Obsah (4)

§ 44§ 30§ 31§ 6

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ta

) § 44 lg-st 4 nähtub ammendav loetelu ning selles ei sisaldu poliitilisi erakondi ega annetusi.

1. Tartu Vangla jättis 09.05.
2. a vaideotsusega nr 1-11/108-2 rahuldamata M. Saare vaide Tartu Vangla 06.04.
3. a otsuse tühistamiseks. Vangla selgitas, et tal puudub kohustus võimaldada vanglaväliseid (vangistusega mitteseotud) ülekandeid isikutele ja asutustele, mis ei ole sätestatud

§ 44

lg-s 4 ning kuna poliitilised erakonnad kõnealusesse loetellu ei kuulu, oli ülekandest keeldumine põhjendatud ja kooskõlas kehtiva seadusandlusega.

1. M. Saar esitas 25.05.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Vangla 06.04.
2. a otsus nr 6-24/2139-2 ja 09.05.
3. a vaideotsus nr 1-11/108-2 ning kohustada Tartu Vanglat kandma tema vanglasiseselt isikuarvelt 6,07 eurot Erakond Isamaa ja Res Publica Liit arvelduskontole ja lisama selgitusse teksti „Annetus Mart Saar 36605145719 Kogu vanglas teenitud palk
4. aasta jooksul. Tunnustus Eesti riigi viimisel esimeseks Euroopa Liidus retsidiivsuse tasemel“. Lisaks taotles kaebaja preventiivselt keelata Tartu Vanglal sekkuda tema ülekannetesse, mida ta soovib teostada annetusena seadusega lubatud piirides tulevikus. Kaebaja palus tasutud riigilõiv 15 eurot mõista Tartu Vanglalt välja ja kanda tema isikuarvele.
5. Tartu Halduskohus tagastas 02.08.
6. a määrusega M. Saare kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Määruse põhjendused:

§ 44

lg 2 regulatsioonist tulenevalt on kinnipeetava isikuarvele laekunud summade kasutuseesmärk määratletud seadusandja poolt. Kinnipeetava töötasuna laekuv summa tuleb jaotada vastavalt

§ 44

lg-le 2.

ega vangla sisekorraeeskiri (VSkE) ei sätesta kinnipeetavale subjektiivset õigust käsutada rahalisi vahendeid erinevalt seaduses sätestatust, s.h teha vanglasiseselt isikuarvelt annetusi poliitilistele erakondadele. Kaebaja vanglas teenitud töötasu käsutamise piirang on vangistuse täideviimise eesmärki kandev ning puudub alus tõlgendada

-i sätteid kaebaja soovitud viisil.

-i kommenteeritud väljaanne (lk 128) toetab seisukohta, et vanglasiseseks kasutamiseks mõeldud raha võib kinnipeetav kasutada eeskätt sisseostudeks

§-s 48 reguleeritud korras. Erandina on kinnipeetavatele antud õigus vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust (

§ 30lg 2).

Kinnipeetavale ei ole antud õigust nõuda vanglalt muude

§ 44lg-s 4 nimetamata ülekannete tegemise võimaldamist.

Kinnipeetavale loodud vanglasisene isikuarve on vangistuse täideviimisprotsessis kasutatav instrument ning isikuarvel oleva raha kasutamise kord on kehtestatud lähtudes vangistuse täideviimise eesmärkidest. Avalikus õiguses valitseva üldpõhimõtte kohaselt on avalikus õiguses lubatud üksnes see, mis on seaduse alusel lubatav. Tartu Vanglal ei ole õigust kinnipeetava soovil suunata isikuarvel olevaid summasid teisiti, kui regulatsioon ette näeb. Seega on vangla õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse rahuldamata ning kohus ei saa kohustada vanglat sooritama toimingut, milleks puudub õiguslik alus. Seega tuleneb vangla keeldumine kehtivast õigusest ning kaebuse eduväljavaated on ilmselgelt olematud. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja saab avaldada arvamust ja annetada raha vastavalt oma veendumusele, käsutades oma rahalisi vahendeid väljaspool vanglat, kuna seadusega on lubatud vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid saata kinnipeetava perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda kinnipeetava arvelduskontole pangas (

§ 44

lg 4) ning kuigi kinnipeetavatel ei ole juurdepääsu Internetile (

§ 31

¹), ei ole neil piiratud volituste andmine oma rahaliste vahendite haldamiseks ja seeläbi teha annetusi. Kohtule ei jäänud mõistmata kaebaja iroonia töötasu suuruse üle, mistõttu ei ole vangla keeldumisega piiratud ka kaebaja põhiõigusi, mille rikkumise tõkestamise sooviga kaebust põhjendatakse. Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 alusel, siis ei tagastata riigilõivu vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 2. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. M. Saar esitas 17.08.2017 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 02.08.2017. a määrus ja saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjendused: Määrusest ei selgu

§ 44lg 4 piirangute eesmärk ega proportsionaalsus taotletava eesmärgi suhtes.

Arusaamatuks jääb selle keelu eesmärk vangistuse eesmärgi (

§ 6

) 2 mõistes.

§ 44

ei sätesta imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (s.h rahalisi nõudeid) ja käsutada neid vahendeid nii väljaspool vanglat kui ka vanglas kooskõlas

§-ga 44. Kohus pidi hindama ka

§ 44lg 4 põhiseaduspärasust.

Erand on ka

§ 31

lg-d 3 ja 4, sest

§ 44

lg 4 nimekirjas ei ole kajastatud vangla õigust kanda kinnipeetava raha üle vangla arvele elektrienergia tarbimise eest. Kohtu ja vangla arvamusest lähtudes on riigilõivu tasumiseks makse tegemine ebaseaduslik, kuna

§ 44

lg 4 antud ülekannet ei luba ja

-i teised paragrahvid erandit ei loo. Kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge ja kaebajal on võimalik eesmärk saavutada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et M. Saare määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 02.08.
3. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei ole määruse tühistamise aluseks. Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on vanglas karistust kandev kinnipeetav. Seega on kaebaja kinnipeetavana allutatud vanglas kehtivale korrale (s.h piirangutele). Kaebaja on määruskaebuses õigesti märkinud, et

§ 44

ei sätesta imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (s.h rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat. Vastupidist eeltoodule ei ole ka halduskohus vaidlustatud määruses väitnud. Eeltoodut on Riigikohus sedastanud ka 10.10.2013. a otsuses nr 3-3-1-38-13 (p 24). Kaebaja aga jätab asjas tähelepanuta, et vanglal puudub õigus eirata

§-s 44 sätestatud regulatsiooni, mis näeb ette kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi.

§ 44

lg 2 kohaselt kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50% rahaliste nõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50% ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena.

§ 44

lg 4 kohaselt kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käeoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas.

§ 44

lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib isikuarvele laekunud summade käsutamisele (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Seega

§ 44

annab õiguslikud alused kinnipeetava rahaliste arvelduste korraldamiseks vanglasisese isikuarve kaudu (

, kommenteeritud väljaanne, L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Juura 2014, lk 128). Kinnipeetaval on õigus kasutada 30% isikuarvel olevast rahast vanglasiseseks kasutamiseks ning kinnipeetava soovil võib tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid kasutada ka rahaliste nõuete täitmiseks (

§ 44

lg 4).

§ 44

lg 2 mõttes on rahalisteks nõueteks igasugused kinnipeetava vastu olevad tunnustatud rahalised nõuded. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et käesoleval juhul ei ole kaebaja soovinud kasutada enda isikuarvel olevat raha ühegi rahalise nõude täitmiseks ega ole soovinud lasta kanda raha enda pereliikmele või ülalpeetavale või kontole pangas, vaid ta on soovinud, et tehtaks ülekanne poliitilisele erakonnale. Kuna Tartu Vanglal ei ole õigust suunata kinnipeetava isikuarvel olevaid summasid teisiti, kui

§ 44

regulatsioon ette näeb, siis on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebuse eduväljavaated on ilmselgelt olematud ning kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastamisele. 3 10. Kaebaja väitel ei ole kohus hinnanud

§ 44lg 4 põhiseaduspärasust.

Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Kaebaja on kaebuses väitnud, et Tartu Vangla piirab tema põhiseaduslikke õigusi ja nende õiguste teostamist. Seega tegemist on kaebaja õigusliku põhjendusega, millele halduskohus on andnud endapoolse seisukoha vaidlustatud määruse põhjendava osa p-des 6 ja 7, märkides kokkuvõttes ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et vangla keeldumisega ei ole piiratud kaebaja põhiõigusi. 11. Kaebaja väide, et vanglal ei ole õigust kanda kinnipeetava raha üle vangla arvele elektrienergia tarbimise eest, ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohane ning on ka ringkonnakohtu hinnangul väär. Nimelt

§ 31

lg 3 järgi elektriseadmete kasutamise kulud katab kinnipeetav ning lg 4 järgi elektriseadmete kasutamise kulude määrad, nende arvestamise ja hüvitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Vastav kord on sätestatud VSkE-s, mille § 593 lg 1 näeb ette, et koos elektriseadmete kasutamise loa taotlusega teeb kinnipeetav vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Eeltoodust lähtuvalt on elektrienergia tarbimise eest tekkiva kulu kandmiseks ette nähtud eraldi kord ning loa taotlemisel elektriseadme kasutamiseks esitab kinnipeetav ühtlasi vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Seega on eelmainitud olukorras vanglal õigus kinnipeetava enda taotluse alusel arvata tema isikuarvelt elektrienergia tarbimise eest vastav kulu maha. 12. Kaebaja toodud näide riigilõivu tasumiseks makse tegemise ebaseaduslikkuse kohta ei ole ka käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohane, kuivõrd vangla ei ole keeldunud käesolevas asjas üle kandmast riigilõivu kaebaja soovil. Kaebaja arusaam on ringkonnakohtu hinnangul iseenesest ka väär. Kaebaja jätab tähelepanuta, et tema poolt esitatud kaebuse puhul on tegemist riigilõivuseaduse kohaselt lõivustatud toiminguga, seega on kaebaja seaduse kohaselt kohustatud tasuma riigilõivu. Eelnevat arvestades on vanglal

§-s 44 sätestatust juhinduvalt õigus teha riigilõivu tasumiseks ehk kui rahalise nõude täitmiseks kinnipeetava isikuarvelt kandeid.

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M. Saare määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.08.
2. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel