutamiseni, mistõttu on vähetõenäoline, et maakohus H. Kooviti omal algatusel varem vabastaks. Kolmandaks ei ole kohtupraktika põhjal üheselt selge, kas

§ 275

lg 2 on kohaldatav ka enne kohtuliku arutamise algust (vt RKKKm 30.05.2016 nr 3-1-1-22-16, p 17 lõpuosa). Ringkonnakohus leiab siiski, et

§ 275lg-t 2 tuleks (vähemalt analoogia korras) kohaldada 9

(12)kohtu alla antud süüdistatava suhtes ka enne kohtuliku arutamise algust. Sellist järeldust toetab lisaks põhiõiguste kaitse argumendile ka

§ 275

lg 2 sõnastus, mis räägib maakohtu menetluses vahi all olevast süüdistatavast üldiselt, nimetamata üksikuid menetlusetappe (vrd sama paragrahvi esimese lõikega). 44. Tulenevalt

§ 262

lg 1 p-st 4 või § 275 lg-st 1 ja § 130 lg-test 1 ja 2 on kohus pädev nii selleks, et kohtumenetluses esitatud vahistamistaotlus täielikult rahuldada ja süüdistatav (tähtajatult) vahi alla võtta, kui ka selleks, et vahistamistaotlus täielikult rahuldamata jätta ja süüdistatava vahistamisest keelduda.

§ 390

lg 1 ja § 337 lg 1 kohaselt laieneb osutatud pädevus ka vahistamise või sellest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendavale ringkonnakohtule. Sellises olukorras on kohtul loogiliselt ka n-ö vahepealne pädevus – rahuldada kohtumenetluses esitatud vahistamistaotlus teatud kitsendava tingimusega, nt määrates kindlaks maksimaalse vahistamistähtaja, mille vältel tohib isikut konkreetse määruse alusel vahi all hoida. Selline otsustus vähendab isiku põhiõiguste riive intensiivsust võrreldes olukorraga, kus kohus võtab kohtu alla antud süüdistatava vahi alla tähtajatult ja asub alles kuue kuu (

§ 275lg 2) möödudes kontrollima vahistatuse jätkuvat põhjendatust.

Riigikohus on sarnast tõlgendusmeetodi kasutades leidnud, et olukorras, kus

§ 114

lg 2 võimaldas kohtul kas lubada jälitustoimingute tegemist kuni kahe kuu jooksul iga päev või jätta jälitustoimingu luba üldse andmata, tuli iseenesest seaduslikuks pidada ka kohtu n-ö vahepealset otsustust, sh näiteks seda, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi (RKKKo 30.06.2014 nr 3-1-1-14-14, p 751). 45. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kõigile riigivõimu harudele siduva proportsionaalsuse põhimõtte (põhiseaduse § 11) järgimiseks on kriminaalmenetluse tagamisel – konkreetsemalt

§ 1414

lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel – võimalik kohaldada kõnealuseid meetmeid ka ajutiselt kohtu määratud tähtajaks, ehkki seadus sellist tähtaegsust otsesõnu ei sätesta (vt nt RKKKm 20.02.2012 nr 3-1-1-1-12, p-d 16–23 ja RKKKm 08.03.2017 nr 3-1-1-117-16, p 35). Ringkonnakohtu hinnangul on argumendid, millele tuginedes Riigikohus põhistas n-ö ajutise arestimise vajalikkust, mutatis mutandis arvestatavad ka siis, kui küsimuse all on kohtu pädevus kohtumenetluses esitatud vahistamistaotluse lahendamisel. 46. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium järgmisele seisukohale. Olukorras, kus kohtu alla antud süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka

§ 130

lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava

§ 262

lg 1 p-s 4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui

§ 275lg-s 2 nimetatud kuus kuud.

Esmajoones on selline pädevus oluline vahistamismääruse peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu jaoks, sest ringkonnakohtul puudub võimalus kontrollida maakohtu menetluses vahi all oleva süüdistatava vahistatuse põhjendatust omal algatusel ja enne

§ 275

lg-s 2 nimetatud kuue kuu möödumist ning vältida sel moel tähtajatust vahistamisest tingitud põhiõiguste riive muutumist ebaproportsionaalseks. Samuti võib vahistamistähtaja määramine olla oluline selleks, et kohus ja kohtumenetluse pooled ilmutaksid nõutavat hoolikust kriminaalasja kiireks lahendamiseks (vt käesoleva määruse punkt 37). 47. Eelmises punktis märgitu ei tähenda seda, nagu peaks kohtu alla antud süüdistatav, kelle kohus vahistab kindlaks tähtajaks, viibima kõikidel juhtudel vahi all selle tähtaja lõpuni. Juhul kui kuriteokahtlus, millele vahistamisel tugineti, või vahistamisalus langeb ära enne vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav

§ 275

lg-s 2 ette nähtud korras viivitamatult vabastada (vt ka

§ 131lg 5). Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks. 10

(12)Teisalt ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud seegi, et kohus pikendab algses vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt proportsionaalseks pidada.
  1. Ringkonnakohus leiab, et H. Kooviti põhiõiguste ja EIÕK art 5 lg 3 rikkumise vältimiseks tuleb tema vahistamine muuta tähtaegseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa olukord, kus H. Koovit viibib vahi all üksnes kohtuliku arutamise ootamiseks, ilma et tema kriminaalasjas tehtaks ühtki sisulist menetlustoimingut, kesta kauem kui
  2. a oktoobri lõpuni ehk umbkaudu 3 kuud vahistamisaja algusest. Seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud määrus tühistada osas, millega kohus ei määranud kindlaks H. Kooviti vahistamise lõpptähtaega, ja teha selles osas uus – täiendatud – otsustus, määrates H. Kooviti vahistamise lõpptähtpäevaks
  3. oktoobri
  4. See tähendab, et käesoleva määrusega muudetava vahistamisotsustuse alusel ei tohi H. Koovit olla vahistatud kauem kui
  5. oktoobrini
  7. Käesolev määrus ei võta aga maakohtult võimalust asjaolude muutumisel H. Kooviti vahi all viibimise tähtaega prokuratuuri taotlusel (vt käesoleva määruse punkt 20) uue määrusega pikendada. Eeskätt võib kohus kaaluda vahistamistähtaja pikendamist siis, kui kohtuliku arutamise aega peaks muudetama nii, et kohtuistung algab juba enne käesolevas määruses ette nähtud vahistamistähtaja möödumist või vahetult pärast seda. Sõltumata sellest võib vahistamistähtaja pikendamine tulla kõne alla ka juhul, kui kohus peab samal ajal võimalikuks asendada vahistamise

§ 1371

alusel elektroonilise valvega või kui elektroonilise valve kohaldamine osutub võimatuks ainuüksi seetõttu, süüdistatav ei anna selleks

§ 1371lg-s 1 nimetatud nõusolekut.

  1. Mõistetavalt ei takista ringkonnakohtu määratav vahistamistähtaeg H. Kooviti vabastamist ka enne
  2. oktoobrit 2017, kui nt kuriteokahtlus või vahistamisalus peaks varem ära langema. V
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu

  1. juuli
  2. a määruse H. Kooviti vahistamise kohta osaliselt. Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis kindlaks määramata H. Kooviti vahistamise lõpptähtpäeva. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsustuse, määrates, et H. Koovit võib olla käesoleva määruse all vahi all kuni
  3. oktoobrini
  4. Muus osas ringkonnakohus maakohtu vahistamismäärust ei muuda, kuid jätab määruse põhiosast välja järelduse, et H. Koovit tuleb vahistada mh seetõttu, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Kaitsja määruskaebuse rahuldab ringkonnakohus osaliselt.
  5. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et H. Kooviti algne vahistamine ja praegune vahi all pidamise jätkamine on seaduslik.
  6. Ehkki ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu vahistamismääruse, pole käesoleva määruse näol tegemist vahistamisest keeldumise määrusega

§ 387lg 2 mõttes.

Seetõttu laieneb käesolevale määrusele

§ 387lg-st 1 tulenev edasikabe kord (vt ka RKKKm 01.12.2016 nr 3-1-1-99-16, p 10 jj).

Selle korra kohaselt tuleb määruskaebus esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendamatuks, edastab ta selle

§ 38911

(12)lg 4 kohaselt Riigikohtule. Kaitsjana saab määruskaebuse esitada üksnes advokaat (

§ 390lg 1 ja § 344 lg 3 p 2).

54. Andmeid määruskaebemenetluse ringkonnakohtule esitatud. kulude kohta ega nende hüvitamise taotlust pole /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.