← Eesti

3-14-52430/39

Obsah (7)§ 55§ 41§ 45§ 34§ 1§ 11§ 90

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52430 Haldusasi A.J.i kaebus Tallinna Vanglalt 1

) § 55 lõike 1 rikkumisega. 12. Seda ei kompenseerinud ka üks kord päevas võimaldatud jalutuskäik ligi 15m² suuruses (2,7m x 4,7m) betoonist seinte ja põrandaga boksis. Sedavõrd pisike jalutusboks ei võimalda füüsiliselt kuuel isikul korraga võrdselt jalutada, rääkimata kehaliste harjutuste tegemisest. On kaheldav, kas selliselt saab lugeda täidetuks

§ 55lg 2.

Kaebaja kokkusaamisi ei saa ebapiisava kambripinna hindamisel arvestada. Õigus eraelule on eraldiseisev põhiõigus.

  1. Kaebajale mõjus kitsastes tingimustes pikema perioodi vältel viibimine psüühhiliselt traumaatiliselt, depressiivselt (hingelised üleelamised, ängistus, stress, meeleolu langus, frustratsioon, abitus), põhjustas talle valusid (selja- ja liigesevalusid ning peavalu) ning nõrkust alakoormusest. Eriti raskelt mõjus kaebajale privaatsuse puudumine, pidev võitluslik ja võistluslik keskkond ning võimatus keskenduda. Kaebaja ööpäevaringne väikestes kambrites pikema perioodi jooksul hoidmine on sedavõrd intensiivne õiguste rikkumine ja alandav kohtlemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 mõttes, et põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitis 15 eurot iga väikeses kambris viibitud päeva eest (kokku 18 000 eurot). 3
  2. Kahjunõude osaline läbi vaatamata jätmine vangla poolt ei olnud põhjendatud, kuna kaebaja õigusi rikuti jätkuvalt ning kaebajal puudus võimalus olukorda parandada. Kaebaja sai oma õiguste kaitsmise võimalusest teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt Tunis vs Eesti asjas otsuse tegemise järgselt (19.12.2013 otsus asjas nr 429/12). Kaebaja palub kahjunõue täies ulatuses läbi vaadata ning lugeda kõik päevad, mil kaebajal tuli viibida kambris, mille pinnast jäi talle alla 3m2, hüvitise vääriliseks.
  3. Kaebaja viitab

§ 41

lõikele 1,

§ 45lõikele 1, Rvast

S § 7 lõigetele 1 ja 21 ning RVastS § 9 lõigetele 1 ja

  1. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele asjades nr 46347/99 Xenides-Arestis vs Türgi ja nr 429/12 Tunis vs Eesti. Viidatud Tunise lahendis kordas EIK oma varasemat seisukohta, et kinnipidamise hindamisel võetakse igal juhul arvesse kambri väiksust. Kambrites, kus on mitu kinnipeetavat, on soovitav isiklik kambripind vähemalt 4m
  2. Alla 3m2 põrandapinda on juba iseenesest konventsiooni artikli 3 rikkumise aluseks. EIK leidis, et tingimused, mis puudutavad kambripinna suurust (lisaks mööbel ja võimalus viibida kambrist väljas üksnes ühe tunni jagu ööpäevas) lubavad tuvastada konventsiooni artikli 3 rikkumise. Rikkumise tuvastamist ei mõjuta see, et isik ei ole teiste vangistustingimuste üle kaevanud. Kaebaja ei pöördunud varem vangla poole taotlustega, kuna häiritud keskkonnas kaebuste kirjutamine nõudnuks suurt isiklikku ressurssi. Keskendumine häiritud keskkonnas ei olnud enamikul ajal võimalik. Vangla ei oleks ka suutnud tagada tõhusat õiguskaitset. Kaebaja pöördumised ei oleks kindlustanud kaebaja jaoks tõhusat tulemust (vt EIK lahend asjas nr Torregioni vs Itaalia, punktid 47–50 ja 55; Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 24).
  3. Riigikohus leidis lahendis asjas nr 3-2-1-85-08, et jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ja selgitab, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-19-08, punktid 13 ja 14). Lahendis asjas nr 3-3-1-41-10 on märgitud, et EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohus märgib selles lahendis veel, et EIK on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71, punkt 162). Riigikohus leidis lahendis asjas nr 3-3-1-14-06 (p 11), et isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib alandada tema inimväärikust. Kolleegium rõhutas 22.03.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. 4 Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu 09.10.2001 otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte. Seega on kaebaja ööpäevaringne väikestes kambrites pikema perioodi jooksul hoidmine niivõrd intensiivne kaebaja õiguste rikkumine ja alandav kohtlemine EIÕK artikkel 3 mõttes, et on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine summas 15 eurot iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambris, mille mõõtmed jätsid ühe isiku kohta ruumi alla 3m
  1. Vangistustingimuste õigusliku aluse hindamisel tuleb lähtuda EIÕK-st, mitte siseriiklikust õigusest (vt PS § 123 lg 2). Samuti tuleb lähtuda Euroopa Nõukogu ministrite komitee (CPT) raportitest ja Euroopa Vanglareeglistikust. Vangla saanuks liikumispiirangut vähendada, näiteks pikendada jalutusaega. Seda ei tehtud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  2. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
  3. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on RVastS-s. RVastS § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lõike 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 “Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõikega 6 (redaktsioonis kehtivusega kuni 31.12.2013) sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Alates 01.01.2014 sätestatakse VSkE § 6 lõikega 6, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda ja kambris 5 vähemalt 3m2 põrandapinda.

§ 55

lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ning lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

  1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.12.2010– 25.02.
  2. Kahjunõude kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas alates 07.11.2010, mis ei vasta aga tõele. Ajavahemikul 07.11.2010-01.12.2010 oli kaebaja paigutatud Põhja Prefektuuri kambrisse. Seega kui perioodil 07.11.2010–01.12.2010 on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud, siis ilmselgelt ei saa selle perioodi osas olla vastustajaks Tallinna Vangla ning kaebajal tuleks kaaluda kahjunõude esitamist Põhja Prefektuuri vastu. Tallinna Vangla taotleb selles osas kaebuse läbivaatamata jätmist.
  3. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja ajavahemikul 01.12.2010– 18.03.2011 vahistatu staatuses ja viibis seetõttu suletud eluosakondades. Sel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Täiendavate liikumisvõimalustena saab välja tuua kaebajal toimunud lühiajalised kokkusaamised. Kokkusaamised ei leia aset kinnipeetava kambris, vaid kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas ning sinna saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt läbi õue. Kaebajal toimusid kokkusaamised järgmistel aegadel ja isikutega: 18.01.2011 — politseiametnik; 03.02.2011 — psühhiaater-ekspert; 09.02.2011 — tuttav; 15.02.2011 — advokaat.
  4. Ajavahemikul 19.03.2011–18.03.2014 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt: kamber 334 ajavahemikul 19.03.2011–22.03.2011; kamber 329 ajavahemikul 22.03.2011–02.06.2011; kamber 453 ajavahemikul 03.06.2011–10.06.2011; kamber 459 ajavahemikul 11.06.2011–01.08.2011; kamber 425 ajavahemikul 02.08.2011; kamber 425 ajavahemikul 03.08.2011; kamber 425 ajavahemikul 05.08.2011–01.11.2011; kamber 345 ajavahemikul 02.11.2011–07.11.2011; kamber 347 ajavahemikul 08.11.2011–14.11.2011; kamber 89 ajavahemikul 15.11.2011–17.11.2011; kamber 345 ajavahemikul 18.11.2011–01.12.2011; kamber 331 ajavahemikul 02.12.2011–11.12.2011; kamber 347 ajavahemikul 12.12.2011–13.12.2011; kamber 215 ajavahemikul 14.12.2011–21.12.2011; kamber 253 ajavahemikul 22.12.2011–4.07.2012; kamber 225 ajavahemikul 14.07.2012–24.09.2013; kamber 226 ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013; 6 kamber 225 ajavahemikul 02.10.2013–18.03.
  6. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikega 6 sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Kaebaja oli ajavahemikul 19.03.2011–31.12.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus oli talle 1003-l päeval tagatud põrandapind vähemalt 2,65m2 ja seega oli talle tagatud VSkE § 6 lõikes 6 ettenähtud põrandapind. Juhul kui kaebajale oleks olnud pidevalt tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi heaolu või elukvaliteedi oluliseks parandamiseks, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites. Ajavahemikul 01.01.2014–18.03.2014 oli kaebajale tagatud vähemalt 5,6m2 põrandapinda. Ajavahemikul 19.03.2011-18.03.2014 oli kaebajale Tallinna Vanglas viibimise ajal kokkuvõttes tagatud keskmiselt 3,65m2 põrandapinda. VSkE § 6 lõike 6 näol oli tegemist kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni PS ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni sellest juhinduma. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.
  7. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et kaebaja oleks meditsiiniosakonna poole pöördunud kaebustega, mille kohaselt kitsastes tingimustes viibimine on tekitanud selja-, liigese- ja peavalu. Samuti on ebaõige seostada emotsionaalse pinge ja stressi tekkimist vaid väidetava vähese ruumiga, kuivõrd nimetatud kaebused võivad tekkida viibides ka oluliselt suuremates kambrites. Kaebaja ei ole kinnipidamistingimustega seoses tekkinud kaebustega meditsiiniosakonna poole pöördunud ning asus nimetatud kannatusi väitma alles vanglale esitatud kahjunõudes, seega tagantjärgi. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebaja selja- ja liigesevalud põhjustatud väljaspool vanglat tehtud raske töö tulemusel, röntgeni käigus on leitud vana trauma tunnuseid. Põlvevalud on seostatud võõrkehade paiknemisega põlves. Seega on vangla võimaldanud kaebajale arsti vastuvõttudel käimist ning vale on väide nagu kaebaja ei oleks saanud oma tervise eest hoolt kanda.
  8. Õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus võimalus võimelda.

§ 55

lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal, s.o ka näiteks kambris ning iga päev terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Lisaks on kinnipeetavatel võimalus kasutada spordisaali.

§ 55

lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Viibimine värskes õhus jalutuskäigu vormis on mõeldud kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmiseks ja edendamiseks. Vastustajale jääb arusaamatuks, kas või kuidas sai jalutuskäigu tagamine tuua kaasa kaebaja õiguste riive ning kuna kaebja ei ole seda ka kuidagi põhjendanud ega selgitanud, siis on tegemist paljasõnalise väitega. 25. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 39) märkinud, et VsKE näeb ette minimaalse ajana neli tundi, mil isik peab saama suuremal territooriumil ringi liikuda. VsKE-st ei tulene, et kinnipeetav peab viibima (vähese põrandapinnaga) kambris kogu ööpäeva või sellest suurema osa. VsKE näeb ette ka muu väljaspool kambrit liikumise, nagu kokkusaamised, sisseostude tegemise, töötamise väljaspool vanglat jm. Ka seadus näeb ette võimalused kambrist väljas liikuda –

§ 34jj sätestavad hariduse, koolituse ja töötamise võimaluse või kohustuse.

Vastustaja märgib, et kambrid 225, 226 ja 253, kus kaebaja on viibinud 74,68% Tallinna Vanglas viibitud ajast, asuvad avatud sektsioonis, kus tal oli võimalik 4 tunni vältel päevas liikuda ka väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajal võimalus tegeleda kambriväliste tegevustega. Kinnipeeturegistri andmetel on kaebaja osalenud mitmetes programmides: 02.05.2011–25.08.2011; 09.01.2012–27.04.2012; 02.05.2012–20.08.2012 riigikeele õpe; 7 07.06.2011–29.06.2011 viha juhtimine; 27.09.2011–06.10.2011 suitsetamisest loobumine; 03.09.2013-13.06.2014 kutsekool (lõpetas elektriku erialal). Nimetatud perioodidel oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus; infovajaduse rahuldamine; ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebajale on võimaldatud regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi. Reeglina oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla; iga päev võimaldati värskes õhus jalutamist.

  1. EIK on 17.10.2013 otsuses asjas Vladimir Balyayev vs Venemaa (avaldus nr 9967/06) leidnud, et taotluses toodud asjaoludel vähem kui 3m2 isikliku pinna tagamine ei ületanud minimaalset raskusastet, et kohtlemine oleks olnud ebainimlik või inimväärikust alandav. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud, kui muid faktoreid arvesse ei võeta, et kohtlemine oleks kooskõlas EIÕK artikliga
  2. (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 42).
  3. Väidete osas, mis puudutab kinnipeetavate söögiajal üheaegselt laua taga istumisega ja külma toidu söömisega, on kaebajal nõuetekohane kohtueelne menetlus läbimata. Seega tuleb kaebus selles osas jätta läbivaatamata.
  4. Kambrites, kus kaebaja viibis, jäi WC suurus vahemikku 1,43m2–1,73m
  5. Tallinna Vangla on seisukohal, et põrandapinna hulka võib arvestada WC ja mööblialuse pinna. WC ja ka mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“, mille punkti 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda põrandapind ruumis jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mis arvutatakse vastasseinte vahelise kauguse alusel. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia

(2006)leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3.1 Ka asjas Kochetkov vs Eesti
(2009)oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. Ka halduskohtud on mööblialuse pinna kambri üldpinnast välja jätmise küsimuses erinevalt toiminud. Näiteks haldusasjades nr 3-13-1589 ja 3-13-70099 (jõustumata lahendid) ei ole kohtunikud kohtuotsustes sedastanud, et mööblialune pind tuleks kambri üldpinnast ühele isikule võimaldatud isikliku ruumi arvutamisel välja jätta. 8
  1. Kambri soovituslikud mõõtmed ja minimaalmäär on erinevad suurused, mida loetakse iseseisva alusena inimväärikust alandavaks. Kuna kaebuse esitaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, mis vastasid kehtestatud nõuetele, siis ei ole vangla kaebuse esitajat ebainimlikult ega ka alandavalt kohelnud. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud, et mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.
  2. RVastS § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-02 (p 25) leidnud, et kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Seega peab isik võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11 (p 19) märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 (p 12) leidnud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või taotlusega vangla poole pöörduda. Tallinna Vangla dokumendiprogrammist ei nähtu kaebaja pöördumisi seoses kinnipidamistingimustega. Kaebaja juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele alles peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik ära hoida või vähendada. Kaebaja ajendiks ei ole tegelikkuses vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamistingimustest tulenenud kannatused, vaid lootus võimalikule rahalisele kasule viidates EIK lahendile Tunis vs Eesti. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-86-04 (p 20) leidnud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi kaebaja koheselt Tallinna Vanglasse paigutamisel aru saama, et talle tekitatakse kahju ja sellele ka koheselt reageerima. Antud juhul on kahjunõude esitamise eesmärk võimaliku rahalise kasu saamine, mitte taotleja vaimsete ja füüsiliste kannatuste hüvitamine. Iga subjektiivne ebameeldivus vanglas ei too kaasa hüvitise saamist.
  3. Kaebajale ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Seega tuleb antud juhul hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. EIK praktika ei ole sedavõrd ühemõtteline nagu kaebaja on välja toonud. Enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi 9 kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.
  4. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-11 (p 18) leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
  5. Lisaks tuleb arvestada RVastS § 13 sätestatud vastutuse piirangutega ning kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud ajendatud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vangistuses viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on asjakohaseid samme astutud: ehitatud on ja ehitatakse veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eelkõige juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, oleks olnud ruumi vähemalt 3m2 iga seal viibiva isiku kohta.
  6. Iga vanglas subjektiivne ebameeldivus ei pea kaasa tooma hüvitise saamist. Iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikuse taastamisele või kompenseerimisele. Väärikuse alandamisena ei saa käsitleda igasuguseid hingelisi üleelamisi, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud inimõigusi. Tekkinud kahju peab olema tõsine, vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Õigustatud ei ole nõude rahuldamine üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks ta paigutanud kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud maksimaalselt 0,17m2–0,35m2 rohkem. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu on välistatud, et kaebajale oleks vangla tegevusega tekkinud mittevaraline kahju. Seega puudub ka põhjuslik seos Tallinna Vangla tegevuse ja kaebaja poolt 10 kirjeldatud kahju vahel. Kaebajal ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks RVastS § 9 lõike 1 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata, osaliselt jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
  8. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 47 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates, kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt. Vahistatu või kinnipeetava puhul nähakse kohustuslik kohtueelne menetlus ette

-ga.

§ 1

¹ lõike 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-68-08, p 9; nr 3-3-1-41-10, p 12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks. Kaebaja väited kaebuses on seotud põrandapinnaga (ei saanud võimelda ega tervise eest hoolitseda, istuda teistega korraga laua taga ja pidi sööma jahtunud toitu, samuti puudus privaatsus), seda ei kompenseerinud kaebuse kohaselt ka tund värseks õhus väikeses jalutusboksis, kusjuures jalutuskäigu tingimused on ebapiisavad. Puudus võimalus kasutada spordisaali. Vanglale esitatud kahjunõudes (tl 14-16) kaebaja aga teistega üheageselt laua taga istumise võimatuse ja jahtunud toidu söömise paratamatuse üle, jalutuskäigu tingimuste ega spordiaali kasutamise vähesuse üle ei kurda. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja on täitmata

§ 11lõike 8 eeldused.

HKMS § 121 lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega tuleb jätta läbi vaatamata kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.

  1. Kaebus tuleb läbi vaatamata jätta ka ajavahemikku 07.11.2010–30.11.2010 puudutavas osas, kuivõrd kinnipeetute registrist (tl 153) nähtuvalt ei viibinud kaebaja viidatud ajavahemikul Tallinna Vanglas. Seetõttu ei saa kaebajal sel perioodil olla tekkinud ka Tallinna Vangla vastu kahjunõuet. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei saanud kaebaja õigusi viidatud ajavahemikul mõjutada. Kohus jätab kaebuse ajavahemikku 07.11.2010–30.11.2010 puudutavas osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 punkti 1 ja HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel.
  2. Kaebus on asjas menetlusse jäänud ajavahemikku 01.12.2010–05.03.2014 puudutavas osas seoses kambripinna väiksust (ruumi oli vähe, ei saanud võimelda ja tervise eest hoolitseda) puudutavate väidetega. 11 Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli

§ 55

lõikes 2 sätestatust tulenevalt tagatud võimalus jalutuskäigule värskes õhus üks tund päevas. Kohtule esitatud kahju hüvitamise kaebuses ei ole kaebaja nõudnud kahju hüvitamist sel alusel, et jalutusboks, kus ta sai viibida, olnuks ebapiisava suurusega. Kaebusest ilmneb, et kaebaja on jalutusboksi suurusele viidanud üksnes seetõttu, et välistada kambri väikest isiklikku põrandapinda kompenseeriva jalutuskäigu mõju (tl 1 pöördel). Vaidlus seisneb praegusel juhul selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle sellel ajavahemikul kaebuses väidetud õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.

  1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.
  2. EIÕK artikli 3 ning PS § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

§ 41

lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis

§ 41

lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused 12 ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33). 41. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

  1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda;
  3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

§ 45

lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m

  1. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 07.11.2010–05.03.2014 ulatub valdavalt kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega ja 64 päeva osas alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kehtivusaega. Riigikohtu asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul.
  2. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani.
  3. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse kambritesse (tl 56–57, tl 63–79, tl 154–156). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud. 13
  4. Toimiku materjalidest (tl 63–79, tl 154–156) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites vaadeldaval ajavahemikul 01.12.2010–05.03.2014 alljärgnevalt.
  5. Ajavahemikul 01.12.2010–22.12.2010 viibis kaebaja kambris nr 136, mille suurus ühes WC-ga oli 15,5m
  6. Sellest ajavahemikul 01.12.2010–07.12.2010 oli kambris seitsmel päeval kokku kuus kinnipeetavat, kelle igaühe kohta jagus kambripinda 2,58m
  7. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 136 ruumi enam kui 3m
  8. Ajavahemikul 23.12.2010–22.03.2011 viibis kaebaja kambris nr 334, mille suurus ühes WC-ga oli 16,3m
  9. Sellest 63-l päeval (30.12.2010–10.01.2011, 14.01.2011–18.01.2011, 21.01.2011–06.02.2011, 18.02.2011–20.02.2011, 22.02.2011–28.02.2011, 04.03.2011–22.03.2011) oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7m
  10. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 334 ruumi enam kui 3m
  11. Vangla kinnitusel oli kaebaja ajavahemikul 01.12.2010–18.03.2011 vahistatu staatuses. Sellest tulenevalt oli kaebaja liikumine sel ajavahemikul piiratud (

§ 90lg 3 ja 5).

Vahistatu kinnises kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks, kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4). Arvestades, et VSkE § 6 lõikega 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri minimaalpinnana lubatav 2,5m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambris nr 136 ja kuni 18.03.2011 kambris nr 334 pidada VSkE § 6 lõike 6 rikkumiseks. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) siiski leidnud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Praegusel juhul on küsimuse all üksnes isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid kambriga seotud kinnipidamistingimusi. Kaebajal oli vahistatuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Kaebajal toimusid vahistatuna vastustaja kinnitusel (tl 151) Tallinna Vanglas viibimise ajal neljal päeval lühiajalised kokkusaamised (18.01.2011, 03.02.2011, 09.02.2011, 15.02.2011), mil kaebaja sai viibida väljaspool kambrit. Kaebajal tuli vahistatuna 70-l päeval viibida kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohtavähem kui 3m

  1. Arvestades, et kahel päeval viidatud 70-st päevast sai kaebaja viibida väljaspool kambrit lühiajalistel kokkusaamistel, tuli kaebajal 68-l päeval viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3m2-ni, ehkki põrandapinda oli rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5m2). Kaebajal tuli vahistatuna sellistes oludes viibida kaheksal erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 7 päeva, 12 päeva, 5 päeva, 17 päeva, 3 päeva, 7 päeva, 19 päeva (tl 155–156, tl 63). Kaebajal oli vahistatuna suletud osakonnas isiklikku ruumi alla 3m2 seega mitte järjestikel päevadel, kusjuures pikim järjestikuste päevade periood oli 19 päeva. Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises kambris, pidada tema inimväärikust alandavaks. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata päevade osas, millal kaebaja oli vahistatuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemiku 01.12.2010–22.03.2011 osas.
  2. Ajavahemikul 23.03.2011–02.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 329, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2m
  3. Sellest 70-l päeval (23.03.2011–12.04.2011, 14.04.2011–02.06.2011) oli kambrisse nr 329 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,70m
  4. Ühel päeval (13.04.2011) oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  5. Ajavahemikul 03.06.2011–10.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 453, mille suurus ühes WC-ga oli 16,8m
  6. Sellest 7-l päeval oli kambrisse nr 453 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,80m
  7. Ühel päeval (10.06.2011) oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  8. Ajavahemikul 11.06.2011–01.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 459, mille suurus ühes WC-ga oli 20,51m
  9. Kõigil kambris nr 459 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda enam kui 3m
  10. 14 Ajavahemikul 05.08.2011–01.11.2011 ja 02.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 425, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2m
  11. Sellest 75-l päeval oli kambrisse nr 425 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,7m
  12. 10.08.2011 ning ajavahemikel 20.09.2011–29-09-2011, 05.10.2011–07.10.2011, 31.10.2011–01.11.2011 oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  13. 03.08.2011 viibis kaebaja kambris nr 421, kus ta jagas kambrit viie kinnipeetavaga ning igaühel neist oli kambris ruumi 2,65 m
  14. Ajavahemikel 02.11.2011–07.11.2011 ja 18.11.2011–01.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 345, mille suurus ühes WC-ga oli 15m
  15. Kõigil kambris nr 345 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda täpselt või enam kui 3m
  16. Ajavahemikel 08.11.2011–14.11.2011 ja 12.12.2011–13.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 347, mille suurus ühes WC-ga oli 15,9m
  17. Sellest 4-l päeval oli kambrisse nr 347 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,65m
  18. Ajavahemikul 11.11.2011–14.11.2011 ja 13.12.2011 oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  19. Ajavahemikul 15.11.2011–17.11.2011 viibis kaebaja kambris nr 89, mille suurus ühes WC-ga oli 28,74m
  20. Kõigil kambris nr 89 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda enam kui 3m
  21. Ajavahemikul 02.12.2011–11.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 331, mille suurus ühes WC-ga oli 16,8m
  22. Kõigil kambris nr 331 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda 2,80m
  23. Ajavahemikul 14.12.2011–21.12.2011 viibis kaebaja kambris nr 215, mille suurus ühes WC-ga oli 16,4m
  24. Kõigil kambris nr 215 viibimise päevadel oli kaebajale tagatud kambris põrandapinda 2,73m
  25. Ajavahemikul 22.12.2011–14.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 253, mille suurus ühes WC-ga oli 16,9m
  26. Sellest 140-l päeval oli kambrisse nr 253 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,82m
  27. Muudel päevadel nimetatud ajavahemikust oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  28. Ajavahemikel 15.07.2012–24.09.2013 ja 02.10.2013–05.03.2014 viibis kaebaja kambris nr 225, mille suurus ühes WC-ga oli 16,8m
  29. Sellest 386-l päeval oli kambrisse nr 225 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,80m
  30. Muudel päevadel nimetatud ajavahemikust oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  31. Ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013 viibis kaebaja kambris nr 226, mille suurus ühes WC-ga oli 15,25m
  32. Sellest viiel päeval oli kambrisse nr 226 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,83m
  33. Ühel päeval (01.10.2013) oli kaebajal kambris ruumi enam kui 3m
  35. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Kuna ajavahemikke või päevi ajavahemikul 01.12.2011–05.03.2014, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5m2 ei esinenud, ei ole vastustaja kaebaja puhul eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud aastal 2014 kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3m
  36. Seetõttu ei ole vastustaja eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu ka kehtivas redaktsioonis. EIÕK artikliga 3 sätestatakse piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keeld. EIÕK artikli 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lõikes 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. EIÕK artikliga 3 ega ka PS §-dega 10 ja 18 ei kehtestata samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad 15 tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 13).
  37. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemike osas tuleb ka siin Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Vastustaja kinnitusel asuvad kambrid nr 225, 226 ja 253 avatud sektsioonis (tl 58). Kaebaja on vastustaja vastuse kaebusele kätte saanud (tl 86) ja ei ole vastustaja vastusele selles osas vastu vaielnud. Seetõttu, olgugi, et kaebajal oli neis kambrites kokku 551-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSk

E § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud osakonnas viibimise ajal võimalik tegeleda kambriväliste tegevustega. Kaebaja on kinnipeeturegistri andmetel (tl 81) 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–20.08.2012 osalenud riigikeele õppel ning 03.09.2013–13.06.2014 õppinud kutsekoolis, mille lõpetanud elektriku erialal. Kaebaja on saanud käia mitmetel lühiajalistel kokkusaamistel (tl 82). Kaebajale oli vangla kinnitusel (tl 58) avatud osakonnas tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja võimalus suhelda lähedastega, iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid ja väljastati ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.

  1. Eltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud kambrites nr 225, 226 ja 253 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle 2,5m2 ning alates 01.01.2014 üle 3m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambrites viibimise ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebajale oli avatud kambrites viibimise ajal tagatud ka väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused ja võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites mööbliesemete vahel vaba liikumine takistatud ei pea kohus seda usutavaks päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud vähemalt 3m2 ulatuses. Päevadel, mil kaebajale oli kambrites nr 225, 226 ja 253 tagatud vähem isiklikku ruumi, ei oma kambris liikumise takistatus sedavõrd suurt tähtsust, kuivõrd kaebajal oli võimalik päevasel ajal liikuda ning tegeleda erinevate tegevustega ka väljaspool kambrit. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus magamisase. Seega lähtub kohus eeldusest, et magamisase oli kaebajale igas Tallinna Vanglas viibitud kambris olemas. Seega ei saa kohus ajavahemike 22.12.2011–24.09.2013 ja 26.09.2013–05.03.2014 osas kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada. Täidetud ei ole RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 kohaldamise eeldus — puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus ajavahemike 22.12.2011–24.09.2013 ja 26.09.2013–05.03.2014 osas jätta rahuldamata.
  2. Ajavahemikel 11.06.2011–01.08.2011, 02.11.2011–07.11.2011, 15.11.2011–01.12.2011 viibis kaebaja kinnise osakonna kambrites nr 459 ja 345 ning kartserikambris nr
  3. Kõigil viidatud kambrites veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris täpselt või enam kui 3m
  4. Ehkki kartserikambris on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused viidatud kambrites. Seega ei ole kaebajale ei kartserikambris ega kambrites nr 459 ja 345 kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju. 16
  5. Ajavahemikel 19.03.2011–10.06.2011, 02.08.2011–03.08.2011, 05.08.2011–01.11.2011, 08.11.2011–14.11.2011, 02.12.2011–21.12.2011 viibis kaebaja süüdimõistetuna kambrites nr 334, 329, 453, 425, 421, 347, 331,
  6. Neis kambrites viibimise ajal oli kaebajal 175-l päeval kambris ruumi vähem kui 3m
  7. Vangla vastusest järeldub, et tegemist on kinniste kambritega. Kinnistes kambrites viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. VSkE § 8 lõikega 4 sätestatakse, et VSkE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja kinnisesse kambrisse paigutamise õiguspärasus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati kinnises kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses kinnises kambris viibimisega. Isiku kinnisesse kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kinnises kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kaebajal tuli süüdimõistetuna viibida 178-l päeval kinnistes kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3m
  8. Kaebaja sai süüdimõistetuna kinnipeetute registri andmetel (tl 81) kinnistes kambrites viibimise ajal osaleda riigikeele õppel (ajavahemikul 02.05.2011–25.08.2011), viha juhtimise programmis (ajavahemikul 07.06.2011–29.06.2011) ja suitsetamisest loobumise programmis (ajavahemikul 27.09.2011–06.10.2011). Lisaks sai kaebaja korduvalt käia lühiajalistel kokkusaamistel (tl 82; 04.04.2011, 26.04.2011, 20.09.2011, 29.09.2011, 21.10.2011). Kaebajal tuli süüdimõistetuna sellistes oludes Tallinna Vanglas viibida mitmel erineval ajavahemikul, järjest aga korraga 73 päeva, 7 päeva 75 päeva, 1 päev, 4 päeva, 10 päeva ja 8 päeva. Kõige pikemate ajavahemike (73 päeva ja 75 päeva) sisse jäid mitmed kaebaja lühiajalised kokkusaamised ja erinevates programmised osalemised (riigikeele õpe, viha juhtimine, suitsetamisest loobumine). Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises kambris, pidada tema inimväärikust alandavaks. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta ka rahuldamata päevade osas, millal kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud kinnistesse kambritesse, s.o ajavahemike 19.03.2011–10.06.2011, 02.08.2011–03.08.2011, 05.08.2011–01.11.2011, 08.11.2011–14.11.2011, 02.12.2011–21.12.2011 osas.
  9. Kaebaja väidab, et ei mahtunud kambris võimlema ja seob selle väite tervise eest hoolitsemisega (tl 1 pöördel).

§ 55lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Samas õigusaktid ei sätesta konkreetsemalt, millises mahus ja millistel tingimustel tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt Riigikohtu lahendid asjdeas nr 3-3-1-95-08 (p 9), nr 3-3-1-5-10 (punktid 18 ja 19) ja mitmed Tallinna Ringkonnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahendid) kohaselt tuleneb

§ 55

lõikest 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides. Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et ka

§ 55

lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud ka tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on olnud võimalus kasutada spordisaali (tl 57). Vastustaja vastusest nähtuvalt võimlevad paljud kinnipeetavad jalutusboksis värskes õhus viibides. Kohtu hinnangul ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju seetõttu, et kaebaja ei pidanud võimalikuks võimelda kambris. 17

  1. Kohtupraktika (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) kohaselt võivad kinnipidamistingimused olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Väljakujunenud kohtupraktika järgi (korduvalt eelviidatud lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades. Kaebaja väidete kohaselt põhjustas kambripinna väiksus talle seljavalusid, liigesevalusid ja peavalusid ja nõrkust. Toimiku materjalide hulgas on väljavõte kaebaja tervisekaardist kaebaja valudega seotult (tl 80). Sellest ei nähtu valude seost ruumi vähesusega vanglas. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebaja selja- ja liigesevalud põhjustatud väljaspool vanglat tehtud raske töö tulemusel, röntgeni käigus on leitud vana trauma tunnuseid. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lõike 1 järgi hüvitamisele. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul menetletavas ulatuses, arvestades kaebusega hõlmatud ajavahemikku, kaebaja kinnipidamine kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel. Kaebus jääb menetletavas osas rahuldamata.
  2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid seetõttu kaebajalt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.