KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2017, Tallinn Hald

) § 20 lg 1 alusel kinnisasjade omandamise eesmärk ei ole pakkuda kinnisasja omanikele kompensatsiooni järjekorras viibitud aja eest.

§ 20

lg 1 ja korra § 3 lg 1 eesmärk on võimaldada riigil kaitsta loodust läbi kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise ning nendest sätetest tulenevalt võib riik omandada üksnes neid kinnistuid, mille omandamine on vajalik loodusväärtuste kaitsmise tagamiseks.

§ 20

lg 1 ei loo kinnisasja omanikele subjektiivseid õigusi kinnisasja omandamise nõudmiseks, kui kinnisasjal reaalselt enam loodusobjekti ei asu.

§ 20

lg-st 1 tulenes kaebajatele subjektiivne õigus esitada ettepanek kinnisasjade omandamiseks, kuid omandamise ettepaneku rahuldamiseks peavad olema täidetud

§ 20lg-s 1 sätestatud eeldused.

Kinnisasja omanikul tekib õigus nõuda kinnisasja omandamist vaid siis, kui kinnistul kehtib looduskaitseline piirang. Enne kinnistu omandamise otsustamist on riigil õigus kontrollida

§ 20

lg 1 eelduste täidetust ja riigil puudub kohustus omandada kinnisasja, millel ei asu kaitstavat loodusobjekti ning mille suhtes ei kehti enam kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud. Määruse nr 22 tagajärjel ei ole kaebajate kinnistute osas

§ 20

lg-s 1 sätestatud kinnisasjade omandamise eeldused täidetud ning kaebajate taotlusi ei ole enam võimalik rahuldada.

§-st 20 ega ühestki muust sättest ei tulene riigile kinnisasja omandamise kohustust ainuüksi vastava ettepaneku esitamise faktist või ettepanekute menetlemise järjekorras olekust (vt ka korra § 8 lg 3), kui kinnistul pole enam selle kasutamist 4

§ 20

lg 1 alusel omandanud Maarjamäe klindi püsielupaiga piiridesse jääva Paekalda tn 1 kinnistu, kuigi nimetatud kinnistu faktiline olukord ei erine looduskaitseliste väärtuste osas kaebajate kinnistute omast. Kaebajate väited ebavõrdsest kohtlemisest ei ole asjakohased, sest ligikaudu samal ajal tegi keskkonnaminister ettepaneku kinnistute riigile võõrandamiseks ka kaebajatele, kuid nad ei nõustunud kinnistuid pakutud hinnaga võõrandama. Kahtlus, kas Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade ulatub taimeliike, mille kaitseks on püsielupaik moodustatud, tekkis Keskkonnaministeeriumil alles järgnenud hinnaläbirääkimiste ajal (s.o

1. a juunis). Kaebajad on võimaliku tulevase kahju hüvitamise nõude ettevalmistamiseks (seonduvalt detailplaneeringu realiseerimata jäämisega ja kinnistute soetamiseks kasutatud rahalistelt vahenditelt pikka aega tulu teenimise võimaluse puudumisega) esitanud ka taotluse tuvastada Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi õigusvastane viivitus (kuni kohtuotsuse tegemise ajani) kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Unigate poolt 19.09.2002 omandatud Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud asuvad Tallinna Linnavolikogu 03.09.1998 otsusega nr 112 kehtestatud Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu alal ning need jäid keskkonnaministri 03.02.2006 määrusega nr 9 moodustatud Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, kus igasugune majandustegevus oli põhimõtteliselt keelatud (vt ka Riigikohtu 16.03.2016 otsus nr 3-3-1-8115, p 12). Seega ei saanud kaebajad määrusest nr 9 tulenevalt realiseerida oma kinnistutel Lahekalda elamukvartali detailplaneeringut ning sellega võis neile kaasneda varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebajate hinnangul algas riigipoolne tegevusetus
2. a novembris, mil tehti ettepanek kinnisasjade riigile võõrandamiseks (kuigi ebaõigest väärtuskuupäevast lähtudes ja seetõttu ebaõige hinnaga), ja võõrandamise saanuks lõpule viia hiljemalt
3. a alguses. Kõige hiljem sai riigipoolne tegevusetus alata 12.09.2014 ehk hetkest, kui kaebajad nõustusid kordushindamise tulemustega. Kaebajate kinnisasjade omandamiseks ei ole haldusakti antud.

§ 20

lg 4 ja korra § 61 lg 1 kohaselt menetletakse kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekuid nende laekumise järjekorras. Paekalda tänava kaitsealused kinnistud olid 01.01.2008 seisuga 353.–

1. järjekohal ja 01.01.2013 seisuga olid need jõudnud 57.–
2. järjekohale. Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud olid 01.09.2014 seisuga 7., 8.,
3. ja
4. järjekohal.
5. a lõpus ja
6. a esimesel poolel oli järjekord jõudnud avaldusteni, mis olid esitatud
7. a mais ja juunis (sh kaebajate avaldus). Eeltoodut arvestades ei saa aega kuni järjekorra jõudmiseni kaebajateni (s.o Keskkonnaministeeriumi 12.11.2013 ettepaneku tegemiseni) käsitada riigi tegevusetuse ega õigusvastase viivitusena, sest omandamise menetlus algas ettepaneku tegemisega. Kaebajad ei ole selgitanud, milles seisnes riigipoolne rahaliste vahendite ebaefektiivne kasutamine või avalduste menetlemisel hea halduse põhimõtete mittejärgimine. Kaebajad teavitasid 11.12.2013 kirjaga, et ei nõustu kinnistute võõrandamisega ettepanekus märgitud hinnaga. Mõistlik aeg järgnenud hinnaläbirääkimiste pidamiseks oli korra § 8 lg 3 kontekstis 5

§ 20

lg 1 ja korra § 8 tähenduses kokkulepe kõigis kinnisasjade omandamise tingimustes.

§ 20

lg 4 ning korra § 61 lg-d 1 ja 11 näevad lisaks ette võimaluse mõjuval põhjusel kinnisasja omandamise menetlust pikendada. Kuna riigil on õigus enne omandamise otsustamist kontrollida

§ 20

lg 1 eelduste täidetust (see tuleneb ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest), siis võib mõjuvaks põhjuseks olla ka põhjendatud kahtlus omandatava kinnisasja vastavuses

§ 20lg 1 eeldustele.

Kuna kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekuid menetletakse nende laekumise järjekorras ja riigil puudus kohustus teha menetlustoiminguid väljaspool järjekorda, ei ole põhjendatud ka seisukoht, et riik oleks pidanud kaitse-eeskirja vajalikkust kontrollima juba varem. Kuna

ega kord ei sätesta mingit tähtaega kinnisasja omandamise menetluse pikendamise osas, siis tuleb juhinduda HMS § 5 lg-st

1. Asja materjalidest nähtuvalt tutvus Maa-amet hinnaläbirääkimiste käigus täiendavalt Lahekalda elamukvartali alaga ning palus 21.04.2014 kirjaga nr 6.3-11/6417 Keskkonnaministeeriumil ja Keskkonnaametil kontrollida Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse jätkuvat põhjendatust. Keskkonnaministeerium palus 17.06.2014 kirjaga Keskkonnaametil korraldada Maarjamäe klindi püsielupaigas ning selle lähiümbruses kasvavate kaitstavate taimeliikide inventuur ning koostada püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiis. Keskkonnaamet tellis 30.06.2014 ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt ning 07.09.2014 koostatud ekspertiisiaktis järeldati: „püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse paemurdu eramaadele jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud mägikadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud, mistõttu püsielupaiga eramaade riigile omandamine ei ole otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata.“ Keskkonnaministeerium teavitas 21.10.2014 kirjaga mh kaebajaid, et ekspertiisi alusel on kavas püsielupaiga piirid üle vaadata ning kinnisasjade riigile omandamise menetlus pikeneb kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Püsielupaiga piiride muutmise eelnõu menetlus algatati keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirjaga nr 968 ja kaebajate kinnistud arvati püsielupaiga kaitsealast välja keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr
2. Vastustajad ei ole omandamismenetlusega õigusvastaselt venitanud, vaid ekspertiisi tulemusi arvestades (st alust kinnisasjade omandamiseks ei pruugi enam esineda) esines mõjuv põhjus menetluse pikendamiseks kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Menetluse pikendamisest on kaebajaid teavitatud ning nad ei ole sellele vastu vaielnud. Vastustajad ei ole ülemääraselt viivitanud menetlustoimingute tegemisel ega kaebajatega suhtlemisel. Kokkuvõttes ei ole Maa-amet ega Keskkonnaministeerium õigusvastaselt viivitanud kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Keskkonnaministeeriumi 21.05.2015 kirjaga nr 73.4/15/4333-2 on

§ 20

lg 4 alusel pikendatud Paekalda tänava kinnisasjade omandamise menetlusi kuni kohtumenetluste lõppemiseni haldusasjades nr 3-14-52529, nr 3-15-386, nr 315-867 ja nr 3-15-888. Need kohtuvaidlused ei ole veel lõppenud. 6

§ 20

lg-d 1 ja 4 vääralt ning ebaõigesti leidnud, et määrus nr 22 välistab Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistute omandamise, eirates kaebajate õiguspärast ootust.

§ 20

lg 1 ei ole diskretsiooniline norm, vaid sellest tuleneb riigile kohustus kaitstavat loodusobjekti sisaldavad kinnistud omandada. Sätte põhieesmärk on kaitsta kinnistuomaniku omandipõhiõigust ja luua talle kompensatsioonimehhanism looduskaitseliste piirangute talumise eest. Sellise kaitse-eesmärgiga on hõlmatud ka kinnistuomaniku ootus, et kui riik on võtnud kinnistu kaitse alla ja kinnistuomanik esitanud avalduse kinnistute riigile võõrandamiseks, siis riik ka kinnistu omandab ega hakka looduskaitselisi väärtusi pärast aastaid kestnud omandamismenetlust ümber hindama või kui ka hindab, siis tuleb kinnistuomaniku soovil kinnistu sellele vaatamata omandada, lähtudes avalduse esitamise aegsest kaitsekorrast. Praegusel juhul ei ole kinnistute osas omandamismenetluse ajal muutunud ka faktiline olustik (seda kinnitab 2005. ja 2014. a inventuuride võrdlus), vaid muutunud on üksnes riigi õiguslik hinnang kinnistute (puhvertsoonina) püsielupaiga koosseisu arvamise põhjendatuse osas. Hinnang kinnistute omandamiskõlblikkusele tuleb anda menetluse alguse aja seisuga ning riik on korduvalt tunnustanud apellantide kinnistute omandamiskohustust (sh 2006. aastal ja 12.11.2013 ettepanekus). Kinnisasja omandamiskõlblikkuse tuvastamine menetluse alustamise aja seisuga loob kompenseeriva mehhanismi

§ 20

lg 4 kohase järjekorra kulgemisest tingitud viivituse hüvitamiseks ning ainult seeläbi saab õigustada, et taotluse lahendamiseks kulub aastaid. Arvestada tuleb sedagi, et määruse nr 22 andmise ajaks oli omandamismenetlus jõudnud etappi, kus kokkulepe oli juba saavutatud. Halduskohus on vääralt leidnud, et selline kokkulepe puudus, ignoreerides korra § 8 lg 1 p-s 2 sätestatud kokkuleppe saavutamise viisi. Asjas on tõendatud, et riik esitas 12.11.2013 omandamisettepaneku ebaõige hinnaga ja korrektne hind sai apellantidele teatavaks 05.08.2014 ning nad nõustusid sellega, mistõttu oli kokkulepe saavutatud. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud oma seisukohta, et kinnistuomanike õiguspärast ootust (mille aluseks oli

§ 20

lg 1 ja vastustajate tegevus ning varasem halduspraktika) ei ole rikutud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2012 otsus nr 3-09-1552; Riigikohtu 27.03.2002 otsus nr 3-3-1-17-02, p 18; 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09, p 15). Vastustajate viidatud Riigikohtu 02.03.2006 otsus nr 3-3-1-79-05 (p 9) ei ole asjakohane, sest selles ei ole välistatud menetlustoimingutest õiguspärase ootuse tekkimise võimalust olukorras, kus menetlustoimingu teeb lõpliku otsuse tegemiseks pädev haldusorgan ise. Halduskohus ei saanud ka viitega haldusasjadele nr 3-15-867 (milles apellandid ei ole menetlusosalisteks) ega nr 3-15-888 jätta tähelepanuta

1. ja
2. a inventuure. Sõltumata sellest, et määruse nr 22 sisulise õiguspärasuse üle käis eraldi vaidlus, on ka praeguses asjas vaidlus selle üle, kas kinnistute faktiline olustik looduskaitseliste väärtuste osas on muutunud või mitte. Kuna mingeid muudatusi pole toimunud, ei olnud riigil alust käituda kaebajate suhtes sõnamurdlikult. Kaebused tuleb rahuldada määruse nr 22 kehtivusest olenemata. Kuna loodusväärtuste aspektist on olukord jätkuvalt sama, siis esineb ka ebavõrdne kohtlemine seoses asjaoluga, et riik omandas Paekalda tn 1 kinnistu, mis jäeti samuti hiljem püsielupaigast välja. Isegi juhul, kui määrus nr 22 tooks kaasa võimatuse kinnistud

§ 20

lg 1 alusel omandada, puudus vastustajatel alus omandamismenetluse lõpuleviimisega viivitamiseks, mistõttu tuleb igal juhul rahuldada vähemalt alternatiivne kohustamisnõue, 7

§ 20

lg 4 võimaldab minna avalduste laekumise järjekorrast mööda juhul, kui varasema avalduse menetlust pikendatakse. Kuna vastustajad ei korraldanud menetluse lõpuleviimist 6 kuu jooksul pärast 12.11.2013 esitatud vale väärtuskuupäevaga hinnaettepaneku tegemist, siis on ebaõige halduskohtu järeldus, et vastustajad ei viivitanud hinnaläbirääkimiste ajal õigusvastaselt. Täiesti põhjendamatu ja väär on ka seisukoht, et riigil puudus kohustus teha kinnistute osas menetlustoiminguid väljaspool avalduste laekumise järjekorda, mistõttu ei pidanud riik ka varem kontrollima püsielupaiga piiride põhjendatust. Omandamise aluste esinemine või puudumine tuleb siiski välja selgitada kohe menetluse alguses ning seda ka tehti. Isegi kui nõustuda, et selline kontroll võis toimuda hiljem, pidi see olema tehtud enne 12.11.2013 omandamisettepaneku esitamist. Omandamismenetluse pikendamise õigusvastasuse osas jäävad apellandid varasemate seisukohtade juurde, et korra § 61 lg-s 11 nimetatud mõjuvaid põhjuseid ei esinenud. Selliseks põhjuseks ei saanud olla

1. aastal kehtestatud detailplaneering ega ka
2. a sügisel tehtud ekspertiis. Asjakohatu on etteheide, et kaebajad ei ole menetluse pikendamist vaidlustanud, sest tegemist on menetlustoiminguga, mida ei saa ega pea eraldiseisvalt vaidlustama.
3. Keskkonnaministeerium ja Maa-amet vaidlevad 25.05.2016 kirjalikus vastuses (täiendatud 16.03.2017 ja 23.03.2017) apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustajad jäävad kohtumenetluses varasemalt esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Nii tuvastamis- kui ka kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab haldusorgani õigusvastase käitumise (põhjendamatu viivituse) tuvastamist, mis vastustajate tegevuses puudub. Vastustajad ei ole olnud õigusvastases viivituses ühelgi asjassepuutuval ajaperioodil (s.o 16.05.2006–12.11.2013 nn ootejärjekorras viibimine; 12.11.2013–13.02.2015 omandamismenetluse läbiviimine kuni kohtumenetluse alguseni; 13.02.2015–22.03.2016 kohtumenetluse aeg kuni halduskohtu otsuse tegemiseni). Kohtupraktika ei ole järjekorras olekut käsitanud õigusvastase viivitusena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2010 otsus nr 3-08-2498; Tallinna Halduskohtu 08.07.2011 otsus nr 309-1552). Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustajatel oli menetluse kestel tekkinud kahtluse kontrollimiseks (s.o kinnistute looduskaitselise väärtuse suhtes ekspertiisi läbiviimiseks) mõjuv põhjus omandamismenetlus peatada. Kuna

§ 20lg 1 võimaldab riigil omandada üksnes kaitsealas olevaid ja tegeliku looduskaitselise väärtusega kinnisasju, mille riigi 8

§ 20

lg 1 võimaldab kinnisasja omandada üksnes siis, kui kinnisasjal on looduskaitseline väärtus.

§ 20

lg 1 eesmärk ei saa olla kinnisasjade kaalutlusõiguseta omandamine, kui looduse kaitsmiseks tegelikku vajadust ei esine ning riik võib jätta kinnisasja ka omandamata, kui sellel ei asu enam kaitstavat loodusobjekti ja seda ka olukorras, kus kinnisasja kasutamine on eelnevalt olnud pikka aega piiratud. Apellantidel on õigus õiguspärasele haldusmenetlusele, kuid mitte õigus nõuda neile soodsa haldusakti vastuvõtmist. Ebaõige on seisukoht, et kinnisasja omandamiskõlblikkus tuleb kindlaks teha haldusmenetluse alustamise, mitte otsuse vastuvõtmise aja seisuga (vt HMS § 54). Keskkonnaminister otsustab kinnisasja omandamise või sellest loobumise haldusmenetluses tuvastatud asjaolude ja hinnakokkuleppe alusel. Seejuures seisneb kinnistuomaniku primaarne nõue riigi vastu alati kinnisasjalt piirangute kaotamises ning omandi kasutamise ja käsutamise vabaduse taastamises, mitte aga kinnisasja omandamise nõudes. Viimane on nähtud ette vaid juhuks, kui piirangute kaotamine pole võimalik. Kuna praegusel juhul on kinnisasja kasutamispiirangud määrusega nr 22 likvideeritud, siis ei eksisteeri ka kinnistuomaniku nõuet kinnisasja omandamiseks. Kui apellantidele on tekkinud kahju seoses omandamismenetluse läbiviimisega, on neil õigus esitada kahjunõue (mida nad on haldusasjas nr 3-16-245 ka teinud), kuid mitte õigust nõuda kinnisasjade omandamist. Halduskohus tuvastas õigesti sellegi, et apellandid ja riik ei ole sõlminud Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistute suhtes hinnakokkulepet. Maa-ameti poolt teabenõudele vastamise vormis kordushindamise tulemuste edastamist ei saa kuidagi pidada riigipoolseks hinnaettepanekuks korra § 5 ega § 7 lg 2 tähenduses. Kuna asjas ei ole tuvastatud vastustajate õigusvastast viivitust menetluse läbiviimisel üheski menetlusetapis, ei ole võimalik rahuldada ka kaebajate alternatiivset kohustamisnõuet. Praegune vaidlus on haldusasjaga nr 3-14-52529 küll analoogne, kuid mitte identne ning halduskohus on neis teinud erisugused lahendid. Haldusmenetluse peatamist Keskkonnaministeeriumi 21.05.2015 kirjaga ei ole apellandid vaidlustanud ja on sellega järelikult nõustunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohus leiab, et Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. 16. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohtu otsuses viidatud muud kohtuvaidlused haldusasjades nr 3-14-52529, nr 3-15-867 ja nr 3-15-888 on praeguseks lõppenud. Keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 tühistamiseks esitatud kaebused on jäetud Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2016 otsusega 9

§ 20

lg 1 näeb muu hulgas ette, et kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab (nt korra § 31 lg 2), omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

§ 20

lg 1 tõlgendamise osas jääb ringkonnakohus 25.10.2016 otsuses nr 3-14-52529 (p-d 15–17) väljendatud seisukohtade juurde ning nõustub vastustajatega, et sätte eesmärk ei saa olla kohustada riiki omandama selliseid kinnisasju, mis kaitstavat loodusobjekti (enam) ei sisalda või mille kaitsekord ei ole (enam) selline, mis oluliselt piiraks kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Kuna tegemist on kinnisasja omandamise materiaalõigusliku eeldusega, siis tuleb nende esinemine või puudumine tuvastada haldusakti andmise aja seisuga (HMS § 54) ning kaebajate viited HMS § 5 lg-le 5 ei ole asjakohased. Kuna Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad on keskkonnaministri 27.03.2015 määrusega nr 22 Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitsealast välja arvatud (ning selle õiguspärasuse üle toimunud vaidlus haldusasjades nr 315-867 ja nr 3-15-888 jõustunud kohtulahendiga lõppenud), siis ei ole kinnistuomanikel õigust nõuda nende omandamist

§ 20

lg 1 alusel ega riigil õigust kinnistuid

§ 20lg 1 alusel omandada.

Kehtiv õigus ei anna kinnisasja omanikule valikuõigust, kas tema omandiõiguse riive lõpetatakse kinnistu riigi poolt omandamisega või kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist takistavate looduskaitseliste piirangute kaotamisega. Kaebajatel on õigus haldusmenetluse õiguspärasele (sh mõistliku aja jooksul) läbiviimisele, kuid neil puudub õigus nõuda kinnisasjade omandamist olukorras, kus enne haldusakti andmist on tuvastatud kinnisasja omandamise aluste puudumine. 18. Omandamismenetluses tehtud menetlustoimingud (sh KKM 12.11.2013 ettepanek – I kd, tl 75-76) ja varasem halduspraktika ehk Paekalda tn 1 kinnistu omandamine, mis võisid anda kaebajatele teatud lootuse, et riik omandab ka nende kinnistud, ei saanud neile siiski tekitada kaitstavat usaldust menetluse oodatava lõpptulemuse suhtes olukorras, kus kinnistuga seotud asjaolud (s.o ala kaitsekorrast tulenevad kasutusvõimalused) menetluse käigus oluliselt muutuvad. Kuna

§ 20

lg 1 seostab riigi õiguse ja kohustuse kinnisasja omandamiseks üheselt mõistetavalt asjaoluga, kas ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, mitte aga asjaoluga, milline on kinnistute faktiline olustik looduskaitseliste 10

§ 20

lg 2 ja korra § 11 kohaselt siiski keskkonnaminister oma haldusaktiga, on lisaks ainetu kaebajate toodud paralleel lepingu sõlmimiseks õiguslikult siduvate tahteavalduste (pakkumuse ja nõustumuse) tegemisega. Sellel põhjusel ei ole ka oluline, kas Maa-ameti 05.08.2014 kirjaga (I kd, tl 118) vastuseks kaebajate 30.07.2014 järelepärimisele (I kd, tl 116) edastatud kinnistute kordushindamise (I kd, tl 119-138) tulemustega nõustumine kaebajate poolt 11.09.2014 (I kd, tl 140; I kd, tl 142) sai endast kujutada korra § 8 lg 1 p-s 2 sätestatud kokkuleppe saavutamist või mitte. Asjas ei esine ka ebavõrdset kohtlemist, sest Paekalda tn 1 kinnistu riigile omandamise ajal (29.10.2013) kehtis Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitsekord kujul, mis takistas nimetatud kinnisasja sihtotstarbele vastavat kasutamist. 19.

§ 20

lg 4 näeb ette, et kinnisasja omandamine otsustatakse omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Praegusel juhul on kaebajate avaldus liikunud järjekorras pidevalt ettepoole ning vaatamata asjaolule, et riigieelarvest eraldatud raha kasutamine kinnistute omandamiseks on mõnel aastal olnud ebajärjekindel, ei saa ainuüksi eelarvevahendite kasutamist kajastavate andmete põhjal väita vastustajate õigusvastast viivitust, sest puudub üksikasjalikum teave selle kohta, miks ei jõutud varasemaid menetlusi lühema ajaga lõpule viia. Kinnisasjade omandamise statistikast aastatest 2010–2014 nähtub omakorda, et lõpuleviidud omandamiste hulk on olnud suuresti stabiilne, jäädes aastas 18–36 tehingu vahele. Neid asjaolusid arvestades ei ole ringkonnakohtul alust hinnata kaebajate taotluse ootejärjekorras oleku perioodi õigusvastaselt pikaks.

1. Vastustajate õigusvastast viivitust ei esinenud ka alates 12.11.2013 ettepaneku (I kd, tl 75-76) tegemisest kuni praeguses asjas kohtumenetluse alguseni. Seejuures on ringkonnakohus endiselt seisukohal, et kaitserežiimist tulenevate piirangute jätkuva otstarbekuse kontrollimine on samuti käsitatav korra § 61 lg-tes 1 ja 11 sätestatud muu mõjuva põhjusena menetluse pikendamiseks ning sellise kontrolli läbiviimine on võimalik ka menetluse hilisemates etappides. Vaidlust ei saa olla selles, et kuna kaebajad väljendasid 11.12.2013 kirjades (I kd, tl 99-100; I kd, tl 102-103) mittenõustumist ettepanekus aluseks võetud hindamise tulemustega (I kd, tl 78-97), ei saanud vastustajad menetlust lõpule viia ja KKM teavitas 03.02.2014 kirjaga (I kd, tl 105-106p) kaebajaid selle pikenemisest. Püsielupaiga piiride põhjendatuse kontrollimiseks tehti ettepanek Maa-ameti 21.04.2014 kirjaga ning KKM tegi 17.06.2014 kirjaga (I kd, tl 115) asjaolude väljaselgitamise ülesandeks Keskkonnaametile, kes tellis 30.06.2014 Tallinna Botaanikaaialt inventuuri, mis valmis 07.09.
2. Paralleelselt jätkati ka omandamismenetlusega, ning KKM 09.05.2014 kirja (I kd, tl 107-109p) ja Maa-ameti 30.05.2014 tellimuse (I kd, tl 110-110p) alusel viidi läbi kordushindamine, mille korraldamiseks andsid kaebajad omapoolsed nõusolekud 04.06.2014 (I kd, tl 112-112p; I kd, tl 114-114p). Uus eksperthinnang (I kd, tl 119-138) valmis 04.07.2014 ning see edastati kaebajatele Maa-ameti 05.08.2014 kirjaga (I kd, tl 118), misjärel teavitasid kaebajad 11.09.2014 (I kd, tl 140; I kd, tl 142), et nõustuvad kordushindamise tulemustega. Keskkonnaminister algatas 27.11.2014 käskkirjaga nr 968 püsielupaiga kaitseeeskirja muutmise eelnõu menetluse ning KKM 14.01.2015 kirjaga (I kd, tl 180-183) teavitati kaebajaid omandamismenetluse pikenemisest. Kaebajad esitasid 13.02.2015 kaebuse halduskohtusse. Keskkonnaminister arvas 22.03.2015 määrusega (II kd, tl 38-39; seletuskiri – II kd, tl 41-45p) Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnistud Maarjamäe klindi püsielupaigast välja. Eeltoodud asjaolude pinnalt ei ole kuidagi võimalik järeldada, et vastustajad oleksid olnud kaebajate avalduse lahendamisel tegevusetud, samuti on kõik tehtud menetlustoimingud olnud 11