Obsah (6)

§ 147§ 90§ 67§ 151§ 149§ 155

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2017. a, Tallinn Tsiviilasja

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kui hageja leidis, et tema on tegelik korteriomandi omanik, siis muutus hageja nõue (kinnistusraamatu ebaõige kande parandamine ja tahteavalduse asendamine kohtuotsusega) sissenõutavaks alates hetkest, kui kinnistusraamatusse kanti omanikuna muu isik kui hageja, s.o

1. mail
2. a.
3. Asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat. Hageja on hagi esitanud enam kui 12 aastat pärast väidetavat hageja õiguste rikkumise algust. Seega on haginõue aegunud.
4. Hagejal oli õigus juba enampakkumise õiguspärasuse üle peetud kohtumenetluse ajal esitada nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks ning hagejal ei olnud vajadust ära oodata vallasasjaks olnud korteri enampakkumise vaidluses kohtuotsuse jõustumist. Hageja ei ole nimetanud ühtegi õiguslikku asjaolu, mis oleks piiranud hageja õigust esitada nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks koheselt pärast ebaõige kande tegemist (esmakinnistamist). Maakohtu otsus
5. Maakohus jättis
6. jaanuari
7. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
8. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled aegumise kohaldamise osas selle üle, kas aegumistähtaeg hakkas kulgema kinnistusraamatusse ebaõige kande tegemisest
9. mail
10. a või Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuni
12. a otsuse jõustumisest
13. augustil
14. a enampakkumise kehtetuks tunnistamise kohta.
15. Maakohus tuvastas, et Tallinna Ringkonnakohtu
16. juuni
17. a otsusega tunnistati kehtetuks
18. augustil
19. a toimunud enampakkumine kuni
20. detsembrini
21. a kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 647 alusel põhjusel, et rikutud oli enampakkumise (täitetoimingust teatamise) korda. Enampakkumise toimumise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 67 lg 2 kohaselt kehtetuks tunnistatud tehing loetakse kehtetuks algusest peale ning kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama või hüvitama rahas. Sama põhimõte on sätestatud 1. juulil 2002. a kehtestatud

§ 90lg 1.

1. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt muutus kanne ebaõigeks seoses Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsuse jõustumisega alles
4. augustil
5. a, mil kande õiguslik alus langes ära, kuna korteriomandi moodustamisel ei ole vallasasjast korteri enampakkumise akt kinnistusraamatus registriosa avamise aluseks (eluruumide erastamise seaduse § 214 lg 1). Seega ei välista ainuüksi enampakkumise kehtetuks tunnistamine kande õigsust või võimalust tugineda kinnistusraamatu kandele (vt ka Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-04). Asja omandaja kaotab enampakkumise kehtetuks tunnistamisel küll tagantjärele asja omandamise õigusliku aluse, kuid enampakkumisel ei olnud asja omandajaks NA vaid NP. Samuti ei olnud kande tegemise õiguslikuks aluseks enampakkumise akt, vaid 3 aastat hiljem korteriomandite seadmine Tallinna linna haldusaktide ja kinnistamisavalduse alusel. Kui enampakkumine tunnistati kehtetuks
8. augustil 3
9. a, siis ei saanud ei NP, NA ega ka Tallinna linn asja käsutamisel toimida hageja õigusi rikkuvalt.
10. AÕS § 65 lg 1 kohaselt saab isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud ja kes soovib kannet muuta, esitada kande muutmiseks või kustutamiseks hagi. Kinnistusraamatu kanne on AÕS § 57 lg 1 kohaselt ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud. Eluruumi omaniku korteriomanikuks saamise ja kinnistusraamatusse kandmise õiguslikud alused sätestab AÕS RakS § 13 lg
11. Kande õiguslikuks aluseks olnud toimingud ei ole kehtetud. Seega ei ole kande alus ära langenud (vt ka Riigikohtu
12. märtsi
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-02).
14. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et enampakkumise kehtetuks tunnistamise tõttu on kehtetud ka kõik järgnevad sama korteri suhtes tehtud tehingud. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasasja omand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 95 sätestab võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Selle eelduseks on, et täidetud oleksid tavalised omandi tekkimise tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus või asja väljanõudeõigus. Lisaks on täidetud heauskse omandamise eeldus AÕS § 95 lg 3 kohaselt – ehk asi on omandatud avalikul enampakkumisel. Seega on võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt (vt ka Riigikohtu
15. juuni
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-03). Valduse üleandmine täitemenetluse käigus enampakkumisel müügi korral ei ole kohtu hinnangul vallasomandi tekkimise aluseks, kuna AÕS § 93 järgi saab kolmanda isiku valduses oleva asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega.
17. Eeltoodust tulenevalt nõustus maakohus kostjaga selles, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada ning esineb TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestatud alus hagi läbivaatamata jätmiseks.
18. Lisaks leidis kohus, et hageja nõue on aegunud. Kohus oli seisukohal, et hageja nõue on sisuliselt kehtetuks tunnistatud enampakkumise tagasitäitmise nõue. Hageja tugineb oma nõude alusena sellele, et
19. augustil
20. a jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega tunnistati
21. augustil
22. a toimunud Tallinnas Humala 3-3 asuva korteri (vallasasi) müük enampakkumisel kehtetuks. Seega tuleks vara võõrandamine tagasi täita ning ennistada enampakkumise eelne olukord.
23. Kohtu hinnangul saab hageja nõue tuleneda

§ 90

lg 2, mille kohaselt tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (

§ 67lg 2).

Asja enampakkumisel võõrandamine, ka siis kui seda tehakse täitemenetluses kohtutäituri vahendusel, on müügitehing (

1. juunil
2. a vastu võetud täitemenetluse seadustiku § 56). Tegemist on vaid müügitehingu tegemise viisi erisusega. Kehtetuks tunnistatud tehing tehti
3. augustil
4. a ning sellel ajal kehtinud

´94 § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumise üldine tähtaeg 10 aastat ning aegumistähtaeg hakkas kulgema päevast, mil isik sai teada või pidi teada sama oma õiguste rikkumisest. Hageja kinnitas

1. novembril
2. a toimunud kohtuistungil, et ta on enampakkumise toimumisest alates teadnud, et see oli ebaõige. Enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks pöördus hageja kohtusse
3. aprillil
4. a (tl 20). Enampakkumine tunnistati kehtetuks tagasiulatuvalt
5. augustil
6. a. VÕS-i,

-i ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (RakendS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse

-i sätteid ka enne

1. juulit
2. a tekkinud aegumata nõuetele.

§ 151

lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaega 3 aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teadasaama, et tal 4 on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

§ 151

lg 2 kohaselt aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue igal juhul 10 aasta möödumisel alusetust rikastumisest.

1. Tehingu tagasitäitmine asja tagastamise teel ei ole võimalik, kuna kehtetuks tunnistatud tehingu alusel müüdud vallasasi ei ole alles. Hageja pidi saama teada, et tal on kehtetuks tunnistatud tehingu tagasitäitmise nõue vähemalt
2. aprillil
3. a, kuid mitte hiljem kui
4. augustil
5. a. Seega möödus hagi esitamiseks ettenähtud 3aastane tähtaeg hiljemalt
6. augustil
7. a ning

§ 151lg 2 rakendamise korral on hageja nõue igal juhul aegunud hiljemalt 21.

augustil

1. a. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mitte kohaldada hagi osas aegumist ning mitte jätta hagi läbivaatamata. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga, et hageja nõue tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hageja taotletavat eesmärki ei ole tema nõudega võimalik täita.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude aluseks saab olla alusetu rikastumise nõue

§ 90lg-st 2 tulenevalt.

Riigikohus on selgitanud, et üksteisest tuleb eristada AÕS § 65 lg-st 1 tulenevat ebaõige kande parandamise nõuet ja

§ 90lg-st 2 ning VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat alusetu rikastumise nõuet.

Riigikohtu juhise kohaselt kohaldub esimene alus siis, kui registrikande aluseks olev asjaõigusleping on kehtetu, teine alus aga siis, kui kande aluseks olev asjaõigusleping on kehtiv, kuid kehtetu on võlaõiguslik leping (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09;
3. aprilli
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10). Enampakkumise kehtetuks tunnistamise tagajärjel kaotab enampakkumine õigusliku aluse, s.t sellisel juhul omandit ei teki (TMS § 98 lg 2). Kuna antud juhul tunnistati enampakkumine kehtetuks, ei saanud vaidlusaluse korteri omanikuks NP ega ka järgmised omandajad, kuna nad ei omandanud korterit heauskselt. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel vaidlusaluse korteri omanikukande parandamist. 25.

§ 90

lg 2 ei saa reguleerida hageja nõuet, kuna antud säte reguleerib tehingu tühistamise tagajärgi, kuid enampakkumise kehtetuks tunnistamisel ei tühistata tehingut. Tehingu tühistamise sätteid ei saa enampakkumise kehtetuks tunnistamisele kohaldada isegi siis, kui võõrandamine toimub tehingu alusel, sest tühistamine ja kehtetuks tunnistamine on oma olemuselt erinevad instituudid. Tehingu tühistamise ja kehtetuks tunnistamise erinevus seisneb selles, et tehingu tühistamine on ühe poole kujundusõigus, mida saab teostada tahteavalduse tegemisega, aga tehingu kehtetuks tunnistamine toimub kohtu või muu pädeva organi otsusel. 26. Hageja leiab, et ebaõige kande parandamise nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Nõuete aegumine on sätestatud 1. juulil 2002. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (2002

) 9. peatükis. Sama seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt tuleb aegumisele üldjuhul kohaldada 2002

-i ja viimasele eelnev seadus kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui nõue on tekkinud enne

1. juulit
2. a ja see on samaks kuupäevaks ka aegunud. Hageja ebaõige kande parandamise nõue ei saanud aga olla viidatud kuupäevaks tekkinud ega ka aegunud. Seega tuleb antud juhul aegumisele kohaldada 2002

-i. Viimase kohaselt ei ole üheselt selge, kas kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue aegub 10 või 30 aasta jooksul.

§ 149

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas on tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaarides selgitatud, et selline nõue aegub hoopis

§ 155kohaselt siiski 30 aasta jooksul.

Hageja nõustub viidatud 5 seisukohaga, kuna vastasel juhul tekiks õiguslikult vastuoluline olukord. Nimelt aegub AÕS § 80 lg-st 1 tulenev väljaanandmisnõue nõue

§ 155lg 1 alusel 30 aasta jooksul.

Juhul kui kohaldada ebaõige kande parandamisest tulenevale nõudele 10aastast aegumistähtaega

§ 149

alusel, võiks õigustatud isik küll nõuda endale kuuluva asja väljaandmist 30-aasta jooksul, kuid tal puuduks võimalus nõuda ebaõige kande parandamist pärast 10-ndat aastat. 27. Hageja hinnangul tuleb aegumise algust hinnata 2002

-i järgi, kuna hageja nõude aegumise algusele kohalduv

-i versioon sõltub sellest, millal algas tema nõude aegumine, s.o kas hageja nõude aegumine algas enne või pärast 2002

-i jõustumist. 1994

-i kohaselt algas aegumine alates õiguse rikkumisest (§ 116). Antud juhul ei saanud aga hageja enne

1. juulit
2. a teada enda õiguse rikkumisest ega pidanudki teada saama, kuna tema õigused ei olnud enne nimetatud kuupäeva rikutud. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et vaidlusaluse korteri kinnistusraamatu omanikukanne muutus ebaõigeks alles
3. augusti
4. a enampakkumise kehtetuks tunnistamisega, pärast mida tekkis hagejal õigus nõuda kande parandamist. Seega ei saanud hageja õigused olla rikutud enne
5. augustit
6. a. Kuna

§ 147

lg-te 1 ja 2 kohaselt algab aegumine nõude sissenõutavaks muutumisega, hakkaski hageja kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue aeguma alates

1. augustist
2. a. Kuivõrd hageja ebaõige kande parandamise nõue aegub 30 aasta jooksul, aeguks tema nõue alles
3. augustil
4. a. Isegi kui hageja nõue hakkas aeguma vahetult pärast seadusevastast enampakkumist, aeguks tema nõue alles
5. augustil
6. a (30 aastat pärast
7. augusti
8. a enampakkumist). Vastuse kaebusele
9. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ja enda kandmist Tallinnas Humala 3-3 asuva korteriomandi omanikuna kinnisturaamatusse. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2¹ alusel tuleb siiski osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11. Kolleegiumi arvates on maakohus otsust põhjendades ekslikult keskendunud aegumise küsimusele. Seda põhjusel, et hagejal puudub ringkonnakohtu hinnangul nõue, millele aegumist kohaldada. Samal põhjusel on asjakohatud aegumist käsitlevad apellatsioonkaebuse kaalutlused.
12. Lähtudes hageja esieltoodud asjade käigust, ei ole esmalt vaidlust selles, et NPa on kõnealuse eluruumi ostnud täitemenetluses toimunud enampakkumisel. Enampakkumise ajal kehtinud TMS ei sätestanud reegleid täitemenetluses müüdud vallasasjale omandiõiguse tekkimise kohta. Sel ajal kehtinud TMS § 642 lg 1 kohaselt anti enampakkumisel ostetud vara ostjale üle pärast kogu ostuhinna tasumist. Seega on võimalik järeldada, et vallasasja enampakkumisel tekkis omand asja ostjale üleandmise hetkest. See reegel sai kehtida siiski ainult nende vallasasjade kohta, mis anti enampakkumise toimumise kohas ostjale üle. Täitemenetluse seadustik ei pannud kohtutäiturile kohustust anda ostjale üle vallasasja, mis ei ole kohtutäituri otseses valduses, sh vallasasjana käibes olevat korterit. Seega pidi juhul, kui kui tegemist oli sellise asjaga, mis tuli vormistada ostja nimele, kohtutäitur TMS § 642 lg 2 järgi 6 andma ostjale enampakkumise akti ärakirja. Akti ärakirja alusel vormistati asi ostja nimele (vt Riigikohtu otsus nr
13. juuni
14. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-68-03, p 25).
15. Samuti puudus vallasasjana käibes oleva korteri müümisel täitemenetluses võimalus siduda omandiõiguse teket kohtutäituripoolse valduse üleandmisega neil juhtudel, kui korter on kolmandate isikute valduses. Kui korter oli kolmanda isiku valduses, võis võõrandaja kokkuleppel omandajaga samal ajal kehtinud AÕS § 93 järgi asendada asja valduse üleandmise väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale ning seda ka juhul, kui korter omandati vallasasjana mitte asjaõiguslepingu alusel vaid enampakkumisel täitemenetluses. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuli müüdud korteri väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg (vt nt Riigikohtu otsus nr
16. juuni
17. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-68-03, p 27). Eeltoodut silmas pidades sai NP alates enampakkumisel ostetud korteri eest ostuhinna tasumisest selle omanikuks.
18. Omanikuna võõrandas NP korteri omakorda NA-le. Selle tehingu hindamisel on olulised tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS ja AÕSRS sätted. Nimelt võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse AÕSRS § 13 lg 6 esimese lause alusel võõrandada korterit kui vallasasja. Sellise eluruumi omandamisele kehtisid ka asja üleandmisega omandamise kohta käinud AÕS §-d 92-
19. Kui kostja omandas korteri omanikult, st isikult, kes oli õigustatud omandit üle andma, siis ei teki heauskse omandamise küsimust (vt nt Riigikohtu
20. jaanuar
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1132-06, p 22). Kui NP ei olnud siiski miskipärast õigustatud vallasasjast korteri omandit NA-le üle andma, siis kohalduvad AÕS §-d 93-95 ehk vallasasjast korteri heauskse omandamise sätted, mille järgi oli heauskse omandamise eelduseks mitteomanikust võõrandaja ja omandaja vaheline kehtiv omandi üleandmise asjaõiguskokkulepe, omandaja poolt valduse saamine asjale ning omandaja heausksus võõrandaja käsutusõiguse olemasolu suhtes (vt nt Riigikohtu
22. oktoobri
23. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22;
24. märtsi
25. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-18-05, p 15). Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järelduse, et NA ei saanud korterit ostes selle valdust või oli korterit vallasasjana omandades pahauskne.
26. Juhul kui eelnev kõrvale jätta ja eeldada, et NPa ega ka NA korteri kui vallasasja omanikeks ei saanud ja seepärast oli kinnistusraamatu kanne NA kui korteriomandi omaniku kohta ebaõige, oleks hagejal teoreetiliset õigus nõuda kinnistusraamatu kande muutmist lähtudes eluruumide erastamise seaduse (EES) §-st 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul ja EES § 214 lg 5 kohaselt kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse eluruumi vallasasjana omav isik. Nendest sätetest järeldub, et kui korteriomandi esmakinnistamisel on selle omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik, kes ei omanud korterit vallasasjana, siis saab sellist kannet pidada ebaõigeks, kuna see ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale (vt Riigikohtu
27. märtsi
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p 17; ebaõige kande kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
29. novembri
30. a otsuse asjas 3-2-1-128-03, p 11). Eluruumide erastamise seaduse viidatud sätetest tulenevalt saab ebaõige kinnistusregistri kande parandamist AÕS § 65 alusel nõuda korterit selle esmakinnistamise ajal vallasasjana omanud isik (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
31. märtsi 2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05).
32. Enne, kui hagejale saab anda õigust nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, tuleb teha kindlaks, kas OÜ Lictor, OÜ KV Projekt ja hilisemalt ka kostja on korteriomandi heauskselt omandanud. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine (s.o asjaõiguslepingu sõlmimine isiku poolt, kes ei 7 ole õigustatud eset käsutama) ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, st asjaõiguslepingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminud isikul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu
33. oktoobri
34. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12;
35. juuni
36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06, p 17;
37. aprilli
38. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11 ja
39. septembri
40. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04, p 18).
41. Kinnisasja heauskset omandamist reguleeris OÜ Lictor, OÜ KV Projekt ja hilisemalt ka kostja poolt nii asjaõiguslepingute sõlmimise kui ka kinnisturaamatu kande tegemise ajal AÕS § 56¹, mille järgi jäävad isiku heauskselt omandatud õigused kehtima, kui isik omandab kinnistusraamatu andmetele tuginedes heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse. Sama sätte järgi on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Lähtudes

§-st 139, tuleb heausksust eeldada, st vastupidist väitev isik peab seda tõendama (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 13). Hageja ei ole tõendanud, et OÜ Lictor, OÜ KV Projekt ja kostja teadsid, et nendele eelnenud korteriomandi omanikud olid kantud ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse ja seepärast tuleb nad lugeda heasukesteks. Seejures on oluline, et kui ükskõik milline eelnev korteriomanikest oli heauskne, on järgnevalt omandanud ostja ostnud korteriomandi müüjalt kui omanikult ja heausksuse küsimust enam ei teki (vt Riigikohtu tsiviilakolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 13). Sellisel juhul oleks hageja pidanud tõendama, et omanike käsutused oli muul põhjusel kehtetud. Kuna hageja ei ole sellistele asjaoludele tuginenud ega selle kohta tõendeid esitanud, on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejal nõude puudumise tõttu ei kerki aegumise küsimust ja maakohtu otsuse vastavad põhjendused tuleb otsusest välja jätta.
5. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
6. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus juhul, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab antud juhul menetluskulude rahalise suuruse vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
7. Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing. 8 (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing 9