← Eesti

1-16-7094/38

Obsah (8)§ 180§ 1265§ 1267§ 289§ 158§ 242§ 240§ 337

1-16-7094 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7094 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§-de 173 lg 1 – 4; § 175 lg 1 p.p 3, 4 ja 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel süüdistatavalt mõisteti riigituludesse menetluskuluna välja: • Julia Bojarovalt sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest summas 1075.- (üks tuhat seitsekümmend viis) eurot; • Julia Bojarovalt kaitsjatasu kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses osutatud õigusabiteenuse eest summas 912.- (üheksasada kaksteist) eurot; • Julia Bojarovalt ½ narkootilise aine ekspertiisi nr 16E-AN0389 kuludest s.o summas 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot; • Julia Bojarovalt DNA ekspertiis nr 16E-GE0473 kuludest 199 (ükssada üheksakümmend üheksa) eurot ja 50 (viiskümmend) senti; • Julia Bojarovalt ½ täiendava DNA ekspertiis nr 16E-GE0761 kuludest s.o summas 57 (viiskümmend seitse) eurot; Määrati, et menetluskulud tuleb süüdistataval tasuda

§ 180lg 3 kohaldamisel 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2.1. Oma otsuses maakohus on märkinud, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 12.04.2016.a kell 23.06 peeti Tallinnas, Lennujaama tee 12 juures kahtlustatavana kinni Yulia Rekkandt, kelle seljas olnud jope vasemast küljetaskust leiti valge kummikinnas, mille sees oli 2 soonkinnisega kilekotti koos roosakat värvi pulbrilise ainega. Jope vasakust rinnataskust leiti kaks soonkinnitusega kotti koos valget värvi pulbrilise ainega /I kd tl 94-96/. Julia Bojarova kahtlustatavana kinnipidamise protokollist /I kd tl 90-93/ nähtub, et Julia Bojarova peeti kinni 12.04.2016.a kell 22.55 Tallinna Bussijaama ooteplatvormil ning kinnipidamisel leiti temalt muuhulgas pakendeid tablettidega. Isikute kinnipidamisel leitud aineid ja tablette on vaadeldud ja fotografeeritud asitõendite vaatlusprotokollis /I kd tl 119-122/ ning analüüsitud kriminaalasjas läbi viidud narkootilise aine ekspertiisis. 03.05.2016.a koostatud narkootilise aine ekspertiisiakti nr 16E-AN0389 /I kd tl 99-100/ roosa tablett massiga 0,32 g sisaldab 43% metüleendioksümetamfetamiinhüdrokloriidi, tabletis sisaldub 0,12 g metüleendioksümetamfetamiini (MDMA). Roosa pulber kogumassiga 122,1 g sisaldab 3,3% amfetamiinsulfaati, pulbris sisaldub 2,96 g amfetamiini. Kollakasvalge pulber kogumassiga 1,02 g sisaldab 4,9% amfetamiinsulfaati, pulbris sisaldub 0,037 g amfetamiini. Maakohus on asunud seisukohale, et puudub vaidlus ning kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et Yulia Rekkandti valdusest leiti kinnipidamisel suur kogus narkootilist ainet amfetamiini. 3

(18)Maakohus osundas, et sisuliselt ainus küsimus, mille osas selle kriminaalasja kohtueelse ja kohtuliku uurimise jooksul on olnud vaidlus, on see, kas Yulia Rekkandt käitles narkootilist ainet üksi või isikute grupis koos Julia Bojarovaga. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel viidi läbi DNA ekspertiis /I kd tl 107-113/, mille käigus saadi minigrip kilekotilt nr 1 (milles oli aine ja mis oli kummikindas) võetud proovist (proov A161345) DNA-analüüsil täisprofiil, mis pärit enam kui ühelt isikult. Täiendavalt viidi läbi hüpoteeside tõepärasuhte DNA ekspertiisi, millega tuvastati, et DNA profiili saamine on 105 korda tõenäolisem juhul, kui proovis A161345 leiduva bioloogilise materjali allikaks on Julia Bojarova ja kaks tundmatut isikut võrreldes sellega, kui bioloogilise materjali allikaks on kolm juhuslikult valitud tundmatut isikut /I kd tl 115/. Süüdistatavana üle kuulatud Yulia Rekkandt on andnud ütlusi, et temalt äravõetud narkootilisi aineid sai tema Julia Bojarovalt /I kd tl 76-78/. Kohus võttis kaitsja advokaat Viili taotlusel prokurör nõusolekul asja juurde Yulia Rekkandti poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste protokolli /I kd tl 188-192/, kuna tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel olid olulised vastuolud. Kohtuistungil selgitas Yulia Rekkandt, et ta muutis kohtueelsel uurimisel oma ütlusi seepärast, et ta ei soovinud, et tema tegevus oleks kvalifitseeritav isikute grupis narkootikumide käitlemisena, et karistus oleks kergem. Kohtus otsustas rääkida tõtt, kuna kahetseb tehtut /I kd tl 78/. Kriminaalasjas on 12.04.2016.a prokuröri loal toimetatud

§ 1265

ettenähtud jälitustoimingut – Julia Bojarova varjatud jälgimist ajavahemikul 10.50-23.06. Varjatud jälgimise alla on võetud Julia Bojarova elukoht XXX asuvas majas. Menetlustoimingu käik on kajastatud jälitustoimingu protokollis /I kd tl 169-171/. Selle jälitustoimingu raames on fikseeritud Julia Bojarova liikumine nimetatud kuupäeval, aga ka isikud kellega ta suhtles või kes sisenesid nimetatud majja. Nii nähtub jälitustoimingu protokollist muuhulgas see, et kell 18.11 siseneb XXX maja trepikotta, kus asub korter XX, Yulia Rekkandt, kes väljus majast 18.42 ning läks Odra tänava suunas, tagasi Lastekodu tänavale jõudis 19.04 Uuesti väljus Yulia Rekkand XXX maja trepikojast kell 21.03 ning tuli tagas 21.50 Tartu mnt poolt, käes valge kilekott poes rullikeeratult ja sees midagi kandilist, helistas fonolukku ja sisenes trepikotta. Viimast korda sellel päeval väljus Yulia Rekkandt XXX majast kell 22.45 /I kd tl 170/. Lisaks

§ 1265

ettenähtud jälitustoimingule teostati samal ajal Julia Bojarova ning temaga suhtlevate isikute pealtkuulamist, kohus on kaitsja taotlusel kontrollinud teostatud jälitustoimingute seaduslikkust. Maakohus, tutvunud jälitustoimikuga leidis, et olemas on prokuratuuri ja kohtu load jälitustoimingute tegemiseks, jälitustoiminguid tehti lubades ettenähtud aja jooksul ja isikute suhtes, kelle osas need olid väljastatud (Julia Bojarova ja isikud, kellele käesoleva menetluse raames ei ole süüdistust esitatud), kohtu hinnangul oli jälitustoimingute tegemine selle kriminaalasja kohtueelsel uurimisel vältimatult vajalik, sest muul viisil ei olnud tõendeid narkokuriteo toimepanemise kohta võimalik koguda. Seega on maakohtu hinnangul jälitustoimingute tegemine seaduslik ning kooskõlas ultima ratio põhimõttega ning tegemist on lubatavate tõenditega.

§ 1267

ettenähtud jälitustoimingu protokollist /I kd tl 147 -156; tõlge 157-168/ nähtub muuhulgas järgmist. 10.aprillil 2016.a vahetab Julia Bojarova ajavahemikul kl 15.44 kuni 18.37 SMS-se kellegi Vova-nimelise isikuga, SMSide sisuks on millegi kvaliteet. Näiteks SMSis kell 15.44 küsib Julia Bojarova Vovalt: „oled sa kindel, et seal on suurepärane kvaliteet?“ ning arvab kell 16.18 ajal, et „Aga proovime, äkki kõlbab! Pagan, mul on täna vaja“ Seepeale vastab Vova kell 16.21, et see on selline „tükiline, poolmärg ja haisev“ Edasine vestlus käib sellest, kuhu ja mis kella ajal Julia Bojarova peaks tulema, et Vovaga kokku saada. SMSis mille Vova saadab Julia Bojarovale 10.04.2016 kell 18.37 palub ta oodata, et on vaja aega /I kd tl 149/. Julia Bojarova 4

(18)kõnest kell 20.01 abonendile YYYYYYYY, mis on jälitusprotokollis tähistatud märkega naine Tartust nr 1 nähtub, et Julia Bojarova on vihane, kuna ta on raha ära andnud ja ootab juba kaks tundi. Sama kinnitab ta ka oma SMS-is Vovale kell 20.03 “2 tundi on möödas“ Edasised SMSid käsitlevad kokkusaamist puudutavaid detaile, kell 21.25 ajal saadab Vova Julia Bojarovale sõnumi, et too ootaks teda GrandPrix juures, et telefon saab tühjaks ja ta on seal 15 minuti, maksimaalselt 20-25 minuti jooksul /I kd tl 151/. Kell 22:22 toimunud lühikesest kõnest nähtub, et isikud kohtuvad kohe Grand Prix sissepääsu juures. Mõne aja pärast, kell 22:27 saadab Julia Bojarova SMSi naisele Tartust sisuga: „Korras“, mispeale naine Tartust uurib, et mida see meie jaoks tähendab? (kl 22:38), kuidas kvaliteet on? (kl 22.41) ja millal sind oodata (kl 22.43) /I kd tl 151/. Järgmisel päeval s.o 11.04.2016.a saab Julia Bojarova kell 19.25 SMSi abonendilt XXXXXXXX sisuga „Siin Vova“ ja kohe pärast seda helistab Julia Bojarova sellel numbril ning kõnest selgub muuhulgas, et ta eile (s.o 10.04) ei sõitnud, et neid täna ei ole, alles homme õhtuks ning kõne lõpus lepivad kokku kokkusaamise järgmisel õhtul kell 12 /I kd tl 152/ 12.04.2016.a kell 14.25 teatab Yulia Rekkandt SMSiga Julia Bojarovale, et ta sai natuke punaseid tablette /I kd tl 153/. Samal kuupäeval kell 17.12 ajal toimub telefonikõne Julia Bojarova ja Vova nimelise isiku vahel, mille käigus kurdab Julia Bojarova, et ta ise proovis ja (asi) on kehv /I kd tl 153/. Mõne aja pärast, kell 17:38 helistab Julia Bojarova Yulia Rekkandtile ja palub kiiresti tema juurde tulla, et tal on transport ja enne on vaja veel proovida ning seepeale lubab Yulia Rekkandt kohe kohale joosta /I kd tl 153/. Samal õhtul helistatakse Julia Bojarova abonendile numbrilt YYYYYYYY (naine Tartust) kahel korral, kell 21.50 ja 22.02 ajal ning nendest kõnedest nähtub muuhulgas, et Julia Bojarova hinnangul on olukord ärev ja et ta ei sõida üksi, temaga tuleb koos nooremteadur /I kd tl 155-156/. Kohtuliku uurimise käigus süüdistatavana üle kuulatud Julia Bojarova selgitas vastuseks prokuröri küsimustele nende SMS-ide ja kõnede kohta, et kvaliteedi osas arutasid Vovaga paari Extasy tableti osas. Et tema tahtis õhtul puhata, minna laeva peale, viia sõpradele head asja, aga Vova sokutas mingit rämpsu, see ajas ta vihaseks. Talle tehti ettepanek sõita Rootsi, see oli kella 17 paiku, ta jõudis koju 17.55 ajal ja sõbrad ütlesid, et ta jäi praami peale hiljaks. Ütles oma sõpradele Tartus, et kukkus läbi sõit Rootsi ning nad otsustasid, et ta läheb siiski Tartusse. Vova käest sai Lasnamäel Grand Prix juures 2 või 3 või 4 tabletti extasyt, samal päeval sai teise diileri käest enda tarbeks pool grammi amfetamiini. Ainega, mis leiti Julia Rekkandti kinnipidamisel, ei ole ta seotud /I kd tl 8081/. Maakohus, analüüsinud esitatud tõendeid kogumis leidis, et Julia Bojarova poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ning ei haaku ühegi muu kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendiga ning kohus jätab need seetõttu tõendite kogumist välja kui ebausaldusväärse tõendi. Samas leidis maakohus, et hoolimata sellest, et süüdistatavana üle kuulatud Yulia Rekkandt on võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega oma ütlusi kohtuliku uurimise käigus muutnud, on tema poolt kohtus antud ütlused sündmuste käigu kohta 12.04.2016.a teiste tõenditega, eelkõige jälitusprotokollidega kõrvutades kontrollitavad. Yulia Rekkandti poolt kohtulikul uurimisel antud selgitust ütluste muutmise põhjuse kohta, et ta ei soovinud, et tegu kvalifitseeritaks KarS § 184 lg 2 järgi toimepanduks isikute grupis, vaid sama paragrahvi esimese lõike järgi, mis näeb ette kergema karistuse mõistlikuks ja eluliselt usutavaks. Seega leidis maakohus, et Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ja tõendina lubatavad. Jälitusprotokolli pinnalt on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et Julia Bojarova omandas enne 12.04.2016.a eeluurimisega tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit, mille ta soovis toimetada Tartusse. Julia Bojarova proovis ise nimetatud ainet ja leidis, et selle kvaliteet on halb /vt eelpoolviidatud telefonikõne 12.04.2016.a I kd tl 153/. Koos 5
(18)Yulia Rekkandtiga proovitakse ainet „parandada“, segades sellesse Yulia Rekkandti poolt saadud tablette /I kd tl 153/, mis Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütluste kohaselt pidid tekitama efekti, et narkootikumi mõju on tugevam ning apteegist ostetud kofeiini. Sellepärast oli osa ainest, mis Yulia Rekkandtilt ära võeti, tema ütluste kohaselt teist värvi, roosakas. Julia Bojarova palus kaassüüdistatavat, et too aine enda taskus bussiga Tartusse viiks ning Yulia Rekkandt nõustus sellega. See on tõendatud nii Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütlustega, kui ka pealtkuulatud telefonikõnedest Julia Bojarova ja isikuga, keda on jälitusprotokollis nimetatud naine Tartust vahel, milles Julia Bojarova selgitab, et ta ei tule üksi ja temaga tuleb kaasa nooremteadur. Seega on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, et narkootilise aine omandas selle edasiandmise eesmärgil Tartus ootavatele inimestele Julia Bojarova, kes kasutas Yulia Rekkandit vaid n.ö kullerina. Seda, et mõlemad isikud soovisid 12.04.2016.a hilisõhtul sõita Tartusse, et nad pidid bussi peale minema erinevatest kohtadest, ja et narkootilised ained olid kinnipidamisel leitud Yulia Rekkandti taskutest tõendavad lisaks Yulia Rekkandti ütlustele ning jälitusprotokollidele ka isikute kinnipidamise protokollid /I kd tl 90-93/ ja /I kd tl 94-96/. Ka DNA ekspertiisi akt tõendab kohtu hinnangul Julia Bojarova puutumust narkootilise ainega. Seega on kohtu hinnangul kogutud piisavalt tõendeid isikuid selles süüdistuses süüdi mõista. Samas märkis maakohus järgmist. Veel süüdistatakse Yulia Rekkandtit ja Julia Bojarovat ühiselt suures koguses MDMA käitlemises. Süüdistuse kohaselt omandas Julia Bojarova ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 12.04.2016 kell 22.45 suures koguses narkootilist ainet metüleendioksümetamfetamiini (MDMA). Selles süüdistuse episoodis ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mida analüüsida ning mille põhjal tuvastada isikute ebaseaduslikku tegevust suures koguses MDMA käitlemises, ei ole tõendatud ei narkootilise aine omandamist, hoidmist, edasiandmist või muul viisil käitlemist, selles episoodis ei ole tõendeid kogutud ka jälitustegevusega. Ühe MDMA tableti leidmist Julia Bojarovalt tema kinnipidamise ajal ei pea kohus piisavaks, et isikuid selles episoodis süüdi mõista. Seega ei ole tõendamist leidnud süüdistatavate poolt narkootiliste aine MDMA suures koguses ebaseaduslik käitlemine ning selles episoodis tuleb isikud õigeks mõista. Kohtule tõendina esitatud Tartu Maakohtu 04.12.2011.a kohtuotsusest nr 1-12-7707 /kd I tl 129135/ nähtuvalt on Julia Bojarova (toona nimega Sidjakina) varasemalt süüdi mõistetud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, seega on käesolevas kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõenditega tuvastatud, et Julia Bojarova on toime pannud KarS § 184 lg 2 p 1,2 sätestatud kuriteo so suure koguse narkootilise aine amfetamiini ebaseadusliku käitlemise grupis olles isikuks, kes on varem toime pannud KarS 12. ptk 1. jaos sätestatud kuriteo. Narkootiliste ainete ebaseaduslikul käitlemisel tegutses Julia Bojarova kavatsetult, omandas aine selle edasitoimetamiseks Tartusse, pakendas aine oma kodus selle kvaliteeti enne parandada proovides ning palus kaassüüdistataval selle oma taskus Tartusse toimetada. Julia Bojarova poolt toime pandud kuritegu on lõpule viidud, isiku süüd ja tema tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid käesolevas kriminaalasjas tuvastatud ei ole. 2.2. Julia Bojarovale karistuse mõistmisel arvestas maakohus süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut, karistust kergendavate asjaolude puudumist. Karistust raskendava asjaoluna arvestas maakohus KarS § 58 p 1 alusel süüteo toimepanemist omakasu motiivil. Süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus 3 kuni 15 aastat. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, antud juhul on selleks vangistus 9 aastat. Süüdistatavat on varem samalaadse teo toime panemise eest karistatud. Tartu Maakohtu 04.12.2012.a otsusega mõisteti Julia Bojarovale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistus 3 aastat ja 9 kuud. Varasem karistusest enneaegne tingimisi vabastamine ei avaldanud Julia Bojarovale piisavat 6
(18)mõju ning ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist väljendades sellega oma negatiivset suhtumist kehtivate õigusnormide täitmisse. Narkootiline aine, mida Julia Bojarova kooskõlastatult koos Yulia Rekkandtiga käitles oli koguses, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks rohkem kui kümnele isikule. Arvestades kõike eeltoodut ja karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida Julia Bojarova edaspidi kuritegusid toime panemast), Julia Bojarova süü suurust ja käideldud narkootilise aine kogust pidas maakohus võimalikuks teda karistada alla sanktsiooni keskmist määra, samas ei saa süüdistatav loota varasemast leebemale karistusõiguslikule kohtlemisele. Samas on kaitsja poolt kohtule esitatavatest iseloomustavatest tõenditest näha, et Julia Bojarova on soovi korral võimeline asuma paranemise teele ning seetõttu ei ole põhjendatud talle nii karmi karistuse mõistmine, kui taotles riiklik süüdistaja. Kuivõrd süüdistatav pole varasemast karistustest järeldusi teinud, leidis maakohus, et Julia Bojarova tingimisi vabastamine oleks vastuolus kohtupraktikaga. Maakohus leidis, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. ESITATUD APELLATSIOONID
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Apellant on seisukohal, et Leian, et Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, andmata hinnangut vastuoludele tõendite kogumis, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohtuotsuses märgitud tõenditest ei saa järeldada Julia Bojarova süüd talle inkrimineeritava KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritud narkokuriteo toimepanemises. 3.
  4. Julia Bojarova on järjekindlalt eitanud temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. Julia Bojarova end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ja selgitas et pärast eelmisel korral vanglast vabanemist ei tarvitanud ta enam narkootikume, oli oma elu korda seadmas, kuid käesoleva aasta veebruari lõpust hakkas uuesti tarvitama. Yulia Rekkandtile ta narkootikume üle andnud ei ole, pigem on saanud amfetamiini tema käest ja on koos temaga narkootikume tarvitanud. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad, ühetaolised ja ei ole ümber lükatud teiste tõenditega. Maakohus märkis, et sisuliselt on kriminaalasja kohtueelse ja kohtuliku uurimise jooksul olnud vaidlus üksnes selles, kas Yulia Rekkandt käitles narkootilist ainet üksi või isikute grupis koos Julia Bojarovaga. Maakohus on Julia Bojarova süüditunnistamisel tuginenud peamiselt Yulia Rekkandt’i ütlustele selles, et Julia Bojarova palus tal narkootilise aine oma taskus Tartusse viia, enne kinnipidamist käis ta mitmel korral Julia Bojarova elukohas Lastekodu tänaval, kus nad segasid narkootilise aine sisse astmaatikutele mõeldud tablette ja kofeiini, kuna aine oli halva kvaliteediga. Tabletid sai Yulia Rekkandt samal päeval oma tuttava käest, kofeiini käis ostmas apteegist ja viis need Julia Bojarova elukohta, amfetamiin oli Julia Bojaroval enne olemas. Yulia Rekkandt kinnitas, et tema tablette ei purustanud ja aineid ei seganud, seda tegi Bojarova, samuti pani Julia Bojarova selle kilekottidesse ja Yulia Rekkandt pani pakendid kummikindasse. Yulia Rekkandt pidi lennujaamast minema Tartu bussi peale, Julia Bojarova pidi minema sama bussi peale bussijaamast /I kd tl 76-78/. Kohus avaldas ja võttis asja juurde Yulia Rekkandti poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel
  7. a antud ütluste protokolli /I kd tl 188-192/, kuna tema poolt kohtueelsel 7
(18)uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel olid olulised vastuolud. Nimetatud protokollist nähtuvalt on Yulia Rekkandt tunnistanud end süüdi osaliselt ja selgitanud, et koos Julia Bojarovaga ta narkokuritegu toime pannud ei ole, vaid omandas amfetamiini Solarise keskuse juures kasiinos Andruse-nimeliselt tuttavalt 780 eur eest. Kohtuistungil selgitas Yulia Rekkandt, et ta muutis kohtueelsel uurimisel oma ütlusi seepärast, et ta ei soovinud, et tema tegevus oleks kvalifitseeritav isikute grupis narkootikumide käitlemisena, et karistus oleks kergem. Kohtus otsustas rääkida tõtt, kuna kahetseb tehtut. Maakohus leidis, et Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ja tõendina lubatavad. Yulia Rekkandti poolt kohtulikul uurimisel antud selgitust ütluste muutmise põhjuse kohta luges kohus mõistlikuks ja eluliselt usutavaks. Käesolevas asjas on Yulia Rekkandt’i ütluste usaldusväärsuse kaalumisel tähelepanuväärne, et süüdistatav on kogu kriminaalmenetluse vältel alates esimesest ülekuulamisest ilmselgelt juhindunud soovist võimalikult kiiresti vanglast vabaneda ja andnud ütlusi, mida on enda jaoks pidanud kõige soodsamaiks. Ebajärjekindlus nähtub ka Yulia Rekkandt’i positsioonist kohtuistungil. Istungi algul pärast prokuröri süüdistuskõnet kinnitas Yulia Rekkandt, et tunnistab end süüdi osaliselt selles, et tema juures on olnud narkootikumid ja ta tarvitas neid, grupis koos Julia Bojarovaga amfetamiini käitlemises ei tunnistanud ta oma süüd. Seejärel palus Yulia Rekkandt’i kaitsja vaheaega süüdistatava nõustamiseks. Pärast vestlust kaitsjaga (mille juures viibis ka prokurör) tunnistas Yulia Rekkandt end täielikult süüdi narkootiliste ainete grupiviisilises käitlemises. Seega ajendas Yulia Rekkandt’it ilmselt Julia Bojarova kohta ütlusi andma mitte tõe rääkimise, vaid pigem enda jaoks soodsama positsiooni valimise soov. Ilmselgelt Julia Rekkandt sai aru, et tema vastu on konkreetsed tõendid (tema juurest leiti amfetamiin ja tema tihedat kokkupuudet leitud ainega kinnitas ka DNAekspertiis) ning selles olukorras püüdis Julia Rekkandt igati oma olukorda kergendada. Julia Rekkandt’i üritas näidata, et Julia Bojarova kasutas teda ära ning tema roll oli väheoluline, kuigi muudest tõenditest nähtub Julia Rekkandt’i aktiivne tegevus narkootilise aine käitlemisel. Arvestades asjaolu, et amfetamiin leiti ja võeti ära just Yulia Rekkandt’i käest, võisid tema ütlused olla mõjutatud eelkõige soovist ise vabaneda vastutusest. Kaitsja leiab, et käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohus vaaginud igakülgselt Yulia Rekkandt’i motiive ja tema ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud süüdistatava süüditunnistamist neile ütlustele tuginevalt. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud selle kaudu, kuidas see tõend nö riimub teiste tõenditega (RKKKo 3-1-1-89-12 jt). Kaitsja leiab, et Yulia Rekkandt’i ütlused ei haaku kohtu poolt oluliseks peetud tõenditega kõigis olulistes asjaoludes. 3.2. Käesolevas kriminaalasjas ei ole saadud DNA ekspertiisi tulemusena arvamust, mis kinnitaks Julia Bojarova puutumust suures koguses narkootilise ainega. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel viidi läbi DNA ekspertiis /I kd tl 107-113/, mille käigus on peaaegu kõigis proovides eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev Yulia Rekkandti DNA-profiiliga. Üksnes ühe pakendi puhul ei saa kindlalt välistada Julia Bojarovalt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis /eksperdi arvamuse p 1 tl 109/. Seega ei riimu DNA-ekspertiisiga saadud andmed Yulia Rekkandt’i poolt avaldatud asjaoludega. Nimelt on Yulia Rekkandt selgitanud, et amfetamiini hankis Julia Bojarova ning temal oli aktiivsem roll ka narkootilise aine segamisel ja pakendamisel, ometi on pakenditelt võetud DNA proovides valdavalt eristatav just Yulia Rekkandt’i DNA-profiil. Yulia Rekkandt ei ole osanud seda asjaolu kuidagi selgitada. Käesolevas asjas DNA-ekspertiis küll määrati, kuid sellega ei saadud vajalikku ja süüdistusversiooniga kooskõlas olevat teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Nimelt on käesolevas asjas läbi viidud narkootilise aine ekspertiis, mille käigus tehti kindlaks, kui palju 8
(18)kaaluvad 3 tk minigrip kilekotid roosaka pulbrilise ainega ja 2 tk minigrip kilekotid roosaka pulbrilise ainega ning milline on nendes narkootilise aine sisaldus. Ekspertiisiakt nr 16E-AN0389 tõendab suures koguses amfetamiini sisaldumist Yulia Rekkandti juurest kinnipidamisel leitud roosas pulbrilises aines ning valges pulbrilises aines. Samas ei nähtu ekspertiisiaktist ega muudest materjalidest, kui palju kaalus igas minigrip kilekotis olnud aine ning milline oli igas pakendis amfetamiini sisaldus. Kahtlustatavale ega süüdistatavale ei saa panna kohustust tõendada oma süü puudumist. Sellegipoolest taotles Julia Bojarova kaitsja nimetatud asjaolude tuvastamiseks täiendavat narkootilise aine ekspertiisi, mida aga menetlejal ei olnud võimalik rahuldada pakendites sisalduva narkootilise aine ühendamise tõttu. Kuivõrd kolmes minigrip kilekotis roosa pulbrilise ainega oli puhast amfetamiini 2,96 grammi ja kahes minigrip kilekotis kollakasvalge pulbrilise ainega oli puhast amfetamiini 0,037 grammi, võib eeldada, et ühes pakendis oli narkootilist ainet alla suure koguse. Samas võimaldab DNA-ekspertiisi akt seostada Julia Bojarovat üksnes ühe minigrip pakendiga, milles sisalduva amfetamiini kogus ei ole ilmselt piisav tema süüditunnistamiseks suures koguses narkootilise aine käitlemises. Kuigi kohus võib oma järelduste tegemisel tugineda kõigile seadusega lubatavatele tõenditele ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, peaks käesolevas asjas eksperdi arvamuse puudumine oluliselt mõjutama tõendite hindamist. Kohtu poolt uuritud tõendikogumis ei sisaldu piisavalt teisi tõendeid, mis võimaldaksid teha kindlaid järeldusi süüdistuse asjaolude kohta ja kõrvaldada tõendite uurimisel ja hindamisel tekkinud kahtlused. Isegi kui nõustuda, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel võib teatud juhtudel õigustatud olla kulukate menetlustoimingute, sh ekspertiisi mittetegemine olukorras, kus asjaolude tuvastamine ei eelda eksperdi eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist, jääb arusaamatuks asitõenditeks olevate narkootiliste ainete ühendamine olukorras, kus kriminaalmenetluse käigus võivad nendega seoses tekkida vaidlused ning vajadus asitõendeid uurida ning nende osas menetlutoiminguid teha. Riigikohus on küll selgitanud, et kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (RKKKo nr 3-1-1-104-05). Käesolevas asjas on Julia Bojarova ja kaitsja kohtueelses menetluses taotlenud narkootilise aine koguse kindlaksmääramist igas pakendis, samuti on süüdistatav andnud ütlusi, millest nähtub konkreetne informatsioon tema seisukohtade õigsuse kinnitamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava versioon, mille kohaselt amfetamiin temale ei kuulunud, ei ole ümber lükatud ja süüdistatav on loonud võimaluse kontrollida tema väidete õigsust kinnitavaid tõendeid. 3.3. Kriminaalasjas on 12.04.2016. a prokuröri loal toimetatud

§ 1265

ettenähtud jälitustoimingut – Julia Bojarova varjatud jälgimist ajavahemikul 10.50-23.06. Lisaks

§ 1265

ettenähtud jälitustoimingule teostati samal ajal Julia Bojarova ning temaga suhtlevate isikute pealtkuulamist. Kohtu hinnangul oli jälitustoimingute tegemine seaduslik ning kooskõlas ultima ratio põhimõttega ning tegemist on lubatavate tõenditega. Selle maakohtu seisukohaga tuleb nõustuda. Samas on maakohtu järeldused nimetatud tõendite pinnalt oletuslikud. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses osundatud jälitustoimingu protokollide ja salvestiste põhjal ei saa üheselt seostada Julia Bojarovat Yulia Rekkandt’i juurest leitud suure koguse narkootikumide käitlemisega ega teha järeldusi, et nendes kõnedes oli mingilgi määral juttu just sellest narkootilisest ainest. Sellekohast konkreetset informatsiooni kõnesalvestistest ei nähtu, küll aga on võimalik aru saada, et isikud rääkisid ka narkootilistest ainetest. Julia Bojarova tunnistas, et on viimastel kuudel enne kinnipidamist narkootikume omandanud, tarvitanud (sh koos teistega) ning kavatsenud ka oma 9

(18)tuttavatele neid edasi anda, pealtkuulatud kõnedest süüdistatava ütluste kontekstis ei saa aga järeldada suure koguse narkootiliste ainete käitlemist. Julia Bojarova on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et jälitustegevus tema suhtes kestis küllaltki kaua (03.
  1. – 08.
  3. a, s.o üle kahe kuu) ja eelnevalt oli tema suhtes kohaldatud käitumiskontrolli, seega jälgisid Julia Bojarova käitumist pidevalt nii kriminaalhooldaja kui jälitust läbiviivad isikud alates tema vabanemisest kuni tema kinnipidamiseni aprillis. Kogu selle aja jooksul ei andnud Julia Bojarova oma käitumisega alust end ebaeaduslikus tegevuses kahtlustada ning kui oleks olnud tegemist staažika narkodiileriga (nagu prokurör märkis), siis oleks kindlasti sellise jälitustegevuse käigus pidanud saama ümberlükkamatut tõenduslikku teavet. Julia Rekkandt’i suhtes jälitust ei teostatud, samas nähtub kõnesalvestistest, et just tema oli omandanud punakad tabletid ning teadis, kuidas narkootilisi aineid segada. Leian, et Yulia Rekkandt’ilt ära võetud narkootilise aine päritolu on kriminaalasjas kindlaks tegemata ja kõnesalvestistest sellekohaseid järeldusi teha ei saa. Kõike eeltoodut arvestades on alust kvalifitseerida Bojarova tegevus ümber KarS § 183 lg 2 p 2 järgi, kuivõrd tema ütlustest ja teistest tõenditest nähtub väikeses koguses narkootilise aine käitlemine ning kavatsus neid (extasy tablette) ka edasi anda. Samas on tõendatud Julia Bojarova puhul üksnes edasiandmise eesmärk, kas süüdistatav seda ka reaalselt tegi või mitte, ei ole kindlaks tehtud. 3.
  4. Maakohus, analüüsinud esitatud tõendeid kogumis leidis, et Julia Bojarova poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ning ei haaku ühegi muu kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendiga ning kohus jättis need seetõttu tõendite kogumist välja kui ebausaldusväärse tõendi. Selle maakohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Julia Bojarova positsioon on kogu kriminaalmenetluse vältel olnud ühesugune ning ta ei ole oma ütlusi muutnud. Julia Bojarova ütlused riimuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõenditega (v. a teise süüdistatava Yulia Rekkandt’i ütlustega). Nimelt nähtub DNA-ekspertiisi aktist, et Yulia Rekkandt on käidelnud kõigis temalt äravõetud pakendites olnud amfetamiini, Julia Bojarova võis olla kokku puutunud üksnes ühe väikse pakendiga. Julia Bojarova ütlustest nähtuvalt tarvitas ta koos Yulia Rekkandt’iga mõnel korral oma korteris narkootilisi aineid ja omandas umbes 0,5 grammi amfetamiini ning extasy tablette ka ise, sellega võibki ühel pakendil tema bioloogise materjali leidumist seletada. Seega riimub eksperdi arvamus Julia Bojarova ütlustega, mitte aga Yulia Rekkandt’i ütlustega. Yulia Rekkandt seletas kohtus, et just Julia Bojarova segas narkootilisi aineid ja pakendas neid kätega, DNA-ekspertiisi aktist aga nähtub üksnes Yulia Rekkandt’i tihe kokkupuude kogu narkootilise ainega. Samuti ei lükka jälitustegevusega saadud teave ümber Julia Bojarova ütlusi. Prokurör küsitles Julia Bojarovat peamiselt kõnesalvestistega seonduvalt ning Julia Bojarova selgitas usutavalt kõnede sisu ja konteksti. Julia Bojarova ütlustest nähtuvalt on ta paari kuu jooksul enne kinnipidamist uuesti narkootilisi aineid tarvitama hakanud ning omandanud neid mitmetelt isikutelt, üks neist oli ka Vova. Süüdistatavatelt on ära võetud erinevaid aineid, mistõttu ei saa kindlasti väita, et kohtuotsuses osundatud kõnesalvestised seonduvad süüdistuses märgitud suure koguse amfetamiiniga, mitte aga extasy tablettide või 0,5 grammi amfetamiiniga, mille Julia Bojarova tema ütlustest nähtuvalt omandas. Samuti jääb kohtuotsusest arusaamatuks, milles seisneb Julia Bojarova ütlustes vastuolu teiste tõenditega. Nimelt ei ole ta mingeid selgitusi andnud suures koguses amfetamiini käitlemise kohta, kuna ei ole sellega seotud. Samas ei ole süüdistatav keeldunud ütluste andmisest ning on olnud valmis vastama küsimustele ning kõiki asjaolusid selgitama. Kuivõrd Julia Bojarova eitas suures koguses narkootilise aine käitlemist ja seotust Yulia Rekkandt’i juurest leitud amfetamiiniga, ei 10
(18)pidanud kaitsja vajalikuks Julia Bojarovat selles osas põhjalikumalt küsitleda. Ka prokurör on süüdistatavale küsimusi esitanud üksnes kõnesalvestistega seonduvalt. 3.
  1. Kaitsja leiab, et Julia Bojarova’le ei ole mõistetud Harju Maakohtu poolt tema teosüüle vastav karistus. Kokkuleppeläbirääkimiste käigus oli prokuröri karistusettepanek süüdistatavale 3 aastat vangistust, seega pidas prokurör süüdistatava süü suurusele vastavaks karistuseks kaks korda lühemat vangistust, kui ta hiljem taotles ja mille lähedase karistuse maakohus ka mõistis. Käesoleval juhul ilmselgelt ei saa läbirääkimiste käigus sellisel määral muutuda hinnang isiku süü suurusele ning karistuse eesmärkide saavutamise võimalustele. Riigikohus on samuti märkinud, et karistusmäärad erinevates menetlustes ei tohiks olulisel määral erineda. Kuigi käesoleval juhul pole kokkuleppemenetluseni jõutud, läbirääkimised siiski toimusid. Olenemata asjaolust, et kohus pole seotud karistuse mõistmisel prokuröri arvamusega, on karistus vastuolus Riigikohtu seisukohaga asjas nr. 3-1-1-96-09 ja kaitsja leiab seetõttu, et maakohtu otsus peaks kuuluma tühistamisele Julia Bojarovale mõistetud karistuse osas ning uue otsusega tuleks mõista talle vangistus lühemas tähtajas. Arvestades Julia Bojarovale süüks arvatud narkootilise aine kogust ning asjaolu, et tegemist ei olnud tugevatoimeliste narkootikumidega, oli kohtul alus hinnata Julia Bojarova süü väikeseks. Maakohus on põhjendatult märkinud, et esitatud iseloomustavatest tõenditest nähtuvalt on Julia Bojarova soovi korral võimeline asuma paranemise teele ning seetõttu ei ole põhjendatud talle nii karmi karistuse mõistmine, kui taotles riiklik süüdistaja. Julia Bojarovat on iseloomustanud positiivselt nii kriminaalhooldaja kui ka vangla, süüdistatav on ametlikult töötanud (mis on pikaajalist vangistust kandnud isiku puhul tähelepanuväärne) ning on motiveeritud narkosõltuvusest vabanema (vt Viljandi Haigla tõend ning iseloomustused). Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades Julia Bojarova süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. Tõendatud asjaoludest lähtuvalt tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 183 lg 2 p 2 järgi.. Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, samuti Julia Bojarova resotsialiseerumise perspektiive arvestades oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. 3.
  2. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 1-167094 Julia Bojarova süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ning teha uus otsus, millega tunnistada Julia Bojarova süüdi KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ning mõista talle kergem karistus; jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda.
  5. Süüdistatav Julia Bojarova märgib esitatud apellatsioonis, et ta ei ole nõus Harju Maakohtu otsusega ning vaidlustab maakohtu otsust järgmistel põhjustel. Yulia Rekkandt on uurimise jooksul mitmel korral oma ütlusi muutnud. Erinevalt Y. Rekkandtist on ta alguses keeldunud ütluste andmisest, kuid maakohus andis tõele vastavaid ütlusi, mida kohus ei uskunud. Ta seletas, et ostis amfetamiini ja extasy ainult enda tarbeks ja väga väikestes kogustes. Tihti amfetamiin oli väga halva kvaliteediga ning just Y. Rekkandt õpetas teda segama amfetamiini ravimitega, mis võimendaksid amfetamiini mõju. Just selle pärast nimetas ta Y. Rekkandti telefonikõnes „nooremteaduriks“. Süüdistatav märgib, et vaatamata asjaolule, et teda jälitati 3 kuu jooksul jäi ta vahele legaalsete ravimite ja 1 extasy tablettiga, mis pigem tõendab seda, et ta ei tegelenud narkootikumide käitlemisega. Y. Rekkandti kätte võis sattuda minigripp kottike tema DNA-ga, kuna nad koos tarvitasid amfetamiini. See võis olla kottike poole grammi amfetamiiniga, mida ta on ostnud isiklikuks tarbeks päev varem. Ta on taotlenud ekspertiisi läbiviimist, et tuvastada kui palju oli ainet kottikeses, millel või olla tema DNA, kuid see taotlus jäeti rahuldamata. On teada, et ainult ühes 11
(18)kottis oli amfetamiini suur kogus ehk 2,96 g, kuid ei ole teada, kas see on see kott, millel leiti tema DNA. Süüdistatav taotleb kvalifitseerida tema tegevust KarS § 183 järgi ning mõista temale karistus, mis ei ole seotud reaalse vangistuse kandmisega. Tal on suur motivatsioon ennast parandada ning narkootikumidest loobuda, samuti on tal mõningad haigused ning selline vanus, mis muudab tema vanglakaristuse ebaotstarbekaks. PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONIDELE
  1. Oma vastuses prokurör apellantidega ei nõustu. Prokurör leiab, et Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud Julia Bojarova poolt narkootilise aine käitlemine ning millistel põhjustel vastab Julia Bojarova süü suurusele 5 aasta pikkune vangistus. 5.
  2. Esmalt leiavad kaitsja ja Julia Bojarova, et Maakohus on Julia Bojarova süüditunnistamisel tuginenud peamiselt Yulia Rekkandti ütlustele, kuid apellantide hinnangul ei ole tema ütlused usaldusväärsed, kuivõrd ta on kriminaalmenetluse vältel oma ütlusi korduvalt muutnud. Kaitsja on oma apellatsioonis süüdistanud Yulia Rekkandti kaitsjat ja prokuröri lausa selles, et nimetatud isikud mõjutasid kohtuistungil Yulia Rekkandti tunnistama kuriteo toimepanemist koos Julia Bojarovaga. Prokurör sellise seisukohaga ei nõustu. Mõlemad kaitsjad võtsid peale kohtupoolset küsimust süü tunnistamise või mittetunnistamise kohta vaheaja ning konsulteerisid oma kaitsealustega. Prokurör ega keegi kolmas nimetatud konsultatsioonidesse ei sekkunud. Kohus peab isiku ütlused, kui ebausaldusväärsed, kõrvale jätma üksnes juhul kui isik on oma ütlusi muutnud ega suuda veenvalt põhjendada, miks ta seda teinud on. Harju Maakohus on oma otsuses kinnitanud, et peab Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütlusi usaldusväärseks ning tõendina lubatavaks, selgitades, et Yulia Rekkandti põhjendused ütluste muutmise kohta on mõistlikud ja eluliselt usutavad. Maakohus on Julia Bojarova süüdimõistmisel lisaks Yulia Rekkandti ütlustele tuginenud ka kõikidele teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele ning tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et Julia Bojarova süü temale inkrimineeritud kuriteos on tõendamist leidnud. 5.
  3. Julia Bojarova ja tema kaitsja on seisukohal, et DNA-ekspertiis ei ole andnud vajalikku ja süüdistusversiooniga kooskõlas olevat teavet tõendamiseeseme asjaolude kohta, kuivõrd Julia Bojarova DNA on seostatav üksnes ühe pakikesega kolmest, kuid ei ole teostatud täpsustavat narkootilise aine ekspertiisi tuvastamaks nimetatud pakikeses oleva aine kogust. Prokurör sellise seiskohaga ei nõustu. Narkootilise aine ekspertiis tuvastas, et kolmes minigrip kilekotis oli roosa paakunud pulber, mida kuivatati püsiva massini toatemperatuuril ning kahes minigrip kilekotis oli kollakasvalge pulber. Narkootilise aine ekspertiisi käigus ühendas ekspert omavahel kolmes minigrip kilekotikeses olnud roosad pulbrid, milliste konsistents oli ilmselegelt ühesugune ning mis olid pakendatud ühiselt ning kahes minigrip kilekotis olnud kollakasvalged pulbrid, milliste konsistents oli ilmselegelt ühesugune ning mis olid pakendatud ühiselt. Seejärel analüüsiti eraldi roosat pulbrit ja kollakasvalget pulbrit. Kaitsja ei taotlenud eksperdi kohtusse kutsumist tuvastamaks, millisel põhjusel ekspert oli kolmes kotikeses olevad ained ühendanud, kuid kriminaalasja materjale tervikuna vaadates on üheselt mõistetav, et tegemist oli kolme minigrip kilekotiga, mis sisaldasid ühesugust ainet, milline ilmselgelt pärines ühest partiist. Eelnevast tulenevalt on meelevaldne kaitsja väide püüda üht minigrip kotikest ülejäänud kahest eraldada ning siduda Julia Bojarovat üksnes ühe kotikesega. Kaitsja ja Julia Bojarova väidete kohaselt sattus Julia Bojarova bioloogiline materjal ühele minigrip kilekotile seetõttu, et Julia Bojarova ja Yulia Rekkandt tarvitasid ühiselt narkootilisi aineid. 12
(18)Yulia Rekkandt kinnitas kohtuistungil, et peale narkootiliste ainete segamist ja pakendamist tõepoolest tarvitati ühiselt narkootilisi aineid, kuid mitte nimetatud kokkusegatud roosakat pulbrit, vaid valget. Roosa pulber oli selleks ajaks juba pakendatud ja kummikindasse ära pandud. Samuti selgitas Yulia Rekkandt kohtus, et aine pani minigrip kotikestesse Julia Bojarova, kuid kotikesed pakendas kindasse tema. Seega oli tema viimane, kes katsus minigrip kotte, mistõttu on eluliselt usutav ja loogiliselt selgitatav, et just tema DNA-d oli pakenditel rohkem. Kokkuvõttes on Harju Maakohus Julia Bojarova süüdimõistmisel lisaks DNA-ekspertiisile tuginenud ka kõikidele teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele ning tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et Julia Bojarova süü temale inkrimineeritud kuriteos on tõendamist leidnud. 5.
  1. Julia Bojarova leiab oma apellatsioonkaebuses, et tema vahistamise alused ei olnud õiged ja õiglased. Tema hinnangul on tema suhtes kohaldatud tõkendina vahistamist ning hiljem vangistust seetõttu, te tal puudus töökoht. Julia Bojarova on oma apellatsioonkaebusele lisanud tõendid, et tal esines madal legaalne sissetulek 2014 ja 2015 aastal. Kaitsja on seisukohal, et Julia Bojarovale mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ning on vastuolus prokuröri poolt eelnevalt kokkuleppemenetluse raames pakutud kolme aasta pikkuse vangistusega. Harju Maakohus on oma otsuses põhjalikult argumenteerinud karistuse mõistmist ja viidanud, et karistusseadustik näeb Julia Bojarovale inkrimineeritud süüteo eest ainuvõimaliku karistusliigina ette vangistuse. Harju Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta on pidanud võimalikuks kohaldada karistust alla keskmise määra ning selgitanud, miks Julia Bojaroval tuleb temale mõistetud karistus ära kanda reaalselt. Nimetatud argumendid ei sisalda endas põhjendusi, milliste kohaselt oleks Julia Bojarovale mõistetud reaalne vangistus seetõttu, et tal puudub töökoht. Täiendavalt juhib prokurör tähelepanu sellele, et käesolevat kriminaalasja pole mitte üheski menetlusetapis kokkuleppemenetluse sätteid järgides arutatud. Nii pole ei süüdistatav, kaitsja ega prokurör allkirjastanud või keeldunud allkirjastamast ühtegi karistust sisaldanud kokkulepet, mistõttu ei ole asjakohane viidata ka prokuröri väidetavale karistuspakkumisele. 5.
  2. Julia Bojarova on apellatsioonkaebuses taotlenud vangistuse asendamist raviga. KarS § 692 kohaselt võib kohus asendada vangistuse raviga üksnes juhul kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Kuivõrd käesoleval juhul näeb karistusseadustik Julia Bojarovale inkrimineeritud teo eest karistusena ette vangistuse 3 kuni 15 aastat, ei ole KarS § 692 kohaldamine võimalik. 5.
  3. Julia Bojarova viitab apellatsioonis, justkui rajaneks tema süüdimõistmine muuhulgas temalt kinnipidamisel ära võetud 40 tabletile, mis ei sisaldanud narkootilisi aineid. Nimetatud tablettidele viitamine ei ole asjakohane, kuivõrd nende omamist ei ole Julia Bojarovale inkrimineeritud ega teda nende tablettide käitlemises süüdi mõistetud. 5.
  4. Kokkuvõttes leiab prokurör, et Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud Julia Bojarova poolt narkootiliste ainete suures koguses käitlemine isikute grupis ning prokurör nõustub täielikult nende põhjendustega. Samuti on Harju Maakohus arusaadavalt ja loogiliselt järgitavalt põhjendanud Julia Bojarovale mõistetud karistuse liiki ja määra. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-16-7094 muutmata. 13
(18)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Mõlemad apellandid osundavad kaassüüdistatav Y. Rekkandt’i kohtulikul uurimisel antud ütlustele kui ebausaldusväärsetele ning leiavad, et maakohus oleks pidanud kaassüüdistatava poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustesse suhtuma kriitiliselt ning neid tõendikogumist kõrvale jätma. Mõlemad apellandid rõhutavad, et Y. Rekkandt muutis oma varasemaid ütlusi ning andis J. Bojarovat süüstavaid ütlusi eesmärgiga pääseda kergema karistusega. Kaitsja rõhutab, et kohtuliku uurimise alguses Yulia Rekkandt’i kaitsja palus vaheaega süüdistatava nõustamiseks. Pärast vestlust kaitsjaga (mille juures viibis ka prokurör) tunnistas Yulia Rekkandt end täielikult süüdi narkootiliste ainete grupiviisilises käitlemises. Kaitsja järeldab, et Yulia Rekkandt’it ajendas ilmselt Julia Bojarova kohta ütlusi andma mitte tõe rääkimise, vaid pigem enda jaoks soodsama positsiooni valimise soov. Kohtukolleegium apellantide sellise seisukohaga ei nõustu ning esmalt osundab kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et avaldades süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama süüdistatava vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist süüdistatavat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKK 3-1-1-63-13 p 20.2). Kohtukolleegium märgib sedagi, et võistlevas kohtumenetluses mingil juhul ei ole võimalik tõendina arvestada kahtlustatavana eeluurimisel antud deponeerimata ütlusi (3-1-1-74-16), seega asudes seisukohale, et süüdistatav on tõendiallikana usaldusväärne, tuleb tõendina arvestada üksnes kohtulikul uurimisel antud ütlusi. Järgnevalt tulebki vastata küsimusele, kas maakohus asus õigele seisukohale, kui pidas süüdistatava Y. Rekkandt’i kohtulikul uurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegium leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt järgneval põhjusel. Y. Rekandt seletas maakohtule vastuseks küsimusele, miks ta otsustas oma ütlusi maakohtus muuta veenvalt, et loodab kergemat karistust ning alguses ei soovinud, et teda mõistetaks süüdi narkokuriteos isikute grupis, kuna sellega oleks kaasnenud raskem karistus. Kohtukolleegium peab sellist seletust sarnaselt maakohtule loogiliseks ning usutavaks. Ringkonnakohus lisaks leiab, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline hinnata, mis asjaoludel süüdistatav otsustas oma ütlusi muuta. Käesoleval juhul nähtubki kohtuistungi protokollist, et istungi alguses tunnistas Y. Rekkandt end talle esitatud süüdistuses süüdi osaliselt ning seletas, et tema juures on olnud narkootikumid süüdistuses nimetatud koguses, ta tarvitas neid; grupis käitlemises ta ei tunnista süüd. (T I lk 69). Kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja R. Käbi peab seejärel kaitsealuse Y. Rekkandt’iga nõu. Kohtuistungiprotokollist ei tulene, et kohus oleks sellel eesmärgil teinud vaheaja. Praktiliselt kohe palub kaitsja R. Käbi kohtul uuesti küsida Y. Rekkandt’ilt süü osas, millele Y. Rekkandt vastab, et ta tunnistab end esitatud süüdistuses süüdi täies mahus. Prokuröri vastusest apellatsioonidele nähtub, et tema sellest nõu pidamisest Y. Rekkandt’iga osa ei võtnud. Kuigi kaitsja väidab oma apellatsioonis vastupidist, puudub kohtukolleegiumil alus kahelda prokuröri väites järgneval põhjusel. Kui kaitsja oleks pidanud oluliseks kajastada kohtuistungi protokollis, et maakohus tegi kaitsja ja Y. Rekkandt’i nõupidamiseks vaheaja ning sellest võttis osa ka prokurör, oleks ta pidanud

§ 158

lg 1 kohaselt esitama taotluse kohtuistungiprotokolli vastavasisuliseks parandamiseks. Kaitsja sellist taotlust kohtule esitanud ei ole, seega ei ole õige tulla sellise väitega esmakordselt alles apellatsioonis. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, kui kaua 14

(18)kestis Y. Rekkandt’i ja tema kaitsja nõupidamine ja et sellest võttis osa ka prokurör, seega kohtukolleegium leiab, et kaitsja väide, et Y. Rekkandit võis mõjutada ütlusi muuta ka prokurör, lubades leebemat karistust, jääb paljasõnaliseks. Pealegi ei ole üldmenetluses lahendatavas kriminaalasjas prokuröri arvamus karistuse mõistmise osas kohtule siduv. Tuleb asuda seisukohale, et Y. Rekkandt muutis oma ütlusi vabatahtlikult, peale konsulteerimist oma kaitsjaga, see otsus sündis väga kiiresti ning ilma kellegi surveta, tema poolt hiljem kohtuliku uurimisele käigus ütluste muutmiseks nimetatud põhjus on veenev ja usutav. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus asus ainuõigele seisukohale, et Y. Rekkandt’i kohtulikul uurimisel antud ütlusi tuleb lugeda usaldusväärseteks. 8. Ühtlasi ei nõustu ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga, et Yulia Rekkandt’i ütlused ei haaku kohtu poolt oluliseks peetud tõenditega kõigis olulistes asjaoludes. Väärib märkimist, et kaitsja ei nimeta konkreetselt neid olulisi asjaolusid, millega Y. Rekkandti ütlused väidetavalt ei haaku. Kohtukolleegium vastupidiselt leiab, et Y. Rekkandt’i kohtlikul uurimisel antud ütlused riimuvad täielikult J. Bojarova jälitustoimingu protokolliga, millele maakohus on samuti õige hinnangu andnud. Väärib märkimist, et kaitsja nõustub esitatud apellatsioonis, et käesolevas kriminaalasjas oli jälitustoimingute tegemine seaduslik ning kooskõlas ultima ratio põhimõttega ning tegemist on lubatavate tõenditega. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja seisukoht, et salvestiste põhjal ei saa üheselt seostada Julia Bojarovat Yulia Rekkandt’i juurest leitud suure koguse narkootikumide käitlemisega ega teha järeldusi, et nendes kõnedes oli mingilgi määral juttu just sellest narkootilisest ainest, on põhjendamatu. Kordamata maakohtu argumente ning järeldusi kriminaalasjas teostatud jälitustoimingutega saadud teabe kohta, märgib kohtukolleegium lisaks maakohtu põhjendustele järgmist. Kuigi J. Bojarova kaitseversiooniks oli see, et ta üldse ei käidelnud amfetamiini ning vestlustes tundmatuks jäänud Vovaga arutles hoopis paari ecstasy tabletti kvaliteedi üle, nähtub 08.04.2016 tema ja Vova vahelise telefonikõne salvestusest, et J. Bojarova kurdab Vovale, et klient võttis tema käest amfetamiini ja pole selle kvaliteediga üldse rahul, ta olevat hoiatanud ostjat, et see aine ongi nõrgavõitu. Edasi pärib Vova, milliseid negatiivseid tagajärgi see J. Bojarovale endaga kaasa toob, kas klient lööb teda. J. Bojarova vastab, et ei löö, kuid see klient müüb ainet ise ka (vestluse originaaltekst T I lk 148, tõlge T I lk 158). Kohtukolleegiumi veendumusel, viidatud kõnest, kus J. Bojarova rääkis lahtise tekstiga amfetamiini müümisest tema poolt teistele isikutele nähtub üheselt, et amfetamiini kvaliteediga on olnud probleeme ning aine kvaliteediga ei olnud rahul muuhulgas klient, kes ise müüb ka. See kõne kinnitab süüdistuse versiooni sellest, et osa valmispakendatud müügikoguseid andsid Julia Bojarova ja Yulia Rekkandt eeluurimisel täpselt tuvastamata ajavahemikul, kuid enne 12.04.2016 Tallinnas korduvalt ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele. 10.04.2016 Vova ja J. Bojarova vahel toimunud vestlusi maakohus analüüsis väga põhjalikult ning nendest tuleneb, et ka 10.04.2016 endiselt on probleemiks aine kvaliteet. Kohtukolleegium leiab, et vestlus käib jätkuvalt amfetamiinist ning ühtlasi märgib, lükates ümber J. Bojarova versiooni sellest, et räägiti kahest ecstasy tabletist, et viidatud vestlustes on juttu ainest, nimelt amfetamiinist, mis on „tükiline, poolmärg ja haisev“. Kohtukolleeguim sedastab, et kaks ecstasy tabletti ei saa „tükiline, poolmärg ja haisev“ olla. Maakohus analüüsis seejärel põhjalikult, et paralleelselt toimusid vestlused J. Bojarova ja tundmatuks jäänud ostja vahel, keda nimetatakse „Naiseks Tartust“ ning J. Bojarova ja Y. Rekkandt’i vahel amfetamiini kvaliteedi parandamise teemal. Naine Tartust tunneb J. Bojarovalt samuti huvi aine kvaliteedi vastu. 10.04.2016 toimub ka vestlus J. Bojarova ja tundmatu naise vahel, millest tuleneb, et tundmatu naine peab teda kindlas kohas ootama ja temalt „palevo/ohtliku asja“ (ringkonnakohus: kahtlemata narkootiline aine) ära võtma. Selgub, et tundmatu naine on sel hetkel mujal - Selveri juures. Sellele 15
(18)J. Bojarova pärib, kas ta peaks otse ennast üles andma minema. (originaaltekst T 1 lk 152, tõlge T I 162). Kohtukolleegiumi veendumusel ka see vestlus näitab ilmekalt, et J. Bojarova samal ajal müüs narkootilisi aineid teistele eeluurimise poolt tuvastamata jäänud isikutele. Ringkonnakohus, tuginedes jälitusprotokollidele ning Y. Rekkandt’i ütlustele kogumis, nõustub täielikult maakohtu põhjendustega sellest, et Julia Bojarova omandas enne 12.04.2016.a eeluurimisega tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit, mille ta soovis toimetada Tartusse. Julia Bojarova proovis ise nimetatud ainet ja leidis, et selle kvaliteet on halb /vt eelpoolviidatud telefonikõne 12.04.2016.a I kd tl 153/. Koos Yulia Rekkandtiga proovitakse ainet „parandada“, segades sellesse Yulia Rekkandti poolt saadud tablette /I kd tl 153/, mis Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütluste kohaselt pidid tekitama efekti, et narkootikumi mõju on tugevam ning apteegist ostetud kofeiini. Julia Bojarova palus kaassüüdistatavat, et too aine enda taskus bussiga Tartusse viiks ning Yulia Rekkandt nõustus sellega. See on tõendatud nii Yulia Rekkandti poolt kohtus antud ütlustega, kui ka pealtkuulatud telefonikõnedest Julia Bojarova ja isikuga, keda on jälitusprotokollis nimetatud naine Tartust vahel, milles Julia Bojarova selgitab, et ta ei tule üksi ja temaga tuleb kaasa nooremteadur. Seega on maakohus ainuõigesti asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud, et narkootilise aine omandas selle edasiandmise eesmärgil Tartus ootavatele inimestele Julia Bojarova, kes kasutas Yulia Rekkandit vaid kullerina. Kohtukolleegium leiab, et maakohus järeldas õigesti, et asjaolu, et mõlemad isikud soovisid 12.04.2016.a hilisõhtul sõita Tartusse, et nad pidid bussi peale minema erinevatest kohtadest, ja et narkootilised ained olid kinnipidamisel leitud Yulia Rekkandti taskutest tõendavad lisaks Yulia Rekkandti ütlustele ning jälitusprotokollidele ka isikute kinnipidamise protokollid /I kd tl 90-93/ ja /I kd tl 94-96/. Lisaks märgib kohtukolleegium, et asjaolu, et J. Bojarova nimetab Y. Rekkandt’it „nooremteaduriks“ viitab üheselt J. Bojarova juhtivale rollile arutatava narkokuriteo toimepanemises. 9. Y. Rekkandt’i ja eelpool analüüsitud jälitusprotokollide valguses peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda ka J. Bojarova poolt maakohtus esitatud kaitseverisoonil. Nimelt seletas J. Bojarova maakohtus, et kvaliteedi osas arutasid nad Vovaga paari Ecstasy tableti osas. Et tema tahtis õhtul puhata, minna Rootsi laeva peale, viia sõpradele head asja, aga Vova sokutas mingit rämpsu, see ajas ta vihaseks. Talle tehti ettepanek sõita Rootsi, see oli kella 17 paiku, ta jõudis koju 17.55 ajal ja sõbrad ütlesid, et ta jäi praami peale hiljaks. Ütles oma sõpradele Tartus, et kukkus läbi sõit Rootsi ning nad otsustasid, et ta läheb siiski Tartusse. Vova käest sai Lasnamäel Grand Prix juures 2 või 3 või 4 tabletti ecstasyt, samal päeval sai teise diileri käest enda tarbeks pool grammi amfetamiini. Ainega, mis leiti Julia Rekkandti kinnipidamisel, ei ole ta seotud. Kohtukolleegium märkis juba eespool, et viidatud telefonivestlustes Vovaga ei rääkinud J. Bojarova paari Ecstasy tablettist põhjusel, et 08.04.2016 nimetas ta ainet lahtise tekstiga amfetamiiniks, mille kvaliteediga ei olda rahul ning Ecstasy tabletid ei saa „tükiline, poolmärg ja haisev“ aine olla. Rootsi sõitmise versiooni lükkavad ümber tema telefonivestlused tundmatu „Naisega Tartust“ alates 10.04.2016, milledest nähtub, et J. Bojarova plaanib 12.04.2016 tulla ainega Tartusse ning soovib aine toimetamiseks võtta kaasa „nooremteadurit“, kelleks on Y. Rekkandt. Kohtukolleegium lisaks märgib, et iga kaitseversioon peab olema kontrollitav. Riigikohus on selgitanud, et kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (RKKKo nr 3-1-1-104-05). Seega kui J. Bojarova väidab, et ta plaanis sõita sõpradega laevaga Rootsi ning kostitada neid Ecstasy tablettidega, oleks ta pidanud võimaldama eeluurimisele ja kohtule teavet, kuidas saab sellist versiooni kontrollida. Kohtukolleegium leiab seega, et maakohus asus ainuõigele seisukohale, kui jättis J. Bojarova ütlusi ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale. 16
(18)
  1. Kohtukolleegium märgib, et mõlemad apellandid ei vaidlusta J. Bojarova’le kuuluva DNA leidmist Y. Rekkandt’ilt äravõetud ühel minigrip kotikesel amfetamiiniga. Kaitsja heidab maakohtule ette, et tähelepanuta oli jäetud kaitsja argument sellest, et selles kotikeses sisaldunud puhta amfetamiini kogus ei olnud tuvastatud, seega tegemist võis olla väikse kogusega. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline argument ei ole asjakohane, kuna uuritud tõenditega nende kogumis on üheselt tuvastatud, et J. Bojarova käitles amfetamiini suures koguses grupis Y. Rekkandt’iga ning eeluurimisel täpselt tuvastamata ajavahemikul, kuid enne 12.04.2016 Tallinnas ja Tartus andis korduvalt amfetamiini ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele. Vaidlus puudub selles, et Y. Rekkandt’i kinnipidamisel oli temalt äravõetud amfetamiini kogus suur. Y. Rekkandt’i ütlustest ning jälitustoimingute protokollidest tulenevalt sai ta selle amfetamiini Tartus asuvale ostjale viimiseks J. Bojarovalt.
  2. Mõlemad apellandid osundavad, et käesolevas kriminaalasjas toimusid kokkuleppemenetluse läbirääkimised, mille tulemusena ei jõutud kokkuleppeni. Kokkuleppeläbirääkimiste käigus oli prokuröri karistusettepanek süüdistatavale 3 aastat vangistust, seega pidas prokurör süüdistatava süü suurusele vastavaks karistuseks kaks korda lühemat vangistust, kui ta hiljem taotles ja mille lähedase karistuse maakohus ka mõistis. Apellandid on arvamusel, et käesoleval juhul ilmselgelt ei saa läbirääkimiste käigus sellisel määral muutuda hinnang isiku süü suurusele ning karistuse eesmärkide saavutamise võimalustele. Kaitsja osundab, et Riigikohus on samuti märkinud, et karistusmäärad erinevates menetlustes ei tohiks olulisel määral erineda. Vastuseks süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele kohtukolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse kohaldamine ja kokkuleppele jõudmine eeldab teatud formaalsete aluste täitmist. Nendeks alusteks on kas kahtlustatava või süüdistatava kirjalik taotlus (

§ 242

) või prokuratuuri alustatavas kokkuleppemenetluses kirjalik dokument, millest nähtub, et kahtlustatavale või süüdistatavale on tutvustatud tema õigusi ja kokkuleppemenetluse tagajärgi (

§ 240, 244).

Kohtukolleegium osundab, et vastavasisulisi dokumente kriminaaltoimik ei sisalda. Prokuratuur oma vastuses apellatsioonidele juhib tähelepanu sellele, et käesolevat kriminaalasja pole mitte üheski menetlusetapis kokkuleppemenetluse sätteid järgides arutatud. Nii pole ei süüdistatav, kaitsja ega prokurör allkirjastanud või keeldunud allkirjastamast ühtegi karistust sisaldanud kokkulepet, mistõttu ei ole asjakohane viidata ka prokuröri väidetavale karistuspakkumisele. Kohtukolleegium leiab seega, et apellantide viide kokkuleppemenetluse kohaldamata jätmisele ning prokuröri ettepanekule karistuse mõistmise osas kokkuleppemenetluses on põhjendamatu. 12. Vastuseks süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele J. Bojarovale mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus arvestas karistust kergendavate asjaolude puudumist. Karistust raskendava asjaoluna arvestas maakohus õigesti KarS § 58 p 1 alusel süüteo toimepanemist omakasu motiivil. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides. 17

(18)Maakohus märkis asjakohaselt, et KarS § 184 lg 2 p 1,2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 9aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud J. Bojarova süü suurust ning kuriteo toimepanemise tehiolusid. Apellatsioonides ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis oleks jäänud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestamata. Maakohus on ammendavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning asus ainuõigele seisukohale, et isikut, kellel on kehtiv kriminaalkaristus samasuguse kuriteo toimepanemise eest, ei ole võimalik muul moel mõjutada süütegude teoimepanemisest hoiduma, kui reaalse vangistuse kohaldamisega. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. 13. Esitatud apellatsioonis kaitsja leidis, et kuna süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, samuti Julia Bojarova resotsialiseerumise perspektiive arvestades, on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning esmalt märgib, et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse eelpool nimetatud põhjustel muutmata, seega käesoleva kohtuotsusega ei kaasne menetluskulude vähendamist seoses süüdistatava süüdimõistmisega kergemas kuriteos.

§ 180

lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ning resotsialiseerumisväljavaateid, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Esitatud apellatsioonides ei väidetagi, et J. Bojaroval puudub vara ja sissetulek, seega ta on maksejõuetu. Arvestades seda, et käesoleva kohtuotsuse jõustumisel hakkab J. Bojarova kandma vangistust, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ühtegi vangistusseaduse § 37 lg 2 p-des 1 - 4 toodud töötamist välistavat asjaolu. Kohtukolleegium märgib, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole ka see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. J. Bojarova ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et J. Bojarova varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Kohtukolleegium märgib ka seda, et maakohtu otsusega oli J. Bojarovale võimaldatud menetluskulude tasumine kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, seega maakohus menetluskulusid välja mõistes on võtnud tema materiaalseisundit arvesse. Alused väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad. 14. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 7.

detsembri 2016 otsuse Julia Bojarova suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.