← Eesti

3-16-453/8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-453 Haldusasi V.S. kaebus Maksu- ja Tollia

) § 49 lg 1 alusel hüvitise saamiseks, leides, et tema abikaasa hukkus seoses teenistusülesannete täitmisega. Liiklusõnnetus toimus ajal, mil V. S. täitis talle MTA poolt antud esmast tööülesannet, 1

(8)suundudes OÜ Reller SV Sikupilli tänaval asuvasse parklasse ametiauto järele. Välistatud ei ole ka tahtlik otsasõit seoses V. S.i tööülesannete eduka täitmisega.
  1. MTA jättis 01.02.2016 otsusega nr 3.3-4/013-1-1 V. S.a taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tuvastatud põhjuslikku seost V. S.i hukkumise ja teenistusülesannete täitmise vahel. V. S. sattus õnnetusse enne ettenähtud parklasse jõudmist ning isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-398). MTA-le ei ole teada ka andmeid, et tegemist olnuks rünnakuga V. S.i vastu seoses tema teenistusülesannete täitmisega.
  2. V. S.a esitas 02.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 01.02.2016 otsuse peale. Halduskohus võttis kaebuse 07.03.2016 määrusega menetlusse nõuetes tühistada MTA 01.02.2016 otsus ning kohustada MTA-d kaebaja 30.12.2015 taotlust uuesti lahendama või talle hüvitist maksma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. V. S.a 02.03.2016 kaebuse põhjendused on järgmised. Väär on seisukoht, et V. S.i hukkumine ei olnud seotud teenistusülesannete täitmisega. Seos teenistusülesannete täitmisega võib esineda ka siis, kui ametnik hukkus muus kohas peale teenistuskoha või väljaspool tööaega. Laiendavat tõlgendust on kasutatud ka kohtupraktikas (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-30-06, 3-3-1-26-08). V. S.i puhkus katkestati MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga selleks, et ta läheks 12.12.2013 lähetusse Luhamaale teenistusülesandega viia läbi teenistuskoerte atesteerimine. Lähetuse kestuseks määrati 12.12.2013 kell 06:00-18:00, mis lähtus V. S.ile antud esmasest teenistusülesandest – minna oma kodust OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse parklasse, kuhu oli garažeeritud talle Luhamaale sõiduks kasutada antud ametisõiduk, võtta Lasnamäelt peale komisjoni liige A. Pärna ning sõita Luhamaale, kus kell 11:00 algas teenistuskoerte atesteerimine. Lähetus (

§ 44lg 1) pole reeglina ametniku, vaid ametiasutuse huvides.

Lähetamine tähendab, et ametnikule antud teenistusülesande täitmiseks suunatakse ta väljapoole alalise ametikoha ja tavapärase töötamiskoha asukohta. Lähetusse suundutakse reeglina kodust ning mõisted „tavapärane töötamiskoht” ja „töö tee” ei ole asjakohased. Ametnikul ei ole subjektiivset õigust lähetusele, mis tõendab, et V. S.i tegevus 12.12.2013 toimus tööandja huvides. Tema juurest leiti pärast liiklusõnnetust ametiauto võti ning tööülesandega seonduvad dokumendid ja tal oli kaasas endine teenistuskoer, kelle kuulekust atesteerimisel demonstreerida. Seega oli V. S.i tegevus alates kodust lahkumisest suunatud talle antud teenistusülesande täitmisele ning õnnetus leidis aset otseses seoses korraldusega täita teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta. Kuigi V. S. viibis siselähetuses, on oluline osundada Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määrusele nr 112 (õige nr 115), reguleerib välislähetust. Selle määruse §-s 5 on sätestatud põhimõte, et välislähetuse sõidupäeva loetakse välislähetuse päevaks. MTA otsuses ei ole tuvastatud ega analüüsitud, et V. S.iga juhtus õnnetus lähetuses olles. Otsusest ei nähtu, millistel faktilistel asjaoludel põhineb arusaam, et V. S. suundus tasulisse parklasse eraelulistel põhjustel ja isiklikes huvides. Ilmselgelt tegutseb ametnik, kes suundub ülemuse antud teenistusülesannet täitma, tööandja huvides. Arusaamatu on seisukoht, et tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. Vastustaja võis silmas pidada Tööinspektsiooni selgitust, et kui hr S. liikus esmalt oma tavapärasesse töötamise kohta ning sealt edasi tasulisse parklasse, siis on juhtum vaadeldav tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 mõistes. Seega töötee mõiste puhul ei ole oluline V. S.i töökoha juriidiline mõiste, vaid tema faktiline tavapärane töötamiskoht, kuhu talle edastati teenistusülesandeid ja kust ta neid täitma suundus. 2

(8)Tööinspektsiooni lähenemine oli puhtteoreetiline, pealiskaudne ja formaalne. Asja materjalidest ei nähtunud, kus asus MTA vaneminspektor-koerajuhtide tavapärane töötamiskoht ning sisuline analüüs V. S.iga aset leidnud õnnetuse olulistest asjaoludest on jäänud tegemata. Tööinspektsioon kinnitas, et ta ei ole õnnetuse uurimisel ja hüvitise määramisel asjakohane isik, vaid selleks on MTA. Samas ei ole ka MTA oma otsuses kaebaja tegeliku töötamiskohaga seonduvat käsitlenud. V. S.il puudus töö iseloomu tõttu tavapärane töötamise koht MTA töökabinetis ning talle anti igapäevaseid tööülesandeid reeglina sidevahendite vahendusel. Taoline töökorraldus tingis olukorra, kus ta alustas töökohustuste täitmist oma kodust. See asjaolu ei anna alust tõlgendada teenistuskohustuste täitmise mõistet kitsendavalt V. S.i kahjuks. Kaebaja seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/15, mis käsitleb analoogse (liikuv töö ilma tavapärase töökohata) töö tegijate tööaja mõistet. Seega ei pidanud V. S. tööülesande saamiseks minema oma kodust „tavapärasesse töötamise kohta”, vaid ta sai tööülesanded kodus, kust ta suundus teenistuskoeraga konkreetset teenistuskohustust täitma. Eelnevat arvestades tuleb V. S.i „tavapäraseks töötamiskohaks” lugeda tema kodu. Seega isegi juhul, kui lähtuda „töötamiskoha” ja „töötee” mõistest, jättes kõrvale Riigikohtu arusaama tööandja huvides tegutsemisest, on V. S.iga toimunud õnnetus otseses seoses tema tööga ehk käsitletav tööõnnetusena ka Tööinspektsiooni arusaamast lähtudes. Otsuse põhjendus on sedavõrd puudulik, üldsõnaline ja vastuolus esmase uurimise käigus tuvastatud asjaolude ning kogutud tõenditega, et kaebajal ei ole võimalik otsuse õiguslikku ja faktilist alust loogiliselt seostada ning see on toonud kaasa ebaõige otsuse. Otsusest ei nähtu, et MTA oleks uurinud ja analüüsinud õnnetuse ja

§ 49

lg-s 1 sätestatud olulisi asjaolusid, mille kaebaja 30.12.2015 taotluses välja tõi. Vastustaja suhtumine on olnud formaalne. Taotluse rahuldamata jätmisel osundatakse üldsõnaliselt varasemale vaidlusele, milles MTA ei osalenud ja mille sisuks oli, et õnnetuse olulised asjaolud on välja selgitamata, mistõttu olid ka Tööinspektsiooni seisukohad formaalsed. 7. Maksu- ja Tolliameti 31.03.2016 vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta. Vastustaja leiab endiselt, et V. S.i hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole tuvastatud põhjusliku seose olemasolu. Lähtudes TTOS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse reguleerimisalast tuleb

§ 49

lg 1 rakendamisel mõiste „tööõnnetus“ ja „töökoht“ (töötamise koht) sisustamisel võtta aluseks TTOS sätted. TTOS § 22 lg 1 kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 4 lg 1 järgi tuleb töökohana mõista mh riigi asutuse territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. V. S. sattus õnnetusse enne parklasse jõudmist. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-398 leidnud, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. Tööinspektsioon leidis, et tegemist ei olnud tööõnnetusega ning vastustaja on samuti seisukohal, et kodust parklasse minemist ei saa pidada teenistusülesannete täitmiseks ja parklasse liikumisel ei saanud V. S. oma teenistusülesandeid veel täita. MTA ei olnud V. S.ile määranud tasulisse parklasse liikumiseks konkreetset marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed mööda ja millisel ajavahemikul V. S. parklasse liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia teine komisjoniliige Luhamaale ja olla õigel ajal teenistusülesannete täitmiseks Lõuna tollipunktis. 3

(8)Vastustaja ei nõustu, et ta pidanuks vaidlustatud otsuses eraldi tuvastama ja analüüsima, kas V. S.i õnnetus toimus lähetuses olles. MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga nr 353-P oli konkreetselt paika pandud teenistusülesanne, mida V. S.il tuli 12.12.2013 Lõuna tollipunktis täita – osaleda teenistuskoerte atesteerimise komisjoni liikmena teenistuskoerte atesteerimise läbiviimisel Lõuna tollipunktis. Asjaolu, et V. S.il tuli teenistusülesannet täita väljaspool alalise ametikoha asukohta, ei anna alust järelduseks, et tema tegevust alates kodust lahkumisega tuli lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et lähetuse puhul saab teenistusülesannete täitmiseks lugeda ka seda, kui isik alles suundub teenistusülesandeid täitma. Väär on kaebaja väide, et õnnetus ei toimunud teel tööle, vaid tavapärasest töötamiskohast tasulisse parklasse. Asjaolu, et V. S.il puudus tavapärane töötamiskoht MTA töökabinetis, ei anna põhjust väiteks, et V. S.i kodu tuleb lugeda „tavapäraseks töötamiskohaks“. V. S.ile rakendunud summeeritud tööaja arvestuse puhul planeeriti V. S.i töö ühekuulise perioodina graafikus ette ning sarnaselt teistele ametnikele oli ka temal olemas konkreetne/tavapärane töötamiskoht (Muuga, Paldiski, Reisiterminali ja Lennujaama piiripunkt), kus ta oma ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid täitis. Eeltoodud põhjusel on asjakohatu ka kaebaja viide Euroopa Kohtu pressiteatele nr 99/15. Järelduseks, et V. S. alustas reeglina teenistuskohustuste täitmist kodust, mitte kabinetist, ei anna alust ka asjaolu, et koerajuhil on õigus tööst vabal ajal hoida teenistuskoera oma isiklikus elukohas. Vaidlustatud otsus on selge, üheselt mõistetav ja ainuvõimalik. Vastustaja tugines asjakohastele õigusnormidele ja viis läbi põhjusliku seose analüüsi. MTA on vaidlustatud otsuses tuginenud muuhulgas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-14-398, kus kohus leidis, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Selles lahendis viidati mh Riigikohtu 13.11.2008 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-08, kus kohus selgitas, et koostatud akti tuleb pidada eelhaldusaktiks. Seetõttu asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et Tööinspektsiooni otsustus mitte lugeda V. S.iga toimunud õnnetust tööõnnetuseks on

§ 49lg 1 alusel hüvitise maksmise otsustamisel siduv.

  1. V. S.a esitas 02.05.2016 täiendavad seisukohad. Haldusasjas nr 3-14-398 esitatud seisukohad ei ole asjakohased, sest Tööinspektsioon ei olnud pädev juhtumi olulisi asjaolusid tuvastama. Vastustaja seisukoht, et V. S.i oma kodust lähetusse suundumist ei saa pidada teenistusülesannete täitmiseks, on põhjendamata. Vastustaja eiras täielikult, et V. S. katkestas oma puhkuse tööandja huvides. V. S.i tegutsemine ainult tööandja huvides on tõendatud töögraafiku, puhkuse katkestamise käskkirja ning õnnetuse uurimise asjaoludega. Seisukoht, et V. S. ei täitnud teel tasulisse parklasse veel oma tööülesandeid, on otseses vastuolus MTA kinnitusega, et V. S.i esimeseks ülesandeks oli minna parklasse ja võtta sealt ametisõiduk. Vastustaja seisukohast lähtuvalt saanuks teenistusülesande täitmiseks pidada ainult atesteerimisel osalemist (2-3h), kuid see on vastuolus tegeliku elu ja töögraafikuga, mille kohaselt oli V. S.i tööajaks 12.12.2013 kell 06:00-18:
  2. Asjakohane ei ole vastustaja selgitus, et parklasse liikumisel ei saanud V. S. oma teenistusülesandeid veel täita, kuivõrd vastustaja ei olnud talle määranud tasulisse parklasse liikumiseks konkreetset marsruuti või kellaaega. Asja materjalidega on tõendatud, et V. S. pidi 12.12.2013 Luhamaale jõudma kell 11:
  3. Tööaja algus määrati MTA poolt lähtudes esimesest tööülesandest ehk kohustusest viia kolleeg Luhamaale ja olla õigel ajal Luhamaal teenistusülesandeid täitmas. Seega on ebaõige väide, et V. S. valis ise, millisel ajavahemikul parklasse liikuda. Konkreetse marsruudi puudumine ei välista tööandja huvides tegutsemist, sest vastustaja tegemata jätmist ei saa tõlgendada teenistuja kahjuks ning MTA jaoks oleks liigne bürokraatia lisada igakordsele ülesandele liikumismarsruudi kirjeldust. Kuna õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval sisuliselt tasulise parkla ainsa värava ees, pole kahtlust, et V. S.i marsruut tulenes talle antud teenistusülesandest. 4

(8)Kaebaja ei vaidlusta, et V. S. täitis teenistusülesandeid tavapäraselt kindlates piiripunktides, kuid oluline on, et tal puudus tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis. Vastust vajavad küsimused, kuidas ja kuhu edastati V. S.ile konkreetsed tööülesanded ja kust ta kabineti puudumisel tavapäraselt oma teenistuskohustusi täitma suundus. Väide, et koerajuhil oli õigus tööst vabal ajal hoida teenistuskoera oma elukohas, on eksitav, sest muud kohta MTA-l teenistuskoerte hoidmiseks polnudki. Ebaõige ja vastuoluline on seisukoht, et kuigi reeglina alustas V. S. teenistusülesande täitmist oma kodust, ei oma see tähtsust, leides samas, et see võiks omada tähendust juhul, kui ametniku hukkumine oleks toimunud näiteks teenistuskoera hooldamise, treenimise või transportimise ülesandega. Igapäevaste teenistusülesannete täitmiseks tuli V. S.il teenistuskoer samuti piiripunkti transportida. V. S.il oli antud juhul kohustus suunduda kodust tasulisse parklasse, et transportida teenistuskoerte atesteerimisele oma töökaaslased, kuid tegutsedes tööandja huvides, võttis ta atesteerimisele kaasa endise teenistuskoera. Tööandja huvides toimimise tuvastamisel ei saa ametnikke, kelle tehtava töö eripära tõttu ei olegi kunagi võimalik suunduda kabinetist oma teenistuskohustusi täitma, kohelda õiguslikult erinevalt ametnikest, kellel on olemas tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis. 9. Maksu- ja Tolliamet esitas 09.05.2016 seisukoha kaebaja täiendavatele seisukohtadele. Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse käsitamisest tööõnnetusena. Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et TTOS § 22 lg 1 ei seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid see on ainult üks kriteeriumitest. Tööõnnetuse tuvastamisel pole vahet, kas töötaja suundub teenistusülesandeid täitma tema tavapärasesse alalisse ametikohta või väljaspool alalise ametikoha asukohta. Oluline on see, kas töötaja täitis õnnetusjuhtumi ajal ametikohustusi. Kodust parklasse minemist ei saa pidada ametikohustuse täitmiseks ka lähetuse puhul. Samuti ei saa parklasse minemist pidada ühekordse teenistusülesande täitmiseks. Kuna teel parklasse ei saanud V. S. veel täita oma teenistusülesandeid, ei oma määravat tähtsust ka see, et õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval tasulise parkla värava ees ning et vastavalt töögraafikule oli V. S.il tööaeg. Tähtsust ei oma, kuidas ja kuhu edastas MTA V. S.i tööülesanded ja kust ta kabineti puudumisel tavapäraselt suundus oma teenistuskohustusi täitma. Määravat tähtsust ei oma, et teenistuskoer elas V. S.i kodus ja teda tuli toita ja hooldada ka tööst vabal ajal. Teenistuskoerad on MTA-s töövahendina arvel, kuid V. S.il oli kaasas maha kantud endine teenistuskoer, keda ei olnud võimalik igapäevatöös kasutada. KOHTU PÕHJENDUSED 10.

§ 49

lg 1 sätestab, et kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel, makstakse tema lapsele, vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule ühekordset hüvitist kokku hukkunud ametniku kümne aasta põhipalga ulatuses.

  1. Vaidlust ei ole selle üle, et V. S. oli MTA ametnik, kes viibis 11.11-15.12.2013 puhkusel. Puhkus katkestati põhjusel, et MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga määrati V. S. teenistuskoerte atesteerimiskomisjoni liikmeks ja V. S. sai sellega seoses korralduse minna 12.12.2013 teenistuslähetusse Luhamaale. Lähetuse kestuseks oli määratud 06.00-18.
  2. V. S. hukkus liiklusõnnetuses teel kodust tasulisse parklasse, kust ta pidi võtma Luhamaale sõiduks tema kasutusse antud ametisõiduki. Pooled vaidlevad selle üle, kas V. S. hukkus seoses teenistusülesannete täitmisega. Sellest sõltub V. S.i lese (kaebaja) õigus saada

§ 49lg-s 1 sätestatud hüvitist.

12. Kaebaja ei väida, et V. S. hukkus kuriteo tõkestamise tagajärjel. Vaidlustatud otsuses märgitu kohaselt puuduvad mistahes tõendid ka selle kohta, et V. S.i oleks rünnatud tema 5

(8)ametialase tegevuse tõttu. Kohus nõustub MTA põhjendusega ja HKMS § 165 lg 2 alusel seda ei korda. Kohus lisab, et kui kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud välja selgitada V. S.ile otsasõitnud juhi andmeid, ei saa tööandjale ette heita, et ta ei asunud täiendavalt õnnetuse põhjustanud juhi isikut tuvastama, sest MTA võimalused selleks on oluliselt piiratumad kui kriminaalasja menetlejal. Juhi isikut teadmata ei saa aga teada ka seda, millised olid juhi võimalikud motiivid. Seega oleks V. S.i võimaliku ründamise täiendav uurimine MTA poolt olnud eesmärgipäratu ja kaebaja taotluse menetlust asjatult venitanud.
  1. TTOS § 1 lg 1 sätestab, et see seadus sätestab töötajate ja ametnike (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Seega on seadus kohaldatav ka avalikele teenistujatele. TTOS § 22 lg 1 järgi on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Kooskõlas TTOS § 24 lg-ga 4 peab Tööinspektsioon uurima kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi.
  2. Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1 leiti, et V. S.iga ei juhtunud tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 mõttes. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 16.01.2015 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsusega asjas nr 3-14-398 jäi rahuldamata V. S.a kaebus Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitas järgmist: „
  3. Õige on halduskohtu ja Tööinspektsiooni seisukoht, et V. S. ei täitnud teel tasulisse parklasse veel oma tööülesandeid. On tõsi, et MTA päringus Tööinspektsioonile on märgitud, et V. S.i esimeseks ülesandeks oli minna parklasse ja võtta sealt ametisõiduk (tl 8). Parklasse minemist ei saa siiski pidada ametikohustuse täitmiseks. Ametikoha teenistusülesanded määratakse ametijuhendis (

§ 52

lg 1 p 1), mistõttu tuleb küsimuse lahendamisel, kas isik täitis teenistusülesandeid või mitte, lähtuda eelkõige ametijuhendist. V. S.i ametijuhendi kohaselt olid tema teenistusülesanneteks mh teenistuskoera kasutamise tulemuste analüüsimine, ilmnenud puuduste kõrvaldamine; teenistuskoera nõuetekohane treenimine ning tollipunkti juhataja ja/või -asetäitja poolt antud ühekordsete ülesannete täitmine (tl 11). V. S., liikudes tasulisse parklasse, et seejärel sõita ametiautoga Luhamaale teenistuskoerte atesteerimisele, ei saanud täita veel teenistusülesandeid, mis on loetletud tema ametijuhendis. Kodust parklasse minemist ei saa pidada ka ühekordse teenistusülesande täitmiseks. Sellest tulenevalt ei ole oluline, kas aeg, mil isik liikus tasulisse parklasse, oleks arvatud tööaja hulka või mitte. Samuti ei oma määravat tähtsust küsimus, kas töökohaks saab pidada Tallinna linna või konkreetset kohta, kus tööülesandeid täidetakse, kui parklasse liikumisel tööülesandeid veel ei täidetud.

  1. Tööõnnetus hõlmab ka juhtumit, mil töötaja tegutses tööandja huvides. Isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. V. S.ile ei olnud määratud tööandja poolt tasulisse parklasse liikumiseks ka konkreetset marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed ja millisel ajavahemikul isik parklasse liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia kolleeg A. Pärna Luhamaale ja olla õigel ajal teenistusülesannete täitmiseks Luhamaal. Sellest tulenevalt ei olnud ka tegemist tegutsemisega tööandja huvides.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et tegemist oli õnnetusega teel tööle, mille seadusandja on juba
  3. a jätnud tööõnnetuse definitsioonist välja. Seda, et TTOS § 22 muutmise 6

(8)eesmärgiks oli tööõnnetuse mõistest välja jätta õnnetused tööteel, kinnitab TTOS ning toote ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (1154 SE) seletuskiri. Ka apellatsioonkaebuses viidatud ESAW metodoloogias on märgitud, et tööõnnetusena välistab ESAW õnnetused teel tööle.“ Viidatud otsuses selgitas ringkonnakohus ühtlasi, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-08 valguses on Tööinspektsiooni otsus

§ 49lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisel siduv (p 11-12).

  1. Kuna puuduvad tõendid, et V. S.i rünnati tema ametialase tegevuse tõttu, ja MTA pidi hüvitise maksmise otsustamisel lähtuma Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest, mille õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli, ei saanudki MTA teha kaebaja taotluse suhtes teistsugust otsust kui keelduda hüvitise maksmisest.
  2. Haldusakti motiveerimispuudused annavad aluse selle tühistamiseks vaid juhul, kui need puudused viisid ebaõige otsuse tegemiseni (HMS § 58). Kuigi MTA ei korranud vaidlustatud otsuses kõiki ringkonnakohtu poolt asjas nr 3-14-398 esitatud põhjendusi, on vaidlustatud otsuses tehtud viitest selge, et tegelikult on MTA ringkonnakohtu otsusest (ja seega ka nimetatud vaidluse esemeks olevast Tööinspektsiooni otsusest) lähtunud. Kuna kaebaja oli asjas nr 3-14-398 menetlusosaline, on vastustaja viidatud otsus kaebajale kättesaadav ja selle põhjendused talle teada. Seega nende põhjenduste kordamata jätmine vaidlustatud otsuses ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist.
  3. Kuna käesolevas menetluses kordab kaebaja suuresti väiteid, mida asjas nr 3-14-398 on juba käsitletud, lisab kohus kaebusele vastuseks üksnes järgmist. 18.

§ 44

lg 1 kohaselt on teenistuslähetus ametniku saatmine ametisse nimetamise õigust omava isiku või tema volitatud isiku korraldusel kindlaksmääratud ajavahemikus täitma teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta või koolitusele väljaspool alalise ametikoha asukohta. Sellest sättest ei saa siiski järeldada, et lähetuse korral hakkab tööandja huvides tegutsemine alati peale ajast, mis on määratud lähetuse algusajaks, või kohe kodust väljudes, nagu leiab kaebaja, ja seda vaatamata asjaolule, et lähetusse suundutakse enamasti kodust. Ka terveks päevaks teise linna lähetatud töötaja puhul on võimalik, et ta hommikul pärast kodust väljumist, kuid enne teise linna sõitma hakkamist viib esmalt lapse lasteaeda või ostab lõunasöögiks kaasa salatit ja seda ei saa lugeda tegutsemiseks tööandja huvides pelgalt põhjusel, et see mahub lähetuse aja sisse. Seega on ka lähetuse korral

§ 49

lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse tagajärjel hukkumise ja tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise maksmisest keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes huvides, vaid hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Käesolevas asjas puudub piisav põhjuslik seos, sest V. S. alles suundus hukkumise ajal tööülesandeid täitma. Seega ei saanud teenistuslähetuse mõiste analüüsimata jätmine vaidlustatud otsuses viia asja ebaõige otsustamiseni. 19. Asja õiget otsustamist ei saanud mõjutada ka see, et vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud, milline oli V. S.i tavapärane töötamiskoht ning kas selleks saab lugeda ka V. S.i kodu. Nagu ringkonnakohus asjas nr 3-14-398 tuvastas, ei tegutsenud V. S. tasulisse parklasse suundudes tööandja huvides. Seetõttu ei oma määravat tähtsust, kas V. S.i tavapäraseks töökohaks tuleks lugeda ka tema kodu, nagu väidab kaebaja, või tuleks töökoht piiritleda üksnes V. S.i ametijuhendi järgi, lugedes töökohaks Muuga, Paldiski, Reisiterminali ja Lennujaama piiripunkti, nagu leiab vastustaja. Eeltoodu valguses ei oma asjas tähtsust ka Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/55 (tl 15). 20.

§ 49lg 1 alusel tehtav otsus ei eelda erinevate asjaolude kaalumist.

Nimetatud sättele tuginedes on õigus saada hüvitist üksnes juhul, kui on tuvastatud kõik hüvitise maksmise 7

(8)eeltingimused. Hüvitise maksmisest keeldumise otsuse saaks motiveerimispuuduste tõttu tühistada juhul, kui selles puuduks igasugune põhjendus ja otsus ei oleks seetõttu üldse kohtulikult kontrollitav. Vaidlustatud otsus selliste puuduste all ei kannata. Lisaks ei ole kohtupraktika kohaselt haldusakti tühistamiseks alust, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda. Kohus leiab eespool toodud selgitusi arvestades, et vaidlustatud otsuse tühistamise korral tuleks MTA-l vastu võtta uus samasisuline otsus. Seega jääb tühistamisnõue rahuldamata. Kuna kohus ei tühista MTA 01.02.2016 otsust, ei ole alust kohustada vastustajat ka kaebaja 30.12.2015 taotluse uueks läbivaatamiseks. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. 21. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.