← Eesti

3-14-51646/68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 04.07.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-51646 Haldusasi V.F.i kaebus Tallinna Vangla teg

§ 45lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse (Eh

S) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikega 6 sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht 3 igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lõikes 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega peab kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.

  1. Riigikohus ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) ja märkis, et õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  2. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikes 6 sätestatust ja tagas V.F.ile vähemalt 2,5m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse (kambrid nr 221, 216,140, 402). Kambrid nr 82, 83, 84, 85 ja 89 on kartserikambrid, kus on WC kambris, kuid ei ole eraldi ruum. Kolmanda ja neljanda üksuste kambrites nr 13, 26, 29 ja 39 ei ole WC kambris. Kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks, mistõttu on kinnipeetavatel võimalik kasutada osakonnas paiknevat ühist tualettruumi. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia

(2006)leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti
(2009)oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. 954 päevast 377 päeval oli kaebajale tagatud alla 3m2, kuid vähemalt 2,5m2 vaba põrandapinda ja 577 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3m
  1. Seega enam kui poole Tallinna Vanglas viibitud vaadeldavast ajast oli kaebajale tagatud rohkem kui 3m2 vaba põrandapinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. 4
  2. Vaadeldavast perioodist enamuse aja avatud osakondades viibides oli kaebuse esitajal võimalik ka kambrist väljas viibida. Kaebaja on osalenud riigikeele õppes ja tööhõives ning käinud kokkusaamistel. Kõik need tegevused on võimaldanud kaebajal kambrist väljas viibida.
  3. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on korduvalt märkinud, et EIÕK artikkel 3 rõhutab üht demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. See keelab mistahes tingimusel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. EIK on korduvalt pidanud märkima, et alandav kohtlemine on keelatud absoluutselt igas olukorras, kuid on käsitlustes asunud ka seisukohale, et artikli 3 kaitseala eelduseks on minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine. Selle minimaalse tõsidusastme hindamine on hinnanguline ja sõltub erinevatest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust. Mõningatel juhtudel sõltub see kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist. Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus peavad igal juhul ületama seadusliku ravi või karistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja alanduse astme. Riik peab garanteerima, et isikut ei peetaks kinni inimväärikust mitteaustavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi või raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme ja et kinnipeetava tervis ja heaolu oleksid piisavalt kindlustatud. Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. EIÕK-i dünaamiline iseloom tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina. Kohus vaatab Euroopa üldiste tugevnevate inimõiguste kaitse standardite valguses ja ka EN-i liikmesriikide seaduste ühtlustudes üha rangemalt erinevatele sellistele olukordadele (vt EIK lahend asjas Selmouni vs Prantsusmaa, 1999). EIK leidis, et varem teatud ebainimlikuks ja alandavaks väärkohtlemiseks peetud teguviisi saab inimõiguste standardite rangemaks muutumise tõttu kvalifitseerida ilmselge piinamisena. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Kohtupraktika areneb pidevalt edasi ning kaebus, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei peetud artikli 3 alla kuuluvaks, on tänapäeval leidnud kohtu lahendites kindla koha. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaas tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
  4. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses 5 kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil olles kaebajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt ei nõuta mittevaralise kahju tekkimise tõendamist, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Kaebaja kannab (sh vaidlusalusel perioodil) kolmandat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasemate vangistuste ajal. Seega pidid kaebajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kohtu põhjendused on järgmised.
  6. Kaebus on asjas menetluses ajavahemikku 08.05.2011–13.12.2013 puudutavas osas seoses kambripinna väiksust ja ventilatsiooni puudutavate väidetega. Vaidlus seisneb praegusel juhul selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle sellel ajavahemikul kaebuses väidetud õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.
  7. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebajale vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.
  8. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

§ 41

lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. 6 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis

§ 41

lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33). 21. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

  1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda;
  3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

§ 45

lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m

  1. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 08.05.2011– 13.12.2013 jääb täies ulatuses kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega. 7 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul.
  2. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani.
  3. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse kambritesse (I kd, tl 98, 102–111). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud.
  4. Toimiku materjalidest (I kd, tl 98, 102–111) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites vaadeldaval ajavahemikul 08.05.2011–13.12.2013 alljärgnevalt.
  5. Ajavahemikel 08.05.2011–27.09.2011 ja 29.09.2011–02.10.2011 viibis kaebaja kambrites nr 221, 216 ja
  6. Tegemist on kambritega, mis on ööpäevas 4h kinnipeetavale avatud. Neis kambrites viibides ei olnud kaebajal esiteks kordagi ruumi vähem kui 2,5m
  7. Kaebajal oli neis kambrites viibides ruumi alla 3m2 kokku 103-l päeval. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemike osas tuleb Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Vastustaja kinnitusel on kambrid nr 212, 242, 235, 226, 231, 227 ja 228 avatud kambrid. Seetõttu, olgugi, et kaebajal oli neis kambrites kokku 580-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSk

E § 8 lg 1). Kaebajal oli siiski võimalus viidatud perioodil osaleda riigikeele õppel (kursus toimus ajavahemikul 05.09.2011–05.12.2011) ja käia mitmetel lühiajalistel kokkusaamistel (13.05.2011, 10.06.2011, 20.07.2011, 17.08.2011, 09.09.2011, 15.09.2011; I kd, tl 112–113). Arvestades, et neljal tunnil päevas sai kaebaja igapäevaselt viibida kambrist väljaspool ja tegeleda lisaks hõivetegevusega ning käia kokkusaamistel, ei saanud olla tema kinnipidamine nendes kambrites õigusvastane.

  1. Ajavahemikel 03.10.2011–22.03.2012, 17.04.2012–27.05.2012, 07.06.2012–27.06.2012, 07.07.2012–11.07.2012, 21.08.2012–29.10.2012, 15.11.2012–13.12.2013 viibis kaebaja kambrites nr 39, 13, 29 ja
  2. Tegemist on kambritega, mis on suletud üksnes öörahu ajal. Muul ajal on viidatud kambrid avatud, s.o avatud päevläbi. Lisaks sai kaebaja viidatud ajavahemile tegeleda erinevate hõivetegevustega (I kd, tl 112): töötada majandustööl (ajavahemikul 14.11.2011–05.12.2011), töötada abitöölisena (ajavahemikul 14.02.2012–13.08.2012, 12.09.2012–11.10.2012), osaleda riigikeele õppel (kursused toimusid ajavahemikel 05.09.2011–05.12.2011, 04.02.2013–31.05.2013, 02.08.2013– 29.11.2013). Samuti sai kaebaja käia arvukatel lühiajalistel kokkusaamistel (28.10.2011, 10.11.2011, 22.12.2011, 23.02.2012, 28.02.2012, 24.05.2012, 13.09.2012, 12.10.2012, 27.12.2012, 17.01.2013, 04.04.2013, 20.07.2013; I kd, tl 112 pöördel ja tl 113). Nende asjaolude tõttu ei oma kambripinna suurus kaebaja ruumikitsikuse seisukohalt määravat tähtsust, kuivõrd kambripinnast tulenevad negatiivsed tagajärjed said kaebajale avalduda neis kambrites viibimise perioodil eelkõige öisel ajal kui kaebaja magas, millal ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et magamistingimused olid tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul nõuetekohased. Seega lähtub 8 kohus eeldusest, et magamistingimused olid kaebajale igas viibitud kambris nõuetekohased. Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites liikumine takistatud, ei pea kohus seda usutavaks päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud vähemalt 3m2 ulatuses. Päevadel, mil kaebajale oli kambrites tagatud vähem isiklikku ruumi, ei oma kambris liikumise takistatus sedavõrd suurt tähtsust, kuivõrd kaebajal oli võimalik päevasel ajal liikuda ning tegeleda erinevate tegevustega ka väljaspool kambrit. Kaebaja liikumisvõimalus ja hõivetegevus väljaspool kambrit kompenseeris kohtu hinnangul piisavalt kambri võimalikust ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-68-15, p 19).
  3. Ajavahemikel 28.09.2011, 29.03.2012–16.04.2012, 28.05.2012–06.06.2012, 28.06.2012–06.07.2012, 12.07.2012–20.08.2012, 30.10.2012–14.11.2012 viibis kaebaja kartserikambrites nr 82, 89, 85, 84 ja
  4. Neil ajavahemikel oli kaebajal kartserikambrites igapäevaselt ruumi vähemalt 5,10m
  5. Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused neis kambrites. Seega ei ole kaebajale ka kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju.
  6. Ajavahemikul 23.03.2012–28.03.2012 viibis kaebaja suletud kambris nr
  7. VSkE § 8 lõikega 4 sätestatakse, et VSkE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja suletud kambrisse paigutamise õiguspärasus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati suletud kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses suletud kambris viibimisega. Isiku suletud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab kohtu hinnangul pidada suletud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (vt Riigikohtu lahend asjas 3-4-1-9-14, p 36). Liiatigi viibis kaebaja selles kambris üksnes kuus päeva ning igal päeval oli kaebajale ruumi tagatud vähemalt 3,93m2 (I kd, tl 105). Seetõttu ei saa ruumipuudusest kaebajale tingitud ebamugavsutunnet pidada inimväärikust alandavaks ka suletud kambri nr 402 osas.
  8. Sundventilatsiooni puudulikkusega seotult märgib kohus järgmist. Puuduliku ventilatsiooni korral olnuks kohale õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava ventilatsiooni puudulikkusega kunagi varem vangla poole pöördunud. Ventilatsiooni puudulikkust puudutavad väited on kaebuses liiatigi üldsõnalised. Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Kohus leiab, et arvestades kaebaja võimalusi liikuda väljaspool kambrit ning Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites ka loomulikku ventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni nõuetele mittevastavuse osas põhjendatud.
  9. Kaebus jääb ülaltoodud põhjendustel täielikult rahuldamata.
  10. Kaebaja on 20.06.2016 esitanud kohtule täiendavad seisukohad (II kd, tl 29–30, tõlge tl 34), milles palub kohtul lahendada küsimus, kas vastustaja on oma menetlusõigusi HKMS § 28 lõigete 1 ja 2 järgi kasutanud heauskselt, ning tsiteerib Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määruse punkti
  11. Kaebaja soovib kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramist. Kohus leiab, et vastustaja käitumine menetluses ei ole takistanud kaebaja menetlusõiguste kohast ja õigeaegset teostamist. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2016 määrus on 26.05.2016 jõustunud. Kui kaebaja leiab, et Tallinna Halduskohus on 9 ringkonnakohtu seisukohti viidatud määruses tõlgendanud vääralt, on tal võimalik pöörata sellele tähelepanu apellatsioonkaebuses. Kohtuotsus jõustub ja kuulub täitmisele üldises korras.
  12. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid seetõttu kaebajalt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.