1-17-6586/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-6586 Kohtukoosseis Mati Kartau Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. juuni 2017 määrus M.S. esindaja Tambet Laasiku kaebuse rahuldamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu M.S. lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kaebus Riigiprokuratuuri
3. juuni 2017 määruse peale RESOLUTSIOON
4. Riigiprokuratuuri
5. juuni 2017 määrus jätta muutmata.
6. M.S. esindaja Tambet Laasiku kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik
7. Kriminaalasjas nr 13260104169 alustati 08.11.2013 Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuris menetlus KarS § 121 tunnustel M.S. kannatanuna ülekuulamisega selles, et 03.01.2013 kella 02 paiku tarvitati Tartus, Lossi tn 28 asuvas õllerestoranis Püssirohukelder füüsilist vägivalda M.S. suhtes.
8. Kriminaalmenetlus lõpetati Lõuna prefektuuri poolt 09.12.2015 ringkonnaprokurör T. Liiva nõusolekul KrMS § 2001 alusel kuriteo toime pannud isiku tuvastamatuse tõttu, kuna tunnistaja A.A., kannatanu M.S. ja kahtlustatavana üle kuulatu E.J. ütlused on omavahel vastuolus.
9. Riigiprokuratuuri 22.01.2016 määrusega jäeti M.S. esindaja A. Vissaku kaebus rahuldamata.
10. Kriminaalmenetluse lõpetamine jõustus Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2016 määrusega, millega jäeti kannatanu esindaja poolt esitatud kaebus rahuldamata.
11. M. S pöördus 15.04.2016 tsiviilkohtusse kahju hüvitamise nõudega ning palus kohtul mõista E. J ja E. S välja talle põhjustatud mittevaraline kahju.
12. Tartu Maakohus tegi 22.03.2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-6002, millega rahuldas M.S. kahju hüvitamise nõuded E. J ja E. S vastu. Tartu Maakohtu otsus jõustus 25.04.
14. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistusse laekus 08.05.2017 M.S. esindaja T. Laasiku kuriteokaebus, milles sooviti E. S ja E. J suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 121 lg 1 ja § 320 lg 1 alusel ning M. R suhtes KarS § 320 lg 1 alusel.
15. 16.05.2017 võeti Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse uurija poolt vastu otsus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta numbriga
17. 22.05.2017 saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri M.S. lepingulise esindaja T. Laasiku kaebus PPA Lõuna Prefektuuri 16.05.2017 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale.
18. 02.06.2017 jättis Lõuna RP esitatud kaebuse oma määrusega osaliselt rahuldamata selles osas, et E. J, E. S ja M. R poolt tsiviilasjas nr 2-16-6002 vande all antud ütlustes puudub valeütluste kuriteokoosseis KarS § 320 lg 1 alusel.
19. 09.06.2017 saabus Riigiprokuratuuri M.S. esindaja T. Laasiku kaebus kriminaalmenetluse mittealustamise kohta. Riigiprokuratuuri määrus
20. Riigiprokurör tutvus kaebuse esemeks olevate materjalidega ning jäi seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamise teade on seaduslik, mistõttu kriminaalmenetlust ei jätkata.
21. Valeütluste andmise puhul peab nimetatud kuriteo koosseisutunnuste täitmiseks olema tuvastatud, et isik on mõne eelnevalt nimetatud menetluse raames teadvalt avaldanud tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. M. R on enne ütluste andmist hoiatatud vastutusest valeütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest ja teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 318 ja § 320 alusel. TsMS § 262 lg 1 kohaselt enne kui tunnistaja annab ütlusi, selgitab kohus talle kohustust tunnistajana rääkida tõtt ja selgitab § 256-259 sisu. Kohtuistungi protokollis tsiviilasjas nr 2-16-6002 (16.01.2017) puuduvad igasugused viited selle kohta, et kohus on M. R selgitanud TsMS § 256-259 sisu ja samuti ei nähtu, et kohus oleks nimetatud õiguseid selgitanud ka E.J. ile ja E. S, sest nendelt on kohtuistungil võetud vaid allkiri ütluste andmise kohta vande all. Kaebuses toodud vastupidised väited on riigiprokuröri arvates asjakohatud ja ebaõiged.
22. Kaebaja taotlus, et prokurör võtaks jõustunud kohtulahendi teinud kohtunikult seletuse või kuulaks ta üle kriminaalasja raames ülalkirjeldatud asjaolude selgitamiseks, ei ole õiguslikult pädev. Kaebajal endal oli võimalus esitada vastuväide ülalnimetatud puuduste kõrvaldamiseks kohtu tegevuse osas TsMS § 333 lg 1 korras, mida ta aga teinud ei ole. TsMS § 55 kohaselt saab kohtuistungi või muu protokollitud menetlustoimingu menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes.
23. Ütluste erinevust tsiviilkohtumenetluses videosalvestisel nähtuga on võimalik seletada ajafaktoriga, kuna sündmusest on möödas üle 3,5 aasta, mistõttu võib isik anda ütlusi selliselt, mida ta arvas tõene olevat. Kostjatele E. S ja E.J. ile ei saa ette heita asjaolu, et nad oleksid tahtlikult andnud valeütlusi. Tunnistaja M. R ei saa ette heita sündmuste mäletamist teisiti, kui see on tuvastatuks loetud tsiviilkohtu poolt videosalvestisele tuginevalt.
24. Põhiseaduse § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu – seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. -2-
25. Saab tõsikindlalt järeldada, et E. S, E. J ja M. R ei ole tsiviilkohtupidamise käigus andnud teadvalt valeütlusi. Kui tsiviilkohus oleks leidnud, et nimetatud isikud on andnud kohtus valeütlusi, oleks ta selle fikseerinud ja pöördunud vastava taotlusega prokuratuuri poole. Ringkonnakohtule esitatud kaebus
26. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse M.S. lepinguline esindaja T. Laasik, kes taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kohustada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri algatama kriminaalmenetlust seoses E. S, E. J ja M. R poolt tsiviilasja nr 2-16-6002 raames valeütluste andmisega.
27. Kannatanu esindaja hinnangul kätkeb KarS § 319 ja § 320 hoiatus endas ka isiku informeerimist seaduslikest alustest, mille esinemise korral on ütluste andmisest keeldumine lubatud. Vastasel juhul oleks hoiatus sisutühi. Eeldades prokuratuuri väite õigsust, mille kohaselt kohtunik ei selgitanud TsMS § 256-259 sisu, ei oleks toimunud ka hoiatamist, mis aga ometigi on istungiprotokollis esile toodud. Prokuratuur lähtub ekslikust arusaamast nagu oleks võimalik hoiatada keelu rikkumise eest ilma, et samal ajal selgitataks keelu olemasolu ja sisu.
28. Ebaõige on prokuratuuri seisukoht nagu oleks valeütluste andmise põhjuseks isikute halb mälu. Mitte ükski kõnealustest isikutest ei väitnud, et nad ei mäleta sündmusi selgelt või et aja möödumise tõttu on nende mälu hägustunud. Vastupidi nad kõik rõhutasid, et mäletavad sündmusi selgelt ja täpselt. Isiku ütlustest ei ole tegemist mitte ebaolulise lahknevusega videosalvestisest, vaid sellega võrreldes täiesti erineva olukorra kirjeldusega.
29. Menetleja peab kriminaalmenetluse alustamisel eeldama, et isikud on andnud tahtlikult valeütlusi, mitte otsima kahtlustatavate tegevust õigustavaid asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-6010 p 9). Isiku õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg ei hõlma õigust valetada, samuti ei ole PS § 22 lg 3 mõeldud kaitsma isikuid, kes vastavat kaitset ise ei kasuta ning sellekohase õiguse teostamisest loobuvad. E. S, E. J ja M. R valisid ise võimaluse anda ütlusi ning otsustasid kohtus valetada. Ringkonnakohtu järeldused
30. Tartu Ringkonnakohus, tutvudes asja materjalide ja tsiviiltoimikuga nr 2-16-6002 kokku 161 lehel, on seisukohal, et Riigiprokuratuuri
31. juuni 2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning edasikaebus jääb tagajärjetuks. Vastavat seisukohta põhistab kohus järgmiselt.
32. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on esmajoones kontrollida, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Selle käigus võib kohus leida, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid, vaieldamatult aga eeldab see ka juba olemasoleva tõendusteabe hindamist. Apellatsioonikohtul tuleb seega hinnata, kas juba olemasolevate tõendite valguses saab sedastada kriminaalmenetluse aluse esinemist. Kriminaalmenetluse aluse puudumine võib tähendada nii seda, et puudub tegu karistusõiguse mõttes, kui ka seda, et tegu ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule.
33. Kriminaalmenetluse alustamise otsustus on diskretsiooniotsus ning seetõttu tuleb hinnata, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ning kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust juhul, kui selleks esinevad ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ning seetõttu ei saa läbiviidavate menetlustoimingute otsustamine toimuda kergekäeliselt. Seega ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine. Kannatanu esindaja väide, mille kohaselt peab menetleja kriminaalmenetluse alustamisel eeldama, et isikud on andnud tahtlikult -3- valeütlusi, on seega ebaõige, kuna käesoleval juhul puuduvad küllaldased tõsikindlad andmed, mis viitaksid kuriteo tunnustele. Seda kinnitab ka kohtupraktika, mille kohaselt tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, kus puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKKo nr 3-1-1-60-10 p 11). Käesoleval juhul on prokuratuur leidnud, et üldse puudub kuriteokahtlus.
34. Arvestades kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ei saa kohus kohustada prokuratuuri süüdistust esitama, kui prokuratuur pärast vajalike menetlustoimingute tegemist selleks alust ei näe. Nimelt peab ringkonnakohus siin arvestama, et vastavalt KrMS §-le 30 lg 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on nimetatud otsustustesse sekkumisel selgelt piiratud täiendavate menetlustoimingute läbiviimise vajaduse väljaselgitamisega. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme. Samas KrMS § 208 lg 8 sätestab, et ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks on prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud ainult siis, kui ringkonnakohus tühistab Riigiprokuratuuri määruse. Seda saab aga teha ainult täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks. Käesolevas asjas selleks alust pole.
35. Küsimus on tsiviilasja materjalidele tuginedes anda hinnang, kas kostjad andsid tsiviilasjas teadvalt valevande ja tunnistaja M.R. teadvalt valeütlusi ning kas on alust nende suhtes kriminaalasja algatamiseks KarS § 320 lg 1 järgi. Prokuratuur on sellele küsimusele vastanud eitavalt ja ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga.
36. Kannatanu esindaja on kaebuses märkinud, et maakohus selgitas E. S, E.J. ile ja M. R TsMS § 257 aluseid keelduda ütluste andmisest, mis kätkeb endas ka isiku informeerimist seaduslikest alustest, mille esinemise korral on ütluste andmisest keeldumine lubatud. Sellest hoolimata väidab aga prokuratuur, et nimetatud isikutele ei selgitatud TsMS §-de 256-259 sisu ning sellega nagu sunniti kedagi tunnistama iseenda vastu. Kaebaja märgib, et nimetatud isikud valisid ise võimaluse anda ütlusi ning otsustasid kohtus valetada, olles teadlikud sellega kaasnevatest riskidest. Isiku õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg ei hõlma õigust valetada. Kuna isikuid on ütluste andmisest keeldumise õigusest hoiatatud ning puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et valeütluste andmise põhjuseks oleks olnud midagi muud kui isikute soov vabaneda vastutusest kannatanu suhtes toime pandud vägivalla eest, siis kaebaja arvates on olemas alus kriminaalmenetluse alustamiseks.
37. Ringkonnakohus, tutvudes tsiviilasja nr 2-16-6002 kohtuistungi protokolliga, kontrollis, millisel viisil on isikutele ütluste andmise kohustust ja neist keeldumise õiguseid tutvustatud. Hageja vanne on lk 103 ja kostjate vanded lk 104-105 ning tunnistaja M.R. hoiatus KarS §-de 318 ja 320 järgi lk
38. Kohtuistungi protokollist (lk 108-117) nähtub, et hageja ja kostjad lugesid vande ette ja allkirjastasid selle. Vande kohaselt avaldasid nad asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata. Tunnistajale oli hoiatus arusaadav ja ta andis vastava allkirja. Seega olid isikud üldnõuete kohaselt hoiatatud. Neile täiendavate selgituste andmist TsMS §-de 256-259 järgi protokollist ei nähtu. Samas ei nähtu ka, et hageja või kostjate esindajad oleks seda nende õiguste kaitseks eraldi nõudnud.
39. Kuna isikud olid hoiatatud ja nad andsid ütlusi, siis tuleb selgitada, kas esineb KarS § 320 lg 1 koosseisulisi tunnuseid. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Tõenditeks ei ole aga ülekuulatava omapoolsed hinnangud, oletused ja arvamused. Subjektiivsest küljest lähtudes on koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st et ta peab olema teadlik, et ta annab vale sisuga ütlusi. Kohtupraktika kohaselt ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist (RKKKo nr 3-1-1-81-00 p7.1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tuvastatav E. S, E. J ja M. R ütluste andmisest tahtlik -4- valeütluste andmine ja selle tõttu on Lõuna Ringkonnaprokuratuur jätnud õigesti kriminaalmenetluse algatamata.
40. Nähtuvalt tsiviilasja nr 2-16-6002 kohtuotsusest (lk 140-145) on kohus hinnanud kogumis ütluseid (hageja M. S, tunnistaja A. A, kostjad E. S ja E.J. , tunnistaja M.R. ) ning leidnud, et kuigi kostjate seletused ja tunnistaja M.R. ütlused on vastuolus videosalvestistelt nähtava sündmuste käiguga, kus kostjad aktiivselt osalevad intsidendis hagejaga, on tuvastatud, et tegemist oli rüselusega, mille käigus E. S tekitas hagejale kehavigastusi. Samas kohus tuvastas, et hageja oli alkoholijoobes ja politsei saabumisel ei osutanud teda peksnud isikutele, mistõttu kriminaalasja raames ei õnnestunud neid isikuid välja selgitada.
41. Kohtuistungi protokollile ja kohtuotsusele toetudes puudub ringkonnakohtul alus arvata, et ütluste andmisel on kostjad ja tunnistaja M.R. andnud teadlikult valeütlusi. Ringkonnakohus sarnaselt Riigiprokuratuurile ei tuvastanud KarS § 320 lg 1 koosseisutunnuste võimalikku esinemist. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et isikuliste tõendiallikate puhul sõltub kajastamise adekvaatsus meeleelundite kvaliteedist, ajast, mille vältel tajuti, intelligentsusest ja paljudest muudest asjaoludest. Seega tuleb arvestada mäluga seonduvaid seaduspärasusi ning on võimalik ütluste erinevust tsiviilkohtumenetluses videosalvestisel nähtuga seletada ajafaktoriga, kuna sündmusest on möödas üle 3,5 aasta. Asjaolu, et E. S, E.J. ja M.R. leiavad ütluste andmisel, et mäletavad sündmust selgelt ja täpselt, ei tähenda, et nende ütlused võivad ajafaktori tõttu ajas siiski muutuda. Tahtlust valeütluste andmiseks käesoleval juhul võimalik tuvastada ei ole ja seetõttu jääb ringkonnakohus prokuratuuri seisukohtade juurde.
42. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja M.S. lepingulise esindaja T. Laasiku kaebuse rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau Kohtunik -5-