TA R T U H A L D U S K O H U S Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohtuasja number 3-16-945 Otsuse kuupäev 23. mai 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi ********i kaebus Talli

) 51 peatükk.

§ 431

lg 1 sätestab, et andmekogu on riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku infosüsteemis töödeldavate korrastatud andmete kogum, mis asutatakse ja mida kasutatakse seaduses, selle alusel antud õigusaktis või rahvusvahelises lepingus sätestatud ülesannete täitmiseks.

§ 433

lg 1 alusel asutatakse andmekogu seadusega või selle alusel antud õigusaktiga.

§ 435

lg 1 kohaselt sätestatakse andmekogu põhimääruses andmekogu pidamise kord, sealhulgas andmekogu vastutav töötleja (haldaja), andmekogusse kogutavate 3 3 andmete koosseis, andmeandjad ja vajaduse korral muud andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused. Kuni 31.05.2015 sätestas VangS § 51 lg 1, et Vabariigi Valitsus asutab riikliku andmekogu, millesse kantakse andmed vangistuse täideviimisel sätestatud ülesannete täitmiseks ja sellega seotud statistiliste ülevaadete tegemiseks (määruse nr 246 kohaselt kinnipeeturegister). Alates 01.06.2015 sätestab VangS § 51 lg 3, et Vabariigi Valitsus asutab määrusega kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu ehk vangiregistri ja kehtestab selle põhimääruse. Nii kinnipeeturegister kui ka vangiregister on andmekogud

tähenduses. Kinnipeeturegister asutati määrusega nr 246, vangiregistrit ei ole asutatud. Kahtlemata on äärmiselt ebakorrektne, et 01.06.2015 jõustunud vangistusseaduse redaktsioonis Vabariigi Valitsusele antud juhis andmekogu asutamiseks on tänaseni täitmata. See, et vaidlusalused andmed ei kuulu andmekogusse, ei tähenda aga seda, et kaebaja isikuandmete töötlemine toimus õigusliku aluseta. Vastupidi, alates 01.06.2015 on vaidlusaluste isikuandmete töötlemine saanud varasemast tugevama õigusliku aluse, kuna varem Vabariigi Valitsuse määrusest tulenev alus andmete töötlemiseks kinnipeetava sõltuvuskäitumise kohta on sisse viidud seadusesse. Samuti on seaduses ette nähtud andmete kogumise viis - andmekogusse kantakse andmed muuhulgas isikutelt saadud teabe või vanglateenistuse tegevuse käigus saadud teabe alusel (VangS § 53 lg 2). Kokkuvõttes oleks vangiregistri kui andmekogu moodustamine tähendanud andmetele teatava vormi andmist, samuti oleks andmekogu põhimäärus reguleerinud andmekogu pidamise korda. Alus isikuandmete töötlemiseks saab tuleneda ainult seadusest ning praeguses kohtuasjas vaidluse all olevate andmete puhul see nii ka on. Isikuandmete töötlemist ei muuda lubamatuks ja kaebaja seisukohast ei oma tähendust, kas andmete töötlemise vormiks oli kinnipeeturegister või vangiregister või töödeldi vaidlusaluseid andmeid väljaspool andmekogude koosseisu. Ka IKS § 21 ette nähtud andmesubjekti õigus vaidlustada oma andmete töötlemine ei sõltu sellest, kas vastavad andmed kuuluvad andmekogu koosseisu või mitte.

1. Kuni 31.05.2015.a rajanes määrus nr 246 kehtival volitusnormil. Alates 01.06.2015 on alus vaidlusaluste andmete töötlemiseks ette nähtud seaduses. Seega ei puutu praeguse kohtuasja lahendamisel asjasse, millises staatuses on määrus nr 246 alates 01.06.2015 ning puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
2. IKS § 21 lg 1 näeb ette andmesubjekti õiguse nõuda isikuandmete töötlejalt ebaõigete isikuandmete parandamist. Eeltoodud nõude ongi kaebaja esitanud. Kaebaja väitel on ebaõiged andmed selle kohta, nagu oleks ta enne kinnipidamist tarvitanud narkootikume. Vaidlusalused andmed kujutavad endast kaebajaga toimunud vestluse dokumenteerimist. Vastustaja väitel andis kaebaja need andmed 22.10.2010.a vanglaametnik Katriin Heina (varasem perekonnanimi Savitš) poolt läbi viidud intervjuu käigus ning esimene dokument, milles need kajastusid, on 03.12.2010.a riskihindamine (tl 85-86). Vastustaja on esitanud kohtule vanglaametniku kirjaliku kinnituse vestluse toimumise ja sisu kohta (tl 118). Vastustaja tugineb ka sellele, et vaidlusalused andmed on kajastatud mitmetes kaebaja kohta koostatud dokumentides, mida kaebajale on tutvustatud: 03.12.2010.a ja 20.06.2011.a individuaalsetes täitmiskavades (tl 15-16, 89) on kaebajaga seotud riskide hulgas nimetatud narkootikumide kuritarvitamist. 4 4
3. Kaebaja tugines Wismari haigla tõendile (tl 98 pöördel), mille järgi kaebaja ei ole pöördunud selle haigla poole seoses sõltuvusega alkoholist või narkootikumidest. See ei välista aga seda, et kaebaja võis narkootikume tarvitada või vanglale sellekohaseid andmeid anda. Kaebaja väitis kaebuses (tl 1-2), et ta ei ole vaidlusaluseid andmeid kunagi andnud ning et 22.10.2010.a temaga mingit vestlust ei toimund. Kohus andis 05.04.2017.a määruses kaebajale võimaluse seda seisukohta täpsustada - kas riskihindamise vestlust ei ole temaga Tallinna Vanglas üldse toimunud või toimus see muudel asjaoludel, sel juhul millal, kellega ja millise sisuga vestlus kaebaja andmetel toimus. Kaebaja kohtule täiendavaid andmeid ei esitanud.
4. Kaebaja tugineb negatiivsele asjaolule, mida tõendada ei saa. Samas tuleb menetlusosalisel ka negatiivsele asjaolule tuginemise korral muuta oma seisukoht usutavaks. Kaebaja eituse usutavust kahjustab see, et kaebaja ei esitanud omapoolset versiooni riskihindamise vestluse toimumise, selle aja ja vestlusel räägitu kohta. Kokkuvõttes on vastustaja tõendid kaalukamad kaebaja väidetest ja tõenditest ning kohus loeb tõendatuks, et kaebaja andis Tallinna Vanglas toimunud vestluse käigus vanglale andmed, mille põhjal ta oli enne vangistust tarvitanud narkootikume. Sel juhul ei olnud tegemist ebaõigete andmetega. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle põhjal jäävad menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei esitanud kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, seetõttu jätab kohus menetluskulud välja mõistmata.
6. Kohus vabastas kaebaja 02.03.2017.a määrusega 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus kaebaja suhtes lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule ning puudub vajadus riigilõivu tasumise täiendavaks reguleerimiseks otsuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 5 5