3-15-2915/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2915 Otsuse kuupäev

1. märts 2016 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A. N kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – A. N Vastustaja – Viru Vangla Resolutsioon
2. Tagastada kaebus keelamisnõude osas.
3. Rahuldada kaebus osaliselt.
4. Tuvastada Viru Vangla toimingu – A. N
5. augusti 2015 loenduse ajal füüsilist jõudu kasutades püsti tõstmise – õigusvastasus.
6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
7. aprill
8. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
9. Viru Vangla kinnipeetav A. N ei tõusnud 27.08.2015 hommikusel loendusel püsti. Seetõttu kasutasid vanglaametnikud tema suhtes jõudu ja tõstsid ta püsti. A. N esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis hüvitist, kuna tema sõnul vigastasid vanglaametnikud tema kätt. Viru Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 17.11.2015 otsusega nr 6-16/122-4 ja 6-16/125-4 (üks dokument) rahuldamata.
10. 20.11.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. N kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Ühtlasi taotles kaebaja enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
11. Tartu Halduskohus jättis 24.11.2015 kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja nõude täpsustamiseks. 1
12. 04.12.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. N avaldus, milles ta täpsustas oma nõudeid.
13. Tartu Halduskohus vabastas 15.12.2015 kaebaja riigilõivu tasumisest, võttis hüvitamiskaebuse menetlusse ning andis Viru Vanglale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
14. Viru Vangla palub oma 12.01.2016 kirjalikus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta.
15. 14.01.2016 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 03.03.2016 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 10.03.
16. Kaebuse põhjendused
17. A. N selgitab, et
18. aasta augusti lõpus traumeeriti Viru Vanglas tema kätt ning vangla keeldus tekitatud kahju hüvitamast. Trauma tekitasid valvurid, tõstes ta kontrollimiseks üles. Kui ta püüab end vabaks rabeleda, siis väänatakse tema käsi, tekitatakse valu ja kannatusi. Teda koheldakse jõhkralt, millega teda alandatakse, solvatakse ja diskrimineeritakse, tekitades moraalset ja füüsilist kahju. A. N nõuab käetrauma tekitamise eest hüvitist 1000 eurot. Samuti nõuab ta hüvitist 10 000 eurot selle eest, et teda kontrollimiseks püsti tõstetakse. Oma kaebuses nõuab A. Nikoforov lisaks hüvitisele ka enda kontrollimiseks ülestõstmise lõpetamist. Vastustaja vastuväited
19. Viru Vangla kodukorra p 6.2 järgi on kinnipeetav loenduse ajal kohustatud püsti tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning VangS § 71 lõike 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. A. N ei tõusnud 27.08.2015 hommikuse loenduse ajal püsti ega allunud ka vanglaametniku korraldusele öelda oma nimi ja püsti tõusta. Selle tulemusena kasutasid vanglaametnikud kinnipeetava suhtes jõudu ning tõstsid ta püsti. Pärast jõu kasutamist kontrollis kinnipeetava tervislikku seisundit vangla meedik, kes tuvastas visuaalsel vaatlusel vasaku küünarliigese välimisel pinnal kerge paistetuse mõõtmetega 2x2 cm, märkides samas, et kinnipeetava liigutused olid igas suunas vabad. Viru Vangla on seisukohal, et kinnipeetav ise, keeldudes järgimast vanglas kehtivat korda ja täitmast vanglaametniku korraldust, tekitas ise olukorra, milles sai kerge küünarliigese vigastuse. Kohtu seisukoht
20. Kohus võttis 15.12.2015 kaebuse menetlusse, lugedes selle esitatuks Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise käigus on kohus siiski jõudnud seisukohale, et A. N 04.12.2015 kohtusse saabunud avaldusest nähtub selgelt ka tema tahe nõuda enda kontrollimiseks ülestõstmise lõpetamist. Seetõttu peab kohus esmalt kontrollima, kas seda nõuet saab menetleda või tuleb see tagastada (I). Seejärel kontrollib kohus Viru Vangla tegevuse õiguspärasust (II) ning viimaks lahendab kaebuse (III). 2 I
21. Nõue kaebaja kontrollimiseks ülestõstmiseks lõpetamiseks on sisuliselt keelamisnõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 3 mõttes, kuivõrd kaebaja eesmärgiks on, et tulevikus teda enam loenduse käigus püsti ei tõstetaks. Kuna kohus ei ole seni seda nõuet menetlusse võtnud ega tagastanud, peab kohus käesoleval juhul võtma seisukoha, kas seda on võimalik menetleda. Kuigi üldjuhul kehtib kinnipeetaval vangla vastu halduskohtusse pöördudes VangS § 11 lõikest 5 ja 8 tulenevalt kohustuslik kohtueelne menetlus, ei ole see keelamisnõude puhul nii. Seda seetõttu, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 ei näe niisugust vaidemenetluse eset ette ning erinevalt tavapärasest kohustamisnõudest ei näe ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg 2 ette võimalust esitada vastav nõue vaides.
22. Samas on kohus sellegipoolest seisukohal, et esitatud keelamisnõude sisuline menetlemine pole praegusel juhul otstarbekas ning kohus saab selle tagastada. Kohustus loenduse ajal püsti tõusta tuleneb Viru Vangla kodukorra punktist 6.2 selgesõnaliselt. Tegemist on kehtiva haldusaktiga. VangS § 71 lg 2 lubab vanglateenistuse ametnikul kasutada teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu. Teisisõnu on vanglateenistuse ametnikul õigus kasutada füüsilist jõudu ka oma seadusliku korralduse täitmiseks olukorras, kus kinnipeetav keeldub seda tegemast (vt ka L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, komm 7). Tõsi, tegemist on kaalutlusotsusega ning alati tuleb arvestada ka VangS § 41 lõikest 1 tulenevalt inimväärikuse austamise põhimõtet, mistõttu võib jõu kasutamine olla iseenesest ka ebaproportsionaalne ja seega õigusvastane ka juhul, mil kinnipeetav oleks olnud kohustatud korraldust täitma. Samas ei ole kohtu hinnangul kindlasti võimalik eeldada, et see on ebaproportsionaalne igal korral, mil kinnipeetav keeldub loenduse ajal püsti tõusmast, võttes arvesse, et kinnipeetav võib enda identiteeti, seisundit vms asjaolusid. Seega, kuivõrd vanglateenistuse ametnikul on õigus kasutada füüsilist jõudu enda seadusliku korralduse täitmisele sundimiseks, on kohtu hinnangul käesoleval juhul keelamisnõue ilmselgelt perspektiivitu, kuna selle rahuldamine võtaks vanglateenistuse ametnikul ära ka õiguse vastavat kaalutlusõigust teostada. Sellises olukorras saaks kaebaja saavutada enda eesmärgi üksnes Viru Vangla kodukorra p 6.2 tühistamise nõudega. Olukorras, kus kaebus on ilmselgelt perspektiivitu seetõttu, et valitud nõue jääks igal juhul rahuldamata, on Riigikohus oma 04.03.2013 määruse asjas nr 3-3-1-86-12 punktis 15 pidanud võimalikuks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et niisuguse kaebuse menetlemine ei ole otstarbekas ning pikendaks menetlust ning seega tagastab kohus keelamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. II
23. Kuigi 15.12.2015 määruses eristas kohus tuvastamis- ja hüvitamisnõuet, on sisuliselt tegemist sama nõudega, kuivõrd hüvitamisnõude lahendamisel tuleb niikuinii RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust. Kaebaja nõuab hüvitist nii seoses trauma kui kannatustega, mis talle tema sõnul 27.08.2015 loenduse ajal tema püsti tõstmisega tekitati. Seega peab kohus tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tuvastama, kas Viru Vangla kahjustas õigusvastase ja süülise tegevusega A. N tervist või alandas tema väärikust.
24. Viru Vangla valvur M. V 27.08.2015 ettekandest nähtub, et ta andis 27.08.2015 kell 8.10 loenduse ajal A. N le korralduse püsti tõusta, kuid ta keeldus korraldust täitmast. Viru Vangla arsti tõendilt nähtub, et 27.08.2015 kell 8.10 kutsuti ta eluosakonda jõu kasutamise järgseks tervisekontrolliks. Seejuures on märgitud, et kaebuseks oli valu vasakus küünarliigese 3 piirkonnas ning visuaalselt oli vasaku küünarliigese välimisel pinnal kerge paistetus mõõtmetega 2x2 cm ning liigutused olid igas suunas vabad. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis valgustaksid füüsilise jõu kasutamist ennast täpsemalt. Samas nähtub eelkirjeldatud dokumentidest, et seda kasutati pärast seda, kui kaebaja keeldus loenduse ajal püsti tõusmast. Sisuliselt ei ole selle osas ka poolte vahel vaidlust. Nagu kohus juba eelnevalt selgitas, annab VangS § 71 lg 2 tõepoolest niisuguses olukorras vanglateenistuse ametnikele õiguse füüsilise jõu kasutamiseks. Nähtuvalt A. N l fikseeritud vigastustest tõsteti ta püsti käest tõmmates. Üldjuhul ei ole tegemist eriti intensiivse jõu kasutamisega, võttes arvesse, et teise inimese käest tõmbamine on tavapärane manööver ka igapäevaelus üksteise järsust nõlvast üles aitamisel vms olukorras. Seega ei ole kohtu hinnangul võimalik seda pidada inimväärikust alandavaks VangS § 41 lõike 1 mõttes. Kannatusi saab niisuguses olukorras põhjustada eeskätt isiku enda aktiivne vastupanu.
25. Samas sätestab HMS § 4 lg 2, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Käesoleval juhul saab kohus jõu kasutamise eesmärgi tuvastada läbi selle kohustuse eesmärgi, mille täitmiseks kaebajat füüsilise jõuga sunniti. Viru Vangla kodukorra p 6.2 sätestab, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud püsti tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal. Viru Vangla kodukorra seletuskirjas on kõnealuse punkti kohta selgitatud, et korrektne välimus ja kehahoid on üks osa normaalse ühiskonnaliikme igapäevasest olemusest ning selle nõudega tekitatakse kinnipeetavates harjumus viisakalt käituda. Samuti on märgitud, et loenduse läbiviimise efektiivsuse tagamiseks ei ole selle ajal lubatud tegeleda kõrvaliste tegevustega. Kohtu hinnangul on mõeldamatu füüsilise jõu kasutamine selleks, et harjutada kinnipeetavat hoidma korrektset välimust ja kehahoidu. Küll aga võib kohtu hinnangul pidada võimalikuks füüsilise jõu kasutamist olukorras, kus kinnipeetava tegevus segab loenduse läbiviimist. Teisalt ei ole praegusel juhul välja toodud niisuguseid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja oleks ka tegelikkuses seganud loenduse läbiviimist.
26. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 14 lõike 3 kohaselt kontrollitakse kinnipeetavate loenduse käigus kambris paiknevate kinnipeetavate arvu ja isikut ning kinnipeetavate terviseseisundit. Praegusel juhul ei ole kahtlust, et kinnipeetavate arvu ja isikute kontrollimine polnud takistatud. Samas võib kinnipeetava püsti seismine olla vajalik ka terviseseisundi (mh joobeseisundi) kontrollimiseks. Seejuures tuleb aga silmas pidada seda, et olukorras, kus isik tõstetakse jõuga püsti vastu tema tahtmist, ei osutu niisugune kontroll tegelikult võimalikuks, kuivõrd niisugusel juhul ei saada teavet, kas isik on iseseisvalt võimeline sirgelt püsti seisma. Kokkuvõttes ei saa füüsilise jõuga kaebaja püsti tõstmist praegusel juhul pidada sobivaks vahendiks loendusel püsti seismise kohustuse eesmärgi saavutamiseks ning järelikult polnud tegemist proportsionaalse meetmega. Seetõttu on kohus seisukohal, et A. N füüsilise jõuga püsti tõstmine 27.08.2015 hommikuse loenduse käigus oli õigusvastane. Kohus märgib, et eeltoodud seisukoht ei muuda seda, et kaebaja oli kohustatud püsti tõusma ning niisuguses olukorras on võimalik kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine. Olukorras, kus kinnipeetav keeldub seda süstemaatiliselt tegemast, on põhimõtteliselt võimalik VangS § 69 lõike 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Juhul, kus püsti tõusmisest keeldumine takistab nt kinnipeetava joobeseisundi kontrollimist, on seadusandja VangS § 671 lõikes 1 näinud ette võimaluse keelatud aine tarvitamise kahtlust kontrollida. III 4
27. Kohus märkis juba eelnevalt, et kaebaja ülestõstmist ei saa pidada inimväärikust alandavaks VangS § 41 lõike 1 ning järelikult ka RVastS § 9 lõike 1 mõttes. Kuigi ei ole kahtlust, et jõuga püsti tõstmine põhjustab ebamugavustunnet ning pole välistatud ka vähene valu, ei ületa selle intensiivsus inimväärikuse alandamise piiri. Riigikohus on oma 17.06.2010 otsuse asjas nr 33-1-41-10 punktis 23 toonud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes näitena väärikuse alandamisest välja ka põhjendamatu jõu kasutamise, viidates EIK otsusele asjas Ilhan vs Türgi (asja nr 22277/93). Nimetatud asjas tuvastas EIK inimväärikuse alandamise, kuna isikut peksti jalgadega ning vähemalt korra ka löödi ka püssiga. Praeguse juhtumi asjaolud ei ole sellega võrreldavad. Eelviidatud Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-41-10 punktis 20 möönis Riigikohus, et selles asjas sai kaebajale osaks küll mõnevõrra suuremaid ebamugavusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Sellegipoolest jättis Riigikohus inimväärikuse alandamise tuvastamata, kuivõrd need ebamugavused olid niivõrd väikese intensiivsusega. See seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas. Kuigi õiguspärase kohtlemise korral poleks kaebajale tema ülestõstmisega seonduvaid ebamugavusi osaks saanud, ei olnud need niivõrd intensiivsed, et seda saaks pidada inimväärikuse alandamiseks.
28. Kaebaja nõuab hüvitist ka käetrauma tekitamise ehk tervise kahjustamise eest. Rahvatervise seaduse § 2 p 2 defineerib tervist kui inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Kuivõrd asjas on tuvastatud, et A. N vasaku küünarliigese välimisel pinnal oli kerge paistetus mõõtmetega 2x2 cm, tuleb nentida, et kaebaja tervist kahjustati RVastS § 9 lõike 1 mõttes. Samas oli see tervisekahjustus väheintensiivne, kuivõrd tema käe liigutused olid igas suunas vabad ning ta ei vajanud muud ravi peale Fastum geeli. Sellele, et tervisekahjustus ei saanud olla tõsine, viitab ka valvur M. Vinni ettekanne 27.08.2015 õhtuse loenduse kohta, millelt ilmneb, et kinnipeetav läks ise madratsit tooma. RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada õiguserikkumist praegusel juhul raskeks. Süü vormiks loeb kohus hooletuse, kuivõrd vastustaja eksimus seisnes konkreetse toimingu sooritamisel kaalutlusvea tegemises olukorras, kus olukorra pikem analüüs polnuks võimalik. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul rahaline hüvitis õigustatud. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tuvastab 27.08.2015 hommikuse loenduse ajal füüsilise jõu abil A. N ülestõstmise õigusvastasuse.
29. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud. Muude menetluskulude väljamõistmist pole ta taotlenud. Seetõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Polluks kohtunik 5