Obsah (6)

§ 4081§ 384§ 199§ 402§ 403§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-15-6330 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend

§ 4081lg 3 kohaselt avalikustamisele ainult sissejuhatus ja resolutsioon.

Edasikaebamise kord

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1. Viru Maakohtu 25.08.2015 määrusega lõpetati M.J. i kriminaalasi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi sätestatud õigusvastaste tegude tunnustel

§ 199lg 1 p 1 alusel.

M.J. suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Kohtumääruse jõustumisel paigutati M.J. psühhiaatrilisele sundravile SA-sse Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku sundraviosakonda. Harju Maakohtu 12.05.2016 määrusega kriminaalasjas nr 1-16-3243 lõpetati M.J. suhtes samuti kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

§ 199

lg 1 p 1,

§ 402lg 1 ning Kar

S § 32 lg 1, § 33 ja § 34 p 1 alusel ning kohaldati KarS § 86 lg 1 alusel M.J. suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi.

1. 13.04.2017 saabus Tartu Maakohtusse SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku esildis seoses M.J. vaimse seisundi paranemisega, mistõttu tehti ettepanek kohaldada M.J. suhtes psühhiaatrilise sundravi lõpetamist. Esimese astme kohtu määruse sisu
2. Tartu Maakohtu 06.06.2017 määrusega jäeti rahuldamata SA Viljandi Haigla taotlus M.J. le Viru Maakohtu 25.08.2015 määrusega ja Harju Maakohtu 12.05.2016 määrusega kohaldatud psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. 3.
3. Maakohus asus seisukohale, et esitatud avaldus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid, et isikule oleks tagatud vabanemisel piisav tugi iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg-le 1 on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Raviasutuse arstliku komisjoni arvamusest nähtub, et isik vajab vabanemisel kohanemisperioodiks tugiisikut. Haigla on teavitanud kohalikku omavalitsust tugiisiku vajadusest, kuid toimikus olevatest tõenditest ning maakohtus 05.06.2017 antud selgitustest nähtuvalt ei ole teada ka M.J. kaitsjale, kas vastavaid isikuid on ka reaalselt teavitatud ja kes on M.J. vajalikuks tugiisikuks peale sundravi lõpetamist. Arstlik komisjon on varasemalt leidnud, et M.J. le on vaja eestkostet. Maakohtule ei ole esitatud andmeid, millest nähtuks, et M.J. suhtes oleks algatatud eestkoste seadmise menetlus. Vastava menetluse algatamist ei nähtu ka kohtute infosüsteemist (KIS). 3.
4. Komisjoni arvamusest nähtub ka jätkuva ravi vajadus, kuna isik peaks sundravi lõpetamisel hakkama käima Jõhvis psühhiaatri juures. Isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Komisjoni seisukohast, et M.J. l ei esine ohtlikku käitumist kontrollitud keskkonnas, järeldas maakohus, et kontrollimata ning järelevalveta keskkonnas on isiku varasemat elukäiku ning diagnoosi arvestades võimalikud tagasilangused ning psüühikahäirest lähtuv ohtliku käitumise risk. Ohtlikkus võib KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (RKKKm nr 3-1-1-121-12, p 13) – M.J. on korduvalt õigusrikkumistena toime pannud vargusi, st varavastaseid süütegusid. Sh suurendab riski asjaolu, et ta on olnud alates oktoobrist 2015 kodutu. 3.
5. Maakohus leidis, et kuivõrd M.J. le kohaldatud psühhiaatriline sundravi ei ole täitnud ühte PsAS § 17 lg 1 sätestatud eesmärkidest – taastada isiku iseseisev toimetulek ühiskonnas ning seeläbi vähendada isiku ohtlikkust kontrollimata keskkonnas, ei ole hetkel võimalik M.J. le kohaldatud psühhiaatrilist sundravi lõpetada ning maakohus leiab, et M.J. le Viru Maakohtu 25.08.2015 ja Harju Maakohtu 12.05.2016 määrustega kohaldatud psühhiaatrilist sundravi tuleb jätkata. Iseseisev toimetulek ühiskonnas on võimalik ka pakutavate sotsiaalteenuste, sh tugiisikuteenuse kaasabil, milliseid konkreetseid andmeid pole aga maakohtule esitatud. Määruskaebus
6. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse sundravil viibiv M.J. , kes palub kaaluda tema vabastamise võimalikkust. M.J. nõustub, et tal oleks eestkostjat vaja ning on andnud sellekohase avalduse sotsiaaltöötajale Kiviõlist. Seejuures ei ole ta nõus, et ta peab viibima kuni eestkostja määramiseni sundravil, kuigi ta saaks elada oma korteris. Ringkonnakohtu seisukoht 2
7. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, sh maakohtu määruse ja määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja määruskaebus rahuldada.
8. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu määrus tühistada, sest maakohus on sundravi lõpetamise küsimuse otsustamisel omistanud liigselt tähelepanu M.J. iseseisva toimetuleku jätkamise ja tugiisiku olemasolu korralduslikule küsimusele. Maakohus leidis nimelt, et kohtule ei ole esitatud infot ei eestkoste määramise kohta ega ka tugiisiku olemasolu kohta. 7.Kohtukolleegium kontrollis nimetatud väidet ning KIS-i järgi on 28.07.2017 Kiviõli linnavalitsus esitanud Viru Maakohtule avalduse M.J. kui täisealisele isikule eestkoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks (tsiviilasi nr 2-17-11422). Käesoleva määruse tegemise aja seisuga ei ole maakohus nimetatud avaldust lahendanud. Tulenevalt sellest, kuigi käib menetlus isikule eeskoste määramiseks, ei ole võimalik ringkonnakohtul arvestada selle menetluse ajalise tulemusega, sest ei ole teada, millal tehakse tsiviilasjas lahend, milline on lahendi sisu ning millal lahend jõustub. 8.

§ 403

lg 1 kohaselt, kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus selle kohaldamise tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. KarS § 86 lg 3 kohaselt psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Ravi lõpetamise määrab kohus.

1. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus juba 11.04.2017 SA Viljandi Haigla arstlik komisjon on andnud arvamuse, et M.J. ei vaja statsionaarset sundravi, sest ta on paranenud, ohtlikku käitumist ei esine, ta saab aru süükspandud tegude keelatusest, tal on reaalsed seaduskuulekad tulevikuplaanid ning on võimeline koostööks ja kokkulepeteks sotsiaaltöötajaga, pole mingit mõistlikku põhjendust tema suhtes statsionaarse psühhiaatrilise sundravi jätkamiseks ja jätkuvaks viibimiseks kinnises raviasutuses. Tähelepanuta ei saa jätta, et maakohtus 05.06.2017 toimunud kohtuistungil kaitsja ja prokurör toetasid M.J. osas sundravi lõpetamist.
2. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda arstliku komisjoni arvamuse usaldusväärsuses. Sundravil viibiv isik ise on kohtule esitatud avalduses ja määruskaebuses põhjendanud, et soovib sundravi lõpetamist ja ei näe edasist vajadust selleks. Asja materjalide põhjal järeldab kohus, et M.J. on psühhiaatrilise sundravi mõjul tervenenud määral, mis võimaldab temale KarS § 86 lg 3 alusel sundravina mõjutusvahendi kohaldamise lõpetada.
3. 11.04.2017 arstliku komisjoni arvamuses on märgitud, et nad teavitavad omavalitsust tugiisiku vajadusest. Viljandi Maakohtu menetlusse võeti SA Viljandi haigla esildis M.J. sundravi lõpetamiseks juba 27.04.
4. Määruskaebuses tuuakse välja, et Kiviõli sotsiaaltöötaja on M.J. ga käinud rääkimas eestkostja määramise osas ning M.J. on kirjutanud avalduse eestkostja määramiseks, kelleks võiks olla riik. Samas tõstatab M.J. õigustatult küsimuse, et miks ta peab eestkoste määramist oodates viibima jätkuvalt sundravil, kui ta võiks sel ajal olla vabaduses. Asjaolu, et maakohtule pole laekunud adekvaatset informatsiooni kohaliku omavalitsuse pakutavatest sotsiaalteenustest ja tugisiku olemasolust ning kohalik omavalitsus pole astunud õigeaegselt samme tugiisiku leidmisel ning eestkoste seadmisel (mis küll käesolevaks ajaks on töös) ei saa õigustada M.J. edasist sundravi ja jätkuvat viibimist SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Ravi vajaduse korral saab M.J. teostada seda ka vabaduses, käies psühhiaatri juures.
5. Kohus avalikustab omaalgatuslikult ainult kohtulahendi resolutiivosa, kui lahend sisaldab teavet, millele on seadusega ette nähtud muu juurdepääsupiirang (

§ 4081lg 4).

Kuna kohtumääruse põhjendav osa sisaldab informatsiooni, mille avaldamine pole psühhiaatrilise abi 3 seadusest tulenevalt lubatud, siis on põhjendatud avalikustada arvutivõrgus üksnes määruse resolutiivosa. 13. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 06.06.2017 määruse ning lõpetab M.J. le 25.08.2015 Viru Maakohtu ja 12.05.2016 Harju Maakohtu määrustega kohaldatud psühhiaatrilise sundravi ning rahuldab määruskaebuse. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Mati Kartau 4 /allkiri/ Aarne Sarjas