RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2159288 Otsuse kuupäev Tartu, 27. september 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Kohtu

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata poolte nõuded EM-i osa jagamiseks, sest ühingu

1. septembril 2016 registrist kustutamise tõttu (ühingu pankrotimenetlus rauges pankrotti välja kuulutamata) ei ole võimalik selles osas hagi ja vastuhagiga taotletavat eesmärki enam saavutada. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ega määranud neid seetõttu ka kindlaks. Maakohtu otsuse järgi lõppes poolte abielu
2. mail
3. Ühisvara koosseisu kuuluvate esemetena tuvastas maakohus selle seisuga korteri, laenu tagastamise kohustuse vastavalt laenulepingule ja selle lisale
4. aprilli 2016 seisuga 8887 eurot, osaühingute osad ja 10 798 eurot ühist raha, mida hageja ei kasutanud perekonna huvides. Korter on põhjendatud müüa avalikul enampakkumisel ja sellest saadud tulemi arvel tasuda laenukohustus. Samuti on põhjendatud sarnaselt müüa V osa. Mõlema müügi tulemist järgi jääva raha otsustas maakohus jagada poolte vahel võrdselt. EM-i osakapitali suurendamisel kandis hageja oma arvelduskontolt EM-i arvelduskontole üle 10 798 eurot rohkem kui summa, mis oli vajalik tema nimel märgitud osa suurendamiseks. Kuna hageja ei ole seda raha kasutanud perekonna või abikaasade ühistes huvides, tuleb 10 798 eurot arvata ühisvara hulka ja välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 5399 eurot.
5. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis temalt kostja kasuks välja 5399 eurot, ja jätta vastuhagi selles osas rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista talt enda kasuks välja 782 eurot 50 senti, sh riigilõivu 300 eurot ja esindajakulud 482 eurot 50 senti. Hageja kordas ka maakohtule esitatud taotlust tagastada maakohtus enamtasutud riigilõiv 50 eurot. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. märtsi
8. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis samuti rahuldamata hageja taotluse võtta vastu täiendavad tõendid ning otsustas tagastada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõivust enamtasutud 50 eurot. Menetluskulud maakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda, kuid määras, et hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad. 3

§ 373tunnustele.

Ringkonnakohus väljus kostja vastuhagi piiridest. Kostja ei palunud jagada tagasinõudeõigus osaühingu osanike vastu, kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsuse printsiibist PKS1995 § 19 lg 2 p 4 järgi. Kostja palus lugeda 10 798 eurot poolte ühisvaraks ja mõista hagejalt hüvitis välja PKS § 34 lg 3 alusel. Kostja esitatud hüvitise nõue tulnuks jätta rahuldamata, sest PKS § 34 ei tule kohaldada. PKS1995 järgi eeldatakse abikaasa nõusolekut abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks. Seega tuleb ka praegusel juhul eeldada, et kostja andis nõusoleku raha ülekandmiseks. Vastupidist ei ole tuvastatud. 9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu lahendid muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

§ 692

lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks 5399 euro väljamõistmise osas. Tühistatud osas tuleb asi saata

§ 691p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Seejärel analüüsib kolleegium kostja rahalise hüvitise nõude võimalikke õiguslikke aluseid (II) ja edasi selle nõude lahendamist menetluses (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
2. Nii hagis kui ka vastuhagis on pooled taotlenud nende ühisvara jagamist, osaliselt aga erinevalt (vt otsuse pd 1 ja 2).
3. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitis 5399 eurot (II kd, tl 162 pöördel). Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja enda apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

§ 688

lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Seega on kohtuotsused

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles otsustati: • müüa korter avalikul enampakkumisel; • korteri müügist saadud rahast täita laenulepingust ja selle lisast tulenev poolte solidaarkohustus Swedbank ASi vastu; • jagada korteri müügist ja laenukohustuse täitmisest üle jääv raha poolte vahel võrdsetes osades; • müüa V osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. II

1. Kolleegium märgib, et mõlemad pooled on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt muutnud, mistõttu on muutunud lõpuks raskesti hoomatavaks, mida kumbki nõuab ja millele seejuures tugineb. Maakohus ei ole suutnud pooli piisavalt ohjata.
2. Kostja on menetluse käigus nõudnud vastuhagis hagejalt lisaks olemasoleva vara jagamisele raha erinevas ulatuses ja erinevatel põhjendustel. Poolte ühisvara kasutamisele EM-i osakapitali suurendamiseks, mis ei toimunud perekonna huvides, tugines kostja esimest korda
3. aprillil 2016 vastuhagi täiendades (II kd, tl 47, 48) ja täpsustas seda omakorda
4. mail 2016 (II kd, tl 69). Nõutava hüvitisena nimetas kostja esimest korda 5399 eurot
5. juuli 2016 menetlusdokumendis (II kd, tl 88, 89) ja jäi selle juurde ka oma
6. septembri 2016 menetlusdokumendis (II kd, tl 137).
7. Oma hüvitisnõude alusena on kostja tuginenud sellele, et hageja ei kasutanud 10 798 eurot abikaasade ühist raha perekonna huvides ja seetõttu peab poole sellest (5399 eurot) kostjale hüvitama. 5

§ 438

lg 1 esimese lause ja § 442 lg 8 esimese lause nõudeid eirates viidanud, mis normi alusel ta hagejalt kostja kasuks 5399 eurot välja mõistis. Oma otsuse ps 23 on maakohus põhjendanud raha väljamõistmist hagejalt sellega, et hageja on 10 798 euro ulatuses kasutanud ühisvarasse kuuluvaid vahendeid perekonnaga mitteseotud osanike osade suurendamiseks, mitte aga perekonna või abikaasade ühistes huvides, mistõttu tuleb see raha arvata ühisvara hulka ja pooles ulatuses hagejalt hüvitis selle eest välja mõista. Kolleegiumi arvates võib sellest järeldada, et maakohus on rahuldanud nõude PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara vähenemise hüvitamise kohta abikaasa süülise käitumise või teise abikaasa tahteavalduseta tehtud tehingu tõttu.

1. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus õigesti leidnud, et PKS § 34 ei saa vaidlusalusele hüvitisnõudele kohaldada ja nõude lahendamisel tuleb lähtuda varem kehtinud seadusest. Perekonnaseadus jõustus PKS § 231 järgi
2. juulil
3. Raha kanti EM-ile üle ja osalus suurenes enne seda. PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse enne PKS-i jõustumist tekkinud asjaoludele või tehtud toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-ist ei tulene teisiti (vt ka nt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 9).
6. Ringkonnakohus on leidnud, et hüvitise hagejalt väljamõistmise aluseks on PKS 1995 § 19 lg 2 p 4, mis võimaldab kohtul ühisvara jagamisel kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolleegiumi arvates ei ole ka selle normi kohaldamise eeldused täidetud ja ringkonnakohtu seisukoht on tuvastatud asjaoludel seega põhjendamatu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. 6

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka nt Riigikohtu 5.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 32111610, p 39;
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3215111, p 27). Poolte õigusliku hinnanguga ei ole seotud ka ringkonnakohus 7

§ 688lg 2).

(

§ 652

lg 8) ega Riigikohus kassatsioonkaebuse Seda arvestades võis ringkonnakohus PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kolleegiumi arvates kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei olnud abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. 24. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi siiski tulla pooltele üllatusena. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (

§ 348

lgd 1–3, § 351, § 392 lg 1 pd 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 32117514, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Praegusel juhul on ringkonnakohus õigussuhte võimalikule kvalifitseerimisele PKS § 210 lg 2 ja PKS1995 § 19 lg 2 järgi
3. veebruari 2017 määruses (II kd, tl 185, 186) iseenesest tähelepanu juhtinud ja võimaldanud pooltel esitada selle kohta seisukohti.
4. Küll on ringkonnakohus jätnud vastuolus

§ 654

lg 5 esimese lausega sisuliselt hindamata kostja apellatsioonkaebuses esitatud väite, et EM-ile üle kantud raha ei kuulunud poolte ühisvarasse, kuna raha kandis hageja kontole EM-i osakapitali suurendamiseks Tavid AS (II kd, tl 162, 162 pöördel). 25.

1. Tegemist on olulise väitega, mis tõesuse korral võib oluliselt mõjutada hüvitisnõude lahendamist. EM-i arvelduskontole osakapitali suurendamiseks kantud raha võis mõjutada abikaasadele määratud osade suurust üksnes juhul, kui hageja pangakontol olnud raha, mille arvel ülekanne tehti, kuulus poolte ühisvara hulka. Nimelt ei pruugi kokkuleppe alusel hagejale ülekantud raha olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks. Seda kinnitab mh VÕS § 626 lg 3, mille järgi käsundiandja poolt käsundisaajale käsundi täitmiseks üle antud nõuded ja vallasasjad ei kuulu käsundisaaja pankrotivara hulka ja neile ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses käsundisaaja vastu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda väidet uuesti hinnata ja uuesti kaaluda ka koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendite (
2. mai
3. a maksekorraldus,
4. mai
5. a EM-i osa müügileping ja
6. mai
7. a tõend registridokumentide esitamise kohta) vastuvõtmist. 25.
8. Ringkonnakohus on jätnud sellele kaebuse väitele vastamata ilmselt põhjendusega, et ta ei võtnud vastu hageja esitatud uusi tõendeid, kuna need olid esitatud hilinenult (vt ringkonnakohtu otsuse p 15). Asjaolu kohta ei ole ringkonnakohus otsuses aga seisukohta võtnud. 25.
9. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et hageja ei pruukinud maakohtu menetluses aru saada vajadusest tugineda ülekantud raha ühisvarasse mittekuulumisele, kuna poolte ja maakohtu tegevuse tulemusena oli vastuhagi ja kogu eelmenetlus maakohtus ebaülevaatlik ja pealegi lahendas maakohus asja lõppkokkuvõttes väära materiaalõiguse normi alusel. Kostja nõutava hüvitisega seotud asjaolusid ei ole maakohus menetlusosalistega arutanud. Ainuüksi väär selgitamiskohustuse täitmine võinuks õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamist ringkonnakohtus

§ 652lg 3 p 2 alusel.

25.4. Samuti on ringkonnakohus tõendeid vastu võtmata jättes tähelepanuta jätnud

§ 230lg 3, mille järgi võib kohus abieluasjas koguda tõendeid omal algatusel.

Ühisvara jagamisest tulenev asi on abieluasi (

§ 102lg 1 p 4). Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis 8

§ 373

lg 1 ple 3, sest hagi ja vastuhagi on omavahel seotud ja nende ühine läbivaatamine võimaldas asja õiget ja kiiremat lahendamist. Isegi kui maakohus oleks kostja hüvitisnõuet praeguse asja raames alusetult menetlenud, ei saaks seda juba ainuüksi menetlusökonoomilisel kaalutlusel lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mis annaks aluse kohtuotsuste tühistamiseks. 26.

1. Hageja on leidnud, et kuivõrd PKS1995 järgi eeldati abikaasa nõusolekut abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, tuleb ka praegusel juhul eeldada, et kostja andis nõusoleku raha ülekandmiseks. PKS1995 § 17 lg 3 nägi ette, et vallasasjaga tehingu tegemisel eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Ka kehtiva PKS § 29 lg 1 teises lauses on sätestatud sarnane eeldus. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Riigikohus on PKS1995 § 17 lg 3 kohta leidnud, et see säte kohaldub üksnes vallasasja (mitte nt õiguse jms) võõrandamise korral (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3213714, p 12). Riigikohus jääb nimetatud seisukoha juurde. Seega ei saa normi kohaldada ka pangakontol oleva raha suhtes.
4. Maakohtu tuvastatud asjaolu kohta, et EM-i osa oli poolte ühisvaras ja EM on
5. septembril 2016 (st pärast abielu lahutamist) äriregistrist kustutatud, lisab kolleegium kehtiva õiguse selgitamiseks, et kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt ka nt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3211207, p 10;
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 32111909, p 15). Kuni ühisvara jagamiseni kuulub ka lahutatud abikaasade ühisvara PKS § 37 lg 2 järgi edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid (vt ka Riigikohtu
10. veebruari
11. a otsus tsiviilasjas nr 32116414, p 13). Juhul kui ühisvara on enne selle jagamist vähenenud abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, on teisel abikaasal õigus nõuda vara vähenemise eest hüvitist, mis arvatakse ühisvara hulka (PKS § 34 lg 3). Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva äriühingu osaluse jagamisel teha kindlaks osaluse kohalik keskmine müügihind (vt ka Riigikohtu
12. novembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 32110108, pd 11 ja 12). Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal kolleegiumi arvates majanduslikku väärtust eelduslikult ei ole. IV
14. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. 9

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Hageja peab kooskõlas

§ 149lg 8 kolmanda lausega teatama, millisele kontole kautsjon tagastada. Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve 10