Obsah (4)

§ 113§ 68§ 118§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-11207 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 113

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. aprilli 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Heinar Tüllineni kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Prokurör Ringkonnaprokurör Toomas Liiva Kaitsja Vandeadvokaat Anu Pärtel Süüdistatav Heinar Tüllinen isikukood 35011296013; elukoht XXXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu kuni 12.08.
2. RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. aprilli 2017 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt In Jure Advokaadibüroole 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot) vandeadvokaat Anu Pärteli poolt süüdistatav Heinar Tüllinenile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest.
6. Välja mõista Heinar Tüllinenilt menetluskulu 96 eurot Eesti Vabariigi kasuks kaitsjale makstud tasu katteks.
7. Heinar Tüllinenilt väljamõistetud summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsusele lisatud makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
8. juunil 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
9. juunist
10. Maakohtu otsus
11. Tartu Maakohtu 25.04.2017 otsusega mõisteti Heinar Tüllinen süüdi

§ 113

lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 7 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 10.08.2016-12.08.2016, s.o 3 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti H. Tüllinenile 6 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja kandmise alguseks loeti H. Tüllineni poolt karistuse kandmisele asumine. 2. H. Tüllinen anti kohtu alla ja esitati süüdistus selles, et tema 09.08.2016 ööl vastu 10.08.2016 Tartumaal Nõo vallas XXX külas asuvas XXX talus lõi J.P. ühel korral noaga rindkere piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel J.P. suri kohapeal. Sellega pani H. Tüllinen toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise.

1. Maakohus, tuginedes ekspertiisiaktile nr 16E-LÕS0027/245 (tl 53), asitõendi vaatlusprotokollile, milles on vaadeldud H. Tüllineni poolt 10.08.2016 tehtud kõnet häirekeskusele ning kahte häirekeskuse poolt 10.08.2016 tehtud kõnet H. Tüllinenile (tl 58-62), H. Tüllineni poolt kohtuistungil antud ütlustele (tl 89 pöördel – 96), indikaatorvahendi kasutamise protokollile, mille kohaselt oli H. Tüllinenil 10.08.2016 kell 08.42 joove 1,17 mg/l kohta (tl 65), asitõendi vaatlusprotokollile, mis kirjeldab kuriteo toimepanemise vahendit (tl 3839), ekspertiisiaktile nr 16E-GE0938 (tl 40-45), ekspertiisiaktile nr 16E-LÕS0027/245 (tl 4853), patrullilehele, mis kajastab, et sündmuskohal viibis politseiametnik K.T. (tl 63-64) ja tunnistaja K.T. poolt kohtuistungil antud ütlustele (tl 88 ja pöördel), leidis, et tuvastamist on leidnud H. Tüllineni poolt noalöögiga J.P. surma põhjustamine.
2. Edasi analüüsis maakohus, kas H. Tüllineni tegevus tuleks kvalifitseerida

§ 113

lg 1 järgi nii nagu see kajastub süüdistuses või on süüdistatava tegu kvalifitseeritav

§ 118

lg 1 p 7 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega on põhjustatud isiku surm.

1. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes (RKKKo 3-1-1-128-06). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav ise möönnud, et ta võis enesekaitseks noa võtta ja sellega lüüa J.P. t, kuid tappa ta viimast ei tahtnud. Maakohus on seisukohal, et kui H. Tüllinen ristküsitluse alguses väitis, et ta vaid lükkas J.P. enda pealt minema, siis ristküsitluse jätkudes on ta rääkinud palju enam, s.o ta rääkis J.P. poolt käe väänamisest ja viimase õue minekust ning seejärel oma tuppa minekust ning J.P. poolt kriiskamisest. Maakohtu arvamuse kohaselt on tegemist H. Tüllineni poolt ütlustega, millega ta püüab end õigustada, täpsemalt ta püüab enesekaitseks anda ütlusi, kus ta ei mäleta konkreetset noaga löömist, seega soovib jätta muljet, et tal puudus tahtlus J.P. tapmiseks ja ta ei saanud ka ette 2 näha, et noalöök rindkere piirkonda võiks põhjustada J.P. surma. Süüdistataval on õigus valida oma kaitsetaktika, kuid kohtul on kohustus tuvastada faktide põhjal nii süüteo objektiivne kui ka subjektiivne külg.
2. Selleks, et tunnistada isikut süüdi

§ 113

järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega (RKKKo 3-1-1-79-15). Isik, kes lööb kannatanut noaga südame piirkonda, kontrollimata sündmuste edasist käiku, möönab noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega (RKKKo 3-1-1-46-11). 7.

§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui

§ 118p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis.

Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba äärmiselt ohtlik löök, näiteks käesoleval juhul löök rindkere ja südame piirkonda, iseloomustada teo toimepanija poolt vahetut inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes.

1. Maakohus on veendumusel, et olukorras, kus H. Tüllinen haaras noa ja lõi J.P. t rindkere piirkonda, pidi ta mõistma, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla J.P. surm. Maakohus leiab, et otsene tahtlus, rääkimata kavatsetusest H. Tüllineni teos ja käitumise puudub. Küll aga on läbi teo objektiivse külje tuvastatav H. Tüllineni kaudne tahtlus. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-16-05 asunud seisukohale, et kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal on jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt ka RKKKo 3-1-1-126-04, p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Maakohtu meelest ei ole usutav, et H. Tüllinen oleks löögi noaga saanud teha selliselt, et ta ise ei näinud, kuhu ta lõi. J.P. t on löödud rindkere piirkonda ja vasakule poole. Iga täiskasvanud inimene on teadlik sellest, et selles rindkere piirkonnas on süda ja kopsud, mille noaga vigastamine võib kaasa tuua inimese surma. Asjaolu, kas ta ise seda täpselt mäletab, kuhu ta lõi, või kas ta seda mäletada tahab, ei välista maakohtu meelest H. Tüllineni vastutust tapmise toimepanemise eest. Kohus ei saa kogu sündmuste käiku rekonstrueerida, sest selleks on kohtu kasutuses liialt vähe tõendeid. Samas on ilmne, et noal oli vaid J.P. veri ja noa käepidemel on tuvastatud süüdistatava DNA. Seega sai surmaga lõppenud vigastuse põhjustada vaid H. Tüllinen. Eksperdiarvamuse kohaselt on torke- lõikehaav tekitatud mitte enam kui 9 tundi enne J.P. surma saabumist. On tuvastatud, et 11.08.2016 hommikul kell 08:10 oli J.P. surnud. Seega on kooskõlas eksperdiarvamusega ka süüdistatava poolt kirjeldatud sündmuste käik 10.08.2016 hilisõhtul ning kirjeldatud konflikti käigus võis H. Tüllinen tekitada J.P. le noaga torkelõikehaava, mille tagajärjel J.P. suri. Kohtu kasutuses ei ole tõendeid, mille alusel tuvastada, millal konkreetselt J.P. suri ja kuriteo kvalifikatsiooni silmas pidades ei ole sellel asjaolul kvalifitseerimisel tähtsust.
2. Maakohus ei tuvastanud ei süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus seisukohal, et H. Tüllinen tuleb süüdi tunnistada J P tapmises ja tema tegu on kvalifitseeritav

§ 113lg 1 järgi.

11.

§ 113lg 1 sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

Sanktsiooni keskmiseks määraks on seega 10,5 aastat vangistust. Maakohus on seisukohal, et süü suurust hinnates tuleb lähtuda muuhulgas ka teo tagajärjest. Käesoleval juhul oli tagajärjeks inimese surm. Süü suurust iseloomustab kohtu arvamuse kohaselt aga ka see, et ilmselt poleks tekkinud H. Tüllineni ja J.P. vahel konflikti, kui J.P. poleks ise alkoholijoobes tulnud H. Tüllineni tülitama. Seega oli surmaga lõppenud konfliktsituatsioonis ka J.P. l oma sündmust esilekutsuv roll. Samas ei ole tuvastatud, et J.P. oleks konkreetselt H. Tüllineni selliselt rünnanud, et rünnak oleks vajanud vasturünnet, rääkimata noaga ründamisest. Laiba vaatlusel pole tuvastatud J.P. l 3 enesekaitsele viitavaid vigastusi. H. Tüllinen pole kogu menetluse käigus viidanud konkreetsetele vigastustele, küll on ta märkinud, et sai kõrisõlmele haiget ja J.P. väänas tema kätt. Samas mingit hädakaitse olukorda pole kohus tuvastanud ja sellised tõendid kriminaalasjas puuduvad. 12. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus loeb karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p alusel H.

Tüllineni puhtsüdamliku kahetsuse ja ka selle, et ise häirekeskusesse helistades aitas ta kaasa enda poolt toime pandud süüteo avastamisele.

1. Karistusregistri andmete kohaselt on H. Tüllinen varem nii kriminaal - kui ka väärteokorras karistamata. Seega on H. Tüllinen kogu oma elu elanud õiguskuulekalt, mistõttu eripreventiivseid kaalutlusi karistuse mõistmisel pole. Elu on tähtsaim individuaalne õigushüve, mille õiguskaitse tuleneb PS §-st
2. Seetõttu eeldab ühiskond, et eluvastaste rünnete eest tuleb rangelt karistada. Maakohus on veendumusel, et arvestades süü suurust, J.P. enda käitumisele viitavaid asjaolusid ja H. Tüllineni varasemat elukäiku ning kergendavaid asjaolusid, puudub vajadus tema karistamiseks sanktsiooni keskmises määras, vaid pigem teenib karistuse eesmärki karistamine sanktsiooni miinimumäärale lähedase karistusega. Maakohus peab põhjendatuks karistamist 7 aasta pikkuse vangistusega. Samas leiab maakohus, et karistus tuleb ära kanda reaalse vangistusena, sest kohus ei näe asjaolusid, mis annaksid aluse kas täielikult või osaliselt H. Tüllineni karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Esitatud apellatsioon
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse H. Tüllineni kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja H. Tüllineni

§ 113

lg 1 järgi õigeks mõistmist ning tema teo ümberkvalifitseerimist

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Samuti taotletakse H. Tüllinenile mõistetud karistuse kergendamist ja seda nii kohtuotsuse muutmata jätmisel kui ka võimaliku teo ümberkvalifitseerimise korral.

1. H. Tüllinen vaidleb vastu sellele, et ta oleks soovinud tappa kannatanut. Sellest tulenevalt leiabki ta, et ei ole toime pannud tahtlikku tapmist, isegi mitte kaudse tahtlusega.
2. Maakohus uuris ekspertiisiakti nr 16LÕS0027/245 ja selle p 4 kohaselt on J.P. surma põhjuseks rindkere õõnde tungiv torke-lõikehaav paremal koos parema kopsu ülasagara, südamepauna ja üleneva aordi vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verejooks südamepauna ja rindkereõõnde. Ekspert on andnud oma arvamuse kannatanul esinevate vigastuste ja surma põhjuse kohta. Seda ei vaidlusta ei H. Tüllinen ega kaitsja. Õige on ka see, et noaga löömisest on tekitatud rindkere õõnde tungiv torke-lõikehaav, mida samuti H. Tülllinen ei vaidlusta, kuna on omaks võtnud, et tema lõi ühe korra noaga kannatanule.
3. Küsimus taandub sellele, et kas lööja soovis oma tegevusega kannatanu surma, s.o. H. Tüllineni tahtlus antud tegevuse korral. Maakohus leidis, et noaga löömisel elutähtsasse piirkonda, milleks kahtlemata on südamepiirkond, pidi H. Tüllinen mõistma, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla J.P. surm. Samas leiab maakohus, et otsest tahtlust, rääkimata kavatsetust H. Tüllinenil kannatanut tappa ei olnud, tema teos ja käitumises see puudus. Küll aga leidis maakohus, et läbi teo objektiivse külje on tuvastatav H. Tüllineni kaudne tahtlus.
4. Maakohus kuulanud kohtus ära H. Tüllineni ütlused, tuli järeldusele, et ei ole usutav, et H. Tüllinen oleks löögi noaga saanud teha selliselt, et ta ise ei näinud, kuhu ta kannatanule lõi. Edasi arutleb maakohus selle üle, et kuna kannatanut on löödud rindkere piirkonda ja vasakule, siis iga täiskasvanud inimene on teadlik, et rindkere piirkonnas on süda, kopsud, mille noaga vigastamine võib kaasa tuua inimese surma. Kahtlemata maakohtu selline mõttekäik on õige. 4 Samas tuleb arvestada, et H. Tüllinen sellises olukorras (olles alkoholijoobes, samuti kannatanu; H. Tüllinen magas oma toas voodis ja tekkis tüli, eelkõige sõnaline, selle pinnalt, et kannatanu tahtis viina, mida H. Tüllinen ei tahtnud talle anda, tüli kasvas füüsiliseks kontaktiks- kannatanu oli eelnevalt istunud H. Tüllinenile rindkere peale ja H. Tüllineni tõukamisel kannatanut enda pealt ära kannatanu käsi haaras H. Tüllineni kõrist ja tal oli valus, ta tundis kägistamise tunnet), haaraski noa, mida kasutas toidu lõikamisel ja mis oli kõige lähemal ja kättesaadavamal asi ning lõi ühe korra kannatanule. Ega ta täpselt ei adunud, kuhu see löök läks. Tema eesmärk oli kannatanust sellel hetkel vabaneda nii, et saaks rahulikult magada, et kannatanu läheks oma tuppa.
5. Teoretiseerida võib, et H. Tüllinen pidi aru saama ja olema teadlik, et noaga löömine võib lõppeda kannatanu surmaga. Tegelikkuses, arvestades seda situatsiooni, ei pruukinud H. Tüllinen ikkagi seda mõista. Eelkõige seetõttu, et tal tegelikult ei olnud soovi ega kavatsust kannatanut tappa ja tegu, s.o. noaga löömine, järgnes kannatanu poolsele vägivaldsele teole (istus H. Tüllinenile selga ja vajutas kõrile nii, et oli valus. Situatsioon oli vägivaldne ka kannatanu käitumisest tulenevalt).
6. Antud kriminaalasjas on tõendid väga napid. Otseseid tunnistajaid ei ole, kes oleksid näinud tegevust pealt. On süüdistatav H. Tüllineni ütlused juhtunu kohta, on kohtuekspertiisiakt ja arvamus kannatanu vigastuste ja surma põhjuse kohta. On DNA-ekspertiis, mis kinnitab, et kuriteo toimepanemise vahend nuga ja selle käepidemel on leitud H. Tüllinenilt pärinev profiil. Tõsi, maakohus on analüüsinud ka H. Tüllineni kõnet häirekeskusele, kohtus on üle kuulatud tunnistaja politseiametnik K.T. . On ka sündmuskoha vaatlusprotokoll.
7. Kõik need eelnimetatud tõendid ja nende analüüs on küll oluline, kuid lõppkokkuvõttes taandub ikkagi küsimus tahtlusele, s.o. H. Tüllineni subjektiivsele tahtlusele, isegi kui seda analüüsida läbi tema teo. Kaitsja leiab, et ei ole võimalik üheselt väita, et H. Tüllinenil oli tahtlus otsene või kaudne, kavatsetusest rääkimata. Kavatsetuse ja otsese tahtluse on välistanud ka kohus, kuid kohus leidis, et on olemas kaudne tahtlus kannatanu tapmiseks ja sidus selle läbi H. Tüllineni objektiivse külje, s.o. teo.
8. Kaitsja leiab, et antud situatsioonis siiski võib vaadelda H. Tüllineni käitumist, s.o tegu ja tahtlust koostoimes sellisena, et ta tekitas noaga löömisel (vaid üks löök) kannatanule eluohtliku seisundi ja selle tulemusena saabus kannatanu surm. Kui oleks koheselt saanud arstiabi (mitte hommikul, kui kannatanu oli juba surnud), siis oleks ikkagi olnud võimalus kannatanul ellu jääda. Seda võimalust ei saa välistada. Kaitsja arvates võiks arvestades situatsiooni kui tervikut ja kvalifitseerida H. Tüllineni teo ümber

§ 118lg 1 p 7 järgi.

23. Maakohus otsuses sellel väitel peatub, kuid väga põgusalt, sest maakohtu arvates on tõendatud vastuvaidlematult

§ 113lg 1 järgi tegu.

Kaitsja nii ei arva, sest kogu situatsioon ei olnud nii ühene. Ei ole põhjust lihtsustatult käsitelda. Kaitsja arvates oli H. Tüllinenil teo suhtes tahtlus mööndes, et oma teoga ta võib kannatanule tekitada raskeid kehavigastusi (noaga löömine). Samas oli tegemist vaid ühe löögiga ja H. Tüllinen ei näinud täpselt kuhu ta lõi, kuhugi rindkere piirkonda võis see sattuda, kuid see ei olnud tema eesmärk. Pigem sattus see üks ja õnnetu löök ettevaatamatusest kannatanu rindkere piirkonda. Seega leiab kaitsja, et H. Tüllineni käitumine oli teo osas kaudse tahtlusega tervise kahjustamine (noaga löömine) ja tagajärje suhtes oli ta ettevaatamatu (saabus kannatanu surm, kuigi kui oleks kiiresti kiirabi kutsunud, poleks see ehk nii läinud). 24. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et H. Tüllineni tegu tuleb ümber kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p 7 järgi ja kergendada tuleks ka temale mõistetud karistust.

§ 118lg 1 p 7 näeb ette karistusena 4 kuni 12 aastast vangistust.

Kaitsja arvates on minimaalne karistus 4 aastat vangistust piisav ja küllalt karm antud teo eest. H. Tüllineni ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ja tegu on juba eaka isikuga. Seega oli see juhtum tema elus ainuke ja ilmselgelt 5 viimane. Ei ole alust arvata, et ta veel sooritaks kuritegusid. Antud kriminaalasjas ei ole tuvastatud raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Sellest tulenevalt teeb kaitsja kohtule ettepaneku mõista karistus miinimumimääras ja sedagi osalise vangistusega ja osaliselt tingimisi. 25. Tulles tagasi veelkord karistuse juurde, et juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu kaitsja versiooni ja ümberkvalifitseerimisega, siis palutakse ikkagi kergendada H. Tüllinenile mõistetud karistust ja seda ka

§ 113lg 1 järgi.

7 aastat on karistust ka selle eest liiga palju. Karistuse kergendamise asjaolud kattuvad juba kaitsja poolt käsitletus

§ 118lg 1 p 7 puhul.

Ringkonnakohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle aluseks oleva kohtuistungi protokolli ja kriminaalasjas kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asja vaidlust selles, et H. Tüllinen lõi ühel korral noaga kannatanut rindkeresse, mille tagajärjel viimane suri. Keskseks vaidluspunktiks antud asjas on aga see, kas süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult ja kuidas seda tuleb kvalifitseerida. Kohtuliku arutamise käigus jäi prokurör esialgse kvalifikatsiooni juurde

§ 113järgi, s.o tapmine.

Kaitsja aga leiab, et H. Tüllineni tegu tuleb kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

1. Käesoleval juhul on kohtus uuritud tõendite alusel tuvastatud, et joobes H. Tüllinen lõi kannatanu J.P. le ühel korral terava otsaga noaga rindkere piirkonda, tekitades kannatanule torke-lõikehaava paremal pool rindkeres. H. Tüllinen kasutas selleks nuga, mille tera pikkus on 18,7 cm ja laius 1,8 cm.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et õige on maakohtu seisukoht, et H. Tüllinenile

§ 113

lg 1 järgi esitatud süüdistuses puudub kavatsetus ja otsene tahtlus, kuid läbi teo objektiivse külje on tuvastatud H. Tüllineni kaudne tahtlus, s.o süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele.

1. Nimelt on kaudne tahtlus eristatav otsesest tahtlusest ja kavatsetusest selle poolest, et kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust (RKKKo nr 3-1-1-79-15 p 6). H. Tüllinen on kohtuistungil öelnud (tl 90-95), et ta tegelikult konkreetset sündmust ei mäleta, kuid samas on andnud ütluseid selle kohta, et ta mäletab, et ärkas selle peale üles, kui J.P. istus magamise pealt H. Tüllineni kõhu peale. Samal ajal kui J.P. istus H. Tüllineni kõhu peal, üritas kannatanu haarata voodi kõrval laua peal asuvat viinapudelit, kuid H. Tüllinen lükkas J.P. enda pealt ära. Lisaks on H. Tüllinen öelnud, et ta saab oletada, et ta lõi kannatanut noaga, kuid ei oska seda mõistusepäraselt seletada, lisaks et noaga löömine oli suur rumalus ja juhuste kokkulangevus. Hinnates H. Tüllineni poolt antud ütluseid kogumis ja tervikuna, möönab kriminaalkolleegiumi arvates ka H. Tüllinen ise, et ta tegelikkuses ikkagi lõi J.P. t noaga rindkere piirkonda. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult maakohtuga ka selles, et H. Tüllinen püüab end õigustada, andes ütluseid, kus ta ei mäleta konkreetset noaga löömist, soovides jätta muljet, et tal puudus tahtlus J.P. tapmiseks ja ta ei saanud ette näha, et ta võiks põhjustada J.P. surma. Kohtupraktika kohaselt lüües torke-lõike vahendiga elutähtsasse organisse (käesoleval juhul rindkeresse, kus teadupärast asub elutähtis organ, s.o süda), möönab isik mistahes tagajärje, mh ka surma, saabumist.
2. Muuhulgas iseloomustab kaudset tahtlust ka see, et teo toimepanija ei tunneta tagajärge kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Käesoleval juhul saab rääkida sellest, et H. Tüllinen lõi noaga J.P. t selleks, et viimane süüdistatava rahule jätaks ning magama läheks. 6 Seega pidas H. Tüllinen kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalikuks, et noalöögi tagajärjel kannatanu rindkeresse võib saabuda J.P. surm, kuid hoolimata sellest käitus süüteo koosseisupäraselt. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolusid arvestades sai H. Tüllinen aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel, pidas võimalikuks ja möönis, et lüües noaga kannatanut rindkere piirkonda, võib saabuda J.P. surm. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud H. Tüllinenil võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleks lubanud tal uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, st ei saabu kannatanu surm.
3. Riigikohus on selgitanud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine (RKKKo nr 31-1-79-15). Antud kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et H. Tüllinen osutas kannatanule vahetult pärast noaga löömist abi ning lootis tagajärge vältida. Vaadates kogumina H. Tüllineni poolt antud ütluseid (tl 93-94), saab öelda, et pärast noaga kannatanu löömist, läks H. Tüllinen magama tagasi, kuna süüdistatav on öelnud, et hommikul ärgates avastas H. Tüllinen, et J.P. on pikali maas ning märgates, et kannatanu käsi on külm, helistas H. Tüllinen päästekeskusesse. Seega ei kutsunud süüdistatav abi vahetult pärast J.P. noaga löömist, vaid alles pärast seda, kui H. Tüllinen oli ärganud ning avastanud maas lamava J.P. . Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt võis kannatanu surm saabuda lühikest aega, mis pole täpselt määratav (orienteeruvalt kuni 5 minutit), pärast rindkerepiirkonna torke-lõikehaava tekitamist. Sündmuskohal viibinud kohtuarsti hinnangul saabus surm orienteeruvalt 6-9 tundi enne surnukeha vaatlust 10.08.2016 kell 09.
4. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et H. Tüllinen osutas ajavahemikul pärast noaga löömist kuni häirekeskusele helistamiseni kannatanule abi. Seega ei huvitanud H. Tüllineni pärast kannatanu noaga löömist, millised tagajärjed J.P. l sellest tekkida võivad ning ta suhtus oma teo tagajärge ükskõikselt.
5. Kuna süüdistatava käitumisest ei nähtu selliseid asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse, et süüdistatav lootis surma mittesaabumisele, tegutses H. Tüllinen J.P. le kehavigastuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisele. Seega on kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist, et süüdistatav pani toime

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja pole alust selle ümberkvalifitseerimiseks, nagu kaitsja taotleb.

1. Kaitsja taotleb ka H. Tüllinenile mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu.
2. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid (maakohtu otsus lk 6-7). Seejuures on karistust kergendavateks asjaoludeks loetud puhtsüdamlik kahetsus ning ka see, et H. Tüllinen, helistades ise häirekeskusesse, aitas kaasa enda poolt toime pandud süüteo avastamisele. Raskendavaid asjaolusid käesoleval juhul tuvastatud ei ole. Samas arvestati H. Tüllineni süü suurust, J.P. enda käitumisele viitavaid asjaolusid ja H. Tüllineni varasemat elukäiku ning kergendavaid asjaolusid, mida hinnates puudub vajadus H. Tüllineni karistamiseks sanktsiooni keskmises määras, vaid pigem teenib karistuse eesmärki karistamine sanktsiooni miinimummäärale lähedase karistusega, s.o 7 aastat vangistust.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et apellatsioonis pole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiks karistuse kergendamist.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jääb Tartu Maakohtu 25.04.2017 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonkaebuse koostamise ja esitamise eest kokku 2 tunni ulatuses 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 96 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 7 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.
6. KrMS §-st 185 lg 2 tulenevalt jäävad menetluskulud 96 eurot H. Tüllineni kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend. H. Tüllinen on ringkonnakohtule 29.05.2017 saatnud oma nõusoleku temalt kaitsjatasu väljamõistmise kohta. /digiallkirjad/ Mati Kartau Aarne Sarjas 8 Tiit Lõhmus