Obsah (4)

§ 33§ 39§ 48§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuni 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-4071 Tsiviilasi Xxxxhagi Sal

) § 46 lg-s 1 ja lg-s 13 sätestatule hoidma nii ohutut külg kui ka pikivahet. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 2
2. Kostja leiab, et sõiduki Audi A6 juhi Xxxxkäitumisest ei nähtu liiklusseaduse nõuete rikkumisi. Sündmuskohal tehtud fotodelt nähtub, et ohutussaarel olid liiklusmärgid, mistõttu ei olnud tegelikkuses võimalik sündmuskohal olulises osas ohutussaarele üldse sõita. Seega ei saanud sõiduki Audi juht teha möödasõitu ohutussaare kaudu ning sellekohane etteheide sõiduki Audi juhile on põhjendamatu. Samuti ei kinnita sõiduki Audi juht ohutussaarel viibimist enne liiklusohtliku olukorra tekkimist, küll aga kirjeldab ta, et kokkupõrke vältimiseks üritas ta sõita vastassuunavööndisse. Vormil „Teade liiklusõnnetusest“ punktis 13 joonistatud liiklusõnnetuse toimumiskoha skeemilt ei nähtu samuti, et sõiduk Audi oleks sõitnud ohutussaarele. Vastupidi, jooniselt nähtub, et sõiduk Audi on liikunud oma sõidureas ning kokkupõrke vältimiseks on üritanud sõita vastassuunavööndisse.
3. Sündmuskoha fotodelt nähtuvad sõidukite detailid teel, mis kokkupõrke järgselt algavad pärisuunavööndist ning mis viitab sõidukite kokkupõrkele oma sõidurajal. Sõidukite detailid on lennanud ka vastassuunavööndisse, kuid oluline on märkida, et detailid algavad pärisuunavööndist. Sellest saab järeldada, et sõidukite kokkupõrge toimus pärisuunavööndis.
4. Sõidukitel esinevad vigastused viitavad asjaolule, et kokkupõrge toimus hetkel, mil sõiduk Audi oli juba sõidukist Honda mööda jõudmas – sõiduk Honda on sõitnud otsa sõiduki Audi parempoolsele esitiivale ja esiuksele. Sõiduki Honda vigastustest nähtuvalt pidi sõiduk Honda olema kokkupõrke hetkel sõiduteega diagonaalselt, s.o olulise nurga all.
5. Sõiduki Honda juhi Xxxxseletusest nähtuvalt vaatas ta enne tagasipöörde manöövri alustamist tahavaatepeeglisse ning seal kedagi ei olnud. Tegelikkuses aga keeras ta otsa temast mööduvale sõidukile Audi, mida ta ei märganud. Eelnevast saab järeldada, et sõiduki Honda juht ei hinnanud õigesti liiklusolukorda. Sõiduki Honda juht on rikkunud

§ 33lg 2 p 8 nõudeid ega veendunud manöövri ohutuses.

Sõiduki Honda juhi poolt enne tagasipöörde alustamist selle ohutuses veendumise korral ei oleks liiklusõnnetust toimunud. 12. Kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et sõiduki Audi juht jätkas otsesõitmist enda sõidurajal. Tal puudus pikivahe või külgvahe hoidmise kohustus sõiduki Honda suhtes. Kostja ei nõustu hageja väitega, et sõiduki Honda juht ei saanud sooritada tagasipööret sõidurea vasakust äärest. Vaadates fotosid antud sündmuskohast saab asuda seisukohale, et sõiduki Honda juht sai ning pidigi enne tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale lähtudes

§-st 48 lg

1. Sõiduki Audi juhile ei saa ette heita möödasõidureeglite rikkumist põhjusel, et ei ole tõendatud üldse oma sõidurajalt väljumist (ohutussaarel paiknesid liiklusmärgid, mis ei võimaldanudki sõidurajalt välja kalduda). Sõiduki Honda juhi seletust vasakpoolse suunamärguande andmise kohta ei saa pidada usaldusäärseks põhjusel, et ta väidab ka seda, et enne pöörde alustamist sõidurajal kedagi ei olnud. Samuti vahetult pärast liiklusõnnetust kinnitas Honda juht, et sõiduki Audi juht heitis temale ette suunatule mittenäitamist. Kõik eelnev seab kahtluse alla sõiduki Honda juhi ütlused vasaksuunamärguande andmise kohta. Samas, suunatule sisselülitamine ei vabastanud teda kohustusest veenduda enne tagasipöördemanöövri sooritamisele asumist selle ohutuses. Eelnevat arvestades leiab Salva Kindlustuse AS, et liiklusohtlik olukord tekkis ning liiklusõnnetus juhtus ainult sõiduki Honda juhi Xxxxliiklusseaduse nõuete rikkumise tagajärjel. Kostja on seisukohal, et sõiduki Honda juht Xxxxrikkus liiklusseaduse nõudeid, mistõttu vastutab ta liiklusõnnetuse põhjustamise eest ainuisikuliselt. Sõiduki Audi juhi käitumises ei nähtu liiklusseaduse nõuete rikkumisi. Maakohtu põhjendused
2. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja kohtuistungil avaldatuga ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool 3 määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • 03.06.2015 toimus Tallinnas Järveotsa tee 45a juures liiklusõnnetus, milles osalesid sõiduk Audi A6 Avant registreerimismärgiga xxxx, mida juhtis Xxxx ning hagejale kuuluv tagasipöörde manöövrit sooritanud Honda CRV registreerimismärgiga xxxx, mida juhtis Xxxx(tl 2, 10, 47); • vormil „Teade liiklusõnnetusest“ tunnistas ennast liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks Audi juht Xxxx(tl 8); • sõiduki Audi tsiviilvastutus on kindlustatud kostja Salva Kindlustuse AS juures (tl 8); • sõiduki Honda liiklusõnnetuse järgsete vigastuste taastusremondi maksumuseks on 4313,36 eurot koos käibemaksuga (tl 20-28); • sõidukil Honda tekkinud kahju näol on tegemist kahjuga, mis tuleb liikluskindlustuse seaduse järgi liikluskahjuna hüvitada.
5. Hageja nõuab kostjalt kui sõiduki Audi vastutuskindlustuse andjalt sõiduki Audi poolt hagejale kui auto Honda omanikule tekitatud 4313,36 euro suuruse kahju hüvitamist Liikluskindlustuse seadus (edaspidi LKindlS) § 23 lg 1 p 1 alusel. LKindlS § 23 lg 1 p 1 kohaselt võib kahjustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1057 alusel.
6. VÕS 1057 järgi vastutab niisiis mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt ei sõltu vastutus süüst. Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on samuti sätestatud VÕS § 1057, so selle pdes 1-
7. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
8. Pooled ei vaidle, et käesoleval juhul on mootorsõiduki otsese valdaja poolt mootorsõiduki käitamise käigus realiseerunud mootorsõidukile kui suurema ohu allikale iseloomulik oht. Samuti ei vaidle pooled, et hagejale kuuluv sõiduauto Honda on saanud kahjustada ja sõiduauto liiklusõnnetuse järgsete vigastuste taastusremondi maksumuseks on 4313,36 eurot koos käibemaksuga (tl 20-28).
9. Mootorsõidukite kokkupõrkamisel sõidukitele tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS §-s 132 sätestatud põhimõtetest. Kahju hüvitamise eelduseks on VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose olemasolu vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahjuliku tagajärje vahel. Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Riigikohus on selgitanud, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest 4 kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt Riigikohtu 19.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 p 27; Riigikohtu 2.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1161-10, p 12; 4.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13).
10. Täiendavalt on Riigikohus oma 19.03.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 punktides 31-33 selgitanud, et VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. Kolleegiumi arvates saab VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Nii on suurest veoautost lähtuv risk oluliselt kõrgem mopeedist lähtuvast riskist. Ka mootorrattast lähtuv risk võib olla eelduslikult madalam autost lähtuvast riskist kahju ulatuse osas, kuid ei pruugi seda olla kahju tekkimise tõenäosuse osas, kuna mootorratas võib võrreldes autoga olla raskemini juhitav ja kontrollitav. Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest tulenevalt õnnetus tekkis (nt möödasõit, pööre peateele). Teisalt saab aga arvestada ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist (vt ka nt Riigikohtu 28.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Subjektiivsed asjaolud, nagu väsimus, alkoholijoove, lubatud piirkiiruse ületamine või juhtimisõiguse puudumine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Arvestada tuleb aga ka sõidukitest nende massi või kiiruse erinevuse tõttu tulenevaid riske, mis võivad hüvitise vähendamise eeltoodud asjaoludel välistada. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.
11. Käesoleval juhul vaidlevad pooled, kes vastutab liiklusõnnetuse toimumise eest. Seega hindab kohus järgnevalt kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas.
12. Liiklusseaduse (

) § 45 lg 1 kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piirides. Sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt kahesuunalise tee sõidusuundi eraldavast ohutussaarest või muust sellisest rajatisest tuleb mööduda paremalt.

§ 33

lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

§ 39

lg 1 kohustab juhti andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või sõiduki peatamise alustamist. 5 Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit, käega märguande andmise võib lõpetada vahetult enne sõidu alustamist, manöövrit või sõiduki peatamist. Juht peab pärast suunamärguannet veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu.

§ 48

lg 1 kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui juht ei saa ristmikul või ristmikevahelisel teel sõiduki suure pöörderaadiuse või sõidutee seisundi tõttu pöörata käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 ning käesoleva seaduse § 45 lõike 3 nõuete kohaselt, võib nendest nõuetest kõrvale kalduda, sealhulgas sõita teepeenrale, tingimusel et ei ohustata ega takistata teist liiklejat ega rikuta tee muldkeha. 23. Hageja leiab, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli sõiduki Audi juht, kes eirates

§ 45

lg 1 sätestatut, mille kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piirides, tegi möödasõitu ohutussaare kaudu. Kostja leiab aga, et Audi juhi käitumises ei nähtu liiklusseaduse nõuete rikkumisi ning liiklusõnnetuse põhjustajaks oli tagasipööret sooritanud sõiduki Honda juht, kes ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses (

§ 33

lg 2 p 8), ei asunud manöövrit sooritama asudes sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale (

§ 48

lg 1), samuti on kostja hinnangul küsitav, kas Honda juht andis enne manöövri sooritamist suunamärguande (

§ 39lg 1).

Kohus märgib siinkohal, et kuna sõidukit Honda juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule.

1. Esmalt peab kohus seoses hageja viitega asjaolule, et sõiduki Audi juht on end liiklusõnnetuses süüdi tunnistanud, vajalikuks märkida, et kuigi kohus ei ole liiklusõnnetuse osaliste poolt vastutuse määramise osas antud hinnanguga seotud, leiab kohus siiski, et isiku poolt enda liiklusõnnetuse eest vastutavaks tunnistamine (sh vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud liiklusõnnetuse asjaolud ja skeem) on käsitletav nö deklaratiivse võlatunnistusena. See tähendab, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutuse osas läheb tõendamiskoormis üle ennast vastutavaks tunnistanud isikule ehk vastutusest vabanemiseks peab ennast vastutavaks tunnistanud isik tõendama, et ta liiklusõnnetuse põhjustamise eest ei vastuta. Muuhulgas peab ennast vastutavaks tunnistanud isik juhul, kui tema vastutus tuleneb vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud liiklusõnnetuse asjaoludest ja skeemist, vastavad faktilised asjaolud ümber lükkama. Seega, kuna käesoleval juhul ei nõustu kindlustusandja vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud liiklusõnnetuse asjaolude ja skeemiga, siis on kindlustusandja kohustuseks vastavad asjaolud ümber lükata.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduauto Honda, mida juhtis Xxxx, ja sõiduauto Audi, mida juhtis Xxxx, liikusid Tallinnas Järveotsa teel enne liiklusõnnetuse toimumist samal sõidurajal, kusjuures sõiduauto Honda liikus sõiduautost Audi eespool. Lisaks on hageja käesolevas asjas omaks võtnud, et talle kuuluvat sõiduautot Honda juhtinud Xxxx suundus enne liiklusõnnetuse toimumist tagasipöörde manöövri sooritamise eesmärgil sõidurea paremasse äärde (tl 4). Hageja selgituste kohaselt oli see vajalik, kuna arvestades sõidutee laiust ja auto pöörderaadiust, ei olnud võimalik sooritada tagasipööret sõidutee vasakust äärest (tl 4).
3. Kohus nõustub kohtueksperdi Xxxx ekspertiisiaktis nr xxxxtoodud arvamusega, et käesoleval juhul on oluline hinnata sõiduauto Honda CRV juhi tegevust, kes alustas tagasipöördemanöövrit sõidutee parempoolse, mitte aga vasakpoolse ääre lähedalt nagu ta seda oleks juhindudes

§ 48lg-st 1 pidanud tegema.

Kohus märgib, et kuigi

§ 48

lg 3 kohaselt võib

§ 48

lg-s 1 sätestatud nõuetest kõrvale kalduda, võib seda

§ 48

lg-st 3 tulenevalt siiski teha üksnes tingimusel, et ei ohustata ega takistata teist liiklejat ega rikuta tee muldkeha. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et sõiduauto Honda ei oleks saanud tagasipööret sooritada

§ 48lg-s 1 sätestatud nõudeid järgides.

Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis vastavat asjaolu kinnitaks. Kohus leiab, et paljasõnaline ja tõendamata on ka hageja väide, et sõiduki Honda juht andis suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal (tl 4). Asja materjalidest nähtuvalt on sõiduauto Audi juht, kes end liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi tunnistas, 8.06.2015 kostjale edastatud sõidukikindlustuse kahjujuhtumi esmase teatamise vormil märkinud, et sõiduauto Honda hakkas tagasipööret tegema 6 ilma suunamärguandeta (tl 11), kohtul puudub alus kahelda isiku väidetes, kes end liiklusõnnetuse põhjustamises ise süüdi tunnistas. Kohus leiab ka, et tõendamata ja asjaolusid arvestades ka ebausutav on sõiduki Honda juhi väide, et enne manöövri sooritamist veendus ta manöövri ohutuses (

§ 33

lg 2 p 8), kuna manöövri ohutuse kontrollimisel oleks ta märganud enda kõrvale ja osaliselt ka juba endast ette jõudnud sõiduautot Audi ning kokkupõrget ei oleks toimunud. Asjaolu, et Audi juht oli osaliselt juba Hondast ette jõudnud tõendavad kohtule esitatud fotod (tl 52-56), kust nähtub, et Honda on kokkupõrke hetkel sõitnud Audi parempoolse esiukse sisse. 27. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja sõidukit Honda juhtinud Xxxx rikkus liiklusseaduse nõudeid, ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses (

§ 33

lg 2 p 8), ei asunud manöövrit sooritama asudes sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale (

§ 48

lg 1) ning ei andnud enne manöövri sooritamist suunamärguannet (

§ 39lg 1).

Kohtu ette ei ole käesoleval juhul toodud asjaolusid, mis võiksid sõiduki Honda puhul sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust suurendada või vähenda. Küll aga on kohus seisukohal, et sõidukijuhi sooritatav tagasipööre on objektiivselt potentsiaalselt ohtlik manööver, mis nõuab sõidukijuhilt erilist hoolt ja tähelepanelikkust ning millise sooritamisel jättis sõiduki Honda juht käesoleval juhul käibes vajaliku hoolsuse järgimata. Tulenevalt eelnevast asub kohus seisukohale, et kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel.

1. Samas möönab kohus, et kostja ei ole suutnud ümber lükata ja tõendada asjaolu, et sõiduauto Audi tegevuses puudus liiklusseaduses sätestatud nõuete rikkumine. Kohtu hinnangul nähtub käesoleval juhul vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud liiklusõnnetuse skeemist, et sõiduk Audi asus kokkupõrke hetkel osaliselt vastassuunavööndis ning, et sündmusosaliste sõidukite kokkupõrge toimus ohutussaare otsa juures (tl 8). Kokkupõrke toimumist ohutussaare otsa piirkonnas kinnitab ekspert Xxxxi koostatud ekspertiisiakti nr xxxxkohaselt ka sündmuskohal tehtud fotodelt nähtuvate sõidukite küljest kokkupõrkel vabanenud tükkide ja kildude paiknemine, kuna enne vabanenud kildude sõiduteele jõudmist toimus nende sõidukitega kaasliikumine (tl 119). Samuti nähtub kohtu hinnangul vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud sõidukite liikumistrajektooridest, sõidukite paiknemisest (sh et sõiduk Audi paiknes teega paralleelselt) ning asjaolust, et kokkupõrge toimus kohe ristmiku alguses (vahetult peale ohutussaart), et sõiduk Audi ei saanud kokkupõrkekohta jõuda ilma ohutussaart vähemalt osaliselt läbimata. Seega kinnitab kohtu hinnangul vastav dokument kui deklaratiivne võlatunnistus, et sõiduk Audi kasutas sõidukist Honda möödasõiduks vähemalt osaliselt ohutussaart ehk väljus oma sõidurajalt. Ka ekspertiisiaktist nr xxxx nähtuvalt möönab ekspert Xxxx, et on võimalik, et kokkupõrke hetkel asus sõiduauto Audi vasakpoolsete ratastega sõiduteele märgitud ohutussaarel. Kohus leiab, et üksnes eksperdi kinnitatud asjaolu, et sõidukid võisid sõidurajale ka kõrvuti ära mahtuda, kuigi ka eelnev on küsitav kohtule esitatud erinevate mõõdistustulemuste tõttu, ei ole kohtu hinnangul piisavaks tõendiks kinnitamaks, et sõiduauto Audi juht liiklusseaduses sätestatud nõudeid ka tegelikkuses ei rikkunud. Lisaks 02.05.2017 toimunud kohtuistungil kinnitas kostja esindaja, et kostja poolt teostatud mõõtmised on tehtud teepiirdest alates, arvestamata pidevaid jooni (tl 162 pöördel). Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kindlustusandja ei ole vormil „Teade liiklusõnnetusest“ toodud liiklusõnnetuse asjaolude ja skeemi õigsust ümber lükanud ega tõendanud, et sõiduk Audi ei väljunud oma sõiduraja piiridest ega möödunud sõidukist Honda vähemalt osaliselt ohutussaare kaudu. Kohus märgib, et ka liiklusmärkide paiknemine ohutussaarel ei välista ohutussaare kaudu sõitmist, kuna liiklusmärgid takistavad ohutussaare kaudu sõitmist vaid osaliselt.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et sõiduki Audi juht on rikkunud

§ 45

lg 1 ja 4 nõudeid.

§ 45

lg 1 kohaselt teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides ning

§ 45

lg 4 kohaselt tuleb kahesuunalise tee sõidusuundi eraldavast ohutussaarest mööduda paremalt. Ohutussaarel sõitmine (sh isegi osaliselt) ei ole seega

kohaselt lubatud, v.a.

§ 45lg 11 juhtudel.

Kohus leiab, et kui sõiduki Audi juht oleks jäänud oma sõiduraja piiridesse (millisel juhul ei oleks ta saanud sõidukist Honda mööduda), ei oleks liiklusõnnetust aset leidnud. Kohtu hinnangul on ka möödasõit potentsiaalselt ohtlik manööver, mis nõuab juhilt täiendavat 7 tähelepanelikkust ning millise sooritamisel jättis sõiduki Audi juht käesoleval juhul käibes vajaliku hoolsuse järgimata. Seega on ka sõiduki Audi juhi rikkumine põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega.

1. Tulenevalt kohtu poolt käesolevas asjas tuvastatust, asub kohus seisukohale, et kuivõrd liiklusõnnetus juhtus mõlemast autojuhist tingitud asjaoludel, on mõlema juhi osa liiklusõnnetuse põhjustamises võrdne, s.t juhid vastutavad võrdses ulatuses (50% ja 50%). Lähtudes eeltoodust kuulub hagejale tekitatud kahju hüvitamisele 50 % ulatuses.
2. Poolte vahel vaidlus kahju suuruse üle puudub. Hageja nõuab kostjalt kahju summas 4313,36 eurot, millest 50 % on 2156,68 eurot. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 2156,68 eurot.
3. Kohtuotsuse põhjendustes märkimata väited ja tõendid ei ole kohtu hinnangul käesolevat kohtuasja silmas pidades asjakohased. Menetluskulude jaotus
4. Juhindudes TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 on tsiviilasja hind 4313,36 eurot.
5. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
6. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.
7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg
8. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik 8