KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mai 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-18931

) § 42 lg 1 järgi oli kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu.

§ 42

lg 3 kohaselt laienes käesolevas paragrahvis sätestatud nõude esitamise tähtaeg ka seoses kindlustusjuhtumiga seotud tekkivale nõudeõigusele kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu.

§ 42lg 1 on erisätteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 457 suhtes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 150 lg 1 järgi oleks kannatanul õigus esitada kolmanda isiku vastu nõue kolme aasta jooksul pärast kahju tekkimisest teada saamist, s.o kuni

1. maini
3. Maakohus kaasas kolmanda isiku
4. septembri 2016 määrusega menetlusse.
5. Kostja toetas kolmanda isiku taotlust aegumise kohta vaheotsuse tegemiseks. 2
6. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Vale on kolmanda isiku seisukoht, mille kohasel tuleb tagasinõude aegumise osas kohaldada

§ 42lg-t 1 ja Ts

ÜS § 150 lg-t

1. Kahju hüvitamise aegumise osas tuleb kohaldada VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. Aegumistähtaja kulgemise algust tuleb lugeda alates
2. detsembrist
3. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus jättis
5. novembri 2016 vaheotsusega kolmanda isiku taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja tuvastas, et hageja nõue kostja vastu
6. mail 2012 toimunud liiklusõnnetuse tõttu makstud kahjuhüvitise tagasinõudmiseks ei ole aegunud. Maakohus leidis, et

§ 48lg 2 p-st 6 tulenev nõue on kindlustuslepingust tulenev nõue.

Tegemist on kindlustusandja nõudega, mis tuleneb sellest, et kindlustusvõtja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust tasuda kindlustusmakse. Seega kohaldub nõude aegumistähtaja pikkusele ja algusele VÕS § 475 lg

1. Tegemist on erinormiga TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 suhtes. Kuivõrd liiklusõnnetus toimus
2. mail 2012, ei saanud hageja nõue enne seda sissenõutavaks muutuda. Seega hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema
3. a lõpust. Hageja esitas hagi kohtule
4. detsembril 2015, mil aegumistähtaeg ei olnud möödunud. Maakohtu hinnangul ei kohaldu praeguses asjas

§ 42lg 1.

Seadust süstemaatiliselt tõlgendades nähtub, et

§ 42

reguleerib

§-de 40 ja 41 järgse kannatanu hüvitisnõude aegumist kindlustusandja vastu, mitte kindlustusandja tagasinõude aegumist

§ 48lg 2 järgi.

Samas isegi kui

§ 42kohalduks, ei muudaks see asja lahendust. Nimelt kohalduks siis Ts

ÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, mis on sarnaselt kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumise tähtajaga VÕS § 475 lg 1 järgi kolm aastat. Aegumistähtaja alguse määramisel tuleks jätkuvalt lähtuda VÕS § 475 lg-st

1. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kolmas isik palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning jätta uue otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud palub kolmas isik jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei kohaldu praegusel juhul

§ 42lg 1.

VÕS § 475 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg kehtib kohustusliku kindlustuse korral vaid niivõrd, kuivõrd seaduses, millega kohustuslik kindlustus kehtestati, pole sätestatud teist aegumistähtaega. Praegusel juhul ongi

§ 42

lg-s 1 sätestatud kindlustuslepingute alusel esitatavatele kahju hüvitamise nõuetele VÕS § 475 lg-s 1 sätestatust erinev aegumistähtaeg.

§ 42lg 1 on erinormiks VÕS § 475 lg 1 suhtes.

Kolmas isik märgib, et

§ 42lg 1 sisaldub seaduse 4.

peatükis, samas peatükis sisaldub ka

§ 48lg 2 p 6, mille alusel on hageja oma nõude kostja vastu esitanud.

Eelneva põhjal saab eeldada, et seaduse mõtteks ja eesmärgiks on olnud

§ 42

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega kohaldada kõikidele kindlustuslepingu alusel esitatavatele kahju hüvitamise nõuetele. Sellele viitab ka

§ 42

lg 3.

§ 42

lg 1 sõnastusest ei nähtu, et see kohalduks vaid kannatanu hüvitisnõudele kindlustusandja vastu. Seadusandja eesmärgiks ei saanud olla (ega olnud) aegumise osas kannatanu (nö nõrgem pool) panek kindlustusandjast (nö tugevam pool) halvemasse olukorda. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 42lg 1 kohaldumisel kohaldub Ts

ÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Samas ei saa sel juhul aegumistähtaja alguse määramisel lähtuda mitte VÕS § 475 lg-st 1, vaid TsÜS § 150 lg-st

1. Aegumistähtaeg algas praegusel juhul
2. maist
3. 3
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kolmanda isiku kanda.
5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
7. novembri 2016 vaheotsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
8. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist. Liiklusõnnetus toimus
9. mail
10. Kehtiva

§ 83kohaselt tuleb kohaldada liiklusõnnetuse toimumise aegset seadust.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 48

lg 2 p 6 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas hageja (kindlustusandja) nõudele kostja (kindlustusvõtja) vastu kohaldub VÕS § 475 lg-s 1 või

§ 42

lg-s 1 sätestatud tähtaeg, s.o kas nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema kalendriaasta, mil nõue muutus sissenõutavaks, lõpust (VÕS § 475 lg 1) või algas nõude aegumistähtaeg liiklusõnnetuse toimumisest 04.05.2012 (

§ 42lg 1).

13.

§ 48lg 2 p-st 6 tulenev nõue on kindlustuslepingust tulenev nõue.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud nõude aegumistähtaja pikkusele ja algusele kohaldub VÕS § 475 lg 1, mille kohaselt kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat ning aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Kuivõrd liiklusõnnetus toimus

1. mail 2012, siis hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema
2. a lõpust. Hageja esitas hagi maakohtule
3. detsembril 2015, mil aegumistähtaeg ei olnud eeltoodust tulenevalt möödunud ning seega ei ole hagi aegunud.
4. Iseenesest õige on kolmanda isiku väide, et

§ 42

on erinormiks VÕS § 475 lg 1 suhtes, kuid antud juhul ei kohaldu hagi aegumistähtajale

§-s 42 sätestatu ning kolmanda isiku vastupidine seisukoht on alusetu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et liikluskindlustuse seaduse süstemaatiliselt tõlgendades nähtub, et

§ 42

reguleerib

§-de 40 ja 41 järgse kannatanu hüvitisnõude aegumist kindlustusandja vastu, mitte kindlustusandja tagasinõude aegumist

§ 48

lg 2 järgi.

§ 42

kohaselt on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu, s.o kannatanu nõue liikluskindlustuse kindlustusandja vastu aegub siis, kui aegub kannatanu nõue kahju tekitaja vastu. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson