2-16-14658/18

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 29.09.2016 esitasid JH ja JH (seadusliku esindaja EK kaudu) hagi SH vastu elatise saamiseks. Hagejad palusid kostjalt välja mõista elatise Vabariigi Valitsuse poolt määratud miinimumsummas ning tagasiulatuvalt ühe aasta elatise perioodi 29.09.2015–29.09.2016 eest.
2. Avalduse kohaselt on hagejate vanemad EK ja kostja. Vanemate kooselu lõppes mais 2015 ja lapsed jäid ema juurde elama. SH osales laste kasvatamises ja lapsed viibisid tihti tema juures. Rahaliselt ei ole isa lapsi toetanud. Harju Maakohus kinnitas 16.09.2016 kompromissi lastega suhtluskorra kohta, millest mõlemad vanemad kinni pidasid.
3. 06.12.2016 menetlusdokumendis kinnitas hagejate esindaja, et lapsed elasid koos emaga kuni 01.12.2016 kostja korteris kostja soovil, kuna kostjal oli seal lastega parem suhelda. Alates 01.12.2016 elavad lapsed koos ema XXX külas Rae vallas Harjumaal. Kuigi laste ema ei tasunud lastega kostja korteris elades üüri, tasus ta kommunaalkulusid ning tegi korteris remondi, mis maksis 5200 eurot. Kostja väited, et tema oli lastele riideid ostnud ja ülal pidanud, olid tõendamata. Lapsed viibivad kostja juures 1/3 ajast. Isa ei täpsustanud emaga lastele vajaminevate asjade soetamist ning ostis lastele asju, mis lastel olid ebavajalikud ja juba olemas. JH kooli minemisel jättis kostja kõik kulud laste ema kanda. Samuti ei osalenud ta noorema poja kulude kandmises, mis kaasnesid lasteaiaga. Kostja vastuväited
4. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja on lapsi vabatahtlikult ülal pidanud ja tal on lastega väga lähedane suhe. Vanemate kokkuleppel on ülalpidamine toimunud kulutuste jagamise kaudu. Hagejate seaduslik esindaja on aktsepteerinud alates maist 2015 ülalpidamist viisil, et kostja andis hagejatele ja nende emale tasuta kasutamiseks oma korteri ning maksis ka kommunaalkulud. Kostja leidis, et tagasiulatuva elatise nõudmine perioodi 29.09.2015–29.09.2016 eest ei ole põhjendatud, kuna hagejad ja nende ema kasutasid tasuta kostjale kuuluvat korterit. Kostja nõustus elatise määramisega igakuise summana, kuid summa määramisel, tuleb arvestada ka aega, mil lapsed viibivad isa juures. 16.09.2016 kohtumäärusega on kindlaks määratud suhtluskord, mille järgi lapsed on isa juures paaritutel nädalatel reede õhtust pühapäeva õhtuni ja paarisnädalatel teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni. Üheski kuus ei saa olla rohkem kui neli päeva, mil lapsed elavad ema juures rohkem, kui isa juures. Arvestades, et hagejad nõudsid elatist miinimumsummas, on ühe päeva elatis 7,17 eurot, ühes kuus seega oleks elatise summa 4 x 7,17=28,68 eurot (ümardatuna 29 eurot). Kostja leidis, et õiglane elatis oleks 29 eurot kuus kummagi lapse kohta. Tagasiulatuva elatise nõudele vaidles kostja täies ulatuses vastu. Kostja arvutuste 2

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658 kohaselt kulutas kostja lastele septembrist 2015 kuni septembrini 2016 kokku 10 200 eurot ehk 421 eurot lapse kohta kuus. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus rahuldas 13.02.2017 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis SH-lt välja igakuise elatise JH-le ja JH-le miinimummääras alates 01.12.2016 kuni laste täisealiseks saamiseni ning määras elatise tasumise korra. Maakohus jättis rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõuded perioodi eest 29.09.201528.09.2016 ja igakuise elatise nõude perioodi eest 29.09.2016-30.11.
2. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
3. Kuna elatise nõue oli esitatud alammääras, siis ei pidanud hagejate seaduslik esindaja laste vajadusi tõendama. Hagejad on kostja lapsed ja nad on õigustatud kostjalt elatist saama. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.
4. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hagejad on alates maist 2015 elanud koos emaga. Seega oli kostjal kui lahus elaval vanemal PKS § 100 lg-st 2 tulenev kohustus hagejatele elatist maksta. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Pooled olid üksmeelel selles, et hagejad kasutasid eluasemena kostja poolt nende emale tasuta kasutada antud korterit. Kostja poolt hagejate emale korteri tasuta kasutamiseks andmine oli põhjendatud arvestada hagejatele makstava elatise hulka 1/3 ulatuses kummagi hageja kohta. Kohtule esitatud teabe alusel tuli arvestada kostja poolt ajavahemikul 03.08.2015–30.11.2016 kummalegi hagejale elatis summas 166,67 eurot kuus tasutuks elamispinna võimaldamisega korteris XXX Tallinnas. Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et kostja oli ajavahemikul 2015 septembrist 2016 septembrini andnud hagejatele ülalpidamist vähemalt miinimumsummas kuus, s.o lisaks eluasemele 2015 vähemalt 28,33 eurot kuus ja 2016 vähemalt 48,33 eurot kuus. Eeltoodu tõttu ei kuulunud PKS § 108 järgi esitatud nõue rahuldamisele.
5. Vastavalt hagejate vanemate vahel kokkulepitud suhtlemiskorrale viibisid hagejad 29.09.2016–31.10.2016 arvestuslikult kostja juures 9 päeva. Maakohus nõustus kostjaga selles, et lähtudes miinimumsummas elatise nõudest oli maksimaalne elatis päevas 7,17 eurot ja seega andis kostja kummalegi hagejale oktoobris 2016 ülalpidamist vahetult vähemalt summas 64,53 eurot (9 x 7,17). Arvestades hagejate kasutuses olnud eluaset, oli kostja poolt antud ülalpidamine ühele hagejale vähemalt 231,20 eurot (64,53 + 166,67). Vastavalt hagejate vanemate vahel kokku lepitud suhtlemiskorrale viibisid hagejad 01.11.2016–30.11.2016 arvestuslikult kostja juures 8 päeva. Seega andis kostja kummalegi hagejale novembris 2016 ülalpidamist vahetult vähemalt summas 57,36 eurot (8 x 7,17). Arvestades hagejate kasutuses olnud eluaset, oli kostja poolt antud ülalpidamine vähemalt 224,03 eurot (57,36 + 166,67). Lähtudes eeltoodust jättis maakohus hagejate elatisenõude ajavahemiku 29.09.2016–30.11.2016 eest rahuldamata.
6. Maakohus nõustus, et lapsed viibisid isa juures arvestuslikult 1/3 ajast ja sel ajal kandis kostja kõik hagejate tema juures viibimisega seonduvad kulud. Rahvastikuregistri andmetel ei elanud lapsed aadressil XXX Tallinnas alates 01.12.
7. Seega ei saanud kostja poolt hagejatele antava ülalpidamise hulka arvestada alates 01.12.2016 hagejate kasutusse antud korterit. Maakohus ei nõustunud 3

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658 kostjaga, et hagejatel oli vahelduv elukoht ema ja isa juures. Hagejate vanemad olid kokku leppinud, et hagejate emale jääb otsustusõigus laste viibimiskoha osas Harjumaa piires ning hagejad viibivad koos kostjaga vastavalt 16.09.2016 kinnitatud suhtlemiskorrale. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-7-05 märkinud, et on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal ning et lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Tuginedes Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-2-1-66-08, märkis maakohus, et lapse vajadused sellest, et laps viibib kokkulepitud ajal koos isaga, ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kelle juures laps elab, sõltumata võimalusest, et laps ei veeda faktiliselt kogu aega temaga. Menetluses esitatud väidetest ei nähtunud, et hagejate vanemad oleksid pärast 01.12.2016, s.o pärast seda, kui hagejad ei elanud enam kostjale kuuluvas korteris, kokku leppinud hagejate ülalpidamise viisis ja ulatuses teisiti kui elatise maksmine rahas. Maakohtu hinnangul ei olnud isa juures viibitud aeg sedavõrd pikk, et annaks alust miinimummäärast väiksemat elatist välja mõista. Lapsed elasid põhilise aja ema juures ja laste ema pidi kandma olulise osa lastega seotud kuludest. Maakohus leidis, et kostjalt oli põhjendatud välja mõista alates 01.12.2016 kummagi hageja kasuks elatis miinimumsummas. Kostja ei väitnud, et ta ei suuda majanduslikult hagejatele elatist maksta. Lähtudes eeltoodust ei analüüsinud maakohus kostja ülalpidamisvõimet. Apellatsioonkaebus

1. 10.03.2017 esitas kostja apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 13.02.2017 otsuse peale, vaidlustades seda osas, milles hagi rahuldati ja paludes jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus esimesena esitatud nõuet ei rahulda, palus kostja välja mõista hagejatele elatise alates 01.12.2016 ühe kolmandiku ulatuses miinimumpalgast.
2. Apellandi hinnangul on maakohus oma otsuses viidanud asjakohatule Riigikohtu praktikale, jättes samal ajal arvestamata asjas tähtsust omava praktikaga. Jättes rahuldamata hagejate kahjunõude nõustus maakohus, et kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja edaspidi ülalpidamiskohustust rikuks.
3. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-11 p-s 18 selgitanud, et elatis tuleb välja mõista üksnes siis, kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Maakohus tuvastas vaidluse puudumise selles, et laste viibimise ajal isa juures kannab tema kõik nende igapäevakulud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et apellandi kulutused lastele ei piirdu üksnes igapäevakulutustega ning et ka see on tõendatud. Lisaks on apellant rahuldanud osaliselt laste vajadusi, mis ei ole seotud otseselt laste apellandi juures viibimisega. Vaidlust ei ole selle üle, et lapsed viibivad umbes kolmandiku ajast isa juures ning, et laste isa on ainuisikuliselt kandnud kõik sellega kaasnevad kulutused.
4. Maakohus on vanemaid põhjendamatult ebavõrdselt kohelnud ja tõendamiskohustust ebaõigesti määranud. Laste ema puhul on eeldatud, et tema teeb laste osas pidevalt mõistlikke kulutusi ning lähtutud tema paljasõnalistest väidetest, samas kui apellant on enda seisukohtade kinnitamiseks esitanud tõendeid. Maakohus on siiski lugenud ülalpidamiskohustuse täidetuks üksnes perioodi eest, mille osas apellandil kuludokumendid säilinud olid. Apellandi hinnangul saab tema esitatud dokumentide sisust ja mahust teha järelduse, et ta peab oma lapsi regulaarselt ja piisavalt ülal. Maakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu seisukohaga, millele ta ise on viidanud oma otsuses, et kui kostja täidab laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tuleb jätta hagi rahuldamata. 4

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658

1. Maakohus on valesti järeldanud, et kuna kostja vaidles vastu nõutud elatise summale ja esitas enda nägemuse õiglasest elatise summast, keeldub kostja suure tõenäosusega seda ületavas osas elatist maksmast. Maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on vastuolus. Elatise väljamõistmine on Riigikohtu selgituste kohaselt õigustatud üksnes juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud isik ei täida enda kohustust või on alust arvata, et ta rikub seda.
2. Apellant leiab, et vastustajad on esitanud ebaõigeid ja eksitavaid faktiväiteid. Senises menetluses on vastutajad selgelt väitnud, et apellant ei ole osalenud vastustaja II kooliminekuga seotud kulude kandmises ning on jätnud kõik vastavad kulud laste ema kanda. Apellant esitas 20.12.2016 menetlusdokumendiga koos tõendid selle kohta, et vanemad on nimetatud kulusid omavahel jaganud. Sellest hoolimata on maakohus nende tõenditega arvestamata jätnud ning lähtunud vastustajate ebaõigetest ja tõendamata väidetest. Laste ema on toonud välja, milliseid kulutusi tema on teinud, kuid ei ole selgitanud, millise ressursi arvelt on kulutused tehtud. Apellant teeb kõiki kulutusi üksnes enda tööga teenitavast tulust, kuid laste emale jäävad täies ulatuses kasutada nii ühekordsed kui ka regulaarsed riiklikud sotsiaaltoetused, mis on mõeldud leevendama mõlema vanema lastega seonduvaid väljaminekuid. Apellant leiab, et nende toetuste summa võrra peavadki laste ema kulutused lastele olema suuremad, kuivõrd tema käsutuses on ka apellandi osa toetusest.
3. Apellant on seisukohal, et õiglase otsuse langetamiseks oleks maakohtul tulnud kõigepealt teha kindlaks, millised on laste mõistlikud vajadused. Maakohtu otsusest sellist analüüsi ei nähtu. Apellant ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1120-14 ei pea hageja seaduslik esindaja laste vajadusi tõendama. Nimetatud lahendis selgitas Riigikohus, et teatud piirini võib lastele tehtud kulutuste vajalikkust eeldada ehk teisisõnu on otsustatud hageja tõendamiskoormust selles aspektis kergendada. Apellant on seisukohal, et riigikohus ei mõelnud seda, et elatis nendele vajadustele vastavas summas alati reaalselt välja tuleks mõista. Seda põhjusel, et osa vajadustest võib olla kaetud ressursi arvelt, mida ei finantseeri kumbki vanematest, või on kohustatud isik osaliselt vabatahtlikult ülalpidamiskohustust täitnud. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hagejad vaidlesid kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja alates 01.12.2016 elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras tuleb TsMS § 656 lg 1 p 4 ja lg 2 teiste lause ning § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega ja saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on vaidlustatud otsust tehes jätnud läbi viimata piisavas mahus eelmenetluse ja pole selgitanud pooltele tõendamiskohustust. Eeltoodu tõttu on jäänud vajalikud asjaolud välja selgitamata, mis on tinginud olulises ulatuses põhjendamata otsuse tegemise.
6. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude PKS § 108 järgi tagasiulatuva elatise saamiseks perioodi eest 29.09.2015 - 28.09.2016 ja igakuise elatise nõude perioodi eest 29.09.2016 - 30.11.
7. Selles osas ei ole maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitatud. 5

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658

1. Hagejad on kostja lapsed. Seega on neil perekonnaseaduse (PKS) § 97 järgi õigus saada kostjalt ülalpidamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on kohustatud hagejaid ülal pidama, kuid vaidlus on selle üle, kas kostja on seda piisavas mahus teinud. Elatis kuulub väljamõistmisele siis, kui vanem, kes ei ela lastega koos, ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud või on seda teinud ebapiisavalt.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et lapsed viibivad 1/3 ajast apellandi juures ja apellandi kulutused lastele ei piirdu üksnes igapäevakulutustega laste apellandi juures viibimise ajal. Vanemad ei vaidle selle üle, et lapsed viibivad 1/3 ajast isa juures ja 2/3 ajast ema juures. Harju Maakohtu 16.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11807 kinnitatud kompromissi järgi on isal õigus suhelda lastega paaritutel nädalatel reedest pühapäeva õhtuni ja paarisnädalatel teisipäeva õhtust neljapäeva hommikuni. Kostja väitis, et sellel ajal kannab tema hagejate ülalpidamisega seotud kulud ning lisaks on ta ostnud lastele vajalikke asju. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et miinimummääras elatise väljamõistmisel ei kuulu eeltoodud asjaolud arvestamisele ja seetõttu pole maakohus tuvastanud, millises osas on isa ülalpidamiskohustust tegelikult täitnud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-3517 tehtud otsuse p-s 23 selgitanud, et kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Sama lahendi p-s 23.2 selgitatakse, et elatise suurust ei saa aga määrata ainuüksi selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Hagejal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka last esindav vanem lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Maakohus vaidlustatud lahendis kummagi vanema poolt hagejate ülalpidamiskohustuse täitmiseks tehtavaid kulutusi tuvastanud ei ole. Samuti ei ole maakohus selgitanud hagejate esindajale tõendamiskoormist, s.t seda, et ta võib tõendada, et hagejate kostja juures viibimise ajal tema kulutused hagejatele ei vähene.
3. Lisaks ülalpidamiskohustuse täitmisele ajal, kui hagejad on kostja juures, esitas kostja maakohtule asjaolud ja tõendid tema poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks hagejatele vajalike asjade ostmise kohta (vanematevaheline e-kirjavahetus ja ostutšekid), kuid maakohus esitatud tõendeid otsuses ei hinnanud. Eeltoodu tõttu ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-le
5. Apellant on seisukohal, et õiglase otsuse langetamiseks oleks maakohtul tulnud kõigepealt teha kindlaks, millised on laste mõistlikud vajadused ja nende katmiseks tehtavad kulutused. Maakohtu otsusest sellist analüüsi ei nähtu. Kolleegium leiab, et juhul, kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 28.3 teine lõik).
6. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Eelduslikult lapse ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Üldreeglina vaid sellel juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb 6

(7)Tsiviilasi nr: 2-16-14658 lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna. Seega saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on selgitanud, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, s.t ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab Riigikohtu arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse vajaduste katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega). Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Kui elatist nõutakse miinimummääras, võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha, arvestades aega, mille laps veedab tema juures. (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517, p 28.2 ja p 28.3).

1. Kohus saab eeltoodud asjaoludega arvestada ainult juhul, kui menetlusosalised on neile tuginenud ja neid on pooltega arutatud. Vaatamata sellele, et kostja on tuginenud sellele, et ta kannab osaliselt hagejate ülalpidamiskulusid nii seoses hagejate kostja pool elamisega kui ka ostes vajalikke asju ja hagejate ema saab lapsetoetusi, ei ole maakohus eeltoodud asjaolusid pooltega arutanud, välja selgitanud ega otsuses käsitlenud.
2. Apellandi hinnangul on maakohus valesti järeldanud, et kuna kostja vaidles vastu nõutud elatise suurusele ja esitas enda nägemuse, keeldub kostja suure tõenäosusega seda ületavas osas elatist maksmast. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus ei ole teinud sellist järeldust tõenditele ega asjaoludele tuginedes.
3. Apellatsioonkaebusega koos esitas kostja tõendina vanematevahelise kirjavahetuse tõendamaks, et vanemad ei lähtu rangelt kohtu määratud suhtluskorrast ja Harju Maakohtu 16.06.2017 määruse tsiviilasjas nr 2-17-5245 hagejate ja nende vanemate suvise suhtluskorra kohta. Kolleegium leiab, et tõendid ei kuulu TsMS § 238 lg-te 1 ja 3 järgi vastuvõtmisele kui apellatsioonimenetluses asjakohatud. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei tagasta kohus tõendeid apellandile. Kolleegium selgitab, et kostjal on võimalik esitada vajadusel tõendeid maakohtule.
4. Seoses otsuse osalise tühistamisega ja saatmisega tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks jaotab menetluskulud maakohus menetlust lõpetavas lahendis (TsMS § 173 lg 3
5. lause). /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 7