← Eesti

1-17-6021/27

Obsah (4)§ 184§ 200§ 320§ 322

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis Tartu Rin

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Tartu Maakohtu 3.

juuli

  1. a määrus (vahistuse põhjendatuse kontroll kohtu alla andmisel) Süüdistatav Valeri Prištšepov Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm
  2. august 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Muuta Tartu Maakohtu
  4. juuli
  5. a määruse põhiosa järgmiselt: 1) jätta sellest välja järeldus, et Valeri Prištšepov tuleb jätta vahi alla, kuna ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja tunnistajaid mõjutama; 2) täiendada määruse põhiosa käesoleva määruse põhiosa punktis 29 toodud põhjendustega.
  6. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
  7. Määruskaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdistatava advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Valeri Prištšepovi vahistamine kohtueelses menetluses
  8. Tartu Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a määrusega, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu
  11. veebruari
  12. a määrusega muutmata, võeti Valeri Prištšepov kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel kuni
  13. märtsini 2017 vahi alla. Vahistamismääruse kohaselt on põhjendatud alus kahtlustada V. Prištšepovi karistusseadustiku (

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis seisnes selles, et kahtlustatav koos teise isikuga käitles vähemalt 582 grammi amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses. Maakohus leidis, et V. Prištšepovi osas on olemas ka vahistamisalus, nimelt võib ta vabaduses jätkata narkokuritegude toimepanemist. Seejuures osutas kohus sellele, et V. Prištšepovi on varem karistatud neli korda, sh kahel korral narkokuriteo eest. Tartu Maakohtu 25. mai 2012. a otsusega tunnistati ta süüdi

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi amfetamiini korduvas omandamises, edasiandmises ja müümises. Teda karistati kolmeaastase vangistusega, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kontrollnõudena keelas kohus V. Prištšepovil narkootikumide tarvitamise. Harju Maakohtu 26. mai 2015. a otsusega tunnistati V. Prištšepov süüdi

§ 200

lg 2 p 7, § 274 lg 1 ja § 424 järgi ning talle mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 4 aasta 7 kuu ja 26 päeva pikkune vangistus, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata, allutades süüdistatava elektroonilisele valvele. Kuriteokahtluses nimetatud tegu on seega pandud toime katseajal. Kohtuistungil avaldas V. Prištšepov, et ta tarvitab ka ise amfetamiini. Pikka aega narkootilist ainet tarvitanud isiku puhul on oht, et ta võib vabaduses oma sõltuvuse tõttu uusi kuritegusid toime panna. V. Prištšepovil on usalduslik suhe narkootilist ainet käitlevate isikutega. Ka kohtuistungil märkis kahtlustatav, et aine kättesaamine pole talle probleem. V. Prištšepov kinnitas, et vahistamise eelselt tal töökohta polnud. Samas pidas kohus oletuslikuks prokuratuuri vahistamistaotluses esitatud väidet, et V. Prištšepov võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. V. Prištšepov on saanud kriminaalhooldusametnikult loa elukoha vahetamiseks ja ametnik on olnud teadlik ka tema muudest viibimiskohtadest. Kriminaalhooldus on kulgenud nõuetekohaselt. Seega otsest pakkumineku ohtu ei ole.

  1. Tartu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a määrusega pikendati V. Prištšepovi vahi all pidamise tähtaega prokuratuuri taotlusel
  4. maini
  5. Maakohus leidis, et kahtlustatava esialgse vahistamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Jätkuvalt on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka oht, et kahtlustatav jätkaks vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Kohtueelses menetluses on jätkunud aktiivne tõendite kogumine ka pärast vahistamismääruse tegemist. Menetlust on toimetatud tõhusalt ja menetlejale ei saa ette heita vahistamistähtaja pikenemist.
  6. Tartu Maakohtu
  7. mai
  8. a määrusega pikendati V. Prištšepovi vahi all pidamise tähtaega prokuratuuri taotlusel
  9. juulini
  10. Kohus märkis, et V. Prištšepovi suhtes tekkinud kuriteokahtluse kohta on lisandunud uusi tõendeid. Ka vahistamisalus ei ole ära langenud. Jätkuvalt on oht, et kahtlustatav jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist, ja seda ohtu ei ole võimalik maandada muul viisil kui kahtlustatava suhtes raskeimat tõkendit kohaldades. Pole alust arvata, et kahtlustatava ohtlikkus oleks vahi all viibimise ajal märkimisväärselt langenud. Samuti ei saa järeldada, et vahistamistähtaja pikendamine oleks kahtlustatava suhtes liigselt koormav või muul viisil tema õigusi põhjendamatult riivav. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et aktiivne tõendite kogumine on jätkunud ka pärast kahtlustatava vahistamist ja senine menetlus on toimunud põhjendamatute viivitusteta. Tegemist on väga mahuka kriminaalasjaga, kus on üle 10 kahtlustatava ja hulk tõenduslikku materjali. Kohtueelne menetlus on lõppenud, kuid järelejäänud vahistamistähtaja jooksul ei ole võimalik kriminaalasja kohtusse saatmiseks vajalikke toiminguid ära teha. Kohtu hinnangul on igati alust arvata, et kohtueelset menetlust on toimetatud tõhusalt ja seetõttu ei saa menetluse kestust ja vahistamise pikendamist pidada põhjendamatuks. 2

(9)Vahistamise põhjendatuse kontroll kohtu all andmisel
  1. Tartu Maakohtu
  2. juuli
  3. a määrusega anti teiste isikute hulgas üldmenetluses kohtu alla V. Prištšepov, keda süüdistatakse

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Sama määrusega otsustas maakohus kohaldada V. Prištšepovi suhtes jätkuvalt tõkendina vahistamist, kuna esinevad KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamise alused. Kohtulikuks arutamiseks määras maakohus kokku 10 päeva ajavahemikus

  1. novembrist kuni
  2. detsembrini
  4. Määruse põhiosas viitas maakohus kohtueelses menetluses tehtud määrustele V. Prištšepovi vahistamise ja tema vahistamise tähtaja pikendamise kohta. Ühtlasi sedastas kohus, et tulenevalt narkokuritegude iseärasustest on alus arvata, et narkomüügi ahelasse sattunud isikut ei jäeta rahule ja vabaduses võib ta jätkata nii uute kuritegude toimepanemist kui ka end kriminaalmenetluse eest varjama hakata. Samuti on tõenäoline, et sellised isikud hakkavad mõjutama tunnistajaid. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud V. Prištšepovile jätkuvalt kohaldada tõkendina vahistamist kriminaalmenetluse tagamiseks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Tartu Maakohtu
  6. juuli
  7. a määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatav V. Prištšepov, kes taotleb enda vahi alt vabastamist.
  8. Määruskaebuse esitaja väljendab esmalt arusaamatust, miks teda vahi all peetakse, kuna ta ei ole midagi märkimisväärset ebaseaduslikku teinud. Ta on üksnes aeg-ajalt narkootikume tarbinud ja teeb seda vabanedes tõenäoliselt ka edaspidi, sest tema jaoks on narkootikumideta olla piin. Ta näeb narkootikume ka unes. Süüdistatav on enda hinnangul vähem süüdi, kui mitmed teised isikud, kes on käesolevas kriminaalasjas tunnistajad. Tõendid süüdistatava hinnangul tema süüd ei kinnita.
  9. Süüdistatava väitel on ta viie aasta jooksul järginud kriminaalhoolduse nõudeid. Ta palub asendada vahistamine elukohast lahkumise keeluga. Kõik viimased karistused on saadud teiste isikute süül. V. Prištšepovi arvates oleks ta menetleja sekkumiseta narkootilise aine tarbimise tõttu juba surnud, sest tal ei ole selles ühiskonnas kohta. Vanglas on ta kosunud ja tarbimine „kuni teise ilma saamiseni“ on palju keerulisem. Kaebaja väitel vihkab ta „ebaõiget ühiskonda“ ja sellise olukorra jätkumisel peab keegi lõpuks vastutama.
  10. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib süüdistatav, et tema süü ei ole nii suur, nagu väidetakse, mistõttu ta palub end kuni kohtuistungini vabastada. Ta on varem järginud nõuetekohaselt kriminaalhoolduse reegleid. Süüdistatav kordab, et tema süü seisneb vaid narkootilise aine tarbimises, mida ta jääb tegema elu lõpuni, kuna ta ei suuda selleta olla. Korteris, kust leiti suur kogus narkootilist ainet, viibis ta juhuslikult ja tema pole süüdistuses kirjeldatud narkootikumide käitlemisega seotud. Oma sotsiaalse tausta tõttu on ta sunnitud suhtlema isikutega, kes puutuvad kokku narkootikumidega. Kuna talle ei avata pangakontot, saab ta töötada vaid n-ö mustalt, mis senimaani on lõppenud alati sellega, et tööandja jätab palga maksmata.
  11. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. 3

(9)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
  1. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et Tartu Maakohtu
  2. juuli
  3. a määruse vaidlustamisviide on eksitav. Selles märgitu kohaselt ei ole määrus edasikaevatav. Iseenesest on õige, et KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale. Osutatud edasikaebepiirang ei hõlma aga kõiki maakohtu otsustusi, mis võivad KrMS § 263 kohaselt kohtu alla andmise määruses sisalduda. Nii on Riigikohus selgitanud, et süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud ei ole, kuna osutatud küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)
  4. mai
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17). Süüdistatava kohtu alla andmisel tema tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas varem KrMS § 385 p 6, kuid alates
  6. septembrist 2016 see säte enam ei kehti. Järelikult pole süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates nimetatud kuupäevast enam välistatud (RKKK 23.02.2017 nr 3-1-1-118-16, p 16).
  7. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ka Tartu Maakohus oma
  8. juuli
  9. a määruse vaidlustamisviites muu hulgas märkima, et määruses tehtud otsustus jätta süüdistatava(te)le kohaldatud tõkend muutmata on määruskaebe korras vaidlustatav, ja selgitama lühidalt määruskaebuse esitamise korda.
  10. Maakohtu eelnevalt kirjeldatud viga vaidlustamisviite formuleerimisel võiks vähemalt teatud juhtudel olla käsitatav kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena (KrMS § 172 lg 2 p 2), mis annaks aluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Käesoleval juhul vajadust kaebetähtaja ennistamiseks aga pole, sest V. Prištšepovi määruskaebus on tähtaegne.
  11. Lisaks osutab kolleegium puudustele Tartu Maakohtu töökorralduses. Nimelt edastas maakohus V. Prištšepovi
  12. juulil 2017 esitatud määruskaebuse ringkonnakohtule alles
  13. augustiks 2017 ehk ligikaudu kuu aega hiljem. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist lubamatult pika viivitusega, mida tuleb edaspidi vältida. II
  14. Järgnevalt käsitleb kolleegium maakohtu poolt V. Prištšepovi kohtu alla andmisel tehtud otsustust jätta selle süüdistatava suhtes tõkend vahistamine muutmata. (A)
  15. Kolleegiumi hinnangul tuleb põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise esmase eeltingimuse olemasolu jaatada.
  16. V. Prištšepov on antud üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kokkuvõtlikult selles, et tema, olles varem karistatud narkootikumidega seotud kuriteo eest, käitles ajavahemikus

  1. a detsembrist kuni
  2. jaanuarini 2017 koos ühe kaassüüdistatavaga vähemalt 667,42 grammi amfetamiini. Muu hulgas süüdistatakse V. Prištšepovi selle narkootilise aine müümises mitmele isikule.
  3. Riigikohus on leidnud, et asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel 4

(9)prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. (RKKK 12.11.2014 nr 3-1-1-69-14, p 10.2) Seega ei saa maakohtule ette heita, et ta ei käsitlenud V. Prištšepovi vahi alla jättes tõendipõhiselt kuriteokahtluse põhjendatust. Kui kriminaalasja üldmenetluses lahendav kohtunik asuks enne kohtulikku arutamist tõkendi küsimuse otsustamisel kriminaaltoimikus olevatele tõenditele tuginedes üksikasjalikult kuriteokahtluse vettpidavust analüüsima, jääks kriminaalmenetluse seadustiku
  1. peatüki
  2. jaos sätestatud tõendite esitamise ja vastuvõtmise reeglite (nn kahe toimiku süsteemi) eesmärk suurel määral saavutamata. Samuti saaks kõnealuses olukorras riivatud kohtu erapooletuse nõue, sest maakohus peaks enne süüküsimuse otsustamisele asumist andma sisulise tõendipõhise eelhinnangu süüdistuses kirjeldatud kuriteokahtluse põhjendatusele. Eelmärgitu oleks muu hulgas vastuolus ka KrMS § 49 lg 1 p 2 eesmärgiga. Siiski ei välista seadus täielikult võimalust, et kohus tutvub eelmenetluses mh tõkendi küsimuse lahendamisel kriminaaltoimiku materjalidega (vt KrMS § 258 lg 3). Käesoleval juhul pole aga ilmnenud selliseid – pigem erandlikke – asjaolusid, mis eeldanuks maakohtult kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga tutvumist.
  3. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu süüdistusaktist selliseid aspekte, mis seaksid V. Prištšepovi kuriteokahtluse põhjendatuse ilmse kahtluse alla (nt võiks see olla nii, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vastaks ühegi kuriteokoosseisu tunnustele). Lisaks saab arvesse võtta sedagi, et V. Prištšepovi kohtueelses menetluses vahi alla võttes ja vahistamistähtaega pikendades tutvusid eeluurimiskohtunikud korduvalt kriminaalasjas kogutud tõenditega ja leidsid nende alusel, et kuriteokahtlus V. Prištšepovi suhtes on põhjendatud. (B)
  4. Kui kuriteokahtluse põhjendatust saab kohus süüdistatava kohtu alla andmisel tõkendi küsimust lahendades hinnata vaid piiratud ulatuses (vt käesoleva määruse punktid 17–18), siis vahistamisaluse (jätkuvat) olemasolu tuleb kohtul kontrollida üldises korras, sh vajadusel (kriminaaltoimiku välistele) tõenditele tuginedes (RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). Ühtlasi peab kohus hindama, kas süüdistatava jätkuv vahi all hoidmine ei riiva – vaatamata vahistamisaluse olemasolule – ebaproportsionaalselt süüdistatava õigust vabadusele ega riku Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-st 3 tulenevaid nõudeid. On lubamatu, kui kohus piirdub kohtu alla andmisel süüdistatavat vahi alla jättes vaid üldsõnalise märkusega, et kohtueelses menetluses tehtud vahistamismääruses on vahistamisalus tuvastatud ja kohtu arvates pole see ära langenud.
  5. Siinkohal osutab kolleegium Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16, p 42)
  6. V. Prištšepovi vahi alla jätmisel ei ole maakohus piisaval määral järginud eeltoodud nõuetest tulenevat põhistamiskohustust. Kohus piirdus vahistamisaluse sedastamisel järgmise tõdemusega: „Tulenevalt narkokuritegude iseärasustest on alus arvata narkomüügi ahelasse sattunud isikut ei 5
(9)jäeta rahule ning vabaduses võib ta seepärast jätkata uute kuritegude toimepanekut kui ka end kriminaalmenetluse eest varjama hakata. Samuti on tõenäoline, et sellised isikud ka tunnistajaid mõjutama hakkavad. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud […] Valeri Prištšepovile jätkuvalt kohaldada tõkendina vahistamist kriminaalmenetluse tagamiseks, nende puhul esinevad jätkuvalt KrMS § 130 lg. 2 toodud vahistamise alused.“
  1. Kohtupraktika kohaselt ei saa vahistamisaluse tuvastamisel piirduda üldist laadi arutluste ega standardsete formuleeringutega (vt nt RKKKm 01.02.2016 nr 3-1-1-105-11, p 12). Praegusel juhul on aga maakohus suuresti just selliselt toiminud, tuletades vaid üldisest väitest, et narkomüügi-ahelasse sattunud isikuid ei jäeta rahule, järelduse, mille kohaselt võib V. Prištšepov hakata vabaduses nii uusi kuritegusid toime panema kui ka end kriminaalmenetluse eest varjama.
  2. Iseäranis raske on mõista, kuidas jõudis kohus järelduseni, et V. Prištšepov võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma ja tunnistajaid mõjutama. Nimelt asus eeluurimiskohtunik V. Prištšepovi kohtueelses menetluses vahi alla võttes otsesõnu (põhistatud) seisukohale, et konkreetset pakkumineku ohtu V. Prištšepovi puhul ei ole ja sel alusel teda vahistada ei saa (vt käesoleva määruse punkt 1). Ka nendes määrustes, millega maakohus pikendas kahtlustatava vahistamistähtaega kohtueelses menetluses, pole sedastatud, et V. Prištšepov võiks hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Seevastu V. Prištšepovi kohtu alla andes leidis maakohus, et süüdistatav võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Oma sellise järelduse kinnituseks ei osutanud kohus aga ühelegi konkreetsele – V. Prištšepovi isiku või kriminaalasja isepäraga seotud – faktile, mis võiks kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu kinnitada ja muudaks mõistetavaks, miks kriminaalasja arutav kohtunik erinevalt eeluurimiskohtunikust pidas V. Prištšepovi pakkuminekut tõenäoliseks. Muu hulgas ei ole käsitletud V. Prištšepovi käitumist varasemates kriminaalmenetlustes ega tema sotsiaalseid sidemeid või elukorraldusest tulenevaid põhjusi, mis soodustaksid pakkuminekut (või siis räägiksid hoopis selle ohu vastu). Mõistetavalt ei saa peaaegu mitte kunagi välistada võimalust, et süüdistatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. Selline abstraktne oht pole aga isiku vahistamiseks piisav. Samuti ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust isiku vahistamiseks ainuüksi kuriteo raskuse tõttu (RKKKm 11.12.2006 nr 3-1-1-103-06, p 12).
  3. Lisaks on maakohtu
  4. juuli
  5. a määruses esmakordselt viidatud tunnistajate mõjutamise ohule, kuid ka seejuures pole kohus tuginenud konkreetsetele asjaoludele, mis sellisele ohule osutaksid. Riigikohus on tõdenud, et vahistamiseks võib alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (

§ 320

- § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (

§ 320

- § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (

§ 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo.

Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu olemasolu tuleb aga vahistamismääruses konkreetselt põhjendada. Mõistetavalt on isik enamasti huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa kunagi täielikult välistada võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid, mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline abstraktne oht ei ole aga käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud 6

(9)asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud. (RKKKm 12.04.2012 nr 3-1-1-32-12, p 9.1) Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohus, leides, et V. Prištšepov võib vabanedes asuda tunnistajaid mõjutama, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse tavapärasest suuremale tõenäosusele. Ka ringkonnakohtul ei ole andmeid, mis kinnitaks kõnealuse ohu olemasolu.
  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohtu järeldus, mille kohaselt võib V. Prištšepov hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja/või tunnistajaid mõjutama, on oletuslik ja paljasõnaline ning tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel kohtumääruse põhiosast välja jätta.
  2. Ka narkootikumide käitlemisega või nende soetamiseks vajaliku vara hankimisega seotud kuritegude jätkuva toimepanemise ohu kui vahistamisaluse olemasolu on maakohus jätnud kohtu alla andmise määruses piisavalt põhistamata, rikkudes KrMS § 3051 lg 1 nõudeid. Samas on kõrgendatud oht, et V. Prištšepov hakkab juba enne käesoleva kriminaalasja lahendamist kõnealuseid kuritegusid toime panema, kriminaalasja materjalide pinnalt selgelt tuvastatav. Seega on ringkonnakohtul võimalik maakohtu põhistamisviga kõrvaldada (vt ka RKKK 3-1-1-105-11, p 17).
  3. Riigikohus on selgitanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on suur. Sellelaadseteks kuritegudeks on kohtupraktikas loetud ka narkokuriteod. Samuti on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem ka nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 15). Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb võtta arvesse mh isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti tema eelnevat elukäiku (RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 9). Kuritegude jätkuva toimepanemise oht kui vahistamisalus tähendab prognoosi, et oletatavasti toimepandud kuritegude uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, kui isiku vabadust ei piirata (RKKKm 08.12.2009 nr 3-1-1-108-09, p 9). Kuigi kuriteokahtlusega hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik jätkata kas samalaadsete kuritegude toimepanemist või selliste kuritegude toimepanemist (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.2). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole suunanud õiguskuulekale käitumisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.3). Teatud juhtudel saab ka ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus olla aluseks selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.4). Uute kuritegude toimepanemise ohu kui vahistamisaluse põhjendamisel on aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik. Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. (RKKKm nr 3-1-1-32-12, p 9.2)
  4. V. Prištšepovi puhul on juba tema vahistamisel kohtueelses menetluses asjakohaselt välja toodud fakt, et tegemist on varem korduvalt – sh narkokuritegude, aga ka varavastaste kuritegude eest – karistatud isikuga, kes on ühtlasi ka ise narkootikumide tarvitaja. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda tervelt 667,42 grammi amfetamiini grupiviisilises käitlemises, sh selle aine müümises. Amfetamiini puhul loetakse süüdistuse kohaselt suureks koguseks 1,3 grammi, seega ületab väidetavalt käideldud narkootilise aine kogus suure koguse piirmäära enam kui 500kordselt. Seotus sedavõrd suure narkootilise aine koguste käitlemisega koostoimes varasemate karistustega sarnaste rikkumiste eest viitab kahtlusele, et V. Prištšepovi seotus narkootilise aine käitlemisega pole juhuslik, vaid väljakujunenud harjumus. V. Prištšepovi väidetav kuritegu on 7
(9)süüdistuse kohaselt toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Süüdistatava määruskaebuses ja tema kirjalikus seisukohas märgitu viitab kujukalt sellele, et V. Prištšepovil on praegu tugev narkosõltuvus, millest tingitud tahe tarbida narkootikume näib olevat isegi peamine põhjus, miks süüdistatav soovib vahi alt vabaneda (vt käesoleva määruse punktid 7–9). Süüdistatav rõhutab korduvalt, et ta ei suuda narkootikumideta olla ja ta näeb neid isegi unes. Samas kinnitas V. Prištšepov Tartu Maakohtu
  1. jaanuari
  2. a määruses sedastatu kohaselt vahistamismenetluses kohtule, et kinnipidamisele eelnenud ajal tal töökohta ei olnud. Süüdistusakti kohaselt piirdub süüdistatava haridus 6 klassiga. Ringkonnakohtule esitatud kirjalikus seisukohas kirjeldab V. Prištšepov raskusi, mis on tal püsivalt takistanud tööga raha teenida. Need faktid koostoimes asjaoluga, et pole andmeid süüdistataval märkimisväärse vara olemasolu kohta, viitavad väga suurele tõenäosusele, et vabanemise korral ei piirduks süüdistatava tegevus Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse §-s 151 ette nähtud väärtegude toimepanemisega. Nimelt on põhjust arvata, et hankimaks oma sõltuvuse rahuldamiseks narkootikume, ei jääks süüdistataval legaalse sissetuleku või muu vara puudumise tõttu üle teist võimalust, kui hakata panema toime uusi kuritegusid. Tegemist võib olla nii narkokuritegudega, mille toimepanemise kõrvalt või millest teenitu arvelt saaks süüdistatav rahuldada ka enda sõltuvust, kui ka varavastaste kuritegudega, teenimaks vara narkootikumide soetamiseks. Siinkohal tuleb märkida, et süüdistataval on kehtiv karistus mh nii raskendavatel asjaoludel toime pandud röövimise kui ka kvalifitseeritud varguse eest. Igal juhul annab süüdistatava määruskaebuse meeleheitlik ja samas agressiivne alatoon alust kartuseks, et vabaduses ta oma narkosõltuvuse rahuldamiseks vahendeid ei valiks ja karistusseadustikuga tagatud käitumisreeglitest kinni ei peaks. Seda kinnitavad ka süüdistatava varasemad karistused.
  3. Eelmärgitu annab kolleegiumi hinnangul piisava aluse nõustuda maakohtu järeldusega, et V. Prištšepov võib hakata vabaduses uusi kuritegusid toime panema. Ühtlasi on nii nende võimalike kuritegude toimepanemise tõenäosus kui ka raskus sedavõrd suur, et V. Prištšepovi vahi alla jätmist tuleb pidada KrMS § 130 lg 2 vältimatuks (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.3).
  4. Arvestades ühelt poolt käesoleva kriminaalasja küllaltki suurt mahtu, samuti seda, et kohtueelne menetleja on ilmutanud tõendusteabe kogumisel nõutavat aktiivsust, ja pidades teisalt silmas aega, mille vältel on V. Prištšepovilt käesolevas menetluses vabadus võetud (alates
  5. jaanuarist 2017), ei ole hetkel alust väita, et süüdistatava vahistamise jätkumine
  6. novembril 2017 algava kohtuliku arutamiseni riivaks tema õigust vabadusele ebaproportsionaalselt. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et ka pikk vahi all pidamine võib olla EIÕK art 5 lg 3 mõttes põhimõtteliselt õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest. Nii võib nt mitmeepisoodilise ja suures grupis toimepandud keeruka kuriteo eeluurimine ja kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid ikkagi kaalub süüdistatava suhtes vahistamisaluste olemasolu korral avalik huvi tema vahi all pidamiseks üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse. (RKKKm 22.02.2010 nr 3-1-1-110-10, p 16)
  7. Neil põhjustel peab ringkonnakohus V. Prištšepovi suhtes tõkendina vahistamise kohaldamist jätkuvalt õigustatuks, kuna lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele on tema puhul olemas kõrgendatud oht uute kuritegude toimepanemiseks ja vältimatu vahistamsvajadus, samuti ei ole V. Prištšepovi vahistamisaeg muutunud (ega lähiajal muutumas) ebaproportsionaalselt pikaks. III
  8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  9. juuli
  10. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid eemaldab määruse põhiosast maakohtu järelduse, et V. Prištšepov tuleb jätta vahi alla põhjusel, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja tunnistajaid mõjutama. 8
(9)Samuti täiendab kolleegium maakohtu määruse põhjendusi vahistamisaluse olemasolu kohta käesoleva määruse põhiosa punktis 29 toodud põhjendusega. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 34. Andmeid määruskaebemenetluse ringkonnakohtule esitatud. kulude kohta ega nende hüvitamise taotlust pole /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.