KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-8451 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 175

lg 1 p 9 alusel sundraha 1175 eurot,

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu, kokku 1008 eurot,

§ 175

lg 1 p 3 alusel narkootilise aine ekspertiisi maksumus summas 1428 eurot.

§ 180lg 3 alusel määrati, et T.

Otil tuleb tasuda kriminaalmenetluse kulusid kogusummas 3611 eurot ositi 12 kuu jooksul. T.Ott mõisteti süüdi selles, et ta käitles ebaseaduslikult suures koguses, s.o vähemalt 10 inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Nimelt omandas ta ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid varem kui

1. mai 2016 kell 16.06 suures koguses narkootilisi aineid metamfetamiini ja amfetamiini sisaldavaid pulbreid, kokku mitte vähem kui 279,78 grammi metamfetamiini sisaldavat pulbrit ja 3,63 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit. Osa omandatud narkootilistest ainetest andis ta eeluurimisel tuvastamata ajavahemikul, kuid enne enda kinnipidamist
2. mail 2016 Tallinna linnas ja teistes eeluurimisel täpselt tuvastamata kohtades korduvalt ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastamata isikutele. Osa omandatud ainest hoidis ta ebaseaduslikult 2 enda juures kuni
3. mai 2016 kella 16.06-ni, mil ta Tallinnas Pae tänava ja Peterburi maantee ristmikul sõiduauto Opel Meriva reg-märgiga xxx juhikohalt kahtlustatavana kinni peeti ning leiti ja võeti tema pükste taskus olevast rahakotist ära 1 minigrip kilekott, milles oli pulbriline aine kogumassiga 0,68 grammi, mis sisaldas 26% metamfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 75,3% metamfetamiini, milles puhast metamfetamiini oli seega 0,13 grammi. Osa omandatud ainest hoidis ta ebaseaduslikult enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Meriva registreerimismärgiga xxx, kust ta
4. mail 2016 toimunud läbiotsimise käigus andis juhiistme tagant põrandalt vabatahtlikult välja kilekoti etiketiga Maxima, milles oli salvrättide sisse pakitult 3 kahekordset minigrip kilekotti, milledes oli pulbriline aine kogumassiga 279,1 grammi, mis sisaldas 24% metamfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 75,3% metamfetamiini, milles puhast metamfetamiini oli seega 50,4 grammi. Osa omandatud ainest hoidis ta ebaseaduslikult enda elukohas, so Tallinnas Valdeku 118a-5 asuva korteri juurde kuuluvas keldriboksis, kust
5. mail 2016 toimunud läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära 1 plasttops etiketiga „Kirsi keedis“, milles oli pulbriline aine kogumassiga 0,21 grammi, mis sisaldas 12% amfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 73,4% amfetamiini, milles puhast amfetamiini oli seega 0,018 grammi; 1 plasttops etiketiga „Almendras banadas“, milles oli pulbriline aine kogumassiga 2,14 grammi, mis sisaldas 3,4% amfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 73,4% amfetamiini, milles puhast amfetamiini oli seega 0,053 grammi, lisaks sisaldab pulber jälgedena (so alla 1%) narkootilist ainet metamfetamiini; 1 suurem katkine vaakumpakend, milles oli pulbriline aine kogumassiga 0,95 grammi, mis sisaldas 17% amfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 73,4% amfetamiini, milles puhast amfetamiini oli seega 0,12 grammi ning lahtiselt pulbriline aine kogumassiga 0,33 grammi, mis sisaldas 27% amfetamiinsulfaati, mis omakorda sisaldab 73,4% amfetamiini, milles puhast amfetamiini oli seega 0,065 grammi. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. J. Grossmann taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse ja raha konfiskeerimise osas. Uue otsusega palub ta vähendada süüdistatavale mõistetud vangistusmäära ja tagastada perekonnaliikmetele kuuluv raha. Karistusmäära kergendamist taotleb kaitsja muuhulgas seetõttu, et sisuliselt vaidlustab ta apellatsioonis süüdistuse mahtu ning selle vähendamine peaks tooma kaasa ka karistusmäära vähendamise. TO tunnistas end kohtuistungil süüdi narkootilise aine omandamises ja hoidmises. Süüdistatava ütluste kohaselt on ta tarvitanud enne kinnipidamist viimasel aastal iga päev amfetamiini 3-5 grammi. Üldse tarvitab ta amfetamiini
6. aastast alates vaheaegadega, mis sõltusid ka tema kinnipidamiskohtades viibimisest. Uuesti hakkas tarvitama 2014.a. Raha amfetamiini ostmiseks sai haltuurat tehes ja ka varastades. Enne kinnipidamist ostis 300 grammi, millest ei jõudnud midagi tarvitada. Suurema koguse ostmist põhjendas sellega, et siis on hind madalam. See on ka usutav, sest on üldteada fakt, et suurema koguse narkootikumide ostmisel on hind alati madalam. Tühjade minigrip kilekottide hulga kohta selgitas süüdistatav, et neid müüakse saja kaupa ja ostis, et nende sisse pakkida ostetud narkootikume jagades neid vajaminevateks doosideks. Kolme digitaalse kaalu omamist põhjendas kontrollimisega, et teda ei petetaks narkootikumide ostmisel ja samuti oli vaja kaaluda 3 doosideks jagamisel. Vaidlus on selles, kas T. Oti poolt narkootiliste ainete käitlemine hõlmas ka narkootiliste ainete edasiandmist. Süüdistatav ise on edasiandmist eitanud. Kohus leidis, et T. Oti poolt narkootiliste ainete edasiandmine on tõendatud
7. juuli 2016.a. jälitustoimingu protokolliga, milles on kajastatud T. Oti kõned ja sõnumid erinevate isikutega. Kohus on tõlgendanud pealtkuulatud kõnesid ja sõnumeid meelevaldselt, ja on andnud nendes kajastatud sõnadele omapoolse tähenduse, mis tegelikult kaldub fantaasiamaailma. Sellise analüüsi põhjal võib iga inimese vestlustes leida sõnu või väljendeid, mida saab mitmeti tõlgendada. Kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Kohtuistungil andis T.Ott asjakohased ja usutavad selgitused istungil kuulatud kõnede kohta, väites, et naisterahvaga kõned (abonentnumbrilt xxx) olid seotud T. Oti vennale AO kuulunud sõiduautoga Audi, mida esialgu pidi naisterahva elukaaslane AG remontima ja seejärel ostma, kuid lubatud raha ei andnud üle. Tundmatu meesterahvaga
8. aprillil 2016.a. kõne oli samuti T. Oti ütluste kohaselt seotud sõiduautoga Audi omaniku AG ja mainitud 650 oli auto hind. Naisterahva abonentnumbrilt (xxx) saadetud
9. aprilli 2016.a. ja
10. mai 2016.a. sõnumitega seonduvalt ei osanud T.Ott aga öelda, kes see naine oli, see number ei ütle talle midagi. Edasi selgitas T.Ott, et tundmatu eesti mehega (Urmasega) kõned ja sõnumid on seotud kahe nahast arvutitooli maha müümisega ning toolide eest saadava rahaga. Üks tool õnnestus maha müüa 300 euro eest, kuid teise tooli eest sai ainult 50 eurot ja selle eest pidi veel raha saama. T.Ott on andnud avameelseid ütlusi narkootikumide omandamise ja omamise kohta, ta tunnistab narkoprobleemi, kahetseb tehtut ja edaspidi püüab sõltuvusest vabaneda. Seega esinevad tema käitumises KarS § 57 lg. 1 p. 3 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud. Ei ole tõendatud, et ta oleks tegutsenud omakasu ajendil. Sellest tulenevalt peaks temale mõistetav karistus olema tunduvalt väiksem. Kohus märkis, et vaidlusalune sularaha summas 16 850 eurot leiti T. Oti elukohas läbiotsimise käigus T. Oti magamistoas oleva voodi alt pakituna. Selline kohtu väide on vale. Tegelikult leiti nimetatud rahasumma A. ja T. Oti ühisest magamistoast nende ühise magamiskoha alla pakituna. Kuna antud asjas on läbiotsimisel leitud sularaha osas tegemist pere ühiste säästudega, siis kaitsja taotluse kohaselt kuulati kohtuistungil üle T. Oti ema JO ja vend AO Tunnistajad andsid kohtus ütlusi, et nad kogusid pikema perioodi s.o. ca nelja aasta jooksul raha suuremate ostude tegemiseks. J. Ott andis ütlusi, et algul pani ta raha sektsioonkapi peale, kuid seoses korteri remondiga tuli sektsioonkapp lahti võtta ja siis ta pani raha laua peale või andis A kätte. Kogutud rahast oli nii tema kui ka abikaasa H raha. Temal oli võimalus abikaasa raha pangast sularahaautomaadi kaudu välja võtta. AO andis ütlusi, et ka tema hakkas peale seda, kui Soome tööle läks, koguma raha, mida ta pani enda magamisaseme all olevasse kasti. Kuna seda magamisaset ta kasutas koos vend Toomasega, siis hiljem andis ta raha Toomase kätte, et see paneks raha kogumiskohta. Kogumiskohta ta pani ka ema kogutud raha. Kui palju ta sinna raha pani, ta ei oska nimetada, kuid arvab, et seda võis olla kümme kuni neliteist tuhat eurot. Ka andsid Toomas ja A ütlusi, et kord võitis Toomas kasiinos 3500 eurot ning sellest rahast läks 3000 eurot kogumiskohta. 4 Kohus leidis, et Toomas, J ja A Oti ütluste vahel on nii suured vastuolud, et nende ütlusi raha päritolu kohta ei saa lugeda usaldusväärseteks. Kohtu seisukoht, et tunnistada J ja A Oti ütlused ebausaldusväärseks ja need kõrvale heita, tähendab sisuliselt seda, nagu oleksid nad andnud valeütlusi. Ometi on nad hoiatatud valeütluste andmise eest ning polnud ühtegi märki, et nad ei oleks rääkinud õigust. Asjaolu, et nende ütlustes on teatud vastuolud, on seletatav sellega, et nad ei mäleta enam kõiki detaile, kuna raha kogumine käis aastate vältel. Pealegi on J. Ol seoses vanusega mäluprobleeme. Kuigi Jl ja Ael oli võimalus kokku leppida ütluste andmise osas, siis asjaolu, et üks mäletab teatud asjaolusid ühtemoodi, teine teistmoodi, näitab just seda, et nad ei ole omavahel kokku leppinud. Samas kohus ei püüdnudki analüüsida, millest need vastuolud on tingitud. Tegelikkuses on lahkhelid ainult selles, et ükski asjaosaline ei osanud nimetada konkreetset summat, kui palju ja millal ta sinna kogumiskohta pani. See on ka mõistetav ning asjaosalistele mitte etteheidetav, kuna nad ei pidanud raha kogumise kohta eraldi raamatupidamist või vähemalt päevikut, kuhu oleks olnud märgitud kui palju ja millal keegi sinna raha pani. On selge ja eluliselt usutav, et keegi ei suuda nelja aasta vältel raha kogudes meenutada kui palju keegi konkreetselt sinna raha pani. Et umbkaudu aimu saada, kui palju keegi oma raha sinna on pannud, on vaja vaadelda panga väljavõtteid ja kindlaks teha, kui palju on keegi panga automaadist välja võtnud sularaha. Lihtsal vaatlusel ilmneb, et vaadeldaval perioodil on J. Ott oma kontolt välja võtnud ca 2070 eurot ning HO kontolt ca 6890 eurot ja AO on välja võtnud sularaha üle 14 000 euro. Võib arvata, et kogu pangast väljavõetud sularaha nad ei pannud hoiukohta ja osa kogutud rahast on ka juba kulutatud. Täielikult on tõendatud, et kogutud rahast võis alles olla 16 850 eurot. Kohus leidis, et kohtule esitatud AO pangakonto väljavõtetest ei nähtu suurte summade väljavõtmist. Jääb arusaamatuks, mida kohus sellega tõendada soovib. AO ei rääkinudki, et ta oleks korraga kogumiskohta suuremaid summasid pannud, vaid ta pani sinna vastavalt võimalustele, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. AO mainis, et on saanud ka viimastel aastatel töötasu sularahas (4000-4500 eurot) ja eeldatavalt ta võis ka seda raha panna kogumiskohta. Väärib mainimist, et tegemist on perekond Oti korteriga, milles ühte tuba, mis tegelikult kuulus A.O le, kasutas seoses remondiga ajutiselt ka T.Ott. Kuigi AO oli viimasel ajal tööl Soomes, nähtub A. O panga väljavõttest, et ta ostis väga sageli laevapileteid Helsingi ja Tallinna vahel sõitvale laevale, mis tõendab seda, et ta käis sageli kodus ning magas diivanil, mille pesukastis oli sularaha kogumise koht. AO tihedat seotust koduga tõendab ka asjaolu, et ta maksis regulaarselt korteri elektriarveid, mis nähtub tema panga väljavõttest. T.Ott küll teadis, et tema vend kogub raha ja hoiab seda magamiseks kasutatava diivani pesukastis, kuid tal ei olnud voli seda kasutada. Lisaks tunnistajate ütlustele on kohtule esitatud piisavalt kontrollitavad tõendeid, milleks on A, J ja HO panga väljavõtted viimase nelja aasta kohta, mis tõendavad vastuvaidlematult, et perekonnal oli piisav sissetulek, et koguda vajaminevateks suuremateks ostudeks sularaha. Panga väljavõtetest nähtub, et A, J ja HO sissetulek kokku oli viimastel aastatel ca 3500 eurot kuus, mis on piisav sissetulek igapäevaste vajadustega toimetulekuks ning mingil määral ka kogumiseks. On tõendatud, et see oli A, J ja Heino ühisraha, mis ei kuulunud T. Otile. 5 Asjaolu, et T. Otil puudusid vajalikud rahalised vahendid, näitab see, et AO on tema eest maksnud vajalikke arveid ja kandnud talle üle raha. A. Oti panga väljavõttest nähtub, et ta maksis
11. jaanuaril 2014 T. Oti sundraha 85 eurot ja kaitsjatasu 114 eurot,
12. jaanuaril 2014 maksis ta T. Oti sundraha 150 eurot ja 19 eurot.
13. mail 2016 tegi AO ülekande T. Otile 200 eurot. Kui T. Otil oleks olnud selline kogus raha, mida eelnevalt on tunnistatud T. Otile kuuluvaks ja mis on arestitud, siis poleks tal olnud vajadust küsida venna käest raha. Kui isegi oletada, et T.Ott mingilgi määral müüs narkootilist ainet, siis kulus saadav tulu ainult selleks, et osta enda jaoks vajalik doos narkootikume. Narkomaan, kes tarvitab pidevalt sellises suures koguses narkootikume, nagu T.Ott, ei ole suuteline koguma raha ja veel summas, mis läbiotsimisel perekond Oti korterist leiti. Eeltoodu alusel ei ole leidnud tõendamist, et T.Ott oleks tegelnud narkootikumide müügiga. Küll aga on küllaldaselt leidnud tõendamist, et läbiotsimisel ära võetud raha kuulus J ning A.O le Ka on pihuarvutid ostetud legaalsel teel saadud raha eest. Seega kuulub sularaha kogusummas 16 850 eurot aresti alt vabastamisele ning tagastamisele nende omanikele. Pihuarvutite osas kaitsja ei võta täiendavat seisukohta. Süüdistatav T.Ott taotleb maakohtu otsuse üle kontrollimist ja kordab oma varasemaid kaitseväited, millised kattuvad kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega. Tallinna Ringkonnakohtu
14. aprilli 2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
15. aprillini
16. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud T. Oti poolt narkootilise aine käitlemine, sh müümine. Samuti on kohus jälgitavalt ning üheselt mõistetavalt analüüsinud, miks ei saa lugeda usaldusväärseks T. Oti enda selgitusi narkootiliste ainete omandamise ning jälitustoimingu protokollis kajastatud kõnede kohta. Prokurör nõustub täielikult Harju Maakohtu poolt toodud põhjendustega ega pea vajalikuks nimetatud põhjendusi korrata. Prokurör juhib tähelepanu, et sõnum „Aga kas Sul on samasugune nagu juba oli? Kuiva ei ole?“ tuli abonentnumbrilt xxx ehk samalt numbrilt, mille kohta T.Ott on ise väitnud, et tegemist oli AG elukaaslasega, kellega suhtlus käis auto ostu-müügi tehingu üle. Seega ei olnud tegemist võõra numbriga nagu kaitsja apellatsioonkaebuses väidab. Ka T.Ott ise on oma apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta ei osanud maakohtu istungil nimetatud sõnumit lihtsalt kommenteerida. Oma apellatsioonkaebuses väidab T.Ott järjekindlalt, et ta suhtles auto ostu-müügi teemadel. Ta on esitanud väidetava kriminaalasja numbri, mis peaks tõendama nimetatud auto reaalset eksisteerimist, kuid nimetatud numbri näol ei ole tegemist kriminaalasja numbriga, mistõttu tema poolt esitatu ei ole kontrollitav. Samuti ei tõendaks auto reaalne eksisteerimine ühelgi moel seda, et telefonivestlused abonentnumbril 55547464 olid seotud auto ostu-müügiga. A. O varalist seisu on 6 vaadeldud ajavahemikul 01.01.2011 kuni 04.2016 ning sealt ei nähtu, et tema omandis oleks olnud Audi. Samuti ei suutnud keegi kohtuistungil ega ka apellatsioonkaebustes nimetada isegi väidetava sõiduauto registreerimisnumbrit. Ka konfiskeerimise põhjendamisel on Harju Maakohus oma otsuses välja toonud kõik konfiskeerimist toetavad asjaolud. Kuivõrd käesoleva menetluse käigus on leidnud tõendamist, et T.Ott tegeles narkootiliste ainete käitlemisega suures koguses, sh nende müügiga, kuid tõendamata on leitud sularaha pärinemine legaalsete vahendite arvelt, on prokuröri hinnangul konfiskeerimise kohaldamine täielikult põhjendatud. Samuti taotleb kaitsja T. Otile mõistetud vangistuse määra vähendamist. Prokurör nimetatud taotlusega ei nõustu, kuivõrd prokuröri hinnangul on T. Oti puhul üheselt tõendatud, et ta tegeles lisaks tarvitamisele ka narkootiliste ainete müügiga omakasu eesmärgil. Lähtudes Riigikohtu praktikast, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning tuvastada seejärel süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, vastab Harju Maakohtu poolt T. Otile mõistetud karistus tema süü suurusele ning Harju Maakohtu põhjendused ja järeldus karistuse mõistmisel on loogiliselt jälgitavad ning arusaadavad. Prokurör nõustub täielikult Harju Maakohtu poolt toodud põhjendustega ega pea vajalikuks nimetatud põhjendusi korrata, kuivõrd T. Oti süü suurust arvesse võttes puuduvad asjaolud, mis vältimatult tingiksid talle madalama karistuse mõistmise. Kokkuvõttes leiab prokurör, et Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu seisukohtade kujunemine nii teo tõendatuse, karistuse liigi ja määra kui ka konfiskeerimise osas on üheselt mõistetav ja loogiliselt jälgitav. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides maakohtu otsusele esitatud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatava suhtes maakohtu poolt tehtud otsuse liiki e. viia õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab

§ 61sisu ja mõte.

Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised 7 Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, mõistetud karistuse, vara konfiskeerimise ning tõendite usaldusväärsuse osas. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide seisukohad, millistega püütakse ümber veenda apellatsioonikohut süüdistatava süü suuruse ja leitud sularaha mittekriminaalse päritolu osas . Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Andmaks hinnangut ringkonnakohtule apellatsioonis põhjendatusele märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist. esitatud väidete Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et T.Ott on tegelenud ka narkootilise aine edasimüügiga. Esiteks, T.Ott peeti kinni sõiduauto roolis ning ta sõitis ringi sellise varustusega, mis üheselt kinnitab, et ta oli keskastme narkodiiler, kes tegeles illegaalselt ja süsteemselt narkootikumide müügiga – sai nö varustajalt suurema koguse narkoainet ja müüs seda edasi. Väited selle kohta, et ta on lihtsalt narkootikumide tarvitaja, kes ostab narkoainet ainult enda tarbeks, on paljasõnalised ning vastuolus tuvastatud tehioludega. Õigus on maakohtul, kes väidab, et narkootikumide ostja ei lähe tehingule oma kaaluga, oma kotikestega ja isik, kellel ei ole legaalset sissetulekut, ei osta enda tarbeks ka sellises suures koguses narkoainet nagu seda leiti süüdistava autost. Narkootikumidega kauplemine on illegaalne tegevus, kus ei kehti ei võlaõiguse reeglid ega ka tavakaubanduses omaks võetud head tavad. Illegaalses kaubanduses ei ole võimalust pöörduda kohtusse võla tagasisaamiseks. Seal kehtib kord, kus selline keskastme diiler peab temale edasimüügiks antud aine eest n-ö varustajale raha tagasi andma, sest vastasel juhul 8 kaotab ta usalduse ja sellega ka võimaluse tehtud töö eest endale vajalike narkodooside saamise. Karistused, mis nende kirjutamata reeglite rikkumiste eest on selles võrgustikus ette nähtud, on karmid. Ka ei kehti narkokaubanduses põhimõte, et „klient on kuningas“, mis absoluutselt välistab selle, et narkootikumide ostja tuleb müüja juurde oma kaaluga. Narkootikumide ostja on narkootikumide müüjast pigem sõltuvussuhtes ja käitub müüja reeglite järgi, sest iga usaldamatuse ilming müüja suhtes võib tema jaoks tähendada seda, et järgmist korda ei tule. Eelöelduga on kooskõlas ka Toomas Otti telefonikõnede sisu. Maakohtu otsuses tsiteeritud telefonikõnede salvestused, millised on saadud seaduslikult ja on lubatud tõenditeks, kinnitavad üheselt seda, et T.Ott oli nendele isikutele, kellega vestlusi on kasutatud tema süü tõendamiseks, varem narkootikume müünud ja et tal on kindlad ostjad juba välja kujunenud. Telefonikõnedes räägitakse n-ö salajuttu; vestluse eset ei täpsustata, kuid on selge, et vestluspartnerid saavad teineteisest aru. Nagu näitab kohtupraktika on ka narkootiliste ainete käitlemine kujunenud hästi läbimõeldud ja konspireeritud skeemkuriteoks, kus läbivaks käitumismustriks on salatsev käitumine. Peaaegu et asendamatuteks abimeesteks selliste skeemide toimimise juures on aga mobiiltelefonid, milliseid ka vahetatakse jms. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö. kodeeritud tekstiga. Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka T.Otti poolt nendele telefonivestlustele antud selgitused ümber maakohtu põhjendatud seisukohta selles, et T.Otti vestluspartneriteks olid isikud, kes juba varem olid temalt narkoainet ostnud ning kellel oli jätkuv huvi seda temalt soetada. Mis puudutab T.Otti elukohast leitud sularaha konfiskeerimist, siis ka selles osas on kohtukolleegium maakohtuga samal seisukohal. Konfiskeerimisotsustuse tegemist sularaha osas T.Otti suhtes peab kohtukolleegium põhjendatuks. Vaidlusalune sularaha summas 16 850 eurot leiti T. Oti elukohas läbiotsimise käigus T. Oti magamistoas oleva voodi alt pakituna 12x100 ning 313x50 eurot kupüüridesse. Antud asjas on süüdistatava kaitseversiooni kohaselt sularaha osas tegemist pere ühiste säästudega. Maakohus on seda süüdistatava väidet kontrollinud ning veenvalt ja argumenteeritult selle versiooni ümber lükanud. Maakohtu hinnangul on esmalt selline versioon juba eos ebausutav ning pigem absurdne – perekonna rahad on hoiul narkoja kasiinosõltlasest pereliikme voodi all. Teiseks, kõik selle versiooni nö osalised annavad vastuolulisi ütlusi, mis lubab järeldada, et tegemist on väljamõeldud versiooniga, millisel puhul ei olegi võimalik kõigis üksikasjades kokku leppida ning vastuolud on sellisel juhul paratamatus. Kohtukolleegium on veendunud, et raha peitis T.Ott ja see ei olnud peidetud sellisesse kohta, et võiks järeldada, et kogu pere ühiskassa raha oli peidetud korralikult pakituna võõraste eest T. Oti voodi alla, vaid see oli T. Oti poolt peidetud kohta ja viisil, et see jääks peidetuks just teiste pereliikmete eest. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastanud, et T. Otil puudub pikemat aega legaalne sissetulek ja samal ajal on tema poolt voodi alla peidetud suur rahasumma. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamisel põhinebki kohtu siseveendumus eeldusel, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Aluseks võetakse seejuures isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdlus. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-1-12 p.-s 10 märkinud muuhulgas, et alust eeldada isiku vara ebaseaduslikku päritolu annab põhjendamatult suur erinevus tema legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole T.Ott tõendanud tema voodi alt leitud rahasumma legaalset päritolu. Riigikohus on otsuses 3-1-1-38-11 selgitanud, et kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral 9 kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83-2 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Oluline ei ole seejuures, et konfiskeeritav vara oleks pärinenud samast kuriteost, milles isik süüdi mõistetakse ja et ta üldse selle kuriteoga vara oleks saanud. Samuti ei saa arvestada asjaolu, et isik ei ole olnud varem süüdi mõistetud omakasulistes kuritegudes e. et tal peaks kindlasti olema karistusregistri järgi tuvastatav n.ö. kriminaalne minevik. Teada on, et ka illegaalset e. kriminaaltulu saab teenida vaid olukorras, kus isik on vabaduses. Laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks KarS prg. 83-2 lg 1 alusel vara konfiskeerimisel võib kohus asjaolude tuvastamisel tulla näiteks järeldusele, et isiku elustiil oli selline, mis tõi talle sisse kriminaaltulu. Kohtukolleegium on veendunud, et isik, kellel on soov hankida narkootilist ainet, ei teata oma ostusoovist ei avalikult ega pöördu ka esimese ettejuhtuva suvalise isiku poole. Sellise hankesooviga minnakse isiku juurde, kelle osas ollakse enam, kui kindel, et see isik tegeleb narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega ja omab ka vastavaid sidemeid. Ja isik, kes sellise ettepaneku vastu võtab, kinnitab selle aktseptiga seda, et tal on vastavad võimalused olemas. Ka lubab kriminaalmenetluslik kogemus väita, et sellise tegevusega nagu seda on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud T. Oti puhul, ei tegeleta heategevuse korras vaid omakasu ajendil ja eesmärgiga teenida kriminaaltulu – vaheltkasu või „teenuse“ osutamise tasu või vajalikku narkodoosi vms. Eitada ei saa sedagi, et rahasumma, mis leiti T. Oti voodi alt 9.mail 2016 läbiotsimise käigus, on samas suurusjärgus nende rahasummade summaga, millest käib jutt telefonivestlustes ajavahemikul 18.04 kuni 5.05.2015. Kaitsja on seisukohal, et narkomaan, kes tarvitab pidevalt sellises suures koguses narkootikume, nagu T.Ott, ei ole suuteline koguma mingit raha ja veel sellises suures summas, mis läbiotsimisel perekond Oti korterist leiti. Kohtukolleegiumi hinnangul peitub põhjus, miks on võimlik, et T.Ott suudab koguda ja säilitada suuri rahasummasid jällegi narkokaubanduse võrgustiku kodukorras. Sealsete reeglite rikkumine ja oma kohustuste täitmata jätmine mõjub hävitavalt nendele huvidele, mis sunnivad narkomaani tegelema narkootikumide müügiga e. võib jätta isiku ilma temale vajaliku narkodoosita jms. Telefonivestluste salvestiste pinnalt saab teha ühese järelduse – T.Otti varustas keegi narkoainega ning tema, kas müüs ise oma nö „klientidele“ või tegi seda oma edasimüüjate kaudu. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks alus puudub. Maakohus on mõistetud karistust põhjendanud, on lähtunud eelkõige süü suurusest, mida antud juhul mõjutab nii käitlemisvormide paljusus sh narkootikumide levitamise seisukohast kõige ohtlikumas vormis käitlemine e. edasiandmine aga ka narkoaine kogus – ligi 1700 isikule jätkuks käideldud kogusest. Maakohus on põhjendatult leidnud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on omaks võtnud vaid tegevuse, mida eitada ei olnud võimalik ja oma süüd kogu süüdistuse mahus ta eitab. Seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et arvestada tuleks karistuse mõistmisel puhtsüdamlikku e. siirast kahetsust. Samas aga esineb raskendav asjaolu e. omakasu ajend. Kaitsja leiab, et omakasu ajendil tegutsemine ei ole tõendatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata siinjuures Riigikohtu otsusele 3-1-1-114-13, p.-s 13 selgitanud järgmist omakasu motiivi arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu motiivi arvestamine ei oleks välistatud 10 ka juhul, kui süüdistus oleks esitatud narkootilise aine edasiandmises. Viimane ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil - narkootilise aine edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu saamisega. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Seega tuli maakohtul omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuvastada, et süüdistatavate tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kohus luges selle tõendatuks süüdistatavatelt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse ning legaalsete sissetulekute vähesusega. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja leiab, et karistust raskendavat asjaolu on põhjendatult võetud arvesse ka karistusmäära valikul. Seega arvestades just süüdistatavalt äravõetud narkootilise aine suurt kogust ja legaalsete sissetulekute puudumist samal ajal, nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et T.Ott käitles narkootilist ainet ebaseaduslikult omakasu motiivil ning see on tema karistust raskendav asjaolu KarS prg. 58 p.1 tähenduses. Süüdistatava T.Otti kaitsja adv. J.Grossmann on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 120 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks .

prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse T.Oti suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11