← Eesti

3-15-2124/16

Obsah (5)§ 184§ 182§ 45§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016, Jõhvi Haldusasja number 3-15-2124 Haldusasi Xxx kaebus Tartu Vangla 18. augusti

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kinnipeetav Xxx esitas
  2. juulil 2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 3500 euro ulatuses (tl-d 14-19). Kaebaja selgitas, et esitab hüvitamiskaebuse seoses tema etapeerimisega Tallinna Vanglast Viru Vanglasse, Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva arestimajja ja Ida Prefektuuri Narva arestimajast Viru Vanglasse. Xxx leidis, et seoses inimväärikust alandavates tingimustes transportimisega on talle tekitatud mittevaralist kahju 3500 eurot. 3-15-2124
  3. Tartu Vangla jättis
  4. augusti
  5. a otsusega nr 1-13/220-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl-d 20-21). Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagati kaebajale saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. 2) Saatemasinas olevad istmed ei pea olema varustatud turvavöödega, mistõttu ei ole vangla õigusvastaselt käitunud, transportides kinnipeetavaid turvavöödeta saatemasinas. 3) Kuivõrd elu ohtu seadmise eest ei ole võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus sellel alusel rahuldamisele.
  6. Kaebaja esitas
  7. augustil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla
  8. augusti 2015 vastuse nr 1-13/220-2 ja vanglal hüvitada mittevaraline kahju summas 3500 eurot (tl-d 2-6).
  9. Tartu Halduskohus vabastas
  10. augusti 2015 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning sama määruse resolutsiooni p-ga 2 võttis kohus kaebuse menetlusse (tl-d 25-26).
  11. Vastustaja palus
  12. septembri
  13. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda (tl-d 32-33). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  14. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist ja Tartu Vangla
  15. augusti 2015 otsuse nr 113/220-2 tühistamist, väites järgmist: 1) Saatemasinas olevad boksid olid kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad, kuna ei võimaldanud reisijal end liigutada. Reisi vältel ei olnud isikul võimalik end ringutada ega sirutada. Antud olukord tekitas kaebajale füüsilisi kannatusi, mis seisnesid seljavaludes, ning see omakorda tekitas vaimseid kannatusi. 2) Eestis kehtiv liiklusseadus kehtestab tänaval liiklevatele sõidukitele kohustuse olla varustatud turvavöödega, mida saatebussides ei olnud. Tõenäosus, et saatebussiga mõni õnnetus juhtub või rünnaku alla satub, on suurem kui tavalisel sõidukil. Kinnipeetavate alal turvavööde mittekasutamine on lubamatu. Sellise käitumisega riskib riik põhjendamatult reisijate elu ja tervisega, mis on lubamatu ja inimväärikust alandav. 3) Esinenud etapeerimistingimused on kogumis inimväärikust alandavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 mõistes. Etapeerimistingimused põhjustasid kinnipeetavale rohkem füüsilisi ja vaimseid kannatusi kui need paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
  16. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, ei ole haldusaktiks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses, mistõttu ei saa selle tühistamisnõuet menetlusse võtta ega sisuliselt läbi vaadata. 2

(7)3-15-2124 Vastustaja märgib, et jääb
  1. augustil 2015 otsuses nr 1-13/220-2 väljendatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, paludes kohtul nendega arvestada. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited: 1) Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid kui seal on ettenähtud istekohti. 2) Etapeerimised Eesti piires ei toimu vahemaid arvestades ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse tavapäraselt sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites. 3) Etapeerimine ei pea toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et end sirutada. Sundasend tekitab ebamugavust, mida ei saa käsitleda erilise kannatusena või piina tekitamisena, mis oleks käsitatav inimese väärikust alandava kohtlemisena. 4) Lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagati kaebajale saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. 5) Saatemasina kambrisse pääseb valgus nii kambri akna kui laes oleva võre kaudu, mistõttu ei viibi saadetavad pilkases pimeduses. 6) Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on viidatud, millistele õigusnormidele tuginedes ei pea saatemasinas turvavöösid olema, ning seega ei ole vangla tegevus õigusvastane. Vangla saatemasinad on tehnilised ülevaatused läbinud ning vanglale ei ole tehtud ettekirjutusi seoses turvavööde puudumisega saatemasina kambrites. 7) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 ei näe hüvitise nõude alusena ette elu või tervise ohtu seadmist. Seetõttu ei kuulu sellisel alusel kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt inimväärikust alandavate etapeerimistingimustega. Kaebus puudutab etapeerimisi, mis toimusid
  3. novembril 2012,
  4. aprillil 2014,
  5. aprillil 2014,
  6. aprillil 2014 ja
  7. oktoobril
  9. Kohtu hinnangul on asja lahendamiseks muuhulgas oluline välja selgitada, kas kaebaja poolt esitatud kaebus tühistada Tartu Vangla
  10. augusti 2015 otsus nr 1-13/220-2 on lubatav. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 37 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Vastustaja on 23. septembril 2015 esitatud vastuses seisukohal, et otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, ei ole haldusaktiks HMS § 51 tähenduses. Kohus vastustajaga ei nõustu. 3

(7)3-15-2124 HMS § 51 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kaebaja soovib tühistada Tartu Vangla otsust, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Nimetatud otsuse on välja andnud Tartu Vangla, kes on haldusorgan, kusjuures tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes. Taotluse rahuldamata jätmine omab regulatiivset iseloomu, sest Tartu Vangla
  1. augusti 2015 otsusega tuvastas vastustaja, et kaebajal puudub õigus saada taotletud kahjuhüvitist. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et Tartu Vangla otsus on ühepoolne, Tartu Vangla on seisukoha võtnud konkreetse kahju hüvitamise taotluse osas ning et kaebaja on kinnipeetav, on kohtu hinnangul Tartu Vangla otsus haldusakt HMS § 51 tähenduses.
  2. Kohus möönab, et kaebaja kahjunõude menetlemine on võimalik ka ilma Tartu Vangla
  3. märtsi 2015 otsuse nr 1-13/220-2 vaidlustamiseta, kuid see ei tähenda, et tühistamisnõuet ei saaks esitada ega sisuliselt läbi vaadata.

§ 45

lg 4 järgi võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Tartu Vangla 18. augusti 2015 otsuse puhul on tegemist kohtueelse menetluse käigus tehtud otsusega. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud muuhulgas Tartu Vangla poolt läbi viidud etapeerimisi, mistõttu ei laiene tulenevalt

§ 45lg-st 4 sellise kaebuse esitamisele kaebeõiguse piirangud.

  1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kohtu hinnangul saab samast põhimõttest lähtuda ka kinnipeetava saatmise tingimuste tõttu väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel.
  4. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist inimväärikuse alandamisega. Väärikuse alandamine on kaebaja arvates tulenenud tema etapeerimistel kasutatud ruumi kitsikusest, ebapiisavast valgustusest ja turvavööde puudumisest. Kaebaja leiab, et tema etapeerimistingimused kogumis tuleb lugeda EIÕK art 3 ning PS § 18 rikkuvaks.
  5. Vastustaja (Tartu Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama, kas vastustaja on kaebaja etapeerimistel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat kahju. 4

(7)3-15-2124
  1. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimaja kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kinnipeetava etapeerimise õiguspärasus sõltub seega sellest, kas etapeerimisega tekitati kaebajale rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat etapeeriti Tartu Vangla alarmsõidukiga järgnevalt: 1)
  3. novembril 2012 etapeeriti kaebaja Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Saatmine kestis 2 tundi ja 3 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohaselises kambris koos kolme teise kinnipeetavaga. 2)
  4. aprillil 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 48 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 3)
  5. aprillil 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine kestis 36 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 4)
  6. aprillil 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 37 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 5)
  7. oktoobril 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine kestis 38 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris. Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala oli 1,584 m2, mis teeb isiku kohta 0,396 m
  8. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid 85×60 cm ehk pindalaga 0,51 m
  9. Vaidlust ei ole ka selles, et saateautos oli kinnipidamiskambri suurus isiku kohta alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö.
  10. Vaidlus on selles, kas kaebaja saatmistel rikuti kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda EIÕK art 3 ja PS § 18 rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise maksmise kohustuse kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on kaebuses viidanud EIK praktikale ning selle põhjal koosneb kaebus järeldustest, et kaebajat on väärikust alandavalt koheldud. Kaebaja on kaebuse aluseks võtnud EIK kohtuasja Retunscaia vs. Rumeenia, milles on osundatud EIK juba varasemale seisukohale, et kui kinnipeetava isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2, siis sõltumata reisi kestusest on tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Kohus jubib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon; kas igal kinnipeetaval on oma istekoht; reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv (vt
  11. juuli 2014 otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08;
  12. jaanuari 2013 otsus Retunscaia vs. Rumeenia, 25251/04;
  13. oktoobri 2007 otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Seda seisukohta kinnitab ka hiljutine Riigikohtu lahend, kus Riigikohus leidis, et 0,45 m2 pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Riigikohtu hinnangul oli oluline see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. novembri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-56-15, p-d 21-22).
  15. Vastustaja on viidanud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  16. juuni 2011 määrusele nr 42 "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele", mille "Lisa 1" 5
(7)3-15-2124 viitab punktis "üldnõuded bussile" Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud sõidukitele kohaldatavaid eeskirju.
  1. Vastustaja on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed toimunud etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm (III lisa
  2. joonis "Vaba ruum istuvale reisijale"). Kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja neljakohalise kongi pikkus 90 cm. See hõlmas küll ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm (III lisa
  3. joonis "Reisijate istekohtade mõõtmed"). Ühekohalise bussikongi laius oli 60 cm. Arvestades asjaolu, et neljakohalise bussikongi laius oli 176 cm ning neljakohalises bussikongis viibis etapeerimisel neli isikut, oli ühe isiku kohta istekoha laiust ca 44 cm. Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius.
  4. Kaebaja on välja toonud, et vaba ruumi vähesus põhjustas talle seljavalud. Kaebajat etapeeriti
  5. novembril 2012,
  6. aprillil 2014,
  7. aprillil 2014,
  8. aprillil 2014 ja
  9. oktoobril
  10. Vastustaja poolt esitatud Xxx tervisekaardi väljavõtte (tl-d 39-54) kohaselt ei ole kaebaja vahetult pärast etapeerimisi teavitanud arsti tekkinud seljavaludest. Küll on kaebaja kurtnud seljavalu
  11. aprillil
  12. Kohtu hinnangul ei ole toimunud etapeerimised ja
  13. aprillil 2015 väidetud seljavalu põhjuslikus seoses, arvestades etapeerimiste kestust ning asjaolu, et seljavalu fikseerimise ning viimase etapeerimise ajaline vahe on enam kui kuus kuud. Kohus märgib, et
  14. novembril 2012 toimunud etapeerimine oli ajaliselt teistest etapeerimistest pikim, kestes 2 tundi ja 3 minutit. Ka nimetatud etapeerimise järgselt ei ole kaebaja kurtnud seljavalusid. Et järgnevad etapeerimised kestsid 36-48 minutit, on kohus seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et sellised lühikesed sõidud saateauto üksikkambris suurusega 0,51 m2 võisid alandada kaebaja väärikust või põhjustada kaebajale mingeid kannatusi. Vastustaja on põhjendatult toonud võrdluseks välja ka asjaolu, et tavaelus sõiduautos ei ole alati reisijal rohkem istumisruumi kui kaebajal oli kinnipidamiskambris.
  15. Kohus on seisukohal, et ka ülejäänud väited ei anna alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
  16. Tartu Vangla vastusest nähtub, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on saatemasina laes kunstlik valgustus ning kaks läbipaistva klaasiga katuseluuki. Kahe katuseluugi ning saatemasina akna- ja ukseklaaside kaudu pääseb masinasse päevavalgus. Saatemasinas asuvate kambrite esikülgedel on aknad. Kambrite lagi on kaetud metallist võrega. Seega pääseb saatemasina kambrisse valgus nii kambri akna kui laes oleva võre kaudu. Kohus nõustub vastustajaga, et etapeerimisel ei viibinud kaebaja täielikus pimeduses.
  17. Turvavöö puudumine alarmsõidukis ei ole kohtu hinnangul käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumisena. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu. Ühtki ohtlikku situatsiooni kaebaja etapeerimisel ei tekkinud. Liiklusseaduse § 30 lg 1 kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, milles on turvavöö. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutataval erisõidukil peab sõitjate ruumis olema turvavööd. Vastustaja väitel on kaebaja saatmisel kasutatav sõiduk läbinud tehnilise ülevaatuse. Seega on sõiduk vastanud tehnilistele nõuetele ka sõiduki turvalisuse osas. Teoreetiline oht sattuda liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise aluseks. 6
(7)3-15-2124
  1. Vastustaja on kaebaja etapeerimistingimusi iseloomustades märkinud veel, et etapibussides, millega kaebajat etapeeriti, on olemas ventilatsioon, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid kui seal on ettenähtud istekohti.
  2. Kohus leiab, et etapeerimine neljakohalises kambris mõõtmetega 90×176 cm kestusega 2 tundi ja 3 minutit ning neli etapeerimist ühekohalises kambris mõõtmetega 85×60 cm kestustega 36-48 minutit, arvestades tagatud valgustust, isikule tagatud istekoha olemasolu ja sõidu kestust, ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla
  3. augusti 2015 otsus nr 1-13/220-2 on õiguspärane ning seetõttu puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. 26.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 31. augusti 2015. a määrusega (tl 25-26).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.