Obsah (7)

§ 127§ 69§ 2§ 91§ 100§ 227§ 224

1-17-73 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. mai 2017, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-73 (15233000769) Kohtukoosseis Merit Bobrõsev Kohtuistu

§ 127

sätetele kohustub Olga Luzanova viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Tühistada Olga Luzanovale valitud tõkend, elukohast lahkumise keeld, kohtuotsuse jõustumisel. Mõista Olga Luzanovalt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 705 (seitsesada viis) eurot, joobeseisundi tuvastamise kulu 14 (neliteist) eurot ja vereproovi võtmise kulu 23 (kakskümmend kolm) eurot ja 71 (seitsekümmend üks) senti. Määrata, et Olga Luzanoval on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud (kogusummas 742,71 eurot) osade kaupa igakuiste maksetena kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 NORDEA PANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99917700029362 ning selgitus „Olga Luzanoval, 1-17-73, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Lepingulise kaitsja Silvi Erro poolt menetluses õigusabi osutamise kulu jätta Olga Luzanova kanda. Asitõendiks olev DVD-plaat videosalvestusega jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtulahendist teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule. 2 1-17-73 Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: Olga Luzanovat süüdistatakse selles, et olles joobeseisundis (vastavalt kohtuekspertiisile nr 1317T tuvastati tema veres alkoholisisaldus 1,58+/-0,06 mg/g etanooli, s.o vähemalt 1,52 mg/g), juhtis ta 02.06.2015 kella 03.15 ajal Narva linnas aadressil Albert-August Tiimanni 14 asuva maja juures mootorsõidukit Volkswagen Transporter riikliku reg nr-ga xxx. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. KorS § 36 lg 4 p 1 kohaselt on alkoholijoove joobeseisund.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Sellise käitumisega rikkus Olga Luzanova liiklusseaduse § 69 lg-t 1, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Selliselt pani Olga Luzanova toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 424 alusel. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd eitavad ütlused, tunnistajate Xxx, Xxxi ja Xxx ütlused ning kontrollinud ja uurinud kohtuistungil riikliku süüdistaja esitatud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.
2. O. Luzanovat süüdistatakse KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises. Nii O. Luzanovale inkrimineeritava süüteo toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv KarS § 424 sätestab vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Lähtuvalt õigusnormi sõnastusest kohustub kohus süüdistuste põhjendatuse hindamisel andma süüteokoosseisu objektiivse koosseisu jaatamiseks esmalt hinnangu selle kohta, kas süüdistuses märgitud ajal, s.o 02.06.2015 kell 03.15 juhtis O. Luzanova mootorsõidukit. 3.

§ 2

p 41 kohaselt loetakse mootorsõiduki juhtimiseks isiku igasugust tegevust mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust.

1. Käesoleval juhul on väljaspool vaidlust asjaolu, et 02.06.2015 kella 03.15 ajal viibis O. Luzanova süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o Narva linnas Albert-August Tiimanni 14 asuva maja juures. Märgitut kinnitavad nii menetlusse kaasatud isikulised tõendiallikad, s.o Xxx, Xxx ja Xxx, sh süüdistatav ise, kui ka kirjalikud tõendid – 02.06.2015 koostatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuvalt kasutati O. Luzanova suhtes indikaatorvahendit aadressil Narva linn, Tiimani 14; 27.05.2016 O. Luzanovaga teostatud ütluste ja olustiku seostamise protokoll, millest nähtuvalt parkis süüdistatav oma sõiduki VW Transporter reg nr-ga xxx majade nr-d 12 ja 14 vahele A.A. Tiimani tänaval ning öösel, toas istudes sõiduki juurest müra kuuldes läks ta sõiduki juurde. Samuti tõendab O. Luzanova viibimist süüdistuses märgitud ajal ja kohas 27.08.2015 tunnistaja Xxxiga läbi viidud ütluste ja olustiku seostamise protokoll, millest nähtuvalt viibis O. Luzanova aadressil A.-A. Tiimani 12 ja 14 hoovis. 3 1-17-73 Seega kinnitab kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum kahtlusteta O. Luzanova viibimist 02.06.2015 kell 3.15 Narva linnas aadressil Albert-August Tiimanni 14 asuva maja juures parklas.
2. Hinnates järgnevalt, kas menetluse käigus kogutu tõendab eelviidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimist, siis tuleb etteruttavalt märkida, et isikuliste tõendiallikate ütlused on kõnealuses osas diametraalselt erinevad. Nii on tunnistajad Xxx ja Xxx andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et O. Luzanova juhtis sõidukit

§ 2p 41 mõttes.

O. Luzanova ise on selgitanud, et ta küll liigutas sõidukit, kuid tegi seda enda füüsilist jõudu kasutades sõiduki mootorit käivitamata ja rooliratast puutumata, s.o sõidukit lükates/tõugates. Tunnistaja S. Smirnova on kohtuistungil selgitanud, et tema nägi O. Luzanovat läbi akna üksnes sõiduki juures seismas. Seega tuleb kohtul leida vastus küsimusele, kas süüdistuses märgitud O. Luzanova poolne sõiduki juhtimine on tõendamist leidnud või tuleb sellele vastata eitavalt.

1. Nagu märgitud, on tunnistajad Xxx ja Xxx andnud kohtumenetluses ütlusi selle kohta, et nägid O. Luzanovat mootorsõidukit juhtimas. Nii on mõlemad tunnistajad märkinud, et nende tähelepanu pälvis mootorsõiduk, mis liikus A.-A. Tiimani 12 ja 14 asuval kõnniteel. Sõiduki kontrollimiseks suundusid nad A.-A. Tiimani 12 ja 14 asuvasse parklasse ja nende sinna jõudes teostas sõiduk VW Transporter reg nr-ga xxx parkimismanöövrit parkimiskohale tagurdades. Seejuures on mõlemad tunnistajad nii ütluste ja olustiku seostamise protokollides kui ka kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt täpselt selgitanud mis hetkel ja kus tunnistajad viibisid ning kus nad nägid liikumas süüdistatava poolt juhitud sõidukit. Nii on tunnistaja Xxx oma kohtueelse menetluse käigus antud ütluste lisaks nr 1 oleval fototabelil täpselt ära näidanud nende, s.o politseiametnike viibimise asukoha, samuti süüdistatava paiknemise ja liikumise suuna hetkel, mil nad süüdistatavat märkasid. Sama on kohtuistungil selgitanud ja märkinud teinegi politseiametnikust tunnistaja, s.o Xxx.
2. Mis puudutab viidatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust, siis osutas kaitsja, et politseiametnikest tunnistajad ei saanud näha nende poolt kohtuistungil kaardi peale x-ga märgistatud kohtadest kõnniteed, kuna tegemist on puude aluse teega ning puud ühes öise/varahommikuse kellaajaga ei saanud nähtavaks muuta võimalikku sõiduki liikumist, hämaruse/pime aja tõttu tegid/võisid teha politseiametnikud ebaõigeid järeldusi O. Luzanova poolt mootorsõiduki juhtimise kohta ja kuna politseiametnikud on märkinud, et nägid mootorsõiduki liikumist erinevatel aegadel (on kaardile märgistanud x-d erinevatesse kohtadesse), siis ei ole võimalik pidada politseiametnikest tunnistajate ütlusi ka usaldusväärseks.
3. Enne kaitsja poolt tõstatatud asjaolude hindamist osutab kohus, et nii kohtuistungil kui 27.05.2016 koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokollis on O. Luzanova selgitanud, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas liigutas ta sõidukit VW Transporter reg nr-ga xxx põhjusel, et õhtul oli ta sõiduki parkinud vabade parkimiskohtade puudumise tõttu ebaõigesti ning süüdistuses märgitud ajal ja kohas soovis ta sõiduki ümber parkida, et see ei takistaks liiklust kõnniteel. Sõiduki ümberpaigutamiseks lükkas ta sõidukit oma keha jõuga, st ta ei istunud sõiduki ümberpaigutamiseks sõidukisse/rooli taha ega ka käivitanud sõidukit.
4. Kohus märgib, et Riigikohus on korduvates lahendites selgitanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on mh oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustest kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (RKKKo nr 31-1-74-05 p 15, 3-1-1-61-08 p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (vt RKKKo nr 3-1-1-89-12 p12) ning ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste 4 1-17-73 ebausaldusväärseks lugemise kasuks ning elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
5. Nagu märgitud, andis O. Luzanova kohtuistungil ütlusi selle kohta, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas liigutas ta sõidukit, ent tegi seda sõiduki käivitamiseta ja sõiduki rooli puutumata, keha jõuga. Ka 27.05.2016 O. Luzanova suhtes koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokollist nähtuvalt on O. Luzanova poolne sõiduki liigutamise viis iseenesest võimalik – nii on O. Luzanova protokolli kohaselt kirjeldanud detailselt mootorsõiduki liigutamise asjaolusid ja näidanud menetleja juuresolekul, kuidas ta mootorsõidukit liigutas ja kuidas ta liikuvat sõidukit pidurdas. Kõnealusest protokollist ning selle protokolli lisaks olevast ja kohtuistungil vahetult uuritud videosalvestiselt nähtuvalt on alust jaatada O. Luzanova poolt mootorsõiduki liigutamise võimalikkust O. Luzanova poolt märgitud viisil ehk tema enda kehajõuga. Seega on tekkinud olukord, kus isikulistest tõendiallikatest politseiametnikud on andnud ütlusi selle kohta, et O. Luzanova juhtis mootorsõidukit

§ 2

p 41 tähenduses, süüdistatav aga täielikult seda eitab ja annab selgitusi ning näitab menetlejale ette, mil viisil tema poolt süüdistuses märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit liigutati.

1. Kohus viitas eelnevalt kohtupraktikas ütluste usaldusväärsuse hindamise osas välja kujunenud kohtupraktikale, mis kohustab kohut hindama ütluste usaldusväärsust koostoimes elulise usutavuse kriteeriumiga. Seega analüüsib kohus järgnevalt, kas käsitletud isikuliste tõendiallikate ütlusi on võimalik lugeda usaldusväärseks koostoimes elulise usutavuse kriteeriumiga.
2. Hinnates politseiametnikest isikuliste tõendiallikate ütlusi, leiab kohus, et puuduvad vähimadki alused seada nende ütluste usaldusväärust kahtluse alla elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt. Nii on mõlemad politseiametnikud andnud kohtuistungil ühetaolisi ja haakuvaid ütlusi, et nende poolt tööülesannete täitmise raames pälvis sõiduk, mille roolist tuvastati hiljem O. Luzanova, tähelepanu põhjusel, et sõiduk liikus majade vahel asuval kõnniteel. Politseiametnikest tunnistajad on kohtuistungil uuritud kohtueelse menetluse ütluste lisaks nr 1 olevatel piltidel täpselt ära näidanud ka koha, kus nad viibisid hetkel, kui nende poolt kõnniteel liikunud sõidukit nähti. Seejuures on mõlemad tunnistajad märkinud sedagi, et puudusid igasugused takistused puude vmt esemete/asjade näol, mis oleks takistanud või piiranud nende vaatevälja. Vaatamata sellele, et kaitsja seadis kahtluse alla tunnistajate väidete õiguse selles, kas viimastel oli võimalik oma asukohast näha mootorsõiduki paiknemist kõnniteel seoses asjaoluga, et tegemist on öise ajaga, mil väljas oli hämar ning samuti paiknesid kõnnitee juures puud, siis sellele vastuseks märgib kohus, et ainuüksi kaitseversiooni kahtlus tunnistajate ütluste osas, et viimaseid võisid mitte näha sõidukit kõnniteel liikumas, ei tõstata küsitavusi nende ütluste usaldusväärsuses. Nii tuleb esmalt välja tuua, et tunnistajad on kohtuistungil kahtlusteta kinnitanud, et nad nägid mootorsõidukit liikumas kõnniteel ja just see aspekt tõmbas nende tähelepanu. Teiseks – ka 27.08.2015 Xxxiga teostatud ütluste ja olustikuga seostamise protokollist nähtuvalt on kõnealuse menetlustoimingu käigus kontrollitud, kas kohast, kuhu Xxx märkis, et nägi sõidukit kõnniteel liikumas, oli võimalik näha kõnniteel liikuvat sõidukit, ja vastus sellele on olnud jaatav – nii tuleneb kõnealusest tõendist, et politseiauto juhikohalt on näha A.-A. Tiimani 12 ja 14 majade hoovid ja nende vahel asuvat jalakäijate teed. Seega kaitseversiooni viited sellele, et tunnistajad ei pruukinud oma asukohast näha võimalikku mootorsõiduki liikumist kõnniteel või tunnistajad eksisid selles, ei ole menetluse käigus toetust leidnud.
3. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et isegi kui pidada võimalikuks, et tunnistajad eksisid hämaruse ja kõnnitee servas kasvavate puude tõttu selles, et mootorsõiduk sõitis jalakäijate teel, siis ei ole võimalik jätta tähelepanuta tunnistajate poolt kohtuistungil 5 1-17-73 avaldatut, et tunnistajate poolt A.-A. Tiimani 12 ja 14 asuvasse parklasse jõudes lõpetas sõiduki juht parkimismanöövrit. Seega ei piirdu tunnistajate ütlused mitte üksnes kõnniteel mootorsõiduki juhtimisega vaid tunnistajad on ka vahetult tajunud hetke, mil süüdistav oma parkimismanöövrit lõpetas. Eelnev tähendab, et isegi kui pidada teoreetiliselt võimalikuks, et tunnistajad eksisid pimeduse/hämaruse, ilmastiku ja sündmuskoha loodulike eripärade tõttu selles, et mootorsõiduk liikus kõnniteel, ei saanud need asjaolud mõjutada tunnistajate lähedalt ja vahetult tajutut selles, et mootorsõiduki juht lõpetas tunnistajate parklasse jõudmise hetkel parkimismanöövrit.
4. Järgnevalt peab kohus vajalikuks peatuda sellelgi, et kohtu poolt kaitseversiooniga nõustumise korral tuleks kohtul põhjendada objektviisete ja kontrollitavate argumentide kaudu tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust, nende ütluste tõendikogumist väljajätmist ning süüdistatava tunnistajate ütlustest diametraalselt lahknevate ütluste eelistamist. Kohtu veendumuse kohaselt antud menetluse raames uuritud tõendid politseiametnike ütlustes vähimaidki viiteid ebausaldusvääruse kohta ei andnud ning ka kaitsja ei toonud välja ühtegi aspekti, mis oleks andnud aluse kahelda viidatud tõendiallikate ütluste usaldusväärsuses. Sellist alust ei ole võimalik tuletada ka asjaolust, et ühe tunnistajast politseiametniku ütluste kohaselt fikseeriti kõnniteel sõitev sõiduk ühest paigast, mis on mõnevõrra erinev teise politseiametniku poolt pildil/kaardil fikseeritud asukohast. Kohus märgib, et see, et kaks ühes sõidukis viibivat isikut tajuvad mingit aspekti – antud juhul kõnniteel liikunud sõidukit – mõningase ajalise erisusega, saab pidada täielikult normaalsusele taanduvaks eripäraks. Nii ei saa nõuda, et isikud tajuksid üheaegselt ühtesid ja samu asju ning seda ka siis, kui viibitakse näiteks üheaegselt ühises sõidukis. Üldiseks ja tõendamist mittevajavaks on asjaolu, et inimeste tähelepanu võib olla keskendunud erinevatele asjadele, see on sõltuvuses ka konkreetse isiku füüsilistest, vaimsetest ja emotsionaalsetest aspektidest, mistõttu faktist, et politseiametnikest tunnistajad on fikseerinud kaardil/pildil teineteisest sõltumatult ja erinevalt koha, kust süüdistatava poolt juhitud mootorsõiduki liikumist täheldati, ei saa järeldada käsitletavate isikuliste tõendiallikate ütluste vastuolulisust ja teha järeldusi nende isikuliste tõendiallikate ebausaldusväärsuse kohta.
5. Seega tuleb kokkuvõtteks nentida, et puuduvad objektiivselt tajutavad asjaolud politseiametnikest isikuliste tõendiallikate ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks, nende ütluste kõrvalejätmiseks, kuna nende poolt antud ütlused on kooskõlas muu tõendikogumiga ning kõigele lisaks toetab kõnealuste tõendiallikate ütlusi ka elulise usutavuse kriteerium.
6. Hinnates süüdistatav O. Luzanova ütlusi, siis asus kaitsja kohtuistungil seisukohale, et O. Luzanova ütluste usaldusväärsust on alust jaatada tulenevalt tema antud ütluste järjepidevusest. Samuti on ta 27.05.2016 koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokollist nähtuvalt, mis on ka videosalvestatud, täpselt näidanud, mil viisil toimus tema poolt sõiduki liigutamine, mis toetavad tema antud ütlusi. Tõstatatule vastuseks märgib kohus, et kaitseversiooni toetab vaieldamatult juba viidatud menetlustoimingu protokoll koos selle lisaks oleva videosalvestusega, mis võimaldavad veenduda selles, et O. Luzanova füüsiline võimekus on selline, mis võimaldab sõidukit füüsilise jõu abil liigutada. Samas tuleb korrata, et tõendit tuleb hinnata ka elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt – elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel loetakse seda suuremaks, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed (RKKKo nr 3-1-1-109-15 p-d 110 ja 111). 6 1-17-73 Eelnevat silmas pidades leiabki kohus, et antud juhul tuleb O. Luzanova ütlused lugeda ebausaldusväärseks ja seda seetõttu, et tema ja tema kaitsja versiooni ei ole võimalik pidada eluliselt usutavaks. Nii tuleb märkida, et tegemist oli hämara öise ajaga ning O. Luzanova põhjendas sõiduki ümberparkimise vajadust asjaoluga, et oma tollase elukoha korteri aknast välja vaadates nägi ta oma aknast tema sõiduki juures vähemalt ühe isiku siluetti ning kuulis rohkemate isikute hääli, kes tema sõiduki pihta lõid. Kuna tema sõiduk oli eelneval õhtul pargitud jalakäijate liikumist kõnniteel osaliselt takistavalt, otsustas ta sõiduki öisel ajal ümber parkida. Siinkohal tuleb viidata sellelegi, et tunnistaja S. Smirnova on O. Luzanovaga ühetaoliselt märkinud, et sõiduki ümberparkimisele eelneval ajal tarvitati ühiselt alkoholi.
7. Kohus asub seisukohale, et tavapäraseks ei saa pidada, et isik – eelnevalt alkoholi tarvitanud naisterahvas – hakkab tehniliselt korras sõidukit, s.o mikrobussi öisel ajal ühest kohast teise paigutama füüsilise jõu abil pelgalt asjaolu tõttu, et ta on teadlik, et mootorsõiduki juhtimine joobes seisundis ei ole lubatav. Tuleb nentida, et selline ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus on madal kui mitte olematu ja kaalukat tuge sellise kaitseversiooni ümberlükkamiseks annavad ka politseiametnikest tunnistajate ütlused, kes on sõnaselgelt ja tõendikogumiga ning elulise usutavuse kriteeriumiga kooskõlas olevalt märkinud O. Luzanova poolt mootorsõiduki juhtimist. Samuti tuleb korrata, et politseiametnikest tunnistajad ei ole andnud ütlusi mitte ainult selle kohta, et nägid kaugemalt mootorsõiduki liikumist, vaid kogesid seda isiklikult ja vahetult, kui O. Luzanova poolt lõpetati sõiduki parkimismanöövrit. Mootorsõiduki juhtimist kinnitab ka 02.06.2015 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtuvalt kõrvaldati O. Luzanova 02.06.2015 alates kella 03.22st mootorsõiduki juhtimiselt

§ 91lg 2 p 2 alusel.

Eelneva pinnalt loeb kohus tõendatuks O. Luzanova poolt mootorsõiduki VW Transporter reg nr-ga xxx juhtimise

§ 2

p 41 mõttes 02.06.2015 kella 03.15 ajal Narva linnas aadressil Albert-August Tiimanni

2. Järgnevalt märgib kohus, et tõenditest – täpsustavalt 02.06.2015 koostatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist – nähtuvalt kasutati O. Luzanova suhtes 02.06.2015 kell 03.22 indikaatorvahendit, mis andis positiivse tulemi alkoholile. Sellele järgnevalt toimetati O. Luzanova Narva Haiglasse joobeekspertiisi tegemiseks vereproovi võtmiseks (vt joobeseisundi tuvastamise saatekiri ja SA Narva Haigla arve patsiendiarve nr OA 1048353) ning uuringuaktiga nr 1317T tuvastati O. Luzanovalt 02.06.2015 kell 04.05 võetud vereproovist etanoolisisaldus 1,58 +/-0,06 mg/g kohta. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. KorS § 36 lg 4 p 1 kohaselt on alkoholijoove joobeseisund.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Arvestades, et O. Luzanova vereproovist tuvastati etanoolisisaldus 1,58 +/-0,06 mg/g kohta ning tegemist on arvnäitajaga, mis ületab

§ 69lg 2 p-s 1 sätestatud piirmäära, siis saab tõendatuks lugeda, et O.

Luzanova juhtis mootorsõidukit joobeseisundis ning realiseeris selliselt KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivse koosseisu. 19. KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteokoosseisu subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. 7 1-17-73 Selle koosseisuelemendi olemasolu hinnates leiab kohus, et O. Luzanova pani talle inkrimineeritava kuriteo toime kavatsetusega. Sellisele seisukohale asumisel märgib kohus, et O. Luzanova suhtes teostatud uuringuaktiga on kinnitamist leidnud alkoholi sisaldus tema verest ning tunnistaja S. Smirnova ütluste kohaselt olid nad enne seda, kui O. Luzanova läks välja ja tunnistaja teda sõiduki juures seismas nägi, ühiselt alkoholi tarvitanud. Seega tuleneb eelnevast, et O. Luzanova oli mootorsõiduki juhtimise eelselt tarvitanud alkoholi. Kohtule tõendina üle antud ja kohtus uuritud 15.06.2015 dateeringut kandvast O. Luzanova juhilubade ja sõidukite informatsiooni käsitlevast tõendist nähtuvalt omab O. Luzanova kehtivat juhiluba. Samuti nähtub kõnealusest dokumendist, et kõrvuti n-ö tavajuhiloa olemasolule on O. Luzanovale väljastatud dokument sellegi kohta, et ta võib osutada teenust taksojuhina.

§ 100

kohaselt antakse mootorsõiduki juhtimisõigus isikule, kes on mh omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni. Nimetatud kvalifikatsiooni saamise eelduseks on mh kehtestatud korras liiklusteooria- ja sõidueksami sooritamine. Märgitust tuleneb, et mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseks tuli O. Luzanoval mh läbida liiklusteooria eksam ja seega järeldub, et O. Luzanova, juhtimisõigust omava isikuna, kes on läbinud mh liiklusteooria eksami, kellele on täiendavalt omistatud ka õigus taksojuhina töötamiseks, pidi olema teadlik kõikidest liiklusseaduse nõuetest, sh sellest, et alkoholi tarvitanuna oli keelatud mootorsõiduki juhtimine. Vaatamata teadlikkusele kõikidest asjakohastest asjaoludest, s.o eelnevast alkoholi tarvitamisest ja keeld alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtida, ei hoidunud O. Luzanova mootorsõiduki juhtimisest. Selliselt objektiivselt avaldunud aspektidest järeldab kohus, et O. Luzanova käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning on hinnatav kavatsetult toimepandud süüteona. 20. Karistuse mõistmisel kohustab seadus arvestama kohut süüdistatava süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist ja/või puudumist. Süüdistatavale KarS § 424 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on seadusandja karistusena ette näinud kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuna osutatud õigusnorm sätestab õigusliku järelmina eriliigilised karistusliigid, kujundab kohus esmajoones seisukoha kohaldamisele kuuluva karistusliigi osas. Riiklik süüdistaja taotles kohtuistungil O. Luzanova karistamist vangistusega. Viitega kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-1-1-24-07 p-le 8 märgib kohus, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Hinnates O. Luzanova isikuandmeid karistusregistrist väljavõttest nähtuvalt, tuleb nentida, et O. Luzanovat ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Mis puudutab tema väärteokorras karistatust, siis tuleb nentida, et O. Luzanovat on eelnevalt karistatud kahe liiklusalase rikkumise toimepanemise eest –

§ 227

lg 1 alusel ning teda on karistatud 48 ja 60 euro suuruse rahatrahviga, mis on nõuetekohaselt tasutud. Kui ka arvestada toimepandud rikkumise tehiolusid ja tuvastatud joobeseisundi suurust, mis ületab vaid mõnevõrra seadusandja kehtestatud määra, kuid mis annab aluse rääkida mootorsõiduki juhtimisest joobeseisundis, samuti O. Luzanova töötamist ja selle kaudu eelduslikult saadavat sissetulekut, siis leiab kohus, et puuduvad alused, mis nõuaksid O. Luzanova suhtes põhiõigusi enim riivava karistusliigi kohaldamist ning O. Luzanovat on võimalik ja tuleb karistada rahalise karistusega.

1. Seonduvalt karistusmäära kindlakstegemisega märgib kohus, et vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus mõista kuriteo eest rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Seega on sanktsiooni määra keskmiseks 265 päevamäära. 8 1-17-73 Hinnates järgnevalt karistusmäära suurust mõjutada võivate asjaolude esinemist, siis nendib kohus, et menetluse käigus tajutu ja kogutu ei võimalda teha järeldusi karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemise kohta. Seega ei saa KarS §-des 57 ja 58 sätestatud asjaolude pinnalt korrigeerida kohaldamise kuuluvat eriosa normi sanktsiooni keskmist määra. Samas peab kohus võimalikuks võtta arvesse, et O. Luzanoval tuvastatud alkoholi sisalduse määr verest oli vaid mõnevõrra seadusandja kehtestatud piirmäära ületav. See omakorda räägib keskmisest väiksemast süüst, andes omakorda aluse kohaldada karistusmäära, mis jääb keskmisest määrast allapoole. Sel põhjusel leiab kohus, et O. Luzanovale mõistetav süüst lähtuv karistus on võrdeline karistuse määraga, mis vastab 200-le päevamäärale.
2. Mis puudutab päevamäära suuruse kindlakstegemist, siis KarS § 44 lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kohus märgib, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtule esitatud tõendeid süüdistatava sissetuleku kohta. Seega ei ole võimalik kohtul lähtuda päevamäära kindlakstegemiseks KarS § 44 lg-st 3 ja see tingib omakorda päevamäära suuruse kindlaksmääramise KarS § 44 lg 2 lausete 3 ja 4 alusel, st, et kohus kohaldab O. Luzanova suhtes 10 euro suurust miinimumpäevamäära, mis on võrdeline 2000 euro suuruse rahalise karistusega. Kohtuistungil avaldas O. Luzanova, et tema ülalpidamisel on kaks last. Arvestades tema kahel lapse hoolitsemiskohustust ühes neile eelduslikult kuluvate rahaliste vahenditega, samuti enda ülalpidamisvajadust, sh kulutusi toidu ning hädavajalike esmatarbekaupadele ning eluasemele, peab kohus võimalikuks kohaldada O. Luzanova suhtes KarS § 66 lg-s 1 sätestatud võimalust rahalise karistuse osaliseks tasumiseks, võimaldades O. Luzanoval tasuda rahalist karistust osade kaupa kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta vältel (KarS § 66 lg 3).
3. Riiklik süüdistaja taotles O. Luzanova suhtes KarS § 50 lg-s 1 nimetatud lisakaristuse kohaldamist. Kohtu hinnangul on prokuröri taotlus lisakaristuse kohaldamiseks põhjendatud ja kooskõlas kehtiva ning asjakohase kohtupraktikaga. Nii on Riigikohus juba lahendis nr 3-1-1-69-03 otsesõnu märkinud, et KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. Hinnates vaadeldaval juhul erandlike asjaolude esinemist ning seda, kas O. Luzanova puhul võiks tegemist olla isikuga, kellelt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on seadusega keelatud KarS § 50 lg 2 alusel, siis leiab kohus, et kohtu ette selliseid asjaolusid toodud ei ole. Ka ei pea kohus Riigikohtu lahendi valguses erandlikuks asjaoluks fakti sellest, et O. Luzanova saab sissetulekut taksojuhina töötamisest. Tuleb märkida, et juba süüteo toimepanemise ajal oli O. Luzanova teadlik nii sellest, et töötab taksojuhina, kuid ka sellest, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on keelatud. Nende teadmiste olemasolu ei takistanud tal toime panemast tahtlikku süütegu. Toodust järeldub, et süüdistatav on ise oma teosse ja selle võimalikesse tagajärgedesse suhtunud ükskõikselt ja seega ei ole võimalik taksojuhina töötamise fakti, mille teostamise võimatus juhtimisõiguse äravõtmine ajutiselt piirab, pidada erandlikuks ajaoluks, mis lubaks hälbida kohtupraktikas omaks võetud arusaamast ja võimaldaks lisakaristuse jätta kohaldamata.
4. Lisakaristuse määra valikul peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu karistuste võrdlevale raskusele ja märgib, et väiksema joobeastme tuvastamisel (

§ 224

) on võimalik 9 1-17-73 väärteomenetluses lisakaristusena kohaldada 3 kuni 9 kuulist juhtimisõiguse äravõtmist. Samalaadse teo korduval toimepanemisel 3 kuu kuni 1 aastast tähtaega (

§ 224lg 3).

Kohtu veendumuse kohaselt ei ole üldjuhul põhjendatud ohtlikuma teo, s.o kuriteo toimepanemise eest kergema lisakaristuse kohaldamine, kuna sellisel juhul tekiks olukord, et raskema süüteo toimepanemine kergendaks süüdlase olukorda. Samas leiab kohus, et O. Luzanova on eelnevalt kriminaalkorras karistamata, tema väärteokorras karistatus seondub kiiruse ületamistega, mis on eriliigine eelnevalt analüüsitud teost ning vaadeldaval juhul toime pandud teo süüd on võimalik joobe suuruse arvulist näitajat silmas pidades hinnata keskmisest väiksemana, mistõttu peab kohus proportsionaalseks mõista lisakaristus määras, mis on võrdeline 6 kuu pikkuse juhtimisõiguse piiramisega - nii nagu taotles kohtuistungil ka riiklik süüdistaja.

1. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud süüdimõistmise korral hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9), mis vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 on 705 eurot, vereproovi võtmise kulu joobeekspertiisi tegemiseks summas 23,71 eurot (KrMS § 175 lg 1 p 3) ja joobeseisundi tuvastamise kulu (uuringuakt nr 1317T) summas 14 eurot (KrMS § 175 lg 1 p 3).
2. Lepinguline kaitsja Silvi Erro esitas kohtule taotluse menetluses õigusabi osutamise kulu summas 840 eurot (kassa sissetuleku order-kviitung nr 22 koos spetsifikatsiooniga) hüvitamiseks. Kuna kohus teeb O. Luzanova suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis jäävad valitud kaitsjale menetluskulud süüdimõistetu enda kanda.
3. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Hinnates vaadeldaval juhul süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid asub kohus seisukohale, et puuduvad vähimadki kaalutlused KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud üldregulatsioonist kõrvale kaldumiseks. Nii ei ole kaitsja ega süüdistatav välja toonud ühtegi aspekti, mis võiks tingida väljamõistetavate menetluskulude osas üldregulatsioonist kõrvale kaldumise. Selliste asjaolude esinemist ei tuvastanud ka kohus, vaid vastupidi – süüdistatava näol on tegemist täisealise, töövõimelise ja töötava isikuga ning selleks, et tagada talle ja tema perele vajadustest lähtuv toimetulek, on põhjendatud võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulusid ositi seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul, s.o kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta jooksul.
4. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS §-dest 311, 312 ja
5. /allkirjastatud digitaalselt/ 10