KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-14-6608 Määruse tegemise aeg ja koht 25. august 2017. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar

§ 172

lg 8 kolmandas lause on põhiseadusega vastuolus ja kulu tulnuks tegelikult jätta riigi kanda, siis oleks ta saanud PS § 152 alusel jätta antud sätte kohaldamata ja edastada määruse PSJKS § 9 lg 1 alusel Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, ning peatada TsMS § 356 lg 2 alusel asja menetluse. Antud juhul aga kohus selliselt ei toiminud, leides, et kehtiv seadusandlus ei võimalda puudutatud isikute taotlust rahuldada ning jättis seetõttu taotluse rahuldamata, millega otsustas ka menetluskulude jaotuse küsimuse. 13. Oluline on ka asjaolu,

§ 173

lg 1 ei võimalda asja menetlenud kohtul menetluskulude jaotust kindlaks määrata muus lahendis kui kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise menetlus lõppes

1. jaanuari
2. a määrusega, millega jäeti ärikeeld kohaldamata ja taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks rahuldamata, siis puudus kohtul alus pärast menetluse lõppemist väljaspool hagita menetlust tehtava määrusega lahendada lõppenud menetluse menetluskulude jaotuse küsimust.
3. Lisaks eeltoodule leiab puudutatud isik III, et ärikeelu kohaldamise menetluse kulu riigi kanda jätmine ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest lepingulise esindaja ja tõlkekulude kandmine ei olnud antud menetluses vajalik ega põhjendanud. Määruskaebuse esitaja hinnangul tulebki maksejõuetuse tekkimise asjaolud pankrotimenetluses kindlaks teha võlgniku või võlgniku juhtorgani liikmete kaasabil, kuivõrd seda tingib võlgniku kaasaaitamis- ja teabe andmise kohustus pankrotimenetluses. Puudutatud isikud I ja II pidid antud juhul taluma ärikeelu kohaldamise kui pankrotiseaduse alusel toimuva järelevalvemenetluse toiminguid ega saanud eeldada, et tehtud kulutused hüvitatakse. Kohus ei saaks oma järelevalveülesannet efektiivselt täita, kui peab arvestama sellega, et iga andmete või selgituste küsimisega võib kaasneda kulude hüvitamise kohustus. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei riivatud puudutatud isikute õigusi antud juhul nende PankrS tuleneva kaasaaitamis- ja teabe andmise kohustusega võrreldes ebaproportsionaalselt. Kohus ei ole seda asjaolu vaidlustatud lahendis üldse hinnanudki, mis on viinud kohtu poolt ebaõige otsuse tegemiseni. 3
4. Määruskaebuse hinnangul ei olnud puudutatud isiku II menetlusdokumentide kirjaliku tõlke tellimine antud juhul vajalik ega põhjendanud, kuivõrd puudutatud isikut II esindas lepinguline esindaja, kes oleks pidanud isikule dokumentide sisu vajalikus ulatuses ise selgitama. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole vastava tõlkekulu näol tegemist kohtuvälise kuluga TsMS § 144 p 2 tähenduses, mis oleks hüvitatav.
5. Määruskaebuse esitaja leiab, et juhul, kui kohus peab tõlkekulu TsMS § 144 p 2 alusel hüvitatavaks, siis oleks kohus pidanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tõlkekulu vajalikkust ja põhjendatust kontrollima teostatud tõlgete alusel. Vaidlustatud kohtumäärusest ja kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks tõlkeid puudutatud isikult II näha nõudnud, mistõttu ei saanud kohus ka tõlkekulu vajalikkust ja põhjendatust sisuliselt hinnata. Arvestades originaalteksti mahtu (kokku ca 45 lk sisulist teksti) ei ole usutav puudutatud isiku taotluses esitatud tõlketööde maht (ca 95 lk ulatuses). Menetluse edasine käik
6. Puudutatud isikud I ja II palusid jätta määruskaebus rahuldamata.
7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
9. Ringkonnakohtu hinnangul leiab puudutatud isik III ekslikult, et Harju Maakohtu
10. jaanuari
11. a määrusega määrati menetluskulude jaotus kindlaks ja seetõttu ei saanud maakohus hiljem jõustunud kohtumäärusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust muuta. Ringkonnakohus möönab,

§ 173

lg 1 kohaselt tuleb menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotus kindlaks määrata, kuid erandkorras võib jätta ka jaotuse resolutsioonis märkimata. Sellisel juhul tuleb lahendi põhjendavas osas selgitada ja kulude jaotuse märkimata jätmist põhjendada (vt Villu Kõve jt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2017, lk 826). Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a määruses on maakohus jätnud küll rahuldamata puudutatud isikute I ja II taotluse menetluskulude riigi kanda jätmiseks, kuid seejuures ei ole viidatud määruse resolutsioonist ega põhjendustest nähtuvalt menetluskulude jaotust kindlaks määranud.
3. Maakohus selgitas lahendi põhjendavas osas, miks oli antud juhul põhjendatud jätta menetluskulude jaotuse küsimus lahendamata kuni tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16 tehtava lahendini ja andis puudutatud isikutele I ja II võimaluse taotlus uuesti kohtule esitada. Arvestades Riigikohtu
4. mai
5. a samas asjas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tehtud otsusega TsMS § 172 lg 8 rakendamise osas tekkinud uut õiguslikku olukorda, rahuldas maakohus õigesti puudutatud isikute I ja II taotluse menetluskulude riigi kanda jätmiseks.
6. Menetluskulude suuruse osas on maakohus kolleegiumi hinnangul vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud puudutatud isikute I ja II esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Ringkonnakohus ei jaga puudutatud isiku III seisukohta, mille kohaselt puudutatud isiku II tõlkekulude hüvitamiseks oleks maakohus pidanud välja nõudma kõik tõlked. Menetluskulude nimekirjas on puudutatud isik II põhjendanud tõlkimise vajadust ja tõlgete mahtu ning lisaks nõudis maakohus puudutatud isikult II välja tõlkimisega seotud kuludokumendid, mis tõendavad kulude olemasolu (15 kd, tl 136, 4 139-143). Riigikohtu praktika kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav ning kolleegiumi hinnangul puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks.
7. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
8. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
9. Seoses kohtuniku Reet Allikvere eemalviibimisega asendab teda määruskaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5