KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-15-7561 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Viivi Tomson, Agu Timmi Kohtua

§ 25

lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. aprilli 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Leo Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid Nurm Süüdistatav Leo Lomp Isikukood: 34703100358; elukoht: kindel elukoht puudub; karistatus: varem kriminaalkorras karistatud
2. korral Süüdistatava kaitsja Vandeadvokaat Argo Küünemäe Kohtuistungi toimumise aeg
3. märts 2017 RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja
5. aprilli 2016 otsus tühistada osaliselt, see on Leo Lombile karistuse mõistmise osas.
6. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista Leo Lombile KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja tema karistuse kandmise aega arvata alates 03.04.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Leo Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe apellatsioon rahuldada osaliselt.
4. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt mõista Advokaadibüroo Küünemäe&Partnerid kasuks välja 192 eurot vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt Leo Lombile süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest. 5.1 Advokaadibüroo Küünemäe&Partnerid kasuks välja mõistetav õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohus arutas üldmenetluses Leo Lombile KarS §

§ 25

lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 03.04.2015 kella 15.40 paiku Lääne-Virumaal Tapa Vallas XX külas XXX asuvas korteris lõi vähemalt korra A.L. noaga kaela piirkonda ja seejärel tõmbas noaga üle kannatanu kaela, põhjustades A.L. kaelapiirkonna lõikehaava, mis oli 10 cm pikkune, paremal pindmisem, vasakul sügavam. Oma tegevusega põhjustas L. Lomp A.L. tervisekahjustuse, mis ei kesta üle 4 kuu ja ei ole eluohtlik. L. Lombi poolt valitud kuriteo toimepanemise vahend ning teo toimepanemise tehiolud, eriti löök kannatanu kaela piirkonda viitavad sellele, et L. Lombi tegevus oli suunatud A.L. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. 25.04.2016 otsusega tunnistas maakohus L. Lombi talle esitatud süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 § 25 lg 2 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 7 aastat vangistust, nähes selle algusajaks KarS § 68 lg-st 1 juhindudes ette 03.04.

1. Taolist otsustust põhistades luges maakohus kõigepealt tõendatuks, et L. Lomp lõi A.L. noaga ühel korral kaela piirkonda ja tõmbas kannatanul seejärel noaga üle kaela, nagu seda talle süüdistuses ka ette heidetakse. Selliselt põhjustas L. Lomp kannatanule tervisekahjustuse, mis ei ole eluohtlik ega kesta üle 4 kuu ega ole eluohtlik. Hädakaitses süüdistatav kohtu hinnangul seejuures ei tegutsenud. Nimelt hindas maakohus ebausaldusväärseks L. Lombi ütlused selles, et ta oli sunnitud ennast kaitsma ründe eest. Süüdistatava sellekohane väide ei haaku tuvastatud tehioludega ega kannatanu ja tunnistaja T.T. ütlustega. A.L. ja T.T. kannatanu poolt L. Lombi peksmist ja kägistamist ei kinnitanud. Mõlemad väitsid L. Lombi riietest üles tõstmist, et teda lärmamise tõttu korrale kutsuda ja köögist välja viia. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu köögis võitlusjälgi, mis tõendaksid tema versiooni, lisaks ei ole L. Lombi kaelal olevad kriimustused võrreldavad tema kirjeldatud kägistamise tagajärjel tekkivate vigastustega (muljumisjälgedega). 05.04.2015 isiku läbivaatuse protokollis väljatoodud vigastused ja patsiendikaardilt nr R288331 selguv ei kinnita üheselt vigastuste saamise aega ega süüdistatava ütlusi vigastuste tekkepõhjuste osas. Seejuures ei tule kõne alla ka KarS § 31 lg 1 (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus) kohaldamine. L. Lombil ei olnud põhjust olla kannatanu ründe osas hirmul ja ta ei kujutanud ka ekslikult endale ette asjaolusid, mis tema teo õigusvastasuse välistaksid. Ta lõi kannatanut noaga kõri piirkonda teadlikult ja tahtlikult. Edasi selgitas maakohus, et KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes on oht elule põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millega tavaliselt ilma meditsiinilise abita kaasneks kannatanu surm. Tunnistaja L.F. ütluste, kiirabikaardi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõttega haigusloost on tuvastatud, et A.L. seisund haiglasse jõudmisel oli üliraske ja tunnistaja arvates oleks kannatanu ilma kiirabi tegutsemiseta verekaotuse tagajärjel surnud. Võimalik raskeim tagajärg jäi seega saabumata tänu T.T. kohesele reageeringule kutsuda välja kiirabi ning tänu kiirabi kiirele sekkumisele. Kuna ekspertiisiakti nr 15E-LÕI0054 kohaselt jäi raske tervisekahjustus saabumata, tuleb L. Lombi tegu kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamise katsena. Veel leidis kohus, et L. Lomp, lüües vähemalt ühe korra noaga A.L. kõripiirkonda ning seejärel tõmmates tal noaga, mille tera on 11,7 cm pikkune ja 2 cm laiune risti üle kõri, tegutses vähemalt kaudse tahtlusega põhjustada oht kannatanu elule. Rünnates A.L. noaga kaela piirkonda, kus asuvad suuremad veresooned, mille vigastamise korral realiseerub oht elule loetud minutitega, halvimal juhul järgneb surm, pidi L. Lomp aru saama, et tema tegevuse tagajärjel võib kannatanu elu ohtu sattuda. Tahtlusele tema elu ohustada viitab ka tekitatud haav, s.o 10 cm pikkune lõige. 2 L. Lombile karistust mõistmisel märkis maakohus esmalt, et KarS § 25 lg-s 6 ja §-s 60 antud võimaluse kasutamine põhjendatud ei ole, kuna süüdistatav näitas enda käitumisega üles ükskõiksust kannatanusse, püüdmata ära hoida raskemaid tagajärgi, mida tema tegu oleks võinud põhjustada. Lisaks asus L. Lomp peitma ja varjama asitõendeid, peites noa köögikapi taha, mis viitab otseselt sellele, et ta sai oma teo keelatusest aru. Toimepandud teos L. Lomp end süüdi ei tunnistanud. Tema käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Eripreventiivses mõttes on süüdistatav isikuks, keda on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sh isikuvastase süüteo eest. Kuna süütegu jäi praeguselt katsestaadiumisse, on põhjendatud mõista L. Lombile reaalne vangistus alla sanktsiooni keskmist määra ehk 7 aastat. Nimetatud karistus vastab tema süü suurusele. Samuti on see piisav mõjutamaks teda edasiste kuritegude toimepanemisest hoiduma.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lombi kaitsja Argo Küünemäe, taotledes lahendi tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt palub ta kuriteo ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 järgi või L. Lombile kergem karistus mõista. Kaitsja arvates on maakohus tõendeid hinnanud vääralt ja valikuliselt ning jätnud osadele tõendite hinnangu üldse andmata, jõudes nii valele järeldusele L. Lombi poolt KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisest.

Konkreetsemalt osundab vandeadvokaat järgmisele. Kohus rikkus menetlusnorme ja jättis põhjendamatult üle kuulamata tunnistaja L.V., kes oleks saanud anda iseloomustavaid ütlusi kannatanu ja süüdistatava omavaheliste suhete ning nende käitumise mustri osas. Samuti rikkus maakohus menetlusnorme, kui jättis rahuldamata kaitsja taotluse T.T. ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks olukorras, kus tema kohtus antud ütlused olid otseses vastuolus kohtueelses menetluses antutega (vt protokolli lk 22). Arusaamatult ja vääralt on maakohus jõudnud järeldusele, et kannatanule tekitatud lõikehaav oli eluohtlik. Ekspertiisiaktis nr 15E-LÕI0054 öeldakse ühemõtteliselt, et „vigastus ei ole eluohtlik, kuna lõikehaav ei ulatu neelu, hingetorusse ega söögitorusse, ei vigastanud suuri veresooni, sellega ei kaasnenud eluohtlikke nähtusi.“ Kohus aga viitab vääralt L. F ütlustele ja seab need põhjendusi esitamata tõendite hierarhias ettepoole kohtumeditsiini eksperdi järeldustest. Kannatanu ja T.T. on andnud kohtus valeütlusi, kuna need on olulistes faktides diametraalses vastuolus eeluurimisel antud ütlustega. Need ütlused kaitsja taotlusel korduvalt istungil usaldusväärsuse kontrolliks ka avaldati. Kannatanu ja tunnistaja vastuolusid selgitada ei osanud. Vaatamata sellele ei ole kohus A.L. ja T.T. i ütluste usaldusväärsust sõnagagi puudutanud. Väär on ka kohtu järeldus, et „05.04.2015 isiku läbivaatuse protokollis väljatoodud vigastused ei kinnita nende saamise aega ja kohta, mistõttu ei ole L. Lombi ütlused tema peksmise ja kägistamise osas usaldusväärsed.“ Samuti on kohatud kohtu etteheited L. Lombile kehavigastuste tekkeaja fikseerimata jätmise osas, kuna ta vahistati kohe peale sündmust ja vaid uurimisasutusel oli võimalik tema tervislikku seisundit puudutavaid toiminguid teostada, sh vigastuste tekkeaeg üles märkida. Veel on arusaamatu kohtu järeldus, et süüdistatav tekitas kannatanule kaks noahaava ehk ühe töögi tagajärjel ja teise tõmbehaava. Ekspertiisiakt seda ei kinnita, s.o ekspert märgib, et A.L. esines kaelapiirkonna lõikehaav. Sellise järelduse tingis prokuröri poolt väljendatu. Prokurör püüdis kohut lisaks eksitada sellegagi, et väitis, nagu oleks L. Lomp noa ära peitnud. Vastavad tõendid puuduvad. Väär on ka kohtu järeldus, et L. Lomp ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Seejuures on maakohus märkinud kord, et „olukord oli rahunenud, rünne oli lõppenud“ (lk 8 esimene lõige) ning siis viidanud kannatanu ja tunnistaja ütlustele, kes väitsid, et mingit rünnet ei olnudki. Seega on kohus fakte käsitlenud valikuliselt ja mitteobjektiivselt. Kaitsja hinnangul A.L. st lähtunud rünne esines ning seda tõendavad T.T. ja süüdistatava ütlused, samuti L. Lombi läbivaatuse protokollid 03.04.2015 ja 3 05.04.2015, s.o need tõendid kinnitavad kannatanu poolt L. Lombi ründamist füüsilist jõudu kasutades ning peksmist rusikate ja jalgadega, samuti tema kägistamist selliselt, et ta kaotas mingiks ajaks teadvuse ja talle jäid kaelale armid. Üksnes kartes enese tervise ja elu pärast haaras L. Lomp enesekaitseks laual oleva noa ja hakkas sellega ennast kaitsma, vehkides noaga enda ees olnud kannatanu suunas, millise vehkimise käigus sai kannatanu lõikehaava. Seega ta tegutses hädakaitses KarS § 28 lg-te 1, 2 mõttes. Seejuures ei ületanud ta ka hädakaitse piire, millest annavad tunnistust süüdistatava kehavigastused. 3. Tartu Ringkonnakohus 29.08.2016 otsusega tühistas maakohtu otsuse L. Lombi süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi ning tegi uue lahendi, millega tunnistas L. Lombi süüdi Kar

S § 121 lg 2 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

1. Ringkonnakohtu otsuse kasseeris Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid Nurm, kes taotles selle tühistamist ja maakohtu lahendi jõustamist.
2. Riigikohus 09.02.2017 otsusega nr 3-1-1-111-16 ringkonnakohtu lahendi L. Lombi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 järgi ka tühistas ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassatsioonikohus leidis, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab nii materiaal- kui menetlusõiguslikke olulisi minetusi ning märkis järgmist. Riigikohus selgitas kõigepealt, et süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. Seega tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele isiku tahtlus suunatud oli. Saabunud tagajärg võib olla üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Ringkonnakohus on L. Lombi tahtluse tuvastamisel keskendunud põhjendamatult eksperdiarvamusele ja teo tegelikule tagajärjele. Tema tahtluse hindamisel ei prevaleeri ekspertiisiakt muude kriminaalasjas kogutud tõendite ees. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud. Samuti pööras ringkonnakohus põhjendamatult suurt tähelepanu L. Lombi teojärgsele käitumisele (s.o leidis, et kuna süüdistatav peitis noa kohe ära, siis ei soovinud ta kannatanu elu ohustada) ega ole arvestanud tema teo objektiivset avaldumist. Kolleegium meenutab, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Teojärgne käitumine on eeskätt abipakkuv kriteerium. Veel ei ole ringkonnakohus L. Lombi teo subjektiivse külje hindamisel arvestanud, et süüdistatav ründas kannatanut küllaltki suure noaga ja tõmbas sellega üle tema kõri, tekitades 10 cm pikkuse lõikehaava, mis oli osalt ka sügavam ning on jätnud arvesse võtmata A.L. seisundi kiirabi saabumisel ja haiglasse viimisel. Riigikohus leidis veel, et ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnanud kogumis ka siis, kui ei lugenud tuvastatuks, nagu oleks L. Lomp enne noatõmmet üle A.L. kõri teda ka noaga löönud. Kuigi ekspertiisiaktis ei ole peale lõikehaava muid vigastusi ära näidatud, ei võimalda see teha lõplikke järeldusi teo toimepanemise objektiivsete asjaolude esinemise või puudumise kohta. Näiteks on süüdistatav ka ise väitnud, et noaga üle kõri tõmbamisele eelnes mitu noalööki kannatanu suunas. Löökide korduvust ei ole välistanud enda ütlustes ka kannatanu. Kuivõrd vaidlusalune väidetavalt aset leidnud noaga löömine jäi täielikult tagajärjetuks, s.o ei tabanud kannatanut sootuks, ei saanud ekspertiis selle toimumist või mittetoimumist mingilgi määral tuvastada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Tartu Ringkonnakohtu istungil 21.03.2017 jäid süüdistatav ja vandeadvokaat A. Küünemäe apellatsiooni juurde, palusid maakohtu otsuse tühistada, L. Lombi õigeks mõista või alternatiivsete taotlusetena ta KarS § 121 lg 2 järgi süüdi tunnistada või talle KarS §

§ 25lg 2 järgi 4 kergema karistuse mõista.

Prokurör palus jätta vaidlustatud lahendi muutmata ja kaitsja esitatud edasikaebuse rahuldamata. 7. Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, asub seisukohale, et maakohtu otsus L. Lombi süüditunnistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi jääb muutmata.

Apellatsioon selle taotluses mõista süüdistatav õigeks või kvalifitseerida tema kuritegu ümber KarS § 121 lg 2 järgi, jääb rahuldamata. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks rahuldada edasikaebus selle alternatiivtaotluses mõista L. Lombile kergem karistus ning samuti on põhjendatud kaitsja seisukoht, et süüdistatava poolt kannatanult noaga kaela piirkonda löömine tõendatud ei ole, s.o väheneb kuriteo ulatus.

1. Eelmärgitud seisukohti põhjendades märgib ringkonnakohus kõigepealt ära, et apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust asjaolus, mille kohaselt tõmbas L. Lomp kannatanul noaga üle kaela, tekitades talle 10 cm pikkuse haava. Küll on vaidlusesemeks küsimus, kas sellele eelnes ka noalöök kaela piirkonda. Ringkonnakohus asub siin kaitsjaga sarnasele seisukohale, et süüdistustekstis märgitud noalöök ei ole leidnud tõendamist. Maakohtu poolt loetletud ja süüdistuse sellist väidet kinnitama mõeldud tõendid, s.o kannatanu ja süüdistatava ütlused, jätavad ruumi kahtlustele, kas osundatud esimene löömine noaga üldse toimus. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu süüdistusteksti sõnastusele vastavas osas, s.o süüdistuse kohaselt lõi L. Lomp vähemalt korra A.L. noaga kaela piirkonda ja seejärel tõmbas noaga üle kannatanu kaela. Ehk siis mainitud esimest noalööki silmas pidades tõusetub küsimus juba sellest, mida mõista lauseosa - „lõi kaela piirkonda“ - all. Riigikohus on käesolevas kriminaalasjas tehtud lahendis märkinud, et see tähendab üksnes kannatanu suunas tehtud löögiliigutust, kus noa kokkupuudet nahaga üldse ei toimunudki. Ringkonnakohus leiab, et süüdistus vastavas osas on ebamäärane ja jätab lubamatult ruumi tõlgendamiseks, st sõnapaari „kaela piirkond“ võib mõista ka selliselt, et löök tabas A.L. kaela. Tõsi, viimase järelduse välistab üheselt ekspertiisiaktist nr 15E-LÕI0054, kiirabikaardist nr 76/5/477, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla koostatud kannatanu haigusloo väljavõttest ja tunnistaja L. F ütlustest selguv teave, s.o loetletud tõendid kirjeldavad vaid ühte haava A.L. kaela piirkonnas lõua all. Ringkonnakohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud ka L. Lombi poolt sellise löögiliigutuse tegemine (s.o noaga üle A.L. kaela tõmbamisele eelnevalt), mis kannatanut ei tabanud. Sellist löömist ei kinnita ei A.L. ega ka L. Lombi tunnistused. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et seda, mitu korda süüdistatav teda lõi, ta ei mäleta. Löökide korduvust järeldas ta kiirabiarsti ja haiglaarstide jutust, st ta kuulis, et teda on löödud mitu korda (vt maakohtu istungiprotokoll lk 8). L. Lomp ise on 05.04.2015 öelnud, et lõi kannatanule kusagile kaela piirkonda vist kaks korda, täpselt ei mäleta (kd 2 lk 77). Seega nii A.L. kui süüdistatava tunnistused vastavas osas on ebamäärased ning ühest järeldust vaidlusaluse noalöögi toimumise kohta nende pinnalt teha ei saa. Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et tõendatud on üksnes L. Lombi poolt kannatanul noaga ühel korral üle kaela tõmbamine ja sellega talle sinna 10 cm pikkuse lõikehaava tekitamine. Nagu märgitud, selles osas apellatsioonimenetluses vaidlust ei ole.
2. Jätkuvalt on vaidlus selles, kas L. Lomp, tõmmates kannatanul noaga üle kaela, tegutses hädakaitses KarS § 28 lg 1 tähenduses. Nimelt on süüdistatav, kes maakohtu istungil ütluste andmisest keeldus (istungiprotokolli lk 33), eeluurimisel 05.04.2015 kinnitanud, et tõmbas kannatanul noaga üle kaela enesekaitseks, kuna viimane peksis teda julmalt rusikate ja jalgadega, sh siis, kui ta oli maha kukkunud, samuti kägistas teda umbes minuti jooksul nii, et ta ei saanud vahepeal üldse hingata. Tal oli surmahirm ning kui ta sai maast püsti, võttis laua pealt noa ja kui kannatanu talle uuesti kallale tulla tahtis, lõi ta suurest hirmust tingituna A.L. t noaga (kd 2 lk 76 jj). Süüdistatav on viidanud kannatanust lähtunud kesvale ründele, mis tingis tema vajaduse ennast kaitsta. 5 Ringkonnakohtu istungil on süüdistatav eelmärgitu juurde kindlaks jäänud ning jätkuvalt kinnitanud, et tõmbas kannatanul noaga üle kaela, kuna pidi end kaitsma temast kasvult palju suurema A.L. eest. Samuti on L. Lomp toonitanud, et kannatanu ründas teda mitte millegi pärast, esitades talle eelnevalt erinevaid alusetuid süüdistusi, sh nagu ta oleks kannatanu ratta ja mööbli ära lõhkunud ja korteri eest maksmata jätnud. Maakohus on võimalikku tuginemist hädakaitseõiguse regulatsioonile kui õigusvastasust välistavale asjaolule eitanud ning taolise seisukohaga nõustub täielikult ka ringkonnakohus. Tõendid, mis süüdistatava ja tema kaitsja arvates L. Lombi kirjeldatud julma füüsilise peksmise ohvriks langemist kinnitavad, kolleegiumi hinnangul selle asjaolu tõendamiseks sobilikud nimelt ei ole. Süüdistatava visandatud sündmuste käik (s.o nagu oleks kannatanu L. Lompi peksnud ja kägistanud) ei ühildu milleski A.L. ja tunnistaja T.T. i ütlustest selguvaga. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub nimelt, et mingitki süüdistatava poolt kirjeldatud intensiivset vägivalda A.L. tema kallal ei kasutanud. Nende tunnistustest ilmneb vaid see, et kuna L. Lomp rääkis väga kõva häälega (räuskas, nagu tema kõneviisi iseloomustas kannatanu) ega kuuletunud A.L. käsule selline tegevus lõpetada, siis võttis viimane tal kaelusest kinni eesmärgiga ta toolilt püsti tõsta ja köögist välja viia. See, kas süüdistatav tõstis häält põhjusel, et kannatanu nõudis temalt enda juures elamise eest raha 30 eurot, soovis nimetatud summat poest toidukaupade toomiseks või tegi süüdistatavale etteheiteid muudel asjaoludel (st algatas konflikti, nagu seda peab oluliseks kaitsja), seejuures mingitki märkimisväärset tähendust ei oma. A.L. ja T.T. i ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ringkonnakohus põhjust ei näe. Kindlasti ei anna selleks alust vandeadvokaadi arvamus, nagu oleksid nende isikute kohtus antud ütlused diametraalses vastuolus nende poolt eeluurimisel antutega. Kannatanult kohtueelses menetluses võetud ütlusi kohtuistungil avaldatud üldse ei ole ning kaitsja ei ole seda ka taotlenud, vaid vandeadvokaat on mõnel korral soovinud, et kohus avaldaks usaldusväärsuse kontrolliks tunnistaja T.T. i varasema tunnistuse, mida maakohus istungiprotokolli lk-lt 20, 21, 23 selguvalt on ka teinud. Samas peab märkima, et tegemist on olnud asjaolude täpsustamisega, mis tõendamiseseme seisukohalt olulist tähendust ei omanud, s.o etteloetud laused on puudutanud kannatanu, T.T. i ja L. Lombi alkoholi pruukimise sagedust ning tunnistaja hinnangut sellele, milliseks A.L. alkoholi tarvitatuna muutub ja kas tal esineb mälulünki (protokolli lk-d 20 jj). Maakohus ei rahuldanud kaitsja mitte igat vastavat T.T. i ütluste avaldamistaotlust, kuid sellist toimimisviisi ei saa pidada menetlusnormide rikkumiseks, nagu vandeadvokaat seda teeb. Kohtuistungi protokollist selguvalt kohus, nagu prokurörgi, neil juhtudel vastuolusid tunnistaja ütlustes nimelt ei tuvastanud (protokolli lk-d 21, 22). Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimub, juhindudes KrMS § 289 lg-st 1, aga üksnes juhul, kui need on vastuolus ristküsitlusel antutega. Samuti ei saa märkimata jätta, et siingi oli tegemist kas just mainitud kolme isiku alkoholi tarvitamise harjumust iseloomustavate või A.L. ja L. Lombi konflikti põhjust puudutavate tunnistustega. Kaitsja on maakohtu poolt kriminaalmenetlusnormide rikkumist näinud ka tunnistaja L. V kohtuistungil ülekuulamata jätmises. Tunnistaja ülekuulamist on ta vajalikuks pidanud, kuna viimane oskavat anda vahetuid kannatanu ja süüdistatava omavahelisi suhteid ning käitumist iseloomustavaid ütlusi. Vandeadvokaadi osundatud etteheide on kolleegiumi hinnangul asjakohatu, kuivõrd istungiprotokolli lk-l 32-33 on ta ise tuginevalt KrMS § 291 lg 1 p-le 3 leidnud, et L. V oma vanuse ja tervise tõttu ei saa kohtusse tulla ning tema ülekuulamine video vahendusel ei ole otstarbekas. Samuti on ta nõustunud tunnistaja ütluste avaldamisega üksnes kannatanu vigastusi kirjeldavas osas. Nii nagu A.L. ja tunnistaja T.T. i ütlused, ei kinnita L. Lombi poolt väidetavat sündmuse aset leidmise viisi ka sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd 2 lk 1-15). Selgub ju selle lisaks olevatelt fototabelitelt 10, 11, 12, 13, 15, et selles kuriteopaigana suhteliselt pisikeses köögis asetsevad toolid laua ääres ja ka laud on oma kohal ning mingeidki ründe- või kaitsetegevusega tavapäraselt tekkivad jäljed ei ole seal 6 täheldatavad. Ringkonnakohtu hinnangul oleks süüdistatava kirjeldatud julm ning aktiivne tegevus tema peksmisel, samuti L. Lombi maha kukkumine ja rabelemine (s.o enda ütluste kohaselt rabeles ta kõvasti), pidanud jätma ka mingingi nähtava ning tajutava märgi. Tõsi, apellatsioonis nimetatakse sellise n-ö märgina L. Lombi läbivaatuse protokollidel sedastatut, s.o 03.04.2015 on tema kaela mõlemal pool täheldatud punetavaid kriimustusi (kd 2 lk 42-44) ning kaks päeva hiljem on tuvastatud: parema jala reie esiküljel hematoom suurusega 5 cm x 4,5 cm, kõhupiirkonnas paremal pool hematoom suurusega 6 cm x 6,5 cm, parema labakäe peal hematoom suurusega 4 cm x 2,5 cm, vasaku käe küünarnuki ja käelaba vahel hematoom suurusega 7 cm x 9,5 cm (kd 2 lk 45-48). Seega jäljed füüsilise vägivalla talumisest oleksid justkui olemas. Lisaks selgub, et 13.04.2015 on politsei L. Lombi tema enda soovil toonud Rakvere haiglasse, kus ta on kaebustena ära nimetanud 02.-03.04.2015 jalgadega pea piirkonda peksmisest tingitud peauimasuse ja –ringluse, tasakaaluhäired ning valu vasaku labajala piirkonnas (anamnees ja patsiendikaart kd 2 lk 64-66). Ringkonnakohus, eelosundatud tõendeid hinnanud, leiab sarnaselt maakohtuga, et L. Lombi läbivaatusel sedastatud vigastuste saamise aega ja viisi need ei näita. Alust kahelda ei ole vaid selles, et 03.04.2015 tema kaelal tuvastatud ja protokollil märgitud „punetavad kriimustused“ tekkisid samal päeval, kui A.L. süüdistatava kaelusest üles tõstis, soovides ta köögist välja viia. Nimelt selgub 05.04.2015 läbivaatusel süüdistatava kehal leitud hematoomide osas tähelepanuväärsena, et nende olemasolu on ta politseile avaldanud alles 2 päeva pärast juhtunut. Mingitki põhjust taoliseks viivitamiseks tal ei olnud. Seda enam, et anamneesist (kd 2 lk 64) selguvalt on politsei pakkunud süüdistatavale võimalust EMO-sse pöördumiseks juba 03.04.2015, kuid viimane seda ei soovinud. Küll täheldas ringkonnakohus aga kattuvuse A.L. ja tunnistaja T.T. i ütlustes selles, et 03.04.2015 metsas tööl olles kukkus L. Lomp maha. Kannatanu sõnul kukkus süüdistatav isegi mitu korda (kohtuistungi protokoll lk 5, 18). Ehk siis ta võis vigastused saada kas kukkumisest, metsatööde tegemisel või muul moel. Mis puutub aga juba osundatud anamneesil ja patsiendikaardil märgitusse, siis on objektiivse leiuna neis välja toodud vaid vasaku labajala lat.osas tagasihoidlik turse. Alus siduda see just süüdistatava poolt väidetud viisil toimunud kannatanu poolt tema intensiivse peksmisega, puudub. Seega võib kokkuvõtlikult siinkohal öelda, et L. Lombi versiooni vigastuste saamise ajaolude kohta ei kinnita ükski tõend, mistõttu seda tõepäraseks hinnata ning tema ütluste põhjal temal hädakaitseõiguse tekkimist jaatada ei saa. Küsimuses, kas A.L. tegevus L. Lompi kaelusest kinni võtmisel ning püüd ta sel moel toolilt püsti tõsta on käsitatav taolise õiguslikult hukkamõistetava ründena (s.o hädakaitseseisundi esinemine), mida viimasel oli õigus jõumeetmeid rakendades tõrjuda, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on korduvates lahendites toonitanud, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub seejuures faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKKo-d 3-1-1-71-14 p 8, 3-1-1-107-12 p 10). Hinnates sel kohal A.L. ja T.T. i ütlusi peab ringkonnakohus kaheldavaks, kas kannatanu selline käitumine L. Lombi vastase ründena vaadeldav üldse on. Selgub ju siin, et nende mõlema kinnitusel oli A.L. tegevus kantud eesmärgist viia süüdistatav köögist välja, kuna viimane oli liiga valjuhäälne. L. Lombi kägistamist on kannatanu seejuures selgesõnaliselt eitanud ja T.T. on öelnud, et A.L. haaras süüdistataval riietest kaela lähedalt nii, nagu tõstetakse inimest. T.T. ei välistanud, et selle käigus võis kannatanu pöialdega L. Lombi kaelale küll vajutada, kuid muljet süüdistatava tahtlikust kägistamisest tal ei jäänud (istungiprotokoll 23). Samuti selgub 03.04.2015 läbivaatuse protokollilt ja selle lisadelt, et L. Lombi kaelale jäid sellest kerged punetavad laigud või kriimud, mida kolleegium hindab ebaolulisteks nahavigastusteks, tekkinuna just kannatanu ja tunnistaja kirjeldatud viisil, s.o kaelusest haaramisel ja süüdistatava sel moel üles tõstmisel. Apellatsioonis märgitu, nagu oleks L. Lombi kaelale kägistamisest jäänud armid, on eksitav. 7 Veel selgub kannatanu ja T.T. i ütlustest, et kui A.L. oli L. Lombi kaelusest kinni võttes toolilt püsti tõstnud, viimane rahunes ning istus toolile tagasi (protokolli lk 7, 12, 17). Süüdistatava selline rahunemine ja oma kohal edasi istumine viitab justkui sellele, et ka ta ise ei tajunud A.L. tegu ründena, mille vastu ta oleks end kaitsma pidanud. Samas ei pea kriminaalkolleegium küsimusel, kas kannatanu käitumine oli vaadeldav õigusvastase ründena, pikemalt peatumist oluliseks. Sellise vajaduse välistab sündmuste edasine käik. Pärast süüdistatava toolile tagasi istumist jätkas A.L. enda ütluste kohaselt söögi tegemist, segas pliidil toitu, istus laua taha, sai natuke istuda ja siis süüdistatav ründas teda. Ajalist vahet ta täpselt öelda ei oska, kuid on arvanud, et see oli kindlasti pikem kui minut (protokolli lk 7, 12). Teatud ajavahet on oma ütlustes kinnitanud ka T.T. (protokolli lk 17, 18). Eelmärgitu näitab üheselt, et A.L. endast L. Lombile mingitki ohtu ei kujutanud ja vähimatki vajadust tal end kaitsta ei olnud. Eelnenud situatsiooni lõpetatusele osundab seegi, et kannatanu tegeles söögi valmistamisega edasi ning süüdistatav sai noa võtta nii tunnistaja kui A.L. jaoks märkamatult, samuti ei näinud kannatanu löögiliigutust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et L. Lomp, tõmmates A.L. noaga üle kaela, ei viibinud hädakaitseseisundis, ta ei tegutsenud kaitsetahtest kantult (s.o tuginemine KarS § 28 lg 1 sätetele on välistatud) ning ta ei saanud ka eksida, arvates end olevat kaitseolukorras, s.o nagu võiks taas söögi tegemisega ametis olev kannatanu teda rünnata (st KarS § 31 olukord).
3. Järgmiseks keskseks küsimuseks on see, kas L. Lombi tegevus A.L. noaga üle kaela tõmbamisel ja talle sellega 10 cm pikkuse haava tekitamisel on põhjendatud kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamise katsena KarS §

§ 25lg 2 järgi. Kaitsja arvates see nii ei ole ja ta näeb L. Lombi teo kvalifikatsioonina Kar

S § 121 lg-t 2 (viitamata seejuures kõnealuse lõike ühelegi punktile) ja seda põhjusel, et ekspertiisiaktist selguvalt kannatanu vigastus eluohtlik ei olnud. Vandeadvokaat on süüdistatava teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtunud kannatanul tegelikult tekkinud tagajärjest. A. Küünemäe sellise lähenemisviisi põhjendamatust on selgitanud Riigikohus samas kriminaalasjas tehtud otsuses nr 3-1-1-111-16. Kassatsioonikohus on märkinud, et kuivõrd süüteokatse korral tagajärjedelikti objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub, siis tuleb siin esmajoones hinnata, millise teo sooritamisele tema tahtlus suunatud oli. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid määravat tähendust sellel olla ei saa. Seega tuleb Ringkonnakohtul hinnata, kas L. Lomp tegutses eluohtliku seisundi kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Maakohus leidis, et nii see oli ja sellist seisukohta peab põhjendatuks ka ringkonnakohus. Sellele, et L. Lomp pidas A.L. noaga üle kaela tõmmates tema elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamist vähemalt võimalikuks ja möönis seda, osundab juba tema teo objektiivne avaldumine, s.o ründevahendina küllaltki suure noa (tera pikkus 11,7 cm ja laius 2 cm, otsast teravnev, vt kd 2 lk 2) kasutamine ning noatõmbe sihtimine just kannatanu kaelapiirkonda. Siinkohal ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse määruse „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 p 8 kohaselt on kõrisse (samuti neelu, hingetorusse, söögitorusse, kilpnäärmesse või harknäärmesse) ulatuv haav hinnatav eluohtliku tervisekahjustusena. Ekspertiisiaktis nr 15E-LÕI0054 kannatanu vigastust eluohtlikuks hinnatud ei ole. Samas selgub aga, et süüdistatava rünne põhjustas A.L. verejooksu, mida tunnistaja L. F., kes kiirabibrigaadi liikmena 03.04.2015 väljakutse peale sündmuskohal käis, on hinnanud massiivseks. Tunnistaja on ka märkinud, et A.L. kaelas oli suur haav ning kui nad ei oleks kohapeal verejooksu peatanud, siis oleks olukord läinud kiiresti hullemaks ja patsient oleks autos verekaotusse surnud (istungiprotokoll lk 27, 28). Selliselt, s.o üliraskena, on A.L. seisukord fikseeritud ka kiirabikaardis (kd 2 lk 19) ja samasugune arvamus on antud tema hospitaliseerimisel SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse (Regionaalhaigla vastus päringule kd 2 lk 17). Seega tunnistaja ütlused ning nimetatud 8 meditsiinidokumendid osundavad A.L. tervisliku seisukorra tõsidusele teojärgselt ning seda vaatamata asjaolule, et ekspert tema vigastust eluohtlikuna ära märkinud ei ole. Kuigi A.L. algas noatõmbe järgselt kaelast äge verejooks, L. Lomp talle abi, kas siis kiirabi väljakutsumise näol või muul moel tegevkahetsust väljendades, ei osutanud. Ta jäi kööki ning peitis noa kapi taha, kust see läbiotsimise käigus leiti. Apellatsioonis väidetakse, et kuriteovahendi peitmine just L. Lombi poolt ei ole tõendamist leidnud ning tegemist olevat üksnes prokuröri eksitava arvamusega. Selline väide on kolleegiumi hinnangul ebaõige, kuna T.T. il, kes seda ainsana teha oleks saanud, selleks põhjus puudus. Samas ei oma nimetatud asjaolu olulist tähendust. Küll tuleb asuda seisukohale, et kirjeldatud viisil passiivseks jäämine ning selliselt väljendatud huvipuudus A.L. seisukorra osas osundavad üheselt sellele, et L. Lomp oli tekkiva tagajärje suhtes ükskõikne ehk siis möönis süüteokoosseisu realiseerumise ohtu (tagajärje saabumist). Eelkirjeldatud kaalutlusi silmas pidades võibki kokkuvõtlikult märkida, et L. Lomp, tõmmates tahtlikult noaga kannatanul üle kaela, tegutses vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses, tekitada kannatanule tervisekahjustus, mis võib põhjustada ohu elule. Süüdistatava kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ja tema süüdimõistmine KarS §

§ 25lg 2 järgi on olnud põhjendatud.

Apellatsioon L. Lombi käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu vaidlustamises jääb täielikult tagajärjetuks. 11. Apellatsiooni alternatiivtaotlus, mõista L. Lombile KarS §

§ 25lg 2 järgi kergem karistus, kuulub rahuldamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatavat põhjendatud karistada 6 aasta pikkuse vangistusega. Kolleegium leiab nimelt, et maakohus on jätnud arvesse võtmata süüdistatava teo tegeliku tagajärje (vigastus ei olnud eluohtlik ega põhjustanud tervisekahjustust kestusega üle 4 kuu) ja kuriteo toimepanemise kaudse tahtluse vormis. Mõlemad nimetatud asjaolud mõjutavad L. Lombi süüd ja teo ebaõigussisu väiksemas suunas. Samuti vajab käesolevalt arvestamist, et ringkonnakohus ei loe tõendatuks L. Lombi poolt kannatanule noaga kaela piirkonda löömist. Seetõttu süüdistuse maht mõneti väheneb ja seegi annab põhjuse vaadata L. Lombi süüd väiksemana. Arvestades seda, et kuritegu jäi katsestaadiumisse ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad, nagu seda on teinud juba ka maakohus, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks karistada süüdistatavat 6 aasta pikkuse vangistusega. L. Lombi kui 70-aastase mehe puhul on taoline vanglakaristus kooskõlas nii karistuse eri- kui üldpreventiivsete eesmärkidega. 12. Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused. 12.1 Vandeadvokaat A. Küünemäe esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal Riigikohtu otsusega tutvumisele, süüdistatavaga nõupidamisele ja apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamisele kokku 3 tundi, mille eest ta soovib tasu 120 eurot; veel viibis ta ringkonnakohtu istungil 1 tunni jooksul, mille eest ta soovib kaitsjatasu 40 eurot. Kokku taotleb ta seega 192 euro hüvitamist, sh käibemaks 32 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja küsitud tasu on põhjendatud ja kooskõlas „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-s 10, § 6 lgtes 3, 5 sätestatuga. Kuivõrd apellatsioonikohus tühistab aga maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse, tuleb menetluskulu 192 eurot kanda riigil. 9 12.2 Võttes veel viimaseks kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib ringkonnakohus, et tühistab KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 4 maakohtu otsuse osaliselt, s.o L. Lombile KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuse mõistmises ja mõistab talle uue karistuse.

Apellatsioon leiab seega rahuldamist osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Viivi Tomson, Agu Timmi 10