3-16-456/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. mai 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-456 Kohtuasi I.O.i kaebus Viru Vangla 14.01.2016 otsuse nr 6-10/46568-2 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: I.O. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta I.O.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu kaebaja enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.06.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 16.11.2015 on kinnipeetav I.O. (edaspidi kaebaja) esitanud Viru Vanglale (edaspidi vastustaja) pöördumise, milles soovis teada, miks on tema turvalisuse riskiks põgenemisoht. 16.12.2015 vastuses nr 6-10/42886-2 (tl 5) teatati talle, et selle põhjuseks on Harju Maakohtu 04.12.2014 määrusest kriminaalasjas nr 1-14-10268 nähtuv katse põgeneda teda kinni pidanud politseitöötajate eest. 20.12.2015 taotluses on kaebaja pidanud vastavat hinnangut valeks ja palunud selle eemaldamist. 14.01.2016 otsusega nr 6-10/46568-2 (tl 3-4) jäeti taotlus rahuldamata. 27.02.2016 vaideotsusega nr 6-12/15-2 (tl 6-7) ei rahuldatud ka otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaiet. 1 Veel on toimikusse esitatud kaebaja riskihindamise ankeet (tl 30-52), mille osas on menetlus 04.04.2016 kohtumäärusega kinniseks kuulutatud ja individuaalne täitmiskava (tl 53-55). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
6. 01.03.2016 koostatud kaebuses (tl 1) palus kaebaja, et kohus tühistaks Viru Vangla 14.01.2016 otsuse nr 6-10/46568-2 ja teeks ettekirjutuse eemaldada tema riskihindamisest väite justkui oleks ta põgenemisohtlik. Ta väitis, et vastava väite panemine riskihindamisse üksnes Harju Maakohtu kohtumääruse ühe lause alusel on õigusvastane, ei arvesta teda iseloomustavaid materjale kogumis ja piirab õigust pääseda peale seaduses ettenähtud karistusaja ärakandmist avavanglasse. Seejuures ta väitis, et ei teadnud, et tegemist oli politseitöötajatega ning lisas, et enne vahistamist toime pandud väidetava põgenemiskatse panemine iseloomustusse on väga erandlik ja tema arvates saab põgenemise või põgenemiskatsena käsitleda vaid seda, kui inimene on üritanud põgeneda vahi alt või vanglast.
7. Vastustaja vastuses (tl 26-27) paluti kaebus rahuldamata jätta ning selgitati kinnipeetava riskihindamise eesmärkidega seonduvat. Kaebaja tõlgendust põgenemise mõistest peeti piiratuks ja ennast õigustavaks ning lisati, et vangla ei saanud 04.12.2014 kohtumääruses nr 1-14-10268 sisalduvat informatsiooni tähelepanuta jätta. Veel märgiti, et riskihinnangu koostab vastava juhendi kohaselt inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik, kinnipeetaval endal puudub õigus oma riske hinnata ja selle alusel riskitegurite muutmist või eemaldamist taotleda. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kaebusest nähtuvalt pole selle esitaja rahul sellega, et vastustaja ei nõustunud eemaldama tema riskihindamisest põgenemisohtu ning soovib saada kohtult sellele kohustavat ettekirjutust. Seega on käesolevas asjas vaja lahendada küsimus, kas vastustajal olid olemas alused vastava taotluse rahuldamata jätmiseks või tuleb talle teha ettekirjutus kaebaja riskihindamise muutmiseks tema poolt soovitud viisil.
9. Kinnipeetava riskihindamine on justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr 14 kehtestatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ (edaspidi juhend) § 3 lg 1 kohaselt tema kriminogeensete riskide vähendamise abinõusid ning nende rakendamise ajagraafikut käsitleva individuaalse täitmiskava koostamise aluseks. Täitmiskava puhul aga on tegemist soovitusliku iseloomuga programmilise dokumendiga, mis ei anna kinnipeetavale mingeid õigusi ega pane talle vahetult ka kohustusi.
10. Juhendi § 3 lg 2 kohaselt koostab kinnipeetava riskihinnangu inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik. Juhendi § 3 lg-s 4 on üles loetud kõik need valdkonnad, milliseid tuleb uue kuriteo toimepanemist soodustavate asjaolude ja kinnipeetavaga seotud ohtude määratlemiseks analüüsida. Juhendis ega üheski muus vangistusalases õigusaktis pole kinnipeetavast tuleneda võivaid ohte defineeritud. Seega on nii nende sisustamine kui konkreetsete kinnipeetavaga seotud asjaolude tähenduse üle otsustamine üksnes vastava ametniku pädevuses, kellel tuleb kinnipeetava kohta kogutud andmete alusel anda tulevikku suunatud hinnang temaga seotud riskide tõenäosusele. Seejuures on piisav, kui hindajal on tekkinud mingist kinnipeetava varasemast käitumisest, tema iseloomuomadusest või mistahes muust sarnasest asjaolust lähtuvalt põhjendatud kahtlus, et vastav risk eksisteerib. Kinnipeetaval endal puudub õigus oma käitumist, iseloomu ja neist tulenevaid riske hinnata ning määrata seda, millised asjaolud tähendust omavad ning kas ja kuidas täpselt nad hinnanguid mõjutavad. Seetõttu pole tal õigust nõuda ka seda, et riskihindamisest kõrvaldataks hinnangud, milliseid ta õigeks ei pea või mis talle ei meeldi. 2
11. Mistahes liiki hinnangu andmine on loomult subjektiivne, kuid põhjendamatu saab see olla vaid siis, kui on kujundatud ilmselgelt meelevaldselt või ebaõigete faktiliste asjaolude alusel. Käesolevas asjas pole tegemist niisuguse olukorraga. Kaebaja teabenõudele antud vastuse kohaselt põhjustas põgenemisohu välja toomise ühe temast tuleneva riskina Harju Maakohtu 04.12.2014 kohtumääruses nr 1-14-10268 sisalduv. Nimetatud määrusest nähtub selgelt, et kaebaja üritas teda kinni pidama tulnud politseitöötajaid nähes põgeneda. Isiku käitumine tema kinnipidamisel on paratamatult üheks teda iseloomustavaks asjaoluks ning on iseenesest mõistetav, et hindaja ei saanud jätta vastavat teavet oma hinnangute kujundamisel arvestamata.
12. Kaebaja väidetel võtab põgenemisohu välja toomine riskihinnangus temalt võimaluse peale poole või kahe kolmandiku karistusaja ära kandmist karistuse jätkamiseks avavanglas. VangS § 20 lg 1 sätestatu võimaldab küll kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse, kuid üksnes tingimustel, et ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ja tema suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. VangS § 16 lg 1 p 2 kohaselt võidakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas muuhulgas ette näha ka tema avavanglasse ümber paigutamine. Kaebaja kohta 29.09.2015 koostatud individuaalses täitmiskavas on vastav võimalus ette nähtud, kuid see saab tal tekkida alles 02.06.
14. Siinkohal väärib tähelepanu veel ka see, et VangS § 16 lg 3 kohaselt muudetakse ja täiendatakse täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule ning juhendi § 4 lg 3 kohaselt on täitmiskava täitmisperiood üksnes üks aasta arvates selle kinnitamisest. Seega pole individuaalse täitmiskava ega selle koostamise aluseks oleva riskihindamise puhul tegemist mitte kinnipeetava edasist elu määravate lõplike, vaid üksnes ajutist iseloomu omavate dokumentidega. Kuna individuaalse täitmiskava peamiseks eesmärgiks on eelnevalt juba käsitletu kohaselt kinnipeetavast tulenevate riskide vähendamine, tähendab mingi konkreetse riski välja toomine täitmiskavas, et seda hakatakse kavaga hõlmatud perioodi jooksul maandama.
15. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 3