← Eesti

3-15-1961/29

Obsah (5)§ 8§ 40§ 96§ 98§ 130

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1961 Haldusasi T.O. kaebus Maksu- ja

) ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi. 3.

  1. Kaebaja rikkus tasumiskohustust, jättes tähtaegselt ja täielikult tasumata maksusumma ja intressid. Toitlusteenused OÜ täitis küll deklareerimiskohustuse, ent pole tähtaegselt tasunud käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning kogumispensioni- ja töötuskindlustusmakseid. Tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt tuleb arvestada ja maksta intressi. 3.
  2. Kaebaja rikkus tagamiskohustust, jätkates majandustegevust olukorras, kus äriühingu vara ei jätkunud kõigi kohustuste täitmiseks. Toitlustusteenused OÜ muutus nii pankrotihalduri kui maksuhalduri hinnangul maksejõuetuks hiljemalt
  3. aasta lõpus. Kaebaja jätkas sellele vaatamata äriühingu majandustegevust kuni pankroti väljakuulutamiseni 06.05.
  4. Pankrotiavalduse esitas MTA, mitte kaebaja. Äriühingu tegevus on alates selle asutamisest
  5. a olnud kahjumlik. Ka omakapital on alates
  6. aastast olnud negatiivne ning vähenenud järjepidevalt. Kaebajale pidi hiljemalt ajatamistaotlust esitades 21.12.2009 olema selge, et Toitlustusteenused OÜ on maksejõuetu. Ajatamistaotluse rahuldamata jätmise järel 11.01.2010 oleks kaebaja pidanud äriühingu majandustegevuse lõpetama. Kaebaja sõlmis aga maksejõuetus olukorras Frens OÜ-ga majanduslikult põhjendamata kokkuleppe, mille tagajärjel kasvas äriühingu maksuvõlg kümnekordseks. Frens OÜ juhatuse liige Urmas Kokk ja kaebaja sõlmisid 12.03.2011 ja 01.07.2011 lepingud, mille kohaselt tasus Frens OÜ igakuiselt Toitlustusteenused OÜ arveid ja kulusid tasaarvestuse korras, kusjuures maksude arvestus ja deklareerimine olid Toitlustusteenused OÜ ülesandeks, ning Toitlustusteenused OÜ müüs Frens OÜ-le köögiinventari. Arvestades, et põhivarade müügist rahalisi vahendeid Toitlustusteenused OÜ pangaarvele ei laekunud, st rahavooge ei tulnud, pidi olema selge, et Toitlustusteenused OÜ kasumit teenida ei saa, seda enam, et nende ainus klient oli Frens OÜ. Kokkulepped sõlmiti maksude tasumisest kõrvalehoidmiseks.
  7. Deklareerides, kuid jättes tasumata Toitlustusteenused OÜ maksukohustuse, on kohustuse rikkumise ja maksukohustuse vahel otsene põhjuslik seos. Kaebaja jätkas äriühingu majandustegevust olukorras, kus Toitlustusteenused OÜ oli püsivalt maksejõuetu. Tegevuse tulemusena kasvas äriühingu maksuvõlg kümnekordseks. Kui kaebaja oleks maksusumma tasunud, ei oleks äriühingul maksuvõlga, sh intressivõlga, tekkinud.
  8. Kaebaja rikkus maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi tahtlikult. Olukorras, kus Toitlustusteenused OÜ oli maksejõuetu juba esimesel tegevusaastal, sõlmis kaebaja äriühingu seadusliku esindajana Frens OÜ-ga köögiinventari müügi ja teenuse osutamise lepingud tasaarvestuse korras. Toitlustusteenused OÜ-l oli riiklike maksude tasumise kohustus. Tehingud olid majanduslikult põhjendamata, kuna peagi ületas teenuse osutamise lepingust tulenev Frens OÜ nõue Toitlustusteenused OÜ müügilepingust tulenevat nõuet – Frens OÜ esitas pankrotimenetluses Toitlustusteenused OÜ vastu nõude summas 1 018 309,64 eurot. Arvestades, et puudusid rahavood äriühingu pangaarvele, on mõistetamatu, kuidas oleks Toitlustusteenused OÜ saanud tasuda riiklikud maksud. Kuna võlgnevus süvenes, ei saanud kaebaja loota, et maksuhaldur äriühingu pangakontod aresti alt vabastab. Kindel plaan maksuvõlg tasuda juhul, kui majandustegevus toimuks eelnevate aastate tasemel, ei ole usutav, kuivõrd Toitlustusteenused OÜ asutati
  9. a ning on alates asutamisest tegutsenud kahjumlikult. Lisaks ei olnud äriühingul teisi kliente peale Frens OÜ – seda on maksuvõla peamise põhjusena kinnitanud ka kaebaja 15.01.2015 seletustes. Seega oli kaebaja teadlik tehingute kahjulikust mõjust Toitlustusteenused OÜ-le. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kohustused aina suurenevad, võiks uskuda, et maksejõuetusest on võimalik väljuda. Kaebaja jätkas kahjumlikku tegevust kolm aastat. Kaebaja kinnitas 20.02.2013, et Toitlustusteenused OÜ on püsivalt maksejõuetu ning juhatuse liikmena on ta teadlik kohustusest esitada pankrotiavaldus 20 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse ilmnemisest. Kõigele vaatamata jätkas kaebaja majandustegevust kuni pankroti väljakuulutamise päevani 06.05.
  10. Sellisena tegutses kaebaja Frens OÜ huvides eesmärgiga hoida kõrvale maksude tasumisest, s.o kaebaja soovis õigusvastast tagajärge. Veelgi enam, kaebaja on Frens OÜ töötaja, kelle ülesandeks on Frens OÜ tütarettevõtete vahelise koostöö organiseerimi2

(9)ne. Arvestades, et kaebaja on tegutsenud
  1. aastast 13 erinevas äriühingus, millest kolmel on täna maksuvõlg, on kaebaja teadlik ettevõtluse riskidest ja tagajärgedest.
  2. Maksuvõla sissenõudmine ei ole aegunud, kuna maksusumma määramisele kohaldub viieaastane aegumistähtaeg. Võlgnevuse sissenõudmine hakkas aeguma 21.05.
  4. T.O. esitas 05.08.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 18.05.2015 vastutusotsuse nr 137/543-9 tühistamiseks. Vastutusotsus on õigusvastane. Maksuhalduril puudub alus nõuda kaebajalt Toitlustusteenused OÜ maksuvõla tasumist, kuna kaebaja pole maksuvõlga tekitanud tahtlikult. Maksuhaldur on vääralt seostanud kaebaja tegevuse maksukohustuslase juhatuse liikmena maksuvõla tekkimise ja selle tasumise võimatusega.
  5. Maksuhaldur ei ole analüüsinud, mis ulatuses oleks äriühing ise saanud maksukohustust täita. Sellega on maksuhaldur rikkunud uurimiskohustust.
  6. Kaebaja ei ole rikkunud

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustust.

Arvestades, et juhatuse liikmel on kohustus täita rahalised kohustused esindatava vara arvelt, ei saa rahaliste kohustuste täitmata jätmist põhjusel, et äriühingul puudub vara, käsitleda juhatuse liikme kohustuste tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumisena. 3. Maksuhaldur ei ole tõendanud tahtlust

§-is 8 sätestatud kohustuste rikkumisel, mistõttu ei vastuta kaebaja solidaarselt Toitlustusteenused OÜ-ga maksuvõla eest. Tahtluse ja raske hooletuse tuvastamise tõendamiskoormus on 100% ulatuses maksuhalduril. Maksuhalduri seisukoht põhineb arvamustel ja oletustel. Deklareeritud tehingutest tekkinud maksukohustuse täitmata jätmine ei tähenda, et juhatuse liikme tegevus oleks olnud tahtlik. Võlausaldajaid koheldi võrdselt. 3.

  1. Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta raske olukorra turul ning ebaausa konkurentsi (ümbrikupalgad toitlustussektoris), millele on oma seletustes viidanud nii kaebaja kui Frens OÜ juhatuse liige U. K.. Kaebaja Toitlustusteenused OÜ juhatuse liikmena otsis pidevalt võimalusi, kuidas ettevõtte olukorda parandada: vähendati töötasusid, koondati inimesi, asendati üksuse juhte. Tehingud tehti Frens OÜ-ga põhjusel, et Toitlustusteenused saaks oma tegevust jätkata. Olid ju Toitlustusteenused OÜ enda pangakontod arestitud ning arveldada ei saanud. Toitlustusteenused OÜ deklareeris nõuetekohaselt ja seadusekuulekalt kõik maksukohustused ega ole kunagi varjanud käivet vms, nagu tegid teised ettevõtjad samal tegevusalal. Võimetust kanda maksuhaldurile majanduslike raskuste tõttu üle nõuetekohaselt deklareeritud maksusummasid ei saa isikule ette heita. 3.
  2. Põhjendamatu on maksuhalduri väide, nagu oleks kaebaja pidanud Toitlustusteenused OÜ pankrotiavalduse esitama hiljemalt
  3. a lõpus. Toitlustusteenused OÜ oli selleks ajaks tegutsenud vähem kui aasta ning see aeg oli paljudele toitlustusteenuse osutajatele raske. Uute äriühingute puhul on tegevuse alguses kahjumlikult tegutsemine tavapärane. Kui aastatel 1991–2009 on sektoris läinud hästi, on 5 aastat pankrotiavalduse esitamiseks võrdlemisi lühike aeg. Riigiosalusega AS Estonian Air (EA) tegutses aastaid kahjumlikult ning maksuhalduri loogika järgi oleks EA juhatus pidanud pankrotiavalduse esitama aastaid tagasi. Maksuhaldur ei hinnanud
  4. a ajatamistaotlust menetledes ega järgnevatel aastatel äriühingu majanduslikku seisu selliseks, mis oleks nõudnud pankrotiavalduse esitamist. Samas oli see seis maksuhaldurile pidevalt teada. Maksuhaldur ei selgitanud, mis on tema järjepideva uurimise eesmärk või mis peaks olema äriühingu edasine saatus. Maksuhaldur ei teinud ühtegi otsust. Maksuhaldur esitas pankrotiavalduse alles 02.03.
  5. Maksuhaldur heitis kaebajale pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist või äriühingule kahjulike tehingute tegemist ette alles vastutusotsuses. Kaebajat ei ole süüdistatud pankrotimenetluses pankrotiavalduse esitamisega viivitamise eest ning kaebaja suhtes ei ole alustatud süüteomenetlust. Kaheldes tehingute õiguspärasuses, oleks maksuhaldur pidanud need pankrotimenetluses tagasi võitma, ent maksuhaldur nõustus pankrotimenetluse lõpetamisega raugemise teel. Mööndes, et ettevõte on püsivalt maksejõuetu 20.02.2013, jätkas kaebaja tegevust, kuna töötajate koondamine pidurdab pankrotiavalduse esitamist. 3

(9)
  1. Maksuhaldur jäi vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde. Vastutusotsus on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole põhjendanud äriühingule kahjulike tehingute tegemist ja kahjumliku tegevuse jätkamist pika perioodi vältel.
  2. Vastutusotsuses on tuvastatud kõik juhatuse liikme süü eeldused, sh süü vormina tahtlus. Kohustuste rikkumisel viitavad tahtlusele pikaajaline kahjumlik tegevus, pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine ning äriühingule kahjuliku tehingu sõlmimine, mis kasvatas maksuvõla kümnekordseks. Kaebaja eesmärgiks oli maksudest kõrvalehoidmine, mis saab olla üksnes tahtlik tegevus.

-is ja maksuseadustes sätestatud kohustuse rikkumise tulemusel tekkis Toitlustusteenused OÜ-l maksuvõlg.

  1. Maksuhaldur on uurimiskohustuse täitnud. Äriühingu maksuvõlg ei tekkinud raske olukorra tõttu turul, vaid kaebaja teadlikust tegevusest (maksejõuetus olukorras edasi tegutsemine, kahjuliku kokkuleppe sõlmimine) ja tegevusetusest (äriühingu tegevuse lõpetamata jätmine) äriühingu juhtimisel. Kaebajaga seotud teised äriühingud, millel on maksuvõlg, on samuti seotud Frens OÜ-ga. Tegevusmustri kohaselt lõpetab kaebaja maksuvõlaga äriühingutes tegevuse. Kaebaja tegutses Frens OÜ huvides ja maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil.
  2. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51 kohaselt peab osaühingu juhatuse liige esitama pankrotiavalduse püsiva maksejõuetuse ilmnemisel viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva maksejõuetuse ilmnemisest. Kaebaja oleks pidanud esitama pankrotiavalduse hiljemalt siis, kui maksuhaldur jättis rahuldamata Toitlustusteenused OÜ ajatamistaotluse 11.01.
  3. Kui kaebaja oleks õigeaegselt esitanud pankrotiavalduse, ei oleks äriühingu võlgnevus enam suurenenud ning äriühingul oleks olnud võimalus müüa oma vara, saades selle eest raha, mille arvelt võlgnevusi tasuda. Raske olukord turul ei õigusta maksuvõla tekkimist ning kaebaja pidi aru saama, et Toitlustusteenused OÜ majanduslik olukord ei parane. Maksuhaldur nõuab vastutusotsusega sisse äriühingu maksuvõlga, mis on tekkinud alates
  4. a aprillis deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustusest. Kaebajal oli korduvalt võimalus esitada pankrotiavaldus, kuid ta ei teinud seda, vaid jätkas kahjumlikku tegevust ning äriühingu varatuks muutmist. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 8

lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-ist ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, kusjuures rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Kui seaduslik esindaja rikub

§-is 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, vastutab ta rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega (

§ 40lg 1).

Maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest vastutavale kolmandale isikule (

§ 96lg 1), praegusel juhul juhatuse liikmele.

Selleks, et vastutusotsust teha, peavad olema täidetud vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused, mida Riigikohtu praktikas on piiritletud järgmiselt (Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-31-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“-„i“): 1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg ehk puuduvad

§ 96

lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, s.o maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud, maksuvõlg on kustutatud; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, kusjuures arvestada tuleb ka maksukohustuse tekkimise hetke, isiku funktsiooni ja pädevust äriühingus; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud (

§ 98

); 4)

§-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt; 4

(9)5) vastutusotsus

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28). Maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmelt, peavad olema täidetud vastutuse kohaldamise eeldused. Riigikohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutuse eeldusi põhjalikult mitmes lahendis: 19.11.2014 otsuses nr 3-3-1-43-14, p 10, 19.12.2013 otsuses nr 3-3-1-37-13 (p-d 12, 17), 12.06.2013 otsuses nr 3-3-1-17-13 (p-d 11–16), 12.12.2012 otsuses nr 3-3-1-23-12 (p-d 10–11, 14 ja 20), 31.10.2005 otsuses nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15). Riigikohtu praktika kohaselt peavad juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril seega tõendada, et juhatuse liige on oma

-is ja teistes maksuseadustes sätestatud kohustusi rikkunud süüliselt, tuvastades süü vormi. Kui maksuhaldur ei ole tõendanud kohustuse rikkumise süülisust, ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama süü puudumist.

§ 40

lg 1 kohaselt saab äriühingu seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Sellisena tuleb vastutusotsuses tuvastada põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tagajärje, s.o maksuvõla, vahel. Näiteks ei saa vastutusotsust teha sellise maksuvõla osas, kus maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel (vt lahendid nr 3-3-1-37-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide – tahtluse ja raske hooletus – sisustamisel on Riigikohtu hinnangul võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette

§ 40

lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega, nagu kohaste nõuete järgimata jätmine (vt lahendid nr 3-3-1-23-12, p 14; nr 3-3-1-43-14, p 15).

§ 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub

§-is 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel võib lähtuda tõendite, sh kaudsete tõendite, kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid 3-3-1-43-14, p 18; 3-3-1-37-13, p 24). Seejuures ei ole kohtu ülesanne tuvastada kohustuste rikkumisel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt (Riigikohtu 09.01.2013 otsus nr 3-3-1-38-12).

  1. Vastutusotsuse tegemiseks peavad samaaegselt olema täidetud kõik vastutusotsuse tegemise tingimused. Pooled ei vaidle selle üle, et Toitlustusteenused OÜ-l oli maksuvõlg, maksuvõlg tekkis ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli kaebaja ning vastutusotsus tehti ajal, mil äriühing oli õigusvõimeline. Maksukohustus on tekkinud deklareeritud, ent tasumata maksusummalt, sh intressidest, perioodil aprill 2010 kuni mai
  2. Kaebaja oli Toitlustusteenused OÜ juhatuse liige selle asutamisest 10.03.2009 kuni äriregistrist kustutamiseni 09.06.2015 ning vastutusotsus tehti 18.05.
  3. Poolte vahel on vaidlus kolme asjaolu üle: - kas maksusumma sissenõudmine Toitlustusteenused OÜ-lt on nurjunud; - kas kaebaja Toitlustusteenused OÜ juhatuse liikmena on

-ist ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi rikkunud, mistõttu on äriühingul tekkinud maksuvõlg; õiguspärasuse kontrollimisel tuleb hinnata, millist maksuseadusest tulenevat kohustust on kaebaja rikkunud ning kas kohustuse rikkumise ja maksuvõla vahel on põhjuslik seos. - kas kaebaja tegevus kohustuse rikkumisel oli tahtlik; süü vormist – tahtlus või raske hooletus – sõltub muu hulgas, kas vastutusotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul. 5

(9)
  1. Väites, et maksuhaldur ei ole analüüsinud, kas ja mis ulatuses oleks kaebaja saanud Toitlustusteenused OÜ maksuvõla tasuda esindatava vara arvel, kahtleb kaebaja sisuliselt, kas maksuvõla sissenõudmine äriühingult on nurjunud. Kohus nõustub, et esmajoones peab äriühingu maksukohustuse täitma äriühingu vara arvelt. Äriühingu seadusliku esindaja vastutus maksuvõla eest on sekundaarne, st juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Maksuhaldur on vastutusotsuse p-is 3 kirjeldanud Toitlustusteenused OÜ-lt maksuvõla sissenõudmiseks tehtud toiminguid: äriühingu pangakontod arestiti 17.02.2010 ja 14.07.2011, arestimise tulemusena on maksuhaldurile laekunud tühine summa, võrreldes maksuvõlaga, sundtäitmine on korduvalt ebaõnnestunud ning äriühingul puudub registervara, mille arvelt maksuvõlg tasuda. Vaidlust ei ole selles, et Toitlustusteenused OÜ on pankrotis. Äriühingu pankrot kuulutati välja 06.05.2013 ning pankrotimenetlus lõppes raugemisega 07.11.
  2. Kui äriühingu pankrotimenetlus on lõpetatud raugemisega, peab maksuhaldur

§ 96

lg 5 kohaselt alustama sissenõudmist

§ 130

lg 1 p 3 sätestatud viisil, s.o tehes

-is ja täitemenetluse seadustikus sätestatud täitetoimingud. Kaebaja ka ei väida, et Toitlustusteenused OÜ-l oleks vara, mille arvelt oleks võimalik malksuvõlga täita Veelgi enam, kaebaja on ise kaebuses rõhutanud, et Toitlustusteenused OÜ-l puudusid rahalised vahendid maksukohustuse täitmiseks (p 2.8.). Seega on kaebaja väide, nagu oleks maksuhaldur jätnud hindamata Toitlustusteenused OÜ võimekuse maksuvõlg tasuda, otsitud ega põhine ühelgi maksu- või kohtumenetluses esitatud tõendil. 7. Vastutusotsuse kohaselt rikkus kaebaja nii tasumis- kui tagamiskohustust (p 5.1.). Kaebaja väitel ei ole ta

-ist ja maksuseadustest tulenevaid juhatuse liikme kohustusi rikkunud, kuna kohustused tuleb täita esindatava vara arvelt. Arvestades, et vara kohustuse täitmiseks Toitlustusteenused OÜ-l ei olnud, ei saanud kaebaja ka oma

§ 8lg-s 1 sätestatud kohustusi rikkuda.

Tehingud Frens OÜ-ga tehti jällegi eesmärgil, et Toitlustusteenused OÜ saaks oma tegevust jätkata. Toitlustusteenused OÜ on alati korrektselt kõik maksud deklareerinud.

§ 8

lg 1 teise lause kohaselt täidetakse rahalised kohustused esindatava vara arvelt. Kui ühelt poolt lisab

§ 8

lg 1 maksude tasumisele ajalise kriteeriumi – maksud tuleb tasuda teatud ajaks –, siis teiselt poolt tähendab

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustus, et äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse reaalseks täitmiseks. Nii peab juhatuse liige vajadusel optimeerima äriühingu majandustegevust, vähendama töötasusid, koondama töötajaid, otsima uusi kliente, tööd efektiivsemaks muutma vms. Sellisena võib

§ 8

lg-st 1 konkludentselt välja lugeda ka äriühingu juhatuse liikme kohustuse esitada pankrotiavaldus, kui kulude vähendamine ei õnnestu ning maksejõuetus süveneb. Viimane on expressis verbis sätestatud ka ÄS § 180 lg-s 51. Tegevuse jätkamine ning äriühingu suhtes tekkivate nõuete, s.h maksuvõla suurendamine on juhatuse liikme kohustustega vastuolus. Kui tegevust soovitakse jätkata, peab tegevuse jätkamine ja sellest tulenevalt võlausaldajate nõuete täitmine olema usutav ka teistele isikutele. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja on rikkunud

-is ja maksuseadustes sätestatud kohustusi. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et deklareeris nõuetekohaselt kõik maksukohustused ning ei ole maksuhalduri eest midagi, sh käivet, varjanud (kaebuse p 2.2; kohtuistungi salvestis 12:14:00–12:14:30). Kohus rõhutab, et maksukohustuse deklareerimist ei ole vastutusotsuses kaebajale ette heitnud. Maksukohustuse deklareerimine on üks äriühingu juhatuse liikme kohustustest. Kaebaja on jätnud täitmata tasumis- ja tagamiskohustuse, mille täitmine on samamoodi kohustuslik. Kaebaja on kinnitanud, et on teadlik, et lisaks deklareerimise kohustusele on juhatuse liikmel ka tasumis- ja tagamiskohustus (kohtuistungi salvestis 11:51:09–11:51:17). Asjaolusid, mis viitavad tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumisele, on kirjeldatud vastutusotsuse p-des 5.1.1. ja 5.1.2. Need on pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine (tegevusetus) ning kahjulikud tehin6

(9)gud Frens OÜ-ga (tegevus), mille tagajärjel müüs Toitlustusteenused OÜ kogu köögiinventari Frens OÜ-le ning viimane maksis Toitlustusteenused OÜ eest töötasusid tasaarvelduse korras. Frens OÜ ja Toitlustusteenused OÜ vahelistest lepingutest ei nähtu, et Toitlustusteenused OÜ arveldusarvele oleks laekunud raha, mille arvelt oleks saanud maksukohustust täita (tl 138–139). Ka ei tasunud Frens OÜ kaebaja maksuvõlga. Vastupidi, Toitlustusteenused OÜ nõue Frens OÜ vastu järjest vähenes ning Frens OÜ nõue Toitlustusteenused OÜ vastu suurenes (kaebaja 15.01.2015 ütlused, tl 140 p 2) , samaaegselt kui suurenes ka maksuvõlg. Sellisena ei saanud kaebaja loota, et Toitlustusteenused OÜ-l võiks tekkida vahendeid maksuvõla tasumiseks. Tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumise seost maksuvõlaga on kirjeldatud vastutusotsuse p-is
  1. Kui kaebaja oleks pankrotiavalduse esitanud õigeaegselt ning jätnud tegemata kahjulikud tehinguid Frens OÜ-ga, oleks vähemalt osa võlausaldajate, sh maksuhalduri nõuetest saanud rahuldada Toitlustusteenused OÜ vara arvelt, nagu nähtub ka vastutusotsuse tabelist nr 3 (lk 7). Maksuvõla tasumise asemel võõrandas Toitlustusteenused OÜ oma vara Frens OÜ-le ning suurendas enda võlgu nii maksuhalduri kui ka Frens OÜ ees (samas tabelis). Kuna vahendid maksukohustuse täitmiseks puudusid, rikkus kaebaja tasumiskohustust: kaebaja ei tasunud makse õigeaegselt ja täielikult. Kui kaebaja oleks maksukohustuse tasunud ja vältinud edasise maksukohustuse tekkimist, s.o lõpetanud varakult Toitlustusteenused OÜ aktiivse tegevuse, ei oleks maksuvõlga tekkinud. Sellisena on maksuvõla tekkimine otseselt seotud kaebaja kohustuste rikkumisega. Kohtu hinnangul on vastutusotsuse põhjendused põhjusliku seose tuvastamisel korrektsed ja ammendavad.
  2. Süü vormi – tahtluse või raske hooletuse – tuvastamine on oluline, kontrollimaks, kas vastutusotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul. Maksuhalduri hinnangul rikkus kaebaja juhatuse liikme kohustusi tahtlikult (vastutusotsus p 5.2.), mistõttu ei ole maksuhaldur raske hooletuse koosseisu kontrollinud. Raske hooletuse korral oleks vastutusotsuse tegemise ajaks maksu määramise tähtaeg osaliselt möödunud (vanim kohustus oleks aegunud 21.05.2012). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab kohus lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist. Kohus nõustub vastustajaga, et pankroti õigeaegne välja kuulutamata jätmine ning kahjulike tehingute sõlmimine Frens OÜ-ga sai olla üksnes tahtlik tegevus maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Vastutusotsuses välja toodud kaudsed tõendid on piisavad, et kaebaja tahtlust kinnitada. Kohus rõhutab, et reeglina puuduvadki maksuasjades otsesed tõendid isikute tahtliku tegevuse kohta maksude tasumisest kõrvalehoidmisest, nagu vastavad kokkulepped, selged kinnitused vms.
  3. Kaebaja on ise kinnitanud, et tema otsustas Toitlustusteenused OÜ tegevusega jätkata (15.01.2015 ütluste p 4, tl 140 pöördel), jättes täpsustamata, miks ta sellise valiku tegi. Kaebaja tegevus ei saanud temas tekitada lootust, et Toitlustusteenused OÜ majanduslik seis paraneb. Toitlustusteenused OÜ omakapital oli negatiivne juba esimesel tegevusaastal: seda on kaebajale ette heitnud nii maksuhaldur (11.01.2010 otsus ajatamistaotluse rahuldamata jätmise kohta, tl 95 pöördel) kui pankrotihaldur (10.04.2013 ajutise halduri aruanne, tl 101). Seetõttu jääb arusaamatuks kaebaja maksumenetluses esitatud väide, et ta ootas majandustegevuse toimumist varasemate aastate majandustegevuse näitajatega (15.01.2015 ütluste p 3, tl 140 pöördel), sest Toitlustusteenused OÜ-l ei ole kasumlikku majandusaastat olnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks otsinud/leidnud võimalusi kasumit teenida või olnud muul moel edukas ettevõte kahjumist väljatoomisel. Kaebaja vastavasisulised väited (kohtuistungi salvestis 11:49:26–11:50:30) on paljasõnalised. ÄS § 180 lg 51 peab OÜ juhatuse liige püsiva maksejõuetuse ilmnemisel viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul esitama kohtule pankrotiavalduse. Kaebaja viivitas pankrotiavalduse esitamisega põhjendamatult. Kohus nõustub maksuhalduriga, et hiljemalt 11.01.2010, kui maksuhaldur jättis rahuldamata Toitlustusteenused OÜ ajatamistaotluse, oleks kaebaja pidanud mõistma, et äriühing on püsivalt maksejõuetu. Kaebaja ei suutnud ajatamistaotluses selgitada, kuidas võiks suurendada omakapitali nii, et see oleks seadusega vastavuses, ning vähendada likviidsusprobleeme. Kaebaja tegevus ajatamistaotluse rahuldamata jätmise järel, s.o kahjulike tehingute sõl7
(9)mimine Frens OÜ-ga, osutab pigem, et kaebaja asus Toitlustusteenused OÜ-d varatuks muutma, et vältida sundtäitmist köögiinventari arvelt, seda enam, et kaebaja on Frens OÜ-ga seotud. Asjaolu, et kaebajat ei ole süüdi mõistetud pankrotiavalduse esitamisega viivitamise eest, ei välista tahtlust

-is sätestatud kohustuste rikkumisel. Samas nähtub maksutoimikust, et samas asjas on esitatud kuriteokaebus (tl 184 jj) ning alustatud kriminaalmenetlust (tl 186 jj). Kaebaja pidi olema teadlik enda tegevuse ja tegevusetuse kahjulikust mõjust Toitlustusteenused OÜ-le. Tehingutest Frens OÜ-ga Toitlustusteenused OÜ-le rahavooge ei tekkinud, kuna vastastikused nõuded rahuldati tasaarvestuse korras. Samas oli riiklike maksude tasumise kohustus just Toitlustusteenused OÜ-l, kellel ei olnud millegi arvelt neid kohustusi täita. Kaebaja ei kohelnud võlausaldajaid vastupidiselt oma väidetele võrdselt, eelistades maksuhaldurile töötajaid. Nii sai maksuvõlg ainult kasvada, seda enam, et äriühingu ainsaks lepingupartneriks oli Frens OÜ. Viimast on maksuvõla peamise põhjusena tunnistanud ka kaebaja (20.02.2013 seletused, p 8, tl 82 pöördel). Veelgi enam, Frens OÜ esitas Toitlustusteenused OÜ pankrotimenetluses nõude kogusummas 1 018 309,64 eurot (13.03.2015 ütlused p 2, tl 142). Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tema arvates oli nõue absoluutselt põhjendatud (kohtuistungi salvestis 12:04:08–12:04:11). Sellisena ei ole eluliselt usutav, et kaebaja võis arvata, et tehingud Frens OÜ-ga võiksid Toitlustusteenused OÜ majanduslikku seisu parandada. Vastutusotsuses on maksuhaldur täiendavalt tuginenud sellele, et tegemist on kaebaja jaoks korduva käitumismustriga (lk 13). Toodud analüüsist nähtub, et kaebajaga on seotud teised Frens kaubamärgiga seotud või seotud olnud ettevõtted, millel oli vastutusotsuse tegemise aja seisuga maksuvõlg ja mille nime on hiljem muudetud, et kaotada side kaubamärgiga (Ääretaga AS ja OÜ Toitlustusteenused). Arvestades sellist nimemuutust kogumis Frens OÜ-ga tehtud tehingutega (vara väljaviimine ja OÜ Toitlustusteenused suhtes rahalise nõude tekitamine), ei ole eluliselt usutav, et tegemist ei ole teadliku, tahtliku ja läbimõeldud tegevusega oma senise äritegevusega jätkamiseks nii, et sellega ei kaasneks tavapäraseid tagajärgi – nt klientide ja koostööpartnerite ettevaatlikkus tehingute tegemisel. Samale seisukohale on asunud ka ajutine haldur kuriteokaebuses (tl 185 p 15). 10. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuhaldur ei ole tahtluse hindamisel arvestanud üleüldist rasket majanduslikku olukorda 2009. ja järgnevatel aastatel ning ebaausat konkurentsi turul. Nagu eelnevalt öeldud, ei heideta kaebajale ette deklareerimiskohustuse täitmist. Deklareerimiskohustus on üks äriühingu juhatuse liikme kohustustest tasumis- ja tagamiskohustuse kõrval. Kaebaja ei saa õigustada oma tegevust või tegevusetust teiste toitlustusteenuse pakkujate samalaadse ja võimaliku õigusvastase tegevusega. Siinjuures on asjakohatud kaebaja viited nii kaebuses (p 2.4.) kui kohtuistungil (kohtuistungi salvestis 11:32:00–11:32:54) lennukompaniile EA (pankrotis) või teistele äriühingutele pankrotiavalduse esitamisega viivitamist puudutavas. ÄS § 180 lg-s 51ja

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustused kehtivad kaebaja suhtes sõltumata sellest, kas teiste äriühingute juhatuse liikmed neid kohustusi täidavad või mitte. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et tema suhtes nende normide täitmist ei nõuta.

  1. Kaebaja väidab, et maksuhalduri tegevus ei olnud talle arusaadav (kohtuistungi salvestis 12:04:38–12:05:10): maksuhaldur nõudis pidevalt dokumente, ent ühtegi otsust ei teinud. Kaebaja järeldas sellest, et maksuhaldur ei hinnanud ettevõtte majanduslikku seisu selliseks, mis oleks nõudnud pankrotiavalduse esitamist. Veelgi enam, kaebaja heidab maksuhaldurile sisuliselt ette, et maksuhaldur esitas Toitlustusteenused OÜ pankrotiavalduse alles 02.03.
  2. Kaebaja väited ei välista tahtlust juhatuse liikme kohustuste rikkumisel. Äriühingu majandusliku seisu hindamine ja vajaduse ilmnemisel pankrotiavalduse esitamine on juhatuse liikme, mitte maksuhalduri kohustusteks. Lisaks kinnitas kaebaja kohtuistungil, et on teadlik, et äriühingu majandus8

(9)seisu peab hindama juhatuse liige (kohtuistungi salvestis 11:41:32–11:41:40); samuti kinnitas kaebaja kohtuistungil, et oskab üldjuhul hinnata, mis seisus on ettevõtte majanduslik seis (kohtuistungi salvestis 11:14:17–11:14:42). Veelgi enam, kaebaja tunnistas kohtuistungil, et pidev kontakt maksuhalduriga ei olnud esmajoones seotud olemasoleva maksuvõla menetluse, vaid ümbrikupalkade ja alkoholilaoga. Üldise majandustegevuse küsimustega hakati tegelema hiljem (kohtuistungi salvestis 12:04:38–12:06:19). Sellisena ei saanud kaebajal olla ootust või lootust, et tema majanduslikku seisu hindab maksuhaldur. Samal põhjusel ei ole usutav, et kaebaja jättis pankrotiavalduse esitamata, kuna puudus nn lõplik otsus või et maksuhaldur oleks pidanud kaebajale ütlema, et kaebaja esitaks kohtule Toitlustusteenused OÜ pankrotiavalduse. Maksuhaldur ei tee maksukohustuslasele ettekirjutusi pankroti väljakuulutamiseks. Samuti ei sõltu juhatuse liikme vastutus võlausaldaja tegevusest pankrotimenetluses. Maksuhaldur andis oma hinnangu kaebaja majandustegevusele juba 11.01.2010 otsuses ajatamistaotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 95 pöördel). Lisaks on maksuhaldur esitanud Toitlustusteenused OÜ-le korduvalt korraldusi maksuvõla tasumiseks. Korraldustel on kirjas maksuvõla suurus ja tasumise tähtaeg. Arvestades, et kaebaja on ettevõtlusega tegelenud igapäevaselt alates 1991. aastast (kohtuistungi salvestis 11:11:28–11:11:49), ei saanud maksuhalduri tegevus olla tema jaoks üllatuslik, seda enam, et mitmel temaga seotud äriühingul on tekkinud maksuvõlad ning menetlus on maksuvõla sissenõudmisel sarnane. 12. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on hinnanud kaebaja tahtlust kohustuste rikkumisel õiguspäraselt. Sellisena on õiguspärane ka vastutusotsus, mistõttu puudub alus vastutusotsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades, et vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.