lg 1 kohaselt tõendada ei ole vaja, asus kohus seisukohale, et hagejate põhjendatud ülalpidamiskulud ühes kuus on summaarselt järgmised: kulud toidule – mõistlikuks toidukuluks ei saa pidada hagejate poolt esile toodud rahasummat, mis on sisuliselt sama suur kui seaduses sätestatud kuupalga miinimumsuurus. Arvestades keskmiste toidukaupade hindu jaekaubanduses, hagejate esitatud tõendeid (III kd tlk 149-155, tšekid), samuti seda, et lisaks muudele igapäevastele toiduainetele vajavad hagejad ka puuvilju, juurvilju, mahla, ning et üks hagejatest on sisuliselt täisealine noormees ning teine teismeeas tütarlaps, kelle toiduvajadus on oluliselt suurem kui näiteks alg- või põhikooliealisel lapsel, asus kohus seisukohale, et hagejate põhjendatud toidurahaks kuus on 300 eurot, millele lisanduvad kulutused koolitoidule 60 eurot, s.o kokku 360 eurot; eluasemekulud – üldtuntud asjaoluks on see, et igal inimesel on kulutused eluaseme kasutamisel seoses küttekuludega, vee tarbimisega, elektrienergia kasutamisega, prügiveoga, telekommunikatsiooniteenustega. Kohus on varasemalt tuvastanud, et ühe hageja igakuised kulutused eluaseme küttele on keskmiselt 70,14 eurot, kulutused veele 2 eurot, elektrienergiale 42,59 eurot, telekommunikatsiooniteenustele 13,68 eurot, s.o kokku 128,41 eurot. Kuivõrd lapsi on kaks, tuleb nimetatud kulud korrutada kahega, mille tulemusel on põhjendatud eluaseme ülalpidamiskulude suuruseks 256,82 eurot. Hagejad elavad käesoleval ajal kostjale kuuluvas elamus, kuid on avaldanud soovi asuda elama üürikorterisse ning paluvad kohtul arvestada ka üürikorteri üürimise ja ülalpidamisega seotud kulud laste põhjendatud ja vajalike igakuiste kulude hulka. Kohus märkis, et elatise väljamõistmise eelduseks on tõendatud kulude olemasolu. Elatise väljamõistmisega üritatakse säilitada laste harjumuspärane elulaad. Lapsed on sünnist saati elanud kostjale kuuluvas eramus ega ole asunud üürikorterit üürima. Kohus ei saa laste põhjendatud kulude hindamisel arvestada tulevikus võib-olla juhtuvate sündmustega, kohus peab lähtuma hetkeolukorrast. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-69-13 p-is 20 öelnud, et eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks 8 eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, pd 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades. Kohus on varasemalt leidnud, et eramu kasutuseelis ühe inimese kohta on 300 eurot kuus, seega on kasutuseelis kahe lapse kohta 600 eurot. Kohus oli seisukohal, et sama suur on hagejate eluasemekulu ka siis, kui pere asub elama üürikorterisse. Koos elamu ülalpidamisekuludega on seega hagejate eluasemekulud kokku 856,82 eurot; sidekulud – kohus pidas varasemalt tuvastatud asjaolude põhjal hagejate põhjendatud kuluks 28,43 eurot x 2 = 56,86 eurot; kulutused seoses hügieeniga ja tervisehoiuga – igal inimesel on igapäevaselt vaja kasutada hügieenitarbeid ning vahetevahel külastada arsti või osta ravimeid ning tarbida mõningad iluteenuseid; 172 eurot kuus hügieenile ja tervisele on kohtu hinnangul osaliselt põhjendamatu summa, kuivõrd ei ole usutav, et hügieenitarvetele, arstiteenusele ning ravimitele kuluks kahel lapsel igakuiselt nii suur summa. Samuti ei ole hagejad kohtuni toonud, et neil oleks mõni terviseprobleem, mille tõttu on kulud oluliselt suured. Kulutused seoses hügieeniga ja tervisehoiuga on kohtu hinnangul põhjendatud kokku summas 100 eurot; kulutused riietele ja jalanõudele – kohus leidis, et hagejate näidatud kulud riietele ja jalanõudele 270 eurot kuus on ülepaisutatud. On ebausutav, et hagejate vastavad kulud aastas oleks 3240 eurot. Kohus asus seisukohale, et riiete ja jalanõude ostmiseks igakuiseks põhjendatud kuluks tuleb arvestada 100 eurot, arvestades sealjuures ka sellega, et tegemist on kiiresti kasvavate noorukitega, kes vajavad pidevalt uusi riideid ning asjaoluga, et lapsed osalevad ka erinevates huviringides, võib rõivaste ja jalanõude kulu olla tavapärasest suurem (III kd, tlk 32-42, 146-148, maksekorraldused ja kviitungid); arengukulud – on tõendatud, et hageja II käib muusikakoolis, mille kuutasu on 190 eurot (III kd, tlk 208-209) ning osaleb iga-aastaselt muusikakooli laagris, mille maksumus on keskmiselt 230 eurot (IV kd, tlk 39-40), kuudele jagatuna 19,17 eurot kuus. Lisaks osaleb hageja II XXX laulukooris, mille eest tuleb kaks korda aastas tasuda 280 eurot, s.o kokku 560 eurot (IV kd, tlk 41-44, leping ja maksekorraldus), kuudele jagatuna 46,67 eurot kuus. Hageja I osaleb kostja väitel tennisetrennis, mille kuutasu on 264 eurot (IV kd, tlk 45-47, 112, arved ja maksekorraldus). Hagejate esindaja väidab, et tegemist oli ühekordse kuluga. Kohtule on tõendatud kahel kuul tennisetrenni eest tasumine kokku summas 528 eurot. Kohus arvestas nimetatud kulu kogu aasta lõikes, mistõttu on hageja I huviringikulu igakuiselt 44 eurot. Kokku on laste huviringide kulud igakuiselt 299,84 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud kulutused laste hobide ja oskuste kujundamisel summas 300 eurot kuus. Arvestades laste harjumuspärast elulaadi, ei ole kohtu hinnangul tegemist ebamõistlikult suure kulutusega ühes kuus lapsi arendavatele tegevustele; transpordikulud – luges kohus põhjendamatuks. Hagejad ei ole tõendanud, et neil oleks seoses sõiduauto kasutamisega kütusekulu. Kostja ei pea hüvitama auto kasutajale selle hooldamisega ning remontimisega seotud kulusid. Auto korrashoid on selle omaniku (vastutava kasutaja) kohustus. Hagejad elavad piirkonnas, kus on linnaga hea ühistranspordiühendus; reisikulud – põhjendamatu on hagejate väide, et nende väljakujunenud elukvaliteedile vastab iga-aastane reisimine. Tõendatud on asjaolu, et varem hagejad reisisid koos kostjaga pidevalt. Siiski ei ole hagejad juba üle aasta kummagi vanemaga koos reisinud. Seega ei 9 saa käsitleda reisimist hagejate väljakujunenud elustandardi osana. Võimalike reisikulude kandmine tuleb hagejate vanematel eraldi kokku leppida, sest selliste kulude kandmise vajadus ei ole ettenähtav ja neid ei saa arvestada igakuiselt makstava elatise koosseisus. muud vältimatud kulud – kohus leidis, et põhjendatud on 100 eurot kuus. Nimetatud raha eest tuleb katta hagejate meelelahutusega seotud kulud, sõprade sünnipäevakingituste ostmine, ajakirjade ja raamatute ostmine, taskuraha, lemmiklooma ülalpidamisega seotud kulud jms. Eeltoodu alusel luges kohus laste põhjendatud kulude suuruseks 1873,68 eurot kuus. Pärast arvestusliku igakuise maksutagastuse (IV kd, tlk 86 – 369,58 eurot/12=30,79 eurot) ning lapsetoetuste (50 eurot x 2) maha arvamist kuulub vanemate poolt hüvitamisele 1742,89 eurot, millest pool, s.o ühe vanema osa oleks 871,45 eurot kuus. Kostja majanduslikku seisundit kirjeldavatest tõenditest nähtub, et kostja kuulub AS E juhatusse (I kd, tlk 74-76, äriregistri väljavõte), kus temale makstav igakuine juhatuse liikme tasu on 11 300 eurot (IV kd, tlk 74, AS E palgatõend). Kostja on S AS (rk XXXXXXXX) aktsionär ja nõukogu liige (I kd, tlk 77-78, äriregistri väljavõte) ning 2014.a majandusaasta aruande kohaselt on ettevõtte jaotamata kasum 607 439 eurot. Kostja on E AS (rk XXXXXXXX) nõukogu liige, E AS (XXXXXXXXXXXX) nõukogu liige, E AS (rk XXXXXXXX) nõukogu liige, E OÜ (rk XXXXXXXX) nõukogu liige, E AS (rk XXXXXXXX) nõukogu liige, E OÜ (rk XXXXXXXX) nõukogu liige ja E (rk XXXXXXXX) juhatuse liige. Kostja on Sihtasutuse E (rk XXXXXXXX) juhatuse liige. Lisaks kuulub kostjale hulgaliselt kinnisvara: kinnistu XXX (tlk 22, kinnistusraamatu väljavõte), Tallinna linnas; 27,6 ha suurune XXX kinnistu XXX (tlk 107, kinnistusraamatu väljavõte); 26,77 ha ja 1,96 ha suurune YYY kinnistu XXX (tlk 108, kinnistusraamatu väljavõte); 13,03 ha suurune AAA kinnistu XXX (tlk 109, kinnistusraamatu väljavõte); 12,12 ha suurune CCC kinnistu XXX (tlk 110, kinnistusraamatu väljavõte); 23,01 ha suurune KKK kinnistu XXX (tlk 111, kinnistusraamatu väljavõte); 5,51 ha suurune BBB kinnistu XXX (tlk 112, kinnistusraamatu väljavõte) ja 9,24 ha suurune UUU kinnistu XXX (tlk 113, kinnistusraamatu väljavõte). Kostjale kuulub mopeed E (reg nr XXX). Kostja suhtes ei ole käimas ühtegi täitemenetlust. Hagejate seaduslik esindaja töötab OÜ-s L, tema keskmine netotöötasu on 1124,29 eurot kuus, millele lisandub peretoetus 90 eurot (I kd, tlk 46-70, pangakonto väljavõtted, palgatõend). Hagejate seaduslikule esindajale kuulub kinnisasi asukohaga XXX, mis on hagejate seadusliku esindaja vanemate kasutuses. Isiku suhtes ei ole käimas ühtegi täitemenetlust. Isikule ei kuulu sõidukeid. Hagejate seaduslik esindaja on Osaühingu K (rk XXXXXXXX) osanik ja likvideerija. Eeltoodust nähtub, et hagejate vanemate majanduslikud seisundid on drastiliselt erinevad, mistõttu ei ole vanemad kohustatud panustama laste ülalpidamisse võrdses ulatuses. Seejuures tugines kohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-69-13 p-s 18 märgitule. Kohus on tuvastanud, et kostja ja hagejate esindaja sissetuleku ning varalise seisu erinevus on ca 10-kordne ning seda kostja kasuks. Seega on selge, et kostja on kohustatud panustama laste ülalpidamisse rohkem. Tulenevalt eeltoodust ning PKS põhimõttest, et lapse ülalpidamiseks kulub igakuiselt minimaalselt üks miinimumpalk (430 eurot) ning kumbki vanem peab last ülal pidama vähemalt poole miinimumpalga ulatuses (s.o 215 eurot), leidis kohus, et hagejate seaduslik esindaja on kohustatud igakuiselt kandma laste kulusid 430 euro ulatuses. Hagejate seaduslik esindaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks aluse piirata tema seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust alla miinimumi. Ülejäänud hagejate põhjendatud kulud, s.o ulatuses 1312,89 eurot (1742,89-430), jäävad kostja kanda. 10 Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejad elavad koos emaga kostjale kuuluvas eramus asukohaga XXX, Tallinn ning kostja on kandnud ning kannab ka edaspidi kõik eramu ülalpidamisega seotud kulud. Seega on selge, et kostja on kandnud hagejate ülalpidamiskulud ning seda asjaolu tuleb arvestada elatise suuruse arvutamisel. Kohus on varasemalt leidnud, et koos elamu ülalpidamiskuludega on hagejate eluasemekulud kokku 856,82 eurot. Seega oleks kostja kanda jäävate kulude suuruseks pärast eluasemekulude mahaarvestamist 456,07 eurot (1312,89-856,82). Arvestades eeltoodut, vanemate majanduslikku seisundit, laste põhjendatud kulutusi, laste elukorraldust, vanust ning huvisid, leidis kohus, et kostjat tuleb kohustada tasuma hagejale I elatist summas 228,04 eurot kuus (456,07/2) ning hagejale II summas 228,04 eurot kuus. Kuivõrd hageja I on menetluse kestel saanud täisealiseks, on tema kasuks väljamõistetav elatis muutunud sissenõutavaks, mistõttu leidis kohus, et selle võib välja mõista kindla summana. Kostja peab tasuma hagejale I perioodi 10.04.2015-23.06.2016 eest elatist 3291,32 eurot (2015 aprilli 20 päeva eest 152 eurot, mai 2015-mai 2016 eest 13x228,04=2964,52 eurot, 2016 juuni 23 päeva eest 174,80 eurot). Kostja on esitanud kohtule taotluse, mille kohaselt juhul, kui kohus mõistab elatise ja otsekulud kostjalt kummagi hageja kasuks välja, palub kostja otsuses märkida, et kostja on kohustatud otsust täitma alates hetkest, mil XXX maja ning hagejate seadusliku esindaja kasutuses olev sõiduauto Chrysler PT Cruiser on vabastatud ning kostjale üle antud. Kohus märkis, et sõiduautot Chrysler PT Cruiser puudutav ei ole käesoleva vaidluse kontekstis asjakohane, kuivõrd sõiduauto ei kuulu kostjale. Kohus lisas, et kostja viidatud õiguslikul alusel ei ole võimalik taotletud eesmärki saavutada. Siiski on hagejad avaldanud soovi vabastada kostjale kuuluv eramu ning asuda elama üürikorterisse. Kostja ei vaidle nimetatud soovile vastu. Kohus leidis, et poolte sooviga tuleb kohtuotsust tehes arvestada, see on kooskõlas ka menetlusökonoomia printsiibiga ning välistab hageja II (hageja I on täisealine) vajaduse pöörduda elatise muutmise hagiga taas kohtu poole olukorras, kus ta on koos perega üürikorterisse elama asunud. Seega seadis kohus otsuses hageja II kasuks väljamõistetava elatise suuruse sõltuvusse hageja II elukohast. Juhul, kui hageja II vabastab tema praeguseks elukohaks oleva eramu ja asub koos perega elama üüripinnale, on väljamõistetava elatise suuruseks 656,45 eurot (arvestades, et kohus on eespool leidnud, et kostja peab kandma hagejate põhjendatud kulud 1312,89 euro ulatuses, millest ühe hageja osa on ½, s.o 656,45 eurot). Hagejad paluvad täpsustada kohtuotsuse täitmise korda, paludes määrata, et elatis tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja KR arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX Swedbank ASis.
lg-le 1 ja PKS § 100 lg-le 4 tuginedes leidis kohus, et kostja on edaspidi kohustatud hagejatele ülalpidamist andma rahas ja maksma elatist iga kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb tasuda iga kuu 1. kuupäevaks KR arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX, märkides selgituseks „elatis“ ja lapse nime, kelle elatist tasutakse. Kuigi kostja on vaielnud elatise täies mahus laste emale rahas tasumisele vastu ja soovib tasuda elatist makstes ka edaspidi laste arveid, osundas kohus, et see ei ole kooskõlas elatise tasumise eesmärgiga. Lastele ülalpidamise andmine selliselt, et lahuselav vanem maksab vaid arveid või ostab asju, on võimalik siis, kui laste eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab selleks eelnevalt nõusoleku. Kuigi kostja on seisukohal, et vanematevaheline kokkulepe on kehtiv ja seda ei peaks muutma, siis kohus osundas, et käesolev hagi on esitatud muuhulgas põhjusel, et vanemate vaheline kokkulepe elatise tasumiseks asjade ostmise või arvete tasumise näol ei toimi. Hagejate seaduslik esindaja so laste eest igapäevaselt hoolitsev vanem ei ole enam nõus sellisel viisil elatise tasumisega, kuivõrd leiab, et see seab teda ning lapsi lahuselavast vanemast sõltuvussuhtesse. Kohus nõustus hagejate seadusliku esindajaga ja 11 selgitas, et vanem, kes teostab igapäevast hooldusõigust peab saama arvestada pere eelarvesse korrapäraselt laekuvate vahenditega, et oleks võimalik planeerida igapäevast majandamist. Menetluskulude jaotamisel märkis kohus
lg-tele 1 ja 2 tuginedes, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, on siiski selge, et käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega on ka selge, et eeltoodu alusel tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Samuti arvestas kohus asjaoluga, et 18.11.2015 korraldaval eelistungil nõustus kostja elatise suurusega 600 eurot lapse kohta kuus, kuid ei olnud nõus elatise tasumise viisiga so tasumisega täies mahus rahas ning laste ema kontole, mistõttu jäi kompromiss sõlmimata.
lg 2 kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hagejate esindaja esitas 28.09.2016 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ning 03.10.2016 selle täienduse, mille kohaselt hagejate menetluskulud seisnevad dokumentaalsete tõendite saamise kulus 30 eurot ning lepingulise esindaja kuludes summas 4968 eurot (käibemaksuga). Hagejad palusid märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejad kinnitasid, et kõik kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et neil puudub võimalus käibemaksu tagasiarvestamiseks. Kostja esitas hagejate menetluskulude osas vastuväited. Kostja nõudis, et hagejad esitaksid menetluskulusid tõendavad dokumendid. Kohus selgitas, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-16 p-s 13 ja lahendi nr 3-2-1-154-15 p-s 11 märgitule viidates leidis kohus, et käesoleval juhul puudub vajadus menetluskulusid tõendavate dokumentide väljanõudmiseks. Dokumentide väljanõudmine on kohtu kaalutlusotsus. Kohtul puudub alus arvata, et hagejatele osutatakse õigusteenust tasuta. Samuti ei ole kostja kohtule põhistanud, mil viisil on tal hagejatele õigusabikulude tekkimise osas kahtlus tekkinud. Kohus leidis, et hagejate menetluskulud, mis seisnevad dokumentaalsete tõendite saamise kulus 30 eurot, on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb hagejatele hüvitada. Hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hagejate menetluskulud seisnevad muu hulgas lepingulise esindaja kuludes summas 4968 eurot (käibemaksuga). Hagejatele on õigusabi osutatud 51,75h ulatuses tunnihinnaga 96 eurot (käibemaksuga). Hagejate esindaja tunnitasumäär on kohtu hinnangul kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ning vastab asja keerukusele. Kohus, kontrollides hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, luges hagejate lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks kokku mahus 51h 23min (51h 45min–22min), mis hagejate lepingulise esindaja tunnihinda (96 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 4932,80 eurole. Hagejate menetluskulud on kokku 4962,80 eurot (lepingulise esindaja kulu 4932,80 eurot+kohtukulud 30 eurot). Kuivõrd hagejad osalesid menetluses võrdses osas ning esitasid ühiseid seisukohti, oli kohus seisukohal, et hagejatele kuuluvad menetluskulud hüvitamisele võrdsetes osades. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja I kasuks menetluskulud summas 2481,40 eurot (4962,80/2) ning hageja II kasuks samuti summas 2481,40 eurot.
lg 4 alusel ja hagejate taotlusel märkis kohus, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise kohustuse täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 12 26.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 20.12.2016 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või jätta hagi hageja I osas rahuldamata ja mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatis kohtu poolt põhjendatuks peetavas summas alates XXX elamu vabastamisest. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub tõenditena asja juurde võtta apellatsioonkaebusele lisatud helisalvestised ja salvestise stenogrammi. Samuti palub kostja ringkonnakohtul menetluse
Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja leiab, et käesolevas tsiviilasjas puudub hagejate õiguste rikkumine ja seega puudub alus hagi menetlemiseks. Maakohus rikkus
§-i
lg-t 2 ja seega menetluskulude kindlaksmääramisel oluliselt rikkunud menetlusõigust.
lg 2 eeldab olukorda, kus menetluses on selgelt üks poolt pakkunud kompromissi ja teine pool sellega selgelt mitte nõustunud. Käesolevas menetluses on mõlemad pooled pakkunud väga erinevaid kompromissiettepanekuid, kuid pooled ei ole läbirääkimiste käigus ühegi pakkumise osas üksmeelt leidnud. Sellisel juhul ei kohaldu
Kompromiss on iga kord jäänud sõlmimata just KRu tõttu. Seega peaks kulud jätma hagejate kanda. Lisaks ei ole menetluskulude kogu ulatuses kostja kanda jätmine põhjendatud, sest hagi on suures osas rahuldamata jäänud. 10.04.2015 hagiavalduses esitatud nõue on jäänud vähemalt 1/3 osas rahuldamata, seega tuleb menetluskulud jätta vähemalt osaliselt hagejate kanda. Samuti märgib kostja, et hagejad loobusid nõudest osaliselt 16.05.2016 menetlusdokumendis, seega tuleb menetluskulud jätta vähemalt osaliselt hagejate kanda. Kostja nõuab endiselt, et hagejad esitaksid menetluskulusid tõendavad dokumendid. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata, samuti jätta rahuldamata kostja taotlus ringkonnakohtule esitatud helisalvestise ja salvestise stenogrammi asja juurde võtmiseks ja taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks. Hagejate apellatsioonimenetluse kulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebus 15.02.2017 esitatud vastuapellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada Harju Maakohtu 20.12.2016 otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagejate nõue mõista välja tagasiulatuv elatis perioodi 10.04.2014-09.04.2015 eest mõlema hageja ülalpidamiseks 4200 eurot ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 10.04.201409.04.2015 eest summas 4200 eurot ja elatis hageja II kasuks tagasiulatuvalt perioodi 10.04.2014-09.04.2015 eest summas 4200 eurot. Hagejate apellatsioonimenetluse kulud paluvad hagejad jätta kostja kanda ja määrata kindlaks hagejate menetluskulude rahaline suurus. Maakohus on tõlgendanud ja kohaldanud vääralt materiaalõigust, leides, et tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõue perioodi 10.04.2014 kuni 09.04.2015 eest ei ole põhjendatud. Hagejad leiavad, et elatise tasumise kokkulepet ei saa lugeda sõlmituks olukorras, kus kostja on ainuisikuliselt otsustanud millistes tingimustes peavad hagejad elama, millal, mis määras ja missuguseid laste vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi täita, muu hulgas sidudes hagejate vaba aja veetmisega seotud kulud viisil, et kui hagejad on koos temaga, siis võimaldatakse neile lõbustusi või meelelahutust. Elatise eesmärgiga ei ole kooskõlas kui ülalpidamiskohuslasest vanem oma keeldumisega maksta hagejatele ülalpidamist rahas seab alaealised ülalpidamist saama õigustatud isikud endast majanduslikku sõltuvussuhtesse. Alusetu on kohtuotsuses sisalduv käsitlus, nagu eksisteeriks praegusel juhul poolte vahel 14 õigussuhe, mis seisneb hagejate seadusliku esindaja vaikivas nõusolekus (TsÜS § 68 lg 4), et lahus elav vanem täidab hagejate ülalpidamiskohustust talle sobival ajal ja määras ning viisil. Kohtu käsitlus muudab tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 alusel võimatuks. Kostja lahkus kuus aastat tagasi pere juurest uue elukaaslase juurde ilma, et vanemad oleksid sõlminud omavahelisi kokkuleppeid elatise andmise viisi ja korra kohta ja sellist kokkulepet ei ole saavutatud ka hiljem. Maakohus on tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel jätnud kohaldamata PKS § 100 lg 1, mille kohaselt võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda üllapidamist muul viisil kui rahas, mõjuva põhjuse olemasolul. Antud juhul ei ole kostja kohtumenetluse kestel kordagi esile toonud mõjuva põhjuse olemasolu. Maakohus ei ole tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel arvestanud vanemate erineva majandusliku seisundiga. Kui statistiliselt võttes panustavad vanemad lapse ülalpidamisse oma sissetulekust ca 1/5, siis pidanuks kostja puhtstatistilise lähenemise korral oma vähemalt 15 000 euro suuruse kuusissetuleku juures panustama lapse ülalpidamisse ca 3000 eurot kuus. Maakohtu järeldus, et perioodil 10.04.2014 kuni 09.05.2015 on kostja andnud ühele lapsele ülalpidamist 655,71 euro eest, sh elamu kasutuseelis 300 eurot/kuus, ei tugine asjas esitatud tõenditele. Nii näiteks on perioodil 10.04.2014-09.04.2015 kostja andnud hagejale I kokku taskuraha 203 eurot ja hagejale II kokku taskuraha summas 160 eurot, mis jagatuna aasta lõikes teeb kummalegi lapsele kuus 15,13 eurot, mitte 50 eurot kuus nagu on ekslikult leidnud kohus. Lisaks ei nõustu hagejad kohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise perioodil kostja poolt hagejale I sünnipäevaks kingitud arvuti maksumusega 499 eurot tuleb arvata ülalpidamise andmise hulka. Asjaolu, et tegemist on kostja kingitusega hagejale I, kinnitab hageja seadusliku esindaja ja kostja 16.06.2014 meilikirjavahetus (kostja 04/05.08.2015 vastuse lisa 17). Senises kohtupraktikas ei ole ülalpidamise andmise hulka arvatud vanemate poolt lastele tehtud kingitusi. Kui kingituse maksumus muudest kuludest maha arvata, siis on kostja tagasiulatuva elatise perioodil kandnud muude kulude kulutusi summas 6,66 euro eest kuus, mis lapse kohta teeb 3,33 eurot. Arvestades eeltoodut oli tagasiulatuva elatise nõude perioodil kostja poolt antud ülalpidamise summaks ühele lapsele 596,71 eurot, sh 300 euro kasutuseelise väärtusena. Arvestades hagejate põhjendatud kuludest kuus maha hagejate seadusliku esindaja ülalpidamiskohustuse miinimumi jääb tagasiulatuvast elatisest kostja kanda 1518,68 eurot (1873,68-2x177,50), millest kostja on tagasiulatuval perioodil kandnud 596,71 eurot. Järelikult on kostja poolt kandmata jäänud igakuine ülalpidamine summas 921,97 eurot (1518,68-596,71). Kostja poolt tasumisele kuulunud summat 921,97 eurot ja tegelikult tasutud elatist arvestades tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi 10.04.2014 kuni 09.04.2015 eest summas 600 eurot/kuus (2x350). Otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et puudub kahtlus, et kostja ei ole kokkuleppest tulenevaid kohustusi jätnud täitmata. Maakohus tõlgendas vääralt materiaalõigust kui leidis, et elatise tagasiulatuvat nõuet tuleb käsitleda kui kahju hüvitamise nõuet, mille puhul tuleb tõendada kohustuse rikkumine, kahju tekkimine ja põhjuslik seos eelnimetatud eelduste esinemise vahel. Tagasiulatava elatise näol on tegemist laste esmavajaduste katmisest tekkinud rahalise nõudega, mitte elustiili kaotusest tingitud kahjunõudega. Maakohus ei ole igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis hinnanud kogutud tõendeid, samuti on ebaõiged kohtu järeldused, et hagejate seaduslik esindaja on aktsepteerinud kujunenud olukorda ja kokkuleppeid kostjaga ega ole väljendanud tegude ja tahteavaldustega oma rahulolematust ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kohtutoimikus olevad tõendid kinnitavad, et vanemate vahel on pidevalt toimunud vaidlused kulude kandmise viisi ja suuruse ning ratsionaalsuse üle. Samuti on hagejad ja hagejate seaduslik esindaja korduvalt pöördunud kostja poole palvega anda elatist raha perioodiliste maksetena. Viimatise pöördumise tegid hagejad 09.02.2015 (hagi lisa 6). Kohus on rikkunud
Antud juhul ei ole resolutsiooniga hageja kõiki nõudeid lahendatud, millega on kohus rikkunud
Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu hagejate tagasiulatuva elatise perioodi 10.04.2014-09.04.2015 nõudega seonduvat. Kohus on jätnud vastamata hagejate vastuväidetele, mis puudutavad tagasiulatuvat elatist. Seega on kohus rikkunud
Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2016 otsus tuleb osaliselt tühistada osas, milles maakohus leidis, et kostja on kohustatud tasuma väljamõistetud elatist tingimuslikult, s.t XXX, Tallinn asuva eramu vabastamiseni ja HS’ile üleandmiseni. XXX, Tallinn asuva eramu vabastamisel ja HS’ile üleandmise korral on HS kohustatud KS’ile elatist tasuma summas 656,45 eurot kuni KS’i täisealiseks saamiseni. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub nimetatud ulatuses täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt
lg-st 6 korrata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused elatise suuruse kindlaksmääramisel summas 228,04 eurot kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus
Apellatsioonkaebuses kordab kostja valdavalt maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et käesolevas asjas esitatud hagi tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esiletoodu ei võimalda asuda vaidlustatud maakohtu otsuses leitust erinevale seisukohale. Laste vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse hindamine on kohtu kaalutlusotsustus, mille puhul võtab kohus arvesse nii esitatud tõendeid tegelikkuses tehtud kulutuste kohta, vanemate sissetulekuid ja varalist seisundit üldiselt, hindab lapse tavalist elulaadi ja selle säilitamise võimalusi. Kohus ei ole antud juhul laste kulutuste suuruse hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Kohtuotsus on vaidlustatud osas, sealhulgas kohtu kaalutlusõiguse osas selgelt jälgitav ja põhjendatud. Kostja leiab apellatsioonkaebuses ebaõigesti, et maakohtul tulnuks hagi jätta rahuldama, kuna poolte vahel oli kokkulepe elatise osas ning kostja on seda täitnud. Hagiavalduse kohaselt on kostja osalenud laste ülalpidamiskulude kandmisel ebaregulaarselt ja lugenud laste vajadusteks kulutusi, mis on seotud kostjale kuuluva XXX elamu laenu – ja intressimaksetega pangale, kindlustusele, maamaksule, turvateenusele, kütteõli ostmisele jmt. 16 Kostja leiab apellatsioonkaebuses järgmist. Poolte varasema kokkuleppe alusel on kostja kuni käesoleva ajani osalenud laste ülalpidamises selliselt, et kostja kannab laste eluasemekulud ja sellega seotud kõrvalkulud. Hagejad elavad kostjale kuuluvas XXX elamus. Tegemist on väga suure eramajaga, mille kulud on samuti väga suured. Lisaks katab kostja ka laste ema KR eluasemekulud. Eluaseme kulud moodustavad tavapäraselt elatisest kõige suurema osa. KR ei ole pidanud kandma ühtegi enda ega laste eluasemega seotud kulu (sh küte, vesi jne). Sisuliselt on KR pidanud kandma üksnes enda ja laste igapäevased kulud söögile, kõige muu eest on tasunud kostja. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-15 leidnud järgmist: „Nii nagu muud lepingupooled, võivad ka vanemad lepingupoolena VÕS § 13 lg 1 järgi sõlmitud ülalpidamislepingut kokkuleppel muuta või selle lõpetada. Seejuures ei ole ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul vaja kolleegiumi arvates VÕS § 80 lg 6 järgi lepinguga soodustatud isiku (ülalpidamist saama õigustatud lapse) nõusolekut. Lapse õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud vanemalt elatist perekonnaseaduse alusel (vt PKS § 100 lg 3 teine lause)“. Maakohus leidis otsuse p-s 22 põhjendatult, et elatise tasumise kokkulepe kehtis kuni hagi esitamiseni, s.t käesoleva vaidluse nõudeid arvestades kehtis kokkulepe vähemalt perioodil 10.04.2014 – 10.04.2015 ning jättis hagi tagasiulatuvalt enne hagi esitamist rahuldamata. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet. Vastuapellatsioonkaebuses toodud väited elatise väljamõistmiseks perioodi eest 10.04.2014-10.04.2015 ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Seega saab vanemate kokkulepet võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Juhul, kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnatuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd elatis peab olema ja saab olla, arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks 17 vajalikust summast suurem. Maakohus analüüsis otsuse p-des 27-32 üksikasjalikult hagiavalduses toodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid hinnates, kui suured on laste põhjendatud esmavajadused ja millest tingituna on vajadused suuremad võrreldes esmavajadustega. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Tulenevalt otsuse p-dest 27-32 leidis maakohus põhjendatult, et laste põhjendatud kulude suuruseks on 1 873,68 eurot kuus. Pärast arvestusliku igakuise maksutagastuse (IV kd, tlk 86 – 369,58 eurot / 12 = 30,79 eurot) ning lapsetoetuste (50 eurot x 2) maha arvamist kuulub vanemate poolt hüvitamisele 1 742,89 eurot, millest pool, s.o ühe vanema osa oleks 871,45 eurot kuus. Otsuse p-des 33-37 analüüsis maakohus kostja ja hagejate seadusliku esindaja majanduslikku seisundit ning nende võimekust hagejatele elatist tasuda. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Maakohus leidis põhjendatult, et HS’ilt tuleb mõista välja alaealise lapse KS’i kasuks igakuine elatis alates 10.04.2015.a summas 228,04 eurot tema täisealiseks saamiseni. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et HS’ilt tuleb mõista välja KMS’i kasuks elatis perioodi 10.04.2015.a – 23.06.2016.a eest summas 3 291,32 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, milles maakohus leidis, et VÕS § 110 lg 5 ja 110 lg 2 p 3 alusel võib käesolevas otsuses hageja II kasuks väljamõistetava elatise suurus seada sõltuvusse hageja II elukohast. Kui lapse vajadused ja vanemate võimalused muutuvad, siis on võimalik esitada uus hagi. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Ringkonnakohus kostja kaebuses toodud väidetega ei nõustu. Maakohus on otsuse p-des 5667 üksikasjalikult põhjendanud menetluskulude jaotust kui ka nende rahalist kindlaksmääramist. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud, mistõttu puudub alus maakohtu poolt menetluskulude jaotamisel aluseks võetud põhimõtte muutmiseks. Vastuseks apellandi väitele, et maakohus on hagejatelt kuludokumentide nõudmata jätmisega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, leiab ringkonnakohus, et hagejate menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on toimingute kirjelduselt kooskõlas kostja menetluskulude nimekirjas kirjeldatuga ning mahtude võrdlemisel märkimisväärselt väiksemad kui kostja menetluskulud. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, nagu oleksid hagejate menetluskulud ülepaisutatud ja tõendamata. Maakohus on otsuse p-is 58 põhistanud, miks antud juhul puudub vajadus menetluskulusid tõendavate dokumentide väljanõudmiseks.
lg 6 annab kohtule õiguse, mitte kohustuse nõuda menetluskulusid tõendavaid dokumente. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-13, p 16 leidnud, et õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus ja ei ole oluline, kas arved on tasutud või kes need tasus. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses ega ka vastuapellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Need tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud
18 (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.