3-17-1652/5

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. september 2017, Tallinn 3-17-1652 Haldusasi T.L. kaebus Harju maavanema
2. juuni 2017 korralduse nr 702-k osalise tühistamise nõudes. RESOLUTSIOON
3. Tagastada T.L. kaebus.
4. Toimetada määrus kätte kaebajale Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4). ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
5. T.L. esitas
6. augustil 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Harju maavanema
7. juuni 2017 korralduse nr 702-k osalist tühistamist. Kõnealuse korraldusega andis maavanem Vabariigi Valitsuse
8. veebruari 2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi VVm 2007/50) § 5 alusel loa Tallinnas Vana-Mustamäe tn. 15, 17 ja 19 kinnisasjadega piirneva kahe iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki (25 m2 ja 75 m2) erastamiseks. Kinnistusraamatust nähtuvalt on T.L. Vana-Mustamäe tn 17 kinnistu omanik ning kõnealuse korralduse on ta vaidlustanud põhjusel , et peab õigusvastaseks seda, et Vana-Mustamäe tn. 15, 17 ja 19 kinnisasjade vahele jäävat maa-ala on võimalik erastada kahe eraldi maatükina. Kaebaja leiab, et kogu selle ala näol on tegemist vältimatult Vana-Mustamäe tee 17 kinnistule vajaliku juurdepääsutee alaga, mille erastamise õigus peaks tervikuna olema kaebajal ning korralduses nimetatud väiksema maatüki erastamine muule isikule välistab mõistliku juurdepääsu kaebaja kinnistule.
9. Leian, et maavanema vaidlustatud korraldus ei saa rikkuda T.L. subjektiivseid õigusi, mistõttu tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 121 lg 2 punkti 1 alusel. Selle normi alusel võib tagastada kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise korral. HkMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. Sellest tulenevalt puudub kaebeõigus eeskätt juhul, kui vaidlustatud haldustegevus ei saa isiku subjektiivseid õigusi rikkuda.
10. Leian, et käesolevas asjas vaidluse all olev maavanema korraldus ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Ühelt poolt ei ole kaebajal vääramatut subjektiivset õigust ükskõik kumma maavanema korralduses nimetatud maatüki erastamiseks ning teiselt poolt ei välista maavanema korraldus kuidagi 1 seda, et kaebaja saab erastada mõlemad maatükid, samuti ei tagaks see, kui maavanema korralduses oleks kogu maa-ala käsitatud ühe maatükina, välistanud võimalust, et edasise erastamismenetluse käigus jagatakse see mitme isiku vahel. Maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lõikes 12 reguleeritakse maareformi käigus riigi omandisse jäänud iseseisva kasutusvõimaluseta maaribade erastamist. Sellise maa erastamise täpsemat korda reguleerib VVm 2007/
11. Nimetatud määruse kohaselt toimub selliste maatükkide erastamine järgnevate etappidena: esiteks selgitab kohaliik omavalitsus välja sel moel erastamiseks kõlbliku maa olemasolu, seejärel taotleb maavanemalt luba selle maatüki erastamiseks. Käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega ongi maavanem andnud loa Tallinnas Vana-Mustamäe tn. 15, 17 ja 19 kinnisasjade vahele jääva maa erastamiseks. Maavanema luba tähendab sisuliselt maavanema seisukohta, et tegemist on maaga, mille erastamine MaaRS § 22 lg 12 alusel on põhimõtteliselt võimalik, st. tegemist on iseseisva kasutusvõimaluseta maaga, seda maad ei taotleta maareformi raames tagasi, kellelgi pole õigust taotleda selle ostueesõigusega erastamist, kohalik omavalitsus ei soovi seda munitsipaalomandisse ning riik ei vaja seda oma ülesannete täitmiseks. Sellise korraldusega ei otsusta maavanem vähimalgi määral selle üle, kellele või millises ulatuses kõnealune maa erastatakse. Alles pärast maavanemalt loa saamist peab kohalik omavalitsus tegema kõikidele erastamiseks sobiva maaga piirnevate kinnisasjade omanikele, kelle omandis oleva kinnisasjaga on otstarbekas ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest lähtudes võimalik piirnevat maad või selle osa liita, ettepaneku maa erastamiseks. Seejärel saavad ettepaneku saanud kinnistuomanikud esitada oma taotlused maa erastamiseks. Juhul kui sama maatkki soovib erastada mitu isikut, annab kohalik omavalitsus neile esmalt tähtaja kokkuleppe sõlmimiseks ning kui kokkulepet ei saavutata, siis otsustab linna- või vallavalitsus, kas lähtuvalt planeeringu ja maakorralduse nõuetest on otstarbekas maa jagada või jätta jagamata ning anda võimalus maa omandamiseks vastavalt kas mitmele või ühele taotlejale. Eelnevast tulenevalt ei määra maavanema korraldus ära seda, kellele ja millises ulatuses kõnealune maa erastatakse. Juhul kui kohalik omavalitsus peaks otsustama, et kaebuses nimetatud kolmnurkse maatüki (plaanil nr I) ei ole planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik liita kaebaja kinnistuga, tuleb sellist seisukohta põhjendada. Juhul kui linnavalitsus kaebajale selle kolmnurkse maatüki erastamise ettepanekut ei tee, peab ta sellest kaebajat teavitama (VVm 2007/50 § 6 lg 1 kolmas lause) ning sellisel juhul saab kaebaja pöörduda halduskohtusse ja taotleda linna kohustamist maa erastamise ettepaneku tegemiseks. Kuivõrd maavanema
12. juuni 2017 korraldus puudutab tegelikult üksnes seda, et tegemist on maaga, mida on võimalik erastada, ent sellega ei määrata kindlaks ei seda, kellele see maa erastatakse ega erastamise täpseid tingimusi, siis pole selle maavanema korralduse vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei ole väitnud ja ka asjaoludest ei nähtu, et ükskõik kumb neist maatükkidest oleks selline, mille erastamine VVm 2007/50 alusel oleks põhimõtteliselt välistatud. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 2