← Eesti

3-16-385/35

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 17.08.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-385 Hald

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-16-385 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 30.10.2015 Techno City Eesti OÜ-le (TCE) korralduse nr 12.2-3/021683-52 dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks seoses TCE poolt perioodidel juuli 2013 kuni aprill 2014 ning juuni 2014 käibedeklaratsioonis deklareeritud andmete õigsuse kontrolliga. TCE-d hoiatati, et korralduse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha, mille suurus on kirjaliku teabe andmata jätmise esimesel korral 200 eurot ning dokumentide esitamata jätmise korral 200 eurot. Maksuhaldur pikendas korralduse täitmise tähtaega kuni 21.12.
  2. MTA määras 22.12.2015 korraldusega nr 12.2-3/021683-57 TCE-le 30.10.2015 korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 400 eurot ning andis uue tähtaja korraldusega pandud kohustuste täitmiseks. TCE esitas MTA 22.12.2015 korraldusele vaide, mis jäeti MTA 26.01.2016 vaideotsusega nr 6-1/3159-2 rahuldamata.
  3. MTA tegi 01.12.2015 TCE-le korralduse nr 12.2-3/035039-3, millega laiendas kontrollitavat perioodi ning kohustas TCE-d esitama dokumente augustis 2015 kuni oktoobris 2015 toimunud majandustehingute kohta. Korralduse täitmise tähtajaks oli 07.12.2015 ning TCE-d hoiatati, et korralduse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha esimesel korral 350 eurot. MTA määras 08.12.2015 korraldusega nr 12.2-3/035039-4 TCE-le 01.12.2015 korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 350 eurot. TCE esitas MTA 08.12.2015 korraldusele vaide, mis jäeti MTA 21.01.2016 vaideotsuse nr 61/3148-4 rahuldamata.
  4. Techno City Eesti OÜ esitas 22.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebused MTA 22.12.2015 ja 08.12.2015 korraldustega määratud sunniraha rakendamise keelamiseks (haldusasjad nr 3-16-385 ja 3-16-388). Tallinna Halduskohus liitis 06.09.2016 määrusega kaebused ühte menetlusse (liidetud asja nr 3-16-385). Korraldustest ei ole võimalik aru saada, miks määrati sunniraha niivõrd suures ulatuses, miks ei tehtud meeldetuletust dokumentide ja selgituste esitamiseks ning millised dokumendid ja selgitused on kaebaja esitamata jätnud. Dokumentide esitamist ja küsimustele vastamist takistas kaebaja juhatuse liikme haiguslehel viibimine ja korraline puhkus. Kaebaja esitas vastused maksuhaldurile kohe pärast juhatuse liikme tööle naasmist. Maksuhaldur jättis alusetult hindamata maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 64 tuleneva õiguse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest. Selle õiguse kasutamist võib avaldada ka teoga – nt isik ei vasta maksuhaldurile.
  5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et korraldused olid õiguspärased. Maksuhaldur pikendas 31.10.2015 korralduse täitmise tähtaega kaebaja 2

(5)3-16-385 taotlusel mitmeid kordi selliselt, et kaebajal oli võimalik korraldust täita 50 päeva. 01.12.2015 korralduse osas teavitas kaebaja revidenti juhatuse liikme puhkusel viibimisest alles pärast sunniraha määramise korralduse andmist. Arvestades, et kaebaja sai 01.12.2015 korralduse kätte samal päeval, oli tal piisavalt aega esitada tähtaja pikendamise taotlus. Töövõimetuslehe ja puhkuse vahele jäi 3 päeva.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 09.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. MKS § 67 lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib MKS §-des 60-62 nimetatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt MKS §-dele 128-
  2. Sunniraha kohaldamise kohta on Riigikohus 22.04.2015 otsuses nr 3-3-1-72-14 selgitanud, et sunniraha tasumise nõudega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. Maksuhaldur leiab õigesti, et sunniraha määramise eeldused on antud juhul täidetud. Vaidlus puudub, et nii 30.10.2015 kui 01.12.2015 korraldused on kaebajale teatavaks tehtud ning kehtivad haldusaktid. Maksuhaldur on kaebajat eelnevalt hoiatanud sunniraha kohaldamisest, sh selle suurust puudutavas osas ning kaebaja pole korraldustes nõutud dokumente ja teavet maksuhalduri poolt määratud tähtaegadeks esitanud. Seega tekkis maksuhalduril õigus asuda kaebajalt sunniraha sisse nõudma. Kaebaja väitel takistas korralduste täitmist juhatuse liikme haiguslehel viibimine ja korraline puhkus. Äriühingu juhatuse liikme eemal viibimist ei saa alati lugeda põhjuseks, mis välistaks automaatselt äriühingu seaduslike kohustuste täitmata jätmise. Äriühingul on võimalik kasutada maksumenetluses esindajat. Maksuhaldur on arvestanud kaebaja juhatuse liikme haiguslehel viibimisega (10.11.-19.11.2015) ning pikendanud 30.10.2015 korralduse täitmise tähtaega kuni 07.12.
  3. Samuti on maksuhaldur arvestanud juhatuse liikme puhkusega. 50 päeva on piisav aeg 30.10.2015 korraldusega pandud kohustuste täitmiseks. Puudub vaidlus, et 01.12.2015 korralduse sai kaebaja kätte samal päeval, ta ei taotlenud korralduse täitmise tähtaja pikendamist ning puhkusest teavitas maksuhaldurit alles 09.12.2015 ehk pärast 08.12.2015 korraldusega sunniraha määramist. Põhjendamata on kaebaja väide, et maksuhaldur jättis hindamata tema ja juhatuse liikme õiguse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vastavalt MKS § 64 lg 1 p-dele 5-
  4. Enese mittesüüstamise õiguse kasutamist peab maksukohustuslane põhjendama ning selline põhistus peab olema kontrollitav. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, et maksuhaldur oleks 3
(5)3-16-385 dokumentide ja teabe esitamata jätmist pidanud tõlgendama enese mittesüüstamise õiguse kasutamisena. Käesoleval juhul ei esine ka ATSS § 8 lg-tes 2 ja 3 nimetatud aluseid, mis välistaksid sunnivahendi kasutamise. Kohaldatud sunniraha suurus on proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Techno City Eesti OÜ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 09.12.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Vaikimisõiguse kasutamiseks peab olema reaalne süüteomenetluse oht. Reaalse ohu olemasolu ei sõltu mitte menetluse alustamisest, vaid lähtuda tuleb siseriiklikust õigusest, olemasolevast praktikast ja seaduses isikutele võimaldatud garantiidest. Uurimispõhimõte kohustab kohut välja selgitama, kas süüteomenetluse alustamine kaebaja suhtes on võimalik. Kohus oleks pidanud välja selgitama vastustaja seisukoha tehingute võimaliku näilikkuse osas. Kui maksuhaldur leiab, et tehingud on näilikud, siis sellest võib tuleneda kaebaja süüteovastutus. Kohus ei ole hinnanud süüteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seega on kaebus jäänud sisuliselt läbi vaatamata. Kaebajal puudub reaalne võimalus kaitsta ennast kaasaaitamiskohustuse täitmise käigus antud teabe enda vastu kasutamise eest. Vale on kohtu seisukoht, et ohu esinemist peab põhistama kaebaja. Tõendamiskoormus on eelkõige vastustajal.
  2. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja etteheited halduskohtu tegevusele on põhjendamatud. Kaebaja on vaikimisõigusele tuginenud alles kohtumenetluses. MTA-le põhjendas ta korralduste täitmise edasi lükkamist haiguse ja puhkusega. Samuti on kaebaja pärast sunniraha korralduste tegemist asunud osaliselt dokumente esitama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vaikimisõigust on võimalik kasutada läbi tegevusetuse, s.o jättes maksuhalduri haldusaktid lihtsalt täitmata. Antud juhul on kaebaja olnud maksuhalduriga aktiivses suhtluses, taotledes korduvalt 30.10.2015 korralduse täitmise tähtaja pikendamist. Kaebaja ei tuginenud vaikimisõiguse kasutamise soovile isegi mitte pärast sunniraha määramist maksuhaldurile esitatud vaietes. Viimastes oli juttu üksnes juhatuse liikme haigusest ja puhkusest ning sellest, et rakendatud sunniraha on ebaproportsionaalselt suur. Kuna maksuhaldur ei saanud enne sunniraha määramise korralduste andmist olla teadlik kaebaja väidetavast soovist tugineda vaikimisõigusele, ei olnud maksuhalduril võimalik selle asjaoluga korralduste andmisel arvestada. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaikimisõiguse temaatika sunniraha rakendamise õiguspärasust mõjutada ning kõik sellekohased alles kohtumenetluses esitatud väited tuleb jätta tähelepanuta.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et rakendatud sunniraha ei ole ebaproportsionaalne. Selle suurus jääb oluliselt alla MKS § 67 lg-s 3 märgitud maksimaalmääradest. Arvestades 4

(5)3-16-385 määratud summasid (400 eurot ja 350 eurot), on arusaamatu, miks on nende tasumine äriühingu jaoks liigselt koormav. Maksuhaldur ei pidanud enne sunniraha määramist tegema kaebajale teabekorralduste täitmiseks täiendavat meeldetuletust. Kaebajale olid korralduste täitmise tähtajad teada. 11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja enda kanda (

§ 108lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.