Obsah (5)

§ 3§ 2§ 7§ 21§ 71

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 22.august 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1682 Haldusasi Mikitamäe valla kaebus Vabariigi Valitsuse 14.07.20

) § 2 lg 1 kohaselt on Eesti territooriumi haldusjaotus Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks, § 3 lg 1 järgi haldusüksuste nimistu kinnitab ja selles teeb muudatusi Vabariigi Valitsus. EHJS § 7 lg 1 kohaselt on haldusterritoriaalse korralduse muutmine uue haldusüksuse moodustamine või haldusüksuste arvu vähenemine. Käesolev vaidlus erineb haldusasjades 3-17-1435, 3-17-1433, 3-17-1428, 3-17-1427, 3-171454 , 3-17-1421 ja 3-17-1458 käsitletud olukordadest vaid selle poolest, et praeguses asjas ei ole vaidlustatud määrust nr 125, millega muudeti haldusterritoriaalset korraldust ning moodustati Meremäe valla, Mikitamäe valla ja Värska valla ühinemise teel uus haldusüksus nimetatusega Setomaa ja määrati sundühendatavate valdade piirid. Kaebaja on vaidlustanud üksnes määruse nr 128, millega määrati moodustatava Setomaa valla maakondlik kuuluvus ning muudeti Eesti territooriumi haldusüksuste nimistut. Seega on määrus nr 125 kehtiv osas, milles seda määrusega nr 128 ei muudetud. Samas on vaidlustatud määrus nr 128 osa Vabariigi Valitsuse otsusest Mikitamäe valla sundühendamise kohta ning määrus nr 125 ja määrus nr 128 kujutavad endast ühe tervikliku haldusterritoriaalse korralduse muutmise erinevaid elemente, mida oleks saanud reguleerida ka ühe määrusega. Seega on mõlemad määrused tehtud Vabariigi Valitsuse 15.02.2017 ettepaneku elluviimiseks, ehk sundühendamise lõpuleviimiseks haldusreformiseaduse (HRS) § 9 lg 9 p 2 mõttes. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise lõpuleviimiseks on vältimatult vajalik teha muudatused ka haldusüksuste nimistus (

§ 3

lg 1) ning määrata moodustatava valla maakondlik kuuluvus, kuna sundliidetavad vallad asuvad otsustamise hetkel erinevate maakondade territooriumil (

§ 2lg 1, § 71 lg 5).

Nimetatust tulenevalt on kohus seisukohal, et eelpool nimetatud kohtumäärustes toodud üldprintsiibid on analoogia korras kohaldatavad ka käesoleva vailduse puhul. Seejuures sarnaneb käesolev vaildus kõige enam vaildusega haldusasjas 3-17-1454, milles vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrusega nr 97 muudeti samuti moodustatava valla maakondlikku kuuluvust. Tallinna Ringkonnakohtu 19.07.2017 määrusest järelduvalt 2 kohalduvad määruses toodud printsiibid ühtsena ka määruse nr 97 selle osas suhtes, mis puudutas moodustatava valla maakondlikku kuuluvust.

1. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid eelpool viidatud lahendites, et halduskohtul puudub pädevus kohaliku omavalitsusüksuse poolt Vabariigi Valitsuse määruse, millega on muudetud haldusterritoriaalset korraldust ja moodustatud uus haldusüksus, peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks ja kaebused tagastati. Tallinna Halduskohtu 10.07.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2017 määrused eelpoolnimetatud neljas haldusasjas jõustusid 17.07.2017, Tallinna Halduskohtu 13.07.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.07.2017.a määrus jõustus 21.07.2017 ja Tallinna Halduskohtu 04.08.2017 ja Tallinn Ringkonnakohtu 14.08.2017 määrus jõustus 16.08.2017 kui Riigikohus jättis ringkonnakohtu määrustele esitatud määruskaebused menetlusse võtmata. Kohus leiab, et ka praegusel juhul tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu ning kaebuses toodud asjaolud ei anna alust vastupidiseks järelduseks.
2. Tallinna Ringkonnakohtu eelpool viidatud määrustest (sh määrusest haldusasjas nr 3-171454) tulenevalt ei ole määrus nr 128 käsitatav üldkorraldusena, vaid määrusena (s.o õigustloova aktina), mille vaidlustamine halduskohtule esitatava kaebusega ei ole võimalik. Määruste nr 3-17-1454 ja 3-17-1458 p-s 8 on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud, et Eesti haldusterritoriaalne korraldus (s.o Eesti territooriumi jagunemine haldusüksusteks) on üks tervik ning olenemata sellest, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrused puudutavad üksnes konkreetseid kohaliku omavalitsuse ükususeid, muudetakse nende ühendamisega samas ka Eesti haldusterritoriaalset korraldust püsivalt ja tervikuna (vt

§ 7lg 1 ja HRS § 2 lg 1).

Lisaks pannakse selliste määrustega paika uued piirid millest edaspidi omavalitsuslikku haldamist teostatakse (

§ 21lg 2).

Seega on vastavate määruste kujundav mõju üldise iseloomuga ega puuduta pelgalt asjaomaseid kohaliku omavalitsuse üksusi. Määrustes sisalduvaid otsustusi ei saanud seadusandja teha juba HRS vastuvõtmisel, sest nimetatud seadus reguleerib üksnes haldusreformi (sh selle käigus haldusterritoriaalse korralduse muutmise) läbiviimise aluseid ja korda, kuid sellega ei otsustatud haldusterritoriaalse korralduse muutmist, mis on

§ 71lg-te 2-6 kohaselt valdade ja linnade osas Vabariigi Valitsuse pädevuses.

Kõik Vabariigi Valitsuse määrused peavad põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 esimese lasue ja § 87 p 6 kohaselt olema antud seaduste alusel ja täitmiseks, kuid sellest ei järeldu, et määruse andmist saaks käsitada pelgalt selle aluseks oleva seaduse rekendamisena üksikjuhtumi asjaoludele. Ringkonnakohus rõhutas, et üksikaktiks ei muuda määruseid ka asjaolu, et PSJKS § 7 alusel ei saaks vastavate määruste põhiseaduslikkuse kontrolli taotleda need kohaliku omavalistuse üksused, kelle põhiseaduslikke tagatisis need ei puuduta. Samas saaks PSJKS § 6 lg 1 p 1 kohaselt nimetatud määruste põhiseadusele vastavuse kontrollimist taotleda õiguskantsler. 8. Tuginevalt eelpool toodule leiab kohus, et ehkki määrus nr 128 ei reguleeri haldusreformi läbiviimise käigus teotstavaid kõiki toimingud, vaid määratleb üksnes reformi käigus moodustatava valla maakondliku kuuluvuse ja muudatused haldusüksuste nimistus, ei puuduta määrus üksnes konkreetseid omavalitsusüksusi, vaid Eesti haldusterritooriumi haldusjaotust tervikuna. Määrusega reguleeritavad küsimused on osa läbiviidavast haldusreformist kui tervikust (

§ 3

lg 1, § 2 lg 1 ja § 71 lg 5) ja need on suunatud haldusterritoriaalse korraluse kui terviku muutmisele, eesmärgiga luua uus ja püsiv haldusüksuste jaotus. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel tuleb vältimatult muuta moodustatava valla maakondlikku kuuluvust, kui sundliidetavad vallad asusid muutmise eelselt erinevate maakondade territooriumil ning teha muudatused haldusüksuste nimistus. Seega on määruse nr 128 kujundav mõju üldise iseloomuga ega puuduta pelgalt asjaomaseid kohaliku omavalitsuse üksusi. 3

1. Määruse nr 128 liigitamist üldkorralduseks ei saa praegusel juhul iseseisvalt õigustada seegi, et vaidluse lahendamine halduskohtumenetluse korras võiks tagada puudutatud kohaliku omavalitsuse üksuste õiguste ja huvide tõhusama kaitse võrreldes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega. Olukorras, kus seadusandja ei ole pidanud vajalikuks näha HRS § 9 lg 9 p-s 2, § 71 lg-s 5 ja § 13 lg-s 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse määruste vaidlustamiseks ette eriregulatsiooni, tuleb eeldada, et vastavad vaidlused lahendatakse õigustloovate aktide vaidlustamiseks kehtestatud üldises korras (s.o põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) järgi).
2. Kuna määrus nr 128 on õigustloov akt ning HKMS § 4 lg 1 ja PSJKS § 2 punkti 1 koostoimest nähtub üheselt, et õigustloova akti vaidlustamine (sh selle kehtetuks tunnistamine või akti kehtivuse ajutine kõrvaldamine) ei ole halduskohtu, vaid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu pädevuses (vt põhiseaduse § 152 lg 2), siis tuleb Mikitamäe valla kaebus HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel tagastada.
3. Kooskõlas PSJKS §-ga 7 on Mikitamäe vallal õigus pöörduda kaebusega Riigikohtusse.
4. Võttes aluseks HKMS § 104 lg 5 punkti 2 ning asjaolu, et kaebus tagastatakse HKMS § 121 lg 1 punkti 1 alusel ja HKMS § 104 lg 7 ei kohaldu, siis tuleb kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv (toimiku lk 91) määruse jõustumisel tagastada. Kaebaja muud menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 4