Obsah (7)

§ 651§ 657§ 652§ 343§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas maakohtu otsust väljamõistetud elatise suuruse, tagasiulatuva elatise väljamõistmise ja kohtuotsuse täitmise viisi osas. 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 12. Kostja on koos apellatsioonkaebusega ja 09.01.2017 seisukohaga esitanud ringkonnakohtule täiendavad tõendid oma majandusliku olukorra kohta. Hageja on esitanud 21.12.2016 koos apellatsioonkaebusele esitatud vastusega tõendid kostjal vara olemasolu kohta.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et oli maakohtu istungiks ette valmistanud tõendid, kuid kuna ta märkis endale ekslikult üles vale istungi kuupäeva, siis ei saanud ta tõendeid 3 esitada. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt toimus maakohtu istung 21.09.2016 ning kostja on kinnitanud kohtukutse kättesaamist päev varem 20.09.2016 (tl 57). 22.09.2016 on kostja saatnud maakohtule e-kirja, milles on teatanud, et märkis ekslikult kalendrisse istungi toimumise ajaks 23.09.2016, ning et tema majanduslik staatus on muutunud ja ta soovib esitada täiendavaid tõendeid (tl 58).

§ 343

lg 2 kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva. Menetlusosaliste nõusolekul võib tähtaeg olla ka lühem. Käesoleval juhul ei ole seda nõuet täidetud. Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus

§ 652lg 3 p 2 alusel vastu poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.

1. Vaidlus puudub selle üle, et kostja on PKS §-st 96 tulenevalt kohustatud hagejale ülalpidamist andma, ning et hageja on PKS § 97 p 1 kohaselt õigustatud ülalpidamist saama. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2015.a 195 eurot, 2016.a 215 eurot ja 2017.a 235 eurot kuus). Apellatsioonkaebuses on kostja teatanud, et kaotas 2016.a juunis töö ning tema majanduslik olukord võimaldab tal maksta hagejale elatist kuni 70 eurot kuus. Lisaks tõi kostja esile, et tema peres kasvab kaks alaealist last ning üks täiskasvanud laps.
2. Ringkonnakohus leiab, et üksnes asjaolu, et kostja kaotas 2016.a juunis töö, ei anna alust mõista hageja kasuks elatist välja miinimummäärast väiksemas ulatuses. PKS § 102 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
3. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-12 rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
4. Kostja on apellatsioonkaebuses toonud esile, et tema sissetuleku moodustavad üüritulu ning töötuskindlustushüvitis. 30.09.2016 töötuskindlustushüvitise määramise otsusest nr 116038027 nähtuvalt on kostja võtnud ennast 22.09.2016 töötuna arvele ning talle on määratud hüvitis alates 29.09.2016 kuni 23.09.2017 esimesel 100 päeval päevamääraga 26,56 eurot ja alates
5. päevast määraga 21,25 eurot päev. Üüritulu suurust ei ole kostja välja toonud, kuid koos apellatsioonkaebusega esitatud menetlusabi taotluses on kostja 4 märkinud, et üüritulu laekub kolmelt üürnikult. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis takistaksid tal teenida sellist sissetulekut, et tagada hagejale vähemalt miinimummääras elatis. Kostja on töövõimeline ning tal on võimalik leida oma laste ülalpidamiseks vahendeid. Sealjuures on kostjal võimalik leida endale ka uus töö. Seda, et kostja on võimeline miinimummääras ülalpidamist andma, võib järeldada ka kostja esitatud tõenditest tema väljaminekute kohta, millest nähtub, et pärast 2016.a juuni kuus töö kaotamist on kostja 19.09.2016 tasunud õppemaksu Autokoolis XXX summas 460 eurot. Samuti on kostja tasunud purjetamise kursuse eest 21.07.2016 väljastatud arve alusel 790 eurot.
6. Lisaks kuulub kostjale vara, mille arvelt on tal vajaduse korral võimalik miinimummääras ülalpidamiskohustust täita. Hageja on esitanud kinnistusraamatu väljavõtte, millest nähtuvalt kuulub kostjale XXX asuv kinnistu, ning on toonud esile, et kinnistul asub kaks kahekorruselist elamut. Kostja selgitustest nähtub, et üks elamutest on kostja ja tema pere kasutuses ning teist elamut üüritakse osaliselt välja. Ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluses on kostja ühe elamu ligikaudseks väärtuseks märkinud 242 500 eurot ning teise väärtuseks 212 850 eurot. Kostja on väitnud, et vara ei ole võimalik ülalpidamiskohustuse täitmiseks võõrandada, kuna sellele on seatud hüpoteegid ning osaliselt kasutatakse kinnistut pere elukohana. Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu väljatrükist nähtuvalt on XXX asuvale kinnisasjale seatud hüpoteegid Swedbank AS kasuks kokku 228 005 euro ulatuses. Apellatsioonkaebuses on kostja märkinud, et tema kodulaenu jääk on 166 586,94 eurot. Menetlusabi taotluse kohaselt on kostjal veel õppelaen jäägiga 619,80 eurot ja kohustus V OÜ ees summas 5225 eurot. Eeltoodust järeldub, et kinnistu väärtus ületab oluliselt kostja kohustusi. Arvestades, et kinnistul on kaks elumaja, ei selgu kostja vastuväidetest, miks ei ole võimalik kaaluda kinnistu mõttelise osa müüki, säilitades endale ja oma perele elukoha, kuid samas saades vahendeid nii hagejale elatise maksmiseks kui ka laenu tagastamiseks. Lisaks nähtub kostja selgitusest, et täiendavalt kuulub talle ühisomandina veel ehitusjärgus ridaelamu osa Luunja vallas.
7. Arvestades kostja võimet teenida sissetulekut ning temal vara olemasolu, on kostja, kolleegiumi hinnangul, võimeline tasuma hagejale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras elatist ning ei ole alust asuda seisukohale, et hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmine seaks kostja teised lapsed halvemasse olukorda kui hageja. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud alammäära.
8. Maakohus rahuldas hagiavalduse ning mõistis ajavahemiku 25.11.2015 (s.o alates hagi esitamisest) kuni 31.08.2016 eest välja elatise ühekordse summana 1954 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti mõistnud elatise välja tagasiulatuvalt alates hagi esitamisest ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu otsust tühistada. Ka Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-36-08 p-s 13 selgitanud, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest. Kostja väited selle kohta, et vanemate vahel oli enne hageja sündimist kokkulepe, et hageja ema ei vaja mingisugust abi, ei anna alust jätta hageja kasuks elatist alates hagiavalduse esitamisest kuni
9. augustini 2016 välja mõistmata.
10. Maakohus on määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, mille kohaselt tuleb kostjal igakuine elatis tasuda kalendrikuu eest ette hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks hageja ema arvelduskontole. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses muuta elatise maksmise korda nii, et elatis tasutakse iga kuu
11. kuupäevaks. PKS § 100 lg 4 tulenevalt makstakse 5 elatist iga kalendrikuu eest ette. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik rahuldada kostja taotlust, mille kohaselt soovib ta elatist maksta iga kuu
12. kuupäevaks.
13. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
14. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja maakohtu määratud menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

23. Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

Hageja 07.08.2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on talle osutatud ringkonnakohtus õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingulisel esindajal on kulunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega tutvumisele, kaebusele ja kostja lisaseisukohtadele vastamisele kokku 3 tundi.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulunud aega võib asja sisu ja mahtu arvestades pidada kogu ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Ka esindaja töö tunnihind jääb turuhinna piiridesse. Hageja on kinnitanud, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulu summas 360 eurot (3x100+20%). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 6