← Eesti

1-16-4822/38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. juuni 2017 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-4822 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kriminaalasi Urmas Merida süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
  2. aprilli 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Urmas Merida kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk Süüdistatav Urmas Merida. Isikukood: 37306086039, elukoht: XXX. Varem kriminaalkorras karistatud 3 korral. Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Vandeadvokaat Raul Tosmann RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. aprilli 2017 otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata Advokaadibüroole Raul Tosmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Urmas Meridale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.
  6. Mõista Urmas Meridalt punktis 2 nimetatud menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.
  7. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
  8. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse 1 kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohtu
  10. aprilli
  11. a otsusega tunnistati Urmas Merida süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 7 aastat ja 6 kuud. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg:
  12. –
  13. juuli
  14. Alates U. Merida vanglasse saabumise ajast jääb tal kanda 7 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Kannatanu R.S. tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks välja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena ja 219 eurot 64 senti varalise kahju hüvitisena. Samuti lahendati menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.
  15. U. Merida mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema
  16. juulil
  17. a kella 17:00 paiku Viljandi linnas XXX tungis kallale ja lõi R.S. noaga korduvalt pea- ja ülakehapiirkonda. Nimetatud tegevusega U. Merida põhjustas kannatanu R.S. eluohtlikud tervisekahjustused: torke-lõikehaavad vasakul pool seljal (kokku 4, vähemalt üks neist rinnaõõnde tungiv), massiivse nahaaluse verevalumiga ümbritsetud lõikehaav vasakul õlavarrel õlavarre-kakspealihase ja arteri vigastusega, lõikehaavad vasakul küünarvarrel ja vasaku käe II-III sõrme painutuspinnal, lõikehaav paremal õlavarrel kodarluumise nahaveeni vigastusega, lõikehaav alalõual.
  18. Kohus luges tuvastatuks, et viibides Viljandi linnas, XXX J.P. korteris tekkis kannatanul R.S. ja süüdistataval U. Meridal sõnavahetus, millest kujunes vastastikune kaklus kannatanu ja süüdistatava vahel. Kannatanu ja süüdistatava vaheline konflikt päädis sellega, et süüdistatav haaras musta värvi käepidemega kööginoa, millega tekitas kannatanule vigastused. U. Merida ei ole vaidlustanud kohtuistungil antud ütlustes asjaolu, et tema tekitas sündmuskohalt leitud kööginoaga kannatanule süüdistuses kirjeldatud eluohtlikud tervisekahjustused: torkelõikehaavad ja lõikehaavad erinevatesse kehapiirkondadesse.
  19. Vaidlus on selles, kas kannatanu ründas sündmuskohal U. Meridat ja M. K, mille tõrjumiseks kasutas U. Merida sündmuskoha vaatluse käigus leitud musta peaga kööginuga R.S. ründe tõrjumiseks. Kohus leidis, et U. Merida kohtuistungil antud ütlused on ennastõigustavad ja pigem antud selleks, et pääseda võimalikust karistusest. Neid on võimalik arvestada üksnes osas, milles nad riimuvad teiste asjas olevate tõenditega. 4.1 Süüdistatava väide kannatanul noa olemasolu kohta on ümber lükatud kannatanu ütlustega, mille kohaselt temal
  20. juulil 2015.a. süüdistatavaga XXX Viljandis toimunud kakluse ajal nuga käes ei olnud. Kannatanu eeltoodud ütlused riimuvad tunnistaja M. K ütlustega, kes samuti kinnitab, et tema kannatanu käes nuga ei näinud (I kd, tl 77). Samuti ei kinnita nii kannatanu kui ka tunnistaja M. K ütlused seda, et kannatanul oleks sündmuskohal käes olnud õllekann. U. Merida ütlused on vastuolus ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga (I kd, tl 93-103), millest ei nähtu, et vahetult peale kuriteosündmuse toimumist
  21. juulil 2015.a. kell 20.15 oleks menetleja tuvastanud sündmuskohal süüdistatava poolt kirjeldatud valget värvi noa ja õllekannu olemasolu. Samas annavad kannatanu vasaku käe II-III sõrme painutuspinnal olevad lõikehaavad alust järelduseks, et kannatanu püüdis pärast seda, kui teda oli süüdistatava poolt ootamatult noaga löödud veel haarata U. Merida käes olnud noaterast, et takistada süüdistatava poolt talle suuremate vigastuste põhjustamist. Kannatanu ütlustest nähtub, et tema 2 sõrmed olid läbi lõigatud, kuna ta oli üritanud ilmselt noast kinni haarata enda kaitsmiseks (I kd, tl 61). Eelmärgitu on tõendatud isikuekspertiisiaktis sisalduva eksperdiarvamusega (p 6), mille kohaselt R.S. vasaku käe II-III sõrme painutuspinnal olevad vigastused võivad olla saadud ka noaterast haaramisel (I kd, tl 91). Kohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kannatanu ei ole oma ütlustes kinnitanud, et tema oleks süüdistatavat mingi esemega s.h. noa või õllekannuga löönud. Süüdistatava väitel oli temal pärast kannatanult saadud lööki õllekannuga kulm katki ja hematoom. Kohtutoimikus (I kd, tl 126) olevalt kiirabikaardilt nähtub, et süüdistataval oli vaid vasaku silma ülalaul hematoom, vigastusi kulmul ei ole tuvastatud. Lisaks on tuvastatud süüdistatava vasaku käe teisel sõrmel pindmine paranema hakkav haav, mille kohta on süüdistatav ristküsitluses antud ütlustes möönnud, et ta võis enda nimetissõrmele vigastuse ka ise tekitada (I kd, tl 212). Kiirabikaardi andmetel (anamnees - kaebused) on süüdistatav
  22. juulil 2015 kell 18:18 kiirabis läbivaatusel väitnud, et eelnimetatud vigastused tekitati temale õllekannuga, rusikaga ja noaga mõningaste vahedega. Samas on süüdistatav vahetult pärast kuriteosündmust
  23. juulil 2015 tunnistaja Andrus Pulstile rääkinud, et tema oli teises toas ja ei tea juhtunust midagi, et kes keda pussitas ja kuidas see toimus (I kd, tl 183). 4.2 Süüdistatava ütlused selles, et tema ja R.S. vahelise kakluse lõpetas ära J. P, kes lükkas nad laiali, on vastuolus tunnistaja J. P ütlustega, kes on kinnitanud, et kui tema koju saabus, siis oli kaklus juba läbi ning R. S istus või vedeles põrandal ja veri oli igal pool (I kd, tl 185). Tunnistaja nägi, et R. S oli pikali maas, oli peksa saanud. Kohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistaja J. P ütlusi õllekannu olemasolu kohta sündmuskohal, kuna sündmuskoha vaatlusprotokolliga ei ole sündmuskohal õllekannu olemasolu tuvastatud. Muu hulgas märkis kohus, et tunnistaja J. P teadmine sellest, et süüdistatavale tekitas õllekannuga kulmuvigastuse justnimelt kannatanu, põhineb üksnes süüdistatava ütlustel, kes olevat hiljem tunnistajale sellest rääkinud.
  24. Kriminaalasjas on kannatanu R.S. , süüdistatava U. Merida ja tunnistaja M. K ütlustega tõendamist leidnud, et
  25. juulil 2015.a. tuli R. S J. P korterisse asukohaga XXX, Viljandi, kus tal tekkis sõnavahetus M. K ja U. Meridaga. Kannatanu oli pahane ja tegi etteheiteid, et miks M. K oli J. P korteris U. Meridaga kahekesi, kuna M. K oli kannatanule tüdruksõber. Järgnevalt tekkis kannatanu ütluste kohaselt korteri elutoas tema ja U. Merida vahel käsikähmlus, mille käigus lõi U. Merida kannatanut rusikaga kaks korda näkku (I kd, tl 60). Kannatanu ütlustel ründas U. Merida teda esimesena. Löökide tagajärjel hakkas kannatanul ninast verd jooksma, seejärel kannatanu ja süüdistatava vaheline konflikt vaibus ning süüdistatav lahkus rõdule suitsetama. Eelmärgitud asjaoludes kannatanu ütlused riimuvad tunnistaja M. K ütlustega. Ka süüdistatava ütlustest nähtub XXX, Viljandis asuvas korteris kannatanu ja süüdistatava vahelise kakluse toimumine. Süüdistatav on kinnitanud, et tema löök, mille tagajärjel oli kannatanul huul verine, rahustas kannatanu korraks maha ja seejärel läks süüdistatav rõdule suitsu tegema. (I kd, tl 204). Samuti on nii kannatanu ja tunnistaja M. K ütlustega tõendamist leidnud, et kannatanu ja süüdistatava vahelisse kaklusse sekkus M. K, kes üritas vahele minna, kuid kannatanu lükkas M. K eemale. Kohus leidis, et eelnevalt kirjeldatud olukorras hädakaitse puudus, kuna tegemist oli vastastikuse kaklusega. Kakluse puhul vahelduvad kaitsja ja ründaja rollid osapoolte kokkuleppel ning kummalgi ei teki kaitseseisundit. U. Merida ei tegutsenud hädakaitses.
  26. Järgnevalt on kannatanu ja tunnistaja M. K antud ütlustega tõendatud asjaolu, et pärast seda, kui süüdistatav tuli rõdult uuesti kööki, kus viibisid kannatanu ja tunnistaja M. K, puhkes uuesti tüli kannatanu ja süüdistatava vahel. Süüdistatava väide, et kannatanu ründas teda õllekannu ja noaga, on paljasõnaline ja ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud. Samuti ei ole tõendamist leidnud süüdistatava väide, et kannatanu võttis kätte noa. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et köögis olles ja pärast seda, kui ta pööras U. Meridale selja, siis kannatanu järgmine 3 tegevus oleks olnud korterist lahkumine (I kd, tl 62). Kui ta süüdistatavale selja pööras, siis järgnevalt tundis ta, et teda on süüdistatava poolt noaga kaenla alla löödud. Kannatanu ütlustest nähtub, et tema jaoks oli süüdistatava poolt noaga löömine ootamatu, kuna vahetult enne lööki asus kannatanu sündmuskohalt lahkuma. Ka tunnistaja M. K ütlustega on tõendatud, et kui kannatanu asus köögist lahkuma, siis oli ta juba verine, misjärel hakkas kannatanu kokku vajuma ning ta vajus köögi ja esiku vahele. Kohus järeldas eeltoodust, et süüdistatava rünne kannatanu suhtes toimus ajal, kui kannatanu oli keeranud süüdistatavale selja ja asus sündmuskohalt lahkuma. Seega puudus kannatanust lähtuv õigusvastane rünne või vahetult eesseisev õigusvastane rünne süüdistatava suhtes. Asjaolu, et kannatanu R.S oleks rünnanud XXX, Viljandis asuva korteri köögis M. K, ei ole samuti tõendamist leidnud. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tema pussitamise ajal lükkas ta M. K lihtsalt eemale. Nii R.S. kui ka tunnistaja M. K ütlustest nähtuvalt oli M. K lükkamise põhjuseks asjaolu, et kannatanu tahtis M. K säästa ja ta kaklejatest lihtsalt eemale lükata, kuna tunnistaja läks kaklusele vahele (I kd, tl 77). Seega eelmärgitud kannatanu käitumist ei olnud kohtu hinnangul süüdistataval alust tõlgendada ründena M. K vastu, s.o füüsilist laadi ründena, mille tõrjumiseks oleks süüdistataval vajalik olnud sekkuda ja kannatanu väidetavat õigusvastast rünnet tõrjuda. Kohtu hinnangul ei viibinud süüdistatav hädakaitseseisundis, kuna puudus vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne nii süüdistatava kui ka teise isiku antud juhul M. K õigushüve suhtes. Kohus leidis, et antud juhul ükski tõend ei kinnita asjaolu, et M. K oli kaitsetahe ja ta soovis U. Merida abi. M. K ütlustega on tõendatud, et tema tahteks oli tülitsevate poolte s.o süüdistatava ja kannatanu teineteisest eemaldamine. Seega puudus U. Meridal vajadus M. K õigushüve kaitsetegevuseks. Tõendid selle kohta, et hädakaitseseisund tulenes kannatanust lähtuvast ründest süüdistatava ja M. K suhtes, puuduvad. Vastupidi, kannatanu ja tunnistaja M. K ütlustega on tõendatud, et süüdistatav ründas kannatanut hetkel, kui kaklus oli lõppenud ning kannatanu asus köögist lahkuma. Kannatanust lähtuva õigusvastase ründe või selle ohu puudumise tõttu nii süüdistatava kui ka M. K suhtes, puudus ka süüdistataval vähimgi alus arvamuseks, et ta viibib hädakaitseseisundis.
  27. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise alustest, seejuures silmas pidades KarS § 118 lg 1 sanktsiooni raame. Tuvastatud asjaolude alusel mõistis kohus U. Meridale tema poolt toimepandud kuriteo eest vangistuse pikkusega 7 aastat 6 kuud.
  28. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt. Varalise kahju nõude osas leidis kohus, et kuriteo tagajärjel rikutud riiete hüvitamises 104 eurot on põhjendatud. Haginõue saamata jäänud tulus moodustas 235 eurot. Kohus rahuldas taotletud nõude osaliselt, kuna kannatanu sai haigushüvitist 269,36 eurot. Seega kuulus kohtu hinnangul hüvitamisele saamata jäänud tuluna 115,64 eurot. Kokku mõistis kohus kannatanu kasuks süüdistatavalt välja varalise kahju hüvitisena 219,64 eurot (115,64+ 104=219,64). Mittevaralise kahju nõue esitati kannatanu poolt summas 5000 eurot. Võttes arvesse kõiki tuvastatud asjaolusid ning esitatud dokumentaalseid tõendeid (kannatanu terviseseisundi kohta), samuti silmas pidades kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete asjades, asus kohus seisukohale, et mittevaralise kahju nõue 5000 eurot on piisavalt mõistlik hüvitis ning mõistis selle süüdistatavalt välja. APELLATSIOON
  29. Otsusele esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Tsiviilhagi palus kaebaja jätta 4 rahuldamata. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, mistõttu on tõendite hindamine olnud ekslik ning kohtu järeldused ebaõiged. Kaitsja väited seisnevad lühidalt alljärgnevas. 9.1 M. K ülekuulamisel rikkus prokurör ristküsitluse nõudeid sekkudes lubamatult teisesküsitlusse, takistades kaitsjal teisesküsitlusel tunnistaja poolt esmasküsitlusel antud ütluste kontrollimist. Kohus ei käsitlenud pooli võrdselt, süüdistatava kaitset ei olnud võimalik realiseerida, kuna kaitsjal teisesküsitlusel süüdistatava tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolli menetlusnormide kohaselt ei võimaldatud. Kohus ulatas abikäe prokurörile (vt protokoll lk 23). Prokurör, selle asemel, et teisesküsitlusel vastu vaielda kaitsja taotlusele, kasutas võimalust mõjutada tunnistaja M. K andma ütlusi süüdistajale soodsas suunas, survestades teda viiel korral jääma
  30. juulil
  31. a antud ütluste juurde. Selle tõttu muutus kaitsjal teisesküsitlemise käigus esmasküsitlusel antud ütluste kontroll mõttetuks (vt protokoll lk 22-26). 9.2 Kohus rikkus võistleva menetluse põhimõtet, kui vastas kaitsja taotlusele avaldada M. K kohtueelses menetluses antud ütlused (
  32. juuli ja
  33. juuli 2015 ülekuulamisprotokollid), et „küsimus on selles, et objektiivse pildi loomiseks oleks vajalik avaldada antud asjaolu kohta kõik ütlused“. Kaitsja märgib, et tunnistaja M. K võtab omaks, et ta
  34. ja
  35. juulil erinevatele uurijatele kahel korral valetas, kuid peale nimetatud ülekuulamisi võttis ise uurijaga ühendust. Tunnistaja ei suuda eluliselt põhjendada ütluste muutmist – väites kord, et oli purjus, siis, et kartis U. Meridat ning veel, et leppis viimasega kokku valetamises. Protokolli kohaselt (lk 21) leppisid M. K ja U. Merida kokku, et viimane magas tagatoas, K oli poes ning et kumbki midagi asjast ei tea. Kaitsja arvates ei järeldu sellest, et U. Merida oleks õpetanud või nõudnud M. K asjaolude moonutamist endale soodsas valguses. Kuna tunnistaja
  36. ja
  37. juuli ülekuulamised kestsid umbes 1 tund, ei ole eluliselt usutav M. K väide, et ta pidi U. Merida versiooni uurijatele kordama. Kiirabi oli sündmuskohal mõni minut ning kuna M. K oli enda sõnade kohaselt purjus, siis ei olnud U. Meridal võimalik teda sündmuse nüanssides välja õpetada ega valetama sundida. M. K on
  38. juulil
  39. a oluliselt ütlusi muutnud kannatanu R.S. kasuks välistades ühtlasi teadlikult U. Merida poolse hädakaitse. Kaitsja rõhutab, et R. S oli M. K poiss-sõber ja on praegu elukaaslane – seega tuleks M. K ütluste usaldusväärsus seada kahtluse alla. Usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka tunnistaja M. K Facebooki kontol saadetud sõnumite tõttu, mida aga kohus ei analüüsi sisuliselt. Kaitsja taotleb tunnistaja M. K ütluste tervikuna väljajätmist tõendikogumist. 9.3 Prokuröri küsitlemine teisesküsitluses ei olnud kooskõlas KrMS § 288 ja oli otseses vastuolus KrMS § 289 lg 1 sätestatuga. Ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, mida aga prokuröri ja kohtu poolt ei järgitud. Menetluse muutumise kohta inkvisitsiooniliseks (vt protokoll lk 27-29). 9.4 Tunnistaja M. K vestlus Facebookis annab kaitsjale aluse arvata, et
  40. juulil
  41. a oma ütlusi muutma minnes oli tunnistaja ainus eesmärk anda ütlusi oma elukaaslase kasuks ning valetada U. Merida kahjuks. 9.5 U. Merida ütlused on usaldusväärsed, need on järjepidevad, ei sisalda vastuolusid ning ka kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused sisulisi vastuolusid ei sisalda. Ka ristküsitluse käigus ei ole ta ütlusi muutnud. U. Merida ütlustes ei ole vastuolu ka tunnistaja M. K ütlustega, mis ta andis
  42. ja
  43. juuli
  44. a ülekuulamisel kahe uurija juures ning mis haakuvad M. K Facebooki vestlusega ning on eluliselt usutavad. 9.6 Kohtuotsuses sisalduv tõendite analüüs on puudulik ega ole allikakriitiline. Viitamine
  45. juuli
  46. a protokollile ei ole põhjendatud, kuna tõend on avaldatud ja vastu võetud menetlusnorme rikkudes. Kohus ei ole kriitiliselt kõrvutanud tunnistaja M. K kolmel korral 5 antud ütlusi ega võrrelnud neid M. K Facebooki kontol sisalduva vestlusega
  47. ja
  48. juulil. Kaitsja rõhutab, et M. K ütlused tuleks tõendikogumist välja jätta. 9.7 Ristküsitlus ei täitnud sisuliselt oma eesmärki, mh selgitada välja, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh teha kindlaks, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks menetletava kriminaalasja kohta Facebookis tunnistaja avaldatud teave ja sellele järgnenud vestlus asjast huvitatud isikutega. Sellist mõju näitab kaitsja arvates tunnistaja poolt oma ütluste muutmine U. Merilda kahjuks. 9.8 U. Merilda viibis talle süüks arvatud teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis. Vaidlus puudub selles, et U. Merida valis noaga ründe tõrjumiseks kaitsevahendi, mis oli sobiv ning oleks lõpetanud ründe otsekohe, täielikult ja viisil, mis tagab, et tema kui kaitsja ja M. K õigushüved ei satuks ohtu. Kaitsja leiab, et vahend oli ühtlasi ka säästvaim – U. Meridal ei olnud kohustust valida vahendit, mis on küll säästvaim aga ebakindel. Kaitsetegevuse vastavuse hindamisel tuleb lähtuda antud situatsioonis objektiivse isiku seisukohast. Seega on vale lähtuda sellest, et U. Meridale tekitati ründe tagajärjel kergeid vigastusi, sest see lähtub hilisemast teadmisest. Tekkinud ründeolukorras on ebaõige ka järeldus, et U. Merida pidanuks olema raskelt purjus, ebaadekvaatse põhjuseta armukadetsejast ründaja tõrjumiseks kasutama ainult rusika- ja jalalööke, sest lubamatu on panna kaitsjat akuutsel ründemomendil ebasoodsamasse olukorda ja hinnata ette ründe edasist kulgu. U. Merildal ei olnud ründe alla sattununa võimalik otsustada, milliseks kujuneb R.S. rünne tegelikkuses, kui palju mõjutab joove tema ohtlikkust, kas tema füüsiline kogukus on piisav agressiivse ründaja tegevuse tõrjumiseks jne. Kaitsevahend oli kujunenud situatsioonis objektiivse olukorra hinnangu kohaselt sobiv. U. Merida tegu ei ole õigusvastane, kuna ta tõrjus vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda ja teise isiku õigushüvedele. R.S. õigushüvesid kahjustades ei ületanud ta hädakaitsepiiri. 9.9 Tsiviilhagi on põhjendamatu. U. Merilda ei ole nõus tsiviilhagi hüvitama, kuna kannatanu tuli võõrasse korterisse olles tugevas joobes, armukadetses põhjuseta ning oli tüli algataja ja esmane ründaja.
  49. Prokuröri
  50. mai
  51. a kirjalikus seisukohas leitakse kokkuvõtlikult, et maakohtu otsus on põhjendatud, arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik. Kohus on järginud ka kõiki kriminaalmenetluse, sh ristküsitluse norme. Tsiviilhagi osas ei ole kaitsja välja toonud ühtki juriidilist põhjendust, miks on hagi põhjendamatu. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
  52. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
  53. mai
  54. a määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada
  55. maiks 2017 oma kirjalikud seisukohad esitatud apellatsiooni osas. Täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
  56. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega ning ringkonnaprokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et apellatsioon jääb rahuldamata.
  57. Taotluses süüdistatav U. Merida õigeks mõista toetub apellant soovile anda apellatsioonikohtul uus, maakohtust erinev hinnang kriminaalasjas kogutud tõenditele.
  58. Seoses sellega osundab esmalt kohtukolleegium kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul 6 (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
  59. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava U. Merida süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioon ei sisalda endas niivõrd kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsiooni põhiväidetele.
  60. Esmalt heidab kaebaja maakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse sätete olulist rikkumist. Nimetatud rikkumise tulemina sai võimalikuks kaebaja arvates ka kohtu eksimus tõendite hindamisel, mis viis ebaõigete järeldusteni.
  61. Ringkonnakohus ei tuvastanud antud kriminaalasja arutamisel niivõrd olulisi menetlusõiguslikke minetusi, mis oleksid kaasa toonud ebaõiged materiaalõiguslikud järelmid. Vastuseks kaebuses tõstatatud küsimustele ristküsitlust reguleerivate sätete rikkumisest tunnistaja M. K ülekuulamisel, vastab apellatsioonikohus järgmist.
  62. Tunnistaja M. K ülekuulamine maakohtus on kajastatud kohtuistungiprotokollis lk 66-78 (1 kd). Protokollist nähtuvalt on mõlemad menetluspooled olnud aktiivsed tunnistaja küsitlemisel ning olukorras, kus kaitsja hinnangul riiklik süüdistaja ei pidanud kinni ristküsitlemise sätetest (nt küsimuste ebaõige formuleerimise korral erinevates küsitlemise staadiumites), andis kaitsja aktiivselt sellest ka kohtule teada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kohus oli suutmatu ristküsitluse loogika järgimisel ning kohtles menetluspooli ebavõrdselt. Apellatsioonikohus ei tuvastanud niivõrd jämedaid (kaebuse sõnastus) menetlusnormide rikkumisi nagu leiab seda kaitsja, et lausa kaitseõiguse teostamine oleks olnud takistatud.
  63. Edasiselt märgib kaitsja, et tunnistaja M. K ütlused tuleks tervikuna jätta tõendikogumist välja. Tunnistaja on ebausaldusväärne, kuna andis erinevaid ütlusi.
  64. Esmalt tuleb märkida, et tunnistaja M. K ülekuulamise käigus tõusetus vajadus avaldada tema ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks tema poolt eeluurimisel antud ütlusi. (apellatsiooni lk 2 viide KrMS §-le 298 lg 1 on ilmselgelt ekslik, silmas on peetud § 289 lg 1). Eeluurimisel läbiviidud ülekuulamiste protokollid
  65. juulil ja 13.juulil 2015 avaldati ning nende avaldamise menetluslikus lubatavuses mingit vaidlust olla ei saa, kuna asja materjalide kohaselt tunnistaja andis maakohtus nimetatud protokollides kajastatud ütlustest erinevaid ütlusi. Vaidlusküsimuseks on olnud aga tunnistaja poolt
  66. juulil 2015 antud ütluste protokolli avaldamise õigsus. Kohtuistungiprotokollist nähtuvalt pidas maakohus põhjendatuks lubada prokuröril avaldada nimetatud protokollis kajastatud tunnistaja ütlusi (protokolli lk 28, 2 kd). Ringkonnakohus loeb põhjendatuks tunnistaja M. K poolt 24.juulil 2015 antud ütluste protokollist kolme esimese lause avaldamise (maakohtuistungiprotokolli lk 28, 2 kd, toimiku lk 76), kuna seal tunnistaja selgitab ütluste muutmise põhjuseid. Ülejäänud osas tuleb lugeda 7 M. K
  67. juulil 2015 antud ütluste avaldamine ebaõigeks, kuna see on vastuolus KrMS § 289 lg-s 1 sätestatuga. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus menetluspoole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Maakohtus tunnistaja M. K jäi täies mahus 24.juulil 2015 antud ütluste juurde, mistõttu vastuolu kohtus antud ütluste ning
  68. juulil 2015 antud ütluste vahel puudus.
  69. Kuigi maakohus eksis eelmärgitu osas, ei too nimetatud menetlusõiguslik viga kaasa kaitsja poolt taotletud olukorra, s.t tunnistaja M. K ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmise. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaebuses märgituga, et maakohtu eksimus M. K
  70. juulil 2015 ütluste avaldamise osas võimaldab hinnata edasise toimunud kohtumenetluse inkvisitsiooniliseks. Selline sildistamine on ebavajalik ning kohatu.
  71. Vastupidiselt kaebajale, nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tunnistaja M. K selgitused tema poolt antud ütluste erinevuste põhjuste kohta (kohtueelsel uurimisel
  72. juulil ja
  73. juulil 2015 antud ütluste erinevus kohtus antutega ning kohtueelsel uurimisel
  74. juulil 2015 antud ütluste muutmine, mille juurde jäi tunnistaja ka kohtus), on elulised ning seega usutavad (kohtuotsuse lk 10). Tuvastades M. K ütluste usaldusvääruse, hindas maakohus tema poolt antud ütlusi kõrvutades neid teiste tõenditega. Asjaolu, et kaebaja maakohtu hinnangutega ei nõustu, ei anna alust järeldada, et kohus oleks tõendite hindamisreeglite vastu eksinud.
  75. Kaitsja seadis kahtluse alla tunnistaja M. K ütluste usaldusväärsuse ka Facebook kontol olevate tunnistaja poolt saadetud sõnumitega, mida kaitsja arvates kohus sisukohaselt ei analüüsinud.
  76. Ringkonnakohus tutvus omakorda kõigi kogutud tõenditega, sealhulgas ka tunnistaja M. U Facebook konto väljatrükis toodud M. U ja M. K vahel 13.juulil-14.juulil 2015 toimunud vestlustega (1 kd, lk 167-175). Nõustuvalt maakohtuga saab väita, et vestlusest ei selgu üheselt mõistetavalt noa olemasolu kannatanul ning kannatanu poolt süüdistatava löömine kannuga. Tuleb märkida, et nimetatud asjaolud ongi kõige olulisemad, kuna väidetav kannatanu rünne süüdistatava suhtes noa ja õllekannuga ongi hädakaitseversiooni põhiküsimus. Facebooki kontolt nähtuv vestlus M. K ja M. U. vahel siiski kindlat vastust sellele ei anna.
  77. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et viibides Viljandi linnas XXX J. P korteris tekkis kannatanul R.S. ja süüdistataval U. Meridal sõnavahetus, millest esmalt kujunes nendevaheline vastastikune kaklus. Konflikt päädis sellega, et süüdistatav haaras musta värvi käepidemega kööginoa, millega tekitas kannatanule hulgaliselt vigastusi - torke-lõikehaavad vasakul pool seljal (kokku 4, üks neist rinnaõõnde tungiv) ja lõikehaavad erinevatesse kehapiirkondadesse ( vt isiku ekspertiisiakt, 1 kd, lk 87-91). Süüdistatava versiooni kohaselt kannatanu ründas teda ja M. K ning sündmuskohal leitud musta peaga kööginoaga tõrjus ta R.S. rünnakuid, kuna viimane haaras vasakusse kätte noa ning paremasse kätte kannu, millega lõi süüdistatavale vastu vasakut kulmu. Nimetatud asjaolud on kaitseversioonina jätkuvalt ka apellatsioonimenetluse põhiküsimuseks.
  78. Kaebaja ei pea õigeks kohtu hinnanguid M. K ütluste tõendikogumisse jätmises ning soovib nende ebausaldusväärseks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Selles osas võttis ringkonnakohus juba maakohtuga nõustuva seisukoha ning uuesti sellel ei peatu. Süüdistatava U. Merida ütluste hindamisega maakohtu poolt kaebaja samuti ei nõustu ning soovib nende täies mahus usaldusväärseks tunnistamist.
  79. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus süüdistatava ütlusi analüüsides olnud vajalikul määral kriitiline ning selle tulemusena võtnud järelduste tegemisel arvesse need süüdistatava 8 ütlused, mis langevad kokku muude tõenditega ning jättis kõrvale tõenditega mittehaakuvad ütlused (kohtuotsuse lk 11jj). Maakohus analüüsis süüdistatava ütluseid õigesti ning ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate seisukohtadega. Siinkohal tuleb välja tuua kõige olulisem, millele süüdistatav hädakaitseseisundi versiooni püstitamisel tugineb. Nimelt süüdistatav U. Merida ütluste kohaselt ründas kannatanu R. S teda noa ja õllekannuga. Õllekannuga lõi kannatanu talle vasaku kulmu pihta ja kulm oli katki. Maakohus märkis õigesti, et ükski usaldusväärne tõend noa ja õllekannu olemasolu kannatanul ei kinnita. Sündmuskohal ühtegi teist nuga, peale süüdistatava poolt kasutatud ründevahendi, ei leitud. Samuti ei leitud sündmuskohal ühtegi sellist objekti, mida võiks käsitleda õllekannuna. Kiirabikaart U. Meridal väidetava kulmuvigastuse kohta mingeid andmeid ei sisalda ( 1 kd, lk 126). Tunnistaja J. P ütlused õllekannu olemasolu kohta korteris ei ole samuti süüdistatava versiooni tõsikindlalt kinnitav, sest nagu märgitud, sündmuskohalt ühtegi vastavat eset ei leitud.
  80. Kaebaja jätkuvalt leiab, et U. Merida tegutses kannatanu R.S. noaga erinevatesse kehapiirkondadesse lüües hädakaitseseisundis ning noa kasutamine kaitsetegevuses oli sobivaim, säästvaim kaitsevahend.
  81. Vaidlus asjaolus, kas süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, oli juba maakohtus. Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selles, kas maakohtu positsioon on õige. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et
  82. juulil 2015 tuli R. S J. P korterisse, kus tekkis sõnavahetus M. K ja U. Meridaga. R. S tegi M. K etteheiteid tema viibimise kohta J. P korteris kahekesi U. Meridaga. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis käsikähmlus, mille käigus lõi süüdistatav kannatanule rusikaga näkku ning mille tagajärjel hakkas kannatanu ninast verd jooksma. See konflikt lõppes, pooled rahunesid ning süüdistatav U. Merida läks rõdule suitsetama. Maakohus hindas eelkirjeldatud konflikti vastastikuse kaklusena, kus hädakaitse puudus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (31-1-26-11, p 16) ja pikemalt sellel küsimusel ei peatu.
  83. Pärast süüdistatava tagasitulekut rõdult suitsetamast, puhkes uuesti tüli kannatanu ja süüdistatava vahel. Käesoleva otsuse p-s 27 tõi ringkonnakohus välja oma seisukoha süüdistatava versiooni kohta kannatanu poolsest ründest õllekannu ja noaga, mistõttu seda üle ei korda. Nagu märgitud sai, süüdistatava versioon ei ole objektiivselt tõendatud ning seega on tegemist vaid paljasõnaliste väidetega. Kogutud tõendid (vt maakohtu otsuse lk 16) aga näitavad usaldusväärselt, et süüdistatav lõi kannatanut noaga hetkel mil viimane oli keeranud süüdistatavale selja ja asus köögist lahkuma. Ükski objektiivne ning usaldusväärne tõend ei kinnita süüdistatava väiteid selle kohta, et kannatanu oleks eelnevalt süüdistatavat rünnanud või püüdis seda teha. Seega tuleb järeldada, et kannatanust lähtuv vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne puudus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kannatanu ei rünnanud ka tunnistaja M. K, mistõttu puudus vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne teise isiku, s.t M. K õigushüvele. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistataval ei tekkinud hädakaitseseisundit, mistõttu puudub vajadus analüüsida kaebuse seisukohti süüdistatava võimalikust kaitsetegevusest ja selle vastavusest väidetavale ründele.
  84. Veel leiab apellant, et tsiviilhagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ei ole nõus seda hüvitama, kuna kannatanu tuli võõrasse korterisse tugevas joobes, armukadetses põhjendamatult, oli tüli algataja ja ründas esimesena. 9
  85. Maakohus tuvastas, et U. Merida tegevus (pani toime kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 järgi) oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega (süüdistatav lõi kannatanut korduvalt noaga valdavalt ülakehapiirkonda, lisaks lõikehaav alalõual ja lõikehaavad kätel, millega, tekitas kannatanule raske tervisekahjustuse, põhjustades ohu elule). Seega on ebavajalik siinkohal veelkord ümber lükata kaitsja seisukohta sellest, et väidetavalt ründas kannatanu esimesena. Süüdistatava tegude tõttu tekkis kannatanul varaline ja mittevaraline kahju. Varalise kahju nõude rahuldas kohus osaliselt, mittevaralise aga täies ulatuses. Kohtu seisukohad kannatanu R.S. tsiviilhagi osas on põhjendatud ning tuginevad kogutud tõenditele ja vastavale kohtupraktikale. Kuna apellatsioonikohus nõustub maakohtuga, puudub põhjenduste taasesitamiseks vajadus (vt maakohtu otsuse lk 19-22). Veel märgib ringkonnakohus, et kannatanu kahjunõude hüvitamisel ei ole oluline see, et kahju tekitati kellegi kolmanda isiku korteris, millisel määral oli kahju saaja alkoholijoobes ja kas ta oli alusetult armukade. Nimetatud asjaolud ei ole kahjunõude hüvitamist välistavad.
  86. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 6.aprilli 2017 kohtuotsuse U. Merida süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  87. Süüdistatava kaitsja advokaat R. Tosmann esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt on kulus kaitsjal protokollide ja kohtuotsusega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele 5 tundi ning U. Meridale apellatsiooni tutvustamise ja täienduste tegemisele 1 tund. Kokku taotleb kaitsja 6 tunni tehtud töö eest 288 euro (sh käibemaks 48 eurot) hüvitamist.
  88. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud.
  89. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
  90. juuli
  91. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale määrata 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt U. Meridalt riigi kasuks välja mõista. /Allkirjastatud digitaalselt/ 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.