1-11-2696/133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-2696 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. juuli 2017 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta elektroonilise valvega Süüdimõistetu Arto Järvekülg (isikukood 37004020018) kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu
5. juuli 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega tunnistati Arto Järvekülg süüdi KarS § 114 p 1 järgi ning teda karistati 13 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 moodustati liitkaristus Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga. A. Järvekülje karistuseks jäi vangistus 13 aastat 4 kuud ja 7 päeva. Karistuse kandmise algusajaks on
11. september 2010 ja lõpptähtajaks
12. jaanuar
14. Tartu Maakohtu
15. juuli 2017 määrusega jäeti A. Järvekülg vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamata. Kohus tuvastas, et A. Järvekülje puhul esinevad formaalsed eeldused tema vabastamiseks. Materiaalsed alused aga välistavad tingimisi ennetähtaegse vabastamise. Kohus leidis kokkuvõtlikult, et vaatamata positiivsete asjaolude (käitumine karistuse kandmise ajal ja vabanemisejärgsed elutingimused) olemasolule, ei kaalu need üles negatiivseid ja vabastamist mittetoetavaid asjaolusid (varasem elukäik, kuriteo toimepanemise asjaolud, ärakantud karistusaja pikkus). A. Järvekülg on enda sõnul tehtud vigadest aru saanud ja soovib edaspidi elada seaduskuulekalt, kuid see ei anna alust arvata, et karistus on täitnud oma eesmärgi. Liitkaristusest – 13 aasta 4 kuu ja 7 päeva pikkusest vangistusest, on A. Järvekülg ära kandnud ligikaudu 6 aastat ja 10 kuud. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja mõistetud karistusaja pikkust ei ole süüdlase vabastamine rohkem kui 7 aastat ja 1 kuu enne karistusaja lõppu proportsionaalne toimepandud kuriteoga ega vasta ühiskonna õiglustundele.
16. Kaitsja taotleb edasikaebuses tühistada maakohtu määrus ja vabastada A. Järvekülg tingimisi elektroonilise valvega vangla poolt pakutud tingimustel. Kohtulahend on nõutavas ulatuses põhistamata. Ilmselgelt sooritas A. Järvekülg raske kuriteo, ent maakohus jättis tähelepanuta Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-17, p-des 20 ja 21 sätestatu. Riigikohtu praktika eiramiseks tuleb esitada eriti veenvad argumendid. Praegusest lahendist jääb selgusetuks, kas KarS § 114 alusel süüdi mõistetud isikule ei laiene kunagi ennetähtaegse vabanemise õigus või millistel tingimustel see võiks kohalduda. Kohus on eksinud ka faktilistes asjaoludes, sest tegelikult on A. Järveküljel kanda veel ca 6,5 aastat vangistust. Kohtupraktika on läinud seda teed, et ka pikaajalist karistust kandvatele isikutele laieneb ennetähtaegse vabastamise õigus. Kohtupraktikas on vabastatud ka isikuid, kes oma käitumisega vangistuses on näidanud, et karistus on oma eesmärgi täitnud. A. Järvekülg on vangistuses osalenud majandustöödes, mis on kriminaalses subkultuuris vastuvõetamatu. Ühiskonnale on odavam ja turvalisem vabastada isik edasisest karistuse kandmisest järelevalve alla. Ennetähtaegse vabastamise korral peab A. Järvekülg siis oma tegemistest aru andma, ta on nähtaval ja raskuste ilmnemisel on lootust õigel ajal reageerida. Ennetähtaegse vabastamise kasuks räägib kindlasti see, et A. Järvekülg läheb katseajaks Osmussaarele, kus võimalike kuritegude toimepanemine on puhtteoreetiline. Uuel arutamisel tuleks ringkonnakohtul hinnata kõiki A. Järvekülje vabastamise poolt ja vastuargumente ning teha kohtupraktikaga kooskõlas olev otsus. Vaidlustatud lahendist on tegelikult selgelt näha, et kohus on ka ise leidnud mitmeid A. Järvekülge positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, ent on jätnud need sisulise tähenduseta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus, vaadanud läbi kaebuse ja maakohtu määruse ning toimiku, jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata.
18. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad ja asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea.
19. Kaitsja leiab, et maakohus irdus Riigikohtu praktikast ning viitab lahendi nr 3-1-1-12-17 pdele 20 ja
20. On tõene (ja sellele viitab ka maakohus vaidlustatud lahendis), et süüdlane on vangistuses käitunud hästi, s.o ta on läbinud mitmed sotsiaalprogrammid ning ei ole toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Samuti on kaalutlusotsustust tehes arvestatud, et A. Järvekülg töötas majandusabitöödel ja alates
21. aastast treial-freesijana. Samas ei saa nõustuda kaitsja kriitikaga, et kõik positiivsed asjaolud on jäetud sisulise tähenduseta. Nimelt tuleb süüdimõistetu puhul, kes on käitunud vangistuses õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, analüüsida, kas ehk kuriteo toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos siiski annab piisava põhjuse arvata, et ta uusi kuritegusid vabanedes toime ei pane. Apellatsioonikohtu hinnangul on maakohus üsna selgelt osundanud sellele, et selline ohuprognoos lähtub nii isiku varasemast elukäigust (s.o A. Järvekülge on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning talle on viiel korral mõistetud reaalne vangistus) kui ka kuriteo toimepanemise asjaoludest (raskete tagajärgedega kuritegu, mis on toime pandud äärmise jõhkrusega – noore naisterahva pikaajaline ja intensiivne peksmine pea- ja kehapiirkonda ning löömine noaga korduvalt kõrisse). Seejuures on kohus välja toonud, et uue kuriteo pani A. Järvekülg toime Harju Maakohtu
22. jaanuari
23. a otsusega mõistetud katseajal. Kuivõrd varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikute puhul on uute kuritegude toimepanemise oht kahtlemata suurem, kui esmakordselt karistatute puhul, siis A. Järvekülge iseloomustavate asjaolude pinnalt on ringkonnakohus veendunud, et süüdlase puhul 2 esineb oht uute kuritegude toimepanemiseks. Seejuures ei seisne selline oht üksnes kergemate kuritegude toimepanemises, vaid vangla iseloomustuse kohaselt seisneb oht raskete kehavigastuste tekitamises. Sellises olukorras oleks isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine kriminaalhooldusele allutamisega pigem kallis ja mitteturvaline, sest potentsiaalselt oleks ohus nii teiste inimeste elu, tervis kui ka vara (A. Järvekülg pani vabaduses toime ka varavastaseid kuritegusid).
24. Kaitsja on rõhutanud sedagi, et vabanemise korral läheb A. Järvekülg elama Osmussaarele, kus võimalike kuritegude sooritamine on puhtteoreetiline. Ringkonnakohus nii ei arva. Ehkki saare elanikkond on väike, korraldatakse saarele turismireise ning ka A. Järvekülg peaks kriminaalhoolduse korral käima end registreerimas ning täitma muid kohustusi, mistõttu ta peab ta saarelt ka ära käima. Ka enne raske isikuvastase kuriteo toimepanemist elas A. Järvekülg koos elukaaslasega ning töötas, st elas stabiilset elu. Sellele vaatamata pani ta toime kuriteo. Seetõttu ei ole ringkonnakohus antud juhul väga kindel, kas sugulaste toetus eluaseme ja töökoha näol hoiaks ära uute kuritegude toimepanemise. Sellist veendumust ei avaldanud ka maakohus, kes on oma lahendis märkinud, et ka eelmise kriminaalhoolduse ajal viibis A. Järvekülg sageli Osmussaarel ja tegeles lambakasvatusega. Sellega seoses ei saanud ta sageli õigeaegselt ilmuda registreerimisele. Kohus leidis, et varasemalt ei ole võimalus viibida Osmussaarel uut kuritegu ära hoidnud (vt maakohtu määruse lk 4).
25. Kaitsja püstitatud küsimusele, kas kohtu arvates ei laiene KarS § 114 alusel kunagi ennetähtaegse vabastamise õigus, tuleb vastata eitavalt. Kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul mõistagi väheneb. Samas aga ei esine vabastamise aluseid praegu, mil A. Järvekülje ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendatakse alles esimest korda ja seda vaatamata kaitsja poolt osundatud arvutusveale, mille maakohus oma lahendis tegi.
26. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
27. juuli
28. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Mati Kartau