Obsah (5)

§ 47§ 201§ 151§ 121§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 47

lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Eeltoodu tõttu ennistab ringkonnakohus H. Maimjärve halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ja loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu esitati halduskohtule tähtaegselt. II 14. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, kuid täiendada tuleb Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p-ga 4 ning jätta kaebaja kaebus osaliselt läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata. 15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-3-1-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Nimetatud EIK lahendist tulenevalt muutis ka Riigikohus oma praktikat ja leidis, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala (RKHKo nr 3-3-1-83-16). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK ja Riigikohtu lahenditest ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ühtib ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ka mööbli alla jäävat pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka. 16. Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. 17. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist 7 on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 151-153). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). 18. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja sai seetõttu kambrist väljaspool liikuda vaid ühe 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 174 päeva kambrites, kus tema kasutada oli vähem kui 3 m2 põrandapinda. 19. Seoses kaebaja osundamisega lisaks ebapiisavale põrandapinnale ka ventilatsiooni, kambris sooja vee ja piisava tehisvalguse puudumisele ning WC nõuetele mittevastavusele, on halduskohus õigesti leidnud, et nimetatud tingimuste osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ja selles osas on kaebus lubatav. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus lisaks põrandapinna küsimusele ka ülejäänud kaebaja väljatoodud nõuetele mittevastavate olmetingimustes osas esitanud ammendavad põhjendanud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse põhjendustele (

§ 201lg 4).

Kaebaja on kaebuses välja toonud, et kartserikambrites oli niiske, mistõttu esines seintel hallitust, kambrites oli halb õhk, põrandas olid suured augud ja akna mittesulgumise tõttu oli kartserikambrites külm. Viidatud kartserikambri tingimuste osas ei ole halduskohus otsuses seisukohta võtnud, mistõttu saab järeldada, et halduskohus kaebaja kaebust nimetatud osas ei menetlenud. Halduskohus sai kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKm 11.11.2008, 3-3-1-68-08, p 9; RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 12). Asja materjalidest nähtub, et kaebajal on viidatud kartserikambrite tingimuste osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu oleks halduskohtul tulnud selles osas kaebus enne menetlusse võtmist tagastada või pärast menetlusse võtmist läbi vaatamata jätta. Kaebaja ei saanud halduskohtule esitatud kaebusega enda nõuet laiendada ega sisustada nende asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks.

§ 151

lg 1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121lg-s 1 sätestatud asjaolud.

Seega jätab 8 ringkonnakohus kaebaja kaebuse läbi vaatamata

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrites esinenud niiskuse ja hallitusega; halva lõhnaga; põrandas olevate suurte aukudega ja akna mittesulgumise tõttu kambri külmusega.

1. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba 11.02.
2. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei ole arvestatavad vastustaja väited, et kui Eesti riik sai
3. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast
4. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud kinnipidamistingimusi kui ta viibis Tallinna Vanglas perioodil 21.08.2012-08.05.
5. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast
6. a vastustaja varasemat käitumist seaduspäraseks.
7. Kaebaja ei ole küll pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega, kuid tuleb märkida, et vastustaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil H. Maimjärv Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
8. EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04: Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebajale hüvitise määramise osas, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (

§ 201lg 4).

Ükski kaebaja ega vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks. III 23. Kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohtusest nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel.

Kuna pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis asjas menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi