Obsah (12)

§ 199§ 121§ 214§ 64§ 263§ 4231§ 424§ 68§ 215§ 318§ 291§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2017 Tartu Kriminaalasja number 1-16-2855 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtu

§ 199

lg 2 p 4,5,7,8, § 214 lg 2 p 1,4, § 263 lg 1 p 1, § 4231 ja § 424 järgi, Marko Klaasi süüdistuses

§ 121

lg 2 p 3, § 214 lg 2 p 1,4 ja § 263 lg 1 p 1 järgi, Marek Uibopuu süüdistuses

§ 214

lg 2 p 1,4,6, § 215 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4,8 ja § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatavad Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)

1. detsember 2016 otsus Marek Banderi kaitsja vandeadvokaat Roman Levin Marko Klaasi kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv Marek Uibopuu kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Süüdistatav Marko Klaas Ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Marek Bander isikukood 39011146514; elukoht XXX varem kriminaalkorras karistatud neli korda; tõkendina kohaldatud vahistamist, kahtlustatavana kinni peetud
2. veebruaril
3. Marko Klaas isikukood 37411026513; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistatud viiel korral; tõkendina kohaldatud vahistamist, kahtlustatavana kinni peetud
4. detsembril
5. Marek Uibopuu isikukood 39107120286; elukoht XXX varem kriminaalkorras karistatud viiel korral; tõkendit kohaldatud ei ole. RESOLUTSIOON
6. Tühistada Tartu Maakohtu
7. detsembri 2016 otsus osaliselt, see on Marek Banderile, Marko Klaasile ja Marek Uibopuule

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuste osas.

2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks: 3.

Marek Banderile 9 aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, milleks on

§ 214lg 2 p 1, 4, 6 järgi mõistetud 9 aastat vangistust.

4. Marko Klaasile 9 aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, milleks on

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi mõistetud 9 aastat vangistust.

5. Marek Uibopuule 6 aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, milleks on

§ 214lg 2 p 1, 4, 6 järgi mõistetud 6 aastat vangistust.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Roman Levin kasuks 384 eurot, sealhulgas käibemaks 64 eurot, vandeadvokaat Roman Levini poolt süüdistatav Marek Banderile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
4. Nimetatud menetluskulu 384 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
5. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo RS Mercatoria kasuks 265,20 eurot, sealhulgas käibemaks 44,20 eurot, vandeadvokaat Robert Sarve poolt süüdistatav Marko Klaasile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. 2
6. Nimetatud menetluskulu 265,20 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
7. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Valga Advokaadibüroo kasuks 416,40 eurot, sealhulgas käibemaks 69,40 eurot, vandeadvokaat Otto Preemi poolt süüdistatav Marek Uibopuule apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
8. Nimetatud menetluskulu 416,40 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
9. aprillil 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
10. aprillist
11. Maakohtu otsus
12. Tartu Maakohtu
13. detsembri 2016 otsusega mõisteti Marek Bander süüdi

§ 214

lg 2 p 1, 4, 6 järgi ning karistuseks 9 aastat vangistust,

§ 199

lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi ning karistuseks 4 aastat vangistust,

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning karistuseks 2 aastat vangistust,

§ 4231

järgi ning karistuseks 8 kuud vangistust ja

§ 424

järgi ning karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti M.

Banderile liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg, s.o 8 päeva karistusaja hulka ning M. Banderile mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 aastat 11 kuud ja 22 päeva vangistust alates 25.02.2016. 2. Marko Klaas mõisteti süüdi

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi ning karistuseks 9 aastat vangistust,

§ 121

lg 2 p 3 järgi 2 aastat ja 6 kuud vangistust ning

§ 263

lg 1 p 1 järgi 3 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti M.

Klaasile liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg, so 15.12.2015. 3. Marek Uibopuu mõisteti süüdi

§ 214

lg 2 p 1, 4, 6 järgi ning karistuseks 6 aastat vangistust,

§ 215

lg 2 p 1 järgi ning karistuseks 2 aastat vangistust,

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi ning karistuseks 8 kuud vangistust ja

§ 424

järgi karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti M.

Uibopuule liitkaristuseks 7 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva karistusaja hulka ning M. Uibopuule mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KrMS § 414 lg 2 alusel arvestati vangistuse kandmise aja algust päevast, millal M. Uibopuu saabub vanglasse vangistust kandma. 4. Alljärgnevalt on toodud nende kuritegude käsitlus, mida apellatsioonides vaidlustati. 5. M. Banderit süüdistatakse

§ 424järgi selles, et tema 29.

septembril 2014 kella 4.04 ajal juhtis Võru linnas Jüri tänaval sõiduautot Volkswagen Passat, reg.nr-ga XXX , olles alkoholijoobes, s.o juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle verest leiti etanooli vähemalt 2,61 mg/g.

1. Maakohtu hinnangul on 29.09.2014 toime pandud mootorsõiduki joobes juhtimine ning M. Banderi süü tõendatud tunnistajate T.P. , M.K. ja R.M. ütlustega (otsus lk 12-13). Kuivõrd M. Banderi ütlused ei haakunud tunnistajate poolt antud ütlustega ega kriminaalasja kirjalike tõenditega, siis ei lugenud maakohus M. Banderi ütlusi usaldusväärseteks. Tunnistaja R.M. oli 3 samuti joobes, kuid tema ütlused haakuvad politseiametnike ütlustega. Seega luges maakohus tunnistaja R.M. poolt antud ütlused usaldusväärseteks. Maakohtu hinnangul pani M. Bander teo toime otsese tahtlusega ning ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
2. M. Banderit süüdistatakse

§ 263lg 1 p 1 järgi selles, et tema 14.

veebruaril 2016 kella 4.22 paiku Võrus Jüri 32a asuvas Ex kohvikus peksis A.Z. rusikaga näkku ja jalaga pähe, tekitades kannatanule ämblikvõrkkestaaluse verevalumi vasaku suuraju poolkera piirkonnas, nahamarrastused näole, nahaalused verevalumid vasaku silma ülalaule, paremale ja vasakule oimupiirkonda ning kriimustuse paremale labakäele. Oma tegevusega rikkus M. Bander Korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt. 8. Maakohtu hinnangul on M. Banderi tegevus 14.02.2016 avaliku korra raskel rikkumisel vägivallaga õigesti kvalifitseeritud

§ 263lg 1 p 1 järgi ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud.

1. Süüdistatava poolt kannatanu löömist rusikaga näkku ja jalaga pähe kinnitavad nii tunnistajate Ü.L. ja M.M. ütlused kui ka süüdistatava enda ütlused, samuti 15.04.2016 asitõendi vaatlusprotokoll, Võru Ex kohviku 14.02.2016 turvakaamera videosalvestis, patrullileht, 14.02.2016 kiirabikaardi juhtum nr 1602140168, patsiendikaart nr S890 2016, fototabel kannatanu ülekuulamise protokolli juurde ja väljavõte haigusloost nr S890 2016 (otsus lk 3638). M. Banderi hinnangul ei ole tema kõiki kannatanu vigastusi tekitanud, vaid kannatanu võis ka väljas kukkudes viga saada. Maakohus möönis, et kuna A.Z. leiti tänavalt teadvuseta, võis kukkumine tal esinenud vigastusi mingil määral võimendada. Kuid siiski tuleb tähelepanu pöörata sellele, et M. Bander lõi kannatanule rusikaga näkku ja jalaga pähe. Selliste löökide tagajärjel on eluliselt usutav, et isikul tekib peavigastus. Maakohtu hinnangul pani M. Bander teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
2. M. Banderit ja M. Uibopuud süüdistatakse selles, et nemad, olles varem toime pannud varguse, 24.12.2014 kella 17 paiku Võru linnas Roosisaare silla juures T.P. sõiduautos Opel Omega, reg.nr-ga XXX nõudsid koos T.P. 200 euro üleandmist selle eest, et viimane esitas 2014 suvel politseisse avalduse oma auto ärandamise kohta, millise kuriteo toimepanemises on esitatud kahtlustus M. Uibopuule. M. Bander kägistas T. P kätega kaelast, tõmbas kõrvadest ja juustest, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ning lagipähe Y-kujulise marrastuse ja punetuse kõrvalestadel, samuti ähvardas M. Bander siduda kannatanu nööriga auto taha lohisema, mistõttu kannatanu andis kaasas olnud 50 eurot M. Uibopuule. M. Bander ja M. Uibopuu ähvardasid jätkuvalt T. P tapmisega ja nõudsid veel 150 euro üleandmist, mistõttu kannatanu helistas raha saamiseks oma onule A. P ning sõitis koos M. Banderi ja M. Uibopuuga Katariina kiriku platsile temaga kohtuma, kus kannatanu läks onu autosse. A. P teatas aga juhtunust politseisse ja keelas kannatanul oma autosse tagasi mineku. M. Bander ja M. Uibopuu sõitsid T. P autoga platsilt minema, mõne aja pärast sõitsid sinna tagasi ja süütasid auto põlema, milline hävis tules.
3. Maakohus, hinnanud käesoleva episoodiga seotud tõendeid, leidis, et M. Banderi ja M. Uibopuu tegevus 24.12.2014 toime pandud väljapressimises on õigesti kvalifitseeritud

§ 214

lg 2 p 1, 4, 6 järgi ning nende süü on täielikult tõendamist leidnud nii kannatanu T. P ütlustega (otsus lk 55-57) kui ka tunnistaja A. P ütlustega (otsus lk 57-58). Maakohus ei tuvastanud ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks oleks pidanud kannatanu T.P. ja tema onu tunnistaja A. P andma M. Uibopuu ja M. Banderi vastu valeütlusi.P

1. Kaitsjad vaidlustasid T.P. kohtueelses menetlusese antud ütluste vastu võtmist kohtu poolt. Seonduvalt kaitsjate seisukohaga märkis maakohus, et T.P. sai väga hästi aru, et ütluste 4 andmisest keeldumine tähendab ka kriminaalvastutust. Kartes kriminaalvastutust, on T.P. kinnitanud, et tegelikult ta ei keeldu ütluste andmisest ning kahjuks ta ei mäleta ja see on piinlik. Maakohus on seisukohal, et selleks, et väita, et isik keeldub ütluste andmisest, ei ole ilmtingimata vajalik, et isik selle otseselt välja ütleks, et ta keeldub, vaid kui tema ütluste andmise viisist on aru saada, et isik ei soovi ja ei anna ütlusi kuriteo asjaolude kohta, siis on seda võimalik tõlgendada ütluste andmisest keeldumisena. Maakohus on veendunud, et täidetud on kõik kolm KrMS § 291 lõikes 3 märgitud tingimust kannatanu T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste vastu võtmiseks. Asjaolu, et kaitsjatel ei olnud võimalik tunnistajale ristküsitlusel küsimusi esitada, ei kahanda Riigikohtu seisukohast tulenevalt kaitsjate küllaldast võimalust esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Kaitsjad ja süüdistatavad ei taotlenud ümberlükkavate uute tõendite esitamist (otsus lk 61-65).
2. Lisaks kohtu poolt T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisele vaidlustasid kaitsjad ka T.P. poolt salvestatud ning kohtueelses menetluses uurijale üle antud enda telefonikõnede salvestise arvestamist lubatud tõendina. Maakohus leidis, et kõik käesoleva episoodiga seotud tõendid on saadud kriminaalmenetlusseadust järgides, kaasaarvatud T.P. kohtueelses menetluses antud ütlused ja tema poolt esitatud kõnede salvestis. Seega on need tõendid lubatavad ning tuleb võtta aluseks otsuse tegemisel (otsus lk 65).
3. Maakohus leidis, et M. Bander ja M. Uibopuu on kaastäideviijad, kuna tegutsesid kooskõlastatult ning ühiselt, nende teopanus oli võrdne – mõlemad ähvardasid kannatanut vägivallaga ning põhjustasid kannatanus hirmutunnet. M. Bander kasutas kannatanu kallal vägivalda ning M. Uibopuu võimendas oma kohalolekuga M. Banderi vägivalda ja kannatanu hirmu. Samuti andsid süüdistatavad ühise panuse kannatanu sõiduki põlema panemisel.
4. Maakohtu hinnangul panid M. Bunder ja M. Uibopuu väljapressimise toime otsese tahtlusega ning ei tuvastanud isikute teo õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
5. M. Banderit ja M. Klaasi süüdistatakse selles, et M. Bander, olles varem toime pannud varguse ja väljapressimise ning M. Klaas, olles varem toime pannud varguse, 13.12.2015 kella 18.45 paiku Võru linnas Jüri 2 maja juures nõudsid koos H.N. 400 euro üleandmist „liigse lobisemise“ eest. M. Klaas lõi H.N. le rusikaga näkku, tekitades talle ninaluude murru, seejärel peksis M. Bander koos M. Klaasiga kannatanut jalgade ja rusikatega kehasse, põhjustades talle füüsilist valu. M. Klaas vehkis labidaga ja ähvardas puruks peksta kannatanu takso ja kõrvalseisva takso, mistõttu kannatanu andis 80 eurot, lubades ülejäänu hiljem maksta. Samal päeval kella 22 paiku Võrus Kreutzwaldi tänaval H. N autos ähvardas M. Bander kannatanut tapmisega, võttis tal käega kaelast kinni ja lubas kõrisõlme puruks tõmmata, millega tekitas kannatanus hirmu oma elu ja tervise pärast. Autos andis H. N M. Klaasile eelnevalt nõutud 320 eurot.
6. Maakohus, hinnanud käesoleva episoodi tõendeid, leidis, et M. Banderi ja M. Klaasi tegevus 13.12.2015 toime pandud väljapressimises on õigesti kvalifitseeritud

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi ning nende süü on täielikult tõendamist leidnud.

Maakohtu hinnangul tõendavad kuriteo toimepanemist kannatanu H.N. ja tunnistaja K.N. ütlused, tervisekaart nr A36824 2015, fototabel ja väljavõte andmebaasist MIS (otsus lk 71-83). Maakohus ei lugenud süüdistatavate M. Banderi ja M. Klaasi, samuti tunnistajate M.M. ja G.E. ütlusi usaldusväärseteks, kuna need ei haaku kannatanu H.N. ega tunnistaja K.N. ütlustega, kirjalike tõenditega ega ka omavahel (otsus lk 81).

1. Maakohtu hinnangul panid M. Bander ja M. Klaas väljapressimise toime otsese tahtlusega ning ei tuvastanud isikute teo õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
2. M. Klaasi süüdistatakse selles, et tema, 15.12.2015 kella 2 paiku Võrus Jüri tänaval lõi D.G. korduvalt rusikate ja põlvedega näkku ja kehasse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja verevalumeid näol ja kehal ning peksmise käigus rebis katki kannatanu T-särgi ja lõhkus ära 5 tema sülearvuti korpuse, millise tegevusega rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid.
3. Maakohus, hinnanud käesoleva episoodiga seotud lubatud tõendeid, leidis, et M. Klaasi tegevus 15.12.2015 avaliku korra raskel rikkumisel vägivallaga on õigesti kvalifitseeritud

§ 263lg 1 p 1 järgi ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud.

Maakohtu hinnangul tõendavad M. Klaasi poolt teo toimepanemist kannatanu D.G. , tunnistajate S.S. ja J.J. ütlused. M. Klaasi ütluseid ei pidanud maakohus usaldusväärseks, kuna need ei haaku kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Maakohtu hinnangul haakuvad tunnistajate ütlused kannatanu ütlustega, samuti kirjalike tõenditega - 28.01.2016 asitõendi vaatlusprotokolliga, tervisekaardiga ning 15.12.2015 koostatud fotoga D.G. st. Seega luges maakohus tõendatuks, et M. Klaas pani toime

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (otsus lk 40-46).

M. Klaasi kaitsja leidis, et avalikku korda ei saa rikkuda, kui ei ole võimalik tuvastada kolmandat isikut, keda see avaliku korra rikkumine on häirinud. Maakohus sellise seisukohaga ei nõustunud, kuna Korrakaitseseaduse jõustumisega muutus ka

§-de 262 ja 263 tekst, kus ei räägita enam avaliku rahu rikkumisest, vaid avalikus kohas käitumise üldnõuetest. Need nõuded tulenevad KorS-st, kus kõigepealt antakse §-s 54 avaliku koha mõiste ning seejärel tuuakse §-s 55 avalikus kohas käitumise üldnõuded. On ilmne, et avaliku korra mõiste on laiem kui käitumine avalikus kohas, kuid

§-de 262 ja 263 tõlgendamisel tuleb peale KorS-i ja

§-de 262 ja 263 muudatuste jõustumist lähtuda avaliku koha mõistest. Seega ei ole enam määrav mitte teiste isikute rahu rikkumine, vaid tegu. Seega pärast eelnimetatud muudatuste jõustumist ei ole vaja hakata otsima kõrvalisi isikuid, kelle rahu rikuti, see ei tulene KorS § 54 tekstist ega ka § 55 loetelust. Seega käesoleva

§ 263

redaktsiooni kohaselt tuleb tuvastada tegu, mis sisuliselt kujutab endast avalikus kohas käitumise nõuete rikkumist (otsus lk 45-46).

1. Maakohtu hinnangul pani M. Klaas avaliku korra rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega ning ei tuvastanud isiku teos õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
2. M. Klaasi süüdistatakse selles, et tema, olles karistatud Tartu Maakohtu 13.11.2012 otsusega

§ 121järgi, lõi 19.10.2015 kella 13.00 paiku Võrus XXX korteri WC-s A.S.

jalaga näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja ninaverejooksu. Maakohus leidis, et tõendid selles episoodis on saadud kriminaalmenetlusseadust järgides. Seega on need tõendid lubatavad ning tuleb võtta aluseks otsuse tegemisel (otsus lk 46-49). Maakohus on seisukohal, et M. Klaasi tegevus kannatanu A.S. jalaga näkku löömisel on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 3 järgi ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud.

Maakohtu hinnangul tõendavad M. Klaasi poolt teo toimepanemist eelkõige kannatanu A.S. ning tunnistajate K.K. ja K.K. ütlused. Maakohtu hinnangul on M. Klaasi ja M. Banderi ning tunnistaja R.S. ütlused ebausaldusväärsed ega haaku teiste tõenditega (otsus lk 46-54). 23. Karistuse mõistmisel maakohus leidis, et M. Banderi süü on suur tulenevalt tema mahukast ja raskest süüdistusest ja eelnevast karistatusest ning sellest, et ta ei kahetse toimepandut ning ta on kannatanut ka kohtueelses menetluses ähvardanud. Teda iseloomustab hoolimatu suhtumine inimeste põhiseadusega kaitstud õigustesse. Kriminaalmenetluse vältel on M. Banderit mitmeid kordi kahtlustatavana kinni peetud ning siis jälle vabastatud, kuid vabanedes on ta toime pannud järjest uusi kuritegusid ja seda kuni tema vahistamiseni. Arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikust tulenevaid asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning kannatanutele tekitatud nii materiaalset kui ka moraalset kahju, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb kohtukoosseisu hinnangul M. Banderile

§ 214

lg 2 p 1, 4, 6 järgi karistuseks mõista 9 aastat vangistust,

§ 199

lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi 4 aastat,

§ 263

lg 1 p 1 järgi 2 aastat,

§ 4231

järgi 8 kuud ning

§ 424

järgi 2 aastat.

§ 64lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista M.

Banderile liitkaristuseks 11 aastat vangistust (otsus lk 90-91). 24. M. Klaasi süü on suur, kuna teda iseloomustab vägivaldne ja agressiivne käitumine inimeste 6 vastu. Käesolevas kriminaalasjas on teda alus süüdi tunnistada väljapressimises, kus tema roll oli oluliselt agressiivsem ja aktiivsem võrreldes M. Banderiga. M. Klaasi on varem vägivallaga seotud kuritegude eest korduvalt karistatud, ta kandis pikaajalist vangistust ning vabanedes 28.07.2015 ta juba 19.10.2015 pani toime

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Eeltoodu kinnitab, et eelnevad karistused, sealhulgas reaalne pikaajaline vangistus, ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Kõik käesolevas kriminaalasjas M. Klaasiga seotud süüdistused on seotud vägivallaga. Ta on vägivaldne ja hoolimatu mitte ainult tuttavate, vaid ka võõraste suhtes. Arvestades eeltoodut tuleb M. Klaasile mõista reaalne vangistus. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikust tulenevaid asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning kannatanutele tekitatud materiaalset ja moraalset kahju, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb kohtukoosseisu hinnangul M. Klaasile

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi karistuseks mõista 9 aastat vangistust,

§ 121

lg 2 p 3 järgi 2 aastat ning

§ 263

lg 1 p 1 järgi 3 aastat.

§ 64lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista M.

Klaasile liitkaristuseks 11 aastat vangistust (otsus lk 91-92). 25. M. Uibopuu süü on suur, kuna teda on eelnevalt korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud ning olenemata varasemast karistatusest pani uuesti toime varguse. Samuti on teda varem asja omavolilise kasutamise eest karistatud ning käesoleval ajal on taas alus M. Uibopuu sama paragrahvi alusel süüdi tunnistada. Maanteeameti 15.06.2016 vastusest nõudekirjale nähtub, et liiklusregistri andmebaasis M. Uibopuu isikuandmed puuduvad. Seega ei ole M. Uibopuul juhtimisõigust. Süüdistatav pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, mis on äärmiselt ohtlik tegevus, eriti kui isik ei ole autokooli läbinud ning tal puudub juhtimisõigus. M. Uibopuu näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks mõistnud toimepandud teo õigusvastasust ja asjaolu, et oma teoga tekitas ta võimaliku ohu nii enda kui ka paljude kõrvaliste isikute elule ja tervisele. Märkimata ei saa jätta ka esimese astme kuriteo – väljapressimise – toimepanemist, mis näitab, et M. Uibopuu kuriteod on muutunud raskemaks. Maakohtu arvates suhtub M. Uibopuu hoolimatult õiguskorda ja ühiskonda. Teda ei huvita enda õigusvastase käitumise tagajärjed. Sellise isiku puhul peab olema karistus range, et isik lõpuks mõistaks enda tegevuse tagajärgi. Arvestades eeltoodut tuleb M. Uibopuule mõista reaalne vangistus. Kohtuistungil väljendas M. Uibopuu kahetsust nende kuritegude osas, milles ta end süüdi tunnistas. Kohtukoosseisu hinnangul ei ole kahetsus siiras, vaid taotleb karistuse leevendamist isekatel põhjustel. Arvestades M. Uibopuu käitumist ning suhtumist õiguskorda, on kohtukoosseis veendunud, et isikut ei huvita tema käitumise tagajärjed. M. Uibopuu on pannud toime 4 kuriteo episoodi, teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid ta on järjepidevalt jätkanud kuritegude toimepanemist. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb kohtukoosseisu hinnangul M. Uibopuule

§ 214

lg 2 p 1, 4, 6 järgi karistuseks mõista 6 aastat vangistust,

§ 215

lg 2 p 1 järgi 2 aastat,

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi 8 kuud ning

§ 424

järgi 8 kuud.

§ 64lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista M.

Uibopuule liitkaristuseks 7 aastat vangistust (otsus lk 92-93). Süüdistatav M. Banderi kaitsja R. Levini apellatsioon 26. Apellandi hinnangul on maakohus 29.09.2014 episoodis

§ 424järgi tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Tunnistaja R.M. ütlusi hinnates on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et tunnistaja oma ütluste kohaselt oli tugevas alkoholijoobes ajal, mil tema autoga ringi sõideti, ei mäleta hästi toimunut ning on ka kohtus kinnitanud, et ta autot juhtinud isikut ei tundnud. Kohtuistungil ei tundnud tunnistaja ära ühtegi süüdistatavat, sh M. Banderit.

1. Maakohus on jätnud arvestamata ka tunnistaja R.M. 7 ütlustega osas, kus tunnistaja on selgitanud, et tema autosse istunud võõraste isikutega saigi ta kokku alles EX kohviku juures. Sellised ütlused on kooskõlas M. Banderi ütlustega, kes enda selgituste kohaselt 29.09.2014 öösel EX kohvikust lahkudes istus kohviku juures oleval parkimisplatsil seisnud halli värvi sõiduautosse, kus oli koos temaga kokku 6 inimest, sh auto omanik, kes autos magas.
2. Seonduvalt väidetava M. Banderi äratundmisega tunnistaja R.M. poolt kohtueelses menetluses talle äratundmiseks esitatud fotodelt märgib apellant, et kuivõrd tunnistaja R.M. oli sündmuse ajal tugevas alkoholijoobes ning kõik tema autos olnud isikud olid talle võõrad, ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja oleks eksimatult suutnud tuvastada autot juhtinud isiku. Apellant juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohtuistungil kinnitas R.M. , et uurija juures talle pilte ei näidatud.
3. Arvestades ülaltoodud asjaolusid, ei ole apellandi hinnangul siiski tõsikindlalt tõendatud, et M. Bander oli isik, kes R.M. autot juhtis. Apellant leiab ka, et M. Banderil puudub igasugune motiiv asuda joobes juhtimist eitama, samal ajal kui ta on omaks võtnud süüdistuse

§ 424järgi 22.03.2015 toimunud joobes juhtimise puhul.

Asjakohane ei ole maakohtu arvamus, et M. Bander soovib näidata politseiametnikke ebakompetentsetena, arvestades muuhulgas asjaoluga, et politseiametnik T.P. oli seotud ka 22.03.2015 M. Banderi kinnipidamisega joobes juhtimiselt, mida M. Bander ei ole vaidlustanud. Apellant märgib, et M. Bander on oletanud, et politseiametnikud võisid 29.09.2014 sündmuse ajal eksida. Sellist võimalust ei saa apellandi hinnangul välistada.

1. Apellandi arvates ei ole väheoluline, et M. Bander ei ole asunud 29.09.2014 väidetavat joobes juhtimist eitama mitte alles kohtumenetluses, vaid on esitanud oma selgituse toimunust ka kohapeal politseiametnikele ning kohtueelses menetluses. Seda on muuhulgas kohtuistungil kinnitanud tunnistaja M.K. .
2. Apellant taotleb M. Banderi õigeks mõistmist süüdistuses 29.09.2014 episoodis

§ 424järgi.

32. Apellandi arvates on maakohus 14.02.2016 episoodis

§ 263

lg 1 p 1 järgi jätnud uuritud tõendid põhjendamatult arvestamata osas, mis puudutab kannatanu A.Z. i vigastusi ning nende võimalikku põhjuslikku seost M. Banderi tegevusega. Tunnistaja Ü.L. ütluste kohaselt lahkus A.Z. kohvikust ise omal jalal. Et A.Z. ile oleks olnud vajalik arstiabi, sellist muljet tunnistajale ei jäänud, muidu oleks ta kiirabi kutsunud. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistaja Ü.L. kohviku töötajana nägi kogu intsidenti väga lähedalt pealt ning oleks enda kinnitusel kindlasti vajadusel arstiabi korraldanud. Kuivõrd kiirabi kutsumiseks põhjust ei olnud, on alust arvata, et A.Z. i vigastused ei saanud kohvikust lahkumise hetkel olla eriti tõsised.

1. Maakohus on jätnud arvestamata ka järgmiste asjaoludega. Patrullilehest nähtuvalt leiti joobes A.Z. Lembitu 5 maja ees 14.02.2014 kl 06.
2. Süüdistuse kohasel on M. Bander löönud A.Z. it kl 04.22 paiku. Tunnistajate ütluste kohaselt lahkus A.Z. kohvikust kohe pärast löömist. Seega jääb A.Z. i löömise ning leidmise vahele ca poolteist tundi. Mis selle pooleteise tunni jooksul tugevas alkoholijoobes A.Z. iga toimus, ei ole kohtulikul uurimisel välja selgitatud. A.Z. on ise kinnitanud, et ei mäleta tugeva joobe tõttu midagi.
3. Eelnevast tulenevalt ei saa apellandi hinnangul kindlasti välistada ning on ka eluliselt usutav, et kohvikust lahkudes A.Z. võis komistada ja kukkuda ning tuvastatud kehavigastused on vähemalt osaliselt saadud pärast kohvikust lahkumist. Arvestada tuleks ka asjaoluga, et sündmus toimus veebruarikuus ning väljas oli väga tõenäoliselt libe, mis veelgi enam annab alust oletada tänaval kukkumist ning sellest tingitud peavigastust.
4. Apellandi arvates tuleks asjaolu, et A.Z. il tuvastatud vigastused võisid vähemalt osaliselt tekkida ka pärast tema löömist M. Banderi poolt ning kohvikust lahkumist, arvestada M. Banderi süü suuruse ja karistuse üle otsustamisel ning taotleb mõista M. Banderile selles süüdistuses kergem karistus. 8
5. Süüdistuses

§ 214lg 2 p 1,4,6 järgi väljapressimises T.P.

24.12.2014 koos M. Uibopuuga leiab apellant, et maakohus on T.P. kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolle tõendina vastu võttes pannud toime olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. T.P. varasemad ütlused ei ole tõendina lubatavad. Nimelt T.P. ei mäletanud 31.10.2016 istungil ütlusi andes sisuliselt mitte midagi väidetavalt tema suhtes toime pandud kuritegudest. T.P. ei suutnud ütlusi anda ka pärast talle eeluurimisel antud ütluste meeldetuletamist prokuröri poolt. Samas ei nähtu kohtuistungi protokollist, et T.P. oleks keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest, samuti ei ole T.P. andnud ütlusi, millest nähtuks, et ta mingil põhjusel kardaks istungil küsimustele vastata.

1. Apellant ei pea asjakohaseks ega põhjendatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt tegelikult T.P. mäletab sündmusi, kuid ei soovi nendest avalikult süüdistatavate juuresolekul rääkida. Tegemist on kohtu spekulatiivse arvamusega, millel ei ole apellandi hinnangul alust. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata asjaolu, et T.P. selgitas kohtuistungil korduvalt, selgelt ning üheselt arusaadavalt, et tal on mäluhäired, mis on väga tõenäoliselt tingitud narkootikumide tarvitamisest. Olukorras, kus isik ise, prokurör ning kaitsjad leiavad, et tekkinud olukorras on asjakohane T.P. suhtes ekspertiisi määramine, on maakohtu poolt ebaõige asuda seisukohale, mille kohaselt kohtul pole tekkinud kahtlust T.P. tervislikus seisundis. Apellant märgib, et T.P. oma ütluste kohaselt tarvitas LSD-d, extasyt, amfetamiini. Pole tekkinud kahtlust, et T.P. ei andnud õigeid ütlusi narkootikumide tarvitamise kohta. Üldteada on asjaolu, et narkootikumide tarvitamine mõjutab inimese terviseseisundit, sh on võimalik mäluhäirete teke. Apellant leiab, et selliste andmete põhjal on vajalik T.P. le määrata ekspertiis, et leida, kas ta on võimeline ütlusi andma. Muuhulgas ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole T.P. pöördunud arsti poole, järelikult ei olnud vajadust pöörduda. Narkosõltlased sageli ei pöördu ise arsti poole, mis siiski ei tähenda, et neil ei oleks sõltuvust ja sellest tekkinud terviseprobleeme.
2. Apellant järeldab Riigikohtu otsuse 3-1-1-125-06 p-st 15, et kannatanu või tunnistaja meditsiinilise seisundi hindamine ei saa olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Apellant leiab, et T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks puudub igasugune seaduslik alus. KrMS § 291 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorda käesoleval juhul ei ole tekkinud, kuna T.P. ei ole keeldunud ütluste andmisest. Ka juhul, kui esinenuks KrMS § 291 lg 1 p 2 või muu samas lõikes sätestatud alus, on siiski täitmata KrMS § 291 lg 3 loetletud tingimused isiku varasemate deponeerimata ütluste tõendina vastuvõtmiseks. Täidetud ei ole KrMS § 291 lg 3 p 1 tingimus. T.P. isik ei ole mingil juhul usaldusväärne. Tegemist on vähemalt arutusel olevate kuriteosündmuste ajal aktiivselt narkootikume tarbinud isikuga, kelle puhul on äärmiselt oluline muuhulgas välja selgitada, millises terviseseisundis oli T.P. vaidlusaluste sündmuste ning kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal, kui tihti ning millist narkootilist ainet tarvitas jne. Need asjaolud on jätnud maakohus välja selgitamata, sh ei võimaldatud seda ristküsitlusega selgitada kaitsjatel. Asjaolu, et T.P. puhul on tegemist väidetava kannatanuga, ei muuda tema ütlusi iseenesest usaldusväärseks.
3. Täidetud ei ole ka KrMS § 291 lg 3 p 2 tingimus. Apellandi hinnangul ei nähtu kohtuistungi protokollist, et prokurör oleks T.P. varasemate ütluste avaldamise taotlemisel selgitanud, milliste asjaolude tõendamiseks ta neid ütlusi soovib avaldada. Maakohus on nimetatud tingimuse täitmise täielikult tähelepanuta jätnud.
4. Täitmata on samuti KrMS § 291 lg 3 p 3 tingimus. Eeluurimisel on T.P. andnud suurel hulgal erinevat informatsiooni, mida võistleva kohtupidamise reeglite kohaselt peab saama kontrollida kohtulikul uurimisel vahetult ristküsitluse teel, sealjuures peab tegelik ristküsitlemise võimalus olema nii süüdistaval kui kaitsval poolel.
5. Apellant rõhutab, et kaitsjatele ei andnud maakohus võimalust kohtuistungil T.P. vahetu 9 ristküsitlemise teel tema kohtueelses menetluses antud ütluste kontrollimiseks. Kohus võimaldas T.P. ristküsitlemise küll prokurörile, kuid mitte kaitsjatele. Tegemist on tõsise M. Banderi ning ka M. Uibopuu kaitseõiguste rikkumisega.
6. Apellant peab vajalikuks märkida, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt maakohus hoiatas T.P. t § 318 järgi ning võttis selle kohta allkirja. Kuivõrd kohus leidis, et T.P. keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, pidanuks kohus ka hindama, kas keeldumiseks esineb mõni seadusest tulenev alus. Juhul kui sellist alust ei ole, peaks apellandi hinnangul järgnema kriminaalmenetluse alustamine T.P. suhtes. Apellandile ei ole teada, et T.P. suhtes oleks kriminaalasja alustatud. Peale T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste ei ole apellandi hinnangul muid otsustavaid tõendeid, mis kinnitaksid M. Banderi poolt väljapressimise toimepanemist T.P. suhtes süüdistuses kirjeldatud viisil.
7. Apellant eeltoodust tulenevalt taotleb kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muuhulgas tuleks uuel arutamisel võtta seisukoht T.P. le võimaliku kohtupsühhiaatrilise/kohtupsühholoogilise ekspertiisi määramiseks.
8. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et maakohtule asja uueks arutamiseks saatmine pole vajalik, taotleb apellant T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste tõendite hulgast väljajätmist (sh 24.12.2014, 02.04.2015 ning 28.05.2015 kannatanu ülekuulamise protokollid) ning M. Banderi õigeksmõistmist süüdistuses

§ 214lg 2 p 1,4,6 järgi väljapressimises T.P.

koos M. Uibopuuga.

1. Telefonikõnede salvestus ei ole tõendina lubatav. Maakohus on prokuröri esitatud telefonikõnede salvestuse tõendina vastuvõtmisel ja süüstava tõendina arvestamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistusaktist nähtuvalt nimetatakse prokuröri esitatud tõendit kui „T.P. ja M. Uibopuu vaheliste telefonikõnede salvestus“, mis peaks süüdistusakti kohaselt kinnitama T.P. ütlusi temalt raha nõudmise ja auto hõivamise kohta. Süüdistusaktist ei nähtu vähimatki informatsiooni, milliste konkreetsete ning millistele isikutele kuuluvate telefoninumbrite vahel, samuti millisel konkreetsel ajal on esitatud kõnesalvestis tehtud. Taolist asjakohast ja ammendavat teavet ei esitanud prokurör ka istungil ning seda ei nähtu ka kohtuotsusest. Süüdistusaktist nähtuvalt peaks olema tegemist T.P. ja M. Uibopuu vaheliste kõnedega, samas tegelikkuses selgus salvestuse kuulamisel, et räägivad paljud isikud, sageli räägivad mitu isikut korraga. Muuhulgas pole tuvastatav, kes kellega räägib. Kuivõrd on väidetavalt tegemist T.P. tehtud salvestusega, tulnuks kohtulikul uurimisel kontrollida muuhulgas salvestuse saamise käiku (sh kes ja millal kõnesid salvestas), kes konkreetselt rääkisid ning kõnede sisu asjaolusid. Seda olnuks võimalik teha esmajoones T.P. ristküsitlusel. Praegusel juhul on kohus jätnud eeltoodu täielikult välja selgitamata ning ei võimaldanud seda teha ka kaitsjatel. Apellant märgib, et kohtulikul uurimisel kinnitas T.P. , et ta ei mäleta, et ta selliseid kõnesid oleks salvestanud. Apellant taotleb telefonikõnede salvestuse väljajätmist tõendite hulgast. Ka juhul, kui salvestust siiski tõendina arvestada, pole kaitsja hinnangul eelkirjeldatud puuduste tõttu telefonikõnede salvestusel olulist tõenduslikku väärtust. Pole tõendatud M. Banderi kaastäideviimine.
2. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et M. Uibopuu on pannud T.P. suhtes toime kuriteo, leiab apellant, et veenvalt ei ole tõendatud M. Banderi osa kaastäideviijana. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et M. Bander ei saanud tunnistajate ütluste kohaselt T.P. autot süüdata. Ka pole tõendatud, et M. Bander oleks mingil viisil auto süütamises osalenud. Ka juhul, kui auto põlemine on põhjuslikus seoses võimaliku eelneva rahaküsimisega M. Uibopuu poolt, ei ole kohtuotsusest selgelt arusaadav, kuidas on kohtu arvates M. Bander auto süütamisega seotud.
3. Süüdistuses

§ 214lg 2 p 1,4 järgi väljapressimises H.N.

lt 13.12.2015 koos M. Klaasiga on maakohus apellandi hinnangul hinnanud ühekülgselt kohtus uuritud tõendeid ning jätnud 10 põhjendamatult kõrvale M. Banderi ütlusi kinnitavad tunnistajate ütlused. Peale H.N. ütluste apellandi arvates puuduvad veenvad tõendid, mis annaksid alust arvata, et H.N. suhtes süüdistuses väidetud ajal üldse mingit vägivalda tarvitati, kuid ka tõendid, mis kinnitaksid, et konkreetselt M. Banderil olnuks H.N. ga mingi füüsiline kokkupuude.

1. Tunnistaja G.E. on kohtus kinnitanud, et M. Bander faktiliselt H.N. ja M. Klaasi jutuajamises ei osalenud. See on kooskõlas ka M. Banderi, M. Klaasi ning tunnistaja M.M. ütlustega. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et nii süüdistatavate kui ka tunnistajate M.M. ja G.E. ütlused ei ole usaldusväärsed. Asjaolu, et tunnistajate ütlused ei haaku kannatanu ja tema abikaasa ütlustega, kuid haakuvad süüdistavate ütlustega, ei anna alust pidada neid ebausaldusväärseteks. Apellandi hinnangul G.E. ning süüdistatavate ja M.M. ütlused omavahel vastuolus ei ole. Arvestades M.M. joobeseisundiga on usutav, et teised autos viibijad arvasid, et ta magab. Samas ei ole välistatud ega ümber lükatud, et M. M siiski oli võimeline piisavalt tajuma kohtus selgitatud asjaolusid H.N. maja juures peatumise kohta.
2. H.N. ütlustest ei nähtu, et M. Bander oleks tema maja juures toimunud kohtumisel M. Klaasiga mingil moel H.N. suhtes vägivalda tarvitanud. Samuti kinnitas H.N. , et M. Bander ei nõudnud temalt ei raha ega midagi muud. H.N. ütlusi 13.12.2015 õhtul Kreutzwaldi tänaval autos toimunud kohtumise kohta, kus osales H.N. väitel ka M. Bander, ei saa pidada usaldusväärseteks. Kohtulikul uurimisel kinnitasid nii M. Bander ise kui M. Klaas ning tunnistaja G.E. , et pärast H.N. maja juurest lahkumist viidi M. Bander koju. Kui H.N. ütlusi pidada usaldusväärseteks, siis palub apellant arvestada asjaoluga, et H.N. kinnitusel ei nõudnud ka hilisemalt autos toimunud kohtumisel M. Bander tema käest midagi.
3. Võimalik E.Z. auto purukspeksmine M. Klaasi poolt ei oma M. Banderi süüdistuse tõendamise seisukohast tähtsust. Ka juhul, kui M. Klaas seda tegi, viitab see, et mingil põhjusel oli M. Klaasil konflikt E. Z. Isegi kui oletada, et sihtmärgiks oli H.N. auto, viitaks see üksnes M. Klaasi ja H.N. suhetele, kuid mitte M. Banderi osalusele või väidetavate ähvarduste reaalsusele. Pole leidnud tõendamist, et M. Banderil oleks mingil viisil osalenud E. Z auto lõhkumises. Apellandi hinnangul ei saa pidada veenvalt tõendatuks, et M. Bander oleks H.N. lt nõudnud varalise kasu üleandmist vägivallaga ja ähvardusega hävitada või rikkuda vara. Pole tõendatud M. Banderi poolt

§ 214

lg 2 p 1,4 järgi kuriteo toimepanemine, sh pole tõendatud objektiivne koosseis üldse ega ka ükski kvalifitseeriv tunnus. 51. Apellant taotleb M. Banderi

§ 214lg 2 p 1,4 järgi õigeksmõistmist ning H.N.

tsiviilhagi M. Banderi suhtes rahuldamata jätmist.

1. Lisaks taotleb apellant karistuse kergendamist. Täpsemad taotlused on toodud käesoleva otsuse punktis
2. Süüdistatav M. Klaasi kaitsja R. Sarve apellatsioon
3. M. Klaasi kaitsja R. Sarv taotleb maakohtu otse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista M. Klaas talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks ning menetlusekulude jätmist täies ulatuses riigi kanda. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ning kergema karistuse mõistmist, jättes menetluskulud riigi kanda.
4. Süüdistus

§ 214

lg 1 p 1,4 järgi on põhjendamatu ning süüdistatav tuleb selles episoodis õigeks mõista. Prokurör esitas süüdistatava vastu järgmised tõendid: kannatanu H.N. ja tunnistaja K.N. ütlused, vaatlusprotokollid (nn labida leidmise ja vaatlemise protokollid), H.N. takso vaatlemise protokoll, tervisekaart ja foto, väljavõte politsei andmebaasist, pangakonto väljavõtted ning äratundmiseks esitamise protokollid. Süüdistatavat toetavate tõenditena uuriti kohtus tunnistajate G.E. ja M.M. ütluseid. 11

1. Apellant märgib, et maakohus on ekslikult ja põhjendamatult jõudnud järeldusele, et menetlejal oli õigus auto vaatluse käigus labidas ära võtta ja et väärteoasjast üle toodud vaatlusprotokollid on siinses kriminaalmenetluses lubatavaks tõendiks. Sõiduauto Opel Omega 15.12.2015 vaatlusprotokoll on ebaseaduslik tõend, mis tulnuks tõendikogumist kindlasti välja jätta. Nimelt on tegemist sõiduki läbiotsimisega, mida ei ole teostatud läbiotsimismääruse alusel ja mille kohta ei ole koostatud läbiotsimise protokolli. Viidates KrMS §-le 91 lg 1, leiab kaitsja, et tegemist on läbiotsimisega, mitte sõiduauto vaatluse – välise omaduste kirjeldamisega. KrMS § 91 lg 2 ja 3 sätestavad läbiotsimismääruse koostamise õigusega isikud. Praegusel juhul puudub kohtutoimikus määrus, mis võimaldab kohtul veenduda läbiotsimise korraldamise seaduslikkuses. Samuti puudub korrektselt vormistatud läbiotsimisprotokoll.
2. Maakohtu poolt tehtud viited korrakaitseseadusele (otsuse lk 79) ning tõdemus, et KrMS § 86 ei pea kohustuslikuks valdaja või omaniku juuresolekut vaatluse juures ja eraldi prokuröri või kohtu luba vaatluseks, on aga täielikult asjakohatu, kuivõrd ei seondu siinse kaasuse asjaoludega. On selge, et väärteomenetluse või kriminaalmenetluse raames teostatava menetlustoimingu tegemisel tuleb menetlejal juhinduda vastavalt kas VTMS-s või KrMS-s sätestatust, mistõttu viited korrakaitseseadusele on kohatud. Seega on maakohus otsuse tegemisel toetunud lubamatutele tõenditele. Lubatavate tõendite kohaselt ei ole siinses asjas Opel Omegast labida leidmine või autos labida kas või ajutine viibimine kuidagi tõendatud – labidat siinses kriminaalasjas pole.
3. Apellant jääb varasemalt kohtuvaidlustes väljendatud seisukoha juurde, et kannatanu enda ja tema abikaasa ütlused on vastuolulised. H.N. nimetas kiirabis enda vigastuste põhjuseks kukkumise ning venitas politseisse pöördumisega ebamõistlikult pikalt (arvestades tema enda väidetud ähvarduste tõsisust ja hirmu).
4. Kui K.N. sõnade kohaselt väljus H.N. vahetult enne teda ning ta pani välisriided selga ja järgnes talle, siis selle väikese hetke jooksul pidi H.N. jõudma enda auto käivitada, süüdistatavad pidid jõudma XXX hoovi, väidetavalt jõudis M. Klaas H.N. a lüüa ning ähvardama hakata, samuti pidi jõudma vähemalt keegi juba labidaga vehkida ning H.N. midagi sellist pealt ei näinud. Eeltoodud sündmused ei mahu eluliselt usutavasse ajalisse raami. Kuna H.N. pidi enne kl 19 tööl olema ning kohtumine leidis aset kl 18.45 paiku, siis ei ole K.N. ütlused usutavad. H.N. ei näinud tegelikult ilmselt vastavat sündmust pealt, sest ta eksib põhimõtteliselt näiteks hoovi valgustuse olemasolus, kuna hoovis E. Z teada valgustust ei olnud ja isikute arvus ning nende asukohas (st kus isikud paiknesid).
5. Lisaks väärib tähelepanu see, et prokurör esitas esmasküsitluses väga suunavaid küsimusi ning sisuliselt astus mitmel korral tunnistajate ja kannatanuga dialoogi. See vähendab automaatselt tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ja tema abikaasa ütluste usaldusväärsust kõigutab selgelt ka asjaolu, et K.N. isa ning H.N. äi R.K. kandis süüdistatava peale viha ning lubas süüdistatavale võlgnevuse eest midagi korraldada. Seega ei ole välistatud, et kannatanu ja tema abikaasa võisid olla huvitatud süüdistatava vastu ütluseid andma.
6. Siinkohal on apellandi hinnangul väga oluline märkida, et ka teises süüdistuse episoodis, n.ö D.G. episoodis, on väidetav M. Klaasi süüstav info saavutatud just R. K vahendusel (R. K olla andnud infot, et lööjaks olnud M. Klaas). Ka selles episoodis sisaldub tunnistajate ütlustes olulisi vastuolusid ja suure tõenäosusega on need mõjutatud R. K ja M. Klaasi vahelisest tülist. Maakohus ei ole kaitsja sellekohast kaitseväidet sisuliselt käsitlenud ja on üksnes vastuseks väitnud, et ei ole kindel, et R. K on H.N. äi, kuigi selline info on kohtu jaoks hõlpsasti kontrollitav registriandmete põhjal. Samuti pole sellele kaitseväitele keegi vastu vaielnud ning mitmed isikud on kinnitanud, et R. K on H.N. äi. 12
7. Kannatanu H.N. ei tundnud ära M.M. ning M. Banderit, sest ta ei ole enda ülekuulamisel suutnud ühtegi tunnust vms asjaolu, mille kaudu oleks võimalik äratundmises veenduda, nimetada. Ka äratundmiseks esitamise protokollis ei ole vastavaid asjaolusid välja toodud.
8. Kaitsja leiab, et menetleja on rikkunud KrMS § 84 lg 6, kuna nii kohtueelse ülekuulamise kui ka äratundmiseks esitamise protokollis ei sisaldu andmeid selle kohta, mille alusel kannatanu on talle äratundmiseks esitatud isikud ära tundnud. Kuna äratundmiseks esitamise protokolli kantud andmete puudulikkuse tõttu ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas kannatanu tundis ära selle isiku, kelle kohta ta on väidetavalt varem ütluseid andnud, on tegemist lubamatu tõendiga ja see äratundmiseks esitamise protokoll tuleb jätta tõendite hulgast välja. Olgugi et M.M. ja M. Banderi kohalolus vaidlust ei ole, näitab eeltoodu seda, et siinses menetluses tuntakse ära arusaamatult lihtsalt isikuid, keda ülekuulatav isik pole suutnud kuidagi kirjeldada.
9. Ükski objektiivne tõend ei kinnita vägivalla kasutamist või ähvarduste esitamist või kannatanu kirjeldatud sündmusi pärast tema löömist. Siinses asjas puuduvad ükskõik missugused tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleksid kohtunud kannatanuga pärast tema kodu juures viibimist. Olgugi et menetlejal on õigus välja nõuda kõnelogid ning teha kindlaks abonendi asukoht, ei ole seda siinses menetluses tehtud. Näiteks A.S. episoodis on seda tehtud, kuid selle kui märksa tõsisema episoodi puhul seda tehtud ei ole.
10. Kuna kannatanu ja süüdistatavate ütlused lahknevad hilisemate sündmuste osas diametraalselt ning tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 lugeda, et mingit hilisemat kohtumist süüdistatavate ja kannatanu vahel taksos ei olnud, M. Bander ei hoidnud kannatanut kõrist kinni ning M. Klaas ei saanud kannatanult raha.
11. Kannatanu ja tema abikaasa ütlused on ümber lükatud nii tunnistajate M.M. ja G.E. kui ka süüdistatavate ütlustega. Nii M. M kui G.E. kinnitavad, et kannatanut ei löödud ning mingit labidat keegi ei näinud ega kasutanud. Ka H.N. labidat ei näinud, mistõttu ei kinnita ükski teine tõendiallikas kannatanu väiteid. Apellandi hinnangul on tegemist sisuliselt sõna-sõna vastu olukorraga, kus kaitse versiooni toetavad vähemalt nelja isiku ütlused, samas kui süüdistuse positsioon tugineb üksnes kahe isiku omavahel vastuolus olevatel ütlustel.
12. Vigastuste osas avaldas kannatanu kiirabis, et ta kukkus. Ükski tunnistaja kannatanu löömist ei näinud. Vastupidiselt on tunnistajad G.E. , M. M ja süüdistatavad väitnud, et M. Klaas rääkis kannatanuga normaalselt ning mingit konflikti nende vahel ei olnud. Järelikult ei saa väita, et keegi oleks kannatanut löönud. Rõhutamist väärib, et kui H.N. nägi vaidlusaluseid sündmuseid väidetavalt pealt kõigest hetke, tajusid M. M, G.E. ja süüdistatavad kogu sündmust, mitte vaid osa sellest. G.E. kinnitas, et pärast Jüri tn 2 juurest lahkumist oli ta koos süüdistatavaga R. O. juures ning süüdistatav ei lahkunud sealt kordagi. Seega lükkavad G.E. ütlused ümber H.N. ütlused, et ta kohtus hiljem süüdistatavatega. Ükski teine tõend H.N. , süüdistatava ja M. Banderi kohtumist ja raha üleandmist ei kinnita.
13. Kuivõrd kannatanu ja süüdistatavate ütlused lahknevad diametraalselt ning süüdistuses märgitud sündmuste asetleidmise osas esineb kõrvaldamata kahtlus, tuleb see kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatavate kasuks. Siinkohal ei ole võimalik asuda ühe puudustega tõendiga kõrvaldama teise puudustega tõendi tekitatud tõendatuse lünka. 13
14. Takso vaatlusprotokolli pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi, et tegemist oleks verekahtlaste, veel enam verepritsemetega. Vaatlusprotokollis sedastatud järeldust, et tegemist on verekahtlaste pritsmetega, ei ole võimalik ühegi objektiivse tõendi (eelkõige ekspertiis) kaudu kontrollida. Järelikult saab antud vaatlusprotokolli pinnalt teha vaid järelduse, et taksos leidus pritsmeid. Apellant on seisukohal, et taksojuhi ameti eripäradest tulenevalt võisid leitud pritsmed olla ka näiteks söögi-joogi pritsmed, millised olid tekkinud rooli taga einestamise käigus. Selliste pritsmete olemasolu aga ei puutu mingil juhul siinse kriminaalasja tõendamisesemesse. Rõhutamist väärib, et kannatanu enda sõnade kohaselt oli verejooks tugev. Seetõttu tundub eluliselt ebausutav, et tegemist on väidetava löögi tagajärjel lendunud piiskadega. Ka piiskade asukoht ei lähe kokku kannatanu ütlustega, mis kinnitab täiendavalt kannatanu ütluste ebausaldusväärsust.
15. Süüdistus

§ 263

lg 1 p 1 järgi on nii sisuliselt (tõendite puudumine ning kõrvaldamata kahtlused) kui ka formaalselt (vale kvalifikatsiooni) põhjendamatu. Riiklik süüdistaja esitas süüdistatava vastu järgmised tõendid: kannatanu D.G. ütlused; äratundmiseks esitamise protokolli; raviteenust puudutavad dokumendid; tunnistajate K.S. e, J.J. ning S.S. ütlused. Kaitseversiooni kinnitasid eelkõige süüdistatava enda ütlused.

1. Süüdistatava ja D.G. ütluste vahel esineb selge vastuolu selles, kas süüdistatav lõi D.G. t või mitte. D.G. ütluste usaldusväärsust suurendaks ning sisuliselt ükskõik missuguse vaidluse välistaks see, kui D.G. oleks süüdistatava kohtueelse ülekuulamise käigus ära tundnud. Istungil selgus, et menetleja rikkus oluliselt äratundmiseks esitamise reegleid (KrMS § 81), sest kannatanule näidati fotosid enne tema ülekuulamist ning menetleja arutles nii kannatanu kui ka J.J. ga väidetava teo toimepanija üle. Maakohus nõustus kaitsjaga, et äratundmiseks esitamise protokoll ei olnud siinses asjas lubatavaks tõendiks.
2. Kuna siinsel juhul pole võimalik tuvastada, kas kannatanu tundis süüdistatava ära, siis omab see täiendavalt ka järgmist tähendust. Kuna äratundmiseks esitamise protokolli kantud andmete puudulikkuse ja selle ebaseaduslikkuse tõttu ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas kannatanu tundis ära selle isiku, kelle kohta ta andis ütlusi kui kuriteo toimepanija kohta, puudub sellel, et D.G. „tundis“ süüdistatava istungil ära õiguslik perspektiiv ja tõenduslik väärtus. Kui kannatanu ei tunne isikut ära vahetult pärast rünnet, ei ole usutav, et isik suudab ligi aasta hiljem vastava isiku ära tunda. Enamgi, D.G. isegi ei vaadanud süüdistatavat korralikult enne, kui jõudis vastata, et tegemist on sama isikuga. Istungile, kuhu on kutsutud kannatanu ja süüdistatav, süüdistatava äratundmine ei valmista arusaadavalt kellelegi raskusi. D.G. ütluste ebausaldusväärsus ilmneb kokkuvõtvalt selles, et ta ei ole ütluste andmisel (nii kohtueelses kui ka kohtulikus menetluses) suutnud nimetada ühtegi lööja tunnusmärki või – joont, mille järgi võiks tema ütluste usaldusväärsuses veenduda. Märkimisväärne on ka see, et kohtuistungil väidetav “äratundmine” ei olnud sugugi D.G. poolt usutav, ta ei olnud ka selleks ajaks kindel, et lööjaks oli M. Klaas.
3. Veel märkimisväärsemad on aga D.G. istungil antud ütlused, mille kohaselt ta “nägi esimest korda M. Klaasi politseis pildi pealt”. Seega on selge, et enne politseis pildi nägemist ei olnud D.G. M. Klaasiga kohtunud ja tema “istungil äratundmine” oligi tingitud just sellest politseis pildi näitamisest ning asjaolust, et M. Klaas on süüdistatavana istungile kutsutud. Muuhulgas kinnitas D.G. istungil, et täna ei ole ta kindel, et tema lööjaks oli süüdistatav. Kuna äratundmiseks esitamise protokoll on ebaseaduslik tõend ja tuleb tõendikogumist välja jätta, ei ole tõendatud, et D.G. oleks süüdistatava ära tundnud. Ainus kõrvaline tunnistaja K.S. löömist ei näinud. Ükski teine isik peale kannatanu ei ole löömist kinnitanud. Kuna K.S. löömist ei näinud, ei ole KrMS § 7 lg-ga 3 kooskõlas tõendite kogumile antav hinnang, mille järgi, kuna 14 K.S. kahte meest auto taga nägi ning nendeks olid süüdistatav ja kannatanu, siis on löömine tuvastatud.
4. Maakohus on põhjendamatult toetunud otsust tehes tunnistajate S.S. ja J.J. ütlustele. Tunnistajad S.S. ja J.J. sündmust vahetult ei tajunud, mistõttu ei ole nende ütlused siinses asjas asjakohased tõendid. Kohtul ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (vt Riigikohtu nr 3-1-1-73-15, p 11). Siinsel juhul viidatud sättes nimetatud eelduseid ei esine, sest kannatanu ei edastanud tunnistajatele kohtulikus menetluses kontrollitavat teavet süüdistatava äratundmise vms asjaolude kohta. Rõhutamist väärib, et n.ö viide süüdistatavani saadi läbi kolmandate isikute – täpsemalt M. Klaasi vastu viha pidava R. K - mitte kannatanu enda. Seega on maakohus otsust tehes tuginenud tõenditele, millised ei ole asjakohased.
5. Puuduvad tervisekaardi andmed selle kohta, et kannatanut oleks kehasse löödud, mistõttu on kannatanu ütlused ka selles osas vastuolulised. Kannatanu ja asjakohatute tunnistajate ütlused on vastuolus ka selles osas, et millal ja kelle kaudu selgitati väidetavalt välja, et lööjaks oli M. Klaas. Tunnistaja J.J. väidab, et selline info saavutati järgmisel hommikul läbi R. K, tunnistaja S.S. aga väidab, et sellesisulise info sai kannatanu juba sama päeva õhtul telefonitsi. Kannatanu ise ei ole aga milleski lõpuni kindel.
6. Vale kvalifikatsioon seisneb selles, et

§ 263sisaldab objektiivse koosseisu tunnusena vähemalt ühe kõrvalise isiku häirimist.

Mitte ükski kolmas isik ei näinud väidetavat rünnet pealt. Ainult konkreetse avaliku korda rikkuva süüteo pealt nägemine võimaldab väita kolmanda isiku häiritust

§ 263mõistes.

Mitte ükski isik pole väitnud, et väidetav rünne teda häiris. Ainus kõrvaline isik, tunnistaja K.S. , ütles, et ta ei näinud löömist pealt ning nägi üksnes varje. See ei ole kuidagi kvalifitseeritav avaliku korra rikkumise tähenduses kõrvalise isiku häirimisena. Tagajärje ehk siis kehavigastuse nägemine ei tähenda

§ 263tähenduses avaliku korra kui koosseisutunnuse realiseerimist.

Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

§ 263

teokoosseisu sisustamisel tuleks eemalduda kehtivast Riigikohtu praktikast ja asuda koosseisu täitma korrakaitseseadusest leitavate deklaratiivsete sätetega. Eeltoodust tulenevalt tulnuks maakohtul juhul, kui kohus leidis, et rünne on tõendatud, kvalifitseerida tegu

§ 121lg 1 järgi, sest tegu oli hõlmatud ühest tahtlusest.

76. Süüdistatav tuleb

§ 121lg 2 p 3 järgi A.S.

löömise episoodis õigeks mõista tõendite puudumise tõttu. Ükski tõend ei kinnita objektiivselt ja põhjendatult, et M. Klaas oleks kannatanut löönud. Praegusel juhul on süüstavateks tõenditeks kannatanu ja tunnistaja K.K. ütlused. Süüdistatavat toetavad R.S. , K.K. ning süüdistatava enda ütlused. Maakohus on üllatuslikult pidanud kannatanu ja tunnistaja K.K. ütlusi usaldusväärseks ning samal ajal leidnud, et tunnistaja R.S. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd ta on ekslikult väitnud, et K.K. helistas tol hommikul tema telefonile, kuigi on tuvastatud, et K.K. helistas tegelikkuses M. Klaasi telefonile, mille M. Klaas andis koheselt R.S. le ja K.K. ga rääkis R. S.. Seega on R. S eksinud tegelikult tühises asjaolus, kuivõrd tema sisulised ütlused on õiged – tema oli see, kes rääkis K.K. ga tol hommikupoolikul toimunud telefonikõnedes.

1. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et M. Klaasi ja R.S. ütlused olid vastuolus vaatlusprotokolliga. Maakohus on need väidetavad vastuolud ka jätnud otsuses nimetamata. Otsuse tekstist nähtub justkui seisneks vastuolu selles, et M. Klaasi sõnul oli A. S koridoris koos verise käterätikuga, kuid vaatlusprotokollist nähtub, et WC põrand ja koridori põrand olid verised. Maakohtu selline väide on aga arusaamatu ning ei sisalda apellandi hinnangul mingit 15 vastuolu. Nimelt ei pidanukski ju kuskil mujal vereplekke esinema, kui A. S liikus verise ninaga ringi üksnes käterätik selle ees, nagu M. Klaasi ütlustest nähtub.
2. Apellant rõhutab, et kannatanu oli nii väidetava ründe toimumise hetkel kui ka kohtusaalis ütlusi andes tugevas joobes. Kannatanu hindas ise, et oli ründe ajal umbes kolmepromillises joobes ning oli joonud juba mitmendat päeva järjest. See võis mõjutada kannatanu taju kahtlemata olulises osas, arvestades et kannatanu ei olnud ka kohtusaalis ütluste andmisel eriti adekvaatne. Kannatanu ja tunnistaja K.K. olid tugevas alkoholijoobes ning jõid mitmendat päeva. Nende vahel on olnud füüsilise vägivallaga lõppenud konflikte (vt nt K.K. suhtes tehtud süüdimõistvat otsust kriminaalasjas nr 1-14-9356). K.K. ja K.K. ütlustes seisneb diametraalne vastuolu selles, kas K. K käis korteris või mitte. Kui K. K väidab, et käis korteris, siis K.K. sõnul ta seal ei käinud. Kuna K. K oli kaine, K.K. aga – teiste isikute ütluste alusel – agressiivne ning tugevas joobes, siis esineb alus K.K. ütluste eelistamiseks.
3. K.K. ja R.S. ütlustes esineb vastuolu selles, et R.S. sõnade kohaselt ei käinud ta hiljem koos süüdistatavaga samas korteris. Kuna R. S oli adekvaatne, K.K. aga – teiste isikute ütluste alusel – agressiivne ning tugevas joobes, siis esineb alus R.S. ütluste eelistamiseks. K.K. sõnade kohaselt ei koristatud verd ära, ometi oli vaatlusprotokolli koostamise hetkeks veri koristatud. Ükski teine isik pole koristamist tunnistanud. K.K. andis kohtule valeütlusi selles, et tema telefoniaku oli kogu hommiku tühi olnud ning ta ei helistanud kellelegi, ometi kinnitas kohtule esitatud kõneeristus üheselt vastupidist. Eeltoodut maakohus aga enda otsuse tegemisel ei arvestanud.
4. Samuti on K.K. ja kannatanu ütlused vastuolus R.S. , K.K. , U. K. ja süüdistatava ütlustega selles, et R. S ja süüdistatavad viibisid enne väidetavat rünnet pikemalt koos ning võeti viina. See on väär, sest teised isikud kinnitavad, et korteris viibiti orienteeruvalt 5 min ning eelnevalt pikemat istumist ei olnud. Seega on K.K. ja kannatanu ütlused ebausaldusväärsed ning tulnuks tõenditena välja jätta, sest puudub objektiivselt põhjendatud alus nende ütluste osaliseks arvestamiseks. Ilmselgelt on K.K. vale ajendatud isiklikust motiivist enda vastutust välistada läbi M. Klaasi süüstamise. A.S. puhul mõjutab aga tema alkoholilembus välismaailma tajumist, osaliselt aga soov enda endist elukaaslast K.K. d kaitsta.
5. Tunnistaja K.K. ütlused toetavad kaitseversiooni, mille kohaselt ei löönud süüdistatav kannatanut, vaid kannatanu vigastused tekkisid muul põhjusel (nt lõi K.K. kannatanut). K. K väitis enda ütlustes, et K.K. kinnitas talle hiljem, et kannatanut lõi süüdistatav. Apellandi hinnangul ei oma antud osa K.K. ütlustest õiguslikku tähendust, kuivõrd seda ei saa KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud piirangu tõttu kasutada.
6. Kaitsja kutsutud tunnistaja R. S kinnitas, et süüdistatav kannatanut ei löönud. Kui R. S koos süüdistatavaga korterisse jõudis, oli kannatanul nina juba verine. R. S tuli korterisse K.K. kutse peale tüli lahendama. Kuna R. S oli korteriomanik ning saab nii K.K. kui ka kannatanuga hästi läbi, siis on R.S. ütlused kõige usaldusväärsemad.
7. Mitte ükski isik peale kannatanu enda ei väida, et lööjaks oli just süüdistatav. Mitte ükski üle kuulatud isikutest ei näinud löömist pealt. Kuna süüdistatav vaidleb löömisele vastu ning mitte ükski muu objektiivne tõend seda ümber ei lükka, pigem kinnitavad K.K. , M. Banderi ja R.S. ütlused vastupidist, siis ei saanud teha järeldust, et süüdistatav oleks kannatanut löönud.
8. Siinsega vaidlustab apellant eraldi ka maakohtu määratud karistuse määra juhuks, kui ringkonnakohus peaks maakohtuga M. Klaasile süüks pandud tegude tõendatuse osas nõustuma. Apellant leiab, et karistusmäära valik on apellatsioonimenetluses iseseisvaks 16 kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuivõrd on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16 p 11).
9. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks tuleks kahtlemata pidada kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist. Seda ka karistuse liigi ja määra valiku põhjenduste osas. Siinsel juhul on maakohus apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust jättes sisuliselt põhjendamata M. Klaasile mõistetud karistuste määrade valikud. Maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumine ja karistuse määramise üldiste aluste eiramine on toonud kaasa ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Täpsemad taotlused on toodud käesoleva otsuse punktis
10. Süüdistatav M. Klaasi apellatsioon
11. M. Klaas leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, jättes arvestamata kannatanute vasturääkivused kohtuistungil. Vastuolud esinevad kannatanute ja tunnistajate ütlustes. Maakohus on eelistanud arvestada sobivaid vastuolusid süüdimõistetu vastu tema süüdimõistmiseks. 87.

§ 263episoodis ei kattu kannatanu D.G.

ütlused taksojuht K.S. e ütlustega. D.G. on öelnud, et tema selja taga jäi mingi auto seisma, keegi kargas välja, ei jõudnud mitte midagi öelda ja kukkus kohe peksma. K.S. e ütluste kohaselt seda meest ei olnud enam auto juures. Mees oli jõudnud Jüri tänava poolse värva juurde, kui K.S. peatus Karja tänaval seisva Mercedese džiibi taga. K.S. e sõnul pidi see mees tagasi tulema mingi paarkümmend meetrit takso taha. K.S. e sõnul M. Klaas väljudes kõnetas seda meest ja olla mingi sõnelus, mida D.G. ei kinnita. Viimase sõnul pole mingit juttu ründaja poolt olnud. Tunnistaja K.S. kinnitas, et pole ka näinud löömist M. Klaasi poolt. K.S. ütles, et seisis oma autoga tänavavalgustusposti all, valgus langes peale ning auto taga oli pimedam, kus pidid olema nii süüdistatav kui ka D.G. . D.G. sõnul liiguti tänavavalgustusposti suunas, kus justkui ei oleks valge olnud. Tänavavalgustuspostid ei paikne aga 10-20 meetri tagant.

1. K.S. e ütluste kohaselt seisid või asusid isikud auto taga. Ühe tänavavalgustusposti juurest teise juurde liikumist oleks kindlasti märganud ka tunnistaja K.S. . Vastuolu on D.G. enda ütlustes ka selles, et oli pime selleks, et mitte jätta meelde või näha, mis värvi riietus oli ründajal seljas. Samuti ei ole olnud piisav valgustus, et teha vahet, kas takso oli musta värvi või helehallhõbedane. Ei ole eluliselt usutav, et D.G. ei näe ründaja riietust ja värvust. Nimetab helehalli taksot olevat musta värvi ja samas ei aja segamini, kes ja milline isik teda ründas.
2. Tunnistaja J.J. ütluste kohaselt helistas D.G. temale ja rääkis, mis juhtus. Et D.G. lähedusse jäänud seisma mingi takso ja peale selle oli kolm inimest üritanud midagi, mis lõppes vägivallaga. Tervisekaart/haigusleht nr A37019 2015 kinnitab, et kolm meest hüppasid takso pealt maha, lõid kannatanut. K.S. e sõnul väljusid ka kaks kaassõitjat. Miks pidi kannatanu D.G. rääkima telefonis kolmest mehest ja samuti ka kiirabis kolmest mehest, kui hiljem on lööjaks nimetatud M. Klaasi. Kannatanu D.G. , tunnistajad J.J. ja S. S on ütlustes selgitanud, kuidas saadi läbi tuttavate M. Klaasi nimi, teadmata, kas tegelikult oli ründajaks M. Klaas või oli ründajaks hoopis keegi teine, kes väljus taksost. Sündmused esitati politseis juba koos M. Klaasi nimega.
3. Kohus küsis kannatanu D.G. käest, et arvestades valgustust ja olustikku, kas ta on 100 % kindel, et just M. Klaas oli see inimene. Kannatanu D.G. vastas, et piltide pealt oli jah. Aga praeguse seisuga ta ei tea. Seega ei olnud D.G. enam kindel, kas kohtusaalis olev M. Klaas oli ikka ründaja. 17
4. On eluliselt usutav ja loogiline, et kui inimesele öeldakse nimi, esitab sündmuste loo koos selle nimega, aga kohtusaalis nähes M. Klaasi ütleb, et praeguse seisuga ei tea, sest kohtusaalis mõistis, et M. Klaasi nägu nägi ta seltskonnas, mitte ründajana.
5. Kaitsja R. Sarve poolt on lastud protokollida uurija A. V nimi, kes arutusel oleva kriminaalasja episoode uuris. Erinevates episoodides andsid ütluseid erinevad tunnistajad, kes kohtuistungil uurija A. V lubamatut tegevust kirjeldasid. Kannatanu D.G. andis istungil ütlusi, et ei ole mitte kunagi teadnud sõber „Jupatsi“ õiget nime. Ometi oli D.G. uurijale antud ütlustes, mis pidid olema kirja pandud D.G. enda sõnade järgi, sõber „Jupatsi“ õige nimi J.J.. Tunnistaja K.S. oma ütlustes kohtuistungil rääkis, kuidas uurija A. V oli temale seletanud, miks kolks oli auto taga. Kui tunnistaja või kannatanu ei ole teadnud mingeid asjaolusid, siis on uurija ise andnud vastavaid selgitusi ja lisanud ise ütlustesse seda, mida pole teadnud tunnistaja või kannatanu. Ka tunnistaja M.M. poolt antud ütlustega sai kinnitust, kuidas uurija A. V on surunud peale asjaolusid ja väitnud jutte labida andmise kohta, mida tunnistaja M. M ise eitas, et sellist asja pole olnud. 93.

§ 214episoodi osas selgitab M.

Klaas, et kannatanu H.N. andis kohtus ütlusi, et ta väljus majast, pani auto tööle ja siis kohe saabusid autoga M. Klaas ja M. Bander. H.N. väitis, et tema naine väljus ehk järgnes temale 15 minutit hiljem. K.N. tunnistuse kohaselt väljus ta umbes kolm minutit hiljem ja H.N. tuli tuppa peale tema õues käiku umbes 10 minuti pärast. Seega pidi H.N. jutu järgi vestlus kestma 20-25 minutit. Süüdistatavate ja tunnistaja G.E. ütluste kohaselt M. Klaas rääkis ning oli autost väljas 5-10 minutit.

1. Kannatanu H.N. ütluste järgi olid M. Klaasi ja M. Banderiga kaasas olnud isikud kogu ootamise vältel autost väljas. Tunnistaja K.N. sõnul olid kõik teised autos sees ja ta ei näinud neid, kes seal olid ja kui palju neid oli. Tunnistaja H.N. prokuröri küsimustele vastates andis ütluseid, et selsamal õhtul, kui kiirabist tulid, nad läksid ämma juurde. Edasise küsitluse käigus, kas pärast intsidenti jäädi koju, vastas H.N. , et sõideti linnast välja tuttava juurde. Kaitsja R. Sarve küsimustele vastates ei olnud enam tuttava juurde linnast välja minekut, vaid kiirabist tagasiteel linna mindi ämma poole ja veedeti öö seal. H.N. andis istungil ütlusi hoovi valgustuse kohta. Vastates kaitsja küsimusele, kas tal selles hoovis valgustus on, vastas H.N. , et naabrimehel on. Naabrimehe maja valgustus töötab liikumisanduri pealt. Tunnistaja K.N. ütluste kohaselt naabrimehe majal valgustus sel ajal põles.
2. Tunnistaja E. Z, kes on kõrvalmajas elav naaber, kelle auto on pargitud H.N. autoga samasse kohta ja tema majalt on anduriga valgusti suunatud autode poole, on andnud samuti ütluseid valgustuse kohta. Avaldati ka E.Z. uurijale antud ütlused valgustuse kohta. „Hoov, kus mu auto seisis, on valgustamata, kuid lõhkuja sinna toonud autol mingid gabariittuled põlesid“. E. Z on öelnud, et tema maja tuli ei põlenud, kui lõhkuja autot lõhkus. E. Z on ka selgitanud, miks ei põlenud tema maja valgusti, kuigi hoovis toimus liikumine kohas, kus autosid pargiti. E.Z. ütluste kohaselt jäi see koht kuskil 15 meetri kaugusele. Ehk siis autode parkimise koht jääb anduri mõju alast välja ja süstib valgustust siis, kui keegi tema majast väljub. Seega ei saanud ka 13.12.2015 õhtul naabermaja valgusti põleda nagu H.N. on väitnud. Naabermajast pole keegi sellel õhtul väljunud ajal kui süüdistatavad ja auto olid autode parkimiskohas.
3. Tunnistaja G.E. on öelnud, et autol, millega sinna hoovi sõideti, põlesid tuled. Ka M. Bander kinnitas, et autol põlesid gabariidid. Kui autol põlevad isegi gabariittuled ja auto nina ees vestlevad inimesed, on usutav, et inimene seal samas hoovis näeb, kas inimesed kaklevad või räägivad juttu. Seega on usutav, et G.E. nägi ka M. Klaasi tegevust ja mingit löömist pole olnud ka tema ütluste kohaselt.
4. Kannatanu H.N. oma ütluste kohaselt sai puudu oleva summa naise pangakontolt ja enda kontolt. Ei ole eluliselt usutav, kui inimene teab, et on vaja teatud summa kokku saada, aga võtab tunni ajalise vahega summasid välja, kuigi SEB ja Swedbank automaadid, millest raha 18 välja võeti, asusid kõrvuti. Seda enam ei ole see usutav, kui inimene teab, et raha pole mujal kui arvelduskontol.
5. H.N. on öelnud, et autost tõi labida noor poiss M, kelle ta tundis ära kui varasema kliendi. Kui M oleks tõesti autost seal hoovis väljunud ja H.N. tundes tema ära kui varasema kliendi, siis oleks H.N. osanud anda uurijale täpsema isikukirjelduse. Seda pole ta osanud teha. Tunnistaja G.E. ja süüdistatav M. Bander ütlesid istungil, et kõne M. Klaasile tuli tol õhtul taksojuht H.N. lt. Ka M. Klaas on öelnud, et pigem oli kõne tehtud H.N. poolt. Tõendamata on, kas M. Klaasi numbrilt on üldse tehtud kõnesid H.N. le.
6. H.N. on öelnud kiirabis, et kukkus kodus. Seega polnud tal ka põhjust politseisse pöördumiseks. Tunnistaja K.S. tunnistas, et 15.12.2015 hommikul helistas talle taksojuht R. K ja tundis huvi, kas sõidab koos M. Klaasiga ja mis toimub. H.N. politseisse pöördumine on aset leidnud samal hommikul, kui taksojuht R. K M. Klaasi vastu huvi tundis, kellele M. Klaas jäi tuhandeid kroone võlgu. Tunnistaja A. R kinnitas seda ning ka seda, et R. K on temale öelnud, et korraldab selle võla eest M. Klaasile midagi.
7. Mingil põhjusel on eelistatud kannatanu H.N. lööjaks nimetada just M. Klaasi, jäädes selle versiooni juurde, kuigi tunnistaja K.N. ütluste järgi ei ole H.N. seda talle öelnud, et M. Klaas teda lõi. H.N. on öelnud: “Ta ütles mulle niimoodi, et kui ta korraks nägu tõstis, tema ees oli Klaas.“ H.N. on selgitanud raha saamise kohta, et tema isa klient tõi võla ära H. Ka see viitab sellele, et K.N. isa ehk H.N. äi on taksojuht R. K. Ei ole ükski teine taksojuht huvi tundnud M. Klaasi sõitude ja tegemiste üle, vaid R. K ning samal kuupäeval kui H.N. politseisse pöördus.
8. Tunnistaja G.E. ütles istungil, et H.N. hoovis mingit valgustust ei olnud, auto tuled põlesid, muud valgustust ei olnud. M. Banderi ütlused kinnitavad sama. Autol gabariittuled põlesid. Maja tuled ei põlenud. Tunnistaja E.Z. selgituste kohaselt ei pannud tema maja anduriga valgustit põlema auto lõhkuja, kuna parkimiskoht on kaugel – 15 meetrit. Auto pargib alati samasse kohta ning H.N. pargib samas kohas oma autot. E. Z ütles: „Minu majal ei põlenud, kuid hoovi maja ees on suurem maja (protokollitud ütlustes puudub sõna „maja“ lause lõpus. Salvestusel on kuulda lause lõpus „suurem maja“). E.Z. ütluste kohaselt on ka suuremal majal valgusti ja selles suuremas majas ka H.N. elab. H.N. selgitas, kus asub naabermajal valgusti. Naabrimehe maja on nende maja kõrval ja tema ukse juures asub valgusti. K.N. (ja ka H.N. ) sõnul väljus tema majast ajal, kui M. Klaas oli nende hoovis kohas, kus olid pargitud autod. Ometi ei ole süttinud K.N. väljumisel oma majast valgusti, vaid on öelnud, et naabrimehe uksel olev valgusti põles ja samas pole keegi väljunud sealt naabrimehe uksest ja autode parkimiskohas olev liikumine ei jää E.Z. sõnul anduri mõjualasse. Ka ei pannud 15.12.2015 öösel lõhkuja auto saabumine E.Z. uksel olevat valgustit tööle. Seega ei saanud seda valgustit tööle panna ka M. Klaasi autoga saabumine. K.N. väljumisel oleks pidanud tema enda majal olev valgusti põlema minema, aga see ei põlenud. Tunnistaja G.E. ei näinud seal hoovis naisterahvast ning ka süüdistatavat mitte.
9. Et poleks kahtlust selles, kus elab H.N. ema ehk K.N. ämm, siis M. Klaas juhib tähelepanu sellele, et H.N. on selgitanud oma ütlustes, et ajal kui naabrimehe autot lõhuti, oli ta ema juures. Kannatanu H.N. : „Mina olin üldse ema juures Viljas“ („sõna „Viljas“ puudub üldse protokollist, aga salvestusel H.N. seda ütleb). See asub Võru linnas, Vilja tänaval. H.N. selgitas, et kiirabist linna tagasi sõites mindi ämma juurde ja jäädi sinna ka ööseks. Vastuolu on selles, et vahepeal jutu sees valetati, et peale intsidenti sõideti linnast välja tuttava juurde.
10. Seoses

§ 121episoodiga pole kuidagi usutav, et tunnistaja K.K.

, nähes verd, läks paanikasse, olles ise A.S. löömiste eest karistatud (kriminaalasjas nr 1-14-9356), tekitades A.S. le löökide tagajärjel verejooksu suust ja ninast ning peksnud ka jalgadega kehasse. Tunnistaja R.S. ja K. K kinnitasid samuti, et A.S. ja K.K. vahel on olnud varemgi vägivallaga seotud 19 intsidente. A.S. ütlused ei haaku kuidagi ka K.K. ütlustega. A.S. ütluste järgi ei olnud tal kellegagi eelnevalt mingit tüli. Istus WC-s, uks läks lahti ja käis pauk. K.K. ütluste järgi oli ta löömise juures ja see toimus tema sõnade kohaselt selliselt, et see oli tema poolt takistamine ehk siis rüselus M. Klaasiga. A.S. ütluste kohaselt tuli K.K. siis, kui veri oli juba maas. K.K. ütles, et tema telefoniaku oli tühi eelmisest õhtust ja ta ei saanud tol päeval helistada. Kõneeristusega on tõendatud, et K.K. helistas M. Klaasi numbril. Tunnistaja R.S. ja M. Bander kinnitasid samuti, et K.K. helistas tol päeval ja R.S. rääkis telefoni teel K.K. ga. K.K. väitis, et kui M. Klaas lõi A.S. t, olid samal ajal korteris ka kõik teised peale K.K. . Korteris oli ka M. Bander. K.K. ütluste kohaselt oli ta väljas maja ees koos M. Banderiga, kui R.S. ja M. Klaas läksid õue kostva kisa peale ülesse ja tuli koos M. Banderiga järgi vaatama, kuhu või kauaks nad jäid. Tunnistaja U. K ütlused kinnitavad samuti, et R.S. ja tema kaks sõpra olid maja ees väljas, kui üleval korteris algas kisa. Mees ja naine tülitsesid seal. K.K. sõnade kohaselt läks ta alla naabri juurde, helistas naabri telefoniga kiirabisse, ise valis numbri ja peale kõnet läks ülesse tagasi. Tunnistaja U. K ütles, et tema ise valis või helistas kiirabisse ja andis kõne üle K.K. le. Seda kinnitab ka kiirabi kõne salvestis, sest kõigepealt räägib üks naisterahvas, kes annab telefoni edasi teisele naisterahvale, kelle elukaaslast löödi. U. K sõnul oli K.K. kiirabi kõne lõppedes juba üleval, mitte ei läinud K.K. peale kõne lõppu üles. K. K ütles, et kui ta koos M. Banderiga õuest järgi tuli, küsis ta üleval ukse peal K.K. lt, mis juhtus, mille peale K.K. vastas „see ei ole sinu asi“.

1. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et verekahtlane määrdumine on ainult WC-s ja WC ukse juures, kus on maas verekahtlase määrdumisega käterätt. Seega ei vasta tõele K.K. väide, et kui ta õuest koos M. Banderiga järgi tuli, olid kõik kohad verd täis. Tunnistaja K.K. le näidati mitmel korral mälu värskendamiseks ülekuulamisprotokolli. Peale neid kordi ütles K. K, et talle on liiga palju jutte räägitud. Hiljem peale 17.11.2015 uurijale ütluste andmist, K ja S poolt jutud, kuidas Marko lõi S. jalaga ja kuidas kõik kohad olid verd täis. K. K tunnistas, et ta ei suuda eristada, mida ise ei näinud ja mida teised talle rääkisid. Peale ülekuulamisprotokolli nägemist K. K tunnistas, et ta ei näinud verd koridoris. Ka tunnistas K. K seda, et kui ta on öelnud ülekuulamisprotokollis, et M. Bander helistas talle, siis see nii oli. K.K. sõnul tuli ta inimesele järele, sõitis maja ette, kuna kedagi väljas ei olnud, tuli ta korterisse. Kõik olid koridoris, K.K. ja A. S olid magamistoas. U. K ütlused haakuvad ka M. Klaasi, S. R, K.K. ütlustega, et kõik seltskond oli õues maja ees, kui üleval korteris oli kisa ja seal tülitseti.
2. Kohtukoosseisule ei ole olnud eluliselt usutav, et kui M. Klaas, M. Bander ja R.S. lõuna paiku sinna jõudsid, oli A.S. l nina juba verine. Et kella üheksa ajal lõi K.K. A.S. t ja lõuna paiku ikka veel ninast verd jooksis kannatanul. Mitte keegi pole öelnud, et K.K. lõi kella üheksa paiku A.S. t, vaid et neil oli juba mingi tüli hommikul. On eluliselt usutav, et see tüli lõppes taas K.K. poolt löömisega ja see juhtus vahetult enne M. Klaasi ja R.S. korterisse jõudmist, kui A.S. l oli nina juba verine. Ka on eluliselt usutav, kui kõik seltskond oli väljas maja ees ja K.K. ning A.S. vahel taas tüli tekkis, võis A.S. ninast verejooksu taas tekitada K.K. . On eluliselt usutav, et A. S ei soovinud oma elukaaslasele hiljem kriminaalkaristust ning vältimaks seda, andsid ütlusi M. Klaasi peale. A.S. le näidati mälu värskendamiseks tema enda ütlusi. Edasise küsitluse käigus ta andis ütlusi, et enne mingit tüli ei olnud. Ta ei teadnud, mis seal üldse toimus, oli WC-s ja käis pauk (protokollitud ütlustes on kirjas, et „see on väljapressimine ainult“. Salvestatud ütlustes on täpsemalt „politsei poolt üldse välja pressitud“). A. S ei teadnud ka seda, kas M. Klaas oli korteris enne seda, kui WC-sse läks.
3. M. Klaasi küll ei puuduta M. Banderi 25.10.2014 varguse episood, aga M. Klaas juhib tähelepanu asjaolule, kuidas on ära tuntud M. Klaas tunnistaja poolt päise päeva ajal toimunud vargusel. M. Klaas viibis 25.10.2014 Tartu Vanglas. 26.10.2016 andis selles varguse episoodis ütlusi kohtuistungil tunnistaja M. V. Tunnistaja ütles: „Toda ühte pikka teadsin, too vist oli Klaas, teda nägupidi kuigipalju teadsin.“ M. Klaas ei olnud sel hetkel või päeval kohtusaalis, 20 piisab sellest, kui M. Klaasi nimi nimetada ja juba tuntakse ära kuritegude toimepanemisel. Seega ei ole õige usaldusväärseks lugeda ütlusi, mida M. Klaasi vastu antakse ning võtta arvesse süüdimõistmiseks sobivaid vastuolulisi ütlusi, nagu Võru kohtumaja koosseis tegi.
4. M. Klaas palub arvesse võtta kõiki vastuolusid tunnistajate ja kannatanute ütlustes ning hinnata ka muid tõendeid erapooletult. Süüdistatav M. Uibopuu kaitsja O. Preemi apellatsioon
5. Süüdistatav M. Uibopuu kaitsja O. Preem taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning M. Uibopuu õigeks mõistmist

§ 214lg 2 p 1,4,5,6 järgi.

Samuti palutakse M. Uibopuule mõistetud liitkaristuse kergendamist. 109. 24.12.2014 väidetavalt toimepandud väljapressimine on klassikaline „sõna-sõna“ vastu juhtum ning süüdistatavale etteheidetud esimese astme kuriteos on sisuliselt ainsaks ja kandvaks süüdistust kinnitavaks tõendiks kannatanu T.P. ütlused. Kuna maakohtu hinnangul keeldus kannatanu kohtuistungil ütluste andmisest, siis võttis maakohus tõendina vastu T.P. poolt varasemas kohtueelses menetluses antud ütlused, millised avaldati ning olid

§ 214lg 2 p 1,4,5,6 järgi süüdimõistva kohtuotsuse kandvaks aluseks. Kaitsja leiab, et Kr

MS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 rakendamine polnud õiguspärane ning kannatanu T.P. avaldatud ütluste näol on tegemist kõlbmatu tõendiga. Kohtuotsuse põhistamine kõlbmatu tõendiga on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ning see rikkumine tõi antud asjas kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise. Samuti on kõlbmatuks tõendiks CD-plaat 2.12.2014 T.P. telefonikõnede salvestistega. 24.12.2014 süüdistatavate M. Banderi ja M Uibopuu poolt kannatanu T.P. auto süütamine on tõendamata ning ka kohtuotsuse järeldused selles osas oletusliku iseloomuga. 110. Arvestades

§ 214

lg 2 p 1,4,5,6 õigusliku tagajärje raskust tuleb kohtule esitatud tõendeid käsitleda erilise hoolikusega. Süüdistuse kohaselt osalesid vahetult kuriteosündmuses süüdistatavad M. Bander ja M. Uibopuu ning kannatanu T.P. . Et süüdistatavad väljapressimistegu eitavad, siis ongi süüdistuse kandvaks tõendiks kannatanu ütlused. 111. T.P. ristküsitlust rakendati 31.10.2016 toimunud kohtuistungil. Selle toimingu kulg on kajastatud kohtuistungi protokollis. Esmalt selgitas maakohus kannatanule KrMS § 71 toodud õigusi ning hoiatas vastutusest

§ 318ja § 320 järgi.

Kannatanu avaldas seejärel maakohtule, et selle õhtu sündmusi ta ei mäleta ning märkis, et M. Uibopuu „see on vana sõber, lapsepõlvest juba“, M. Banderi nimi aga tuttav ette ei tule. Seejärel algas ristküsitluse raames prokuröripoolne kannatanu esmaküsitlus. Kõigepealt leidis käsitlemist 28.08.2014 toimunud võõra vallasasja ajutise kasutamise episood. Kuigi küsitluse käigus rakendati korduvalt KrMS § 288 lg 9 p 3 sätteid, siis viis prokurör selle kuriteoepisoodi osas ristküsitluse lõpuni ja tunnistas resultaadi ilmselt piisavaks, kuna läks edasises üle 24.12.2014 dateeritud väljapressimise käsitlemisele. Selles küsitlusfaasis KrMS § 289 ja § 291 rakendamise küsimus ei tõstatunud. Edasises (tl 5-12) kinnitas kannatanu, et 24.12.2014 sündmusi ta ei mäleta ja seda ka vaatamata korduvale mälu värskendamisele. T.P. selgitas, et tal on mäluga probleeme, kuna tarvitas teatud perioodil tsükliliselt narkootikume (LSD, extasy, amfetamiin) ja avaldas, et tal oleks ilmselt vajalik pöörduda psühhiaatri poole. Kuna kannatanu märkis vastuseks prokuröri küsimusele, et teda pole keegi mõjutanud, siis avaldati prokuröri taotlusel KrMS § 289 lg 1 korras osaliselt T.P. 28.05.2015 ülekuulamisel antud ütlused. Järgnevalt esitas prokurör taotluse kannatanu osas kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks, selgitamaks kas T.P. l esineb tõepoolest terviserike või on tegemist ütluste andmisest keeldumisega. Kaitsjad esitatud taotlust toetasid (protokoll lk 11). Seejärel esitas maakohus ilmselt kannatanu mälu käepärasuse hindamiseks T.P. le erineva suunitlusega küsimusi (protokoll lk 11-12) ning lahkus nõupidamistuppa ekspertiisitaotluse otsustamiseks. Nõupidamistoast naastes märkis maakohus: „Kohus ei määra ekspertiisi. Kohus ei näe kannatanu tervisliku seisundi sellist 21 seisundit, et tervisliku seisundi tõttu ei mäleta. Kohtus avaldatud protokollis on ilmnenud see, et teid on mõjutatud ja ähvardatud. Kohus Teie mitte mäletamist täna tõlgendab sellena, et te keeldute ütluste andmisest kohtuistungil“ (protokoll lk 13). Seetõttu asus maakohus seisukohale, et on võimalik avaldada kannatanu varem antud ütlused. Prokurör taotleski ütluste avaldamist, millele kaitsjad esitasid vastuväite. Maakohus leidis, et prokuröri taotlus on põhjendatud. Seejärel avaldas prokurör kõik T.P. poolt kriminaalasja eeluurimisel antud ütlused (protokoll lk 14-16). Järgnevalt esitas prokurör maakohtule tõendina kõnesalvestuse, millise tõendi maakohus ka vastu võttis. Vaatamata kannatanu osas vastuvõetud otsustusele (isik on keeldunud ütluste andmisest), taotles prokurör kannatanu osalust salvestiste ärakuulamisel ja esitas viimastega seoses kannatanule ka küsimusi (protokoll lk 17). Kõnesalvestusi kuulati osaliselt ning maakohus võttis need KrMS § 2861 lg 1 alusel kriminaalasja juurde. 112. Maakohus on T.P. ütluste avaldamist

§ 291lg 1 p 2 korras põhjendanud kohtuotsuse lehekülgedel 62-65.

Esmalt jõudis maakohus järeldusele, et kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise tingis T.P. hirm eelduslikult M. Banderi ees. „Näiteks kartis T.P. istungil M. Banderi nime isegi välja öelda, rääkimata M. Banderi äratundmisest. Kohtukoosseisu jaoks ei ole usutav T.P. mittemäletamise versioon ka seetõttu, et ta tundis istungil ära M. Uibopuu, kuid M. Banderit mitte“ (kohtuotsus lk 62). Selline maakohtu arutlus on kaitsja hinnangul küsitava väärtusega. Nii M. Uibopuu kui ka T.P. seletasid kohtuistungil, et on elanud pikemat aega ühes asustatud punktis ja tunnevad teineteist aastaid. Mis puudutab M. Banderit, siis juhib kaitsja tähelepanu kannatanu esmaülekuulamisele 24.12.2014, mil ta seletas, et sündmuskohal oli koos M. Uibopuuga veel üks noormees, kelle pärisnime ei tea, aga hüüdnimi on „Soonik“ (kohtuotsus lk 56). Kriminaalasja materjalidest nähtub asjaolu, et paljud menetluses osalenud isikud teadsidki M. Banderit ainult hüüdnime „Soonik“ järgi. 30.12.2014 kannatanule äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et ta tundis ära M. Banderi. Protokollis märkis kannatanu, et tundis isiku ära näo järgi, on seda noormeest Võru linnas liikumas näinud. Seega sai kannatanu M. Banderi nime teada 30.12.2014 menetlustoimingul ning on tõepoolest rääkinud ka M. Banderist hilisematel ülekuulamistel. Oluline on aga see, et viimane ülekuulamine kohtueelses menetluses toimus 28.05.2015, s.o umbes 1 aasta ja 5 kuud enne 31.10.2016 kohtuistungit. Kaitsja arvates on eluliselt usutav, et sellise ajavahemiku möödumisel ei mäleta kannatanu talle enne väidetavat kuritegu sisuliselt tundmatu isiku, M. Banderi, nime ja näokuju. Seetõttu on kohtukoosseisu eelnevalt kirjeldatud järeldus üpriski küsitav. Edasises arutleb maakohus T.P. tervisliku seisundi üle ning leiab, et kannatanu viited avariile, narkootikumide tarvitamisele jms pole usutavad, kuna need paljasõnalised väited pole kontrollitavad ja tõendatud. Ka pole isik esitanud ühtegi arstitõendit (eelduslikult siis 31.10.2016 kohtuistungil). Sellise maakohtu järeldusega ei saa nõustuda. Silmas tuleb pidada seda, et maakohtu tõlgendus selles, et kannatanu T.P. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest tähendab ühtlasi, et kannatanu pani maakohtu hinnangul toime

§ 318järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Just nimelt seetõttu asus riiklik süüdistaja kohtuistungil seisukohale, et vajalik on kannatanu osas ekspertiisi läbiviimine, millist taotlust kaitsjad toetasid. Tervisliku seisundi hindamine eeldab eriteadmiste olemasolu, millised nii menetlusosalistel kui kohtul puuduvad. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-24-14, millises on käsitletud teatud määral analoogilist olukorda. Lahendis on märgitud, et ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja pole võimeline kohtuistungil ütlusi andma liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. Kuid ka sellisel juhul ei saa tema tervisliku seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada näiteks eksperdiarvamuse alusel. Selline lähenemine laieneb ka T.P. juhtumile, sest isik põhjendas mälu käepärasuse puudumist narkootikumide tarvitamise ja viimasest tulenevate psüühiliste probleemidega. Just seetõttu toetas kaitsja prokuröri ekspertiisitaotlust, kuna nii kaitsjatel, prokuröril kui kohtul puudub pädevus kannatanu 22 tervisliku seisundi hindamiseks. Nimelt eeldab sedalaadi hinnang eriteadmiste olemasolu. Lisaks viitas kaitsja ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-98-

1. Riigikohus märkis, et tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil – kohtuliku ristküsitluse käigus - on võimatu. Sellisel juhul on KrMS § 291 rakendamine põhjendatud. Nagu nähtub kohtuistungi protokollist, otsustas maakohus iseseisvalt hinnata kannatanu tervislikku seisundit, milline otsustus on lubamatu. Nõustuda ei saa ka maakohtu järeldusega selles, et T.P. väited on kontrollimatud. Isiku narkosõltuvuse tuvastamiseks on mh võimalik esitada päringud karistusregistrisse ja politseiasutusse. Arusaamatu on maakohtu seisukoht ka selles, et T.P. ei esitanud kohtule tervislikku seisundit kajastavaid tõendeid. Selliste tõendite esitamine eeldanuks kannatanu poolt kohtuistungil kujunenud õigusliku olukorra eelnevat teadvustamist. Järgnevalt on maakohus põhjendanud, miks on antud juhul KrMS § 291 lg 3 nimetatud kolm eeldust täidetud. Valdavalt on motiveerimisel tuginetud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-89-12 toodud seisukohtadele (kohtuotsus lk 63-65). Iseenesest tuleb maakohtuga nõustuda selles, et nimetatud lahend ei välista kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kuid selline toiming on erandliku iseloomuga.
2. Apellant ei saa maakohtuga nõustuda selles, et T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel on täidetud KrMS § 291 lg 3 p 3 nõuded, s.o kaitsjatel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (kohtuotsus lk 64-65). Toimiva kriminaalmenetluse nurgakiviks on võistlevuse printsiip KrMS § 14 lg 1 tähenduses. Viidatud printsiip saab realiseeruda vaid juhtumil, mil pooltel on kohtumenetluses võrdsed õigused. T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja nende maakohtu poolt tõendina vastuvõtmine riivab sügavalt kaitseõiguse teostamise võimalusi. Kuna arutatavas väljapressimise faktis osalesid vaid kannatanu ja süüdistatavad, siis oli kaitse ainus šanss kannatanu ütluste kontrollimiseks ristküsitluses osalemine. Kahjuks jäigi see võimalus hüpoteetiliseks ning konfrontatsiooniõiguse realiseerimiseks võimalused puudusid. Kaitsja märgib sedagi, et kujunenud olukorras keskendus kaitsja just ristküsitlusele, tagamaks esinevate vastuolude kontrolli. Kui kuriteosündmus toimus 24.12.2014 ning ristküsitluse võimatus ilmnes 31.10.2016, s.o pea kahe aasta möödumisel väidetavast kuriteosündmusest, siis puudus kaitsjal arusaadavatel põhjustel võimalus kujunenud olukorras „ümberlükkavate uute tõendite“ leidmiseks ja esitamiseks. Seega sellises olukorras on õigus esitada uusi tõendeid formaalne õigus, milline praktikas pole realiseeritav. Tegemist on isiku kaitseõiguse sisulise ja jämeda riivega. Lõppkokkuvõttes leiab kaitsja, et kui kohus ei järgi KrMS § 291 sätestatud menetlusõiguslikke garantiisid, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Isegi kui asuda seisukohale, et kannatanu T.P. ütluste avaldamine oli õiguspärane (millise seisukohaga kaitsja kategooriliselt ei nõustu), tuleb nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud käesoleva seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Meie kaasuses on kannatanu T.P. ütlused aga kahtlemata tõendiks, millisele süüdistus valdavalt tugineb.
3. Edasi peatub kaitsja prokuröri poolt T.P. ütluste avaldamisega seonduvalt maakohtule esitatud CD-plaadil (24.12.2014 T.P. telefonikõnede salvestused), millist maakohus käsitles otsuses lubatava tõendina (kohtuotsus lk 61-62, 65-66). Esmalt juhib kaitsja tähelepanu salvestuse esitamisega seonduvalt kohtuistungil toimunule. Prokurör märkis muuhulgas: “Kuna siin on ka kirjas, et T.P. lindistas omavahelised vestlused, siis ma sooviksin kuulata neid salvestatud kõnesid, võib-olla on kannatanu sellel ajal saalis, ehk tal midagi meenub. Võib-olla tunneb häälegi ära, et nendest inimestest, kes on kes, sest need on tema lindistatud“ (protokoll lk 16). Seejärel avaldas prokurör, et soovib esitada nimetatud salvestuse tõendina ning hilisemalt esitas T.P. le ka kaks küsimust. Seda õiguslikus olukorras, mil maakohus oli tuvastanud kannatanu 23 poolt ütlustest andmisest keeldumise ning lubanud avaldada isiku kohtueelses menetluses antud ütlused. Salvestuste kuulamisjärgselt märkis prokurör vastuseks maakohtu küsimusele, et need kõik on T.P. poolt salvestatud kõned, mis käivad ülekuulamise protokolli juurde. Maakohus võttis seejärel KrMS § 286 lg 1 alusel prokuröri poolt esitatud CD-plaadi tõendina asja juurde ning käsitles hilisemalt kohtuotsuse koostamisel lubatud ja sobiliku tõendina. Kaitsja hinnangul pole tegemist kohase ja usaldusväärse tõendiga. Maakohtus avaldati kannatanu 02.04.2015 ülekuulamise protokoll, milles on märgitud: “Edastasin politseisse ka kõnesalvestised
4. detsembrist M. Uibopuuga.“ Ülekuulamise protokollis puudub märge selle kohta, et T.P. oleks esitanud menetlejale CD-plaadi kõnesalvestustega. Seega on ülimalt ebausutav, et kannatanu edastas politseiasutusele kõnesalvestusi sisaldava CD-plaadi. Sellisel juhul oleks kahtlemata tehtud ülekuulamisprotokolli ka vastav märkus. Võib eeldada, et kannatanu esitas politseiasutusele oma mobiiltelefoni ning keegi meile tundmatu isik on tuvastamata ajal ja tingimustes loonud maakohtule esitatud tõendi. Kas tegemist on kõigi salvestustega või siis nende valikulise esitamisega, pole võimalik tuvastada, kuna salvestisi pole käsitletud asitõendina ja vaadeldud. M. Uibopuu selgituste puudumise tõttu ei saa me tõsikindlalt identifitseerida ka salvestustel kajastatud vestlustes osalenuid. Seetõttu tuleks nimetatud salvestus jätta tõendina tähelepanuta.
5. M. Uibopuule on süüdistuses heidetud ette ka T.P. le kuuluva sõiduauto Opel Omega süütamist, s.o

§ 214lg 2 p 6.

Maakohus seda etteheidet toetas, leides, et polegi tähtis, kes süüdistatavatest auto süütas ning auto süütamine ei saanud toimuda ilma M. Banderi ja M. Uibopuu osaluseta (kohtuotsus lk 70-71). Muuseas, kui isegi lähtuda T.P. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest, siis ei ole ta sõnagi rääkinud väljapressimisteo käigus esitatud ähvardustest hävitada või rikkuda tema vara. Fakt on see, et 24.12.2014 toimus täpselt tuvastamata ajal Võru linnas kirikuplatsil T.P. le kuulunud sõiduauto Opel Omega põleng, mille tagajärjel sõiduauto hävis. Mitte ükski tunnistaja M. Uibopuu seost põlenguga ei kinnita. Vahetult sündmuskohal viibinud tunnistaja T. M rääkis 21.10.2016 kohtuistungil, et nägi auto põlengut ja ka sündmuskoha läheduses viibinud isikuid, kuid ta ei oska öelda, kas nende hulgas võisid olla M. Bander või M. Uibopuu (protokoll lk 10-12). Maakohus aga tõdes: „Selge on ka see, et seltskond viibis auto põlema panemise ajal kirikuplatsi juures, seda kinnitab ka tunnistaja T. M. Seltskond oli täiesti teadlik, et auto süüdati põlema, kuna nad üritasid teadlikult tunnistaja T. M takistada põlevale autole lähenemast, kuna süütaja oli samal ajal veel auto läheduses“ (kohtuotsus lk 71). Selline maakohtu järeldus on kaitsjale arusaamatu ja ei tugine asjas kogutud tõenditele. Tunnistaja T. M ei tundnud ära sündmuskohal viibinud isikutena ei M. Uibopuud ega M. Banderit, ammugi siis mitte K. ja K.. Oluline on seegi, et auto põlengut saame käsitleda süütamisena ainult juhtumil, mil on tuvastatud tulekahju tekkepõhjus. T.P. auto osas vastavat ekspertiisi läbi ei viidud ning seetõttu on isikule etteheidetav sõiduki hävitamine oletuslik.

1. Apellant peab vajalikuks korrata ka kaitsekõnes esitatud väidet, mis on oluline. T.P. avaldas 31.10.2016 kohtuistungil, et “M. Uibopuu on vana sõber, lapsepõlvest juba vihavaenu ei ole, saan tõtt rääkida“ (protokoll lk 2). Süüdistatav M. Uibopuu seletas kohtuistungil, et tunneb kannatanut alates 2007-
2. Tarvitati koos alkoholi (protokoll lk 18). M. Uibopuu lisas vastuseks kaitsja küsimusele, et enne 24.12.2014 sündmust elas ta tagaotsitavana kaks nädalat T.P. pool ning viimane oli tagaotsimise faktist teadlik (protokoll lk 19). Eeltoodust tuleneb, et isikute omavahelised suhted olid enne 24.12.2014 väga head, kuna kannatanu poolt tagaotsitavale eluruumi andmine räägib usalduslikust suhtest. Arvestada tuleb sedagi, et ka kannatanu näol on tegemist korduvalt kohtulikult karistatud isikuga, kes on kandnud reaalset vangistust ning omab seega teatud menetlusõiguslikku kogemust. Eeltoodu valguses on üheselt selge, et T.P. le oli teada süüdistatava ees- ja perekonnanimi. Kui me nüüd meenutame tunnistaja A. P ütlusi ning 24.12.2014 Häirekeskusesse saabunud kõnesalvestuse sisu (s.o maakohtu poolt hinnatud ja arvestatud tõendeid), siis tuleb tõdeda, et T.P. ei avaldanud väidetava väljapressimisteo toimepanija nime ei A. P ega ka politseiametnikele. Kaitsja 24 hinnangul on eluliselt usutav ja eeldatav, et väljapressimisteo ohvriks langenud isik avaldab nii juures viibivale isikule kui häirekeskusele kuritegeliku ründe sooritanud isiku nime. T.P. seda aga ei teinud ning samuti ei pöördunud koheselt Võru Politseijaoskonda asjakohase avalduse esitamiseks. Enamgi veel, sõideti koos onuga pühadega seonduvatele asjatoimetustele ning tõenditest nähtub, et kannatanu põhiliseks mureks oli sõiduauto Opel Omega võtmetega seonduv. Avaldus politseisse esitati kannatanu poolt aga alles auto põlengujärgselt. Kaitsjale on jäänud mulje, et Opel Omega võtmete tagastamise korral poleks kannatanu politseiasutusse pöördunudki. Pole usutav, et süüdistuses kirjeldatud ründe objekt suhtub väljapressimisteoga seonduvasse sedavõrd passiivselt, keskendudes oma autovõtmete probleemile. Seega võib oletada, et 24.12.2014 Roosisaare parklas tegelikult toimunud sündmused erinesid olulisel määral süüdistuses kirjeldatust. On ilmne, et kannatanu sidus auto põlengu fakti M. Uibopuu isikuga ja seetõttu võis see olulisel määral mõjutada tema hilisemaid ütlusi, olles võimaliku rõõna motiiviks. Rõõn võis omakorda mõjutada kannatanu käitumist kohtus, sest tõeste ütluste andmine ja rõõna tunnistamine toonuks automaatselt kaasa kriminaalvastutuse. Pole välistatud, et nn mäluprobleemid olidki tingitud just nimelt eeltoodust. Kahjuks aga need küsimused jäidki kannatanu T.P. ristküsitluse võimatusel käsitlemata. Selgitada saanuks kaitsja poolt esitatut aga vaid kannatanu T.P. .
3. Kui välistada kannatanu T.P. ütlused kui lubamatu tõend, jätta kõrvale 24.12.2014 T.P. kõnesalvestused ning välistada M. Uibopuu seotus kannatanu sõiduauto põlenguga, siis tuleb tõdeda, et piisavad tõendid M. Uibopuu süüdimõistmiseks

§ 214lg 2 p 1,4,5,6 järgi puuduvad.

Lähtudes in dubio pro reo printsiibist tuleb kõik asja menetlemisel ilmnenud kahtlused ja küsitavused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu järeldused

1. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsioonide, kohtuistungite protokollide ja kohtutoimikute materjalidega ning ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja seda süüdistatavatele mõistetud lõplike karistuste osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele lõpliku karistuse kergendamise taotluse osas.
2. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on 95 lk pikk ja vaidlustatud osa hõlmab enamust otsuse mahust. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb 6 erinevat kuritegu, millest süü on vaidlustatud viies (M. Banderil

§ 424järgi 29.09.2014 episood, temal koos M.

Uibopuuga

§ 214lg 2 p 1,4,6 järgi T.P.

suhtes ning koos M. Klaasiga

§ 214lg 2 p 1,4 järgi H.N.

suhtes, M. Klaasil

§ 263

lg 1 p 1 ning

§ 121lg 2 p 3 järgi) ja karistus ühes kuriteos (M.

Banderil

§ 263lg 1 p 1 järgi).

Käesolevas otsuses on need välja toodud süü osas punktides 5-6 ja 10-22 ning karistuse osas punktides7-9. 120. Ringkonnakohus leiab, et M. Banderi süü

§ 424järgi 29.09.2014 episoodis on tõendatud tunnistajate T.P.

ja M.K. ütlustega (I kd lk 156-157 ja IV kd lk 34-35), kes politseitöötajatena nägid, et just M. Bander oli see isik, kes autot juhtis, sest neil oli selle autoga silmside ja keegi ei vahetanud autos kohti. Seejuures M.K. tundis M. Banderit isiklikult ja ei ajanud teda kellegagi segamini. Politseinike ütlusi kinnitab ka tunnistaja R.M. , kelle ütluste (IV kd lk 3132) kohaselt juhtis tema autot talle võõras isik, kelles ta hiljem kohtueelsel uurimisel äratundmiseks esitamisel tundis ära M. Banderi. Ringkonnakohtul sarnaselt maakohtuga (MK otsuse lk 13) ei ole alust kahelda eeltoodud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ning seega on tegemist tõendite kogumiga, mis kinnitavad M. Banderi süüd. Apellatsioonis toodud väited seoses tunnistaja R.M. ga, kes maakohtus M. Banderit kui tema autot juhtinud isikut ära ei tundnud, ei lükka ümber T.P. ja M.K. ütlusi. 121. Ringkonnakohus leiab, et M. Klaasi süü

§ 263lg 1 p 1 järgi D.G.

peksmises Võrus Jüri 25 tänaval on tõendatud kannatanu D.G. , tunnistajate S.S. , K.S. e, J.J. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. D.G. ütluste kohaselt (IV kd lk 45-49) tema juures tänaval jäi seisma takso, sealt hüppas üks mees (kohtusaalis D.G. tundis enda peksjana ära M. Klaasi) välja ning hakkas teda käte ja jalgadega peksma, tekitades talle kehavigastusi ja rebis katki tema särgi ning lõhkus ära sülearvuti korpuse. Seejärel see mees istus uuesti taksosse ja sõitis minema. Kannatanu läks oma tuttava S.S. juurde ja rääkis, et taksost tuli üks mees välja ja sõnagi lausumata hakkas teda peksma. S.S. ütluste (IV kd lk 52-53) kohaselt ta nägi, et kannatanul on nägu verine ja särk katki. Järgmisel päeval olid tal sinikad ja huul paistes. Tunnistaja J.J. ütluste kohaselt (IV kd lk 54-55) kannatanu helistas talle peale peksasaamist ja rääkis, mis oli juhtunud. Nad kohtusid ja J.J. nägi, et kannatanu nägu oli verine ja särk katki. J.J. helistas oma tuttavale ja sai teada taksojuhi nime, kelle taksost see peksja oli välja hüpanud. Selleks taksojuhiks oli tunnistaja K.S. , kelle ütluste kohaselt (IV kd lk 49-52) M. Klaas käskis tal takso kinni pidada, väljus ja seejärel auto taga hakkas kannatanuga kaklema. Kes keda lõi, seda ta ei näinud, nägi ainult inimkujusid. Siis M. Klaas tuli taksosse tagasi ja ütles, et nad leppisid ära. Hommikul helistas talle teine taksojuht R.K. ja küsis, mis jama seal öösel toimus. Kannatanu kehavigastusi kinnitab tervisekaart ning särgi ja sülearvuti lõhkumist nende vaatlusprotokoll (MK otsuse lk 42-43). Maakohus on põhjendanud oma otsuse lk 44-45, miks M. Klaasi ütlused ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. 122. Apellandid leiavad, et D.G. tegelikult kohtus ikkagi enda lööjat ära ei tundnud ja kuna K.S. ei näinud, et M. Klaas kannatanut lõi, sest nägi ainult kahte kogu auto taga, siis pole tuvastatud, et M. Klaas oli lööja. Teisi sündmuse vahetult pealtnägijaid ei ole tuvastatud. Viide M. Klaasile kui lööjale saadi läbi R. K, kes väidetavalt peab M. Klaasi vastu vihavaenu. 123. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu, sest K.S. e ütluste kohaselt oli M. Klaas see isik, kes taksost väljus ja tänaval olnud mehega kaklema hakkas ja pärast ütles, et nad leppisid ära. Kuna kannatanul tuvastati kehavigastused ja neid nägid koheselt peale peksmist ka tunnistajad S.S. ja J.J. , siis on tõendatud, et peksjaks oli M. Klaas. Mis puutub R. K rolli, siis tema kaudu saadi teada taksojuhi ehk K.S. e nimi, kusjuures K.S. avaldas, et taksost, kus oli mitu isikut, väljus just M. Klaas ja hakkas tänaval olnud mehega kaklema. Väidetav R. K vihavaen M. Klaasi vastu ei ole tõendamist leidnud. 124. Kaitsja jätkuvalt väidab, et isegi kui kaudsete tõenditega leiab antud sündmus kinnitust, siis tegemist ei saa olla kuriteoga

§ 263lg 1 p 1 järgi, sest mitte ühtegi kõrvalist isikut sellega ei häiritud.

Sel juhul võib tegu olla

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

125. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maakohus on oma otsuse lk 45-46 seda küsimust käsitlenud ja näidanud, miks on tegemist kuriteoga

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need tulenevad seaduse muudatustest. Avaliku korra raske rikkumisega on tegemist siis, kui rikutakse avalikus kohas käitumise üldnõudeid vägivalda tarvitades, mida M. Klaas antud juhul tegigi. 126. Ringkonnakohus leiab, et M. Klaasi süü

§ 121lg 2 p 3 järgi A.S.

jalaga näkku löömises on tõendatud kannatanu ja tunnistajate K.K. , U. K, K.K. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu A.S. ütluste (I kd lk 131-134) kohaselt ta istus WC-s, uks tõmmati lahti ja M. Klaas lõi teda jalaga näkku nii, et ninast hakkas palju verd jooksma ja seda läks ka põrandale. Talle kutsuti kiirabi. Pärast M. Klaas tahtis temaga ära leppida. K.K. ütluste (IV kd lk 1-5) kohaselt ta nägi, kuidas M. Klaas hoidis WC uksepiidast kinni ja lõi potil istuvale kannatanule jalaga näkku. A.S. l hakkas ninast verd tulema ja seda tilkus ka põrandale. M. Klaas läks minema. Tunnistaja sai alumise naabri käest telefoni ja kutsus kiirabi. Pärast M. Klaas tuli koos R.S. ga tagasi ja palus vabandust. Tunnistaja U. K, kes on alumine naaber, ütluste (IV kd lk 5-8) kohaselt ta kuulis trepikojast ülemise korteri naise (K.K. ) appi hüüdeid, et kõik kohad on verd täis, kutsuge kiirabi. Tunnistaja helistaski kiirabisse ja kuna ta ei teadnud, mis oli juhtunud, siis ta andis telefoni K.K. le, kes oli trepikojas. Kiirabi kutsumist kinnitavad 26 häirekeskusele tehtud kõne salvestis ja kiirabikaart ning verd WC põrandal sündmuskoha vaatlusprotokoll (MK otsuse lk 49). Tunnistaja K.K. ütlustest (IV kd lk 8-12) nähtub, et ta löömist pealt ei näinud, kuid nägi, et A. S istus WC-s ja kõik kohad olid verd täis. K.K. ütles talle, et M. Klaas oli A.S. t jalaga näkku löönud.

1. Eelnevale vastukaaluks on lisaks M. Klaasi oma süüd eitavatele ütlustele ka sündmuskohal olnud tunnistaja R.S. ütlused, mille (IV kd lk 79-83) kohaselt oli A.S. l juba enne nägu verine kui ta läks WC-sse ja ukse vahelt oli näha, et WC põrand oli verine. Verd oli ka koridoris. Tunnistaja väidab, et M. Klaas oli kogu aeg tema vaateväljas ja A.S. t ei löönud. Tunnistaja arvab, et A.S. t oli eelnevalt hoopis K.K. löönud.
2. Maakohus põhjendas, miks M. Klaasi ja R.S. ütlused ei ole usaldusväärsed (MK otsuse lk 5153). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei hakka neid kordama. Ringkonnakohtul sarnaselt maakohtuga ei ole alust kahelda A.S. ja K.K. ütluste usaldusväärsuses, mis kinnitavad M. Klaasi süüd. Seega eeltooduga on ümber lükatud apellantide väited, et tegelikult K.K. lõi A.S. t ja nüüd püütakse M. Klaas selles valeütlustega süüdlaseks teha.
3. Kaitsjad on vaidlustanud M. Banderi ja M. Uibopuu süü T.P. suhtes toimepandud väljapressimises. Kaitsjad leiavad, et T.P. ütlusi ei tohtinud avaldada ja tema poolt tehtud enda kõnede salvestis ei ole lubatud tõend. Kaitsjate arvates muid tõendeid peale eelnimetatute asjas ei ole. M. Banderi kaitsja taotlus selles episoodis on maakohtu otsus tühistada ja asi maakohtule uueks arutamiseks saata (M. Uibopuu kaitsjal sellist taotlust pole). M. Banderi kaitsja leiab, et maakohus pidanuks määrama T.P. le ekspertiisi selgitamaks tema mäluhäirete põhjus. Kuna maakohus ekspertiisi ei määranud, siis kaitsja arvates on tegemist KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisega ja seetõttu tuleb asi maakohtule tagasi saata. Alternatiivina leitakse, et kui ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda, siis tuleb T.P. kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite hulgast välja jätta.
4. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt sellist kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis KrMS § 341 lg 3 kohaselt tooks endaga kaasa asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Ringkonnakohus märgib, et ekspertiisi määramise taotlust lahendades maakohus põhjendas, miks ta ekspertiisi ei määra. Maakohus peale nõupidamist leidis (IV kd lk 69), et mitte T.P. tervislik seisund ei ole aluseks mittemäletamisele, vaid selleks on hirm ütlusi anda, sest teda on mõjutatud ja ähvardatud. Seega maakohus ei tuvastanud KrMS §-s 105 toodud ekspertiisi korraldamise aluseid. Järelikult ei olnud vajadust ekspertiisi määrata ja sellega ei pandud toime kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.
5. Maakohus tõlgendas T.P. mittemäletamist sellena, et ta keeldub ütluste andmisest ning KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel määras (IV kd lk 69), et on võimalik tema poolt varem antud ütlusi avaldada. Prokurör seda ka taotles ning kaitsjad vaidlesid sellele vastu. Maakohus leidis, et KrMS § 291 lg 3 kõik tingimused on täidetud ning avaldas T.P. varasemad ütlused (IV kd lk 69 pöördel- 70 pöördel).
6. Kuna selle toimingu kaitsjad maakohtus vaidlustasid, siis maakohus on oma otsuse lk 61-65 põhjalikult selgitanud, miks oli alust ütluste avaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest need järeldused on kooskõlas kohtupraktikaga, millele on asjakohaselt viidatud. Kummutamaks kaitsjate väidet, et maakohus asus ise nn eksperdi rolli, leides, et kannatanu on eelnevalt ära hirmutatud ja seetõttu ei julge ütlusi anda, ringkonnakohus märgib, et maakohus arutas kriminaalasja 3 liikmelises elukogenud koosseisus, kellel vahetu suulise kohtumenetluse käigus kujunes nimetatud veendumus. Nähes kohtuistungil kannatanu vahetut hirmu süüdistatavate ees, mida on ka kirjeldatud kohtuotsuse lk 61-62 ja 70-71, oli kohtunikele selge, miks ta väidetavalt midagi enam ei mäleta.
7. Kaitsjad maakohtus vaidlustasid ka T.P. poolt oma telefonikõnede salvestise arvestamist 27 lubatud tõendina. Maakohus on oma otsuse lk 65 selgitanud, et kuna nendest kõnedest ilmneb, et T.P. nõuti raha üleandmist ja selle mittesaamisel lubati ta auto ära põletada, siis on tegemist väljapressimise süüdistust käsitleva tõendiga ning see on lubatav tõend. Nende kõnede sisu on toodud maakohtu otsuse lk 60-
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud salvestis on lubatav tõend. Seda kinnitab ka vastav kohtupraktika (RKKKo nr 3-1-1-5-09 p 9; 3-1-1-3311 p 9).
9. Maakohus on põhjendanud, kuidas T.P. ütlused ja tema kõnede salvestis tõendavad väljapressimise süüdistust. Samuti on näidatud, et lisaks eeltoodule kinnitavad süüdistust ka tunnistaja A. P ütlused (I kd lk 145-147). Tõendite hindamisest tulenevalt M. Banderi kaitsja väidab, et kui ka T.P. auto põletamine on põhjuslikus seoses eelneva rahaküsimisega, ei ole ikkagi maakohtu otsusest arusaadav, kuidas M. Bander on auto süütamisega seotud. Vastuseks sellele ringkonnakohus märgib, et auto põletamist kinnitavad tunnistajate T. M, T. K ja V. K ütlused (I kd lk 148-153 ja 160-162) ning sündmuskoha vaatlusprotokoll. Maakohus on näidanud, et see tõendite kogum omavahelises seoses kinnitab M. Banderi ja M. Uibopuu süüd T.P. suhtes toimepandud väljapressimises (MK otsuse lk 66-71). Seejuures maakohus leidis, et kuna auto põletamine on jätkuks eelnevale raha nõudmisele, siis ei ole oluline, kes täpsemalt auto põlema süütas. Kuna mõlemad süüdistatavad nõudsid kannatanult raha ja kasutasid tema suhtes vägivalda ning ähvardasid auto põlema panna, siis auto põletamine on põhjuslikus seoses eelneva raha nõudmisega. Seega ei toimunud auto süütamine ilma mõlema süüdistatava osaluseta, sest ainult nemad teadsid, milline on kannatanu auto. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
10. Eeltoodust nähtub, et vaidlustatud on tõendite lubatavus ja neile antud hinnang. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on lubatud tõenditega. Maakohtu poolt neile antud hinnang on kooskõlas tunnistaja A. P ütlustega. Kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud väited on samad, mida maakohus oma otsuses juba käsitles. Ringkonnakohus leiab, et pole alust maakohtu järeldusi ümber hinnata. Selleks ei anna alust kaitsjate väited KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 nõuete mittejärgimisele ja teiste tõendite puudumisele KrMS § 15 lg 3 mõttes, sest T.P. ütlusi oli alust avaldada ning lisaks on veel teisi tõendeid (vt eelmine punkt), mis tema ütlusi kinnitavad. Puutuvalt T.P. ütluste avaldamisse on maakohus viidanud kohtupraktikale (RKKKo nr 3-1-1-89-12) ja näidanud oma otsuse lk 63-64, kuidas on selles lahendis toodud seisukohad kohaldatavad käesolevas asjas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et maakohus õigustatult otsuse lk 64 märkis, et kaitsjad ja süüdistatavad ei taotlenud T.P. ütlusi ümberlükkavate uute tõendite esitamist, kuigi nad olid juba eelnevalt kriminaalasja materjalidega (sh T.P. ütlustega) tutvunud. Seega ei ole tegemist neile varem teadmata asjaoluga ja rääkida ei saa kaitseõiguse rikkumisest. Ringkonnakohus leiab, et M. Banderi ja M. Uibopuu süü T.P. suhtes toimepandud väljapressimises on tõendatud ja pole alust neid õigeks mõista.
11. Kaitsjad ja M. Klaas on vaidlustanud M. Banderi ja M. Klaasi süü H.N. suhtes toimepandud väljapressimises. Apellandid leiavad, et maakohus alusetult võttis aluseks kannatanu ja tema abikaasa ütlused, sest kõik ülejäänud tõendid (eriti tunnistajad G.E. ja M. M, labida vaatlusprotokoll) neid ei kinnita.
12. Ringkonnakohus märgib, et M. Klaasi kaitsja juba maakohtus vaidlustas terve rea tõendite lubatavust, sh labidasse puutuv ja kannatanu poolt M.M. äratundmine. Maakohus oma otsuse lk 77-78 põhjendas, miks need tõendid on lubatavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja apellantide väited ei lükka neid ümber. Seda, et M. M tõi M. Klaasi käsu peale teisest autost labida, millega lubati kannatanu auto klaasid sisse lüüa, kinnitavad kannatanu ütlused (IV kd lk 14-20). Maakohus on oma otsuse lk 78 põhjendanud, miks kannatanu ja tunnistaja K.N. ütlused (IV kd lk 20-23) on usaldusväärsed ning lk 81 näidanud, miks süüdistatavate ning tunnistajate G.E. ja M.M. ütlused (IV kd lk 57-60 ja 90-93) ei ole 28 usaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, sest see on kooskõlas faktiliselt tuvastatud asjaoludega, sh kannatanule tekitatud ninaluude murruga ja tema auto juhiukse poolsel küljel tuvastatud verekahtlaste pritsmetega.
13. M. Banderi kaitsja väidab, et M. Banderil ei olnud H.N. ga mingit füüsilist ega suulist kokkupuudet ja seetõttu tuleb ta õigeks mõista. M. Klaas ja tema kaitsja väidavad, et pole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks M. Klaasi poolt H.N. suhtes vägivalla tarvitamist või ähvarduste esitamist. Pakutakse välja versioon, et H.N. äi R. K kandis M. Klaasi peale viha ning seega ei ole välistatud, et kannatanu ja tema abikaasa võisid olla huvitatud süüdistatava vastu ütluste andmisest.
14. Ringkonnakohus apellantide eeltoodud väidetega ei nõustu. Maakohus on põhjendanud, miks M. Bander ja M. Klaas on kaastäideviijad, on näidanud nende teopanuse ja tõendid, mis seda kinnitavad (MK otsuse lk 82-83). Kannatanu ütluste (IV kd lk 14-20) kohaselt tulid tema juurde M. Bander ja M. Klaas mõlemad ning koheselt M. Klaas lõi teda rusikaga näkku. Seejärel löödi teda veel, kuid kes lõi, ta ei näinud, sest ninast tuli verd ja tal läks korraks „pilt eest ära“. Peksmise käigus M. Klaas nõudis temalt 400 eurot ja vastasel juhul lubas auto klaasid sisse peksta. M. Bander seisis kogu aeg sealsamas. Kannatanul oli 80 eurot ja hirmu tõttu andis ta selle süüdistatavatele. Ülejäänu lubas kannatanu neile samal õhtul ära maksta. Ta sai õhtuks ülejäänud summa kokku ja andis selle süüdistatavatele oma autos üle. M. Klaas istus tema kõrval ja M. Bander tema taga. Seejuures M. Bander võttis tal kätega kõrist kinni ja lubas kõrisõlme puruks tõmmata. Maakohus leidis, et nende teopanus oli võrdne, sest mõlemad ähvardasid kannatanut (M. Bander ähvardas kõrisõlme puruks tõmmata ja M. Klaas auto segi peksta) ning põhjustasid sellise tegevusega kannatanus hirmutunde. M. Klaas nõudis raha üleandmist ja kasutas seejuures vägivalda, M. Bander võimendas enda kohalolekuga M. Klaasi tegevust. Seda, et ähvardused olid reaalsed, kinnitab asjaolu, et järgmisel päeval läks M. Klaas sama hoovi ja peksis labidaga kannatanu naabri auto puruks (vt E.Z. ütlused IV kd lk 132-134).
15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjenduste ja järeldustega. Apellantide väited tõendite valest ja ühekülgsest hindamisest ei ole kooskõlas maakohtu poolt tuvastatuga, sest maakohus on hinnanud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid, on näidanud, millised neist on usaldusväärsed ja millised mitte ning millele toetub süüdistuse tõendatus. Ringkonnakohus märgib, et sama väide, et kõige taga on R. K, kes tahab M. Klaasile kätte maksta, esitati ka D.G. episoodis ning see on maakohtu poolt ümber lükatud (vt MK otsuse lk 78-79 ja käesoleva otsuse p-d 124-125).
16. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et M. Banderi ja M. Klaasi süü H.N. suhtes toimepandud väljapressimises on tõendatud ja pole alust neid õigeks mõista. Selleks ei anna alust apellantide väited kannatanu ütluste mitteusaldusväärsusele ega viited teatud detailidele (nt labida vaatlus, takso vaatlus, hoovi valgustus, pangakontodelt raha võtmine), mis on küll asjassepuutuvad, kuid ei välista kannatanu ja tunnistaja K.N. ütluste (IV kd lk 14-23) usaldusväärsust. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu oma usaldusväärsetes ütlustes on neid asjaolusid käsitlenud ja need kinnitavad (mitte ei välista) sündmuste toimumist süüdistuses näidatud kujul.
17. Kaitsja on vaidlustanud M. Banderile

§ 263

lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse 2 aastat vangistust, pidades seda liiga rangeks, kuna väidetavalt võis kannatanu A.Z. kehavigastused saada kukkumise, mitte M. Banderi tegevuse, tagajärjel.

1. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on näidanud tõendid (MK otsuse lk 36-40), et M. Bander oli see isik, kes algul lõi kannatanut rusikaga näkku ja seejärel jalaga pähe nii, et kannatanu kukkus. Kannatanul tuvastati kehavigastused ainult pea piirkonnas. Maakohus on käsitlenud ka väidet, et kannatanu võis kehavigastused saada hiljem õues kukkudes ja on selle väite ümber lükanud, sest saadud vigastused on iseloomulik tagajärg sellele, kui isikut rusikaga 29 näkku ja jalaga pähe lüüakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, sest neid kinnitavad lisaks isikulistele tõenditele ka meditsiinilised dokumendid.
2. Ringkonnakohus leiab, et selle kuriteo eest mõistetud karistus 2 aastat vangistust ei ole liiga range, sest karistus on mõistetud alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna M. Banderi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ja teda on ka varem

§ 263

järgi karistatud, siis pole mingit alust talle antud juhul selle kuriteo eest kergemat karistust mõista kui seda tegi maakohus.

1. Lisaks eeltoodud üksikkuriteo eest mõistetud karistusele on kõik apellandid vaidlustanud süüdistatavatele kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistuse, pidades seda liiga rangeks. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad kinnitasid, et nende üheks taotluseks on ka neile mõistetud lõplike karistuste kergendamine. Prokurör vaidles sellele vastu, leides, et süüdistatavate süü on suur ning maakohtu 3 liikmeline koosseis on igakülgselt põhjendanud mõistetud karistusi.
2. Alljärgnevalt ringkonnakohus toob välja apellantide taotlused seoses karistuse kergendamisega.
3. M. Banderi kaitsja arvates on alusetu maakohtu arvamus, mille kohaselt olid kannatanud ning tunnistajad hirmul ja kartsid ütlusi anda (MK otsuse lk 90). Kohus ei ole selgitanud, milliseid konkreetseid kannatanuid ja tunnistajaid ta silmas peab. Apellandi hinnangul ei nähtu kohtuistungi protokollist ühtegi asjaolu, mis annaksid maakohtule aluse taolisi järeldusi teha. Asjakohatu on kohtu seisukoht, nagu muutnuks M. Uibopuu oma ütlusi kohtuistungil ning ei julgenud anda ütlusi M. Banderi vastu. Selline väide on alusetu ning põhjendamatu. Jääb selgusetuks, millel põhineb kohtu järeldus, mille kohaselt M. Bander ja M. Klaas naudivad enda kuritegusid ja hirmu, mida nad kannatanutes tekitavad. Selline arvamus on spekulatiivne ning lubamatu on sellele rajada seisukoht M. Banderile mõistetava karistuse osas. Muuhulgas puudub alus kohtu väitel, nagu oleks M. Bander kannatanut kohtueelses menetluses ähvardanud. Otsuses pole konkretiseeritud, millist kannatanut M. Bander väidetavalt ähvardas. Juhul kui silmas peetakse T.P. kohtueelses menetluses antud ütlusi, siis on need apellandi hinnangul tõendina lubamatud ning neid arvestada ei saa. Apellant leiab, et pole põhjendatud mõista M. Banderile reaalne vangistus oluliselt üle sanktsiooni keskmise määra ning palub M. Banderile tema osalisel või täielikul süüdimõistmisel mõista oluliselt kergem karistus.
4. M. Klaas ja tema kaitsja leiavad, et maakohus on M. Klaasile etteheidetava kolme erineva episoodi eest mõistetavate karistuste määra põhjendamiseks pühendanud üksnes ühe lõigu (MK otsuse lk 92), milles aga jääb täielikult käsitlemata karistuse määra valik iga teo kohta eraldi, samuti selle sisulised põhjendused. Maakohus on ka põgusalt viidanud üldpreventiivsete eesmärkide täitmise vajalikkusele, kuid on ka selles osas jätnud M. Klaasile mõistetud karistused täielikult põhjendamata. Apellantide hinnangul tulnuks maakohtul keskmisest oluliselt rangemaid karistusi mõistes väga põhjalikult motiveerida karistuse määra valikut, eriti arvestades, et maakohus mõistis süüdistatavale oluliselt raskema karistuse, kui riiklik süüdistaja seda nõudis. Maakohus aga temal lasuvat motiveerimiskohustust nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu tuleb seda pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ja otsus M. Klaasile mõistetud karistuse osas tühistada.
5. M. Uibopuu kaitsja taotleb samuti liitkaristuse kergendamist, kuid seda tulenevalt väljapressimise süüdistuses õigeksmõistmise taotlusest. Täiendavaid põhjendusi karistuse kergendamiseks kaitsja ei ole esitanud.
6. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on igakülgselt põhjendanud karistuste mõistmist (MK otsuse lk 90-93) ja seetõttu on alusetu väita, nagu oleks vastavad põhjendused puudulikud. Asjaolu, et apellandid ei ole nõus maakohtu põhjendustega, ei tähenda põhjenduste puudumist.
7. Ringkonnakohus märgib, et kuigi prokurör taotles kõigile süüdistatavatele kergemat karistust, 30 kui seda mõistis maakohus, ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKKo nr 3-1-1-91-07 p 6.6). Seda nõuet on maakohus täitnud.
8. Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost (RKKKo nr 31-1-70-16 p 11).

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Ka seda nõuet on maakohus järginud. 153. Ringkonnakohus leiab, et kohtuistungite protokollides kajastatule tuginedes on põhjendatud maakohtu järeldus, et M. Banderi ja M. Klaasi süü on oluliselt suurem kui M. Uibopuu süü. Seda kinnitab M. Banderit ja M. Klaasi iseloomustav vägivaldsus ja agressiivsus, mida oli maakohtul võimalik istungitel tajuda läbi kannatanute ja tunnistajate ütluste andmise. Maakohus tajus, et kannatanud ja tunn