Tsiviilasi nr 2-17-2957 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 17.08.2017.a, Tallinn Tsiviilasj

) § 34 lg 3 alusel hüvitama. Seega poolte ühisvara hulka kuulub nõue kostja vastu ühisvara vähenemise hüvitamiseks summas 8918 eurot. Nõue tuleb jätta kostja ainuomandisse. Analoogilise sõiduauto turuväärtus on keskmiselt 8918 eurot Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et tegemist ei ole ühisvaraga. Hagis märgitud sõiduki maksumus on väär. Esimese astme kohtu otsus
2. Harju Maakohus tegi 25.05.2017.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt pidas kohus esialgse hagiavalduse põhjal võimalikuks, et hageja võib soovida esitada rahalist nõuet, kuid hageja esitas ühisvara jagamise nõude. Kohus selgitas kostjale korduvalt

§ 37

lõiget 11, samuti seda, et asjas omab tähtsust vara kuulumine või mittekuulumine ühisvara hulka, ning et kohus otsustab selle üle, kas tuvastada vara kuulumine ühisvara hulka. Hageja jäi hagi eseme ja aluse juurde, mille kohaselt hageja palus jagada

§ 34

lg 3 alusel tekkinud nõudeõiguse, mis hagiavalduse kohaselt kuulub ühisvara hulka.

§ 211

lg 1 kohaselt, kui enne perekonnaseaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates perekonnaseaduse jõustumisest varaühisuse kohta sätestatut. Kohus viitas

§ 34

lg-le 3 ning nõustus hageja õigusliku käsitlusega selles, et kuivõrd

§ 34

lg 3 teises lauses nimetatud hüvitise maksmise korral kuulub saadud hüvitis ühisvara hulka, võib ka nõue selle hüvitise saamiseks kuuluda ühisvara hulka, kuid leidis, et konkreetsel juhul nõudeõiguse või muu vara kuulumine ühisvara hulka tehakse kindlaks vastavalt

§-s 25 ja §-s 27 sätestatule ja ühisvara jagamise korral

§-i 37 arvestades. Kohus leidis, et hageja esile toodud asjaoludel ei saa nõudeõigus, mille jagamist hageja nõuab, kuuluda ühisvara hulka.

§ 37

lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Hageja esile toodud asjaoludel võõrandas kostja ühisvara hulka kuulunud sõiduki pärast abielu lahutamist. Hageja esile toodud asjaolude õigsust eeldades ei saanud nõudeõigus, mille jagamist hageja nõuab, tekkida varaühisuse varasuhte ajal.

§ 35p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

Toodust tulenevalt kehtis varaühisuse varasuhe kuni abielu lahutamiseni. Hiljem tekkinud asjaolu ei saanud mõjutada ühisvara koosseisu abielu lahutamise aja seisuga.

§ 27

lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Nimetatud eeldus kehtib üksnes kuni varaühisuse varasuhte lõppemiseni, arvestades

1. peatüki
2. jao
3. jaotise regulatsiooni. Nimetatud eeldus ei kuulu kohaldamisele pärast varaühisuse varasuhte lõppemist tekkinud asjaoludele.

§ 37lõikes 11 kajastuv põhimõte, mille kohaselt ühisvara koosseisu ei määrata kindlaks hilisema seisuga, 2

§-ga 25, mille kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse üksnes need esemed, mis on omandatud varaühisuse kestel. Antud juhul ei saa nõudeõigust, mille jagamist hageja nõuab, lugeda ühisvara hulka kuuluvaks, sõltumata sellest, kas sõiduk kuulus ühisvara hulka.

§ 34

lõikest 3 tulenevat nõudeõigust oleks võimalik pidada ühisvara hulka kuuluvaks ja jagada juhul, kui nõudeõigus oleks tekkinud varaühisuse varasuhte kestel. Toodust tulenevalt ei omanud kohtu hinnangul asjas tähtsust muud asjaolud ja esitatud tõendid. Käesoleva, nõudeõiguse suhtes esitatud ühisvara jagamise hagi rahuldamata jätmine ei mõjuta võimalusi esitada kohtule ühisvara jagamise hagi sõiduki suhtes, tuginedes asjaolule, et sõiduk kuulus abielu lahutamise ajal (

§ 37lg 11) ühisvara hulka. Kohus jättis menetluskulud Ts

MS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades ka asjaolu, et kostja avaldas tahet jätta kulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse ja mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4459 eurot ning jäetakse menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustunud hageja maakohtu seisukohaga, et kuivõrd sõiduauto on võõrandatud pärast poolte abielu lahutamist ning varaühisuse varasuhte lõppemist, ei ole võimalik esitada

§ 34lg-s 3 sätestatud nõuet.

Samuti ei nõustunud hageja, et

§ 34

lg-s 3 sätestatud nõude asemel oleks võimalik ja kohane esitada nõue ühisvaraks olnud, kuid tänaseks võõrandatud sõiduauto jagamiseks. Jagada saab vara, mis on jagamise hetkel olemas. Poolte vahel ei ole vaidlust, et poolte abielu ajal soetatud sõiduauto on kostja poolt ilma hageja tahteavalduseta 28.11.2016.a võõrandatud, mistõttu nimetatud sõiduautot ka käesoleval hetkel ühisvarana jagada ei saa. Eelnev ei saa aga välistada hageja õigust nõuda vara võõrandamisest tingituna hüvitist

§ 34

lg 3 alusel.

§ 34

lg 3 eesmärk on lahendada olukord, kus ühisvara on ühe abikaasa poolt süüliselt või ilma teise abikaasa tahteavalduseta tehtud tehingu tõttu vähenenud (näiteks on mõni varaese võõrandatud). Sellisel juhul annab

§ 34

lg 3 aluse jagada konkreetse vara asemel samas vääringus hüvitist, taastades selliselt vähemalt vara väärtust silmas pidades tehingueelse olukorra.

§ 34

lg-s 3 sätestatud nõuete esitamine ei ole hageja hinnangul seotud abielu lahutamise ajaga. Eelnevat kinnitab ka

§ 37

lg 3, mis sätestab, et kuni jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid (

§ 28-36).

Hageja seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-164-14, milles on selgitatud

§ 34lg 2 kohaldamist sh peale abielu lahutamist.

Riigikohus on nimetatud lahendis rõhutanud, et kuivõrd

§ 37

lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut, on ühisvarale tehtud kulutuste hüvitamise puhul kohane tugineda

§ 34

lg-le 2 ning nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel.

§ 34

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes (p 12-13). Poolte vahel ei ole vaidlust, et abielu ajal omandatud sõiduauto on kostja poolt ilma hageja tahteavalduseta võõrandatud. Kuivõrd sõiduauto oli omandatud poolte abielu ajal, on eelduslikult tegemist poolte ühisvaraga

§ 27lg 6 alusel.

Ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sõiduauto võiks kuuluda kostja lahusvara hulka, esitatud ei ole. Juhul kui kostja poleks sõiduautot ilma hageja tahteavalduseta võõrandanud, kuuluks poolte ühisvara hulka seega vara väärtuses 8918 eurot. Kuivõrd kostja on sõiduauto aga ilma hageja tahteavalduseta võõrandanud, on ühisvara väärtus vastava summa võrra vähenenud ning kostja peab vara vähenemise

§ 34lg 3 alusel hüvitama.

Poolte ühisvara hulka kuulub seega võõrandatud sõiduauto asemel nõue kostja vastu ühisvara vähenemise hüvitamiseks summas 8918 eurot. Kuivõrd ühisvara jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades (

§ 37lg 3), tuleb kostjalt 3

§ 34lg 3 või mõnel muul alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht

1. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 25.05.2017.a otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb olulise rikkumise tõttu tühistada kaebuse põhjendustest olenemata, mistõttu ei ole vajalik küsida vastustaja seisukohta. Asi tuleb saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 2 ja TsMS § 657 lg 2 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada.
2. Ringkonnakohus leiab, maakohus on jätnud tähelepanuta

§ 37

lg 2, mille kohaselt kohaldatakse kuni ühisvara jagamiseni ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes

1. peatüki
2. jao
3. jaotise
4. alljaotises ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid, sh

§ 34lg-t 2.

Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et kuivõrd kostja võõrandas ühisvara hulka kulunud sõiduki pärast abielu lahutamist, ei kuulu nõudeõigus, mille jagamist hageja nõuab, ühisvara hulka. Ringkonnakohus ei nõustu, et pärast abielu lahutamist ühe abikaasa poolt ühisvara kasutamine oma lahusvara huvides ei anna teisele abikaasale õigust nõuda kasutatud vara väärtuse hüvitamist. Sellisel juhul arvatakse hüvitis, mh nõudeõigus hüvitisele samuti ühisvara hulka

§ 37lg 2 alusel.

Vastupidisel juhul oleks pärast abielu lahutamist ja enne ühisvara jagamist abikaasadel võimalik enda lahusvara huvides võõrandada vara ilma hüvitiskohustuseta. Samuti on maakohus ekslikult märkinud, et hageja saab esitada ühisvara jagamise hagi sõiduki osas, mis on ühe abikaasa poolt võõrandatud. Võõrandatud sõidukit ei ole võimalik jagada. Olukorras, kus ühisvarasse kuuluv sõiduk on ühe abikaasa poolt võõrandatud, tekib tal

§ 34lg 1 alusel kohustus vara väärtus hüvitada.

Nimetatud hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kuni hüvitamiseni võib kuuluda ühisvarasse hüvitamisnõue abikaasa vastu. Kas selline hüvitamisnõue abikaasa vastu on ühisvaras, tuleb maakohtul tuvastada asja sisulise arutamise raames. Käesoleval juhul on maakohus seega kohaldanud valesti materiaalõigust ja ekslikult leidnud, et selline nõue ei kuulu ühisvara hulka, kuna sõiduki võõrandamise tehing tehti pärast abielu lahutamist. Sellest tulenevalt on maakohus oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust ning jätnud tuvastamata asja sisuliseks lahendamiseks vajalikud asjaolud. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et enne ühisvara jagamist ühisvarasse kuulunud vara võõrandamisel kuulub

§ 34lg 1 alusel tekkinud nõudeõigus ühisvarasse.

Asja sisuliseks lahendamiseks peab maakohus mh tuvastama, kas sõiduk kuulus selle võõrandamise hetkel ühisvarasse (mh kas sõiduk oli omandatud varaühisuse kestel ning ega tegemist ei olnud lahusvaraga). Samuti peab maakohus selgitama välja hüvitise suurusega seonduvad asjaolud ja hindama sellega seoses esitatud tõendeid. Seega tuleb asja uuel lahendamisel maakohtul lahendada kõik poolte esitatud nõuded uuesti ning tuvastada selleks vajalikud asjaolud, hinnata kõiki tõendeid ja poolte esitatud väiteid ning põhjendada enda seisukohti. TsMS § 656 lg 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuivõrd apellatsioonkaebuses palus apellant teha ringkonnakohtul uue otsuse, millega hagi rahuldada, kuid ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks maakohtule, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 4