KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse kuupäev 29.06.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-15889 Kohtuasi AB

§ 113

lg-s 2 sätestatud määras ja jättis menetluskulud solidaarselt HK ja TK kanda ning määras tasumisele kuuluvateks menetluskuludeks 126,45 eurot riigilõivu katteks ja 300 eurot esindaja kuludeks, millelt tuleb tasuda viivist

§ 113lg-s 2 sätestatud määras.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata ja mõista solidaarselt HK-lt ja TK-lt AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 11,38 eurot.
2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus lõpetas menetluse AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagis HK ja TK vastu solidaarselt kahjuhüvitise 1 407,11 euro väljamõistmiseks.
3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Jätta maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud 86% ulatuses hageja ja 14 % ulatuses solidaarselt HK ja TK kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
5. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas 21.10.2016 hagi HK (kostja I) ja TK (kostja II) vastu 1 479,11 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Hageja teatas 28.11.2016 kohtule, et loobub alates 09.11.2016 osaliselt põhinõudest, s.t 1 407,11 euro nõudmisest, ning palus nimetatud summalt välja mõista 11,99 euro suurune viivis perioodi 04.10.2016-09.11.2016 eest. Muus osas jäi hageja nõude juurde. 26.06.2016 tekkis Tallinnas Möldre tee 15-4 korteris veekahju, kui lae kaudu tungis korterisse vesi. Korteriühistu esindaja ja hoone halduri selgituste kohaselt oli kahju põhjuseks korteris nr 12, mille omanikud olid kostjad I ja II, toimunud avarii. Nimelt oli vanni äravoolutoru ühendusest lahti tulnud. Kahjustatud korter oli kindlustatud hageja poolt. Kahju suuruse tegi kindlaks hageja koostööpartner Roheline Laine OÜ ja esitas selle kohta arve 72 eurot. Hageja hüvitas korteriomanike remondiarve 1 407,11 euro ulatuses. Seega tekkis hagejale otsene varaline kahju kokku 1 479,11 euro ulatuses (remondiarve ja kahju kindlakstegemise kulu). Kostjad kohtuväliselt kahjunõuet hagejale ei hüvitanud. Kostja vastuväited
6. Kostjad võtsid hagi osaliselt õigeks. Nad nõustusid, et 26.06.2016 toimus viidatud korteris kahjujuhtum, mille tagajärjel sai kahjustada siseviimistlus. Samuti tõdesid kostjad, et veekahju sai alguse neile kuuluvast korterist. Kahju korvamiseks tasusid kostjad hagejale menetluse kestel 1 407,11 eurot. Kostjad vaidlesid vastu hageja 72 euro suurusele nõudele, mis tekkis kahju suuruse kindlakstegemisel. Kuna kindlustusandjal oli vastavalt võlaõigusseaduse (

) §-le 489 nõude käsitlemise kohustus, tuli kindlustusandjal endal kanda nõude käsitlemisega seotud kulud. Kostjad ei nõustunud ka viivisenõudega, sest nad ei olnud kahjunõudest teadlikud. Maakohtu otsus

1. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 72 eurot, viivise 12,29 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja riigilõivu 126,45 eurot ja õigusabi osutaja kulud 300 eurot ning menetluskuludelt viivise seadusjärgses määras kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus lõpetas menetluse 1 407,11 euro suuruse kahjunõude osas. Pooltel puudus vaidlus selles, et 26.06.2016 leidis aset Tallinna korteris aadressil Möldre tee 15-4 kahjujuhtum, mis sai alguse kostjatele kuuluvast korterist. Kostjad olid kahju tekitamise 2 eest vastutavad. Nimetatud korter oli kindlustatud hageja poolt ja hageja oli kannatanule hüvitanud korteri taastamise kulud 1 407,11 euro ulatuses. Kahju käsitles Roheline Laine OÜ, kellele hageja tasus tehtu eest 72 eurot. Arvestuslik viivis perioodi 04.10.2016-28.11.2016 eest summalt 1 479,11 eurot oli 11,99 eurot ja summalt 72 eurot perioodi 10.11.2016-28.11.16 eest 0,30 eurot. Hageja saatis kostjatele kahjunõude 16.09.2016 rahvastikuregistrijärgsele elukoha aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 ja andis kahju hüvitamiseks tähtaja 03.10.
2. Kostjad hüvitasid taastamisremondi maksumuse 1 407,11 euro ulatuses 09.11.
3. Kohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi menetluse korteri remondikulude hüvitamise nõude osas, sest hageja oli nimetatud nõudest menetluse kestel loobunud kostjate poolt 1 407,11 euro tasumise tõttu. Kuivõrd kostjad vastutasid kannatanule tekitatud kahju eest (selles vaidlus puudus), oli hagejal, kes tegi kahju suuruse kindlaks ja kahju kannatanule hüvitas, õigus kostjatelt nõuda

§ 115

lg 1, § 127 lg 1 ja 4, 128 lg 3, korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1, asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5,

§ 492lg 1 alusel käsitluskulusid ehk 72 euro hüvitamist.

Vastavalt

§ 128

lg-le 3 hõlmab varaline kahju selle tekitamisega seoses kantud kulusid, sh kahju kindlakstegemisega seotud kulusid ja kahjunõude hüvitamisega seotud kulusid. Et käsitluskulud on sellised kulud, mis kaasnevad kindlustusjuhtumi käsitlemisega, on kohtupraktikas ka kinnitust leidnud. Hoolimata asjaolust, et hageja oli kindlustusandja, kellel oli kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel teha kindlaks kahju asjaolud, oli tal õigus nõuda kahju põhjustajatelt kahju käsitlemisega kantud kulusid. Seda, et kahju kindlakstegemisega võivad tekkida kulud

§ 128

lg 3 (mis on otsene varaline kahju) järgi, oli ettenähtav kahju tekitajale ja oli seetõttu põhjuslikus seoses kahju tekitamisega

§ 127lg 4 järgi.

Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagejale ei läinud 72 euro osas nõue üle

§ 492lg 1 järgi.

Kui kahju on kannatanule hüvitatud, siis lähevad kindlustusandjale üle kõik kannatanule kuuluvad õigused kahju tekitaja vastu. Kuivõrd

§ 128

lg 3 järgi on varaliseks kahjuks ka kahju kindlakstegemise kulud, läks ka selles osas kindlustusandjale nõue üle. Seega oli hagejal, kes hüvitas kanntanule kahju, õigus nõuda kostjatelt

§ 128lg-st 3 tulenevaid kahju kindlakstegemise kulusid.

Poolte vahel puudus vaidlus käsitluskulude suuruse ja nende Roheline Laine OÜ-le tasumise üle. Aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 16.09.2016 saadetud kahju hüvitamise nõudekiri tuli lugeda kostjate poolt kättesaaduks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab ja TsÜS § 14 lg 2 järgi võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 40 lg 3 järgi esitatakse elukohateates ühe elukoha aadress ja kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja tõendas, et saatis 16.09.2016 kostjatele rahvastikuregistrijärgsele aadressile nõudekirja, milles palus vaidlusalune kahju hüvitada 03.10.2016 kooskõlas

§ 82lg-ga 1.

Asjaolu, et kostjad tegelikult märgitud aadressil ei elanud, oli kostjatest lähtuv asjaolu, millest tulenevat negatiivset riski, antud juhul sinna saadetud kirjade, teavituste mittesaamise riski, kandsid nemad ise. Seadusest ei tulene, et kahjunõue ehk võlausaldaja ettepanek kohustuse täitmiseks tuleb kätte toimetada sama moodi nagu menetlusdokumente kohtumenetlusseadustike järgi. Hageja ei pidanud pöörduma kannatanu poole, et selgitada välja kostjate võimalikud muud kontaktid ja elukohad. Kostjad neile antud tähtajaks 03.10.2016 kahju ei hüvitanud, mistõttu sattusid nad alates 04.10.2016 rahalise kohustuse täitmisega viivitusse. Seega oli hagejal õigus nõuda

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause järgi viivist. Viivise sisulise arvestuse üle vaidlus puudus. 3 Vastavalt Ts

MS §-le 367,

§ 101

lg 1 p-le 6 ja § 113 lg 1 teisele lausele tuli kostjatelt välja mõista hageja nõutud viivis. Kostjad vastutasid kahju tekitamise eest võlausaldaja ees solidaarselt

§ 137

lg 1, lg 2 ja § 65 lg 1 järgi, mistõttu tuli neilt kahju hüvitamise käsitluskulud 72 eurot, viivis 12,29 eurot ja edaspidine viivis alates 29.11.2016 võlgnetavatelt käsitluskuludelt

§ 113lg 1 teise lause järgi kulude tasumiseni välja mõista solidaarselt.

Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1, § 168 lg 5 alusel kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Arvestades hagist osalist loobumist mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja riigilõivu 126,45 eurot. Teise poole esindajakuludest luges kohus põhjendatuks 300 eurot, mille mõistis kostjatelt solidaarselt teise poole kasuks välja. Apellatsioonkaebus 4. Kostjad palusid kohtuotsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel. Kohus asus ekslikult seisukohale, et kostjatel oli kohustus tasuda kindlustusandja kantud ja OÜ Roheline Laine poolt teostatud kahju kindlakstegemise kulu 72 eurot.

§ 492

lg 1 alusel läheb kindlustusandjale kahju väljamaksmise korral üle üksnes see nõue, mis oli isikul, kellele kindlustusandja hüvitas tekkinud kahju. Kahju kannatanud korteri omanik ei kandnud kahjustuste kindlakstegemise kulu. Veelgi enam, kahju kannatanud isikul ei olnud vajadust ise täiendavaid kulutusi kahju suuruse väljaselgitamiseks teha, sest hageja võttis

§ 489lg 1 järgi kahju kindlakstegemise kulud kahjujuhtumi toimumisel enda kanda.

Hageja poolt nõudekirja rahvastikuregistrijärgsele aadressile saatmisega ei saanud lugeda kirja kostjate poolt kättesaaduks. Kuivõrd kostjad ei saanud nõudekirja kätte, sest ei elanud rahvastikuregistrijärgses asukohas, ei olnud nad enne hagiavalduse kättesaamist teadlikud nõudest enda vastu, s.t ei olnud rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja käsitluskulud 72 eurot, viivise 12,29 eurot ja lisanduva viivise 72 eurolt alates 29.11.2016 seadusjärgses määras kuni kulude tasumiseni. Samuti vaidlustasid kostjad menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas menetluse AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagis HK ja TK vastu solidaarselt kahjuhüvitise 1 407,11 euro väljamõistmiseks. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust 4 vaidlustatud osas. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha, kas hagejal oli õigus nõuda kostjatelt käsitluskulude (72 eurot) hüvitamist ja viivist nimetatud summalt. Seejärel analüüsib kohus, kas hagejal oli õigus nõuda kostjatelt viivist 1 407,11 euro tasumisega viivitamise korral perioodil 04.10.2016-09.11.
3. Praegusel juhul puudus vaidlus selles, et kindlustusvõtjale tekkis Tallinn, Möldre tee 15-4 asuvas korteris kahju, millest 1 407,11 eurot hageja hüvitas ning nimetatud osas tekkis kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõude õigus. Pooled olid eriarvamusel, kas

§ 492

lg 1 alusel tekkis kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõudeõigus ka kahju kindlakstegemise kulude osas (72 eurot). Kostjad olid seisukohal, et kuna kahju kannataja ei tasunud ise vaidlusalust 72 eurot, vaid seda tegi hageja, puudus kahju kannatajal kostjate vastu nõue, mis saanuks hagejale üle minna. Hageja oli vastupidisel seisukohal. Maakohus leidis, et kindlustusandjal oli õigus kahju tekitajalt nõuda kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist

§ 492

lg 1 alusel ning eelneva seisukoha põhjendamiseks omistas kohus olulise tähenduse

§ 128

lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks ka kulutused kahju kindlaks tegemiseks. Vastavalt

§ 492

lg-le 1 läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõude omandajale lähevad

§ 167

lg-st 3 tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded, sh õigus nõuda viivist (Riigikohtu 18.11.2004 otsus nr 3-2-1-132-04). Õiguskirjanduses on avaldatud, et nõude sisulisest üleminekust saab rääkida vaid ulatuses, milles see nõue kindlustusvõtjal või kindlustatud isikul algselt tekkis. Veel on avaldatud, et kindlustusandjale nõude üleminekuks ei piisa pelgalt hüvitamiskohustuse tekkimisest, vaid kahju peab ka tegelikkuses olema kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kindlustusandja poolt hüvitatud. Praktikas on võimalik, et kindlustusvõtja kannab kahju kindlakstegemisega ja selle suuruse määramisega seoses kulusid, nt transpordikulusid või kahjustuste fotografeerimise kulusid jne, mis tuleb kindlustusandjal kindlustusvõtjale

§ 491lg 1 järgi hüvitada.

Kui kindlustusandja on kindlustusvõtjale nimetatud kulu hüvitanud, läheb temale

§ 492

lg 1 alusel kahju tekitaja vastu üle ka kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemisel kantud kulude (

§ 128lg 3) hüvitamise nõue.

Praegusel juhul ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid kindlustusvõtja või kindlustatud isik, vaid kindlustusandja ja kindlustusandjal ei tekkinud vajadust hüvitada kindlustusvõtjale kahju kindlakstegemise kulusid. Kindlustusandja selgitas välja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse

§ 489

lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja kindlustuslepingu oluliseks osaks oleva „Kodukindlustuse tingimused K100/2013“ p 11.3 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal kohustus alustada viivitamatult pärast kindlustusvõtja kahjuteate saamist kindlustusjuhtumi käsitlemist ja tegema kindlaks hüvitatava kahju suuruse (lk 18). Seega kindlustusandja, tehes kindlaks kahju suuruse, täitis enda kohustust, mis tekkis seoses kahjujuhtumiga. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid, ei saanud nõue

§ 492lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna. Vastavalt Ts

MS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja hinnata, kas hagejal võis olla õigus nõuda kahju kindlakstegemise kulusid kostjatelt mõnel lepinguvälisel alusel, eelkõige

§ 1043(delikt) alusel.

Vastavalt

§-le 1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on kahjunõude eeldused 5 järgmised:

§ 1045

lg 3) – KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud korteriomaniku kohustuse eesmärgiks ei ole kaitsta teise korteri omaniku kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumisel kahju suuruse kindlakstegemise raames koostööpartnerile tasumisele kuuluva summa tekkimise eest. Seega ei ole tegu ja kahju praegusel juhul põhjuslikus seoses, mistõttu ei ole 72 eurot deliktiõiguse alusel hagejale hüvitatav. Kuivõrd muud lepinguvälised alused poolte esitatud asjaoludest tulenevalt hageja nõude lahendamisel ei kohaldu, tuleb hageja nõue kostjatelt 72 euro väljamõistmise osas jätta rahuldamata. Kuna viivist on vastavalt

§ 113

lg-le 1 õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, puudus hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist 72 euro tasumisega viivitamisel. Hageja nõudis eelnevale lisaks 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodi 04.10.201609.11.2016 eest kostjatelt 11,99 euro suurust viivist. Perioodi algupunktina käsitles hageja kuupäeva 04.10.2016, sest esitas kostjatele 16.09.2016 tagasinõude, paludes kahju hüvitada 03.10.2016, mida kostjad ei teinud. Perioodi lõpp-punkti tähistas päev, mil hageja arvelduskontole laekus 1 407,11 eurot. Kostjad avaldasid, et nemad ei saanud 16.09.2016 kuupäeva kandvat nõudekirja kätte, sest ei elanud korteris, kuhu nad olid rahvastikuregistri andmetel sisse kirjutatud. Samuti ei tõendanud hageja, et kostjatele adresseeritud nõudekiri üldse posti pandi. Kuivõrd kostjad ei tuginenud esimeses astmes asjaolule, et hageja jättis 16.09.2016 koostatud tagasinõude kirja postitamata ja ringkonnakohtus on uute asjaolude esitamine piiratud vastavalt TsMS §-le 652, olles sõltuvuses mõjuva põhjuse esinemisest ja kostjad ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust, jätab kohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kostjad avaldasid menetluses, et nende tegelik elukoht ei olnud rahvastikuregistrijärgsel aadressil Möldre tee 15-12, Tallinn. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, et hagejal oli nõudekirja saates põhjust pidada rahvastikuregistri kannet kostjate elukoha osas usaldusväärseks ja sellele aadressile kiri saata. Kuivõrd isikutel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391 lg 1 järgi kohustus hoolitseda enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris ja vastavalt lg-le 2 tuleb püsivalt teise elukohta asumisel rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada 30 päeva jooksul uue elukoha aadress, kandsid kostjad rahvastikuregistri kande muutmata jätmisel teavituste mittesaamise riski. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist seadusjärgses määras 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodil 04.10.2016-09.11.2016, s.o 37 päeva eest kokku 11,38 eurot (37 x (1407,11 x 8 / 100 /366)) Menetluskulude jaotus 7. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab osaliselt maakohtu otsust, jätab ringkonnakohus, arvestades hagi rahuldamise ulatust, TsMS § 163 lg 1 alusel 6 poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 86% ulatuses hageja ja 14 % ulatuses solidaarselt kostjate I ja II kanda. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7