Obsah (5)

§ 15§ 17§ 16§ 68§ 120

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 29. juuni 2017, Tartu 3-16-1163 Haldusa

RS § 13 lg 5 ja MaaRS § 351 lg 1 tulenevalt on ehitise omanikul, kelle ehitis on rajatud õiguspäraselt, ehitis on käibes vallasasjana ning kes ei soovi või kellel ei ole õigust maa omanikuks saada, õigus nõuda enda rajatiste alusele maale hoonestusõiguse seadmist. Rajatised on õiguskäibes vallasasjadena.

RS § 15 lg 1 kohaselt ei muutu kinnisasja oluliseks osaks riigi või kohaliku omavalitsuse omandis oleval maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised. Praegusel kujul kanti maaüksused maakatastrisse pärast elektrijaama erastamist. Hüdroelektrijaama vallasasjana võõrandamisel võõrandati koos hüdroelektrijaama hoonega, mis iseseisvalt ei ole käitisena kasutatav, ka hüdroelektrijaama oluliseks osaks olevad rajatised. Ainuüksi asjaolu, et rajatiste alune maa on jäetud riigi omandisse riigimetsamaana, ei ole aluseks hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamata jätmiseks. Selline tõlgendus riivaks põhjendamatult kaebaja omandiõigust ning oleks vastuolus põhiseadusega. Maavanem on ilma õigusliku aluseta keeldunud tema pädevusse kuuluvast hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamisest. Sellega jääb kaebaja omandiõigus sisulise kaitseta ja see loob ohu kaebajale pöördumatu kahju tekkimiseks.

1. Tartu Halduskohus asus seisukohale, et Põlva Maavanema
2. veebruari
3. a vastus on olemuselt toiming, mida tühistada ei saa ning esitatud kohustamisnõue hõlmab endas vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõude.
4. juuni
5. a määrusega võttis halduskohus menetlusse AS Generaator kaebuse hoonestusõiguse seadmise menetlemise algatamise kohustamise ja Põlva Maavanema
6. mai
7. a vaideotsuse nr 8-2/16/1202-1 tühistamise nõudes.
9. juuli
10. a määrusega kaasas halduskohus menetlusse arvamuse andmiseks Keskkonnaministeeriumi.
11. Vastuses kaebusele vaidles Põlva Maavanem AS Generaator nõudele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Maavanem ei nõustunud, et hüdroelektrijaama kui terviku mitmed osad on jäänud maa erastamise protsessis vallasjadena ekslikult kõrvalasuvatele riigile kuuluvatele maaüksustele. Maa ostueesõigusega erastamine on läbi viidud õiguspäraselt. Kaebaja on olnud teadlik ja nõustunud kõigi läbiviidud menetlustoimingute ja vastuvõetud haldusaktidega, sõlmides kinnisasja ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu
12. märtsil
13. aastal.
14. aastal toimunud maa erastamismenetlusega seotud kaebetähtajad on möödunud. Maareform on maaüksuste Kiidjärve metskond 31 ja 79 osas lõppenud ning seetõttu puudub maavanemal pädevus algatada 2 neil olevate rajatiste, millest osa on kaebaja väitel ka ehitistregistrisse kandmata, hoonestusõiguse seadmine kaebaja kasuks.
15. Keskkonnaministeerium esitas vastuse kaebusele, milles leidis, et kui maaüksusele on maareformi käigus tekkinud omanik, saab sellele maale seada hoonestusõigust asjaõigusseaduse alusel ning riigi omandis oleva maa puhul kohaldub riigivaraseadus. Ehitiste kuulumine kaebajale ei ole millegagi tõendatud. Seega ei saa tal olla ka mingit põhiseaduslikku omandiõigust, mida oleks vaja kaitsta. Riigile kuuluvatel maaüksustel ei asu kaebajale kuuluvaid ehitisi, mistõttu on maavanem jätnud õigesti vaide rahuldamata. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
17. oktoobri
18. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
19. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et: 1) Maatükk Kiidjärve metskond 79 jäeti riigi omandisse keskkonnaministri
20. septembri
21. a käskkirjaga nr 250 ja registreeriti riigi kinnisvara registris
22. septembril 1997; 2) Maatükk Kiidjärve metskond 31 jäeti riigi omandisse keskkonnaministri
23. septembri
24. a käskkirjaga nr 224 ja registreeriti riigi kinnisvara registris
25. mail
26. Mõlema maatüki osas on riigivara valitsejana märgitud Keskkonnaministeerium, volitatud asutuseks RMK. Seega on mõlemad maatükid riigi vara, mille valitsejaks on Keskkonnaministeerium, kellel on Riigivaraseaduse § 4 lg 4 kohaselt kõik seadusest tulenevad õigused ja kohustused. Seega ei ole maavanemal õigust nimetatud maaüksusi vallata, kasutada ega käsutada, sealhulgas ka mitte hoonestusõigust seada.
27. Hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamise õigust ei anna maavanemale ka

RS § 15 lg

1. Ka siin tuleb arvestada, et maavanemal puudub õigus käsutada maad, mis on jäetud riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 6 alusel. Oluline on, et vastustaja ei ole keeldunud rajatiste alusele maale hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamisest mitte põhjusel, et kaebajal puudub omandiõigus rajatistele, vaid põhjusel, et maavanemal puudub pädevus riigi omandisse jäetud maa osas hoonestusõiguse seadmist algatada. Asjaolu, et kaebajal puudub omandiõigus riigi maal asuvate rajatiste osas, on maavanem välja toonud alles vaideotsuses.
2. Kiidjärve metskond 31 ja 79 katastriüksused jäeti riigi omandisse enne (
3. aastal) kui AS Generaator omandas Saesaare hüdroelektrijaama vallasjana (
4. a). Kaebaja sai ja pidi olema teadlik, et maa riigi omandisse jätmisel
5. aastal läksid riigi omandisse ka sellel asuvad ehitised. Maatükkide maakatastrisse kandmisel muutusid maal asuvad ehitised maatükkide oluliseks osaks. Enne hüdroelektrijaama müümist on aga ainult hüdroelektrijaam riigivara registrist välja arvatud. Ka riigile jäetud maast on välja arvatud ainult maa, mis
6. aastal kaebajale erastati. Puuduvad tõendid, et kaebajale kuuluvad ka hüdroelektrijaama teenindamiseks vajalikud rajatised, mis jäävad väljapoole kaebajale kuuluvat kinnistut. Kaebaja käitumisest hüdroelektrijaama omandamisel ja maa erastamisel saab välja lugeda, et kaebaja ei ole soovinud rajatisi omandada ega pidanud neid rajatisi talle kuuluvateks ka maa erastamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7. AS Generaator esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
8. augusti
9. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
10. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidanuks halduskohus tegema kindlaks õige vastustaja ja kaasama menetlusse vastustajana ka maa-alade valitseja Keskkonnaministeeriumi ning lahendama ära ka kaebaja poolt

RS § 13 lg 5 ning

RS § 15 lg 1 alusel esitatud hoonestusõiguse seadmise nõue ka maa-alade valitseja vastu.

1. Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust osas, millega jättis välja selgitamata hüdroelektrijaama rajatiste olemasolu ja õigusliku staatuse vaidlusalustel kinnistutel. Kohtule oli 3 esitatud hüdroelektrijaama omandiõiguse üleminekut tõendav müügileping. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei olnud rajatiste omandiõiguse küsimus piisavalt tõendatud, oleks kohtul tulnud vajadusel ise tõendeid koguda või teha nende esitamine kohustuseks menetlusosalisele. Kaebaja hinnangul taandub hüdroelektrijaama rajatiste omandiõiguse küsimus sellele, kuidas tuleb tõlgendada RMK ja kaebaja vahel
2. mail 2000 sõlmitud müügilepingut. Oluline on, et müügilepingu sõlmimise hetkel oli nii hüdroelektrijaama kui ka selle rajatiste alune maa jäetud riigi omandisse ning hüdroelektrijaam ning selle rajatised omasid ühte õiguslikku staatust. Hüdroelektrijaama võõrandamiseks arvati hüdroelektrijaam kui vallasasi riigivarast välja õiendiga nr 60-2-9/5700, mille objektis oli „Saesaare Hüdroelektrijaam“. On selge, et õiendiga arvati välja riigivaraks olev hüdroelektrijaam kui majandusüksus tervikuna. Enne RMK ja kaebaja vahel sõlmitud müügilepingu sõlmimist kasutas kaebaja hüdroelektrijaama rendilepingu alusel. Kuivõrd kaebaja opereeris Saesaare hüdroelektrijaama ning selle rajatisi pikema aja jooksul iseseisvalt ning hüdroelektrijaam ei olnud riigi ülesannete täitmiseks vajalik, otsustasid rendilepingu osapooled, et eesmärgipärane oleks hüdroelektrijaama terviklik erastamine kaebajale. Peale müügilepingu sõlmimist on nii kaebaja kui ka vastustaja lähtunud sellest, et hüdroelektrijaama rajatised kuuluvad kaebajale. Kaebaja on hüdroelektrijaama rajatisi remontinud ning parandanud. TsüS § 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute omandis, seejuures ei saa asja ja selle olulisi osasid koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt tuleb eeldada, et peaasja oluliseks osaks olnud rajatised läksid müügitehinguga üle kaebajale. Hüdroelektrijaama rajatiste näol on tegemist hüdroelektrijaama kui majandusliku terviku oluliste osadega, mis on erastamisprotsessi tulemusena jäänud vallasasjadena kõrvalkinnistule.
3. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles Põlva Maavanem apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, palus vastustaja asendada vastustaja ja arutada asja algusest peale.
4. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaasatud haldusorgan Keskkonnaministeerium apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohtu hinnangul on AS Generaator kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
6. Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ta on omandanud Saesaare hüdroelektrijaama tervikvara vallasasjana RMK-ga
7. mail 2000 sõlmitud lepingu alusel. Osa hüdroelektrijaama oluliseks osaks olevaid rajatisi paiknevad riigi metsamaal, mille suhtes ei ole maareform lõppenud ning seetõttu on vastustajal pädevus ja kohustus kaebaja taotluse alusel algatada rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajalikule maale kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise menetlus. Ringkonnakohtu hinnangul lähtub AS Generaator taotluses Põlva Maavanemale kui ka halduskohtumenetluses esitatud kaebuses ebaõigetest eeldustest.
8. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud halduskohtu järeldust, et asjas ei ole vaidluse all faktilised asjaolud, nimelt, et maatükid, millel väidetavalt asuvad kaebajale kuuluvad rajatised (Kiidjärve metskond 79 ja Kiidjärve metskond 31) jäeti riigi omandisse vastavalt keskkonnaministri
9. septembri
10. a käskkirjaga nr 250 ja
11. septembri
12. a käskkirjaga nr 224 ning registreeriti riigi kinnisvara registris
13. septembril 1997 ja
14. mail
15. Keskkonnaministri
16. märtsi
17. a käskkirjaga nr 185 muudeti keskkonnaministri
18. septembri
19. a käskkirja nr 224 muu hulgas Kiidjärve metskond 31 maatüki pindala osas ning vähendati seda algselt 146 hektarilt 144,9 hektarini. 4 Asjas kogutud tõenditest ei ole üheselt tuvastatav, kas kaebajale
20. märtsil
21. a lepinguga ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena võõrandatud maa (ca 0,4 ha) oli algselt riigi omandisse jäetud Kiidjärve metskond 31 maatüki koosseisus või arvati kaebajale erastatud maa riigi omandisse jäetud maa hulgast välja keskkonnaministri
22. märtsi
23. a määrusega nr
24. Nimetatud asjaolu ei ole käesoleva asja lahendamisel siiski määrav. Kaebaja ei ole väitnud ning tõenditest ei nähtu, et kummalgi juhul oleks riigi omandisse jäetava maa hulgast välja jäetud rajatiste alune maa, mille suhtes kaebaja hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamist taotleb.
25. Vaidlust ei ole selles, et enne Saesaare hüdroelektrijaama vallasasjana omandamist AS Generaator kasutas hüdroelektrijaama riigiga sõlmitud kasutuslepingu alusel, hüdroelektrijaama omanikuks oli Eesti Vabariik. Vastavalt

RS § 13 lg 1 ls-le 2 riigi omandisse jäetud maal ja munitsipaalomandisse antud maal asuv riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluv ehitis muutub maa oluliseks osaks maa riigi maakatastris registreerimisega. Kanded Kiidjärve metskond 31 ja 79 maatükkide kohta (I kd, tl 111p ja tl 114) tehti enne Saesaare hüdroelektrijaama vallasasjana kaebajale võõrandamist. Seda kinnitavad Maa-ameti andmed katastriüksuste nr 87202:002:1025 (Kiidjärve metskond 31) ja nr 61901:001:1082 (Kiidjärve metskond 79) kohta, millest nähtub samuti katastriüksuste esmane registreerimine vastavalt

1. mail 1999 ja
2. septembril
3. Ringkonnakohus võtab registriandmete väljatrükid asja materjalide juurde. Katastriüksuste andmete hilisem muutmine ei muuda riigile kuuluval maatükil asuvate ehitiste õiguslikku staatust. Seega AS-le Generaator Saesaare hüdroelektrijaama vallasasjana võõrandamise ajaks olid riigi omandisse jäetud maal asuvad rajatised muutunud maa oluliseks osaks ega saanud enam olla käibes vallasasjadena. Ühtlasi ei saanud rajatised olla Saesaare hüdroelektrijaama müügilepingu objektiks ning RMK-l ei olnud võimalik Eesti Vabariigi nimel neid rajatisi kaebajale vallasasjana võõrandada.
4. Seda järeldust ei väära kaebaja väited, et katastriüksused olemasoleval kujul registreeriti pärast Saesaare hüdroelektrijaama vallasasjana võõrandamist ning, et tulenevalt lepingu tõlgendamise reeglitest, poolte tahtest ja TsÜS § 53 lg-st 2, tuleb AS Generaator ja RMK vahel
5. mail 2000 sõlmitud lepingut tõlgendada selliselt, et kaebaja omandas vallasasjana Saesaare Hüdroelektrijaama tervikuna ühes elektrijaama käitlemisesks vajalike rajatistega.
6. Esiteks osutab ringkonnakohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse võttis Riigikogu vastu
7. märtsil 2002 ja see jõustus
8. juulil
9. Enam kui kaks aastat varem sõlmitud tehingu õiguslike tagajärgede hindamisel ei ole seetõttu asjakohane juhinduda tsiviilseadustiku üldosa sätetest. Kaebaja viidatud TsÜS § 53 lg-ga 2 sarnane regulatsioon sisaldus enne tsiviilseadustiku üldosa seadustiku jõustumist asjaõigusseaduses.
10. mail 2000 kehtinud

§ 15

lg 1 järgi on asja oluline osa selle koostisosa, mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi häviks või olemuselt muutuks. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlusalused rajatised oleks hüdroelektrijaamaga püsivas ühenduses või, et nende eraldamine tingiks hüdroelektrijaama hävimise või olemusliku muutumise. Ringkonnakohus mõistab kaebaja väiteid selliselt, et rajatiste hävimise või nende kasutamise keelamise korral ei ole hüdroelektrijaam kasutatav elektri tootmiseks, kuid ei kaoks võimekus elektrit toota. Samasugusele seisukohale viib

§ 17

lg 1, mille kohaselt ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Seevastu nägi

§ 16

lg 1 ette, et maatüki olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili, samuti maatükiga seotud ja kinnisasja igakordsele omanikule kuuluvad asjaõigused. 5 Ehitis, mis on võõra maatükiga püsivalt ühendatud seda maatükki koormava asjaõiguse teostamiseks, ei ole maatüki oluline osa. Asjaõiguse lõppedes muutub maatükile jääv ehitis maatüki oluliseks osaks. (

§ 16lg 22).

23. Seega on ehitised reeglina maatüki oluliseks osaks, s.o osaks kinnisasjast ja nende iseseisev käsutamine on võimalik maatükki koormava asjaõiguse seadmise kaudu. Ehitis ja kinnisasi, millel ehitis asub, ei saa olla erinevate õiguste ja kohustuste objektiks, muu hulgas kuuluda omandiõiguse alusel erinevatele isikutele. Ehitise otstarbekohaseks kasutamiseks vajalikud rajatised ei ole tingimata ehitise olulised osad ja võivad kuuluda ka mõne muu asja koosseisu. Olukorras, kus teisel kinnisasjal asuv rajatis võiks korraga kvalifitseeruda nii ehitise kui teise kinnisasja oluliseks osaks, tuleb rajatis lugeda kinnisasja oluliseks osaks, kuna rajatise kuulumine kinnisasja osaks mitteoleva ehitise juurde on võimalik üksnes vastava asjaõiguse olemasolul. Ka

RS § 13 lg 1 ls 2 ei näe ette võimalust, et riigile kuuluv, riigi omandisse jäetud maal asuv rajatis pärast maa kandmist maakatastrisse ei muutuks maatüki oluliseks osaks, vaid jääks vallasasjana teisel maatükil asuva ehitise oluliseks osaks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada asja ja selle oluliste osade regulatsiooni selliselt, et see võiks kaasa tuua ehitise õigusliku eraldumise kinnisasjast ilma, et ehitise kinnisasjast lahus käsutamise õigus tuleneks kinnisasja koormavast asjaõigusest. 24. Olukorras, kus vaidlusalused rajatised olid hüdroelektrijaama vallasasjana võõrandamise ajaks muutunud riigi omandisse jäetud maatüki oluliseks osaks, sai kaebaja omand neile tekkida üksnes seaduses sätestatud tingimustel (

§ 68

lg 3), s.o võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkuleppe alusel omandi ülekandmiseks ning sellekohase kande tegemisega kinnistusraamatusse (

§ 120lg 1).

Hüdroelektrijaama vallasasjana võõrandamise lepingu sõlmimisel ei saanud poolte tahteavaldustel olla omandiõigust loovat toimet, ulatuses, mida kehtiv õigus ei võimaldanud. Kinnisasja oluliseks osaks oleva rajatise omandi üleandmine sellisel viisil ei olnud võimalik ning sõlmitud lepingu sellekohast toimet ei saa jaatada ka tagantjärele poolte tahteavaldusi tõlgendades. Samuti ei saa riigi omandisse jäetud maatükkidel asuvate rajatiste omandiõigust muuta Saesaare hüdroelektrijaama tervikvarana väljaarvamine riigivara hulgast. Ka haldusorgani otsustusel ei saanud olla toimet, mis seadusest tulenevalt ei saa olla sellise otsustuse tagajärjeks. Saesaare hüdroelektrijaama tervikvara riigivara hulgast väljaarvamise põhjuseks oli vara võõrandamine kaebajale ja see toimus pärast hüdroelektrijaama vallasasjana kaebajale võõrandamist

1. juunil 2000 (I kd, tl 104). Kaebaja omandiõigus riigi omandisse jäetud maatükkide oluliseks osaks olevatele rajatistele ei saanud tekkida ka nende valdamisest pärast Saesaare hüdroelektrijaama omandamist ja maa erastamist. Kehtiv õigus ei näe ette omandiõiguse tekkimist kinnisasja osa valdamise kaudu.
2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja, kaasatud haldusorgani ja halduskohtuga ka selles, et Kiidjärve metskond 31 ja 79 maatükkide osas on maareform lõppenud maatükkide riigi omandisse jätmisega. Maatükkide riigi omandisse jätmise on otsustanud keskkonnaminister, tuginedes maareformi seaduse (MaaRS) § 29-le ja § 31 lg 1 p-le 6 ning Vabariigi Valitsuse
3. septembri
4. a määruse „Maa riigi omandisse jätmise kord“ punkti 5 alapunktile
5. Seega jäeti maatükid riigiomandisse metsamaana, mitte maareformi jätkamise eesmärgil. Maareformi seadus ega omandireformi reguleeriv muu õigusakt ei näe ette metsamaana riigi omandisse jäetud maa suhtes omandireformi toimingute jätkamise võimalust. Muu hulgas ei tulene maareformi seadusest maavanemale õigust osaliselt või täielikult tühistada või muuta keskkonnaministeeriumi otsustust jätta maa riigi omandisse, samuti mitte otsustada maatüki koormamine asjaõigusega kolmanda isiku kasuks. Maareformi üheks võimalikuks tulemuseks maa õigustatud subjektile tagastamise, maa erastamise ja maa munitsipaalomandisse andmise kõrval ongi maa riigi omandisse jätmine. Maareformi eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus riigi omandisse jäetud maa suhtes oleks igakordselt pärast sellekohase otsustuse tegemist siiski uuesti võimalik maareformi toimingud läbi viia. Sellisel juhul muutuks ainetuks maa riigi omandisse jätmise otsus, kuna MaaRS § 31 lg 2 alusel on maa, mille suhtes ei ole maareformi käigus otsustusi tehtud 6 (nn reformimata riigimaa), juba iseenesest riigi omandis. Käesoleval juhul on maatükkide riigi omandisse jätmisega otsustatud nende vajalikkus riigi ülesannete täitmiseks. Maatükkidele on sellega määratud riigivara valitseja ning välistatud maatükkide või nende osade andmine eraõiguslike isikute omandisse maareformi käigus.
6. Tulenevalt MaaRS § 351 lg 1 ja 11 koostoimes on ehitise omanikul õigus taotleda hoonestusõiguse seadmist maareformi käigus. Pärast maareformi läbiviimist toimub riigi omandisse jäetud maa kasutusse andmine riigivaraseaduses sätestatud alustel ja korras (MaaRS § 32 lg 1) ning riigi omandisse jäetud kinnisasja kasutusse andmise otsustamise pädevus on riigivara valitsejal (RVS § 19 lg 1). Vastavalt „Maa riigi omandisse jätmise kord“ punkti 18 alapunktile 2 on MaaRS § 31 lg 1 p 6 alusel riigi omandisse jäetud maa valitsejaks keskkonnaministeerium. Seega on Põlva Maavanem kaebaja taotlusele vastates põhjendatult asunud seisukohale, et tal puudub pädevus otsustada kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamine. Hoonestusõiguse seadmine ei saa toimuda maareformi reeglite järgi, kuna maareform Kiidjärve metskond 31 ja 79 maatükkide suhtes on lõppenud ning kaebaja saab taotleda hoonestusõiguse seadmist keskkonnaministeeriumilt. Viimane peab hoonestusõiguse seadmise otsustamiseks lähtuma riigivara seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korrast, mitte maareformi läbiviimise reeglitest.
7. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et keskkonnaministri
8. märtsi
9. a käskkirja nr 185 toimeks võib olla see, et AS-l Generaator tekkis võimalus algselt keskkonnaministri
10. septembri
11. a käskkirjaga nr 224 riigi omandisse jäetud Saesaare hüdroelektrijaama hoone aluse ja hüdroelektrijaama teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kaebaja käesoleva ajani vaidlustanud keskkonnaministri käskkirja maa riigi omandisse jätmise kohta. Arvestades käskkirja andmisest ja selle muutmisest möödunud aega ei saa kaebajal olla ka õiguspärast ootust, et keskkonnaminister uuesti käskkirja muudaks, et võimaldada kaebajale vaidlusaluste rajatiste aluse maa erastamine. Ringkonnakohtule ei ole teada, et kaebaja oleks vastava taotlusega keskkonnaministri poole pöördunud. Põlva Maavanemal aga puudub pädevus keskkonnaministri käskkirja muutmiseks. Maavanemal ei ole pädevust keskkonnaministeeriumi valitsetava riigivara suhtes hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamiseks ega Kiidjärve metskond 31 ja 79 maatükkide riigi omandisse jätmise otsuste muutmiseks. Ka kohus ei saa sellist pädevust maavanemale anda, kuna kohtu volitus haldusorganile ettekirjutuse tegemiseks piirdub olukorraga, kus haldusorganil on pädevus ja kohustus haldusakt anda või toiming sooritada, kuid ta ei ole seda teinud (RVastS § 6 lg 1) .
12. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu
13. oktoobri
14. a otsus on õiguspärane ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
15. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid, kuna asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on vallanud Saesaare hüdroelektrijaama vara nii enne kui pärast hüdroelektrijaama omandamist. Samas ei ole asja lahendamisel määrav riigi omandisse jäetud maal asuvate rajatiste täpne koosseis ega kaebaja toimingud rajatiste majandamisel.
16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 7 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt