KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Andres Hallmägi Menetluse liik Kirjalik menetlus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2017, Narva kohtumaja kantsel

) § 187 kohaselt sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. Sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 188

lg 1 alusel kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-111-16 p-s 17, et

§-de 187 ja 188 järgi on täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused:  sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2);  sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2);  võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188

lg 1);  võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (

§ 187

lg 1 esimene lause, § 188 lg 1);  teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (

§ 188lg 1).

1. Pooled ei vaidle antud asjas selle üle, et hagejal on kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõue ning kehtiv täitedokument, samuti selle üle, et tehing kostjate vahel oli tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik OÜ Megonar vara arvelt ja kas esinevad viimast kaks eeldust – kas kostja I tegi tehingu teadlikult hageja huve kahjustamiseks ning kas kostja II oli sellest teadlik või mitte.
2. Kohus leiab, et antud juhul ei ole asJXXhased kostja I väited komposti olemasolu kohta, samuti ei oma tähtsust, kas selle arvel on võimalik nõude rahuldamine või mitte. 5 2-16-16723 Tartu Maakohtu otsusega oli võlgnevus välja mõistetud solidaarselt kostjalt I ja OÜ-lt Megonar. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 alusel kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuna tegemist oli solidaarkohustusega, oli hagejal võimalus valida, kelle vastu tema nõudega pöördub ja kelle vara arvel nõude rahuldamine toimub. Hageja on valinud esitada tagasivõitmise hagi kostja I suhtes toimuvas täitemenetluses, mille käigus on tuvastamist leidnud kohtutäituri esitatud õiendiga, et kostja I vara arvel nõude täitmine võimatu, kostjal I ei ole vara nõude rahuldamiseks. Siinkohal ei oma tähtsust, et OÜ-l Megonar oli või on ka praegu vara.

§ 188

lg 1 nimetatud eeldus, et võlgniku vara arvel ei õnnestunud nõuet täielikult rahuldada, hõlmab, kohtu arvates, ainult konkreetses täitemenetluses oleva võlgniku vara, mitte kolmandate isikute, kes ei ole ka konkreetses täitemenetluses osaliseks, vara. Kostja I pole menetluse käigus väitnud, et temal on vara, et kompost nt kuuluks tegelikult talle või esitanud tõendeid, mis lükkaks kohtutäituri esitatud õiendit ümber. Teise solidaarvõlgniku või temal vara olemasolu ei välista võlgniku vastu tagasivõitmise hagi esitamist.

§ 188

lg 1 seisukohalt pole tähtis, kui palju vara kuulus teisele solidaarvõlgnikule, kas tema vara arvelt oli nõude rahuldamine võimalik või mitte. Seega ei hakka kohus ka analüüsima, kas komposti müügilt saadud raha kataks hageja nõuet või mitte, samuti seda, kas tegemist oli kompostiga või jäätmetega ja kohus jätab kostja I esitatud Keskkonnaameti tõendi tähelepanuta, kuna see ei tõenda asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Seega leiab kohus, et eeldus - sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni – on täidetud.

1. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas tehinguga kahjustati hageja huve ja kas kostja I oli kahjustamisest teadlik. Riigikohus leidis lahendi nr 3-2-1-111-16 p-s 20, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Kolleegiumi arvates ei ole tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks vaja, et tehingule saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud. Kohus ei nõustu kostjatega selles, et kuna kinnistu oli võõrandatud turuhinnast kallima hinnaga, siis ei saanud tehing hageja huve kahjustada. Kohus leiab, et kinnistu müügilepingu sõlmimisel ei oma tähtsust ainult ostuhind. Turuhinnast odavama hinna puhul võib eeldada, et selline tehing kahjustab võlausaldajate huve, kuna võlgniku vara väärtus väheneb. Turuhinnast kallima müügihinna puhul tuleb aga kontrollida, kas võlgnik on ostuhinna saanud või tegemist on nö varjatud kinkelepinguga ja mis ostuhinnast edasi sai ehk miks ostuhinna arvelt ei õnnestunud võlausaldaja nõuet katta, kas nt on võlgnik raha varjanud vms. Seega ka antud juhul kinnistu müük turuhinnast kallima hinnaga ei 6 2-16-16723 välista automaatselt hageja huve kahjustamise võimalust, vaid tuleb vaadata, miks müügist saadud raha ei läinud hageja nõude rahuldamiseks. Kohus leiab, et kinnistu olemasolu kostja I omandis aitaks hageja nõudeid kasvõi mingis ulatuses rahuldada, kuna kinnistu väärtus on hageja nõudest oluliselt suurem. Seega tuleb kohtul analüüsida, kas kostja I on kinnistu müügist tegelikult kasu saanud. Selliseks kasuks on kostjate väidetel saadud ostuhind 85 000 eurot, mis on turuhinnast suurem. Kohus on seisukohal, et hageja huvide kahjustamist ei välista asjaolu, et kinnistu müügist saadud rahaga olid kaetud teiste võlausaldajate nõuded, kuna ühe võlausaldaja teisele eelistamine on võlausaldajaid kahjustav. Kuid antud juhul leiab kohus, et hageja huvide kahjustamise jaatamiseks, tuleb analüüsida sõlmitud lepingu sisu ja asjaolusid ning kostja I tehingust saadud kasu. Turuhinnast suurem hind ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamine ei kinnita ega välista hageja huvide kahjustamist.
2. Riigikohus märkis lahendi nr 3-2-1-39-08 p-s 12, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.
3. Lahendi nr 3-2-1-149-13 p 45 kohaselt oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal äratuntav (vt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-162-12, p 10). Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega (vt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6212, p 10).
8. Müügilepingu p-des 2.1-2.4 on lepingupooled kokku leppinud, et suurem osa müügihinnast s.o 68 200 eurot läheb hüpoteekidega tagatud nõuete katmiseks. Müügilepingu p-de 3.3 ja 1.2.3 kohaselt ei saanud tegelikult pank raha hüpoteekide kustutamiseks, vaid olemasolevad hüpoteegid läksid üle ostjale ning lepingu allkirjastamisest alates tagasid hüpoteegid panga nõuded ostja ehk kostja II vastu. Sisuliselt tehtud tehinguga ei saanud ei hüpoteegipidaja kui ka kostja I raha kinnistu müügist, vaid muutus kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja eest sai võlgnikuks kostja II. Müügilepingu p 1.2.3 järgi jäid ennem olnud hüpoteegid kehtima üldsummas ca 112 485 eurot.

§ 174

lg-te 1-3 kohaselt kohtutäitur jaotab kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi sissenõudjate ja muude tulemi jaotamises osalema õigustatud isikute vahel õiguste kinnistus7 2-16-16723 raamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras või sissenõudjate kokkuleppe alusel. Ühel ajal toimunud arestimisega saavad sissenõudjad tulemi jaotamisel sama järjekoha.

§ 188

lg 2 alusel eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kuna ostja puhul on tegemist võlgniku lähikondsega, ei pidanud hageja tõendama, et kostja II teadis, et tehinguga kahjustatakse hageja huve. Sel juhul on tõendamiskoormis vastupidine ja kostja II pidi tõendama, et tema sellest asjaolust teadlik ei olnud. Kostja II ei ole selliseid tõendeid esitanud. Kuid kuna tehingul ei olnud kahjustavat iseloomu, siis ei saa öelda, et ka kostja II oleks sellest teadlik olnud. Seega jätab kohus tähelepanuta ka hageja esitatud tõendid.

1. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. Hagiavalduses märkis hageja hagihinnaks 3500 eurot ning maakohus on hagiavalduse menetlusse võtnud. 8 2-16-16723 TsMS § 123 alusel tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 137 lg 1¹ kohaselt kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus märkis 11.01.2017 määruses, et tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Kuivõrd hagi esitamise ajal ei olnud hagejale vaidlusaluse tehingu väärtus teada, siis sai hageja võimalikuks hagi rahuldamise puhul saadavaks maksimaalseks hüveks hageja täitemenetluses sundtäidetava nõude kostja I vastu täielik rahuldamine. Hageja nõudeks kostja I vastu on tsiviilasjas nr 2-14-6390 väljamõistetud võlgnevus 23 677 eurot 18 senti ning menetluskulu 2200 eurot, kokku 25 877 eurot 18 senti. Sellest tulenevalt saab ka käesoleva tsiviilasja hinnaks olla maksimaalselt 25 877 eurot 18 senti. Riigilõiv hagilt hinnaga kuni 50 000 eurot on 1000 eurot. TsMS § 147 lg 3 alusel kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Kui hageja jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi selle nõude osas läbi vaatamata. Kuna hageja on tasunud hagiavalduse esitamise riigilõivu summas 300 eurot, tuleb hagejalt nõuda 700 eurot riigilõivu juurde.
3. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb otsuse hageja kahjuks, seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. (digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik 9