KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja 4. mai 2017, Tartu koht Kohtuistungi 9. märts 2017 toimumise aeg Kriminaalasja number 1-16-2755 Kohtukoosseis Maarika

§ 46lg 1 rikkumine on võimalik toime panna ka ettevaatamatuse tõttu.

Samas arvestades 23.06.2015 liiklussituatsiooni, oli süüdistataval kohtu arvates aega oma otsustust kaaluda. Seetõttu võib kohtu arvates asuda ka seisukohale,

§ 46lg 1 rikkumise on süüdistatav toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega.

Ka LS § 73 lg 2 rikkumise on süüdistatav toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistataval mootorsõiduki juhina lasus kohustus enne juhtima asumist veenduda, kas mootorsõiduk on läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. 3.5 Tsiviilhagi 4 Kohus leidis, et kannatanu hagi varalise kahju 1732,37 euro nõudes tuleb rahuldada osaliselt. Mittevaralise kahju nõudes leidis kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb täielikult rahuldada, kuna kohus luges tõendatuks, et liiklusnõuete rikkumisega 23.06.2015 tekitas süüdistatav kannatanule tervisekahjustuse. Kohus luges tervisekahjustuste tekkimise kannatanul tõendatuks eksperdiarvamuse, ravidokumentatsiooniga erinevatest tervishoiuasutustest. Arvestades kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse raskusastet (tegemist oli raske tervisekahjustusega) ja asukohta (vigastused peas ja rindkeres), kannatanu seisundit vahetult õnnetuse järgselt (viibis kaks päeva intubatsioonnarkoosis, kuu aega järjest haiglaravil) ja hiljem (on vajanud taastusravi, tekkinud parempoolne kurtus ning süvenenud tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, pidi lõpetama töötamise) tuleb A.L. e valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust lugeda märkimisväärselt suureks. Seetõttu ei saa kannatanu kasuks väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis olla väga väike. Ka asjaolude tõttu, et kannatanul endal raske tervisekahjustuse tekkimises igasugune süü puudub, süüdistatav põhjustas kannatanule tervisekahjustuse tahtlike liiklusnõuete rikkumise tagajärjel ja pole kannatanu kinnitusel käesoleva ajani kannatanu ees isegi vabandanud, ei saa kannatanu kasuks väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis olla väga väike. Samas arvestas kohus, et kannatanu tervis ei olnud korras juba enne vaidlusalust liiklusõnnetust. Seda tõendavad kannatanu ütlused ja kannatanu ravidokumentatsioon, Sotsiaalkindlustusameti vastused, arstliku ekspertiisi otsused ja Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsused, et kannatanul oli rida kroonilise kuluga haigusi juba enne liiklusõnnetust. Seetõttu ei saa kannatanu toimetuleku ja heaolu langus olla toimunud sellisel määral, nagu on kannatanu kirjeldanud oma hagiavalduses ja avaldanud kohtuistungil. Kuna on tõendatud, et kannatanu oli raske puudega isik juba enne liiklusõnnetust ning osa hagiavalduses loetletud terviseriketest ei ole põhjustanud M. Eensalu, ei saa mittevaralise kahju hüvitis olla väga suur. Kohus luges põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suurusena 10 000 eurot. Kohus leidis, et kannatanu kasuks väljamõistetav kahju ei kuulu vähendamisele VÕS § 139 ja § 140 sätete alusel. Kohus on tuvastanud, et kannatanul raske tervisekahjustuse ei ole kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjusena kannatanu poolsed liiklusseaduse rikkumised. Seoses süüdistatava varalise seisundiga märkis kohus, et kuigi süüdistatava kinnitusel on tegemist töövõimetuspensionäriga, tuleb hinnata ka muud vara. J.E. Facebooki konto väljatrükkidest nähtuvalt J.E. müüb maja aadressil XXX, Mikitamäe, Põlva maakond koos suitsutsehhi ja 2 kinnistuga ning kohviku L. OÜ, kõik kokku summas 215 000 eurot. Müügi põhjuseks lahkumine Eestist. Kuulutustes märgitud isiku J.E. seotusele süüdistatavaga viitab ühes kuulutuses märgitud kinnistu asukoht, milline on sama süüdistatava enda poolt kohtule avaldatud elukoha aadressiga. Viimane asjaolu annab alust arvata, et tegemist on süüdistatava abikaasa kuulutusega. Kohus nõustub kannatanu esindajaga, et arvestades süüdistatava ja J.E. abielus olekut, võib eeldada, neil on ka ühisvara. Kuna süüdistatavale kuulub abikaasade ühisvara osana kinnisasi, osalus äriühingus, ei ole tegemist täiesti varatu isikuga, kellelt kahju väljamõistmine oleks ebamõistlik. Olukorras, kus kannatanul on seadusest tulenev õigus valida, kelle vastu ta kahju hüvitamise nõude esitab, tema varalise kahju hüvitamise nõue ei ole väga suur, süüdistatava näol ei ole tegemist varatu isikuga, ei pea kohus põhjendatuks vähendada süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetavat varalise kahju hüvitist. APELLATSIOON JA PROKURÖRI VASTUVÄITED APELLATSIOONILE 5 NING KANNATANU ESINDAJA 4. Süüdistatava M. Eensalu kaitsja vandeadvokaat R. Levin esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub tühistada kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub R. Levin teha uus kohtuotsus ja mõista M. Eensalu talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks või M. Eensalule süükspandav tegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi ning mõista kergem karistus. 4.1 Sõidukite vaatlusprotokollid ei ole usaldusväärsed ja tuleks tõendite hulgast välja jätta. Vaatlusprotokollidesse kantud kellaaegade puhul ei ole tegemist ilmse ebatäpsusega. Menetleja on oma allkirjaga kinnitanud vaatluste läbiviimise aega ning puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid, et sõidukite ülevaatus toimus pärast liiklusõnnetust. 4.2 Kannatanu sõiduki paiknemine tee paremas ääres ei ole veenvalt tõendatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fotode järgi asub lohisemisjälgede algus parempoolse jälje puhul 1,8 m ja vasakpoolse jälje puhul 4,2 m sõidutee parempoolsest äärest risti vasakule mõõdetuna. Arvestades sõiduraja laiusega 4 m, asuvad lohisemisjäljed nende algusosas faktiliselt sõidutee keskosas. Vaatlusprotokolli ja skeemi alusel on tuvastatav, et lohisemisjäljed on tõenäoliselt jätnud Daewoo Nubira parempoolne ratas või rattad, mistõttu asus sõiduauto sõidutee keskosas. Kohtu seisukoha järgi oleks kannatanu auto parempoolsed rattad pidanud asuma teepeenral, tõenäoliselt tee muldkehal. Fotodel kui ka sündmuskoha skeemil puuduvad märgid selle kohta, et väidetavalt tee paremas ääres seisnud auto parempoolsed rattad oleksid pinnasele lohisemisjäljed jätnud. Kildudega kaetud ala ei tõenda üheselt kannatanu sõiduki paiknemist ega kokkupõrke kohta. Killud on paiskunud kokkupõrke kohalt paremale poole. Tunnistaja K.K. ütlused ei ole usaldusväärsed ja tuleks tõendite hulgast välja jäta. Need ei haaku M. Eensalu ütlustega selle kohta, et süüdistatav möödus autost vasakult poolt, sõites auto parempoolse esirattaga teise auto vasakpoolsesse tagumisse külge. K.K. väitis, et M. Eensalu pööras oma sõiduki kannatanu sõiduki poole paremale ja sõitis sellele otsa, sellisel juhul oleks sõidukite vigastuste asukohad täiesti erinevad. Maakohus ei ole pööranud M. Eensalu ja K. K ütluste vasturääkivusele tähelepanu. K. K ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks vähemalt osas, mis puudutab tema poolt kannatanu sõiduauto asukohta ja väidetavalt oma sõiduki tahavaatepeeglist nähtud liiklusõnnetuse asjaolusid. Kannatanu ütluste puhul tuleb arvestada, et ta on kohtus rääkinud oma mäluprobleemidest ja sellega, et kannatanul olid juba enne õnnetust suured terviseprobleemid. Kannatanu ei mäleta tegelikkuses, mis vahetult enne liiklusõnnetust juhtus. Eluliselt usutav on võimalus, et kannatanu kaotas sõiduki üle kontrolli tervisliku seisundi tõttu ja oli sunnitud keset teed seisma jääda. 4.3 LS § 46 lg 1 rikkumine ei ole tõendatud. Kohtus pole esitatud väiteid ega tõendeid, et M. Eensalu oleks rikkunud kehtestatud kiirusepiirangut. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist, et M. Eensalu oleks enne liiklusõnnetuse toimumist A.L. e sõiduauto taga sõitnud. Ei ole tõendatud, et M. Eensalu oleks sõitnud kannatanu auto taga liiga väikese pikivahega. Kannatanu ei ole väitnud, et ta oleks ootamatult pidurdanud või seisma jäänud, seda ei nähtu ühestki tõendist. Juhul, kui kohus ei ole tuvastanud LS § 46 lg 1 sätestatud rikkumisi – sh ühe kohustusliku elemendina ees ootamatut pidurdamist või seismajäämist – ei ole alust LS § 46 lg 1 kohaldamiseks. Seetõttu ei ole täidetud KarS § 422 blanketne kuriteokoosseis. Maakohus on 6 normi ebaõigesti kohaldanud. 4.4 LS § 73 lg 2 rikkumine ei ole tõendatud. Apellant on jätkuvalt seisukohal,

§ 73lg 5 lubas M.

Eensalul

1. juunil 2015 õnnetuses osalenud mootorsõidukiga liigelda. Kohtu hinnang, mille kohaselt kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et M. Eensalu Tartusse ja tagasisõit 23.06.2015 oli seotud Tartus asuva remonditöökojas käimisega, kuna see päev oli riigipüha, mil remonditöökojad ei tööta, on spekulatiivne. Pole alust arvata, et M. Eensalu ja J.E. sõitsid oma elukohast Mikitamäe külast Tartusse mingil muul eesmärgil. Kohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatav ja tema abikaasa sõitsid Tartusse koos erinevaid sõidukeid juhtides. Sõidukil tuvastatud rikkeid arvestades oli Mercedes-Benz Sprintiga õigus sõita nii Tartusse remondikohta kui ka M. M remondikohta. Ei ole tõendatud, et M. Eensalu oleks rikkunud LS § 73 lg 2 nõudeid ja kohus on alusetult jätnud kohaldamata LS § 73 lg
2. 4.5 Võimalikul LS § 73 lg 2 rikkumisel ei ole täidetud KarS § 422 lg 1 koosseis. Kui M. Eensalu rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid, oleks tegemist väärteoga. Süüdistuses puudub informatsioon selle kohta, et liiklusõnnetuse põhjuseks oleks olnud M. Eensalu mootorsõiduki võimalik puudustega pidurisüsteem. Maakohtu seisukoht p 24 on üllatuslik, mis seob autode kokkupõrke mh sõidupidurite mittetõhususega. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist, et otsasõit kannatanu sõiduautole on põhjuslikus seoses M. Eensalu sõiduki pidurisüsteemi mittekorrasolekuga. Tegemist on kohtu spekulatiivse seisukohaga, puuduvad tõendid selle kohta, et M. Eensalu sõiduki pidurid õnnetuse hetkel ei töötanud või töötasid puudulikult. Kohus on väljunud süüdistuse raamidest KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 mõttes. Tunnistajate J.E. ja M. M ütlused on kooskõlas selles osas, et 2015 juuni keskel vahetas M. M välja Mercedes-Benz Sprinteri käsipiduri klotsid. Pärast remonti olid M. M selgitusel pidurid tervikuna korras. Kui asuda seisukohale, et sõiduk ei olnud 23.06.2015 tehniliselt korras, puudub alus väita, et õnnetuse põhjuseks oli pidurisüsteemi viga. Puudub põhjuslik seos M. Eensalu poolt tehnonõuetele mittevastava sõiduki kasutamisel ja kannatanule tekkinud raskel tervisekahjustusel. Puudub KarS § 422 lg 1 kohustuslik tingimus, seega ei ole tegu leidnud tõendamist ja M. Eensalu tuleb täies mahus õigeks mõista. 4.6 Kuriteo kvalifitseerimisega seonduv. Kui kohus leiab, et M. Eensalu on siiski rikkunud LS § 46 lg 1 nõudeid, tuleks tegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi, kuna LS § 46 lg 1 rikkumist on võimalik toime panna ka ettevaatamatusest. Jääb ebaselgeks, millisel alusel on kohus leidnud, et kannatanu sõiduki tee ääres seisma jäämine ei ole toimunud süüdistatava jaoks ülemäära ootamatult. Süüdistatav on andnud ütlused, mille kohaselt oli kannatanu sõiduki asumine tema ees teel äärmiselt ootamatu. M. Eensalu käitumises ei nähtu tahtlust LS § 46 lg 1 nõuete rikkumiseks üheski vormis. Etteheidetav on äärmisel juhul, et M. Eensalu ei märganud kannatanu sõidukit varem. LS § 46 lg 1 nõuete rikkumine ei ole tõendamist leidnud, seda ka mitte ettevaatamatusest. Kui pidada tõendatuks, et M. Eensalu rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid, saaks talle ette heita äärmisel juhul kergemeelsust. M. Eensalu asus sõidukit juhtima, olles teadmises, et abikaasa on lasknud sõiduki korda teha, ainult tagumised tulid tuli välja vahetada. Arvestades asjaoluga, et sõiduk ei kuulu mitte M. Eensalule, vaid OÜ-le L., kes sõidukit oma äritegevuses kasutas, on usutav, 7 et M. Eensalu usaldas sõidukiga seonduvate küsimuste puhul J.E. ning ei kontrollinud iga kord kehtiva tehnoülevaatuse olemasolu. 4.7 Hinnata tuleb ka kannatanu enda tegevust ja käitumist liiklusõnnetuses. Kui kohus leiab, et tõendatud ei ole kannatanu sõiduauto asumine keset sõiduteed, on apellandi hinnangul leidnud tõendamist, et kannatanu ei järginud vahetult enne õnnetust liiklusseaduse nõudeid sõiduki peatamiseks. Kohtulikul uurimisel pole kõrvaldatud kahtlust, et kannatanu sõiduk tegelikkuses ei asunud tee parempoolses servas kooskõlas LS § 20 lg 7 nõuetega. Tunnistaja K. K ütluste kohaselt asus kannatanu sõiduk võrreldes sõidutee äärega viltu. Kui kannatanu oleks sõiduki peatanud paremal teepeenral vastavalt nõuetele, poleks liiklusõnnetust saanud toimuda. Parempoolne teepeenar oli 1 m laiune, sellest edasi oli 1,5 m laiune tasane tee muldkeha. Pole tõendatud, et M. Eensalu oleks vahetult enne kokkupõrget pööranud oma sõidukit paremale poole kannatanu sõiduki suunas. Süüdistatav asus tegema möödasõitu vasakult, seega pidi kannatanu sõiduk asuma kohas, kus see takistas M. Eensalu sõiduki edasisõitu. Kannatanu enda rikkumine on otseses põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega ning kannatanule tervisekahjustuse tekkimisega, mille eest ei pea vastutama M. Eensalu. 4.8 Tsiviilhagi Puudub alus tsiviilhagi rahuldamiseks, kuna pole tõendatud põhjuslik seos M. Eensalu poolt võimalike liiklusnõuete rikkumise ja kannatanu tervisekahju vahel. Kui kohus siiski tsiviilhagi rahuldab, tuleks väljamõistetud mittevaralise kahju summat oluliselt vähendada. Maakohus on ebaõigesti hinnanud M. Eensalu varalist seisundit. J.E. Facebooki konto postituses märgitud vara nimetamine J.E. ja M. Eensalu ühisvaraks, on spekulatiivne. Pole alust eeldada, et tegemist on praegusel juhul varaühisusega. J.E. Facebooki konto väljatrükkidel puudub tõenduslik väärtus, selles ei sisaldu andmeid postituse tegemise aja kohta. Väljatrükid tuleks tõendite hulgast välja jätta. Tõendatud pole kohtu väide, mille kohaselt kuulub süüdistatavale abikaasade ühisvara osana kinnisasi ja osalus äriühingus. Tõendatuks tuleb lugeda, et M. Eensalu on töövõimetuspensionär.
3. Ringkonnaprokuröri Ülle Hõrak vastuväited apellatsioonile. Kohus ei ole rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid. Kaitseversiooni kinnitavate tõendite mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine. Sõidukite vaatlusprotokollid on usaldusväärsed tõendid. Kellaajad vaatlusprotokollides on ilmne ebatäpsus. Sõidukite vaatlusprotokollidesse kantu on kooskõlas ka sündmuskoha vaatluse käigus tuvastatuga. Kohus on õigesti hinnanud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sündmuskoha skeemi, leides, et kannatanu sõiduk paiknes oma suunavööndi parema ääre lähistel. K.K. ja E.K. ütlused on usaldusväärsed. Kohus on lähtunud tunnistajate ütluste hindamisel Riigikohtu praktikast. Apellandi väited selle kohta, et kannatanu A.L. tegelikult ei mäleta, mis juhtus enne liiklusõnnetust, on vastuolus A.L. e ütlustega kohtuistungil. A.L. on kohtus seletanud kus ja kuidas ta sõiduki peatas. Viide liiklusseaduse § 46 lg-le 1 on asjakohane, kuna otsa ei tohi sõita ka sõidukile, mis ei ole ootamatult pidurdanud või seisma jäänud. Süüdistatava väitel oli ta kannatanu sõidukile liiga lähedal ja ei suutnud enam kokkupõrget vältida. Kui kohtu hinnangul oleks olnud vaja süüdistust sisustada mõne muu sobivama sättega, oleks vastavalt Riigikohtu seisukohale 8 otsuses nr 3-1-1-12-16 võimalik muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut vastavalt süüdistatava teole. Kohus on veenvalt tõendanud, et M. Eensalu juhitud sõiduk ei olnud läbinud tehnonõuete kontrolli just pidurite (sh nii sõidu- kui seisupiduri) mittekorrasoleku tõttu. Olukorras, kus süüdistuses on viide liiklusseaduse § -le 73 lg 2, pidurisüsteemi osas on ristküsitlemise käigus esitatud küsimusi, on esitatud kirjalik tõend pidurisüsteemi mittekorrasoleku kohta, pidurisüsteemil on prokurör peatunud süüdistuskõnes, on alusetu apellandi väide, et üllatuslik on maakohtu seisukoht otsuse p 24, mille kohaselt on alust seostada autode kokkupõrget muuhulgas ka sõidupidurite mittetõhususega. Liiklusõnnetuse ei põhjustanud kannatanu ise oma tegevusega, prokurör nõustub kohtu järeldustega selle tuvastamises.
4. Kannatanu A.L. e esindaja A. Mark vastuväited apellatsioonile. Kannatanu sõiduki paiknemine sõidutee paremas ääres on veenvalt tõendamist leidnud A.L. e kohtus antud ütlustega, sõiduki vaatlusprotokollis koos fototabelitega (I kd tl 85-102), tunnistajate K.K. ja H.K. ütlustega. Kannatanu ei ole rikkunud liiklusnõudeid. On igasuguse loogika vastane, et sõiduauto peatumine toimus keset sõiduteed. Süüdistatava poolt kannatanu sõidukile otsasõiduga on kannatanule põhjustatud eluohtlik terviseseisund, s.o ülirasked vigastused – tegemist on raske tervisekahjustusega KarS 118 lg 1 p1 mõttes, mille põhjustas süüdistatav liiklusnõuete rikkumisega, sh põhjustas liiklusõnnetuse sõidukiga, mis ei olnud läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavat kontrolli tulenevalt pidurite mittekorrasolekust. Kohus on leidnud, et kannatanu toimetuleku ja heaolu langus ei ole toimunud sellisel määral, nagu on kirjeldatud hagiavalduses ja kohtuistungil. Kohtuotsuses loetletud kroonilise kuluga haigused, mis olid kannatanul enne liiklusõnnetust, ei põhjustanud selliseid tagajärgi, mis tulenesid liiklusõnnetusest tulenenud traumadest ja tagajärgedest. Kannatanu rahuldub siiski kohtu poolt talle välja mõistetud varalise ja mittevaralise hüvitise suurusega. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
5. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning süüdistatav M. Eensalu toetas apellatsiooni. Prokurör ja kannatanu esindaja jäid kirjalikult esitatud vastuväidete juurde. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et apellatsioon jääb rahuldamata ning maakohtu otsus M. Eensalu süüdimõistmises muutmata.
6. Kaebaja esmane taotlus on kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tühistamine menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja tagasi saatmine samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seejuures tugineb kaebaja samadele argumentidele, millega sisustatakse kaebuse alternatiivset taotlust süüdistatav M. Eensalu õigeks mõista.
7. Ringkonnakohus ei tuvastanud käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel maakohtus selliseid kaalukaid menetlusõiguslikke minetusi, mis kvalifitseeruksid olulisteks ning mille tuvastamine apellatsioonikohtu poolt tooks vältimatult kaasa lahendi tühistamise ning kriminaalasja samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks tagastamise. Kaebuses toodud maakohtu otsuse kriitika puudutab tõendite hindamist, tuuakse välja maakohtu väidetavad eksimused ning omapoolsed väited, kuidas tulnuks tõendeid hinnata. Ringkonnakohtu seisukoht selles osas on ühene- tõendite ümberhindamist on võimalik taotleda 9 ka ringkonnakohtult ning seda võimalust on ka kaebaja alternatiivse taotluse esitamisega kasutanud. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebuse esmane taotlus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagastamise kohta rahuldamata.
8. Taotluses süüdistatav M. Eensalu õigeks mõista toetub apellant soovile anda apellatsioonikohtul uus, maakohtust erinev hinnang kriminaalasjas kogutud tõenditele.
9. Seoses sellega osundab esmalt kohtukolleegium kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava M. Eensalu süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioon ei sisalda endas niivõrd kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsiooni põhiväidetele seonduvalt süüdistatava õigeksmõistmise taotlusega.
11. Tuues kaebuses välja tõendite hindamisel toimunud rikkumised osundab kaitsja esmalt sõidukite vaatlusprotokollidele, mis tema hinnangul on ebausaldusväärsed ning tuleks tõendite hulgast välja jätta. Kaitsja märgib, et kuivõrd sõidukite vaatlemine on toimunud enne liiklusõnnetuse toimumist kl 13.30 paiku, pole tegemist asjakohaste ja usaldusväärsete tõenditega.
12. Siinkohal tuleb märkida, et kaitsja eeltoodud seisukohas ei ole midagi uut. Sõidukite vaatlusprotokolle on maakohus oma põhjalikus lahendis analüüsinud ka kaebuses osundatud aspektist. Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas maakohtu hinnang vaidlusalustele tõenditele on põhjendatud ning menetluslikult lubatav.
13. Kriminaalasja ei ole vaidlust selles, et 23.06.2015 kella 13.30 paiku toimus Põlva maakonnas Põlva vallas Mammaste külas Põlva-Reola mnt 2,4 km-l liiklusõnnetus, mille käigus M. Eensalu juhitud sõiduk Mercedes-Benz Sprinter reg.nr XXX sõitis tagant otsa sõiduautole Daewoo Nubia reg.nr XXX, mille roolis oli A.L. . Muude asjas uuritud tõendite hulgas on kaks sõidukite vaatlusprotokolli koos fototabelitega (1 kd, lk 85-102). Nimetatud protokollidesse on menetlustoimingu tegemise ajana kantud 23.06.2015 kell 10.00-12.30 (Mercedes-Benz Sprinteri vaatlus) ja 23.06.2015 kell 09.00-10.00 (Daewoo Nubia vaatlus). Maakohtu hinnangul on osundatud kellaaegade puhul tegemist ilmse ebatäpsusega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt teostati vaatlust 23.06.2015 kell 14.00-14.
14. Ka muud asjas kogutud tõendid kinnitavad, et liiklusõnnetus toimus mitte hommikul, vaid pärast lõunat. Millisel kellaajal liiklusõnnetus toimus, pole ju tegelikult ka vaidlusküsimuseks. Seega saab nõustuda maakohtuga, et pelgalt eksimus vaatlusprotokollidesse kantud kellaajas ei muuda 10 menetlustoiminguid fikseerivaid protokolle kohtukõlbmatuteks tõenditeks ning nimetatud viga ei kahanda ka apellatsioonikohtu silmis vaatlusprotokollides kajastatud sisuliste andmete usaldusväärsust.
15. Edasiselt leiab kaebaja, et kannatanu sõiduki paiknemine tee paremas ääres ei ole veenvalt tõendatud. Kohtu hinnangud tõenditele on seejuures ebaõiged. Muuhulgas ei tõenda kaebaja arvates kildudega kaetud ala kokkupõrke kohta. Samuti ei ole usaldusväärsed tunnistajate K.K. ja H.K. ütlused, kuna need on vastuolus teiste tõenditega. Kannatanu ise aga tõenäoliselt ei mäleta, mis tal enne kokkupõrget juhtus, s.t on võimalus, et kannatanu jäi siiski seisma keset sõiduteed. Kaitsja rõhutab, et süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu sõiduk asus keset teed, mitte tee paremas ääres, ei ole veenvalt ümber lükatud.
16. Enne ülaltoodud väidetele vastamist tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses süüdistatav muutis maakohtus antud ütlusi. Käesoleva kriminaalasja läbivaatamine oli algselt määratud kirjalikus menetluses. 12.02.2017 saabus ringkonnakohtule süüdistatava M. Eensalu täiendav meeldetulev ülestunnistus (selliselt pealkirjastatud M. Eensalu poolt, 2 lk , lk 107A). Nimetatud dokumendis süüdistatav M. Eensalu selgitas muuhulgas, et jõudes Mammaste küla 70 märgi juurde, nägi ta tee ääres seisvat tumerohelist autot. Jõudes auto lähedusse 5-6 meetrit, hakkas sõiduauto liikuma ja sõitis ootamatult, nähtavasti teda märkamata, kohe ette. Süüdistatav pidurdas. Süüdistatav sai kohutava ehmatuse ja avariijärgse stressi. Nimetatud selgituste tõttu taotles apellant suulist menetlust, mille ringkonnakohus ka rahuldas. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav M. Eensalu loobus maakohtus antud ütlustest ja jäi eeltoodud kirjaliku ülestunnistuse juurde kinnitades, et tee ääres peatunud sõiduk asus ootamatult liikuma ning kuna vahemaa oli liiga väike, ei õnnestunud tal vaatamata pidurdamisele otsasõitu vältida. Avarii toimus keset sõiduteed. Suunatuled ei olnud tal sisse lülitatud hakkas välja sõitma otse nina ees (ringkonnakohtu istungiprotokoll, lk 134 jj). Süüdistatav selgitas, et praegu räägitu on õige ning see tuli alles nüüd meelde. Põhjusena, miks süüdistataval ei tulnud varem asjaolud meelde, tõi ta avariist tingitud kestva stressiseisundi.
17. Kuna süüdistatav M. Eensalu muutis maakohtus räägituga võrreldes oma ütlusi, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas süüdistatava ütlusi ringkonnakohtus saab lugeda usaldusväärseteks. Nimetatud küsimusele vastus saab olla vaid eitav. Sündmus toimus 23.06.2015, seega on möödunud enam kui poolteist aastat. Asja arutamine maakohtus toimus augustis ja detsembris
18. Alles ringkonnakohtu menetluse ajaks tulid süüdistataval väidetavalt tegelikud asjaolud meelde. Süüdistatava selgituse kohaselt tingis asjaolude ebaõige mäletamine ning väidetavalt tegelikult aset leidnud sündmuste käigu meenumine alles nüüd seni kestev stress. Ringkonnakohus nimetatud selgitust ei pea usutavaks, kuna süüdistatava kestev stressiseisund ühegi arstliku dokumendiga ei ole kinnitatud. Seega on räägitu vaid paljasõnaline väheveenev jutt, millele kohtuotsust rajada ei saa. Kuna süüdistatav on diametraalselt ütlusi muutes ise tinginud olukorra, kus teda tuleb hinnata ebausaldusväärseks tõendiks, siis tema ütlused jäävad tõendikogumist välja.
19. Tulles tagasi käesoleva lahendi p-s 16 toodud kaitsja apellatsiooniväidete juurde, mis puudutab kaebuse seisukohti seoses kannatanu sõiduki paiknemisega teel või siis tee ääres, märgib ringkonnakohus aga järgmist. Maakohus luges tõendatuks, et kannatanu ei peatunud mitte keset teed nagu väitis süüdistatav maakohtus, vaid kannatanu väidetud asukohas, s.o oma suunavööndi parema ääre lähistel. Samal seisukohal oli kannatanu ka ringkonnakohtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kuna maakohtu järeldusi kinnitab tõendikogum (s.h kannatanu ütlused, millele lisavad tuge tunnistajate K.K. ja H.K. ütlused ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv). 11 Maakohus ei nõustunud kaitsjaga sündmuskoha skeemile kantud kannatanu sõiduki lohisemisjälgedele antava hinnanguga, muuhulgas leides, et jäljed viitavad kannatanu sõiduki asukohale enne kokkupõrget mitte tee keskel, vaid tee paremal äärel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvate sõidukite lohisemisjälgede hinnangutega seonduvas, mistõttu nimetatud küsimust ülekordavalt siinkohal ei käsitle ( vt maakohtu otsuse lk 7-8).
20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et kannatanu sõiduki asukohale tee ääres viitab selgelt ka sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud kildudega kaetud ala asukoht. Mõistetamatu on apellatsioonikohtu jaoks kaebaja poolt tunnistajate, s.t sõidukite kokkupõrget sisuliselt pealt näinud tunnistaja K.K. ja tema kaasreisija H.K. ütluste käsitlemine ebausaldusväärsetena. Ringkonnakohus nimetatud arvamust ei jaga ning peab õigeks kohtu seisukohta nimetatud isikute ütluste analüüsil, mille üle kordamiseks vähimgi vajadus puudub. Maakohus on nimetatud tõendite käsitlemisel olnud jätkuvalt põhjalik ning kohtu hinnang on menetluslikult veatu (vt maakohtu otsuse lk 6).
21. Kaebuse väide, et süüdistatava M. Eensalu ütlusi kannatanu sõiduki asetsemisest keset teed ei ole veenvalt kummutatud, on süüdistatava kardinaalselt muutunud positsiooni valguses oma tähenduse kaotanud. See tähendab, et kuna süüdistatava ütlused hindas ringkonnakohus tervikuna ebausaldusväärseteks neis sisalduvate diametraalsete erinevuste tõttu (ringkonnakohtus väitis süüdistatav, et kannatanu sõiduk seisis paremal pool tee ääres ning hakkas ootamatult sõitma, keerates talle ette), mis tingis ütluste tõendikogumist välja jätmise, siis sellest tulenevalt on ebavajalik M. Eensalu ütluste kummutamine teiste kogutud tõenditega.
22. Apellant leiab,

§ 46lg 1 rikkumine ei ole tõendatud.

Nimetatud sätte kohaldamise üheks tingimuseks on eessõitva sõiduki ootamatu pidurdamine või seismajäämine. Selliseid asjaolusid antud kriminaalajas ei ole tuvastatud.

1. Süüdistuse kohaselt on M. Eensalule ette heidetud LS § 46 lg 1 rikkumist, s.t vastavalt sõiduki kiirusele sellise pikivahe hoidmata jätmist, mis võimaldaks vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Nõustudes maakohtuga võib tõepoolest kerkida küsimus LS § 46 lg 1 sätestatu asjakohasuses tuvastatud liiklussituatsiooni valguses. Maakohus märkis õigesti, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei näita, et kannatanu sõiduk oleks liiklusvoos süüdistatava jaoks väga ootamatult pidurdanud või seisma jäänud. Kogutud tõenditest nähtub selgelt, et kannatanu sõiduk oli peatunud juba varem, s.t juba siis, kui tunnistajad K.K. ja H.K. sellest möödusid. Samas tuleb vaidlusteta nõustuda maakohtuga, et otsa sõita ei tohi ka sellisele sõidukile, mis ei ole taga sõitva juhi seisukohalt võttes ootamatult pidurdanud või peatunud. See tähendab ka seisvast sõidukist tuleb mööduda sellist vahemaad hoides, et oleks vajaduse tekkimisel võimalik rakendada õigeid juhtimisvõtteid. Seega loeb ka ringkonnakohus LS § 46 lg 1 sätestatu asjasse puutuvaks normiks.
2. LS § 73 lg 2 rikkumine ei ole tõendatud ning kohus jättis alusetult kohaldamata LS § 73 lg
3. Apellant on jätkuvalt seisukohal,

§ 73lg 5 lubas M.

Eensalul 23.06.2015 õnnetuses osalenud sõidukil liigelda. Maakohtu põhjendus, miks nimetatud säte ei kohaldu, on väheveenev ja spekulatiivne. 25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud tõendid kinnitavad süüdistust selles,

§ 73lg 2 rikkumine M.

Eensalu poolt leidis aset. Kohtu seisukohad on toodud otsuse lk 910 ning kuigi nende täielik ülekordamine on ebavajalik, tuleb mõningaid asjaolusid ka siinkohal välja tuua.

1. Käesolevas kriminaalajas tuvastati, et M. Eensalu juhtis 23.05.2015 sõidukit MercedesBenz Sprinter, mis ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Nimetatud asjaolu kaebuses ka sisuliselt ei vaidlustata. Kuigi tunnistajad J.E. ja M. M väitsid, et pärast 12 pidurite mittekorrasoleku tuvastamist nende remondiga tegeldi, ei ole usaldusväärselt tõendatud, et M. Eensalu poolt juhitud sõiduk oli 23.06.2015 tehniliselt korras. Vaieldamatult tõendab sõiduki tehnonõuetele vastavust vaid vastav LS §-s 20 lg 12 sätestatud kontroll, mitte aga tunnistajate ütlused. Sellekohane dokumentaalne tõend asjas puudub. Seega saab selgelt asuda seisukohale, et M. Eensalu teadis, et sõiduk ei olnud kontrolli läbinud. Igasugused väited, nagu isik arvas või teadis, et keegi teine midagi parandas jms, ei ole tõsiselt võetavad ning jäävad tähelepanuta.
2. Jätkuvalt on ainetu ka kaebaja viide LS § 73 lg-le
3. Nimetatud sätte kohaselt võib erandkorras kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit ja selle haagist liikluses kasutada juhul, kui nendel ei ole eriti ohtlikke rikkeid või puudusi, mis välistaksid sõiduki kasutamise liikluses. Sellisel juhul on lubatud sõidukiga liigelda ettevaatlikult, rikke iseloomu arvestades, mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrollimise punkti, Maanteeameti teenindusbüroosse või parkimiskohta. Maakohus möönis, et sõiduki ülevaatusel eriti ohtlikke rikkeid ei tuvastatud. Seega võis nimetatud sõidukiga mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnoülevaatuse punkti, Maanteeameti teenindusbüroosse või parkimiskohta sõita. Maakohus on veenvalt kummutanud aga versiooni sellest, et 23.06.2015 sõit Tartusse oli eesmärgiga sõita remonditöökotta. Siinkohal ei hakka ringkonnakohus maakohtu vastavaid argumente üle kordama, kuna nõustub nendega (vt maakohtu otsuse lk 10). Seega on ka apellatsioonikohus veendunud,

§ 73lg-s 5 sätestatu ei võimaldanud M.

Eensalul tehniliselt mittekorras sõidukiga liikluses osaleda ning kaebuse väited vastupidiseks arvamuseks põhjust ei anna.

1. Kaebaja leiab, et isegi LS § 73 lg 2 rikkumise puhul ei ole täidetud KarS § 422 lg 1 koosseis. KarS § 422 lg 1 koosseis eeldab sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumisega raske tervisekahjustuse põhjustamist. Tuvastatud peab olema põhjuslik seos saabunud tagajärje ja sõidukijuhi liiklus- või käitusnõuete rikkumise vahel. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatava sõiduki mittekorrasolev pidurdussüsteem, sellekohased tõendid puuduvad. Maakohtu vastavad seisukohad on aga süüdistuse raamidest väljuv ning seega oluline menetlusõiguslik rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
2. Õige on see, et üksnes asjaolu, et süüdistatava sõiduk ei olnud läbinud tähtaegset tehnonõuetele vastavuse kontrolli, ei saa iseenesest olla raske tervisekahju kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjuseks. Asjaolus, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatanu A.L. raske tervisekahjustuse vaidlus puudub. Kriminaalasjas on vaidlusteta tuvastatud, et M. Eensalu juhitud sõiduk ei olnud läbinud tehnonõuete kontrolli nimelt pidurite mittekorrasoleku tõttu (nii sõidu- kui ka seisupidur, vt 1 kd, lk 38-39). Maakohus põhjendatult ning tõenditele tuginevalt tuvastas liiklusõnnetuse asjaolud ning tuvastatu annab ka ringkonnakohtule veendumuse sellest, et ka sõidupidurite mittetõhusus on seotud sõidukite kokkupõrkega (tehnoülevaatusel tuvastatud rike).
3. Kaitsja arvamust, et kohus rikkus menetlusõigust, väljudes süüdistuse raamidest osundusega süüdistuses mittemärgitud pidurite rikkele, ringkonnakohus ei jaga. Süüdistuse tekstis on märgitud, et M. Eensalu juhtis sõidukit Mercedes-Benz Sprinter, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli, s.t rikkus LS § 73 lg 2 nõudeid. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel leidis selget tuvastamist, millisel põhjusel sõiduk vastavat kontrolli ei läbinud ning maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on pidurite temaatikaga seotud küsimustele süüdistatav ka vastanud. Nii saab ka väita, et kohtuotsuses toodud seisukohad ei ole menetlusosaliste jaoks üllatuslikud ning tuginevad uuritud tõenditele, jäädes seejuures süüdistuse piiresse. 13
4. Apellant leiab, et hinnata tuleks ka kannatanu enda tegevust ja käitumist. Kaebuses leitakse, kannatanu ei järginud vahetult enne liiklusõnnetust liiklusseaduse nõudeid sõiduki peatamiseks. Seda ka juhul, kui kannatanu sõiduki asukoht ei asunud keset sõiduteed. Juhul kui kannatanu oleks peatanud sõiduki parempoolsel teepeenral vastavalt nõuetele, poleks liiklusõnnetuse situatsiooni üldse tekkinud.
5. Siinkohal ringkonnakohus ei korda maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ning esitatud põhjendusi kannatanu sõiduki paiknemise kohta, sest nõustus sellega juba eelpool (vt ka maakohtu otsuse lk 7-8). Kuigi maakohus tuvastas, et kannatanu sõiduk ulatus osaliselt üle sõidutee ääre ega asunud tervikuna teepeenral või siis täielikult rööpselt teeäärega, ei ole nimetatud asjaolu liiklusõnnetuse põhjuseks. Siinkohal tuleb veelkord osundada tunnistajate K.K. ja H.K. ütlustele (kes möödusid kannatanu sõidukist veidi enne kokkupõrget), mille kohaselt kannatanu sõiduk võis olla tee ääres küll väikese nurgaga, kuid mingit takistust see ei tekitanud (1kd, lk 165, 2 kd, lk 34,jj). Seega otsene põhjuslik seos kannatanu võimaliku rikkumise ja tagajärje vahel puudub. Kaitsja väidab, et puuduvad tõendid, millest nähtuks süüdistatava poolt juhitud sõiduki kaldumine enne kokkupõrget paremale kannatanu auto suunas. Nimetatud väide on aga ümber lükatud kokkupõrget vahetult pealt näinud tunnistaja K.K. ütlustega. Kaitsja märkis ringkonnakohtu istungil, et kannatanu ei veendunud uuesti sõitu alustades selle manöövri ohutuses. Ringkonnakohus leiab, et sellist etteheidet ei saa kannatanule teha, kuna kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et enne toimunud kokkupõrget oleks kannatanu sõitmist alustanud. Kokkuvõttes ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et kannatanu rikkus sõiduki juhi üldkohustusi, sest sellekohased kindlad tõendid puuduvad.
6. Kaitsja arvates isegi juhul kui M. Eensalu rikkus LS § 46 lg 1 nõudeid, tuleks tegu kvalifitseerida KarS § 423 järgi. Apellandi arvates ei nähtu süüdistatava käitumises tahtust LS § 46 lg 1 nõuete rikkumiseks üheski vormis. Ka ei nõustu kaitsja maakohtuga, et ka LS § 73 lg 2 rikkumise pani M. Eensalu toime kaudse tahtlusega. Äärmisel juhul võiks tegemist olla kergemeelsusega.
7. Ringkonnakohus kaebaja eeltoodud seisukohtadega nõus ei ole ning seetõttu jääb süüteo kvalifikatsioon samaks. Ringkonnakohus ei ole nõus kaitsjaga, et M. Eensalu käitumises puudus tahtlus rikkuda LS § 46 lg 1 sätestatut. Kannatanu sõiduki seisma jäämine tee ääres ei saanud olla süüdistatava jaoks niivõrd ootamatu, et ta ei oleks jõudnud sellele adekvaatselt, s.t otsasõitu vältivalt, reageerida. Sellise järelduse võimaldab teha kogu tuvastatud olustik – kannatanu sõidukile sõitis süüdistatav tagant otsa juunikuus, keset päeva hea nähtavusega teelõigul, mistõttu selliste tingimuste juures oli kannatanu sõiduki asukoht süüdistatavale selgelt nähtuv. Vastupidiseks arvamuseks tõendeid kogutud ei ole.
8. Mis puudutab kaitsja arvamust,

§ 73lg 2 rikkumise pani M.

Eensalu toime kergemeelsusest, siis sellega ei saa kuidagi nõustuda. Maakohus leidis, et süüdistatav pani LS § 73 lg 2 rikkumise toime kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus on sellise arvamusega nõus. Mootorsõiduki juhil lasub kohustus enne sõiduki juhtima asumist veenduda, et mootorsõiduk on läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. M. Eensalu omas kehtivat juhtimisõigust ning seega peaks talle eelnimetatud kontrolli nõue olema teada. Kriminaalasjast nähtub, et M. Eensalule oli sõiduki tehnonõuetele mittevastavus teada ning enne sõitma asumist tugines ta abikaasa kinnitusele pidurite korrasolekust, vastavaid dokumente nägemata. Selline käitumine annab aluse arvata, et süüdistatav pidas võimalikuks, et juhib tehnonõuetele mittevastavat sõidukit. Mingist võimalikust kergemeelsusest ei saa siinkohal rääkida. 14

1. Viimase asjana on kaitsja vaidlustanud tsiviilhagi, leides, et kuna KarS § 422 lg 1 kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud ning ka põhjuslik seos M. Eensalu poolt võimaliku liiklusnõuete rikkumise ja kannatanule tekitatud tervisekahju vahel puudub, ei kuulu tsiviilhagi rahuldamisele. Kaitsja taotlus seondub M. Eensalu õigeksmõistmisega, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud. Seega jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse tsiviilhagi puudutavas osas rahuldamata. Sarnaselt I astme kohtule leiab apellatsioonikohus, et A.L. ele ei oleks tekkinud kahju, kui M. Eensalu õigusvastast tegu poleks toimunud. Kuivõrd maakohus on põhjusliku seose tuvastamisel korduvalt otsuse põhjendustes peatunud ning kaitsja väited ringkonnakohut sellest erinevale positsioonile asumiseks ei veennud, siis puudub vajadus maakohtu analüüsi taasesitada.
2. Edasiselt jääb kaitsjale kohtuotsusest arusaamatuks, millisel alusel on kohus pidanud põhjendatuks konkreetselt 10 000 euro väljamõistmist, mis on ülemäära suur summa arvestades kohtupraktikat ning maakohtu enda seisukohti ja järeldusi. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lgtest 2 ja
3. VÕS § 134 lg 2 sätestab mh. et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13).
5. Antud juhul on kohus hinnanud kõiki mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel silmaspeetavaid kriteeriume: tuvastanud ja lugenud tõendatuks asjaolud, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude, arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohtu arutluse käik on igati jälgitav ka kahju suuruse osas. Riigikohtu viimase kohtupraktika analüüsi (vt Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
6. aastal. Riigikohus. Õigusteabe osakond, Tartu aprill 2017, lk
7. Koostaja Maris Vutt) kohaselt ei ole kannatanu A.L. ele maakohtu poolt välja mõistetud summa kohtupraktikat arvestades ülemäära suur. Nimelt jäävad liiklussüütegudega tekitatud kahju hüvitised vahemikku 5000 – 50 000 eurot, elik mediaaniks on 17 200 eurot. Arvestades juba varem välja toodud asjaolusid, mida hüvitise väljamõistmisel arvestatakse, ei saa kuidagi väita, et kohus oleks hälbinud kohtupraktikast ning mõistnud välja ülemäära suure mittevaralise kahju hüvitise kannatanu kasuks. 15
8. Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole kohtu väide, et süüdistatavatele kuulub abikaasade ühisvarana kinnisasi ja osalus äriühingus. Nimetatud tõendid tuleks tõendikogumist välja arvata. Arvestada tuleks, et M. Eensalu on töövõimetuspensionär.
9. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitise korral VÕS § 140 ei kohaldata, sest mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel peab kohus nagunii algusest peale arvesse võtma kõiki kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid. Muu hulgas tuleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestada kahju tekitanu varalist olukorda ning hüvitise vähendamise aluseks võib olla kahju tekitanud poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-85-08). Arvestades eeltoodud seisukohta, leiab ringkonnakohus, et isegi kui jätta kohtuotsusest välja kaitsja poolt taotletud tõendid, puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks kaitsja poolt taotletud põhjendustel. Ringkonnakohus leiab, et omistades ülemäärast tähendust isiku varanduslikule olukorrale ja jättes tahaplaanile muud asjas tähtsust omavad asjaolud (kannatanule põhjustatud vigastused, nende ulatus ja raskus, elukvaliteedi langus, kahju tekitaja käitumine ja suhtumine toimepandusse), jõuaks kohtupraktika olukorda, kus sarnastel alustel kahju kannatanud isikute hüvitised sõltuksid kahju tekitaja varanduslikust olukorrast. See seaks kannatanud ebavõrdsesse olukorda ega oleks kooskõlas seadusandja mõtte ega ühiskonna õiglustundega.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu 07.12.2016 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioon aga rahuldamata.
11. Kaitsja Roman Levin esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt võttis kaitsjal apellatsiooni koostamine aega viis tundi, mille eest ta soovib tasu summas 240 eurot (sealhulgas käibemaks 40 eurot). Samuti on R. Levin esitanud taotluse hüvitada talle ringkonnakohtu kohtuistungi ettevalmistuse eest 1 tunni töö eest 40 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni eest 40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus tuleb hinnates apellatsiooni ja tehtud töö mahtu arvestades rahuldada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
12. juuli
13. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-test 3 ja 5, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale määrata 336 eurot, sh käibemaks 56 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.
14. Kannatanu esindaja Armand Mark esitas taotluse kindlaks määrata apellatsioonimenetluses kannatanu poolt kantud menetluskulud summas 216 eurot. Apellatsioonimenetluses on esindaja teinud järgmised toimingud: tutvunud apellatsiooniga ja klienti nõustanud 0,5 tundi, koostanud kirjaliku vastuväite 0,5 tundi, valmistanud kohtuistungiks ette 0,25 tundi ning osalenud kohtuistungil 1 tund. Kokku on kannatanu esindaja teinud tööd 2,25 tundi. Õigusabi teenuse tunnihind on 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellatsioonikohus leiab, et kannatanu esindaja poolt õigusteenuse osutamise eest küsitud tunnitasu on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud määradega. Kannatanu esindaja on esitanud dokumendi õigusabile kulunud aja ja toimingute kohta. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulu on mõistliku suurusega, õigusteenuse osutamine oli vajalik ning ka õigusabi osutamise ajaline kulu on põhjendatud. Seega tuleb kannatanu esindaja tasu 216 eurot lugeda menetluskulude hulka ning see M. Eensalult välja mõista kannatanu A.L. e kasuks. 16 /allkirjastatud digitaalselt/ 17