§-st 64 tulenevat kaebaja ja tema juhatuse liikme õigust keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest. Vastavalt
lg 1 p-dele 5-6 on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest. Nimetatud õiguse kasutamist võib avaldada ka teoga – nt isik ei vasta maksuhaldurile ja vastavad dokumendid ei esita või näiteks seletuse andmisel lihtsalt „vaikib“. Keeldumise põhjust ja alust ei pea isik väljendama, nii et kontrolli teostav organ saab koheselt aru õigusrikkumise olemasolust. Kui isik tegelikult otsustas
lg 1 p-des 5-6 ettenähtud õigust kasutada, siis ei saa isiku suhtes kohaldada sunnivahendeid (sh sunniraha) eesmärgiga mõjutada tema otsust kasutada õigust keelduda teabe andmisest.
PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Sunnivahend PS § 22 lg 3 mõistes on muuhulgas ka sunniraha otsus, mis sunnib isikut loobuma
§-s 64 lg 1 p 5-6 sätestatud õiguse kasutamisest. Vaatama sellele, et korraldus on väljastatud kaebajale kui kolmandale isikule, tuleb silmas pidada, et maksuhaldur viib ulatuslikku menetlust läbi ka kaebaja suhtes. Näiteks vastuses kaebaja taotlusele teises maksumenetluses selgitas maksuhaldur järgmist: „Selgitame, et Techno City Eesti OÜ kontrollimenetlus ei ole käesoleva ajani lõpetatud põhjusel, et oleme kontrollimenetluse läbiviimisel osaliselt tuginenud mitmete teiste äriühingute kontrollimenetluste raames kogutud tõenditele. Kuna kontrolliperioodil on tehingute osapooli olnud mitmeid, siis sellest tulenevalt on Techno City Eesti OÜ poolt esitatud ja teiste kontrollimenetluste käigus kogutud andmete ja dokumentide analüüs olnud aeganõudev ja mahukas“. Teistes maksumenetlustes kontrollitakse, kas kaebaja maksudeklaratsioonis kajastatud andmed on õiged või mitte. Valeandmete esitamise korral võib tõusetuda ka isiku vastutus süüteo toimepanemise eest. Järelikult esines kaebajal õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vastavalt
§-le 64. Seega on sunniraha kohaldamine vastuolus
Vastustaja: Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebuses esitatud väited on paljasõnalised ning korraldus on õiguspärane ja sunniraha rakendamine põhjendatud. MTA hinnangul on kaebajale sunniraha määramise eeldused täidetud. Sunniraha korralduses on viidatud korrektsele õiguslikule alusele (
) ja esitatud asjaolude kirjeldus,
on eeldused sunniraha määramiseks täidetud. Vaidlus puudub, et MTA on eelnevalt hoiatanud korralduses nr 12.2-3/034351-14 sunniraha kohaldamisest (
Samuti puudub vaidlus selles, et MTA määras sunniraha seaduses sätestatud ulatuse piirides, st määratav summa ei ületa 640 eurot (
Korralduse täitmata jätmise põhjused on otsitud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhjendused juhatuse liikme haiguslehel ja puhkusel viibimisest on põhjendamatud ning ei õigusta korralduse täitmata jätmist. Seejuures on märkimisväärne, et MTA on korralduse täitmise tähtaega kaebaja taotlusel korduvalt pikendanud. Juriidilise isiku ülesannete täitmine ei lakka, kui keegi tema nimel tegutsevatest füüsilistest isikutest ei saa mingil põhjusel tegutseda, näiteks viibib töövõimetuslehel või puhkusel (
Sunniraha on määratud proportsionaalses ja seaduses ette nähtud ulatuses. Vastustaja on seisukohal, et määratud sunniraha ei ole põhjust pidada ebamõistlikult suureks. Puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebajat oleks enam motiveerinud esimesel korral väiksema sunniraha määramine ning sellist väidet pole kaebaja ka esitanud. Sunniraha ulatuse määramine on MTA kaalutlusotsus, mida praegusel juhul on täidetud kaalutlusreegleid järgides. Asjaolu, et alates 15.12.2015 asus kaebaja dokumente esitama, 3 näitab selgelt, et korraldusega määratud sunniraha ning selle suurus täitis oma eesmärki. See aga ei vabasta kaebajat sunniraha tasumisest. Kaebaja väited sunniraha kohaldamise vastuolust
Kaebaja ei ole maksuhaldurile kordagi põhjendanud korralduse sel alusel täitmata jätmist. Samuti ei ole kaebaja seesugust põhjendust esitanud kaebuses. Seejuures jääb ebaselgeks, millisele
lg 1 punktile kaebaja dokumentide ja teabe esitamata jätmisega konkreetselt enda hinnangul toetub. Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige reguleerida tõendamiskoormist kriminaal- või väärteomenetluses ja panna riigile kohustus tõendada isiku süüd nende menetluste raames ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust süüteomenetluses. Maksu määramise ja maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole Põhiseaduse § 22 lg 3 kaitsealas. Eestis on väärteomenetlus ning maksumenetlus lahutatud ning maksumenetluses kogutud teabe kasutamine süüteomenetluses piiratud. Kohtud on korduvalt rõhutanud, et selle privileegi kasutamine maksumenetluses ei tohi olla maksukohustuslase suvaotsus ning et see ei anna isikule immuunsust maksuametniku toimingute ja nõuete ees (RKKKo 20.03.2002, nr 3-1-1-25-02, p 13; EIK 10.09.2002 otsus asjas nr 76574/01 Allen vs Ühendkuningriik). Maksukohustuslasel tuleb põhjendada oma soovi kasutada enese mittesüüstamise privileegi ning see põhistus peab olema põhimõtteliselt kontrollitav (RKKKo 20.03.2002, nr 3-1-1-25-02, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on öelnud, et põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest
lg 1 p 6 järgi on igaühel, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda teavet kasutatakse tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames (Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-103321; Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1090; Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 kohtumäärus asjas nr 3-06-2016; Riigikohtu 20.03.2002 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2502). Käesoleval juhul pole kaebaja maksuhaldurile sellist põhjendust (ega isegi väidet) varasemalt esitanud.
lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada. Ehkki Riigikohus on 01.06.2005 otsuses nr 3-1-139-05 asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, tuleb silmas pidada ka EIK 08.04.2004 otsuses Weh vs Austria võetud seisukohta, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (p 17). Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebajalt nõuti teavet ja dokumente kui kolmandalt isikult ning käesoleval juhul ei ole kaebaja mitte kuidagi põhjendanud ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema või tema lähedase süüdistamiseks kasutada. Õiguskantsler on 18.11.2013 seisukohas muuhulgas märkinud, et kuigi nii Eesti riigisiseste kohtute kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegi rakendamisel on olnud küllaltki ebaühtlane, võib sellest siiski järeldada, et kohtute hinnangul ei tohi selle privileegi kasutamine maksumenetluses olla maksukohustuslase suvaotsus ning see ei anna isikule immuniteeti maksuametniku toimingute ja nõuete eest. Õiguskantsleri arusaamisel tähendab see seda, et isikul on õigus tugineda
lg 1 punktile 6 maksumenetluses siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline reaalne oht on olemas siis, kui samade asjaolude osas on üheaegselt käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus (nn paralleelsed menetlused). Käesoleval juhul nähtub, et maksukohustuslane on selgelt toonud vastava argumendi välja alles kohtumenetluses saavutamaks immuniteeti maksuhalduri sunniraha nõude ees. 4 Eeltoodud seisukohta kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus ülalviidatud otsuses. Kohus leidis, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele, mitte maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, mida kinnitab ka EIK praktika. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väidetav teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigus on põhjendamatu, eesmärgiga takistada maksumenetlust. Toetudes eeltoodud kohtupraktikale ning õiguskantsleri seisukohale nähtub, et maksumenetluse ja süüteomenetluse eesmärgid on erinevad. Kaebaja juhatuse liige ei ole selgitanud, milline on seos teabe ja dokumentide nõudmise ja võimaliku süüteo vahel. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui kaebaja esindaja suhtes oleks korralduse tegemise ajaks alustatud süüteomenetlus, ei kannaks see sama eesmärki maksumenetlusega, mille raames kaebajalt teavet nõutakse. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebajal oleks käesoleval juhul olnud õigus enese mittesüüstamise privileegi kasutada (millega vastustaja ei nõustu), siis on sellekohane info maksuhaldurile edastatud alles käesolevas menetlusstaadiumis. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Praegusel juhul puudus maksuhalduril sunniraha määramise hetkel igasugune teave kaebaja väidetavast enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest, mistõttu on sunniraha rakendamine vaidlusaluse korralduse alusel igal juhul õiguspärane. Kokkuvõtvalt on vastustaja on seisukohal, et sunniraha määramise eeldused on täidetud ning ei ole põhjendatud MTA-l keelata korralduse nr 12.23/034351-18 alusel sunniraha rakendamist. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Maksu-ja Tolliameti (MTA) 09.11.2015 korraldusega nr 12.2-3/034351-14 kohustati Techno City Eesti OÜ-d (endine KEY 4U OÜ) esindusõiguslikku isikut andma kirjalikku teavet ja esitama dokumente. MTA pikendas korralduse täitmise tähtaega mitmel korral. Vaidlustatava Maksu-ja Tolliameti (MTA) 08.12.2016 korraldusega nr 12.2-3/034351-18 kohustati Techno City Eesti (end. KEY 4U OÜ) tasuma sunniraha 320 eurot, kuna MTA 25.11.2015 korraldus nr 12.2-3/034351-14-3 on jäetud täielikult täitmata selles märgitud tähtajaks (04.12.2015). Kohus leiab, et käesoleval juhul olid täidetud sunniraha määramise eeldused. Maksukorralduse seaduse (
) § 67 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur käesoleva seaduse §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Maksuhaldur võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot, teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 2640 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud kohustust maksuhalduri määratud tähtajaks 04.12.2015. Vaidlustatud korralduses on viidatud korrektsele õiguslikule alusele (
). Samuti on MTA kaebajat eelnevalt hoiatanud sunniraha määramisest (
). MTA 09.11.2015 dokumentide 5 esitamise ja teabe andmise korralduses nr 12.2-3/034351-14 oli märgitud korralduse täitmata jätmise tagajärjed, mille kohaselt korraldusega pandud kohustuste tähtajaks täitmata jätmisel on MTA-l õigus rakendada sunniraha, mille suurus on kirjaliku teabe andmata jätmise esimesel korral 160 eurot ning dokumentide esitamata jätmise esimesel korral 160 eurot. Vaidlustatud korraldusega määrati kaebajale sunniraha summas 320 eurot, mis vastab hoiatuses märgitud suurusele ega ületa
Kaebaja pool on asunud seisukohale, et kaebajal ja tema juhatuse liikmel on õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vastavalt
Kaebaja leiab, et viidatud säte tugineb Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 22 lg-le 3 ning seega on sunniraha määramise korraldus vastuolus nimetatud sätetega.
lg 1 p-de 5-6 kohaselt on käesoleva seaduse §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega; isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüdi tunnistamist. PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Kohus märgib, et kaebaja ei ole pärast 09.11.2015 koostatud teabe andmise korraldust nr 12.23/034351-14 teavitanud maksuhaldurit teabe andmise keeldumisest. Kaebaja on vastupidiselt esitanud MTA-le mitmel korral taotlusi korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks, millest on võimalik järeldada, et kaebaja soovis teha makshalduriga koostööd ning täita 09.11.2015 korraldusega nr 12.23/034351-14 määratud kohustused. Kaebajalt kui kolmandalt isikult nõuti 09.11.2015 koostatud teabe andmise korraldusega nr 12.23/034351-14 dokumentide esitamist ja teabe andmist Maer Meedia OÜ ja KEY 4U OÜ vahel perioodil 2015 mai ja juuni ning Mediazoom OÜ ja KEY 4U OÜ vahel perioodil 2015 juuli toimunud majandustehingute kohta. Kohus leiab, et kaebajal ei ole
lg 1 p 5 alusel õigust korralduse täitmisest keelduda, sest kaebuse esitaja ja äriühing, kelle suhtes käimasoleva maksumenetluse raames teavet nõutakse, ei ole viidatud sätte mõttes omavahel seotud isikud.
lg 1 p 6 kohaldamisel ei ole kaebaja põhjendanud, keda nõutud teave inkrimineerib. Kaebaja märgib, et teises maksumenetluses kontrollitakse kaebaja esitatud maksudeklaratsioonis kajastatud andmete õigsust. Käesolevas maksuvaidluses ei ole tuvastatud, et kaebaja suhtes oleks algatatud ja käimas väärteo- või kriminaalmenetlus. Tallinna Ringkonnakohus on 23.11.2011 kohtuotsuse nr 3-103321 punktis 19 märkinud, et „/…/
lg 1 p-le 6 saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud, s.t tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada/…/“. Kohus on seisukohal, et isikul ei ole õigust keelduda dokumentide esitamisest ja teabe andmisest üksnes üldistele põhjendustele tuginedes. Nii näiteks asjaolu, et tulevikus võib esitatud andmeid kasutada isiku suhtes algatatavates süüteomenetlustes, ei ole põhjuseks maksuhalduri kõnealuse korralduse täitmata jätmiseks. Kohus leiab, et antud juhul olid täidetud kõik vajalikud eeldused kaevatava korralduse andmiseks ning tegemist on õiguspärase korraldusega. Kaebuse põhjendused ei anna alust sunniraha rakendamise keelamiseks. 6 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.