2-16-15921/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 18.08.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-15921 Kohtuasi JKi hagi NK vastu abielu lahutamiseks, NK vastuhagi abikaasade ühisvara jagamiseks ja GKile elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 25.05.2017 osaotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik NK apellatsioonkaebus Hageja I (kostja) JK (ik xxxxxxxxxx), esindaja Vassili Kosteitšuk Hageja II GK (ik xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja NK Menetlusosalised ja nende esindajad Kostja (hageja) NK (ik xxxxxxxxxx) RESOLUTSIOON

1. Võtta NK apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 25.05.2017 osaotsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2. Tühistada Harju Maakohtu 25.05.2017 osaotsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis JKilt välja igakuise elatise GKi kasuks alates 23.11.2016 kuni viimase täisealiseks saamiseni 06.10.2019 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale ja määras NKle õiguse väljamõistetud elatise käsutamiseks ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja I nõue ja vastuväited
4. JK (hageja I) esitas 21.10.2016 hagi Harju Maakohtusse NK (kostja) vastu abielu lahutamiseks. Pooled abiellusid 11.06.1999, kuid on tänaseks võõrandunud ja elavad kumbki oma elu. Kooselu taastamine ei ole võimalik. Vastuseks kostja vastuhagile märkis hageja I, et on valmis maksma poolte ühisele lapsele GKile (laps) elatist miinimummääras, kuid muus osas oli vastuhagi arusaamatu. Tagasiulatuv elatisenõue oli põhjendamatu ning selle rahuldamine paneks hageja I väga raskesse olukorda, kuivõrd viimane viibib hetkel vanglas ja tal ei ole võimalik sedavõrd suurt summat otsuse jõustumisel maksta. Kostja ei ole kandnud alates 30.01.2015 lapse ülalpidamisega seotud kulusid üksi, vaid on kasutanud lapse ülalpidamiseks poolte ühisvaraks oleva ühingu rahalisi vahendeid, n.o ühise äriühingu pangakontol olevat 3 200 eurot ja hageja I vahistamise hetkel kostja pangakontol olevat märkimisväärset summat. Samuti ei ole elatise väljamõistmine mitme aasta eest ette põhjendatud. Veel enam, vastuhagist nähus, et kostja soov oli tasaarvestada elatise nõue ühisvara jagamisel hagejale I tasumiseks kuuluva hüvitisega, mis ei olnud vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p-le 1 lubatud. Kostja esitletud viisil vara jagamise nõude palus hageja I jätta rahuldamata. Ta avaldas, et ühisvaraks oleva kinnistu ühe omaniku ainuomandisse jätmist teisele tema osa rahaliselt hüvitamata seadus ette ei näe. Veel enam, kinnistu osteti hageja I emale kuulunud korteri müügist saadud raha eest, mis annab aluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Hageja I pidas õiglaseks jätta elamu ja pangalaen kostjale ning ühing hagejale I tingimusel, et kostja tasub hagejale I tasaarvestuse tulemusena 204 842,5 eurot. Kostja vastuväited ja vastuhagi
5. Kostja nõustus abielu lahutamisega ja palus kohtul hagi rahuldada. 23.11.2016 esitas kostja vastuhagi ja palus sama tsiviilasja raames jagada abikaasade ühisvara ning mõista välja poolte ühisele lapsele elatis. Pooled omandasid abielu kestel elamu asukohaga xxxxxxxx xx, xxxxxxx, mille finantseerimiseks sõlmiti laenuleping nr L05000601 AS SEB Pangaga ja seati hüpoteek ning OÜ xxxxxx (registrikood xxxxxxx), mille põhikapital oli 5 000 eurot. Kogu ühisvara ja kohustused omandati enne uue perekonnaseaduse (PKS) jõustumist 01.07.
6. Kostja palus jagada ühisvara selliselt, et kostja ainuomandisse jääb elamu ja laenukohustus ning hageja omandisse 100% ühingu osalusest ja selle bilansis olev sõiduauto. Kuivõrd hageja ei ole osalenud lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel ja kõik kulud on kandnud kostja, palus kostja hagejalt I välja mõista perioodil november 2015 kuni oktoober 2016 kohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju ning sealt edasi elatis kuni lapse täisealiseks saamiseni 06.10.2019, s.o kokku 10 760 eurot. Nimetatud summa palus kostja maha arvestada ühisvara osast, mis kuuluks hagejale I ühisvara jagamisel (tlk 15-21). Kostja täpsustas 15.12.2016 vastuhagi elatisenõude osas, mis kuulub tasumisele alates novembrist 2016 ja palus lapse ülalpidamiseks hagejalt I välja mõista elatis miinimummääras kuni lapse täisealiseks saamiseni (tlk 58). Maakohtu otsus
7. Maakohus tegi 25.05.2017 osaotsuse ning lahutas hageja I ja kostja abielu. Samuti mõistis hagejalt I lapse kasuks välja igakuise elatise poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud 2 kuupalga alammäära ulatuses alates 23.11.2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni ja määras, et kostjal on õigus väljamõistetud elatist käsutada. Kohus tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid kaks aastat tagasi ning nende taastamine ei olnud võimalik, mistõttu rahuldas hagi ja lahutas PKS § 67 lg 1 alusel poolte abielu. Lapse elatisenõude osas märkis kohus, et poolte selgitustest nähtuvalt osalesid lapse ülalpidamises ja kasvatamises enne hageja I vahistamist mõlemad vanemad. Elatise väljamõistmist taotleti seaduses sätestatud miinimummääras ning hageja I oli nõus seda ka maksma, mistõttu rahuldas kohus kirjeldatud ulatuses elatisenõude hagi õigeksvõtu alusel. Tagasiulatuva elatisenõude jättis kohus rahuldamata, põhjendades eelnevat asjaoluga, et hageja I vahistati 30.01.2015 ja ta on sellest ajast alates viibinud kinnipidamisasutuses, kus ta kannab kaheksa aasta pikkust vanglakaristust. Seega puuduvad tal vahendid elatise maksmiseks. Lisaks arvestas kohus hageja I väitega, et tema vahistamisel jäi lapse ema arvele piisavalt vahendeid lapse ülalpidamiseks ning hagejalt I ei ole kahe aasta jooksul enne nõude kohtusse esitamist elatist nõutud. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine isikult, kellel puudub igasugune sissetulek, paneks viimase ilmselgelt raskesse olukorda. Kohus jätkas menetlust ühisvara jagamise nõude osas. Kostja apellatsioonkaebus
8. Kostja vaidlustas kohtuotsuse osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis hagejalt I välja mõistmata tagasiulatuva elatise ja jättis rahuldamata nõude kohustada hagejat I pidama last ülal muul viisil kui perioodiliste maksete tasumisega. Kostja palus saata asi tühistatud osas tagasi maakohtusse, et seda arutataks koos ühisvara jagamise nõudega. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Maakohus rikkus oluliselt nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse norme. Esmalt märkis kostja, et erinevalt maakohtu poolt sedastatust, ei ole ta lapse ülalpidamiseks hagejalt I raha saanud ja on kõik kulud ise kandnud. Kohus arvestas vääralt tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel vaid hageja I majandusliku olukorraga, jättes piisava tähelepanu pööramata muudele asjaoludele. Sealhulgas sellele, et kostja kasvatab üksinda alaealist last, hageja I vahistamise ja süüdimõistmisega seoses tekkisid tal riigi ees rahalised kohustused, mida kostja täitis ühisvara kohtutäituri poolt arestimise vältimiseks hageja I asemel ning kostja tasub ainsana tagasi pangalaenu. Vale on ka kohtu järeldus, et hagejal I ei ole vara, mille arvelt kohustusi lapse ees kanda. Vastupidi, hagejal I ja kostjal on ühisvara, mida on võimalik jagada. Poolte esitatud asjaoludest tulenevalt oli põhjendatud mõista hagejalt I lapse kasuks välja elatis muul viisil kui perioodiliste maksetega, sest hageja I viibib vanglas veel pikka aega ja tal ei ole võimalik sissetuleku puudumise tõttu oma kohustusi lapse ees täita. Praegusel juhul oleks mõistlik lahendada lapse ülalpidamise küsimus koos ühisvara jagamisega ning arvestada ülalpidamiskohustuse rikkumisega kostjale tekitatud kahju 2 150 eurot ja tulevikus tekkivat elatisevõlga ühisvara jagamisel. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu osaotsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu osaliselt tühistada ja saata tsiviilasi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob vaidlustatud osas kaasa osaotsuse tühistamise. 3 TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt I välja igakuise elatise lapse kasuks alates 23.11.2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni 06.10.2019 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale ja määras kostjale I õiguse väljamõistetud elatise käsutamiseks. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus lahutas hageja I ja kostja abielu. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. TsMS § 632 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostja kinnitas apellatsioonkaebuses, et sai maakohtu osaotsuse kätte 29.05.2017 ja edastas kaebuse ringkonnakohtule 29.06.2017, s.o
10. päeval. Vastuseks kohtu 04.07.2017 kirjale selgitas kostja, et lähtus kaebuse esitamisel temale etoimiku kaudu edastatud meeldetuletusest, kus oli apellatsiooni esitamise tähtpäevana märgitud 29.06.2017 (lk 120-121). Kuivõrd kostja tugines apellatsioonkaebuse esitamisel kohtu edastatud teabele, s.t kohus on kaebuse tähtaja osas kostjat eksitanud, loeb kohus apellatsioonkaebuse tähtaegselt esitatuks (vt ka Riigikohtu 01.03.2017 määrust nr 3-2-1-17116). Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Kostja on esitanud elatise nõude, paludes kohustada hagejat I tasuma elatist lapse ema kasuks. PKS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud isikuks alaealine laps, kelle kasuks elatis välja mõistetakse või kelle hagi rahuldamata jäetakse. Seega on praeguse vaidluse puhul elatist õigustatud saama laps, kelle seaduslikuks esindajaks on alaealise ema. Sooritusnõue peab olema esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt ka Riigikohtu 03.04.2012 otsus nr 3-2-1-20-12, p 17). Kostja esitatud 23.11.2016 vastuhagiavaldus (tlk 15-21) ja 15.12.2016 täpsustus (tlk 58) ei vasta kolleegiumi arvates eelnevalt kirjeldatud tingimustele. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1, § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Maakohus on eelmenetluses rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4, mille kohaselt peab kohus selgitama eelmenetluses mh välja poolte nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb lapsele anda võimalus nõude aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ning tagada elatist maksma kohustatud isikule võimalus elatist saama õigustatud isiku hagi täpsustatud väidetele vastamiseks ja omapoolsete tõendite esitamiseks. PKS § 61 lg 2 järgi määratakse lapse ülalpidamiseks vanemale väljamõistetav elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Selleks tuleb kõigepealt kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused ja seejärel määrata kindlaks kulutuste põhjendatud suurus nende vajaduste rahuldamiseks. Lõpuks peab kohus, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, otsustama, missuguses ulatuses on kostja kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Riigikohus on 4 selgitanud, et iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega (vt nt Riigikohtu 08.03.2017 lahend 3-2-1177-16, p 14). Seda küll juhul, kui kohustatud isik sellele tugineb. Täiendavalt markeerib ringkonnakohus, et asjas ei nähtu, nagu oleks kohus võtnud seisukoha hageja I taotluse suhtes nõuda kõikide kostja pangakontode jääkide andmed 30.01.2015 päeva seisuga ja OÜ xxxxxxx kontode väljavõtted ajavahemiku 30.01.2015 kuni 23.11.2016 eest, millega ta soovis tõendada oma vastuväiteid hagile, st ülalpidamiskohustuse täitmist (tlk 66 pöördel). Lisaks igakuisele elatisele, palus kostja hagejalt I välja mõista ka tagasiulatuva elatise perioodi november 2015 kuni 06.10.2016 eest, mille kohta maakohus resolutsioonis seisukohta ei võtnud, rikkudes TsMS § 438 lg-t 1, mis sätestab, et kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus eelnevat nõuet ei täinud, rikkudes oluliselt menetlusõiguse normi. Eelneva tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada TsMS § 646 korras ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb anda lapsele aega uue ja seadusele vastava hagiavalduse esitamiseks. Sealhulgas tuleb kohtul selgitada pooltele tõendamiskoormist ja selgitada välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavus (TsMS § 392 lg 1 p 4). Olukorras, kus lapse nõuded ja poolte seisukohad on puudulikud, tuleb kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et elatise nõuet võib praegusel juhul olla otstarbekam lahendada eraldi menetluses. Menetluskulud
11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5