Obsah (15)

§ 423§ 3§ 392§ 342§ 328§ 238§ 176§ 452§ 657§ 631§ 652§ 643§ 173§ 171§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 11. august 2017. a, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 423

lg 2 p 2) ning ülejäänud hagejate osas jätta rahuldamata või läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 2 alusel.

1. Kostja leidis, et võlausaldajate
2. oktoobri
3. a üldkoosoleku otsused ei saa isegi teoreetiliselt hagejate õigusi rikkuda, kuna võlgniku poolt
4. oktoobril
5. a esitatud ja
6. novembril
7. a täiendatud kompromissettepanekut arutati
8. novembril
9. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ja kompromissettepanek jäi vastu võtmata. Olukorras, kus puudub võlgniku esitatud ning võlausaldajate üldkoosolekul käsitlemata kompromissettepanek, on pankrotihalduril õigus 3 pankrotivara müüa sõltumata võlausaldajate
10. oktoobri
11. a üldkoosolekul tehtud otsustest. 10.

§ 3

lg 1 tulenevalt saab võlausaldaja pankrotimenetluses toimunud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustada siis, kui see otsus rikub ka selle võlausaldaja õigusi. Võlausaldajate

1. oktoobri
2. a üldkoosoleku otsused ei riku hagejate õigusi, kuna hagejad ei saa võlausaldajatena kompromissettepanekut esitada ega selle esitamist nõuda, st hagejad ei saa isegi teoreetiliselt teha toimingut, mis peataks pankrotivara müügi juhul, kui võlausaldajate
3. oktoobri
4. a üldkoosoleku otsuseid ei oleks. Kompromissettepaneku saavad esitada võlgnik ja pankrotihaldur, kui pankrotitoimkond või võlausaldajate üldkoosolek on pankrotihaldurile vastava ülesande andnud (PankrS § 178 lg 2). Kuna võlausaldajate
5. oktoobri
6. a üldkoosoleku otsus ei piira kuidagi hagejate subjektiivseid õigusi, siis ei saa hagejad seda otsust ka vaidlustada.
7. Hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse põhjendusi arvestades saab hagejate esitatud hagi eesmärgiks olla üksnes see, et pankrotivara ei müüdaks enne, kui võlgniku kompromissettepanekut on võlausaldajate üldkoosolekul arutatud. See eesmärk on tänaseks juba saavutatud – võlgniku kompromissettepanekut arutati enne pankrotivara müüki
8. novembril
9. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ning võlausaldajad jätsid kompromissettepaneku vastu võtmata.
10. Võlgniku pankrotivara on tänaseks müüdud. Pankrotivara müüdi
11. novembril
12. a välja kuulutatud enampakkumisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangul hagejate esitatud hagi eesmärki täna enam võimalik saavutada, sest hagi aluseks olnud asjaolud on ära langenud, mistõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Maakohtu otsus
13. Maakohus jättis
14. aprilli
15. a otsusega hagejate I, II, IV ja V osas hagi rahuldamata ja hageja III osas hagi läbivaatamata. Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda.
16. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei esine kohtu hinnangul antud juhul PankrS § 83 lõikes 1 nimetatud aluseid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Üldkoosoleku otsus vastab seadusele, selle tegemisel on järgitud seaduses sätestatud korda ning asjaoludest ei nähtu, et otsusega oleks rikutud võlausaldajate huve.
17. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et
18. oktoobril
19. a toimunud võlausaldajate üldkoosolek oli kokku kutsutud PankrS § 79 lg 4 nõudeid järgides. Samuti selles, et võlausaldajate üldkoosoleku otsused võeti vastu lihthäälteenamusega arvestades võlausaldajate ühiseid huve.
20. Kohus nõustus kostjaga, et PankrS § 134 lg 1 nimetatud otsuse tegemine ei eelda konkreetse kompromissettepaneku olemasolu. Võlausaldajad võivad kompromissettepaneku olemasolust sõltumatult juba ette otsustada, et pankrotihaldur võib pankrotivara müüa ka juhul, kui kompromissettepanek esitatakse.
21. Kohus tuvastas, et üldkoosolekul võeti vastavalt PankrS § 134 lg-le 1 vastu otsus, et haldur võib vara müüa vaatamata kompromissettepanekule (PankrS § 134 lg 1). Maakohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale tsiviilasjas 2-11-34725, kus leiti, et PankrS § 134 lg 1 sätestatud võlausaldajatele antud õigus otsustada vara müüa vaatamata esitatud kompromissettepanekule üheks eesmärgiks on vältida vara müügi põhjendamatut takistamist vastuvõetamatute ja süstemaatiliselt esitatavate kompromissettepanekute tegemisega. Kohus tuvastas, et
22. novembril
23. a avaldas võlgniku pankrotihaldur väljaandes Ametlikud Teadaanded pankrotivara müügikuulutuse,
24. novembril
25. a esitasid hagejad hagi ja taotluse 4 enampakkumise peatamiseks ning taotluse halduril pankrotivara müügi keelamiseks. Puudub vaidlus selles, et hagejad on võlgniku lähikondsed PankrS § 117 lg 2 tähenduses ja seepärast asus kohus seisukohale, et hagi on esitatud üksnes pankrotivara müügi takistamise eesmärgil.
26. Kuivõrd hagejate hagiavalduses esitatud nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud, jättis maakohus need rahuldamata. Hageja III osas jättis kohus hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuivõrd vastavalt Riigikohtu 30.

novembri

1. a määrusele ei ole hageja 3 võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja. Apellatsioonkaebus
2. Hagejad I, II, IV ja V esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud paluvad jätta kostja kanda.
3. Maakohus on eksinud oluliselt menetlusõiguse normide osas, kuivõrd ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega teavitanud menetlusosalisi ka eelmenetluse lõpetamisest, rikkudes seeläbi eelmenetluse regulatsiooni kogu ulatuses (

§ 392jj).

Kohus ei määranud, millises vormis asi lahendatakse, rikkudes seeläbi

§ 342lg-t 1, § 363 lg-t 1 p 4, § 403 lg-id 1 ja 3).

Hagejad taotlesid hagis asja arutamist istungil, kuid põhjendamatult ja selgitamata otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, rikkudes seeläbi

§ 342

lg-t 1, § 363 lg-t 1 p 4, § 403 lg-t 1 ja 3, samas ei toonud kohus ka välja aluseid ega põhjendusi, mis oleks võimaldanud asja lahendamist ilma istungit korraldamata. Isegi kui kohus oleks määranud asja arutamise kirjalikus menetluses, siis oleks pidanud kohus pooltele selgeks tegema, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Antud juhul ei andnud kohus hagejatele võimalust kostja seisukohale vastata, rikkudes seeläbi

§ 328lg-t 2, §i 396 ja § 436 lg-t 3.

Kohus ei määranud ka tähtaega, millal võimalik esitada viimaseid tõendeid, taotlusi ja avaldusi, rikkudes seeläbi

§ 328lg 2. 21. Kohus asus otsuses põhjendamatult seisukohale, et kostja tõlgendus Pankr

S § 134 lg 1 osas on kohane. Juhul, kui hagejatel oleks võimalik täiendavalt oma seisukohti selgitada, kas kirjalikult või istungil, oleks võinud otsus olla teistsugune, mistõttu tuleb kohtu menetlusõiguslikke rikkumisi pidada olulisteks. 22. Kostja esitas oma vastusega ka tõendeid, mille osas kohus ei küsinud hagejate seisukohti ning kuivõrd hagejad olid taotlenud asja lahendamist istungil, ei näinud ette ka vajadust esitada seisukoht ilma kohtult sellekohast nõuet ja tähtaega saamata. 23.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse.

§ 238

lg 4 kohaselt tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Antud juhul selgus alles otsusest, milliseid tõendeid kohus asja juurde võtnud on.

436 lg 3 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Seega tegi kohus otsuse selges vastuolus

regulatsiooniga ning seda tuleb pidada oluliseks rikkumiseks. 24. Samuti ei andnud kohus pooltele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks, rikkudes seeläbi

§ 176lg-t 2.

Asjaolu, et kohus otsustas hagi mitte rahuldada, ei anna alust jätta seaduses sätestatud nõuded täitmata. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et edaspidises menetluses võib kohus teha hagi rahuldamise osas teistsuguse otsuse ning siis on vajalik kulude nimekirja olemasolu. 25. Lisaks eeltoodule ei andnud kohus pooltele isegi teada, millal kohus teeb otsuse, rikkudes seeläbi

§ 452lg 3 teist ja kolmandat lauset.

Seega oli otsus pooltele 5 igati üllatuslik. Nimetatud rikkumist tuleb pidada oluliseks, kuivõrd teadmata, millal kohus teeb otsuse, ei olnud võimalik pooltel ette näha, kas on vajalik mingite menetlusdokumentide esitamine ning millal menetlus maakohtus lõpeb. Vastuse kaebusele

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse hagejate I, IV ja V osas rahuldamata ja hageja II osas läbivaatamata, kuna tegemist ei ole võlgniku võlausaldajaga. Menetluskulud palus jätta hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 tuleb jätta kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus hagejate I, IV ja V osas rahuldamata ning hageja II osas läbivaatamata.

1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et PankrS § 134 lg 1 nimetatud otsuse tegemine ei eelda konkreetse kompromissettepaneku olemasolu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlausaldajad võivad kompromissettepaneku olemasolust sõltumatult juba ette otsustada, et pankrotihaldur võib pankrotivara müüa ka juhul, kui kompromissettepanek esitatakse. See teenib võimaliku pankrotimenetluse venitamise takistamise eesmärki. Lisaks sellele on oluline, et hagejate soov, et pankrotivara ei müüdaks enne, kui võlgniku kompromissettepanekut on võlausaldajate üldkoosolekul arutatud, on menetluses saavutatud. Vaidlust ei ole selles, et võlgniku kompromissettepanekut arutati enne pankrotivara müüki
2. novembril
3. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ning võlausaldajad jätsid kompromissettepaneku vastu võtmata.
4. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega selgitab ringkonnakohus, et

§ 631

lg 1 kohaselt peab apellatsioonkaebus tuginema väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (

§ 652

) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

§ 631

lg 2 kohaselt on õigusnormi rikutud, kui mh menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui see on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et mitte iga menetlusnormi rikkumine ei peaks tooma kaasa kohtulahendi tühistamist, vaid selleks tuleb hinnata rikkumise olulisust (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 33). Menetlusnormi rikkumine on oluline eelkõige juhul, kui sellest võib sõltuda hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine, st asja sisulise lahendamise tulemus (Riigikohtu erikogu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-15, p 21;
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9). Lisaks tuleb ka menetlusliku veaga asja edasisel lahendamisel pidada silmas

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärke (Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 41).
3. Ringkonnakohus möönab, et apellatsioonkaebuse etteheited maakohtu menetluse läbiviimise osas on asjakohased, kuid seejuures ei ole hagejad põhjendanud, kuidas oleks asjas tehtud sisuline lahend võinud olla erinev sõltuvalt sellest, kas hagejatele oleks antud tähtaeg täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirja esitamiseks või kui asja oleks arutatud suuliselt kohtuistungil. Isegi kui nõustuda, et maakohus ei juhtinud menetlust kohaselt, ei nähtu apellatsioonkaebusest põhjendusi, kuidas need rikkumised on toonud kaasa lõppjärleduses väära otsuse. Teiste sõnadega – ka juhul kui maakohtu menetluslikud minetused kõrvaldada, ei näe ringkonnakohus nii 6 tuvastatud asjaolude kui ka otsuse aluseks olevate õiguslike väidete pinnalt praegusel juhul võimalust, et asjas saaks teha lõppjärelduses erineva otsuse. Seega ei mõjutanud hagejate viidatud maakohtu rikkumised asja lahendamise tulemust ega anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.
4. Vastavalt Riigikohtu
5. mai
6. a määrusele ei ole hageja II enam OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldaja. Seega on eeldused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

§ 643

lg 1 koostoimes

§ 423

lg 2 p 2 alusel täidetud ning kostja taotlus tuleb rahuldada ja apellatsioonkaebus tuleb jätta hageja II osas läbi vaatamata. 32. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda.

Kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. 33.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 34. Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7