← Eesti

2-17-8380/9

Obsah (8)§ 477§ 122§ 125§ 132§ 173§ 172§ 174§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohtu nimetus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Merit Helm Määruse tegemise aeg ja koht 01. august 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-8380 Tsiviilasi Xxxxkaebus Tallinna koht

) § 475 lg 1 p-st 15 läbi hagita menetluses. Vastavalt

§ 477

lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Nimetatud sätte lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. 9.

§ 477

lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.

  1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ning kohtutäituri ja sissenõudja kirjalike seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus lahendab esmalt kaebuse sisuliselt (I), seejärel määrab kindlaks tsiviilasja hinna (II) ning lõpetuseks võtab seisukoha menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (III). I kaebus kohtutäituri tegevuse peale
  2. Kohus lähtub asja lahendamise ulatuse osas esialgsest kaebusest, mille võlgnik esitas kohtutäiturile. Sissenõudja ei saa enda kohtusse esitatavat kaebust laiendada asjaoludele ja väidetele, mida ta enda esialgses kaebuses ei esitanud. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte.
  3. Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt, kas otsuse tegemisel võis esineda täituri poolseid formaalseid rikkumisi, mis oleksid aluseks tema otsuse tühistamisele. Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur on teinud 03.05.2017 „Otsuse kohustuse täitmiseks, hoiatuse sunniraha määramiseks ja otsuse sunniraha määramiseks” (tlk 13). TMS § 26¹ kohaselt on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. TMS § 26¹ lg 7 kohaselt on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Otsus ja hoiatus toimetatakse kohustatud isikule kätte TMS § 10 sätestatud korras. Kohus möönab, et 3

(6)kuigi kehtestatud ei ole kohustuslikku sunniraha otsuse vormi, tuleneb TMS § 261 lg-st 7, et otsus ja hoiatus on kaks eri dokumenti. TMS § 2 lg 1 p 16 kohaselt on täitedokumendiks vaid kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta.
  1. Asja materjalidest ja menetlusosaliste seisukohtadest nähtuvalt ilmneb, et kohtutäitur on teinud sunniraha hoiatuse ja sunniraha määramise otsuse sisuliselt ühes dokumendis. Seda, et asjas oleks tehtud kohane ja põhjendatud sunniraha määramise otsus, asja materjalidest ei nähtu. Kohtutäituri poolt 03.05.2017 koostatud dokumendist „Otsus kohustuse täitmiseks, hoiatus sunniraha määramiseks ja otsus sunniraha määramiseks” (tlk 13) nähtub samuti üheselt, et kohtutäitur on seda lisaks hoiatusele käsitlenud samaaegselt ka sunniraha määramise otsusena.
  2. TMS §-s 183 on sätestatud , et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Riigikohtu üldkogu on tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13 tehtud määruses asunud seisukohale, et sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida sunniraha kohaldamise eeldusi ning alles siis saab kohtutäitur teha sunniraha määramise otsuse. Õige ei ole arusaam, et sunniraha määramise eelduseks on üksnes asjaolu, et kohtulahendit ei ole täidetud, ning muudel asjaoludel ei ole sunniraha määramisel tähtsust. Eelnevast tulenevalt peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, kas sunniraha kohaldamise eeldused on täidetud (isik ei tee toimingut määratud tähtpäevaks) ja kui need on täidetud, siis mis põhjusel võlgnik vajalikku toimingut teinud ei ole ja kas selleks esinesid objektiivsed põhjused. Kohtutäitur ei saa lähtuda üksnes sellest, et võlgnik ei ole kohtulahendit ja kohtutäituri seaduslikku korraldust täitnud. Ka eeltoodu kinnitab, et sunniraha hoiatus ja otsus on kaks erinevat dokumenti. Esmalt tuleb võlgnikku hoiatada ning seejärel teostada diskretsiooni, et otsustada, kas kohustust rikuti, millistel asjaoludel rikuti ja milline oleks mõistlik sunniraha suurus.
  3. Sunniraha määramine või mittemääramine on TMS § 183 kohaselt kohtutäituri kaalutlusotsus, mis allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohus saab üksnes kontrollida, kas kohtutäitur teostas üldse sunniraha määramisel diskretsiooni ning kas ta ületas sunniraha otsust tehes temal oleva diskretsiooni piire. Selleks, et kohus saaks sellekohase otsustuse teha, peab kohtutäituri seisukoha kujunemine nii kohustuse rikkumise kui ka sunniraha määramise osas olema sunniraha otsuses jälgitav.
  4. Kohtul ei ole täituri otsusele esitatud kaebust lahendades õigust asuda kohtutäituri asemel hindama faktilisi asjaolusid – muu hulgas seda, kas võlgnikul üldse on võimalik täitedokumenti täita või selle täitmist takistavad objektiivsed võlgnikust sõltumatud takistused. Kohus osundab, et kui võlgnik on seisukohal, et ta ei ole täitedokumendist tulenevat kohustust rikkunud, kujutab see materiaalõiguslikku vaidlust sissenõudja ja võlgniku vahel. Kaebuses täituri tegevusele saab isik aga tugineda vaid formaalsetele rikkumistele täitemenetluses. Kõigi sisulist poolt puudutavate vastuväidete osas saab võlgnik esitada peale täidetava kohtulahendi jõustumist sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks sunniraha määramist puudutavas osas. Sellise nõude aluseks on kohustuse rikkumise puudumine. Küll saab kohus tuvastada, kas kohtutäitur on diskretsiooni kohaselt teostanud.
  5. Käesoleval juhul ei ole kohtutäituri otsuse kujunemine sunniraha määramisel jälgitav - sellest ei nähtu täituri poolt tuvastatud asjaolud hoiatuses märgitud kohustuse rikkumise osas (sh rikkumise aset leidmine ja selle põhjused) ega ka see, millest lähtuvalt on kohtutäitur otsustanud määrata sunniraha just sellises suuruses. Veelgi enam – otsus sunniraha määramise kohta on tehtud etteulatuvalt olukorras, kus kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ei ole veel saabunud ja ei ole veel isegi teada, kas võlgnik täidab oma kohustused kohaselt või mitte.
  6. Avaldaja heidab kohtutäiturile ette, et kohtutäitur ei ole sunniraha suuruse määramisel arvesse võtnud, et suures osas täitis võlgnik eelnevalt varade üleandmise kohustuse. Kohus selgitab, et kohtutäitur ei teinud sunniraha määramise hoiatust mitte kogu vara osas, mille võlgnik pidi üle andma Harju Maakohtu 16.02.2017 kohtumääruse alusel tsiviilasjas nr 2-17-
  7. Sunniraha hoiatuse tegi kohtutäitur vaid mootorsõiduki Renault Trafic (reg. nr xxxx) ja mootorpaadi Kaisla 460 (reg. nr XXXX) osas. Seega tuleb kohtutäituril sunniraha määrates lähtuda vaid sellest, kas just nimetatud 4
(6)esemed on kohtutäiturile üle antud, jättes teised täidetavas kohtumääruses nimetatud esemed ja nende üleandmise tähelepanuta.
  1. Mis puudutab mootorsõiduki Renault Trafic (reg. nr xxxx) ja mootorpaadi Kaisla 460 (reg. nr XXXX) üleandmist või üle andmata jätmist kohtutäiturile, siis asjast ei nähtu, kuidas on kohtutäituri poolt sunniraha määramisel tuvastatud ja dokumenteeritud kohustuse rikkumine avaldaja poolt. Kohtutäituri 03.05.2017 sunniraha hoiatusest ja sunniraha määramise otsusest ei nähtu üldse mingeid kaalutlusi. Enda 17.05.2017 otsuses kaebusele märgib kohtutäitur: „Kaebus ei kuulu rahuldamisele, kuna kaebaja ei ole tõendanud, millal auto tema valdusest on lahkunud /.../”. Kohus leiab, et kuna Maanteeameti poolt peetavas sõidukite registris on sõiduki Renault Trafic (reg. nr xxxx) vargus Politsei- ja Piirivalveameti poolt registreeritud 26.04.2017, tuleb võlgnik lugeda hiljemalt sellest ajast alates valduse kaotanuks. Mootorpaadi Kaisla 460 (reg. nr XXXX) valduse kaotamise osas ei ole avaldaja kohtule tõendeid esitanud. Kohtu hinnangul ei saanud kohtutäitur selle asjaolu tuvastamisel lähtuda vaid avaldaja lepingulise esindaja suulisest kinnitusest, et mootorpaati avaldaja valduses ei ole.
  2. Kohtutäitur ei ole millegagi põhjendanud ka maksimummääras sunniraha nõudmist esmakordsel sunniraha määramisel. Kohtutäitur on küll pädev iseseisvalt otsustama sunniraha kohase suuruse üle, kuid seda otsustust tuleb põhjendada. Täitur oleks pidanud hindama, milline sunniraha suurus, arvestades konkreetse täitemenetluse ja kohustatud isiku eripära, oleks kohaseim. Eriti olukorras, kus sunniraha määratakse koheselt maksimumsummas.
  3. Kohus leiab, et võlgnikule peab olema selge, millised on need põhjendused, miks kohtutäitur on otsustanud sunniraha määrata. Samuti peab sunniraha otsusest nähtuma kohtutäituri poolse diskretsiooni teostamine. Üksnes põhjenduste olemasolul on võlgnikul võimalik esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta vastuargumente või esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sisuliste vastuväidetega. Käesoleval juhul sellised põhjendusi kohtutäituri sunniraha määramise hoiatusest/otsusest ei nähtu, mistõttu kohtutäituri otsus tuleb selles osas tühistada ja kohustada teda tegema uus motiveeritud otsus.
  4. Kohus leiab, et kohtutäituri 17.05.2017 otsus on käesolevas määruses tuvastamist leidnud asjaoludel osaliselt õigusvastane ja tuleb osaliselt tühistada. Sellele vaatamata juhib kohus menetlusosaliste tähelepanu sellele, et vaidlustatud otsus kohustuse täitmiseks ja sunniraha rakendamise hoiatus, mille tühistamist võlgnik enda algses kaebuses nõudnud on, on jätkuvalt käsitletav vabatahtliku täitmise tähtaja määramise ja sunniraha määramise hoiatusena. Seega tuleb kohtutäituril kaaluda kõiki asjaolusid ning langetada uus motiveeritud otsustus sunniraha määramise või mittemääramise osas. Seega ei ole välistatud 03.05.2017 hoiatusele tuginedes siiski sunniraha määramine, kui täitur seda õigeks peab ja enda otsust kohaselt motiveerib.
  5. Avaldaja taotleb lisaks kohtutäituri 17.05.2017 otsuse (võlgniku kaebust lahendav otsus) tühistamisele ka enda 03.05.2017 otsuse tühistamist (sunniraha määramise otsus). Kohtu diskretsioon piirdub vastavalt TMS § 218 lg-tele 1 ja 2 kohtutäituri otsuse läbivaatamise ja tühistamisega. Kohus ei saa asuda kohtutäituri asemel konkreetseid täitetoiminguid tühistama. Kohtutäitur saab seda teha ise.
  6. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid eraldi ei käsitle. II Tsiviilasja hinna määramine
  7. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, lg 3 kohaselt on hagita asja hind hagita asjas avaldusega taotletud või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus.

§ 125

sätestab, et tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks.

§ 132lg 1 sätestab, et mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3 500 eurot. Tulenevalt eeltoodust on tsiviilasja hinnaks 3 500 eurot. 5

(6)III Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 26. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. 27.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg-s 2 on sätestatud, et kui menetluses osaleb üksnes avaldaja või kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise menetlusosalise kanda, kannab avaldaja ise menetluskulud, muu hulgas oma kulud esindajale, ka juhul, kui tema avaldus rahuldatakse. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud (v.a. kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu) avaldaja kanda. 28.

§ 172

lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Toimikust nähtuvalt on avaldaja lisaks õigusabikuludele kandnud asjas riigilõivu 15 eurot kaebuse esitamisel (tlk 21). Kohus jätab avaldaja poolt tasutud riigilõivu summas 15 eurot

§ 172lg 10 alusel puudutatud isiku kohtutäituri kanda.

29.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. Toimikust nähtuvalt on avaldaja kandnud asjas riigilõivu 15 eurot kaebuse esitamisel. Eeltoodust tulenevalt tuleb 15 eurot riigilõivude katteks välja mõista kohtutäiturilt. 30.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 31.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.