KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. mai 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-535 Kohtuasi N.S. kaebus Vaiva

-le, kuid tulnuks arvestada ka AÕSRS § 14 sätestatut ning juhul kui ehitised olid ehitatud pärast 01.01.2003 sai korraldada järelevalve menetluse alles peale ehitise auditi saamist. Veel väitis kaebaja, et pole arusaadav, mida pidas menetleja silmas kasutades resolutsioonis terminit üldkasutatav maa-ala, jääb selgusetuks, mida peab ta korrastama, kuna MTÜ-l Ehavalgus pole kinnistusraamatu andmetel omandis kinnistuid ning viidatud on kehtetule ranna ja kaldakaitse seadusele. Täiendavalt märkis ta ära veel, et ettekirjutuses puuduvad kaalutlused ja viited sellele, kus ja millisel viisil saaks tutvuda selle tegemisel kasutatud dokumentidega ning lisaks jääb ebaselgeks ka sunniraha rakendamise hoiatus. 27.04.2016 esindaja vahendusel edastatud arvamuses (tl 101-102) märkis kaebaja täiendavalt varasemalt juba esitatule, et vaidlustatud haldusakti parandamine ei muuda seda selgeks ega üheselt mõistetavaks ning lisaks on tegemist ka selle sisu ja aluste muutmisega, mis tuli teha iseseisva haldusaktiga. Ühtlasi teatas ta, et on kulutanud õigusabile kokku 864 eurot koos käibemaksuga.

1. Vastustaja vastuses (tl 15-17) paluti kaebus rahuldamata jätta, kuid tunnistati siiski mõningaid ebatäpsusi ja edastati nende parandamise kohta antud dokument. Ettekirjutuse resolutsiooni peeti üheselt mõistetavaks väites, et selles on olemas viide haldusakti lisaks olevale dokumendile ning lisati, et kaebajale selgitati menetluse käigus, millised ehitised tal lammutada tuleb ja ta tunnistas need omaks. Veel märgiti, et kuna ranna ja kalda kaitsevööndis kehtiv ehituskeelu piirang ei võimalda ehitisi seadustada, polnud kaalutlemise võimalust ja sai teha ainult lammutamise otsuse. Ehitise püstitamise aja osas väideti, et see märgiti erastatava vara üleandmise-vastuvõtmise akti ja kinnistu müügilepingu koostamise vahele jääva ajavahemikuna, kuna konkreetset aega polnud võimalik tuvastada. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas vajavad lahendamist küsimused, kas vastustajal oli olemas õiguspärane alus selleks, et kohustada kaebajat lammutama tema poolt vallasasjana omandatud ehitised ning kas vastav menetlus viidi läbi ja haldusakt vormistati kooskõlas kõigi seadusest tulenevate nõuetega. 2 5.

§ 19

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas selle vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Pooled ei ole kahtluse alla seadnud seda, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud sauna ja paadigaraaži puhul on tegemist

§ 3

lg 1 mõistes ehitistega, millised on jõudnud kaebaja omandisse 03.04.2009 sõlmitud müügilepingu esemeks olevast kinnistust eraldi asuvate päraldistena. 6. Vaidlusalused ehitised asuvad Narva jõe kaldal reformimata maa-alal, mida kasutab väidetavalt MTÜ Ehavalgus (varasemalt AÜ Tihhaja Zavod).

RS § 15 lg 2 ja MRS § 31 lg 2 tulenevalt on niisuguse maa omanikuks ehitusseaduse mõttes maavanem või Maa-amet vastavalt oma pädevusele. Ida-Viru maavanema poolt vastustaja päringule 11.12.2015 antud vastusest nr 8-3/2015/3573-2 nähtuvalt pole nimetatud maa-alale maakasutusõigust antud. Juba aastatel 1981 ja 1986 tuvastati, et kõik Narva jõe ääres asuvad ehitised, sealhulgas ka kooperatiivi Tihhaja Zavod omad, on püstitatud omavoliliselt ilma kooskõlastatud ehitusprojektide, ehituslubade ja maa-alade eralduseta. Hiljem on alustatud ehitiste seadustamisega. Septembris 1999 KÜ Modul koostatud AÜ Tihhaja Zavod planeerimis- ja hoonestusprojektist, selle asendiplaanist ja projekti lisaks olevast lammutatavate koonete asendiplaanist selgub aga, et käesoleva vaidluse põhjuseks oleva sauna ja paadigaraaži asukohta ei näinud projekt ette mingeid ehitisi, küll aga tuli seal juba olemas olnud ehitised lammutada, sest projekti seletuskirja väidetel ei vastanud need veekaitse normidele. Kahe lammutamisele määratud ehitise asukoht lammutatavate hoonete kohta koostatud plaanil vastab täpselt sellele, mis on vaidlusaluse ettekirjutuse lisaks oleval ortofotol ära märgitud ehitiste A ja B asukohana. 10.11.2015 koostatud menetlusprotokolli antud seletuses on kaebaja tunnistanud nimetatud ehitised omaks ning ettekirjutuse resolutsiooniga palutakse tal lammutada just need.

1. Kohtutoimikutesse esitatud kaardimaterjalidest ja fotodest nähtuvalt paiknevad mõlemad vaidluse põhjuseks olevad ehitised Narva jõe kaldal otse veepiiril. Alates 01.04.1995 kuni 09.05.2004 kehtinud RanKS § 9 lg 3 p 3 tulenevalt kehtis üle 25 km2 suuruse valgalaga jõe rannal ja kaldal ehituskeeluvöönd laiusega 50 meetrit tavalisest veepiirist ning uute hoonete ja rajatiste ehitamine oli selle mõjualas üldse keelatud. Praegu on sama sisuga piirangud sätestatud LKS § 38 lg 1 p-s 4 ja lgs
2. Interneti vahendusel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on Narva jõe valgala suuruseks 56 200 km2 ning 17 100 km2 sellest paikneb Eestis. 08.12.1999 väljastatud ehitusloale nr 19 tehtud märkest nähtuvalt on vastustajale eelnimetatud piirang teada olnud ning ta on selle ehitusloa saanud AÜ-le Tihhaja Zavod ka teatavaks teinud. Tol ajal kehtinud PES § 40 lg 1 võimaldas küll kuni 12 m2 ehitusaluse pinnaga ühekordset elamiseks mitte kasutatavat tehniliste funktsioonideta hoonet ehitada ilma ehitusprojekti ja ehitusloata, kuid nõudis kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Käesolevas asjas ei kinnita miski kohtule esitatust, et vaidlusaluste ehitiste kohta oli niisugune nõusolek antud ning eelnevalt juba osundatud projekti seletuskirjas ja lammutatavate hoonete asendiplaanis sisalduva tõttu oleks selle olemasolu ka äärmiselt vähetõenäoline. 8.

§ 130

lg-s 2 ja § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu annab kohalikule omavalitsusele õiguse kontrollida ehitiste nõuetele vastavust ning otsustada nende lammutamine. Seejuures on eelistatud olukorrad, kui ehitis ei vasta nõuetele ja sellega kaasneb oluline või kõrgendatud oht või kui ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida pole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Vaidlusalused ehitistega seonduvat on võimalik samastada nimetatud olukordadega. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei vasta kaebajale kuuluv saun ja paadigaraaž maakasutusõiguse ja ehitusloa või ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu nõuetele. Lisaks asuvad need Narva jõe 3 ehituskeeluvööndis ning on juba aastal 1999 tunnistatud veekaitse normidele mittevastavuse tõttu lammutamisele kuuluvateks. Toimikusse esitatud MTÜ Ehavalgus juhatuse esimehe 15.04.2015 taotlus riikliku järelevalve läbiviimiseks ja 21.10.2015 paikvaatluse akti tehtud märge viitavad, et kaebaja omanduses olevate õigusliku aluseta püstitatud ehitiste lammutamiseks on antud korraldus veel ka 26.10.2010 ning selle mittetäitmine takistab maade erastamist. Ühtegi nimetatud puudustest pole võimalik vähendada ega leevendada ehitiste seadustamisega, mistõttu sai ainuvõimalikuks lahenduseks olla nende lammutamise kohta veelkordse korralduse andmine.

RS §-s 28 sätestatu võimaldab küll anda enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisele teatud tingimustel ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamine või ehitise kasutamine teavitatuks, kuid ei ole antud juhtumi puhul kohaldatav, sest eelnevalt juba käsitletud LKS § 38 lg 1 p 4 ja lg 3 keelavad ehitamise ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, mistõttu ei ole võimalik seal asuvat ehitist ka seadustada. Isegi juhul kui vastustaja oleks lammutamise korralduse andmise asemel soovinud välja anda kaebaja omanduses oleva sauna ja paadigaraaži seadustamist võimaldavat ehitusluba või kirjalikku nõusolekut, ei saaks see anda alust pidada nimetatud ehitisi õiguspärasteks. LKS § 38 lg 9 näeb nimelt ette, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda keelus ehitamist vastuolus samas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, ehitamise õiguspärasuse osas õiguspärast ootust. 9. KorS § 28 lg 1 annab pädevale korrakaitseorganile õiguse panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega kohustus korrarikkumise kõrvaldamiseks ja hoiatada teda selle määratud tähtaja jooksul täitmata jätmise korral haldussunnivahendite kohaldamise eest. KorS ei näe ette mingeid nõudeid niisuguse ettekirjutuse sisule ja vormile. Neid ei tulene ka

-st. Seega kuuluvad kohaldamisele HMS §-des 54, 55, 56 ja 57 haldusakti kohta sätestatud üldised nõuded. Vaidlusalune ettekirjutus vastab neile, sest on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel, selles on olemas nii üksikasjalik faktiliste asjaolude kirjeldus, viited kohaldatud õigusaktide konkreetsetele sätetele kui ka selgitused selle kohta, millisel põhjusel ei saa ehitisi seadustada, vaid tuleb lammutada ja miks peab seda tegema just kaebaja. Resolutsioon on koos ettekirjutuse lisaks oleva ortofotoga selge ja üheselt mõistetav, sest selle järgi on igal tavaliselt mõtleval inimesel võimalik täpselt aru saada, millised kaks ehitist tuleb kaebajal lammutada, millise maa-ala peab ta heakorrastama, missugusteks tähtaegadeks tuleb kõike seda teha ja olemas on ka vaidlustamisviide. Asjaolu, et seejuures on kasutatud õiguslikust seisukohast ebakorrektset väljendit „MTÜ Ehavalgus üldkasutatav maa-ala“, ei muuda ettekirjutust ebaselgeks ega saa kuidagi raskendada selle täitmist, sest täiendavalt on heakorrastatav ala määratletud selgelt ka kui koht Narva jõe kaldal, kus paiknevad need kaebajale kuuluvad paadigaraaž ja saun, millised palutakse lammutada. Lisaks on vastustaja oma 04.04.2016 dokumendiga nr 22.6-15 lisanud ettekirjutuse resolutsiooni vastavatesse punktidesse ka koordinaadid, millised aitavad täpsustada kohustuste täitmise täpset kohta. Kaebaja menetlusse kaasamise ning talle selgituste ja vastuväidete esitamise võimaluse andmisega on järgitud HMS-s sätestatud menetluse üldist korda ning miski kohtule esitatust ei kinnita tema põhiseadusest tulenevate õiguste, otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete või õiguse üldiste põhimõtete rikkumist menetluse käigus. 10.

§-s 133 kehtestatuga on seaduseandja andnud korrakaitseorganile õiguse rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebajale tehtud ettekirjutuse punktis ära toodud sunniraha rakendamise hoiatus lähtub sellest ülemmäärast. Asjaolu, et hoiatuse alusena on ära märgitud üksnes üldine viide KorS § 28 lg-le 2, võib küll veidi raskendada ettekirjutusest aru saamist, kuid ei muuda seda õigusvastaseks ega kontrollimatuks. 11. Kaebuses heidab selle esitaja vastustajale ette, et ettekirjutuse kohaselt on vaidlusalused ehitised rajatud ajavahemikul 12.08.1999 kuni 03.04.2009, kuigi niisuguseks järelduseks puuduvad 4 põhjendused. Ehitiste rajamise aja täpset tuvastamist peab ta õigusaktide erinevate reguleeringute tõttu oluliseks, sest ainult see võimaldab tema arvates tuvastada nende õiguspärasuse. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et

RS § 27 lg 3 näeb enne ehitusseadustiku jõustumist ehitatud ehitisregistrisse kandmata ehitiste väljaselgitamisel ette, et kui omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, peetakse ehitis ehitatuks pärast ehitusseaduse jõustumist. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kumbagi ettekirjutuses nimetatud ehitist ei ole kantud ehitisregistrisse. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid nende ehitamise aja kohta ja väidab, et ei tea, kuna on nad ehitatud. Vastustaja tegutsemise vahetuks eesmärgiks pole küll olnud ehitisregistrisse kandmata ehitise väljaselgitamine, kuid selle kohta sätestatut saab siiski kohaldada, mistõttu ei ole ettekirjutuses toodud ehitamise aja määratlemine iseenesest vale. Käesoleval juhul ei oma aga ehitiste püstitamise täpne aeg olulist tähendust ning määravaks on vaid see, et tegemist on enne ehitusseadustiku jõustumist ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, milliseid pole nende asukoha tõttu võimalik seadustada. Vastav põhjendus on ettekirjutuses olemas ning selle juurde lisatud viide praeguseks kehtetule RanKS §-le 9 ei ole iseenesest vale. Asjaolu, et ettekirjutuse tegemisel jäeti lisamata viide LKS § 38 lg-le on küll puudus, kuid asja otsustamist pole see mõjutanud ega muuda otsuse sisu kontrollimist ka võimatuks. HMS § 58 tulenevalt saavad aluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks anda ainult niisugused menetlus- või vorminõuete rikkumised, millised võisid mõjutada asja üle otsustamist. Sama põhimõte kehtib ka halduskohtus tühistamisnõude suhtes. 12. Arusaamatuks jäävad kaebuse viited

RS § 4 ja AÕSRS §-le 14. Esimesena nimetatu käsitleb varem kehtinud maakonnaplaneeringu ülevaatamise kohustust ega saa olla üldse asjasse puutuv. AÕSRS § 14 lg-st 1, 2 ja 3 tulenevalt on maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki oluline osa, ehitise omanik ei saa selle alust maad erastada ning maa omaniku nõusolekuta ehitamise puhul on omanikul on õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul. Asjaolu, et AÕSRS § l4 lg 1’ kohaselt saab ehitusloana käsitleda ka enne 01.11.1991 koostatud ja kehtinud korras kinnitatud tüüpprojekti või ehitusprojekti, käesoleval juhul mingit tähendust ei oma, sest kaebaja pole väitnud ega tõendanud vastava projekti olemasolu. Kuna eelnevalt tuvastatu annab selge aluse järelduseks, et vaidlusalused ehitised olid olemas juba aastal 1999, on asjakohatu

RS § 29 lg-tele 6 ja 7 tuginev kaebuse väide, et järelevalve menetluse sai korraldada ainult ehitise omaniku poolt tehtava auditi alusel.

1. Lisaks kõigele muule heidab kaebaja vaidlusalusele ettekirjutusele ette ka seda, et puuduvad viited, kus ja mis viisil võiks selles esitatud dokumentidega tutvuda ja neist koopiaid saada. Dokumentidega tutvumist reguleerib HMS § 37, mille lõiked 1, 2, 3 ja 4 näevad ette, et üldreeglina on igaühel vastav õigus olemas, selle realiseerimine toimub üldjuhul haldusorgani tööruumides ametiisiku juuresolekul ning dokumentidest on võimalik avaliku teabe seaduses sätestatud korras õigus saada ka väljavõtteid või koopiaid. Seaduseandja pole kehtestanud nõuet, et vastavad selgitused peavad sisalduma haldusaktis. Kuna dokumentidega tutvumise õigus on HMS § 37 lg-st 1 tulenvalt menetlusosalisel igas menetlusstaadiumis, ei saaks selle selgitamine alles menetlust lõpetavas dokumendis ka kuidagi õigustatud olla.
2. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Samal alusel pole võimalik hüvitada ka õigusabi kulu. Vastustaja ei ole oma menetluskulude kohta taotlust esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5