Obsah (6)

§ 20§ 1§ 2§ 30§ 91§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2016.a Tallinn Haldusasja number 3-15-386 Haldusasi Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Pae

) muudatuse kohaselt viiakse Paekalda tn kinnisasjade vahetamise menetlused lõpuni omandamise menetlusena.

1. OÜ Unigate 05.10.2012 jagunemiskava (I kd tl 58- 70) alusel läksid Paekalda tn 5, 6 ja 6A kinnistud üle Suur-Paekalda OÜ-le ning Paekalda tn 11 kinnistu Väike-Paekalda OÜ-le .
2. Keskkonnaministeerium (KKM) esitas 12.11.2013 kirjaga nr 7-3.4/13/9238 ettepaneku (I kd tl 75-76) Paekalda tn kinnisasjade riigile võõrandamiseks OÜ Kinnisvaraekspert 10.10.2013 eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT (I kd tl 78-97) määratud hinnaga. Nimetatud hinnangus oli Paekalda tn 5 kinnistu hinnaks märgitud 412 000 eurot, Paekalda tn 6 kinnistu hinnaks 368 000 eurot, Paekalda tn 6a kinnistu hinnaks 6 000 eurot ja Paekalda tn 11 kinnistu hinnaks 412 000 eurot. Ettepanekus on märgitud, et kui Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ ei nõustu hinnapakkumisega või ei vasta hinnapakkumisele kuu aja jooksul kirja kättesaamisest arvates, ei ole võimalik Paekalda tn kinnisasjade omandamist vastavalt avalduste laekumise järjekorrale otsustada ning menetlus pikeneb mõjuval põhjusel. Ning kui kokkulepet ei saavutata kuue kuu jooksul, arvates omandaja poolt nõustumise esitamisest, võib keskkonnaminister lõpetada omandamise menetluse.
3. Kaebajad teatasid oma 11.12.2013 kirjades (I kd tl 99-100 ja 102-103), et ei nõustu 12.11.2013 ettepanekus toodud hinnaga Paekalda tn 6, 5 ja 11 osas.
4. KKM vastas kaebajate 11.12.2013 kirjale 03.02.2014 kirjaga nr 7-3.4/13/9238-10 (I kd tl 105- 106), milles KKM jäi oma seisukoha juurde, et riigi poolt omandamise objektiks on Tallinna Linnavolikogu 03.09.1998 otsusega nr 112 kehtestatud Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu alal moodustatud arendusala tervikuna ja Paekalda tn kinnisasju tuleb omandamismenetluses käsitelda koos ühise objektina. Kirjas on märgitud, et kuivõrd omandamise hinnas ei ole kokkulepet senini saavutatud, siis ei ole võimalik omandamise otsust teha avalduste laekumise järjekorras ja Paekalda tn kinnisasjade omandamise menetlus pikeneb mõjuval põhjusel.
5. KKM 09.05.2014 kirjas nr 7-3.4/13/9238-14 (I kd tl 107) kaebajatele on märgitud, et KKM on jõudnud põhjendatud seisukohale, et omandamismenetlust (ja hindamise läbi viimist) tuleb OÜ Unigate õigusjärglaste suhtes jätkata ühiselt. Juhul kui saavutatakse kokkulepe Paekalda tn kinnisasjade 2 hindamise teostamiseks ühises hinnangus, milles tuuakse iga üksiku kinnisasja väärtus sõltuvalt kinnisasjale kavandatud kasutuseesmärgist eraldi välja, ollakse nõus tellima kordushindamine, mille väärtuskuupäev ja võrdlustehingud kajastavad käesoleva hetke turuolukorda.
6. Maa-amet tellis OÜ-lt Kinnisvaraekspert 30.05.2014 kirjaga nr 6.3-11/4966 (I kd tl ) Paekalda tn kinnisasjade kordushindamise, mille väärtuskuupäev ja võrdlustehingud kajastavad käesoleva hetke turuolukorda. Kordushindamise teostamisel paluti kinnisasjade väärtus määrata ühes hinnangus, milles tuuakse eraldi välja iga üksiku kinnisasja väärtus sõltuvalt kinnisasjale kavandatud kasutuseesmärgist.
7. Kaebajad teatasid KKM-le 04.06.2014 kirjades (I kd tl 112, 114), et nad nõustuvad Paekalda tn 5, 11 ja 6 kinnisasjade kordushindamisega ning on jätkuvalt huvitatud nimetatud kinnisasjade riigile võõrandamisest õiglase hinnaga ja käimasoleva kokkuleppemenetluse jätkamist.
8. KKM esitas 17.06.2014 kirjaga Keskkonnaametile (edaspidi KKA) ettepaneku Määrusega nr 9 moodustatud püsielupaiga piiride muutmiseks (I kd tl 115).
9. Maa-ameti 05.08.2014 kirjaga nr 6.3-11/4966 (I kd, tl 118) edastati Suur-Paekalda OÜ-le Kinnisvaraekspert OÜ poolt koostatud kordushindamise tulemused (I kd tl 119-138), milles on kinnistute harilikuks väärtuseks märgitud: Paekalda 5 – 448 000 eurot, Paekalda 6 400 000 eurot, Paekalda 6a 6000 eurot ja Paekalda 11 448 000 eurot.
10. Kaebajad teatasid 11.09.2014 kirjadega (I kd tl 140 ja 142) KKM-le, et nõustuvad OÜ Kinnisvaraekspert koostatud uues eksperthinnangus nimetatud turuväärtuse alusel Paekalda tn 5, 6 ja 6A ning 11 kinnisasjade riigile võõrandamisega eeldusel, et tehing kaebajate ja riigi vahel toimub hiljemalt kahe kuu jooksul käesoleva teatise saamisest.
11. KKM edastas 21.10.2014 kaebajatele koopia KKM 21.10.2014 kirjast nr 7-3.4/13/9238-29, mille adressaatideks oli märgitud OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7, OÜ Paekalda 9 esindajale (kaebuse p 18, I kd, tl 144), milles on mh märgitud et on ilmnenud asjaolud, mis võivad kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine, mistõttu pikeneb Maarjamäe klindi püsielupaika jäävate Paekalda kinnisasjade riigile omandamise menetlus kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni.
12. Kaebajad edastasid 09.12.2014 Maa-ametile ja KKM-le nõude viia kinnistute riigile omandamise menetlus viivitamatult lõpule (I kd tl 164-167).
13. KKA 17.12.2014 kirjaga (I kd tl 168-169) teavitati kaebajaid (I kd tl 176) kavatsusest Püsielupaiga piire muuta ning edastati Määruse nr 9 muutmise eelnõu koos seletuskirjaga (edaspidi Eelnõu). Eelnõu kohaselt kavatsetakse Püsielupaiga piire muuta nii, et püsielupaigast jäetakse välja püsielupaiga idaosas olev eramaadele jääv 3,67 ha suurune ala, millel asub 1/3 Maarjamäe Püsielupaiga aasnelgi populatsioonist. Kaebajad esitasid Eelnõu osas oma vastuväited 05.01.2015 kirjaga (I kd tl 175-178).
14. KKM vastas kaebajate 09.12.2014 kirjale 14.01.2015 kirjaga (I kd tl 180-183). Kirjas on märgitud, et keskkonnaminister ei ole teinud uue eksperthinnangu nr 1406-5931-01/AT alusel omanikele Korra § 7 lg 2 p 2 kohast uut hinnapakkumist ja ettepanekut Paekalda tn kaitsealuste kinnisasjade riigile omandamiseks ega palunud omanikelt ka selleks nõusolekut. Seda põhjusel, et on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad lõppkokkuvõttes kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine. Algatatud on Määruse nr 9 muutmine. Eeltoodus tulenevalt on kinnistute omandamise menetlus pikendatud kuni vastava otsuse tegemiseni. 3
15. Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ (edaspidi kaebajad) esitasid 13.02.2013 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse (I kd, tl 6-22) nõuetega: Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks otsustama Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine kahe kuu jooksul asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest; alternatiivselt Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks viima Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamise menetlus viivitamatult lõpule, sh tegema kõik vajalikud menetlustoimingud ja võtma vastu vajalikud haldusaktid. Tuvastada Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi viivituse õigusvastasus kaebajate ühise 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Kohus võttis kaebuse esitatud nõuetega 11.03.2015 määrusega (I kd tl 194-195) menetlusse ja tunnistas vastustajateks Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti.
16. Kaebajad esitasid 25.03.2015 kaebuse täienduse (II kd, tl 7-10), lisades kaebusele nõude keelata enne Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade riigile omandamise lõplikku otsustamist keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine selliselt, et püsielupaiga piiridest arvatakse välja kaebajatele kuuluvad Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad. 21.1 Lisaks esitasid kaebajad kohtule taotluse esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks, paludes kohtul esialgse õiguskaitse korras keelata käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine selliselt, et püsielupaiga piiridest arvatakse välja kaebajatele kuuluvad Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad, või kohaldada muud kohtu poolt sobivaks peetud esialgse õiguskaitse abinõud, mis tagaks kohtuvaidluse ajaks kaebajatele kuuluvate Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamismenetluse jätkamise võimalikkuse. 21.2 Kohus kohaldas 27.03.2015 määrusega (II kd, tl 31-32) ajutiselt esialgset õiguskaitset kuni 10.04.2015 (kaasa arvatud) ja keelas keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmise selliselt, et püsielupaiga piiridest arvatakse välja Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad. 21.3 Keskkonnaminister allkirjastas 27.03.2015 määruse nr 22 „Keskkonnaministri
17. veebruari 2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine“, (II kd, tl 38) millele lisatud kaardi ja seletuskirja kohaselt on kaebajatele kuuluvad kinnisasjad Maarjamäe püsielupaiga kaitsealast välja arvatud. 21.3 Kohus keeldus 30.03.2015 määrusega (II kd, tl 48-52) kaebuse muutmiseks nõusoleku andmisest, tühistas 27.03.2015 kohtumäärusega asjas nr 3-15-386 ajutise esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määrus jõustus 16.04.
19. Kaebajad esitasid 18.01.2016 seisukohtades (II kd, tl 116- 120) nõude, et nad soovivad, et kaebusega oleks hõlmatud viivituse (tegevusetuse) tuvastamine aja osas ka pärast kaebuse esitamist. Kohustamisnõue hõlmab keskkonnaministri kohustamist Korra §-s 11 nimetatud otsustuse tegemiseks ja Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamist otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemiseks. KAEBAJATE SEISUKOHT
20. Suur-Paekalda OÜ-le kuuluvad Paekalda 5, Paekalda 6 ja Paekalda 6A kinnisasjad. Väike-Paekalda OÜ-le kuulub Paekalda 11 kinnisasi. Kinnisasjad on kaebajate omandisse läinud 05.10.2012 OÜ Unigate eraldumise teel uuteks äriühinguteks (sh kaebajad) jagunemisel. Kõik nimetatud 4 kinnisasjad asuvad keskkonnaministri 03.02.2006 määrusega nr 9 moodustatud Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumil. Seoses püsielupaiga moodustamisega esitas OÜ Unigate 16.05.2006 Keskkonnaministeeriumile (KKM) taotluse kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamiseks. Maa-ameti 27.06.2006 kirjaga nr 6.3-6/5206 algatati Paekalda kinnisasjade vahetamise menetlus. Seoses looduskaitseseaduse (

) muudatustega, jätkati vahetamise menetluse läbiviimist omandamise menetlusena. Kaebajad pidasid KKM-ga kirjavahetust kinnistute omandamise hinnas kokkuleppimiseks. Kokkulepe saavutati 11.09.2014, mil kaebajad nõustusid Maaameti poolt 05.08.2014 edastatud kinnistute kordushindamise tulemustes toodud hindadega. Sügiseks oli kaebajate kinnistute omandamise avaldus omandamise avalduste laekumise järjekorra eesotsas, ent riik kinnistuid omandanud ei ole. 21.10.2014 edastas KKM kaebajatele koopia teistele Paekalda tänava kinnisasjade omanikele adresseeritud kirjast nr 7-3.4/13/9238-29, milles ministeerium märkis, et püsielupaiga moodustamisest arvates on olukord muutunud ning põhjendatud on puhvertsooni jäävad eramaad (Paekalda tänava kinnisasjad) püsielupaigast välja arvata; seetõttu pikeneb Paekalda tänava kinnisasjade riigile omandamise menetlus kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Kaebajad esitasid KKM-le ja Maa-ametile 09.12.2014 kirja, palvega viia kinnistute riigile omandamise menetlus viivitamatult lõpule. Keskkonnaamet (KKA) teavitas kaebajaid 17.12.2014 kirjaga kavatsusest püsielupaiga piire muuta ning edastas kaebajatele keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 muutmise eelnõu ühes selle seletuskirjaga. Kaebajad esitasid eelnõule vastuväited 05.01.2015. Kaebajate 09.12.2014 kirjale vastas KKM 14.01.2015 kirjaga, märkides, et menetletavas asjas on ilmnenud uued asjaolud ning algatatud on püsielupaiga muutmise menetlus, mistõttu ei ole võimalik teha otsust kinnistute riigile omandamiseks, ja menetlus pikeneb asjaolude väljaselgitamiseni. 24. Kaebajate avaldust kinnistute omandamiseks on menetletud enam kui 8 aastat. Vastustajate tegevus(etus) rikub kaebajate subjektiivseid õigusi seonduvalt riigi kohustusega omandada kaitse alla võetud kinnistud, samuti kaebajate õiguspärast ootust, usalduse kaitset ja kaebajate majanduslikke huve, tuues kaasa märkimisväärse kahju, mis on otseses põhjuslikus seoses riigipoolse viivitusega Avalduse menetluse läbiviimisel. 25. Kõik

§ 20

lg-s 1 sätestatud eeldused kinnistute omandamiseks on täidetud ja riigil on kinnistute omandamise kohustus. 25.1 Paekalda tn kinnisasjad on terves ulatuses arvatud Määrusega nr 9 püsielupaika. Kogu omandamismenetluse jooksul on kehtinud Määrusega nr 9 kehtestatud kaitsekord viisil, et kogu ulatuses püsielupaigas asuvate Paekalda tn kinnistute sihtotstarbeline (so elamumaana) kasutamine on oluliselt piiratud (ehitustegevus on välistatud). Seega esinesid nii avalduse hetkel kui kogu omandamismenetluse kestel ja esinevad ka hetkel

§ 20lg-s 1 sätestatud looduskaitselised eeldused kinnistute omandamiseks.

Eeltoodut on üheselt ja läbivalt tunnustanud ka vastustajad, sh menetluse algatamisel (27.06.2006 kirjaga), Ettepaneku esitamisel ja veel ka 09.05.2014 kirja saatmisel, kui nõustuti kordushindamisega. 25.2 Lisaks eksisteerib ka KLS § 20 lg 1 nimetatud kokkulepe Kinnistuste omandamiseks. Kaebajate poolt 11.12.2013 kirjade esitamisel oli tegemist Korra § 8 lg 2 kohase olukorraga, kus kinnisasja omanik nõustub riigi ettepanekuga kinnistu võõrandamise osas, kuid ei nõustu pakutud hinnaga. Seejuures tegid kaebajad ka omapoolse ettepaneku hinna osas, nagu ka Korra § 8 lg 2 ette näeb. Kuna riik möönis läbirääkimiste käigus, et algne hinnang ei olnudki õige (st kaebajate poolt algsele Ettepanekule eitavalt vastamine oli ka objektiivselt põhjendatud), tellis KKM ise kordushinnangu. Kordushinnanguga oli objektiivne hind välja selgitatud ning kaebajad väljendasid oma 11.09.2014 kirjadega nõusolekut selle 5 hinnaga kinnistud riigile võõrandada. Sellega oli Korra § 8 ja

§ 20

lg 1 tähenduses kokkulepe saavutatud ning riigil oli tekkinud omandamiskohustus ning kaebajatel on tekkinud subjektiivne õigus nõuda kinnistute omandamist. Pärast kokkuleppe saavutamist ei ole enam võimalik omandamismenetlust Korra § 61 kohaselt pikendada, vaid menetlus tuleb korra 3. peatüki kohaselt lõpule viia. 25.3 Kuivõrd

§ 20

ei võimalda otsuse tegemisel kaalutlusõigust, on riigil on tekkinud Kinnistute omandamise kohustus. Omandamismenetluses on haldusorgani pädevuses üksnes

§ 20sätestatud eelduste väljaselgitamine.

Puudub igasugune alus edasiseks viivituseks ning omandamisprotsessi pikendamiseks või veelgi enam, omandamisprotsessi tagasipööramiseks. Maa-ameti ega KKM-i ülesanne ei ole omandamismenetluses hakata sisuliselt hindama või ümber hindama kehtestatud kaitsekorda, leidmaks pärast aastate pikkust menetlust alust omandamisest keeldumiseks. Omandamismenetluses peab Maa-amet ja ka KKM lähtuma kehtestatud kaitsekorrast ja hindama, kas kinnisasjade sihtotstarbeline kasutamine on kehtiva kaitsekorra kohaselt oluliselt piiratud, mitte aga hakkama korraldama kaitseala piiride muutmist. Kuna avaldus on esitatud enne

1. aprilli 2007, siis on antud juhul lisaks ülaltoodule oluline silmas pidada ka Korra § 12 lg 2, mis sätestab: „Enne
2. aprilli
3. a algatatud omandamismenetluse kohta, mis ei ole nimetatud kuupäevaks lõpule viidud, ei tehta käesoleva määruse § 6 lõigetes 3 ja 4 nimetatud otsust ega hinnata täiendavalt kinnisasja vastavust käesoleva määruse §-s 31 sätestatud kriteeriumidele ning omandamismenetluse eeltoimingud viib lõpule varem määratud riigi esindaja.“
4. Kaebajad leiavad, et kui riik on omandamise ettepaneku teinud, ei ole seda enam võimalik tagasi võtta. Kui pärast ettepaneku esitamist selguvad asjaolud, mis tekitavad riigis kahtluse looduskaitseliste väärtuste eksistentsi osas, siis on see juba riigi enda riisiko ning riik saab vajadusel kinnisasja vabastada looduskaitselistest piirangutest pärast omandamist. Kui riik leiab seejuures, et tal ei ole omandatud kinnisasja edaspidi enam tarvis looduskaitselistel eesmärkidel kasutada, siis saab riik vabal turul kinnisasja võõrandada ning riigil ei teki seeläbi ka kahju ja ka omanik saab õiglaselt kompenseeritud.
5. Isegi kui riigi kahtlused looduskaitseliste väärtuste degradeerumise osas (mida kaebajad eitavad) vastaksid tõele ning ala väljajätmine Püsielupaigast oleks tõepoolest objektiivselt põhjendatud, puuduvad antud juhul mistahes mõistlikud põhjendused sellele, et riik ootas nende asjaolude väljaselgitamisega enam kui 8 aastat. Omandamismenetluses saab ainult riik kanda loodusväärtuste faktilise seisundi muutumise riisikot, kui riik ei ole tegelikku seisundit ettepaneku tegemise hetkeks välja selgitanud.
6. Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt on omandamismenetluse pikendamise aluseks asjaolu, et Maa-amet on väidetavalt tuvastanud Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu materjalidega tutvudes asjaolusid, mis seadsid küsimärgi alla kinnisasjadel kaitstavate loodusväärtuste paiknemise ja kinnisasjade suhtes kehtestatud kaitsekorra vajalikkuse ning on sellest johtuvalt pidanud vajalikuks tellida Inventuuri. Arvestades asjaolu, et kõnealuse piirkonna kaitse alla võtmise vajalikkust on põhjalikult uuritud enne Määrusega nr 9 kaitse alla võtmist, on ilmselgelt otsitud väide, et
7. a kehtestatud detailplaneeringu materjalidest võiks nähtuda asjaolud, mis kinnitaksid vastupidist. Vaatlusalust ala on inventeeritud enne Määruse nr 9 vastuvõtmist (mh on ka Inventuuris viidatud
8. a inventuurile) ning peetud vajalikuks Paekalda tn kinnisasjade püsielupaika arvamine.
9. Inventuur ei anna ühtegi sisulist alust järelduseks, et vaidlusalune ala tuleks püsielupaigast välja arvata. Määruse nr 9 kohaselt oli vaadeldava ala kaitse alla võtmise eesmärgiks kaitsta I ja II kaitsekategooria liikidena mägi-kadakkaera, püstkivirikku ja aasnelki, et tagada nimetatud liikide soodne seisund. Inventuurist nähtuvalt asub 1/3 aasnelgi populatsioonist eramaal (st vaidlusalustel Paekalda tn kinnisasjadel) ning püsielupaiga eramaadel paiknev osa on arvatud püsielupaiga hulka 6 eelkõige kui puhverala, et vähendada kahjulikku inimmõju kaitstavatele liikidele. Inventuurist ei tule ka välja, et algselt (so
10. aastal, kui ala kaitse alla võeti, mil aluseks oli
11. a inventuur) oleks olukord aasnelgi või teiste liikide osas olnud teistsugune ning ala muutmise tingiks faktiliste asjaolude muutus. Inventuuris on selgelt märgitud, et puhverala (st just vaidlusalune ala) omab tähtsust aasnelgi ja alpi nurmika kasvupaigana. Samas tehakse Inventuuriaktis eeltooduga vastuoluline järeldus, et kuna eramaadel olev puhverala ei ole vajalik kadakkaera ja püstkiviriku kaitsmiseks, siis võib eramaad püsielupaigast välja jätta ja omandamine ei ole vajalik.
12. Püsielupaiga piiride muutmine ja Püsielupaigast eramaade väljajätmine ei ole tegelikult ajendatud looduskaitselistest aspektidest, vaid tegemist on püüdega leida õigustusi omandamisest keeldumiseks. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et eelnõukohase määruse jõustumisel kaob riigi kohustus maade omandamiseks.

kohaselt ei saa aga juba kaitse alla võetud ala kaitse alt väljajätmise põhjenduseks või legitiimseks eesmärgiks olla riigi kokkuhoid omandamismenetlusega kaasnevate kulude arvelt. Sellest johtuvalt ei saa Inventuur ega ka Eelnõu olla seaduslikuks aluseks omandamismenetluse pikendamiseks. Ka tuleb omandamise menetluse pikendamise põhjenda(ma)tuse hindamisel silmas pidada, et antud juhul ei ole tegemist uue kaitseala moodustamisega, mille puhul võiks tekkida küsimus sellest, kas teatud ala, peaks eraomanike õigusi arvestades siiski kaitseala piiridest väljapoole jätma. Antud juhul on juba 8 aastat tagasi alad kaitse alla võetud ja sel hetkel toimus eraomandi riive. Olukord, kus ala võetakse esmalt kaitse alla ja 8 aastat hiljem jäetakse kaitsealast välja, kujutab endast eraomaniku õiguste märksa ulatuslikumat riivet, kuna esmalt välistati eraomandi kasutamise võimalus ning seejärel välistatakse ka õiglase hüvitise saamise võimalus. 31. Eeltoodud asjaoludel ei saa omandamismenetluse pikendamisel tugineda kahtlusele seonduvalt loodusväärtuste puudumisega, Inventuurile ega ka väidetavale vajadusele asuda püsielupaiga piire ümber hindama. Sellised pikendamise alused ei ole tuletatavad Korrast ega ka

-st, samuti HMS-st. Seega on menetluse pikendamine õigusvastane ning rikub kaebajate õigusi. 32. Antud juhul ei saa varasema menetluse pinnalt tekkida kahtlust, et kaebajatele on antud lubadus avalduse positiivseks lahendamiseks. Riik on omandanud Määrusega nr 9 kehtestatud püsielupaiga piiridesse jääva naaberkinnistu (Paekalda tn 1)

§ 20lg 1 kohase kinnistuna tasaarvestamismenetluses.

Vaidlusaluste Kinnistute faktiline olukord looduskaitseliste väärtuste osas ei erine Paekalda tn 1 kinnistu olukorrast. Seetõttu kujutab Kinnistute käsitlemine erinevalt Paekalda tn 1 kinnisasjast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

1. Riigi tegevus(etus) avalduse menetlemisel kui ka avalduse kaebajatele rabavalt ebasoodsas suunas menetlema asumine on hea halduse põhimõttega vastuolus ning riivab kaebajate õiguspärast ootust ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning tekitab kaebajatele ulatuslikku kahju. Avalduse menetlus on käesolevaks hetkeks kestnud juba enam kui 8 aastat. Seda ei saa lugeda mõistlikuks ajaks ega hea halduse põhimõtetega kooskõlaliseks. Olukorras, kus menetlus on niigi veninud, on õigusvastane hakata pärast 8 aastat kestnud menetlust otsima aluseid, mis menetluse lõpuleviimist pikendavad. Selline menetluse lõpuleviimisega viivitamine on õigusvastane.
2. Riik oleks saanud ja pidanud avalduse lahendama juba oluliselt enne
3. a sügist, mil kokkulepe saavutati. Kõik asjassepuutuvad asjaolud pidid olema välja selgitatud hiljemalt ettepaneku esitamise ajahetkeks
4. a novembris. Selleks hetkeks oli riigi poolne selge valmisolek Kinnistud omandada kujunenud. Paraku aga tehti Ettepanek ebaõige hinnaga (ebaõige väärtuskuupäevaga), mistõttu oli igati põhjendatud selle hinnaga omandamisest kaebajate poolt keelduda. Miski ei takistanud riigil juba
5. a novembriks Kinnistute tegelikku väärtust välja selgitamast ning puudus igasugune mõistlik põhjus oodata kuni
6. a juulini, mil valmis objektiivse ja aktsepteeritud hinnaga kordushinnang. Kui riik oleks kohe teinud ettepaneku õige hinnaga, oleks saanud omandamise ära vormistada juba hiljemalt 7
7. a lõpus või
8. a alguses. See tähendab seda, et hiljemalt
9. a novembriks olid kõik eeldused omandamismenetluse lõpuleviimiseks täidetud.
10. Muuhulgas ei saa viivituse mõjuvaks põhjuseks olla rahaliste vahendite puudumine, kuna riigil olid olemas ka vajalikud rahalised vahendid omandamise läbiviimiseks nii
11. a kui ka
12. aastal, aga ka varasematel aastatel. Nii nähtub Maa-ameti 22.10.
13. a kirjast nr 6.3-11/12213 (lisa 43), et riigieelarve seadusega kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade omandamiseks
14. a riigieelarvest eraldatud 3 195 582 eurost kasutati ära vaid kolmandik (täpsemalt 1 098 980,23 eurot),
15. aastaks eraldatud 3 190 000 eurost oli oktoobrikuuks ära kasutatud vaid 1389,83 eurot. Seejuures nähtub kirjast, et
16. aastal oli otsustatud vaid 9 kinnistu omandamine. Eeltoodu peegeldab selgelt riigipoolset suutmatust või tahtmatust kinnisasjade omandamise menetlusi õiguspärasel viisil läbi viia. Kui riik oleks ära kasutanud talle selle menetluse läbiviimiseks eraldatud vahendeid ja oleks Avalduse lahendanud mõistliku aja jooksul, siis oleks olnud Avaldus juba aastaid tagasi lahendatud ning sellega oleks olnud välditavad kaebajate jaoks ka kahjulikud tagajärjed, mis praegusel juhul on juba tekkinud ja veel tekkimas.
17. Viivitus on kestev toiming ja see kestab ka käesoleva hetke seisuga. Kuna tänaseks on teised
18. a esitatud avaldused juba lahendatud, siis vaieldamatult olukorras, kus KKM/Maa-amet ei oleks õigusvastaselt kaebajate avalduse lahendamisega viivitanud ega avalduse menetlust pikendanud, oleks avaldus tänaseks igal juhul lahendatud. Uurimisprintsiibist tulenevalt on kohtu ülesanne vaidluse lahendamise käigus välja selgitada, milline on kaebusest toodud asjaoludel täpselt viivituse periood
19. Olukord, kus avaldust on menetletud pea 9 aastat ning Avalduse lahendamisega jätkuvalt viivitatakse, tekitab jätkuvalt kaebajale kahju, mis on põhjuslikus seoses riigipoolse tegevuse(tuse)ga. Detailplaneering jäi Paekalda tn kinnisasjadel realiseerimata just seonduvalt Paekalda tn kinnisasjade kaitse alla võtmisega Määrusega nr
20. Tegemist oli nn kinnisvarabuumi eelse ajaga, s.o parima ajaga arendusprojekti realiseerimiseks. Kinnistute suhtes oli kehtestatud detailplaneering, läbi oli viidud arhitektuurikonkurss Kinnistute hoonestamiseks, ette olid valmistatud elamute, teede ja trasside ehitusprojektid. Kinnistute omanik oli enam kui 8 aastat tagasi sunnitud Määruse nr 9 tõttu oma arendamisplaanidest loobuma ning ilmselgelt jäi seetõttu saamata oluline tulu. Just selle kahju kompenseerimiseks ongi mõeldud

§ 20

regulatsioon, millest johtuvalt tekkis Kinnistute omanikul subjektiivne õigus nõuda nende arendusplaanide realiseerimata jätmise eest õiglast kompensatsiooni. Selle kompensatsiooni saamisega oli arvestatud ning selliseks ootuseks oli õiguslik alus. Kaebajate kahju seisneb peaasjalikult selles, et Avaldust ei lahendatud mõistliku aja jooksul ja seetõttu ei saa kaebajad kavandada ja realiseerida oma äri seonduvalt Kinnistutega ja selle all kinni olevate rahaliste vahenditega, kuna see seob olulise osa vabast kapitalist juba aastaid. Looduskaitseliste piirangute tõttu suurel osal detailplaneeringujärgsest arendusalast ehitustegevuse välistamisega muudeti ka ülejäänud ala väljaarendamine probleemseks kui mitte kahjumlikuks. Kinnistud soetati osaliselt pangalaenuga, millelt makstakse pangale intressi (see finantskulu on käsitletav otsese varalise kahjuna). Kuna viivitus kestab, tähendab see otsese varalise kahju suurenemist igakuiselt. Kaebajate 18.01.2016 seisukohtades (II kd tl 116-120) leiavad kaebajad täiendavalt järgmist: 38. Vaidluse põhituumaks on küsimus, millise ajahetke seisuga tuleb kindlaks teha n.ö omandamiskõlblikkus ehk objektiivne vastavus

§ 20lg 1 sätestatud looduskaitselistele eeldustele.

Kaebajad leiavad, et omandamiskõlblikkus tuleb kindlaks teha menetluse alustamise aja (antud juhul 16.05.2006 avalduse esitamise) seisuga. Määruse nr 22 vastuvõtmine ei saa mõjutada riigi omandamiskohustust, kuna Kinnistute omandamiskõlblikkuse väljaselgitamisel tuli lähtuda Määrusest nr 9 ning antud juhul oli saavutatud ka kokkulepe Kinnistute omandamiseks. Pärast kokkuleppe saavutamist ei saanud riik asuda omandamiskõlblikkust ümber hindama, vaid menetlus pidi vastavalt 8 Vabariigi Valitsuse 08.07.2004. a määruse nr 242 (edaspidi Kord) 3. ptk-le jätkuma omandamise otsustamise ja võõrandamislepingu sõlmimisega. 39.

§ 20

lg 1 sõnastus, täpsemalt lauseosa „omandab riik kokkuleppel objektiivne vastavus

§ 20

lg 1 sätestatud looduskaitselistele eeldustele omandamiskõlblikkus tuleb kindlaks teha menetluse alustamise aja (antud juhul 16.05.2006. a avalduse esitamise) seisuga. Looduskaitseseaduse 01.08.2008 jõustunud muudatuste seletuskirjas on toodud järgmine põhjendus seadusemuudatuste kohta: „Eelnõu § 4 punktiga 1 muudetakse looduskaitseseaduse § 20 lõiget 1 selliselt, et juhul, kaitstavat loodusobjekti sisaldav kinnisasi, mille suhtes on algatatud omandamismenetlus, vastab kinnisasja riigi poolt omandamise kriteeriumitele, peab riik selle omandama, st võrreldes kui esialgse eelnõuga on kõnealuslest looduskaitseseaduse § 20 lõikest 1 välja jäetud sõna „võib”.” Riigi kohustusele kinnistud omandada korrespondeerib kinnistu omaniku õigus nõuda kinnistu omandamist riigi poolt. 40.

§ 20

lg 1 peamine eesmärk ei ole kaitsta loodust läbi kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise. Looduse kaitsmise eesmärki läbi kaitstavate alade moodustamise kannavad

§ 1

ja 2, §-d 7-11 jt.

§ 20

lg 1 mõte on luua kinnistu omanikule kompensatsioonimehhanism looduskaitseliste piirangute talumise eest ehk

§ 20tagabki eeskätt kinnistu omaniku huve.

Kinnisasja omandamiskõlblikkuse tuvastamine vastava menetluse alustamise aja seisuga loob tõepoolest kompenseeriva mehhanismi järjekorra kulgemisest tingitud viivituse hüvitamiseks. Ainult seeläbi saab õigustada seda, et vastavate taotluste lahendamiseks kulub aastaid. Seega tuleb

§-i 20 tõlgendada selliselt, et kinnisasja omaniku subjektiivne õigus nõuda riigilt kinnisasja omandamist tekib omandamise aluseks olevate asjaolude esinemisel omaniku poolt vastava avalduse esitamise ajal. Äärmisel juhul võiks olla argumenteeritav, et omandamiskõlblikkus tuleb välja selgitada hiljemalt riigi poolt omandamisettepaneku esitamise seisuga (antud juhul 12.11.2013. a) 41. Kaebajad nõustuvad õiguspärase ootuse käsitluses Tallinna Halduskohtu 27.02.2015 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-52529, p 25 seisukohtadega, et vastustaja tõlgendus

§-le 20 ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega ja paluvad kohtuotsuse seisukohti käsitleda käesolevas asjas ka kaebaja vastuväidetena vastustaja käsitlusele: omanikul tekib õiguspärane ootus sellele, et siis kui

§ 20

lgs 4 sätestatud järjekord temani jõuab, omandab riik kinnistu selle väärtusele vastava hinna eest. Selle käsitlusega oleks omandamise menetluse kestel konkreetset maatükki puudutavate looduskaitseliste piirangute ümber vaatamise tõttu omandamisega jätkuv venitamine vastuolus. 42. Antud kaasuse asjaoludel on ulatuslik õiguspärase ootuse riive. Riik kinnitas 7 aastat pärast menetluse algust tehtud omandamisettepaneku tegemisel ühemõtteliselt

§ 20

lg 1 sätestatud looduskaitseliste eelduste olemasolu ning riigi kohustust kinnistu õiglase hinnaga omandada. Ka oli antud juhul saavutatud kokkulepe omandamise hinna osas. Tegemist ei olnud ühekordse haldusorgani lubadusega, vaid vastustaja on aastate jooksul järjepidevalt oma erinevate (menetlus)toimingutega kinnistanud kaebajates õiguspärase ootuse tekkimise. Tuleb arvestada, et kaebajad on tuginenud sellele lubadusele ning astunud reaalseid samme – kaebajad on olnud juba

1. a sunnitud loobuma Kinnistute arendamise plaanidest ja kogu see aeg oodanud omandamisjärjekorras Kinnistute omandamist. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et kui lubadust väljendab pädev ametnik, kelle seisukohad omavad määravat tähtsust ning isik on tuginenud sellisele lubadusele ning astunud reaalseid samme, tuleb seda otsuse tegemisel arvesse võtta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht Riigikohtu asjas nr 3-3-1-81-10, millega Riigikohus nõustus; samuti Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-16-02; 3-4-1-299, 3-4-1-6-98, 3-3-1-17-02). Seejuures seda, et õiguspärane ootus ei piirdu vaid juba antud ja kehtivate haldusaktide usalduse kaitse põhimõttega (HMS § 67), vaid on oluliselt laiem, kinnitab ka kohtupraktika. Riigikohus on muuhulgas tunnustanud, et õiguspärane ootus saab tugineda lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta (RKHKo 3-3-1-79-09, p 15). 9
2. Antud juhul ei esine ka avalikku huvi, mis objektiivselt õigustaks sellist vastuolulist käitumist. Ülekaalukaks avalikuks huviks ei saa pidada seda, et riik vabaneb omandamiskohustusega seotud rahalise hüvitise maksmise kohustusest. Kuna tegemist on looduskaitseliste piirangute mahavõtmise, mitte aga nende kehtestamisega, ei saa avaliku huviga õigustada ka looduskaitselistest piirangutest kinnistute vabastamist. Seda enam, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus ala loodusliku seisundi oluline muutus oleks tinginud looduskaitseliste piirangute tühistamise.
3. Kaebajad nõustuvad Tallinna Halduskohtu 27.02.2015 tehtud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-1452529 p-s 26 toodud järeldustega, et omandamise menetluse käigus ei või riik asuda looduskaitseliste piirangute vajalikkust ümber hindama ja sellega ei saa õigustada omandamisega viivitamist, mida toetab Korra § 61 lg
4. 2014.a sügisel ekspertiisi tegemine ei ole mahutatav Korra § 61 lg 11 mõjuva põhjuse alla ja omandamismenetluse pikendamine on õigusvastane. Vastustaja ei ole tõendanud (seda ei tõenda ka 2014.a inventuur), et looduslikud olud oleksid vaidlusalustel Kinnistutel oluliselt muutunud. Asja materjalidest nähtub selgelt, et vastustaja on pidanud vajalikuks kaitseväärtuste õigusliku staatuse
5. a lihtsalt ümber hinnata. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Vastustajad paluvad jätta kaebuse rahuldamata.
7. Kaebajad on

§ 20

lg-t1 sisustanud ebaõigesti, mistõttu on ebaõiged ka kõik kaebajate järgnevad järeldused. Kuna kaebuses on ebaõigesti sisustatud

§ 20

lg 1 eesmärk, leidsid kaebajad ekslikult, et vastustajatel puudus õigus omandamise menetluse pikendamiseks. Kuna kaebajad hindasid valesti asjaolusid, millistel juhtumitel on õigustatud omandamise menetluse peatamine, on ebaõige ka nende järeldus vastustajate poolse viivituse osas.

§-i 20 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, arvestades selle kohta põhiõiguste kaitse skeemis. Lähtekohaks on siinkohal eeldus, mille kohaselt on eraomand eelduslikult puutumatu. Põhiõiguste kaitse jaatab võimalust piirata eraomandit avalikes huvides, sh keskkonnakaitse eesmärkidel. Niisiis tuleb piirangu õiguspärasuse üle otsustamisel diskretsiooni teostades viia läbi proportsionaalsuse kontroll (PS § 11). Järelikult saab haldusorgan jõuda diskretsiooni teostamisel

§ 20

lg 1 alusel kinnisasja omandamise otsuseni ainult ja üksnes juhul, kui otsuse tegemisel on jätkuvalt olemas põhiõiguste piiramist õigustav ülekaalukas avalik huvi, st looduse kaitse vajadus kaalub jätkuvalt üles omandiõiguse piirangute kehtestamise. Kui kinnisasja omandamist õigustav avalik huvi puudub, tuleb kinnisasi jätta omandamata ning lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest piirangud eraomandile kaotada. 47. Seaduse eesmärk on kaitsta loodust, mitte tagada ettevõtlustulu olukorras, kus looduse kaitse pole enam asjakohane. Riigil ei ole õigust avaliku huvi puudumisel (nt siis, kui kinnisasi ei sisalda kaitstavat loodusobjekti) kinnisasja avaliku raha eest omandada. Riigi õigus teha

-i alusel tehinguid peab olema kantud üksnes sellistest asjaoludest, millest nähtub, et kinnisasja omandamata jätmisel jääks loodusobjekt kaitseta. Riigil puudub nii seaduslik õigus kui ka avalikust huvist lähtuv õigustus maatükkide omandamiseks nende edasimüümiseks vaheltkasu teenimise eesmärgil. 48. Kinnisasja omandamine on enim kinnisasja omaniku huvi ja õigusi koormav meede. Eraomaniku huvi

§ 20

lg 1 rakendamisel on seaduse mõtte järgi eelkõige kasutuspiirangutest vabanemise, mitte kinnisasja väärtuse hüvitamise vastu. Olukorras, kus riigil võib olla võimalik kinnisasi tervikuna piirangutest vabastada, on riigil kohustus seda ka teha, kuna see taastab kõige kiiremini ja tõhusamalt eraomaniku huvi kinnisasja piiranguteta kasutamise vastu. Käesolevas asjas on riik järginud eraomaniku huvi ning vabastanud kinnisasjad piirangutest keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 kehtestamisega. Viidatud õigusaktiga kaotati õiguslik alus kinnisasjade omandamiseks, kuna 10 kinnisasjadel ei ole enam kaitstavat loodusobjekti. Seega on kaebajate kaebuse eesmärgi saavutamine võimatu, sest puudub nii faktiline kui ka õiguslik alus kaebajale soodsa haldusakti vastuvõtmiseks. 49.

on kantud avalikust huvist lähtuvast looduse kaitsmise eesmärgist, mis väljendub looduse mitmekesisuse säilitamises, looduslike elupaikade ning /.../ taimestiku /.../ soodsa seisundi tagamises (

§ 1p 1).

Looduse kaitsmise põhimõteteks on looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramine /.../ ning looduse kaitsmisel tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest lähtumine, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhustamata lahenduste rakendamise võimalusi (

§ 2lg-d 1 ja 2).

Kuna

eesmärk on kaitsta loodust ja luua selleks riigile vajalikud mehhanismid, ei saa

§ 20

lg 1 eesmärk olla kinnisasjade kaalutlusõiguseta omandamine, kui looduse kaitsmise tegelikku vajadust ei esine. Järelikult tuleneb

eesmärgist ja põhimõtetest, et

§ 20

lg 1 sisaldab riigi kaalutlusõigust jätta kinnisasi omandamata, kui sellel kaitstavat loodusobjekti faktiliselt enam ei esine. Seda ka siis, kui kinnisasja kasutamine on enne omandamise otsustamist olnud pikalt piiratud. Kinnisasja omanikul saab seega olla õiguspärane ootus kinnisasja omandamiseks üksnes siis, kui omatav kinnisasi jätkuvalt kaitstavat loodusobjekti sisaldab. Vastasel juhul ei ole tegemist enam kinnisasja omandamise, vaid kinnisasja omanikule kahju hüvitamise otsustamise küsimusega. Kokkuvõttes on

§ 20

lg 1 eesmärgiks võimaldada riigil kaitsta loodust läbi kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise.

§ 20

lg 1 eesmärgiks ei ole luua kinnisasja omanikele subjektiivseid õigusi kinnisasja omandamise kaalutlusõiguseta nõudmiseks, kui kinnisasjal reaalselt enam kaitstavat loodusobjekti ei asu. Järelikult on riigil kinnisasjade omandamise otsustamisel kaalutlusõigus selle üle, kas konkreetset kinnisasja omandada või mitte. 50.

§ 20

lg 1 eesmärki ei ole võimalik vaadelda üksnes lähtuvalt kinnisasja omaniku(äri-)huvist. Kuna

-i eesmärk ja põhimõtted on kantud looduskeskkonna kaitse tagamise kohustusest, siis teenib

ja riigi tegevus selle alusel avalikku huvi looduskeskkonna tagamisel ja säilitamisel. Riigi selline kohustus sisaldub põhiseaduse(edaspidi PS)§-s 5, millest tulenevalt peab Eesti loodusvarade ja – ressursside majanduslik kasutamine teenima ennekõike Eesti riigi ja rahva majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Olukorras, kus omandatav kinnisasi sisaldab kaitstavat loodusobjekti, on riigil kohustus seda kaitsta ning tagada selle säilimine, kasutades selleks siis kas kaitseala loomise vms meetodit. Samas, olukorras, kus kaitstavat loodusobjekti kinnisasjal (enam) ei leidu, on riigil PS §-st 5 tulenev negatiivne kohustus jätta looduskaitselised meetmed rakendamata, kuna puudub avalikust huvist lähtuv väärtus, mida kaitsta. Riigi kohustus, jätta kaitstavat loodusobjekti mittesisaldav kinnisasi omandamata, tuleneb ühtlasi riigivaraseaduse (edaspidi RVS)§-st 8, mis sätestab riigivara valitsemise põhimõtted. Nimetatud põhimõtete kohaselt peab riigivara valitseja riigivaraga mis tahes toimingute või tehingute tegemisel juhinduma põhimõttest, mille kohaselt on eesmärgiks suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada (RVS § 8 lg 4). Lisaks on riigivara valitseja kohustatud tegema tehinguid kooskõlas õigusaktidega, läbipaistvalt ja kontrollitavalt (RVS § 8 lg 5). 51. Riigi tegevus kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamises ei seisne kinnisvaraarendajalikus vaheltkasu teenimises, vaid ja üksnes looduskeskkonna säilimise tagamises ehk avaliku huvi kaitsmises. Seega on kaebajate käsitlus ebaõige ja alusetu ega lähtu riigi kohustustest

i rakendamisel. Samas tuleneb kaebajate endi järeldusest, et kahju tekkimine kaebajatele on välistatud. Samamoodi kui riigil, on ka kaebajatel võimalik kinnisasi ära müüa. Järelikult ei saa kaebajatele kahju tekkida. 52. Seega on ebaõige kaebajate seisukoht, nagu oleks riik kinnisasjade omandamiseks kohustatud ning kinnisasja omanikul tekiks õiguspärane ootus riigi poolt kinnisasja omandamisele üksnes seetõttu, et

§ 20lg-s 4 sätestatud järjekord jõuab temani.

Kinnisasja omandamiseks on siiski vajalik tuvastada ka selle kinnisasja väärtus avalikku huvi silmas pidades ja selle kaitsevajadus. 11 53. Äriühingu kasumitaotlusest lähtumine kinnisasjade omandamise otsustamisel on vastuolus

eesmärkidega.

-i eesmärk ei ole äriühingutele kasumi tagamine, vaid kinnisasjade kasutamise piirangute kompenseerimine olukorras, kus selleks looduses ka tegelik alus esineb. Puudub alus väita, et

§ 20regulatsioon oleks mõeldud saamata jäänud tulu kompenseerimiseks.

Selleks, et kinnisasja omanike huve kõige vähem kahjustada, on kõige leebemaks ning kinnisasja omanike huve enim teenivamaks lahenduseks kinnisasja vabastamine piirangute alt, kui piirangu kehtestamise põhjus on ära langenud. Järelikult on kinnisasja omaniku esmane huvi kinnisasja sihtotstarbeline ja vaba kasutamine. 54.

§ 20

alusel kinnisasja omandamine on ilmselgelt üks enim kinnisasja omanikke koormavatest lahendustest, kus kinnisasjaomanik on looduskaitseliste piirangute tõttu sunnitud oma kinnisasjast õiglase hüvitise eest loobuma. Sellest veel koormavam meede on vaid kinnisasja sundvõõrandamine kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p 9 alusel.

1. Kaebajatele ei tulene kahju ka asjaolust, et kaebajad ei ole saanud realiseerida detailplaneeringus kavandatut. Käesolevaks ajaks on küsitav, kas detailplaneeringuga kavandatu oleks tegelikult üldse realiseeritav või võib tegemist olla nurjunud äriprojektiga. Kuna antud juhul tõstab detailplaneeringu lahendus oluliselt võõrandatavate kinnisasjade turuhinda, on kehtiv detailplaneering kaebajatele kasulik vaid kinnistute riigile võõrandamiseks. Kuigi kehtivat detailplaneeringut ei pruugi olla võimalik ellu viia, nõuavad kaebajad kinnisasjade eest riigilt siiski hinda, mis on määratud detailplaneeringuga kavandatu põhjal. Sellest tulenevalt on arusaadavad ka kaebajate huvid kinnistute väljaostmiseks nende piirangutest vabastamise asemel.
2. Vastustajatel oli õigus kinnisasja omandamise menetlust mõjuval põhjusel pikendada.

§ 20

lg 4 kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Sama sätte kohaselt lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Kuna vastustaja I tutvus hinnaläbirääkimiste käigus täiendavalt Lahekalda elamurajooni kohta koostatud detailplaneeringu materjalidega, millest nähtus, et kaitsealuste taimede kasvukohad ei jää Lahekalda elukvartali kinnistu piiresse, pöördus vastustaja I 21.04.2014 Keskkonnaameti ja vastustaja II poole. Vastustaja I palus täpsustada, kas Paekalda kinnisasjadele ulatub taimeliike, mille kaitseks on püsielupaik 03.02.2006 moodustatud ning kas püsielupaiga kaitse olemasolevates piirides on endiselt vajalik. Vastustaja II tegi asjaolude väljaselgitamise 17.06.2014 kirjaga ülesandeks Keskkonnaametile, kes tellis ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt 30.06.

1. Ekspertiisiakt valmis 07.09.2014, mille kokkuvõttes järeldati, et „püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse paemurdu eramaadele jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud, mistõttu püsielupaiga eramaade riigile omandamine ei ole otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata ning eramaadel kasvavad kaitstavate taimeliikide isendid saab vajadusel ümber istutada püsielupaigale.“ Pärast uute asjaolude selgumist pikendas vastustaja II 21.10.2014 otsusega omandamise otsustamise menetluse. Keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirja nr 968 “Maarjamäe püsielupaiga kaitse-eeskirjamuutmise menetluse algatamine” punktiga 1 algatati keskkonnaministri määruse “Keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 “Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu menetlus. 27.03.2015 allkirjastas keskkonnaminister määruse nr 22, millega muutis 03.02.2006 määruse nr 9 tingimusi, mille tulemusena arvatakse kaebajate kinnisasjad määruse mõjualast välja.
2. Omandamise menetlus pikendati õiguspärastel eeldustel. Kinnisasjade omandamise täpsema menetluskorra sätestab

§ 20lg 3 ning selle alusel antud Kord.

Korra § 61 lg 11 sätestab, et mõjuvaks põhjuseks kinnisasja omandamise menetluse pikendamiseks on kinnisasja jagamine, kinnisasja koormavatest asjaõigustest vabastamine, pärimine, hinnavaidlus või muu sarnane menetlusega seotud 12 asjaolu. Seega on mõjuv põhjus kinnisasja omandamise menetluse edasilükkamise alusena osaliselt määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada lähtuvalt

-i eesmärkidest ja selle alusel läbiviidava kinnisasja omandamise menetluse asjaoludest. Korra § 61paikneb Korra selles alapeatükis, mis reguleerib omandamise ettevalmistamise korda. Seega on selles peatükis sätestatud Korra (omandamise otsustamisele eelnevate menetlustoimingute) eesmärk tuvastada kõik menetluses tähtsust omavad asjaolud selleks, et keskkonnaministril oleks võimalik kinnisasjade omandamise üle informeeritult otsustada (Korra § 11). Järelikult saab omandamise menetluse pikendamise muuks põhjuseks olla selline asjaolu, mis takistab keskkonnaministril omandamise üle otsustamist viisil, mis tagab, et otsus on võetud vastu asjakohasele ning õigele informatsioonile tuginedes. Käesoleval juhul oli menetluse pikendamise muuks oluliseks põhjuseks Tallinna Botaanikaaia 07.09.2014 ekspertiisiaktis esitatud lõppjäreldus, et loodusobjekti kaitsmiseks puudub jätkuv vajadus ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata. Selle fakti näol on tegemist asjaoluga, mis on aluseks kaitseala tingimuste muutmisele ning takistab keskkonnaministril koheselt omandamise otsustamisel õiguspärase otsuse tegemist. Seega takistas omandatavate kinnistute kaitstava väärtuse kadumine ning selle kontrollimise vajadus omandamise ettevalmistamise eesmärki ehk omandamise otsustamist ministri poolt. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et haldusorganil oleks keelatud kontrollida riigi poolt kinnisasjade omandamise aluseks oleva huvi püsimise eeldusi (looduse kaitse vajaduse olemasolu). Samas tekiks haldusorganil kaebajate järeldusest tulenevalt kohustus menetlust pikendada olukorras, kus kinnisasjaomanik nõuab kinnisvaraturu tõusust tulenevalt kordusekspertiisi tegemist tagamaks tehingu suuremat kasumlikkust avalike vahendite arvelt. 58.

-i § 6 kohaselt kohaldatakse

-i alusel korraldatavale haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sama kinnitab ka Korra § 3, mille järgi kohaldatakse Korras sätestatud haldusmenetlusele HMS-i, arvestades

-s sätestatud erisustega. Lisaks sellele, et vastustajatel oli õigus omandamise menetlus kaitstava loodusobjekti olemasolu kontrollimiseks pikendada, tulenes selline kohustus ka HMS §-st 6, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogsetel asjaoludel, mis puudutab haldusorgani poolt pika menetluse lõppedes muutunud faktilistel oludel otsuste tegemist, haldusasjas nr 3-08-1350 leidnud: „Lisaks kohustusele viia haldusmenetlus läbi võimalikult kiirelt, nõuab HMS § 5 lg 2 haldusmenetluse läbiviimist eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Eesmärgipärasuse nõudega oleks vastuolus, kui menetluse kiiruse nimel tuleb lõpptulemusena vastu võtta ebaõige otsus.“ 59.

-ist ega Korrast ei tulene, et omandamise menetluse pikendamine on keelatud pärast kinnisasja väärtuse hindamist eksperdi poolt põhjusel, et väärtuse hindamine viitab justkui sellele, et omandamise ettevalmistavad toimingud hakkavad lõpule jõudma (nagu on sisuliselt väitnud kaebajad). Vastustajatel on õigus kinnisasjade omandamise menetlust pikendada igal ajal enne kinnisasjade omandamise otsuse tegemist ministri poolt, kui selleks esineb asjakohane ja oluline põhjus. Kaebajad on seega väljendanud sisuliselt seisukohta, et vastustajate poolt uurimispõhimõtte teostamine on õigusvastane. Eeltoodust lähtuvalt ei tugine selline järeldus aga kehtivale õigusele.

1. Nagu viidatud, oli menetluse pikendamise põhjuseks see, et Botaanikaaiaekspertiisi tulemused näitasid, et alust kinnisasjade omandamiseks ei pruugi enam esineda, mis on käsitletav takistava asjaoluna kinnisasjade omandamise otsustamiseks ministri poolt. Seega oli kinnisasjade omandamise menetluse pikendamine õiguspärane. Vastustajad on kinnisasjade omandamisel seotud avaliku huviga looduskeskkonna säilitamise ning riigivara otstarbeka ning läbipaistva kasutamise vastu. Kaalukama avaliku huvi väljaselgitamine seisneb kinnisasjade omandamise menetlemise pikendamises olukorras, kus ei ole teada, kas jätkuvalt eksisteerib suurem avalik huvi looduse kaitsmise vajaduse vastu või kui kaitstavat objekti enam ei ole, esineb avalik huvi selle vastu, et riik kaitseks maksumaksja raha, jättes 13 ebavajalikud tehingud tegemata. Seega oli kinnisasjade omandamise otsustamise menetluse pikendamine õiguspärane, kuna selle eesmärgiks oli tegeliku faktilise olukorra teadasaamine ning võimalusel kinnisasjade piirangute alt vabastamine.
2. Käesoleval juhul leidis omandamise menetluse pikendamise ajal kinnitust ka see, et kaebajate kinnisasjadel enam kaitstavat loodusobjekti ei esine. Keskkonnaministri 10.04.2015 jõustunud määruse nr 22 kohaselt vabanesid kaebajate kinnisasjad piirangutest. Sellest tuleneb, et menetluse pikendamine täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks, mis võisid mõjutada kinnisasjade omandamise otsustamist, oli põhjendatud.
3. Kui piirangute kehtestamise alus on ära langenud, peab riigi tegevus olema suunatud sellele, et taastada kinnisasja omaniku PS §-ga 32 tagatud õigus kinnisasja vabaks kasutamiseks. Kaebajate poolt kaebuses läbivalt esitatud seisukoht, nagu tuleks piirangute tegelik vajadus jätta läbi vaatamata, tuginedes 8 aasta tagustele andmetele, ei ole põhjendatud. Erahuvi looduskaitseliste piirangute puhul saab seisneda eelkõige nendest vabanemise, mitte rahalise hüvitise vastu
4. Vastustajad ei ole olnud õigusvastases viivituses.

§ 20

lg 4 ja § 91 lg10 ning Määruse nr 242 § 12 lg3 kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras ning kinnisasja vahetamiseks enne 01.08.2008 esitatud avaldused (mille kohta ei ole vahetamise otsust tehtud) loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks, mida menetletakse kinnisasja omandamise ettepanekutega ühises järjekorras ja ettepaneku tegemise ajaks loetakse kinnisasja vahetamise avalduse laekumise kuupäev ning andmed omandamise avalduste laekumise järjekorra kohta avaldatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel. Tulenevalt

§ 20

lg-st 4 ja arvestades asjaoluga, et Paekalda tn kaitsealused kinnisasjad olid omandamise avalduste laekumise järjekorras 01.01.2008 seisuga 353.-

1. järjekohal, ei saanud kaebajad isegi mitte eeldada, et omandamine saaks toimuda lähiajal. 01.01.2013 seisuga olid kinnisasjad omandamise järjekorras jõudnud alles 57.-
2. järjekohale. Vastustajad on seisukohal, et ajavahemikku 01.08.2008 kuni vastustaja II poolt 12.11.2013 kirjaga kinnisasjade omanikele ühise hinnapakkumise tegemiseni ei saa käsitleda riigi tegevusetuse ega viivitusena. Järelikult ei ole kaebajad juba 8 aastat oodanud, vaid omandamise menetluse sisulise algusena saab käsitleda aega, mil kaebajatele tehti riigi poolt kinnisasjade hinnaettepanek (ehk kokku 1,5 aastat alates 12.11.2013 edastatud ettepanekust).
3. Kaebajad vastasid hinnapakkumisele 11.12.2013 kirjadega, milles nad teatasid, et ei nõustu kinnisasjadele määratud väärtustega. Seega algasid kaebajate ja vastustajate vahel hinnaläbirääkimised, mis kestsid kuni vastustaja I poolt kordushindamise tellimiseni 30.05.2014.Hinnaläbirääkimisi peetaksegi selleks, et pooled saaksid oma erinevaid seisukohti ja arusaamu selgitada ja põhjendada ning jõuda lõppkokkuvõttes pooli rahuldava tulemuseni, mistõttu ei ole mingit alust pidada hinnaläbirääkimisi omandamismenetlusega viivitamiseks.
4. Kinnisasjade omandamise hinnas kokkuleppele ei jõutudki, kuna kaebajate poolset omaalgatuslikku vastust teabenõudega saadud kordushindamisele ei saa käsitleda kahepoolse hinnakokkuleppena. Seega on kaebajate väide, nagu oleks hinnakokkulepe saavutatud, ebaõige. Korra § 8 lg 1 sätestab selgelt, et kinnisasja omaniku nõusolekuga loetakse kokkulepe saavutatuks, kui kinnisasja omanik vastab riigi ettepanekule, mis on tehtud määruse § 5 või § 7 lg-s 2 sätestatud korras. Kordushindamise läbiviimise tulemuste edastamist Maa-ameti poolt teabenõudele vastamise vormis ei saa aga kuidagi pidada riigi poolseks hinnaettepanekuks Korra § 5 ega ka § 7 lg 2 mõttes. Korra § 5 ja § 7 lg 2 eeldavad kinnisasjade omandamise hinnapakkumise osas riigipoolset selget tahteavaldust, mille tegemise õigus on üksnes keskkonnaministril ja millele on ette nähtud ka konkreetsed sisunõuded. Määruse ühestki 14 sättest ei tulene, et hinnaettepaneku tegemine saaks olla esitatud ühelgi muul (kaudsel) viisil, kui määruses konkreetselt ette nähtud.
5. Lisaks tuleneb eelnevast, et vastustajatel oli õigus ja kohustus

§ 20

lg 4 ja Korra § 61 lg-te 1 ja 11 alusel kinnisasja omandamise menetlust pikendada. Seega oli vastustajaini poolt 21.10.2014 kaebajatele edastatud teatega kinnisasjade omandamise menetluse pikendamine lubatav ning vastustajate tegevus on jätkuvalt õiguspärane. Nagu eelnevalt välja toodud, tegid vastustajad 17.06.2014 kirjaga Keskkonnaametile ülesandeks kaitstavate loodusobjektide olemasolu kindlaks tegemise. Keskkonnaamet tellis ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt 30.06.2014, mille valmimise tähtaeg oli 31.08.2014, kuid tähtaja pikendamise tõttu valmis 07.09.

1. Vastustaja II tegi kinnisasjade omandamise menetluse pikendamise otsuse ning teavitas sellest kaebajaid 21.10.2014 kirjaga. Seega ei ole vastustajad kinnisasjade otsustamise eeltoimingute tegemisel ega omandamise otsustamisel olnud ka viivituses.
2. Kaebajad ei ole haldusaktile menetluse pikendamise kohta vastu vaielnud ega seda seaduses sätestatud korras tähtaegselt vaidlustanud (vrd kaebuse p-d 19 ja 18). Sellest tuleneb üheselt, et kaebajad on vastustajate täiendavate omandamise eelsete toimingutega nõustunud ega ole selles näinud oma subjektiivsete õiguste rikkumist. Järelikult on kaebuses toodud järeldus vastustajate viivituse õigusvastasuse kohta ebaõige.
3. Kaebajad vaidlustavad kaebuses ühtlasi selle, et vastustajate poolt kaitseala piirangute ülevaatamine ning senise kaitseala muutmine on õigusvastane. Selles osas jätavad vastustajad kaebajate väited käsitlemata, kuna kaebajad on määruse nr 22 vaidlustanud Tallinna Halduskohtus haldusasjas nr 3-
4. Käesoleva vaidluse esemeks ei oles see, kas määrus nr 22 (ehk kaitseala piirangute muutmine) on õiguspärane või mitte.
5. Seadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene vastustajatele keeldu määruse nr 22 vastuvõtmiseks, nagu püüavad kaebajad väita. Kaebajate viidatud Korra § 12 lg 2 (25.01.2008 jõustunud rakendussäte) sätestab järgmist: „Enne 1.aprilli
6. a algatatud omandamismenetluse kohta, mis ei ole nimetatud kuupäevaks lõpule viidud, ei tehta käesoleva määruse § 6 lõigetes 3 ja 4 nimetatud otsust ega hinnata sätestatud kriteeriumidele ning täiendavalt kinnisasja vastavust käesoleva määruse §-s 31 omandamismenetluse eeltoimingud viib lõpule varem määratud riigi esindaja“. Korra § 12 lg 2 reguleerib kinnisasja vastavuse hindamist kriteeriumidele, mitte ei keela riigil sätestada tingimusi kaitsekorra muutmiseks või selle muutmata jätmiseks. Lisaks ei saa Korrast tuleneda kaitsekorra kehtestamise menetlust reguleerivaid sätteid, kuivõrd Korra eesmärk on reguleerida seda, kuidas riik kinnisasja omandamist menetleb. Kaitsekorra menetlemise reeglid kehtestab siiski

.

1. Kinnisasjade omandamise menetlus on haldusmenetlus. Haldusmenetluses on haldusorganil uurimiskohustus(HMS § 6), mis peab tagama, et menetluse lõppedes vastu võetav haldusakt vastab nii faktiliselt kui ka õiguslikult haldusakti andmise hetkel kehtivatele normidele ja oludele (HMS § 54). Kaebajate käsitlus eitab haldusorgani uurimiskohustust, nõudes, et kõik haldusakti andmiseks olulised asjaolud fikseeruksid automaatselt nii, nagu kaebajad on omandamise menetluse avalduses märkinud. Haldusorganil pole mitte üksnes õigus menetlustoimingute kaudu tagada vastuvõetava otsuse seaduslikkust, vaid haldusorgan on selleks kohustatud. Ka halduskohus ei saa selles osas jõuda erinevale seisukohale.
2. Kaebajate käsitlus õiguspärase ootuse põhimõttest ei vasta Riigikohtu senisele praktikale. Kaebajad leiavad, et nende õiguspärane ootus tugineb vastustajate poolt tehtud ettevalmistavatele menetlustoimingutele ning sellele, et vastustajad ei võtaks arvesse looduses toimunud muudatusi ja kinnisasjadel tegelikult valitsevat olukorda. Riigikohus on oma praktikas korduvalt viidanud, et 15 haldusorgani poolt menetlustoimingute tegemine (nagu avalduse menetlemine, asjaolude väljaselgitamine, sh hinnakokkuleppe määratlemine) ei loo haldusmenetluse menetlusosalisele õiguspärast ootust, et haldusorgan lahendab asja menetlusosalise soovitud viisil. Haldusmenetluses on kaebajatel õigus menetluse õiguspärasele läbiviimisele. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust positiivse haldusakti nõudmiseks. Õiguspärane ootus kaitseb igaüht riigi sõnamurdliku käitumise eest. Haldusmenetluses otsuse vastuvõtmiseks vajalike menetlustoimingute tegemine ei ole riigipoolne sõnamurdlik käitumine. Vastustajate poolt kinnisasja loodusliku seisundi muutuste tuvastamine ei ole samuti riigipoolne sõnamurdlik käitumine või haldusmenetluse kaebajate jaoks rabavalt ebasoodsas suunas juhtimine. Õiguspärase ootuse põhimõte ei kaitse kaebajaid ka looduses, nende enda kinnisasjadel toimuvate muudatuste eest. Haldusmenetluses ettenähtud menetlustoimingute läbiviimine ei saa olla kaebajatele üllatuseks.
3. Kaebajad eksitavad kohut, tuginedes 18.01.2016 seisukohtades olulises osas kohtuotsusele, mis ei ole käesolevaks ajaks jõustunud (haldusasi nr 3-14-52529). Vastustajad on kaebajate poolt tõendina esitanud otsuse edasi kaevanud. Kaebajate erilist pahatahtlikkust näitab see, et kaebajad ei ole oma seisukohas kordagi viidanud, et tegemist on jõustumata lahendiga. Kaebajate tegevust võib käsitleda ka kohtu mõjutamisena, jättes mulje, et sarnastel asjaoludel on kohus juba varasemalt asja teatud viisil lahendanud.
4. Kaebajate hinnangul on käesoleva haldusasja “põhituumaks” küsimus, millise ajahetke seisuga tuleb kindlaks teha nö omandamiskõlbulikkus ehk objektiivne vastavus

§ 20lg 1 sätestatud looduskaitselistele eeldustele.

Kaebajate hinnangul on selliseks ajahetkeks menetluse alustamise aeg ehk kaebaja õiguseellase poolt 16.05.2006 esitatud avalduse hetk. Kaebajate käsitlus on vastuolus haldusõiguse põhimõtete ja regulatsiooniga. Haldusakti andmisel tuleb võtta aluseks see faktiline ja õiguslik olukord, mis valitseb haldusakti andmise hetkel ning mis on kohaselt haldusmenetluses tuvastatud. Järelikult peavad kõik

§ 20

lg-s 1 sätestatud eeldused olema täidetud mitte haldusmenetluse algamise aja, vaid haldusakti andmise aja seisuga. Haldusmenetluse algatamise taotlus peab põhimõtteliselt vastama

§ 20lg 1 eeldustele, et haldusorgan taotlust üldse menetleks.

Samas ei ole taotluses märgitud asjaolud eelnevalt toodud põhjustel haldusorganile siduvad. Haldusorgan peab asjaolude õigsuses veenduma uurimispõhimõtet rakendades haldusmenetluse käigus.

1. Vastustajatel on õigus haldusmenetlust peatada kaalutlusõiguse alusel. Korra § 61 lg 11 kohaselt on haldusorganil õigus pikendada omandamise menetlust konkreetselt sättes loetletud asjaolude esinemisel kui ka muudel sellesarnastel menetlusega seotud asjaoludel. Seega ei ole alused menetluse pikendamiseks seadusandja poolt ammendavalt määratletud. Järelikult on haldusorganil õigus omandamise menetlust pikendada ka muudel asjaoludel. HMS ei sisalda sätet, mis reguleeriks haldusmenetluse peatamist (seda nii menetlusosalise taotlusel kui ka haldusorgani omal algatusel). Vaatamata sellele on Riigikohus oma praktikas korduvalt leidnud, et haldusorgani poolt menetluse peatamine on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega, kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist. Seega tuleb haldusorgani menetluse peatamise õigust sisustada läbi selle, kas menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise ning kas peatamise aluseks olnud küsimuse lahendamine ei saanud mõjutada omandamisotsuse sisu. Kaebajad soovivad, et kohus tuvastaks, et vastustaja on olnud õigusvastases viivituses ka kohtumenetluse ajal. Vastustaja on omandamise menetluse seoses käesoleva kohtuasjaga pikendanud 21.05.
2. Riigikohtu praktika kohaselt on haldusorganil õigus menetlus peatada, samamoodi ka pikendada kaalutlusõiguse alusel (ilma konkreetsele õigusakti sättele tuginemata), kui haldusmenetluse peatamata või pikendamata jätmine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. Olukorras, kus 16 kohtumenetluse tulemusena on võimalik nii see, et kohus ei tuvasta õigusvastast viivitust kui ka see, et kohus selle tuvastab ning leiab, et

§ 20

lg-t 1 tuleb tõlgendada kaebajate käsitletud viisil, võiks käesoleval hetkel otsuse tegemine tuua kaasa ebaõige otsuse. Seega on haldusmenetluse pikendamine kohtumenetluse ajaks põhjendatud ning puudub alus vastustaja tegevust määratleda kui õigusvastast viivitamist. 75. Kaebajate peamine väide on see, et käimasolev haldusmenetlus on loonud neile õiguspärase ootuse, et riik omandamismenetluse lõpus kaebajate kinnisasjad kindlasti omandab. Õiguspärane ootus tagab isikule, et talle õiguskorraga antud õigused ja kohustused püsivad muutumatuna ning et rakendatav seadus jääb kehtima. Kaebajad ei ole ühelgi viisil kaebuse ega ka 18.01.2016 seisukohaga ära näidanud, et haldusorgani või seadusandja tegevus oleks kaebajate õigusi või kohustusi muutnud. Õiguspärase ootuse alusel on kaebajatel õigus õiguspärasele haldusmenetlusele. St sellele, et kõik vastustajate poolt tehtavad menetlustoimingud, toimingud ja haldusaktid oleksid õiguspärased. Kaebajatel puudub aga õigus nõuda positiivse haldusakti väljaandmist. Sellist õigust ei ole seadusandja kaebajatele andnud.

-s puudub säte, millest tuleneks, et omandamismenetluse algatamine tähendab automaatselt adressaadi jaoks positiivset otsust. Selle vastu räägib ka Korra § 6 lg 3, mille kohaselt annab minister keelduva otsuse, kui kinnisasi ei vasta

§-s 20 sätestatud tunnustele. Seega ei ole seadusandja ega vastustajad kaebajate õiguspärast ootust rikkunud. Kaebajad tuletavad õiguspärase ootuse rikkumise ka sellest, et haldusmenetluse käigus tuvastati täiendavalt, kas kinnisasjal on looduskaitseline väärtus, mis annab aluse

§ 20lg 1 rakendamiseks või mitte.

Õiguspärane ootus kaitseb isikute huve ja õigusi seoses õiguskorras tehtavate muudatustega. Nimetatud põhimõte peab garanteerima isikutele, et seadusandja ei murra nende suhtes antud lubadust ega võta neilt ära juba antud soodustusi või õigusi. Õiguspärane ootus ei ole aga mõeldud kaitsma kaebajate huve looduses toimuvate protsesside eest. Riik nagu ka vastustaja ei kontrolli looduskeskkonda ega selles toimuvaid muutuseid. Seega ei laiene õiguspärane ootus looduskeskkonnas toimuvatele protsessidele ega ka looduskeskkonna muutumatuna säilimisele.

1. Näib, et kaebajad põhjendavad ootuspärase õiguse tekkimist järgmiste asjaoludega(18.01.2016 seisukoha p 21):1) Vastustajate poolt omandamisettepaneku tegemisega kaebajatele; 2) Riigi kohustusega omandada kinnistu õiglase hinnaga ning 3) Omandamismenetluses menetlustoimingute tegemisega. Seega leiavad kaebajad, et viidatud asjaoludest tulenevalt on kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et riik omandab kaebajate kinnisasjad. Vastustajad ei nõustu, et kaebajate poolt väljatoodud menetlustoimingud saaksid olla aluseks kaebajatele õiguspärase ootuse tekkimiseks. Riigikohus on leidnud, et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Tallinna Halduskohus on lisaks leidnud, et ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Korra § 4 lg 1 kohaselt on omandamise ettepaneku tegemine määratletud omandamise menetluse eeltoiminguna. Seega on vastustajate poolt omandamisettepaneku tegemine haldusmenetluse kohustuslik etapp, mille alusel tekib haldusorganil õigus viia otsuse vastuvõtmiseks (kaebajate taotluse lahendamiseks) läbi menetlustoimingud, et koguda informatsiooni asjakohase haldusakti koostamiseks. Omandamismenetluse lõppedes peab haldusorgan olema koostanud omandamise toimiku, mis peab sisaldama informatsiooni omandatava kinnistu kohta, otsust menetluse algatamise kohta, omandamismenetluse käigus tehtud ettepanekuid ja kirjalikke nõusolekuid, antud hinnanguid või tellitud eksperdihinnanguid ning muid asja otsustamisel tähtsust omavaid materjale (Korra § 10). Toimik esitatakse pärast eeltoimingute lõpetamist ning toimiku koostamist otsustamiseks keskkonnaministrile (Korra § 11). Seega ei saa menetlustoimingute läbiviimine (sh hinnakokkulepe otsuse-eelse menetlustoiminguna) sisendada kaebajatele ühelgi hetkel kindlust, nagu ei saa seda käsitleda ka 17 riigipoolse lubadusena, et haldusakt tehakse kaebajatele soovitud sisuga. Menetlustoimingute läbiviimine kinnitab üksnes seda, et menetlus viiakse lõpule lähtuvalt kehtivast korrast, iga kohustuslikku menetluslikku etappi läbides.
2. Tallinna Ringkonnakohus on oma 21.06.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1552 (p-d 22-23) leidnud, et ka pikaajaline halduspraktika võiks olla õiguspärase ootuse aluseks. Käesolevas asjas selline pikaajaline halduspraktika puudub. Ka varasemalt ei ole ühegi taotleja kinnisasju ilma haldusmenetlust läbi viimata riigi poolt automaatselt omandatud. Kõik

alusel esitatudkinnisasja omandamise taotlused vaadatakse läbi Korras sätestatud menetlusreegleid järgides. Kõikide taotluste puhul tuleb Korra kohaselt koostada toimik, mis peab sisaldama ministri jaoks otsuse vastuvõtmiseks vajalikku informatsiooni(sh hinnakokkulepet).Seega ei ole kaebajaid võrreldes teiste taotlejatega koheldud ebasoodsamalt.

1. Kaebajad on püüdnud väita ka seda, et vastustajate õigusvastast viivitust tuleb arvestada juba alates kaebaja õiguseellase poolt vahetamistaotluse esitamisest, kuna vastustajad oleksid võinud eelarvevahendite parema majandamise korral jõuda taotluse menetlemiseni oluliselt varem. Kaebajate seisukohad on vastuolus senise kohtupraktikaga, mille kohaselt ei ole omandamiseks või vahetamiseks järjekorras ootamine käsitletav õigusvastase viivitusena. Näiteks tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2010 otsusest haldusasjas nr 3-08-2498, et sealses menetluses läheb veel aastaid aega, enne kui kaebaja taotlust hakatakse eelarvevahendite olemasolul läbi vaatama. Vaatamata sellele leidis kohus, et selline menetlus ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna kinnistuomanikul puudub (põhi)seadusest tulenev õigus nõuda kinnisasja viivitamatut omandamist õiglase ja kohese tasu eest. Samasugust käsitlust jaatab ka ajaliselt hilisem Tallinna Halduskohtu otsus (08.07.2011) haldusasjas nr 3-09-1552, milles kohus leidis, et menetlusaja mõistliku kestuse hindamisel tuleks maha arvata periood, mille osas kaebaja ise nõustus viivituse puudumisega ning periood, millal taotluse menetlemine ootas nn omandamise otsustamise järjekorras tulenevalt seadusest, mitte haldusorgani tahtest(otsuse lk 17). Seega ei saa vastustajad olla menetlustoimingute läbiviimisel ning otsuse vastuvõtmisel olnud õigusvastases viivituses ajal, mil kaebajad on oodanud avalduse menetlemise järjekorras.
2. Kaebajad on haldusasjas 3-15-52529 jõustumata lahendile tuginedes leidnud, et „kinnisasja omandamiskõlbulikkuse tuvastamine vastava menetluse alustamise aja seisuga loob tõepoolest kompenseeriva mehhanismi järjekorra lugemisest tingitud viivituste hüvitamiseks. Ainult seeläbi saab õigustada seda, et vastavate taotluste lahendamiseks kulub aastaid.“ (18.01.2016 seisukoha p 16).Jättes kõrvale selle, et tegemist on seisukohaga, mis pärineb kohtuotsusest, millele tuginemine ei ole käesolevas asjas võimalik, on selline seisukoht ebaõige ka siis, kui seda käsitleda kaebajate enda argumendina.

§ 20

lg 1 alusel kinnisasjade omandamise eesmärk ei ole pakkuda kinnisasja omanikele järjekorras viibitud aja eest kompensatsiooni. Kinnisasjade omandamine toimub looduskaitselistes avalikes huvides ning kaitsealast tulenevate piirangute negatiivse mõju leevendamiseks kinnisasjade omanike omandiõigustele. Kinnisasja omandamisel ei võeta arvesse järjekorras oldud aega ega arvutata kinnisasja tegelikku turuväärtust sellest lähtuvalt kuidagi teisiti. Kui kinnisasja omanikele on tekkinud järjekorras olemise ajast lähtuvalt kahju, on neil isikutel võimalik esitada kohtule riigivastutuse seaduse alusel kahjunõue. Seega puudub kaebajate sellisel seisukohal seadusest tulenev alus. Samuti on kaebajate käsitlus vastuolus

eesmärkidega, mis ei võimalda pika menetluse kompensatsiooniks teha kinnistutele juurdehindlust või anda taotlejatele mistahes muid soodustusi.

1. Kohtupraktikas on tunnustatud tuvastamiskaebuse esitamisel põhjendatud huvina võimalikku kahju hüvitamise nõuet. Samas on käesolevas asjas kaebajate poolt ka hiljem kahjunõude esitamine välistatud, kuna kaebajad ei ole kahju kandnud. Kaebajate õiguseeellane on ise põhjendanud Paekalda elamurajooni arendustöödest seoses kinnisvaraturu langusega. Samuti ei ole kaebajate õiguseellane
2. a-l loobunud 18 arendamisplaanidest, sest viimaseid ehitustöid enne ehitusturu langust tegi kaebajate õiguseellane veel
3. a-l. Seega, isegi kui kaebajad soovivad kahjunõuet tulevikus esitada, siis on juba praegu selge, et kahju neil tekkinud ei ole. Kuna omandamise menetluses kannab kõik haldusmenetluse ning otsust ettevalmistava tegevuse kulud riik (sh kinnisvara hindamine ja kordushindamine), ei ole kaebajad ka haldusmenetluse käigus kandnud kulusid, mis võiksid olla tulevikus võimalikust õigusvastasest viivitusest tuleneva kahjunõude aluseks. Kaebajad ei ole ka ise sellise kahju olemasolu tõendanud. Kuna kaebajad sisustasid oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks läbi võimaliku kahju seoses arendustegevusest „sunnitud loobumisega“, mis tõendatult ei vasta tõele ning kaebajad ei ole oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse läbivaatamiseks ühelgi muul viisil sisutanud, puudub alus kaebajate tuvastamisnõude menetlemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad. Esiteks märgib kohus, et vastavalt HKMS § 158 lg-le 1 otsust tehes kohaldab õigust haldusasja menetlev kohus. Kohtule on kohustuslikud ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel vaid sama asja uuesti läbivaatamisel (HKMS § 202 lg 2 ja § 233 lg 1). Vastavalt HKMS § 61 lg-le 4 hindab kohus tõendite hindamisel varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Kohtuotsus haldusasjas nr 3-14-52529 on edasi kaevatud Tallinna Ringkonnakohtusse ja otsus on jõustumata. Seega puudub käesolevas asjas alus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel ning tõendite hindamisel lähtumiseks kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-52529 esitatud seisukohtadest.
5. Kaebuses on esitatud nõuded Keskkonnaministeeriumi (KKM) kohustamiseks otsustama Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine, või alternatiivselt kohustada Maa-ametit ja Keskkonnaministeeriumit viima omandamismenetlus lõpule. Kaebajate 18.01.2016 seisukohtades (II kd, tl 116- 120) on kaebajad täpsustanud, et kohustamisnõue hõlmab keskkonnaministri kohustamist Korra §-s 11 nimetatud otsustuse tegemiseks ja Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamist otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemiseks. 83.Kohus leiab, et kaebajate kinnistute omandamine riigi poolt ei ole asjaolude muutumise tõttu enam võimalik. 83.1 Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajate omandis olevad Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad asusid kogu ulatuses Määrusega nr 9 moodustatud Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumil. Asjas pole vaidlust ka selle üle, et Määrusega nr 22 muudeti Määrust nr 9 selliselt, et kaitse-eeskirjaga kaitstavast alast arvati kaitseala piiride muutmise kaudu välja kaebajatele kuuluvad kinnisasjad. Kuigi Määruse nr 22 (üldkorralduse) peale on esitatud kaebus Tallinna Halduskohtule (haldusasi nr 3-15-867), ei ole halduskohus Määrust nr 22 tühistanud, vaid on 18.09.2015 otsusega kaebuse rahuldamata jätnud. Asi on praegu Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus pole asjas lahendit teinud ja Määrus nr 22 kehtib. 83.2 Arvestades, et Määruse nr 22 sisulise õiguspärasuse üle käib vaidlus haldusasjas nr 3-15-867, ei anna kohus hinnangut kaebajate väidetele seoses 2005.a ja 2014.a inventuuridega (I kd tl 145-161; II kd, tl 130-140) ja nendest lähtuvatele järeldustele kaitstavate loodusobjektide asumise kohta kaebajate kinnistutel ning kohus jätab nimetatud inventuurid tõenditena tähelepanuta. 83.3

§ 20

lg 1 kohaselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt 19 piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kaebajad leiavad, et

§ 20

lg 1 peamine eesmärk ei ole kaitsta loodust läbi kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise vaid

§ 20

lg 1 mõte on luua kinnistu omanikule kompensatsioonimehhanism looduskaitseliste piirangute talumise eest ehk

§ 20tagabki eeskätt kinnistu omaniku huve.

Kohus kaebajatega ei nõustu.

§ 20

lg 1 alusel kinnisasjade omandamise eesmärk ei ole pakkuda kinnisasja omanikele järjekorras viibitud aja eest kompensatsiooni.

eesmärk on kaitsta loodust (§ 1) ja

§ 20

asub

3.peatükis, mis reguleerib looduskaitse korraldamist. Seega on

§ 20

lg 1 eesmärgiks võimaldada riigil kaitsta loodust läbi kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise. Ka Korra § 3 lg 1 sätestab, et riik omandab kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti. Eeltoodud sätetest tulenevalt võib riik omandada üksnes neid kinnistuid, mille omandamine on vajalik loodusväärtuste kaitsmise tagamiseks.

§ 20

lg 1 eesmärgiks ei ole luua kinnisasja omanikele subjektiivseid õigusi kinnisasja omandamise nõudmiseks, kui kinnisasjal reaalselt enam loodusobjekti ei asu.

§ 20

lg-st 1 tulenes kaebajatele subjektiivne õigus esitada ettepanek kinnisasjade omandamiseks, kuid omandamise ettepaneku rahuldamiseks peavad olema täidetud

§ 20lg-s 1 sätestatud eeldused.

Kinnisasja omanikul tekib õigus kinnisasja omandamist nõuda vaid siis, kui kinnistul kehtib looduskaitseline piirang. Kaitsekorra kehtimine kinnisasja suhtes on üks

§ 20lg 1 kohaldamise eeldus.

83.4 Eeltoodut arvestades on riigil õigus omandamismenetluses enne kinnistu omandamise otsustamist kontrollida

§ 20

lg 1 eelduste täidetust ja puudub kohustus omandada kinnisasja, millel kaitstavat loodusobjekti ei asu ning millel ei kehti enam kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud. 83.5 Määrus nr 22 toob haldusmenetluses kaasa olukorra, kus kaebajate kinnistute osas ei ole

§ 20lg-s 1 sätestatud kinnisasjade omandamise eeldused täidetud.

Kaebajate taotlusi ei ole enam võimalik rahuldada, kuna kaebajate kinnistutel ei kehti enam kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud. 84.

§-st 20 ega ühestki muust

sättest ei tulene riigile kinnisasja omandamise kohustust vaid ettepaneku esitamise faktist või ettepanekute menetlemise järjekorras olemisest, kui kaitstavaid loodusväärtusi kinnistul enam pole ja see tingib õiguslike piirangute lõpetamise. Õiguspärane ootus järjekorra kaebajateni jõudmisel kinnistute omandamiseks riigi poolt on omandamismenetluses üksnes eeldusel, et kinnistud on jätkuvalt piirangualas ja nende sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud. Riigile kinnisasjade võõrandamiseks avalduse esitamine tekitas kaebajatele subjektiivse õiguse avalduste õiguspärasele menetlemisele, mitte õiguspärast ootust, et kaitse-eeskirja muutmine on igal juhul välistatud ning kinnistute omandamise ettepanek rahuldatakse. Asjaolu, et riigile ei tulene kinnisasja omandamise kohustust vaid ettepaneku esitamise faktist või ettepanekute menetlemise järjekorras olemisest, ilmneb ka Korra § 8 lg-st 3, mille kohaselt võib keskkonnaminister lõpetada omandamise menetluse ka siis, kui riik ja kinnisasja omanik ei saavuta omandamise kokkulepet. Seega puudub alus Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministri kohustamiseks otsustama Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine, või alternatiivselt kohustada Maa-ametit ja Keskkonnaministeeriumit viima omandamismenetlus lõpule. Kaebus nende nõuete osas jääb rahuldamata. Kui kaebaja leiab, et talle on omandamise järjekorras olemisega tekkinud kahju, on tal võimalik esitada riigi vastu nõue RVastS alusel. 20 85. Kaebajad leiavad, et kaebajate kinnistute käsitlemine erinevalt Paekalda tn 1 kinnisasjast kujutab endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kaebuse kohaselt on riik omandanud Määrusega nr 9 kehtestatud püsielupaiga piiridesse jääva Paekalda tn 1 kinnistu

§ 20lg 1 kohase kinnistuna tasaarvestusmenetluses.

Kaebuse kohaselt Paekalda tn 1 ja kaebajate kinnistute faktiline olukord looduskaitseliste väärtuste osas ei erine. Asja materjalidest nähtuvalt on keskkonnaministri 29.10.2013 käskkirjaga nr 1030 „Riigile kuuluvate kinnisasjade ning kaitstavat loodusobjekti sisaldava Paekalda tn 1 kinnisasja väärtuste tasaarvestamine“ (I kd, tl 72-74) tasaarvestatud käskkirjas märgitud Keskkonnaministeeriumi poolt avalikul kirjalikul enampakkumisel müüdud kinnisasjade koguväärtus Määruse nr 9 järgi püsielupaiga sihtkaitsevööndi alal asuva Paekalda tn 1 kinnisasja väärtusega. Ligilähedaselt keskkonnaministri 29.10.2013 käskkirjaga nr 1030 samal ajal, 12.11.2013 (I kd, tl 7576) on keskkonnaminister teinud kaebajatele ettepaneku kinnistute riigile võõrandamiseks ettepanekus märgitud hinnaga. Kaebajad on KKM-le 11.12.2013 kirjaga (I kd, tl 99-100 ja 102-103) teatanud, et nad ei nõustu kinnistuid ettepanekus märgitud hinnaga võõrandama. KKM on 03.02.2014 kirjaga (I kd tl 105-106) vastanud kaebajate 11.12.2013 vastuväidetele ja KKM 09.05.2014 kirjaga on kaebajatele teatatud, et ollakse nõus tellima kordushindamine. Seega toimusid kaebajate ja vastustaja vahel hinnaläbirääkimised. Vastustaja vastuses kaebusele on märgitud, et hinnaläbirääkimiste käigus tekkis vastustajatel detailplaneeringu materjalidega tutvumisel kahtlus, kas Paekalda kinnisasjadele ulatub taimeliike, mille kaitseks on püsielupaik 2006.a moodustatud ning KKM tegi 17.06.2014 (I kd, tl 115) KKA-le ülesandeks selle väljaselgitamise. Seega ei olnud vastustajatel keskkonnaministri 29.10.2013 käskkirjaga nr 1030 Paekalda tn 1 kinnisasja omandamise otsustamisel ja ka veel kaebajatele kinnisasjade riigile võõrandamise ettepaneku tegemisel 12.11.2013 tekkinud kahtlust Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse põhjendatuses. Kahtlus tekkis pärast keskkonnaministri 29.10.2013 käskkirjaga nr 1030 Paekalda tn 1 kinnisasja omandamise otsustamist. Eeltoodut arvestades ei ole kaebajate ebavõrdse kohtlemise väide asjakohane.

1. Kaebajad on esitanud kaebuses ka nõude tuvastada Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi viivituse õigusvastasus kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel. Kaebajad peavad vastustajate viivitusest tulenevalt võimalikuks kahjunõude esitamist. Kahju seisneb kaebuse kohaselt selles, et kaebajatel jäi seonduvalt Määrusega nr 9 Paekalda tn kinnisasjade kaitse alla võtmisega realiseerimata detailplaneering Paekalda tn kinnisasjadel. Kinnistute omanik oli sunnitud Määruse nr 9 tõttu oma arendamisplaanidest loobuma ning ilmselgelt jäi seetõttu saamata oluline tulu. Kaebajate kahju seisneb ka selles, et nende avaldust ei lahendatud mõistliku aja jooksul ja seetõttu ei saa kaebajad kavandada ja realiseerida oma äri seonduvalt kinnistutega ja selle all kinni olevate rahaliste vahenditega, kuna see seob olulise osa vabast kapitalist juba aastaid. 86.1 Vastustajad leiavad, et kaebajatel ei ole kahju tekkinud ja puudub alus kaebajate tuvastamisnõude menetlemiseks. Kaebajatele ei tulene kahju asjaolust, et kaebajad ei ole saanud raeliseerida detailplaneeringuga kavandatut. Kaebajate majandusaasta aruannetest nähtuvalt alustati kaitseala moodustamisest hoolimata kinnistutel hoonete, tehnovõrkude ning teede projekteerimisega, mille eesmärgiks oli alustada suve teises pooles ehitustöödega. Kinnisvaraarendus peatati seoses kinnisvaraturu langusega. Kuna omandamise menetluses kannab kõik haldusmenetluse ning otsust ettevalmistava tegevuse kulud riik (sh kinnisvara hindamine ja kordushindamine), ei ole kaebajad ka haldusmenetluse käigus kandnud kulusid, mis võiksid olla tulevikus võimalikust õigusvastasest viivitusest tuleneva kahjunõude aluseks
2. Kaebajad ei ole ka ise sellise kahju olemasolu tõendanud. 21 86.2 Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajate kinnistud (Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad) asuvad Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu alal ja jäid Määrus nr 9 kehtestamisega Maarjamäe klindi püsielupaiga sihtkaitsevööndisse. Määruse nr 9 § 4 lg 1 kohaselt mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi püsielupaiga maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse. Määruse nr 9 § 4 lg 3 kohaselt oli püsielupaigas keelatud: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine; 3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul rajatise rajamine kaitseala tarbeks (kuni 10.04.2015 redaktsioon); 4) sõidukiga sõitmine väljaspool teid, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Riigikohus on leidnud, et sihtkaitsevööndis jätab seadus omaniku huvid selgelt tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-eesmärgiga). /…/

§ 30

lg 2 p 1 järgi on sihtkaitsevööndis majandustegevus põhimõtteliselt keelatud.

§ 30

lg-s 4 on loetletud vaid üksikud erandid tegevustest, mida kaitse-eeskirjaga võidakse sihtkaitsevööndis lubada tingimusel, et tegevus on vajalik loodusobjekti säilitamiseks või ei kahjusta loodusobjekti. (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-81-15, p 12). Seega ei saanud kaebajad oma kinnistutel Määrusest nr 9 tulenevatelt realiseerida Lahekalda elamukvartali detailplaneeringut ning sellest tulenevalt võis kaebajal tekkida varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Seetõttu on kaebajal põhjendatud huvi tuvastusnõude esitamiseks.

1. Kaebuse kohaselt on tuvastamisnõude esemeks riigi õigusvastane viivitus (tegevusetus) omandamismenetluse läbiviimisel, st kinnistute omandamise otsustamisel ja otsustamiseks vajalike eeltoimingute tegemisel. Kaebajate 18.01.2016 täiendavates seisukohtades (II kd, tl 116- 120) soovivad kaebajad, et kaebusega oleks hõlmatud viivituse (tegevusetuse) tuvastamine aja osas ka pärast kaebuse esitamist, s.o kohtumenetluse ajal. Kaebuse kohaselt on menetlus kestnud pea 9 aastat. Juba
2. a novembris tehti ettepanek Paekalda tn kinnisasjade riigile võõrandamiseks. Seega selleks hetkeks oli riigi poolne valmisolek kinnistud omandada kujunenud. Paraku aga tehti ettepanek ebaõige hinnaga (ebaõige väärtuskuupäevaga). Kui riik oleks kohe teinud ettepaneku õige hinnaga, oleks saanud omandamise ära vormistada juba hiljemalt
3. a lõpus või
4. a alguses. See tähendab seda, et hiljemalt
5. a novembriks olid kõik eeldused omandamismenetluse lõpuleviimiseks täidetud. KKM oleks pidanud kinnistud omandama hiljemalt 2014.a alguses. Alternatiivselt, kõige hilisem aeg, mida tuleb lugeda riigipoolse tegevusetuse alguseks, on 12.09.2014, ehk järgmine päev pärast seda, mil kaebajad nõustusid kordushinnangus toodud hindadega. 87.1

§ 20

lg-s 1 on sätestatud, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnisasja omandamise algatamise ning omandamise otsustab valdkonna eest vastutav minister. Kinnisasja omandamisega seotud kulud kannab riik ja omandamist finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires.

§ 20

lg 4 sätestab, et kinnisasja omandamine otsustatakse omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemisel lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Andmed omandamise avalduste laekumise järjekorra kohta avaldatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel.

§ 91lg-st 10 tuleneb, et kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole 1.

augustiks 2008 vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks.

§ 20rakendamise korda täpsustab Kord.

Korra § 12 lg-s 3 on sätestatud, et kinnisasja vahetamiseks enne 1. augustit 2008. a esitatud avaldusi, mis

§ 91

lg 10 alusel loetakse kinnisasja omandamise 22 ettepanekuteks, menetletakse kinnisasja omandamise ettepanekutega ühises järjekorras ning ettepaneku tegemise ajaks loetakse kinnisasja vahetamise avalduse laekumise kuupäev. Korra § 11 kohaselt otsustab kinnisasja omandamise või omandamisest keeldumise keskkonnaminister. 87.2 Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: OÜ Unigate omandas 21.05.2002 sõlmitud lepingu (I kd, tl 23-32) alusel 19.09.2002 muu hulgas Tallinna linnas Lasnamäe linnaosas asuvad kinnisasjad: Paekalda tn 5 kinnisasi (registriosa nr 1765501) (I kd, tl 33); Paekalda tn 6 kinnisasi (registriosa nr 1765601) (I kd, tl 34); Paekalda tn 6A kinnisasi (registriosa nr 1765701) (I kd tl, 53); Paekalda tn 11 kinnisasi (registriosa nr 1766201) (I kd, tl 36), mis kõik asuvad Tallinna Linnavolikogu 03.09.1998 otsusega nr 112 kehtestatud Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu (I kd, tl 37-39) alal; Määrusega nr 9 võeti kaitse alla mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaik Harju maakonnas Tallinna linnas. Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad jäid moodustatud Püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumile; OÜ Unigate esitas 16.05.2006 (12.05.2006) Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) avalduse (I kd tl 47, tl 52) ) Paekalda kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluva kinnisasja vastu; Maa-ameti 27.06.2006 kirjaga nr 6.3-6/5206 ( I kd, tl 5051) algatati Paekalda kinnisasjade vahetamise menetlus ja Maa-ameti 26.09.2008 kirjaga nr 6.3-6.36/9660 (I kd, tl 52) jätkati seoses looduskaitseseaduse (edaspidi

) muudatustega omandamise menetlusena; OÜ Unigate 05.10.2012 jagunemiskava (I kd, tl 58- 70) alusel läksid Paekalda tn 5, 6 ja 6A kinnistud üle Suur-Paekalda OÜ-le (edaspidi kaebaja I) ning Paekalda tn 11 kinnistu Väike-Paekalda OÜ-le (edaspidi kaebaja II); KKM esitas 12.11.2013 kirjaga nr 7-3.4/13/9238 kaebajatele ettepaneku ( I kd tl 75-76) Paekalda tn kinnisasjade riigile võõrandamiseks OÜ Kinnisvaraekspert 10.10.2013 eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT (I kd tl 78-97) määratud hinnaga; kaebajad teatasid oma 11.12.2013 kirjades (I kd tl 99-100 ja 102-103), et nad ei nõustu 12.11.2013 ettepanekus toodud hinnaga; KKM teatas kaebajatele 09.05.2014 kirjaga nr 7-3.4/13/9238-14 (I kd tl 107), et ollakse nõus tellima kordushindamise; Maa-ameti 30.05.2014 kirjaga nr 6.3-11/4966 (I kd tl) telliti OÜ-lt Kinnisvaraekspert kordushindamine. Kaebajate kinnisasjade omandamiseks ei ole haldusakti antud. 87.3

§ 20

lg 4 ja Korra § 61 lg 1 kohaselt tuleb kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekud menetleda nende laekumise järjekorras. Vastustaja Maa-ameti esindaja selgitas kohtuistungil, et

§ 20lg 4 ja Kord panevad ette piirid, millises järjekorras midagi teha.

Algatamine ja edasine menetlus toimub nimekirja alusel. Kui mingis asjas tekib viivitus, ei saa minna järgmise asja juurde. Asjaolud tuleb välja selgitada, kas menetluse pikendamine on põhjendatud. Vastustaja vastusest nähtuvalt olid Paekalda tn kaitsealused kinnisasjad omandamise avalduste laekumise järjekorras 01.01.2008 seisuga 353.-

1. järjekohal ja 01.01.2013 seisuga olid kinnisasjad omandamise järjekorras jõudnud 57.-
2. järjekohale. Kaebajad ei ole väitnud, et vaidlusalused kinnisasjad olid mõnel muul järjekohal. Kaebajate esitatud tõendist (II kd tl 141-145) nähtuvalt olid kaebajad 01.09.2014 seisuga 7., 8.,
3. ja
4. järjekohal. Kaebajate osas on märgitud, et kaebajate avaldus on olnud esitatud 16.05.2006 ja et menetlus pikeneb. Kaebusest ja kaebuse lisast 43 (I kd, tl 185186) nähtub, et teisi 2006.a mais-juunis esitatud avaldusi on lahendatud 2013.aasta lõpus ja
5. aasta esimesel poolel. Kaebajatele esitas KKM ettepaneku kinnisasjade riigile võõrandamiseks 12.11.2013 kirjaga nr 7-3.4/13/9238 ( I kd tl 75-76). Järelikult oli 2013.aasta lõpus ja
6. aasta esimesel poolel järjekord jõudnud avaldusteni, mis olid esitatud 2006.a mais-juunis, sealhulgas oli järjekord jõudnud ka kaebajateni. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et aega kuni järjekorra jõudmiseni kaebajateni ja KKM 12.11.2013 kirjaga kaebajatele kinnistute riigile võõrandamise ettepaneku tegemiseni ei saa käsitada riigi tegevusetusena ega õigusvastase viivitusena. 23 Keskkonnaministri 12.11.2013 ettepanekut saab käsitada omandamise menetluse alustamisena. Järelikult ei ole kaebajad 8 või 9 aastat oodanud.
7. Kaebajad on kaebuses leidnud, et kui riik oleks efektiivsemalt rahalisi vahendeid ära kasutanud ja omandamismenetluses järginud hea halduse põhimõtet ning HMS § 5 lg 2, oleks riik ilmselt oluliselt enne
8. a lõppu jõudnud omandamisettepaneku tegemiseni. Kaebajad ei ole sealjuures konkretiseerinud, milles konkreetselt seisnes rahaliste vahendite ebaefektiivne kasutamine avalduste lahendamisel. Ka ei ole kaebajad täpsustanud, milles konkreetselt seisnes vastustajate poolt avalduste menetlemisel hea halduse põhimõtete mittejärgimine või menetluse mitte-eesmärgipärasus ja ebaefektiivsus. Kaebajate esitatud Maa-ameti 22.10.2012 kirjast nr 6.3-11/12213 (I kd, tl 189) , millest nähtub raha kasutamine kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade omandamiseks 2011 ja
9. aastatel ja et 22.10.2012 seisuga on 2012.aastal otsustatud 9 kinnisasja omandamine, ei nähtu aga konkreetsete avalduste lahendamise asjaolusid, millest saaks teha kaebajate esitatud järeldusi. Kohus loeb seetõttu kaebajate selle väite paljasõnaliseks.
10. Korra § 8 sätestab omandamise kokkuleppe saavutamise menetluse. Korra § 8 lg 2 sätestab, et kui kinnisasja omanik nõustub riigi ettepanekuga kinnistu võõrandamise osas, kuid ei nõustu pakutud hinnaga, võib ta teha riigile omapoolse ettepaneku, mille suhtes tehakse § 7 lg 2 p-s 3 nimetatud toiming (milleks on omandatava kinnisasja hariliku väärtuse kindlakstegemine). Seejärel asuvad pooled läbi rääkima. Käesoleval juhul on kaebajad kinnistu omanikena Korra § 8 lg 2 tähenduses nõustunud kinnistute võõrandamisega, kuna kaebajad (nende õiguseellane) oli 16.05.2006 vastava taotluse esitanud. Kaebajad on vastuseks KKM-i 12.11.2013 ettepanekule kinnisasjade riigile võõrandamiseks 11.12.2013 kirjaga (I kd, tl 99-100 ja 102-103) teatanud, et nad ei nõustu kinnistuid ettepanekus märgitud hinnaga võõrandama. Kaebajad on märkinud, et kinnisasjade omandamise menetlust tuleb jätkata ja mis on Paekalda kinnisasjade väärtused kaebajate arvates. Seega said edasised läbirääkimised taanduda vaid hinnale. Ning pooled pidid pidama läbirääkimisi, mille mõistlikuks ajaks saab Korra § 8 lg 3 kontekstis pidada kuut kuud. Selle kuue kuu jooksul on KKM vastanud kaebajate 11.12.2013 vastuväidetele 03.02.2014 kirjaga (I kd tl 105-106), milles on esitanud ka omapoolsed seisukohad ning märkinud, et kuna omandamise hinnas ei ole kokkulepet saavutatud, pikeneb Paekalda kinnisasjade menetlus mõjuval põhjusel. Kuue kuu jooksul teatas KKM ka 09.05.2014 kirjaga (I kd, tl 107) kaebajatele, et ollakse nõus tellima kordushindamine ja Maa- amet ka tellis 30.05.2014 kordushindamise (I kd, tl 112). Kaebajad teatasid KKM-le 04.06.2014 kirjadega (I kd, tl 112,114), et nad nõustuvad kinnistute kordushindamisega ning on huvitatud käimasoleva kokkuleppemenetluse jätkamisest. Seega toimusid kaebajate ja vastustaja vahel hinnaläbirääkimised. Kohus leiab, et vastustaja ei ole viivitanud kaebajatele vastamisega ebamõistlikult kaua ning hinnaläbirääkimisi ei ole alust pidada omandamismenetlusega viivitamiseks. Seega ei ole vastustajad ka selles osas õigusvastaselt viivitanud.
11. Asjas on vaidlus selle üle, kas kaebajate ja riigi vahel on saavutatud kokkulepe kaebajate kinnisasjade riigile võõrandamise hinna osas. Kaebajad leiavad, et kokkulepe on saavutatud kaebajate 11.09.2014 kirjadega KKM-le (I kd, tl 140 ja 142), milles kaebajad väljendasid nõusolekut võõrandada oma kinnistud riigile kordushindamises välja selgitatud hinnaga. Korra § 5 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt teeb kinnisasja omandamise ettepaneku, sh kinnisasja hinnaettepaneku, keskkonnaminister. Korra § 8 lg 1 kohaselt esitab kinnisasja omanik riigi ettepanekule lihtkirjaliku nõusoleku, kui ta nõustub Korra § 5 kohaselt tehtud riigi ettepanekuga. Käesoleval juhul ei ole keskkonnaminister teinud kaebajatele muud hinnaettepanekut kui 12.11.2013 kirjaga nr 7-3.4/13/9238 tehtud (OÜ Kinnisvaraekspert 10.10.2013 eksperthinnangus nr 1310-5540-01/AT määratud) 24 hinnaettepanek, millega kaebajad oma 11.12.2013 kirjades ei nõustunud. OÜ-lt Kinnisvaraekspert 30.05.2014 tellitud kordushindamisel koostatud eksperthinnangu (I kd, tl 119-138) tulemusel ei ole keskkonnaminister kaebajatele hinnaettepanekut teinud. Kordushindamisel koostatud eksperthinnangu tulemused on kaebajatele edastanud Maa-amet kaebajate 30.07.2014 järelepärimisele vastates (I kd, tl 118), mida on kaebajad ka oma 11.09.2014 kirjades (I kd tl 140, 142) kinnitanud. Seega ei ole riigi poolt kaebajatele kinnistute omandamise hinna suhtes kordushindamise tulemusel Korra § 5 kohaselt kinnistute omandamise ettepanekut tehtud ning kaebajad on ekslikult leidnud, et kaebajate 11.09.2014 kirjadega oli Korra § 8 ja

§ 20lg 1 tähenduses kokkulepe saavutatud.

Kaebajate ja riigi vahel ei ole seega kõigis omandamise tingimustes kokkulepet saavutatud. 91. Nagu kohus on märkinud, näevad

§ 20

lg 4 ja Korra § 61 lg 1 ette, et kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekud tuleb menetleda nende laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemisel lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Seega näevad nimetatud sätted ette võimaluse mõjuval põhjusel kinnisasja omandamise menetlust pikendada. Korra § 61 lg 11 sätestab, et mõjuva põhjusena on käsitatav kinnisasja jagamine, kinnisasja koormavatest asjaõigustest vabastamine, pärimine, hinnavaidlus või muu sarnane menetlusega seotud asjaolu. Seega on mõjuv põhjus kinnisasja omandamise menetluse pikendamise alusena osaliselt määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada lähtuvalt

-i eesmärkidest ja selle alusel läbiviidava kinnisasja omandamise menetluse asjaoludest. Kohus on käesolevas asjas leidnud, et riigil on õigus omandamismenetluses enne omandamise otsustamist kontrollida

§ 20lg 1 eelduste täidetust.

Seega on mõjuvaks põhjuseks menetluse pikendamiseks asjaolu, kui tekib põhjendatud kahtlus omandatava kinnisasja vastavuses

§ 20lg 1 eeldustele.

Nagu on see olnud käesoleval juhul, sest oli tekkinud kahtlus Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse põhjendatuses. Nii

§ 6

kui Korra § 2 sätestavad, et nii

kui Korra alusel korraldatavale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades

-i erisusi. Seega tuleb arvestada HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõttega, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. 91.1 Arvestades, et

§ 20

lg 4 ja Korra § 61 lg 1 kohaselt tuleb kinnisasja omandamiseks tehtud ettepanekuid menetleda nende laekumise järjekorras, ei ole asjakohane kaebajate seisukoht, et riik oleks pidanud perioodiliselt kontrollima kaitse-eeskirja vajalikkust ja tuvastama varem piirangute kaotamise aluseks olevad faktilised asjaolud. Riigile ei tulene

-st ega Korrast õigust ega kohustust teha menetlustoiminguid kinnistute osas väljaspool avalduste laekumise järjekorda. 91.2 Korra § 61 asub Korra 2. peatükis, mis reguleerib omandamise ettevalmistamise korda. Korra § 10 kohaselt peab riigi esindaja koostama omandamismenetluse toimiku, mis muuhulgas sisaldab ka omandamismenetluse käigus antud hinnanguid või tellitud eksperthinnanguid (p 3) ja muid asja otsustamisel tähtsust omavaid materjale (p 4). Korra § 11 kohaselt tuleb omandamismenetluse toimik esitada koos asjakohase käskkirja eelnõuga otsustamiseks keskkonnaministrile. Seega saab asuda seisukohale, et mõjuval põhjusel võib kinnisasja omandamise menetlust pikendada Korra 2.peatükis sätestatud omandamise ettevalmistamise menetluses igal ajal.

-i ega Korra ükski säte ei sätesta mingit tähtaega kinnisasja omandamise menetluse pikendamise osas. Seega tuleb arvestada HMS § 5 lg 2 sätestatuga, et haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

1. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest (I kd, tl 144; II kd tl 60 pöördel), et Maa-amet on hinnaläbirääkimiste käigus tutvunud täiendavalt Lahekalda elamukvartali detailplaneeringu materjalidega ning tuginedes hindajalt saadud teabele ja Maa-ameti spetsialistide poolt teostatud 25 paikvaatlusel tuvastatule, millest nähtus, et kaitsealuste taimede kasvukohad ei jää Lahekalda elukvartali kinnistu piiresse, pöördus Maa-amet asjaolude selgitamiseks 21.04.2014 kirjaga nr 6.311/6417 KKA ja KKM-i poole, paludes mh üle vaadata Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse põhjendatus ja selgitada, kas püsielupaigaga kaitstud taimeliigid (mägi-kadakkaer, püstkivirik ja aasnelk) on detailplaneeringule ulatuval alal veel säilinud ning kas püsielupaiga kaitse nimetatud ulatuses ja piirides on jätkuvalt vajalik. KKM 17.06.2014 kirjaga KKA-le on palutud võtta töösse ja korraldada Maarjamäe klindi püsielupaigas ning selle lähiümbruses kasvavate kaitstavate taimeliikide inventuur ning püsielupaiga piiride muutmise põhjendatuse ja otstarbekuse ekspertiisi koostamine. Vastustajate vastusest kaebusele ja KKM 21.10.2014 kirjast nr 7-3.4/13/9238-29 (I kd tl 144) ning Maa-ameti 31.03.2015 vastusest kohtule nr 4.1-3696 (II kd tl 60-61) nähtuvalt tellis KKA 30.06.2014 ekspertiisi Tallinna Botaanikaaialt. Tallinna Botaanikaaia teadur Olev Abner koostas 07.09.2014 „Maarjamäe püsielupaiga inventuur ning soovitused püsielupaiga piiride ja kaitsekorralduse osas“ (I kd tl 145-162). Ekspertiisiakti kokkuvõttes järeldati, et „püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse paemurdu eramaadele jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud, mistõttu püsielupaiga eramaade riigile omandamine ei ole otstarbekas ja eramaad võib püsielupaigast välja arvata.“ Seejärel edastas KKM 21.10.2014 kaebajatele koopia KKM 21.10.2014 kirjast nr 7-3.4/13/9238-29, mille adressaatideks on märgitud OÜ Paekalda 2, OÜ Paekalda 3, OÜ Paekalda 7, OÜ Paekalda 9 (kaebuse p 18, I kd, tl 144). Kirjas on märgitud, et Olev Abneri koostatud ekspertiisi kohaselt on olukord Maarjamäe klindi püsielupaigas võrreldes
2. aastaga, kui püsielupaik moodustati, muutunud, mistõttu on põhjendatud üle vaadata püsielupaiga piirid ning hinnata püsielupaika jäävate eraomandis olevate kinnisasjade looduskaitseliste piirangutega koormamise vajalikkust. Kuivõrd on ilmnenud asjaolud, mis võivad kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine, pikeneb Maarjamäe klindi püsielupaika jäävate Paekalda tänava kinnisasjade riigile omandamise menetlus kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirja nr 968 “Maarjamäe püsielupaiga kaitse-eeskirja muutmise menetluse algatamine” punktiga 1 algatati keskkonnaministri määruse “Keskkonnaministri 03.02.2006 määruse nr 9 “Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu menetlus (II kd tl 61). Kaebajad edastasid 09.12.2014 Maa-ametile ja KKM-le nõude viia kinnistute riigile omandamise menetlus viivitamatult lõpule (I kd tl 164-167). KKA 17.12.2014 kirjaga (I kd tl 168-169) teavitati kaebajaid (I kd tl 176) kavatsusest Püsielupaiga piire muuta ning edastati Määruse nr 9 muutmise eelnõu koos seletuskirjaga. Kaebajad esitasid Määruse nr 9 muutmise eelnõu osas oma vastuväited 05.01.2015 kirjaga (I kd tl 175-178). KKM vastas kaebajate 09.12.2014 kirjale 14.01.2015 kirjaga (I kd tl 180-183).KKM kirjas on märgitud, et keskkonnaminister ei ole teinud uue eksperthinnangu nr 1406-5931-01/AT alusel omanikele Korra § 7 lg 2 p 2 kohast uut hinnapakkumist ja ettepanekut Paekalda tn kaitsealuste kinnisasjade riigile omandamiseks ega palunud omanikelt ka selleks nõusolekut. Seda põhjusel, et on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad lõppkokkuvõttes kaasa tuua teistsuguse otsuse kui kinnisasjade omandamine.

§ 20

alusel kinnisasjade riigile omandamise eesmärk on hüvitada eraõiguslikule isikule kinnistu väljaostmise kaudu kaitsekorrast tulenev oluliste piirangute negatiivne mõju kinnisasja majanduslikule väärtusele. Algatatud on Määruse nr 9 muutmine. Kaitse-eeskirjaga seotud asjaolude selgitamine on põhjuslikus seoses omandamise otsuse tegemisega, kuna kaitsepiirangute tühistamise korral langeb ära omandamise eesmärk. Riigil ei ole õigus omandada kinnisasju, mis ei vasta

-s sätestatud kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise eeldustele. Eeltoodust tulenevalt on kinnistute omandamise menetlus pikendatud kuni vastava otsuse tegemiseni. 26 Keskkonnaminister allkirjastas 27.03.2015 määruse nr 22 „Keskkonnaministri

1. veebruari 2006 määruse nr 9 „Mägi-kadakkaera, püstkiviriku ja aasnelgi Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine“ (II kd, tl 38-45), millele lisatud kaardi ja seletuskirja kohaselt on kaebajatele kuuluvad kinnisasjad Maarjamäe püsielupaiga kaitsealast välja arvatud.
2. Kohus leiab, et vastustajad ei ole omandamismenetlusega õigusvastaselt venitanud. Käesoleval juhul esines mõjuv põhjus kaebajate kinnisasjade omandamise menetluse pikendamiseks, kuna Tallinna Botaanikaaia teadur Olev Abneri koostatud 07.09.2014 Ekspertiisiakti kokkuvõttes järeldati, et püsielupaiga lõuna- ja kaguserva endisesse paemurdu eramaadele jäetud puhverala kriitiliselt ohustatud mägi-kadakkaera ja püstkiviriku seisundile soodsat mõju ei ole avaldanud, mistõttu eramaad võib püsielupaigast välja arvata, st ekspertiisi tulemused näitasid, et alust kinnisasjade omandamiseks ei pruugi enam esineda. Seetõttu oli põhjendatud KKM poolt Maarjamäe klindi püsielupaika jäävate Paekalda kinnisasjade riigile omandamise menetluse pikendamine kuni Maarjamäe klindi püsielupaiga piiride muutmise vajaduse lõpliku selgumiseni. Kaebajaid on Paekalda kinnisasjade riigile omandamise menetluse pikendamisest teavitatud ja kaebajad ei ole pikendamisele vastu vaielnud ega pikendamist ka vaidlustanud. Vastustajad ei ole viivitanud menetlustoimingute tegemisel ega kaebajatega suhtlemisel ülemääraselt. Pärast hinnaläbirääkimisi on menetlustoimingud Maarjamäe klindi püsielupaiga ulatuse põhjendatuse selgitamisel ja kaebajatega suhtlemisel tehtud mõistliku aja jooksul. Kõige pikemalt on toimunud Tallinna Botaanikaaia teaduri Olev Abneri poolt Maarjamäe püsielupaiga inventuuri koostamine, mis toimus mõni päev rohkem kui kaks kuud, mille tegemise aja pikkust aga vastustajad mõjutada ei saanud. Eeltoodud kohtu põhjendustest nähtub, et ülejäänud menetlustoimingud on tehtud kas samal kuul või kuu aja jooksul. Seega kooskõlas HMS § 5 lg-s 2 sätestatuga. Arvestades, et vastavalt

§-dele 13, 8 ja 9 toimub kaitstava loodusobjekti välispiiri muutmine avatud menetluses, ei saa määruse nr 22 kehtestamisele kulunud aega Keskkonnaministri 27.11.2014 käskkirjast nr 968 “Maarjamäe püsielupaiga kaitseeeskirjamuutmise menetluse algatamine” kuni Määruse nr 22 allkirjastamiseni 27.03.2015 pidada ülemääraseks viivitamiseks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Maa-amet ja Keskkonnaministeerium ei ole avalduse menetlemisel õigusvastaselt viivitanud. kaebajate 16.05.2006 94. Kaebajad leiavad, et vastustajate õigusvastane viivitus kestab käeoleva ajani. KKM 21.05.2015 kirjaga nr 7-3.4/15/4333-2 „Paekalda tänava kinnisasjade omandamise menetluse pikendamine“ (II kd tl 94) on

§ 20

lg 4 alusel pikendatud Paekalda tänava kinnisasjade omandamise menetlus mõjuval põhjusel kuni kohtumenetluste lõppemiseni haldusasjades 3-14-52529, 3-15-386, 3-15-867 ja 3-15888, milles on esitatud Tallinna Halduskohtule kaebused keskkonnaministri kohustamiseks Paekalda tänava kinnisasjade omandamise otsustamiseks ja keskkonnaministri 27.03.2015 määruse nr 22 tühistamiseks, kuivõrd kohtuvaidluste tulemusest sõltuvad omandamisotsuste tegemised. Nimetatud kohtuvaidlused on pooleli ja käesolevaks ajaks neis jõustunud lahendeid ei ole. Haldusasi nr 3-15-386 on käesolev haldusasi. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Seega, kuna käesolev kaebus on esitatud Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks otsustama Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine, või alternatiivselt kohustada Maa-ametit ja Keskkonnaministeeriumit viima omandamismenetlus lõpule; tuvastada Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi viivituse õigusvastasus kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel kuni käesoleva ajani, siis sõltuvad käesolevas asjas jõustuvast kohtulahendist kaebajate Paekalda kinnistute omandamisotsuste tegemised. Seega on Paekalda tänava kinnisasjade omandamise menetlus

§ 2027 lg 4 alusel pikendatud mõjuval tunnistamiseks.

põhjusel ning puudub alus selle pikendamise õigusvastaseks 95. Seega on kohus käesolevas asjas leidnud, et Maa-amet ja Keskkonnaministeerium ei ole kaebajate 16.05.2006 avalduse menetlemisel õigusvastaselt viivitanud. Samuti on kohus leidnud, et Määruse nr 22 tõttu ei ole kaebajate 16.05.2006 avaldusi võimalik rahuldada, kuna kaebajate kinnistutel ei kehti enam kaitsekorrast tulenevaid piiranguid. Seega puudub alus Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks otsustama Paekalda 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjade omandamine, või alternatiivselt kohustada Maa-ametit ja Keskkonnaministeeriumit viima omandamismenetlus lõpule. Kaebus jääb kõigi nõuete osas rahuldamata. 96.Kaebajad on esitanud kohtule taotluse koos menetluskulude nimekirjaga vastustajatelt menetluskulude väljamõistmiseks, kaebaja Suur-Paekalda OÜ kasuks summas 5129,40 eurot (koos käibemaksuga) ja kaebaja Väike-Paekalda OÜ kasuks summas 3437,40 eurot (koos käibemaksuga (III kd tl 42-44) ja esitanud kuludokumendid (III kd tl 45-69).Vastustajad on esitanud kohtule taotluse koos menetluskulude nimekirjaga kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks summas 5829,6 eurot (III kd, tl 70-73) ja kuludokumendid (III kd, tl 74-79) Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, on menetluskulude kandjaks kaebajad. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-52-07 ja nr 3-3-1-24-07). Kuna Korra kohase kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ettepanekute menetluse läbiviijateks on Maa-amet ja Keskkonnaministeerium, leiab kohus, et käesolev vaidlus ei välju Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi igapäevase põhitegevuse raamidest ning tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega. Seetõttu ei rahulda kohus vastustajate taotlust kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aili Maasik Kohtunik 28