Obsah (8)

§ 18§ 20§ 13§ 22§ 14§ 16§ 56§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50364 Haldusasi MTÜ Ruu küla he

) imperatiivset sätet, mis kohustab keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) aruande avalikustama pärast selle heakskiitmata jätmist.

1. OÜ Väo Paas esitas Keskkonnaametile 22.10.2013 taotluse kaevandamisloa taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ning kaevandamisloa taotluse menetluse jätkamiseks.
2. Keskkonnaameti 17.02.2014 korraldusega nr HJR 1-15/14/93 „Kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmise otsustamine ja keskkonnamõju hindamise menetluse uuendamine“ (edaspidi korraldus) otsustati muuhulgas: - uuendada Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 24.09.2008 kirjaga nr 3011-3/39869-3 „Jägala lubjakivimaardla I ploki ehk Ruu uuringualal leviva lubjakivi kaevandamise KMH aruande heakskiitmine“ heaks kiidetud KMH menetlus (punkt 3); - kohustada Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni viima läbi KMH aruande täiendav avalik väljapanek ja teavitada sellest ning arutelust (punkt 4); - kohustada OÜ-d Väo Paas korraldama KMH aruande avaliku arutelu, tegema KMH-s vajalikud parandused ja täiendused, selgitama ettepanekutega arvestamist või arvestamata jätmist ning esitama täiendatud aruande Keskkonnametile (punkt 5).
3. 24.03.2014 saabus halduskohtule MTÜ Ruu küla heakorra seltsi kaebus, milles taotletakse korralduse punktide 3-5 õigusvastasuse tuvastamist või alternatiivselt tühistamist ning Keskkonnaameti kohustamist KMH-ga seonduvate küsimuste uueks otsustamiseks.
4. Tallinna Halduskohtu 05.06.2014 kohtumäärusega tagastati kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määrusega peeti menetlustoimingu eraldisesivat vaidlustamist võimalikuks, tühistati Tallinna Halduskohtu 05.06.2014 määrus ning saadeti asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
5. Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määrusele viidates jättis halduskohus kaebuse käiguta ning palus kaebajal esitada kaebuse uus terviktekst, mille kaebaja esitas 02.06.2015 (kd I, tl 129139). 28.01.2016 määrusega kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna OÜ Väo Paas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. Kaebaja seisukohad: 7.
7. KMH programm on kaotanud kehtivuse, mistõttu on korraldus õigusvastane. KMH programm kinnitati 07.02.2005 ning korralduse andmise ajaks oli see enam kui 9 aastat vana.

§ 18

lg 7 kohaselt kehtib programm heakskiitmisest arvates 2 aastat kui arendaja ei ole 2 aasta jooksul esitanud KMH aruannet avalikuks väljapanekuks. Programmi kehtivusaja piiramise tahe nähtub ka sätte seletuskirjast. Enne KMH aruande heakskiitmist 22.09.2008 esitati see vastustajale 11.05.2005, 04.04.2007, 31.01.2008 ning 28.08.2008.

§ 18

lg 7 eesmärgiks on vältida KMH aruande koostamist ja heaks kiitmist vananenud KMH programmist lähtudes. Kuigi

§ 18

lg 7 kohaselt ei kaota KMH programm kehtivust kui 2 aasta jooksul on KMH aruanne esitatud otsustajale väljapanekuks, siis ei saa pidada lubatavaks olukorda kus KMH aruanne esitatakse heakskiitmiseks küll enne kahe aasta möödumist, kuid see kiidetakse heaks alles aastaid hiljem. 2 Kui võrrelda

1. aasta mais ning
2. aasta jaanuaris esitatud KMH aruandeid, siis erinevad need olulisel määral. See räägib KMH programmi kehtivuse lõppemise kasuks, kuna aruanne esitati avalikuks väljapanekuks peale

§ 18

lg-s 7 sätestatud 2 aastast tähtaega.

§ 18

lg 7 mõttest tulenevalt peab olema teatud mõistlik aeg, mille möödumisel KMH programm kaotab kehtivuse, kuna vastasel juhul tekiks olukord, kus KMH aruande esimeseks avalikuks väljapanekuks esitamise ning KMH aruande heakskiitmise vahele võib jääda lõputult palju aega. Selle määratlemata pikkusega aja jooksul vananeb KMH programm ikkagi. Puudub igasugune loogiline seletus, et miks tuleb

§ 18

lg 7 kaudu reguleerida KMH programmi kehtetuks muutumist seonduvalt ajavahemikuga programmi heakskiitmisest kuni aruande esitamiseni avalikuks väljapanekuks, kuid sarnane regulatsioon ei kohaldu ajavahemikule KMH aruande esimesest avalikust väljapanekust kuni aruande heakskiitmiseni. Kui eesmärgiks on vältida KMH läbiviimist vananenud programmi alusel, siis seda eesmärki tuleb järgida kogu KMH protsessi kestel kuni aruande heakskiitmise otsustamiseni. Seda seisukohta toetab muu hulgas Riigikohus 08.05.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-9-14 (punkt 22), kus toodi välja, et realiseerimata planeeringu võib teatud aja möödudes ümber vaadata. Ka KMH puhul peaks kehtima mingi mõistliku pikkusega aeg, mille möödudes tekib vajadus uuendada KMH programmi, isegi siis, kui aruanne on esitatud avalikustamiseks enne kahe aasta möödumist KMH programmi heakskiitmisest. 7.2. Isegi kui KMH programm on kehtiv, siis esineb vajadus selle kaasajastamiseks, kuna suure tõenäosusega on muutunud KMH programmi aluseks olevad faktilised elulised asjaolud ning muutunud võib olla isikute ringi, kes soovivad KMH programmi osas kaasa rääkida. Korraldusega on vastustaja aga otsustanud KMH aruande uue avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamise, hoolimata sellest, et esineb tungiv vajadus KMH projekti muutmiseks ja täiendamiseks. KMH aruannet ei ole võimalik enne seda avalikustada ja selle aruande üle ei ole võimalik avalik arutelu enne seda kui KMH programm ei ole ajakohastatud. KMH programmi ajakohastamata jätmine tooks vältimatult kaasa sellele tugineva haldusakti õigusvastasuse. Seda põhjusel, et keskkonnamõju hindamise läbiviimise näol ilma ajakohastatud ning rohkem kui 9 aasta jooksul lisandunud huvitatud isikute seisukohtasid arvestava KMH programmita oleks tegemist väga olulise menetlusliku rikkumisega kaevandamisloa väljastamise menetluses. Teistsugusele seisukohale asumine oleks ilmselges vastuolus

-s sisalduva keskkonnamõju hindamise programmi regulatsiooniga. Nähtuvalt

§ 20

lg 1 regulatsioonist peab keskkonnamõju hindamise aruanne lähtuma keskkonnamõju hindamise programmist. 7.2.

1. Seoses faktiliste eluliste asjaoludega tuleb välja tuua, et aastal 2013 valmis Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi ekspertarvamus „Kaberla oja valgla veekeskkonda mõjutavad survetegurid ning kaitsepiirangud“, millega ei olnud võimalik KMH programmi koostamisel arvestada. Samuti valmis
2. aastal keskkonnaekspert A. Tõnissoni dokument „Eksperthinnang Ruu maastikukaitseala moodustamise vajadusele“, mis seab kaevandamise kahtluse alla ning millega samuti ei olnud KMH programmi koostamisel võimalik arvestada. Ka on Eestimaa Looduse Fond koostanud Natura 2000 varinimekirja ning nende kaartidelt nähtuvad Ruu ümbruskonna olulised loodusobjektid. Ka nendega ei ole KMH programmi koostamisel arvestatud, kuna neid kaarte ei olnud KMH programmi heakskiitmise ajal olemas. 3 Jägala lubjakivimaardla I ploki vahetus läheduses (700 kuni 1500 meetrit) on kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 01.07.2010 otsusega nr 84 Madikse maaüksuse detailplaneering (näeb ette 5 elamumaa krundi ja 6 maatulundusmaa krundi moodustamise) ning Jõelähtme Vallavolikogu 14.10.2009 otsusega nr 555 on kehtestatud Naire 4 kinnistu detailplaneering (näeb ette 8 elamumaa krundi ja 7 maatulundusmaa krundi moodustamise). Samuti on PRIA-lt taotletud viimastel aastatel põllumajandustoetusi Ruu külas asuvatele maaüksustele. Nende andmetega ei olnud samuti võimalik KMH programmi koostamisel arvestada. Faktiliste eluliste asjaolude muutumist nenditakse ka korralduses, kuna vastustaja hinnangul on vajalik täiendavalt hinnata Kaberla oja osas kumulatiivseid mõjusid. 7.2.
3. Riigikohus märkis 09.06.2004 otsuses asjas nr 3-3-1-28-04, et arvestama peab võimalusega, et vahepealsel ajal on tekkinud uusi huvitatud isikuid. Kaebaja hinnangul tuleb seda põhimõtet kohaldada ka kaevandamisloa menetluses. 7.
4. Kui KMH programm ei ole kehtivust kaotanud, siis puuduvad selles

§ 13p-des 3 ja 4 sätestatud kohustuslikud elemendid.

Seega on korralduse punktid 4 ja 5 õigusvastased, kuna nendega on vastustaja otsustanud KMH aruande uue avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamise olukorras, kus KMH programmis puuduvad andmed hindamismetoodika kirjelduse ning mõjuala suuruse kohta.

§ 22

lg 3 p 2 aga sätestab, et KMH aruanne tuleb jätta heaks kiitmata, kui keskkonnamõju hindamise aruanne ei vasta

§ 13

p-des 1-4 ja 6 (kaebuses märgitud

§ 14p-des 14 ja 6) sätestatud nõuetele.

7.4. Korralduse resolutsiooni punkt 3 on vastuolus punktidega 4 ja 5 ning on sisult ebaõige.

§-st 21 ja 22 nähtub, et KMH aruande heakskiitmine järgneb keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamisele ja avalikule arutelule. Kui KMH aruanne on 24.09.2008 kirjaga heaks kiidetud, siis ei ole õiguslikult võimalik panna heakskiidetud aruannet veelkord avalikult välja ja selle üle avalikult arutleda. Samuti jääb selgusetuks, miks peaks OÜ Väo Paas juba heakskiidetud KMH aruannet muutma ning miks see tuleks esitada uuesti vastustajale. Kord juba heakskiidetud aruannet ei peaks enam olema võimalik teistkordselt heaks kiita. 7.5. Jägala lubjakivimaardla I ploki KMH aruannet ei ole õiguslikult kehtival viisil heaks kiidetud, kuna esiteks on vastustaja KMH aruande heakskiitmisena käsitanud nii 24.09.2008 kirja 30-11-3/39869-3 (korraldus) kui ka 22.09.2008 kirja 30-11-3/39869-2 (haldusasjas 3-11-1595). Teiseks omab keskset tähtsust Riigikohtu 15.10.2013 otsuse nr 3-3-1-35-13 punktist 24 nähtuv, mille kohaselt tühistati kaevandamisluba põhjuselt, et 16.06.2008 oli vastustaja õiguseellane keeldunud Jägala lubjakivimaardla I ploki KMH aruande heakskiitmisest ning korraldada tulnuks uus KMH aruande eelnõu avalikustamine ja arutelu (

§ 22lg 5 p 2).

Seda aga ei tehtud, mistõttu toimus KMH aruande heakskiitmine

§ 22lg 5 p-i 2 rikkudes.

7.6. Korralduse punktidega 4 ja 5 kohustatakse avalikustama vigast KMH aruande eelnõud, kuna korraldada tuleb olemasoleva versiooni avalik väljapanek ning avaliku arutelu. Samas on KMH aruanne puudustega. Puudulik on sotsiaal-majanduslike mõjude iseloomustus (Riigikohtu 15.10.2013 otsus 3-3-1-35-13, punkt 23) ning korraldusest nähtuvalt on vajalik täiendada ka kumulatiivsete mõjudega seonduvat. Kui korralduse eesmärgiks oli siiski KMH aruande täiendamine ja parandamine (kuigi selline mõte korraldusest ei nähtu), siis KMH aruende küsimuste ring määratakse KMH programmis ning selles ei ole kumulatiivsete mõjude hindamist käsitatud. Kui KMH aruannet saab siiski 4 täiendada osas, mille analüüsimist KMH programm ette ei näe, siis tuleb alustada esmalt KMH programmi muutmisest või täiendamist, mis peaks toimuma avatud menetluses (

§ 16

ja § 17) ning alles seejärel on võimalik KMH aruandes selliseid teemasid käsitada. Lisaks ei ilmne 17.02.2014 korraldusest, millised muudatused ja täiendused tuleb KMH aruandesse sisse viia. 7.

1. Korralduses ei ole kaalutud erinevate menetlusosaliste huve KMH-ga seonduvalt. Vastustaja oli teadlik kaebaja ja Jõelähtme Vallavolikogu seisukohast, mille kohaselt on tarvilik uue KMH programmi heakskiitmine. Seega pidi vastustaja kaaluma, et millist kaalu omab OÜ Väo Paas eeldatav huvi jätkata KMH-d kinnitatud KMH programmi alusel ning millist kaalu omab kaebuse esitaja ja Jõelähtme Vallavolikogu huvi alustada KMH programmi uut koostamist. Nendest kahest vastandlikust seisukohast lähtudes oleks vastustaja pidanud ka kaaluma, kas ja kuidas võiks menetlusosaliste huvidega olla kooskõlas, kui vastustaja otsustab, et KMH programmi tuleb muuta ja/või täiendada. Korralduses on arvestatud üksnes OÜ Väo Paas huviga viia võimalikult kiiresti ja odavalt keskkonnamõju hindamine lõpule. Korralduses on vastustaja selgelt viidanud, et KMH programmi muutmise või täiendamise üle otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas KMH programm võimaldab KMH menetluse lõpule viimist, kuna korralduses on märgitud: „kogudes kaevandusloa andmiseks piisavalt teavet või mitte“. Seega on vastustaja sõnaselgelt välja öelnud, et keskkonnamõju hindamise eesmärgiks on vastustaja arvates andmete kogumine selle kohta, et keskkonnaalastest kaalutlustest tulenevalt oleks võimalik kaevandamisloa väljastamine. Selline lähenemine ei ole kooskõlas KMH instituudi mõtte ja olemusega, kuna KMH eesmärgiks on selgitada välja, kas keskkonnaalastest põhjustest tulenevalt on soovitav tegevus üldse võimalik ning kui soovitav tegevus on võimalik, siis määrata kindlaks lahendused tegevuse teostamiseks keskkonda kõige vähem kahjustaval viisil. Kindlasti ei saa aga KMH lähtuda eeldusest, et soovitav tegevus on igal juhul võimalik. Samuti viitab vastustaja tsiteeritud seisukoht üheselt sellele, et vastustaja ei ole korralduse andmisel mitte tegutsenud haldusmenetluse sõltumatu läbiviijana, vaid on asunud haldusmenetlust läbi viima OÜ Väo Paas huvidest lähtudes.
2. Vastustaja seisukohad: 8.
3. Keskkonnaamet palub jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna tegemist on iseseisvat vaidlustamisvõimalust mitteomava menetlustoiminguga ning kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebajal on võimalik esitada enda seisukohad KMH aruande avalikustamise käigus ning vaidlustada vajadusel KMH aruande heakskiitmise otsus koos lõpliku haldusaktiga ehk kaevandamisloa väljastamise otsusega. Kaebaja õiguste võimalik rikkumine selgub alles vastava haldusakti motivatsioonist ehk sellest, kas otsust langetades on akti andja teostanud kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Alternatiivselt palub Keskkonnaamet jätta kaebuse rahuldamata. 8.
4. Riigikohus tuvastas 15.10.2013 otsusega, et KMH aruandel ei ole olulisi puudusi, mis takistanuks Keskkonnaametil õiguspärase kaalutlusotsuse tegemist, kuid rikutud on

imperatiivset sätet. Seega tuvastas Riigikohus üksnes KMH menetluses menetlusnormide olulise rikkumise.

§ 22

lg 5 p 2 sätestab, et KMH aruande heakskiitmata jätmise korral tuleb aruanne uuesti 5 avalikustada

§-des 16 ja 17 sätestatud korras ja, kuivõrd KMH aruanne oli heakskiitmata jätmise järgselt jäetud uuesti avalikustamata, võis see kaasa tuua teistsuguse lõpptulemuse. 8.3. KMH programm on kehtiv ja asjakohane. Vastustaja jääb korralduses toodud seisukohale, mille kohaselt 2 aasta jooksul peab KMH aruanne olema valmis esimeseks avalikustamiseks, mistõttu

§ 18lg 7 praegusel juhul ei kohaldu.

Ka ringkonnakohus leidis 31.12.2014 määruses, et KMH programmi kehtivus ei ole lõppenud ning seda ei tuvastanud ka Riigikohus 15.10.2013 otsuses. Kaebaja ei ole toonud välja asjakohaseid ega veenvaid põhjuseid KMH programmi täiendamiseks ning miks KMH aruande koostamise/täiendamise ja avalikustamise raames pole võimalik kaebaja esitatud seisukohtadega arvestada.

§ 20

lg 1 ja § 22 lg 3 p 2 (koosmõjus

§ 56

lg-ga 8) kohaselt on KMH programm kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise ja KMH aruande koostamise alus ning

§ 13sätestab programmi miinimumnõuded.

Kui KMH käigus selguvad uued asjaolud, tuleb nendega arvestada. Vastupidisel juhul ei ole täidetud

-is sätestatud KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta (

§ 22lg 3 p 5).

Ehkki

§ 18

lg 6 sätestab küll omaette normina, et KMH järelevalvaja nõusolekul võib heakskiidetud KMH programmis teha muudatusi, tuleb KMH läbiviimisel tegelikult pidevalt arvestada võimalikke muutusi, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju oleks hinnatud adekvaatse info alusel ning KMH aruanne oleks ajakohane (Riigikohtu 31.10.2005 otsus 3-3-141-05 ja 04.12.2009 otsus 3-3-1-75-09). Seega ei too pärast KMH aruande valmimist tehtud eksperthinnangud või detailplaneeringud ja PRIA toetused kaasa KMH programmi täiendamist/muutmist, vaid esitatud teabega on võimalik arvestada KMH aruande täiendamisel ja ajakohastamisel. KMH aruande heakskiitmisest kuni korraldusega KMH menetluse uuendamiseni ei ole piirkonda lisandunud uusi mäetööstusalasid ning reaalne kaevandamistegevus on toimunud vaid Valkla lubjakivikarjääri mäeeraldisel. Seetõttu ei saa pidada asjakohaseks kaebaja väidet, et taotletaval alal ja selle lähiümbruses oleksid toimunud looduskeskkonda mõjutavate tegurite osas muutused. Kaebaja viidatud Natura 2000 varinimekiri valmis

1. aasta sügisel koostöös Pärandkoosluste Kaitse Ühingu, Eesti Loodushoiu Keskuse, teiste keskkonnaorganisatsioonide ja ekspertidega ning see on püsinud muutumatuna selle koostamise ajast. Lisaks nähtub A. Tõnissoni
2. a eksperthinnangu peatükkidest 2 ja 3, et loodusväärtuste osas ei ole toimunud alates
3. aastast selliseid olulisi muutusi, mis tingiksid KMH programmi muutmise vajaduse ning jõutud on järeldusele, et kaitseala loomine Ruu külas ei ole otstarbekas. Kuigi kaebaja viitab kehtestatud detailplaneeringutele, siis ei too need kaasa vajadust KMH programmi muutmiseks, kuna KMH programmi p-s 6 on ettenähtud kirjeldada mõjutatavat keskkonda ning anda hinnang piirkonna sotsiaal-majanduslikule keskkonnale, ettevõtlusele ja piirkonna arengule. Nimetatud detailplaneeringute kajastamine KMH aruandes on KMH aruannet täiendava ekspertgrupi pädevuses. Vastustaja peab KMH järelevalvajana kontrollima KMH aruande vastavust

-ile ning asjakohasust ja sisulist piisavust kaevandusloa andmise üle otsustamiseks. 8.4. Meelevaldne on kaebaja väide, mille kohaselt on vastustaja pidanud vajalikuks Kaberla ojale avalduvate kumulatiivsete mõjude põhjalikumat käsitlust, kuna vastavasisulist nõuet ei esine. 6 Vastustaja on korralduses (lk 7) viidanud, et Kodasoo turbaalale taotletava vee erikasutusloa taotluse KMH menetluses on Keskkonnaamet nõudnud Kaberla ojale avalduvate mõjude hinnangu täiendamist. Samuti on asjakohatu kaebaja väide selle kohta, et muutunud on huvitatud isikute ring, kes soovib KMH programmi sisu osas kaasa rääkida. Need isikud saavad oma seisukohad ja arvamused esitada KMH avalikustamisel ja arutelul.

§ 16

lg-te 2 ja 3 ning § 21 kohaselt peab otsustaja teavitama avalikkust KMH aruande avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust ning seejuures ei oma tähtsust KMH programmis nimetatu, vaid otsustajal on tulenevalt

-ist kohustus iga kord üle kontrollida, kes kuuluvad teavitatavate ja kaasatavate ringi. Avalikustamise järgselt täiendatud ja korrigeeritud KMH aruanne tuleb koos lisadega uuesti esitada vastustajale heakskiitmiseks. Arvestades avalikkuse osalemisvõimalusi KMH aruande avalikustamisel, on muuhulgas asjakohatu ja ebaõige ka seisukoht, mille kohaselt on vastustaja jätnud kaalumata, millised on erinevate menetlusosaliste huvid keskkonnamõjude edasise hindamisega seonduvalt. 8.5. Mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et KMH programm ei vasta

§ 13

p-des 14 ja 6 sätestatud nõuetele, kuna selles puuduvad andmed hindamismetoodika kirjelduse ja mõjuala suuruse kohta, siis on see asjakohatu, kuna Riigikohus vastavat vastuolu ei tuvastanud. Kaebaja käitumine on pahatahtlik, kuna järjepidevalt otsitakse uusi põhjuseid KMH vaidlustamiseks ning kaebaja oleks saanud need väited esitada asjas nr 3-11-1595.

§ 22

lg-te 3-6 kohaselt tuleb KMH aruande heakskiitmisel lähtuda asjaolust, kas kehtiv KMH programm on kooskõlas

sätetega, võimaldab viia käesoleva KMH menetluse lõpuni ning koguda kaevandusloa andmiseks piisavalt teavet või mitte. Kuna taotletaval alal ega selle lähiümbruses ei ole nii KMH programmi kinnitamise/heakskiitmise kui KMH aruande heakskiitmise hetkest toimunud looduskeskkonnas ning seda mõjutavate tegurite osas olulisi muutusi, siis võimaldab kinnitatud KMH programm viia menetluse lõpuni ning sisuline vajadus uue KMH programmi koostamiseks puudub. 8.6. Korralduse punktid 3-5 on omavahel kooskõlas ning kaebaja on asunud meelevaldselt korraldust tõlgendama.

§ 22

lg 5 p 2 kohaselt tuleb Keskkonnaametil korraldada KMH aruande uus avalik väljapanek ja arendajal, OÜ Väo Paas, avalik arutelu, misjärel tuleb täiendatud ja korrigeeritud KMH aruanne koos lisadega uuesti esitada Keskkonnaametile heakskiitmiseks. KMH aruande kvaliteedi üle otsustab KMH järelevalvaja, kes viib läbi KMH aruande vormilise ja sisulise kontrolli ning otsustab aruande heakskiitmise või heakskiitmata jätmise.

1. Kolmanda isiku seisukohad: 9.
2. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus ning vastustaja menetlustoiming tuleks vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Kaebaja õigusi saab teoreetiliselt rikkuda kaevandamisloa andmine ning KMH menetluse uuendamine iseenesest kaebaja õigusi rikkuda ei saa. Samamoodi ei saa seda teha KMH täiendava avaliku väljapaneku läbiviimine ja KMH aruande avaliku arutelu korraldamine kolmanda isiku poolt. Vastupidi, KMH täiendav avalik väljapanek ja arutelu annavad kaebajale ja ka teistele puudutatud isikutele võimaluse oma vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. KMH osas vastuväidete esitamine kohtumenetluse raames ei ole põhjendatud ning see ei ole ka kohane meede, kuivõrd kaebaja saab esitada oma vastuväited ja 7 küsimused uuendatud KMH menetluses, misjärel on võimalik KMH-d vajadusel täiendada ja kaebaja vastuväiteid arutada. Sellest tulenevalt ei saa praegusel hetkel väita, et menetluse uuendamine toob kindlasti kaasa kaebaja õigusi rikkuva haldusakti. 9.2 Riigikohus on analüüsinud analoogset olukorda haldusasjas nr 3-3-1-67-14, kus sooviti vaidlustada kaevandusloa andmist Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le. Viidatud asjas oli samuti vaidluse all KMH läbiviimise õiguspärasus ja täiendava keskkonnamõju hindamise vajalikkus. Selles asjas esitasid kaebajad aga kaebuse haldusakti peale, millega anti maavara kaevandamise luba. Kolmanda isiku hinnangul on see ka korrektne vaidlustamise protsess. 9.3 KMH programm ei ole kaotanud kehtivust.

§ 18lg 7 käsitleb keskkonnamõju hindamise aruande esmast esitamist otsustajale.

Sellele sättele tuginedes ei saa aga väita, et see piirab keskkonnamõju hindamise programmi kehtivust ka peale seda, kui keskkonnamõju hindamise aruanne on tegelikult juba esmaselt otsustajale esitatud.

§ 18lg-t 7 (Ke

HAS § 12 lg-t 4) ei saa tõlgendada sedavõrd laiendavalt, et see seaks keskkonnamõju hindamise programmi üleüldisele kehtivusele piiriks kaks aastat. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 31.12.2014 määruse punktis 20, et aruannet ei saa lugeda kehtivuse kaotanuks. Kaebaja on välja toonud, et KMH aruannet on korduvalt täiendatud ning ei saa väita, et KMH tegemisega või haldusmenetlusega oleks viivitatud ning vajalikke tegevusi ei oleks tehtud. Olukorras, kus KMH koostamist keskkonnamõju hindamise programmi alusel ei alustatagi ning möödub kaks aastat programmi kinnitamisest, on mõistetav nõue, et potentsiaalselt aegunud programmi alusel KMH läbiviimist mitu aastat hiljem enam ei alustata. Antud juhul ei ole aga tegemist olukorraga, kus menetlus oleks veninud või seisnud. Kinnitatud KMH programmi alusel alustati kohe KMH koostamist ning see on ka otsustajale esitatud ning seda mitu korda vastavalt vajadusele täiendatud. Kui menetlus kestab kauem keskkonnamõju hindamise aruande täiendamise vajaduse tõttu, ei saa olla mõistlikult võimalik, et täiendamise ajal võib KMH programm kehtivuse kaotada ja menetlust tuleks alustada sisuliselt algusest. Menetlusökonoomiat arvestades ei ole programmi kehtivuse lõppemine kahe aastaga, arvestamata menetlusstaadiumit, kindlasti mõistlik. Alusetu on öelda, et praeguses olukorras tuleks programm lugeda kehtetuks. 9.

1. KMH programm on korrektne ja ei vaja kaasajastamist. See tuleneb ka ringkonnakohtu 31.12.2014 määrusest, kus kohus pidas oluliseks, et tuvastataks kaevandamisloa andmisest kuni menetluse jätkumiseni ilmnenud asjaolud, mida tuleks arvesse võtta. 9.
2. Kaebaja viited aastatel 2013 ja 2014 valminud eksperthinnangutele on ainetud, kuna KMH programmist 8 – 9 aastat hiljem valminud ekspertarvamusi ei saanudki programmi koostamisel arvesse võtta. Nõustuda ei saa kaebaja arusaamaga, et kui on olemas hilisemad ekspertarvamused, siis peaks need KMH programmis kajastuma ning need saavad mõjutada KMH programmi kehtivust. Nõustuda saab vastustajaga, et
3. aasta ekspertarvamuses ei ole toodud välja selliseid asjaolusid, mis tingiksid KMH programmi muutmise vajaduse ning et taotletaval alal ja selle lähiümbruses ei ole toimunud muutusi looduskeskkonda mõjutavates tegurites. Sama kehtib ka A. Tõnissoni hinnangu kohta, kusjuures ekspert on kinnitanud, et vajadus Ruu ala kaitsmiseks ning kaevandamise tõrjumiseks on põhjendamatu. 8 9.
4. Ka kehtestatud detailplaneeringud ja PRIA toetused ei ole asjakohased KMH programmi kehtivuse või ajakohasuse hindamisel. Uute detailplaneeringute tõttu menetluse uuesti alustamine ei saa kuidagi olla mõistlik ning kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Uute detailplaneeringute algatamisel peavad detailplaneeringust huvitatud isikud ala lähiümbruse olukorda arvestama. Ka juba
5. aastal kinnitatud KMH programmiga said detailplaneeringu algatajad arvestada. Mõistlik ei ole kaebaja seisukoht, et oluliselt varem algatatud KMH menetluses peaks arvesse võtma kõiki hiljem tekkivaid asjaolusid. Sellised uued asjaolud ei saa kuidagi mõjutada KMH programmi kehtivust ja ajakohasust. Tegemist ei ole looduskeskkonda selliselt mõjutavate asjaoludega, mille muutumisel tuleks KMH menetlust uuesti alustada. KMH programmis on ette nähtud kirjeldada mõjutatavat keskkonda ja anda hinnang piirkonna sotsiaal-majanduslikule keskkonnale, ettevõtlusele ja piirkonna arengule. Seega on programmiga niikuinii ette nähtud mõjutatava keskkonna kirjeldus ja hinnang. 9.
6. Mis puudutab väiteid uute huvitatud isikute tekkimisest, siis märkis Tallinna Ringkonnakohus 31.12.2014 määruse punktis 22, et mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta looduskeskkonda. Samal seisukohal oli Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-67-14 (p 20). Uutel huvitatud isikutel on võimalik oma seisukohti väljendada KMH täiendava avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu raames ning olla seeläbi kaasatud. Kindlasti ei saa aga uute huvitatud isikute tekkimist lugeda selliseks asjaoluks, mis tingiks vajaduse uue KMH programmi koostamiseks. Kui huvitatud isikute lisandumine või muutumine tekitaks igakordselt vajaduse KMH menetlusega uuesti alustada, ei olekski võimalik mõistlikult menetlusi lõpule viia. 9.
7. Ka kumulatiivsete mõjude hindamise osas on Tallinna Ringkonnakohus 31.12.2014 määruses seisukoha andnud, kui märkis, et Jägala II plokis kaevandamise mõjusid ei pea läbiviidavas menetluses hindama, sest praeguse menetluse läbiviimise ajal tulevaste kaevandamislubade alusel toimuvat tegevust ei pea hindama. Tallinna Ringkonnakohus nõustus vastustaja poolt toodud selgitusega, et võimaliku kumulatiivse mõju esinemist tuleb hinnata Jägala lubjakivimaardla II ploki kasutuselevõtmist lubava loa menetluses. Käesoleval hetkel pole veel võimalik öelda, et KMH-st on midagi puudu ja KMH ei ole korrektselt läbi viidud, kuivõrd KMH menetlus on endiselt pooleli. KMH osas lõpliku seisukoha võtmiseks kogutakse hindamise jooksul sisendit, mille põhjal lõplik otsus teha. Sealjuures lõpliku otsuse teeb vastustaja KMH heakskiitmisel ja kaevandamisloa andmise otsuse tegemisel. Seega tuleb alles hinnata KMH aruande õiguspärasust ja korrektsust. Seda kõike ongi aga võimalik ja vajalik teha veel jätkuvas KMH menetluses, kus muuhulgas võetakse arvesse muutvaid asjaolusid ja hetkeolukorda. Puuduvad alused kahelda KMH programmi õigsuses ja ajakohasuses. 9.
8. KMH programm on õiguspärane ja korrektne ning kaebaja ei ole varem KMH programmi mittevastavust välja toonud ega vaidlustanud. KMH menetlust on põhjalikult hinnatud haldusasjas 3-11-1595 (Riigikohtu menetlus asjas nr 33-1-35-13) ning menetlusnormide rikkumine tuvastati, kuid muid menetluse kordamist tingivaid puudusi ei tuvastatud. KMH menetlus ja aruandes hinnatavad ja kirjeldatavad asjaolud on sätestatud KeHAS §-des 13 ja 20 ning kui KMH käigus selguvad uued asjaolud, siis nendega kindlasti ka arvestatakse ja KMH koostatakse vastavalt tegelikult kehtivale olukorrale. 9 KOHTU PÕHJENDUSED
9. Vastustaja on 03.08.2015 menetlusdokumendis esitanud taotluse jätta kaebus läbi vaatamata, kuna see on ilmselgelt perspektiivitu (HKMS § 151 lg 2 p-i 1 alusel ja kooskõlas HKMS § 121 lg 2 p-dega 1 ja 2). Kuna kohtul tuleb kontrollida, kas korralduse andmisel ajal (menetlustoimingu sooritamise ajal) esines vajadus uue KMH programmi koostamiseks või olemasoleva KMH programmi muutmiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2014 määrus), siis saab kohus seda teha üksnes asja sisulisel läbivaatamisel, mistõttu vastustaja taotlust rahuldada ei saa.
10. Kohus jääb siiski oma 05.06.2014 määruses väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole täidetud HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise eeldused. Isik peab kohtus kaitset saama eelkõige menetluse lõpptulemuse vastu ning kaebeõiguse piirangute eesmärgiks menetlustoimingute vaidlustamisel on vältida haldusmenetlusse sekkumist ja haldusmenetluse venimist. Menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise lubamine ongi praegusel juhul toonud endaga kaasa ca 2 aastase viivituse haldusmenetluse läbiviimisel ning kohtumenetlus ei pruugi piirduda esimese astme menetlusega. Kaebaja poolt väidetud puudused saanuks kõrvaldada haldusmenetluse käigus ilma kohtupoolse sekkumiseta. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väited on oma olemuselt KMH menetluses esitatavad. Halduskohtu hinnangul ei sea haldusmenetluse seadus ja

kaebajale KMH läbiviimise menetluses ühtegi takistust esitada samu väiteid ja argumente KMH menetluses. Kaebaja ei ole tõendanud, et menetlustoimingu väidetav õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja väidetavaid õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kooskõlas HKMS § 202 lg-ga 2 lähtub halduskohus asja lahendamisel aga ringkonnakohtu seisukohast.

1. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus selgitas 31.12.2014 määruses (p 23), mida tuleb kohtul vaidluse lahendamisel kontrollida. Viidatud määrusest tuleneb, et halduskohus peab üksnes kontrollima, kas vastustaja on selgitanud välja, mis on aruande viimasest täiendamisest kuni menetluse jätkamiseni looduskeskkonda mõjutavate tegurite osas muutunud ning kas võimalikke muutusi on õiguspäraselt peetud sellisteks, mis ei toonud kaasa KMH programmi täiendamise vajadust. Ringkonnakohus märkis, et Keskkonnaamet on 17.02.2014 korralduses kaebaja väidetele vastanud, kuid halduskohus peab kontrollima, kas vastus on piisav ja tõenditele rajanev (p 22). Kaebuse lahendamine ei eelda ringkonnakohtu hinnangul KMH aruande õiguspärasuse uut terviklikku hindamist (p 23).
3. Korralduse andmise menetluses olid kaebaja väited, uut KMH programmi nõudes, järgmised (kirja punkt 1; kd I, tl 197-198): − Avermont Invest OÜ esitas geoloogilise uuringuloa taotluse; − kaevanduse mõjualasse on rajatud ja kasutusele võetud Kodasoo turbatootmisala; − lisandunud on detailplaneeringud; − tekkinud on Ruu uuringuala loodusliku hoiuala loomise initsiatiiv; − Ruu uuringuala rohevõrgustiku tuumalas T8 pesitsevad kotkalised. Kaebaja kirja punktis 2 esitatud ettepanekud keskenduvad aga koostatava KMH aruande sisule ning on kohtu hinnangul pigem käsitatavad ettepanekutena KMH aruande täiendamiseks. 10
4. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis võiks tingida KMH programmi muutmise või uue KMH programmi koostamise. Üksnes asjaolu, et KMH programm on 9 aastat vana ei ole aluseks KMH programmi muutmiseks või uue programmi koostamiseks. Seda on leidnud ka apellatsioonikohus 31.12.2014 määruses (p 21, ls 3). Võttes aluseks kaebaja ettepanekud ja vastuväited korralduse eelnõule (kd I, tl 197-198) märgib kohus, et vastustaja on korralduse andmisel analüüsinud kaebaja väiteid uue KMH programmi koostamise või olemasoleva KMH programmi täiendamise vajadusest ning pidanud mittevajalikuks KMH programmi täiendada (kd I, tl 29-30 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja jätnud kaebaja poolt korralduse andmise menetluses esitatud ettepanekut uue KMH programmi koostamiseks meelevaldselt rahuldamata. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtumist ei saa käsitleda huvitatud isiku huvide põhjendamatu eelistamisena. Menetlusökonoomia põhimõte on mõeldud tagama HMS § 5 lg-s 2 toodud eesmärke (efektiivne, lihtne, kiire, võimalikult vähekulukas, ebameeldivusi vältiv menetlus).
5. Kohus nõustub ringkonnakohtu 31.12.2014 määruses väljendatud seisukohaga, et praegusel juhul on korralduse kohtulik kontroll piiratud, kuivõrd diskretsiooniotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul ning õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (Riigikohtu 20.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-87-13, punkt 19). Kohus selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole. Vastustaja on korralduses selgitanud kõiki kaebaja poolt korralduse andmise menetluses väljatoodud aspekte ning põhjendanud, miks üks või teine asjaolu ei tingi uue KMH programmi koostamist või olemasoleva KMH programmi täiendamist. Kohus toob need välja alljärgnevalt: 16.
6. Seoses Avermont Invest OÜ uuringuloa taotlusega on vastustaja korralduses selgitanud (kd I, tl 30;
7. lõik), et Jägala lubjakivimaardla II ploki võimalikku kasutuselevõttu ei tule hinnata käesoleva vaidluse aluseks olnud KMH-s, vaid Jägala lubjakivimaardla II ploki ja Jägala lubjakivimaardla I ploki kumulatiivseid mõjusid tuleb hinnata siis, kui hakatakse taotlema kaevandamisluba Jägala lubjakivimaardla II ploki kasutuselevõtuks. Kohus nõustub korralduses märgituga, et olematu karjääri kumulatiivse mõju hindamise nõue ei ole õigustatud. 16.
8. Ka Kodasoo turbatootmisala kasutuselevõtuga seonduvat on vastustaja korralduses selgitanud (kd I, tl 30;
9. lõik) ning märkinud, et Kaberla oja võimalikke kumulatiivseid mõjusid on käsitletud Kodasoo turbaala vee erikasutusloa KMH aruandes. Kuigi korralduses toodud põhjendused ei too üheselt välja, kas Kodasoo turbaala rajamine ja kasutuselevõtt on asjaoluks, mis võiks kaasa tuua KMH programmi muutmise või uue programmi koostamise, siis on kohtu hinnangul korraldusest võimalik siiski selgelt aru saada, et Kodasoo turbaala ja Jägala lubjakivikarjääri I ploki koosmõjusid on hinnatud ning programmi muutmine või uue programmi koostamine sel alusel ei ole vajalik. 16.
10. Kuigi lisandunud detailplaneeringute mõju KMH programmile ei ole vastustaja korralduses analüüsinud, siis nõustub kohus vastustaja kohtule esitatud seiskohaga, mille kohaselt ei tingi Jõelähtme Vallavolikogu poolt kehtestatud detailplaneeringud KMH programmi muutmist või uue programmi koostamist. Sama on väljendanud ka kolmas isik, kui märkis, et KMH alustamine programmi tasandilt ei ole uute detailplaneeringute tõttu mõistlik ning oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. 11 On paratamatu, et aja jooksul teatud asjaolud võivad muutuda, kuid see ei saa olla automaatselt aluseks uue KMH programmi kehtestamisele. Nagu vastustaja on selgitanud, tuleb muutuvaid asjaolusid nagunii jooksvalt hinnata, sh sellest aspektist, kas nendest lähtuvalt tuleks minna tagasi menetluse varasemasse etappi või on võimalik neid arvestada järgnevas etapis või kas need üldse asjas olulist tähtsust omavad. Menetluse ajal kehtestatud uued detailplaneeringud saavad reaalselt looduskeskkonda mõjutada alles nende realiseerimisel. Kohus nõustub vastustaja selgitusega, mille kohaselt on uute detailplaneeringutega võimalik arvestada KMH programmi punkti 6 alusel (kd I, tl 35), kui nendest peaks mingi eeldatav oluline mõju nähtuma. 16.
11. Samuti ei ole kohu hinnangul põhjendatud KMH programmi muutmine üksnes põhjusel, et tekkinud on initsiatiiv Ruu uuringualal loodusliku hoiuala loomiseks. Kaebaja ei ole korraldusele esitatud ettepankutes selgitanud, kuidas initsiatiivgrupi moodustamine on seotud vajadusega koostada uus KMH programm või olemasolevat muuta. Kaebaja esitatud ettepanekutes ja vastuväidetes seondub Ruu uuringualaga üksnes viide konnakotkale, kuid selles osas on vastustaja korralduses selgitanud (kd I, tl 30;
12. ja
13. lõik), et teadaolevad pesitsuspaigad jäävad väljaspoole kavandatud tegevuse mõjujala. Seega on ilmne, et KMH programmi muutmine või täiendamine antud väitele tuginevalt ei ole vajalik.
14. Täiendavalt selgitab kohus, et kaebaja heidab vastustajale ette A. Tõnissoni ekspertarvamusega arvestamata jätmist korralduse andmisel, kuid korralduse andmisel ei saanud sellega arvestada selle puudumise tõttu. Nimelt on A. Tõnissoni eksperthinnang koostatud 31.10.2014 (kd I, tl 163 pöördel). Samas kinnitab A. Tõnissoni eksperthinnang vastustaja seisukohta, mille kohaselt ei ole alates
15. aastast loodusväärtuste osas toimunud selliseid olulisi muutusi, mis tingiksid KMH programmi muutmise vajaduse (kd I, tl 156, s.h pöördel). Lisaks on eksperthinnangus jõutud järeldusele, et kaitseala loomine Ruu külas ei ole otstarbekas (kd I, tl 156, s.h pöördel; tl 163 pöördel) ning kaitsealasid ei tohiks luua valdavalt millegi tõrjumise eesmärgil.
16. Vastuseks kaebaja väidetele Natura 2000 varinimekirja kohta märgib kohus, et vastustaja on õigesti märkinud, et see valmis juba aastal 20051, mistõttu ei saa seda pidada asjaoluks, mis võiks tingida ligi 9 aastat hiljem KMH programmi muutmise või täiendamise.
17. Vastuseks kaebaja väidetele menetluslikest rikkumisest (sh KMH programmi kehtivus, KMH aruande muutmata kujul avalikustamine jne) märgib kohus, et HMS § 44 lg 4 kohaselt ei tule korrata neid menetlustoiminguid, mis menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Vaidlustatud Keskkonnaameti korraldusega võeti kaevandamisloa taotlus menetlusse ning uuendati KMH menetlus (kd I, tl 27-31). Vaidlust ei ole, et sisuliselt on vaidlustatud korraldus Riigikohtu 15.10.2013 otsuse nr 3-3-1-35-13 järelm, kuivõrd Riigikohus tühistas Keskkonnaameti 09.06.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/431, millega anti OÜ-le Väo Paas Jägala lubjakivikarjääris maavara kaevandamise luba. Eelviidatud korralduse tühistamise põhjuseks oli KMH menetluses tehtud menetluslik viga, kuna enne KMH aruande heakskiitmist oleks tulnud KMH aruanne uuesti avalikustada (imperatiivne

nõue) ning sellises olukorras ei saanud kohus asuda seisukohale, et õiguspärase haldusmenetluse korral oleks välistatud teistsugune lõppotsus (punktid 24 ja 28). 1 Kätte saadav: http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/muud-looduskaitselised-tegevused/natura2000/natura-2000-varinimestik 12 Seega tuvastas Riigikohus, et KMH aruande koostamise protsess oli õigusvastane alates hetkest, kui KMH aruande heakskiitmisele eelnevalt ei viidud läbi KMH täiendavat avalikustamist. Praegusel juhul ongi vastustaja liikunud tagasi menetlusetappi (toiminguni), millest alates Riigikohus minetuse tuvastas. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul vastustaja korraldus kooskõlas Riigikohtu lahendiga, HMS § 44 lg-ga 4 ning haldusmenetluses kehtiva menetlusökonoomia põhimõttega. Korralduses on vastustaja põhjendanud, miks menetluses liiguti tagasi KMH aruande avalikustamise faasi (kd I, tl 28). 20. Kaebus on läbivalt üles ehitatud väitele, et KMH programm ei ole kehtiv või ei ole see kooskõlas kehtiva

-ga, mistõttu on kaebaja arvates korralduse punktid 3-5 õigusvastased. Kohus on 05.06.2014 kaebuse tagastamise määruses põhjendanud, miks kaebuse ese on menetlustoiming ning jääb selle seisukoha juurde. Kohus ei nõustu, et korralduse punktides 3-5 väljendatud seisukohad oleks õigusvastased. 20.1. Nii korralduse andmisel kehtinud

kui ka KMH programmi heakskiitmisel kehtinud keskkonnamõju hindamise ja auditeerimise seadus (edaspidi KeHAS) sätestasid programmi kehtivuse ajaks 2 aastat, kui arendaja ei ole otsustajale keskkonnamõju hindamise aruannet esitanud (KeHAS § 12 lg 4 ja

§ 18

lg 7, alates 01.07.2015

§ 18lg 8).

Seega on seaduses sätestatud üksnes tähtaeg, millal arendaja tegevusetuse tõttu KMH programmi kehtivus lõppeb. Vaidlust ei ole, et KMH algatati 08.11.2004 ning KMH programm kiideti heaks 07.02.2005 (kd II, tl 12 pöördel ja 23). Samuti ei ole vaidlust selles, et esmakordselt esitati KMH aruanne heaks kiitmiseks

1. aasta mais, mil korraldati ka esimene avalik arutelu (kd I, tl 29; kd II, tl 12 pöördel). Seega esitas arendaja otsustajale KMH aruande KMH programmi kehtivuse ajal, misjärel ei ole programmi kehtivuse lõppemine seadusest tulenevalt enam võimalik. Seega on KMH programm kehtiv ning seda on möönnud ka Tallinna Ringkonnakohus 31.12.2014 määruse punktis 20 (kd I, tlk 107) ning halduskohus nõustub ringkonnakohtu vastavate põhjendustega. 20.
2. Ka korralduses on vastustaja selgitanud KMH programmi kehtivust (kd I, tl 29, sh pöördel) ning kaebaja ei ole toonud välja ühtegi argumenti, miks vastustaja korralduses märgitud käsitus oleks väär. Üksnes asjaolu, et KMH programmi koostamisest on möödunud pikk aeg, ei muuda programmi kehtetuks. Kaebaja viide Riigikohtu 08.05.2014 lahendile asjas nr 3-3-1-9-14 (p 14) ei ole praegusel juhul asjakohane, kuivõrd Keskkonnaamet on hinnanud muu hulgas ka vajadust uue programmi koostamiseks (kd I, tl 29 pöördel - 30) ning leidnud, et see ei ole vajalik. Samuti on vastustaja korralduses analüüsinud kaebaja ja Jõelähtme Vallavolikogu poolt esitatud väiteid, mis võiksid nende meelest tingida uue KMH programmi koostamise ja heakskiitmise. Kuigi kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga KMH programmi muutmise vajaduse puudumisest ei tähenda see, et vastustaja menetlustoiming oleks õigusvastane (vt mh Riigikohtu 23.10.2014 lahend asjas nr 3-3-1-37-14, p 12) või et KMH programmi tuleks ilmtingimata muuta. 20.
3. Kui otsida mingit võrreldavat regulatsiooni, siis nt kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadus sätestas, et ehitusloa kehtivus lõpeb juhul, kui ehitusloa saamisest kahe aasta jooksul ei ole ehitamist alustatud (vt kehtetu ehitusseaduse § 25 lg 2). Kohtupraktikast tulenevale seisukohale, 13 kehtivast detailplaneeringust tuleneva õiguse kuhtumise osas pikema ajaperioodi möödumisel, ei ole seega asjakohane viidata. 21.

§ 20lg 1 kohaselt koostatakse KMH aruanne KMH programmi alusel.

Aja jooksul programmis tekkinud puudujäägid on võimalik ületada KMH aruandes endas ning see ei eelda KMH programmis muudatuste tegemist või uue KMH programmi kehtestamist. 21.1. KMH aruanne on sisult ulatuslikum KMH programmist (vrd

§ 13

ja § 20), kuna

KMH programm on dokument, milles pannakse täpsemalt paika edasine mõjude hindamise plaan (

§ 13). Sellisena käsitati KMH programmi ka Ke

HAS §-s 12. Kuna KMH programm on nö kavand, siis ei välista see, et KMH aruande koostamisel lisatakse täiendavaid peatükke ning analüüsitakse mõjusid KMH programmist ulatuslikumalt. Kohtu hinnangul paneb KMH programm paika minimaalse võimaliku lähtealuse ning selle üheks olulisimaks ülesandeks on anda avalikkusele informatsioon kavandatava tegevuse kohta. Kui KMH aruande koostamisel ning avalikustamisel selguvad uued asjaolud või täiendavate mõjude hindamise vajadus, siis tähendab see täiendavad analüüsimist ja kajastamist KMH aruandes, kuid see ei tähenda iseenesest vajadust muuta KMH programmi. Seda kinnitab ka asjaolu, et

§ 18

lg 6 kohaselt on KMH programmis võimalik teha üksnes põhjendatud muudatusi ning seda järelevalvaja nõusolekul. Avatud menetluse sätteid seejuures ei kohaldata. 21.

1. Kaebaja viited faktiliste asjaolude muutumisest ei ole samuti aluseks KMH programmi muutmisele ning selles osas nõustub kohus vastustajaga. Faktiliste ajaolude muutumist menetluse kestel saab arvestada samuti KMH aruande koostamisel. 21.
2. Ka võimalik huvitatud ja puudutatud isikute muutumine ei too kaasa KMH programmi muutmist või uue programmi koostamist, kuivõrd haldusmenetluse põhimõtetega on kooskõlas, et üksnes huvitatud isikute muutumise pärast ei hakata olemasolevaid menetlustoiminguid kordama, muutma või kehtetuks tunnistama. Sama kehtib ka nt detailplaneeringu menetluses. Iga uus huvitatud isik saab menetluses osaleda hetkest, mil ta huvitatud isikuks muutus. Vastasel korral oleks võimalik huvitatud isikute nö juurde tekitamisega iga menetlust lõpmatuseni torpedeerida. 21.
3. KMH menetluse eripäraks on avatus ning menetluse kestel tekkinud võimalikud huvitatud isikud saavad kõiki oma ettepanekuid ja vastuväiteid ning seisukohti avaldada KMH aruande avalikustamise protsessis, kuivõrd

ei piira avalikkuse ettepanekuid/vastuväiteid või seisukohti üksnes programmist tulenevaga (vt

§ 21

kooskõlas

§ 16lg-tega 5 ja 6 ning §-ga 17).

Kohus märgib, et kuivõrd KMH programmil ei ole pärast aruande heakskiitmiseks esitamist ajalist piirangut, siis kohtu hinnangul võib möönda, et arendaja õiguspärane ootus muutub KMH programmi osas ahtamaks. Teisalt, ei saa ka kaebaja pelgalt KMH programmile viidates väita, et üht või teist muutunud asjaolu ei saa aruande koostamisel arvestada või täiendavalt KMH aruandes välja tuua. See aga ei tähenda, et KMH programmi peaks muutma. 22. Kaebaja märgib, et korralduse punktides 4 ja 5 toodud seisukohad on õigusvastased põhjusel, et kehtivas KMH programmis puuduvad

§ 13

p-des 3 ja 4 sätestatud kohustuslikud elemendid ning nende puudumisel on uue avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamine õigusvastased. 14 22.1 Kohus jääb varem märgitu juurde, mille kohaselt menetluse uuendamisel tuleb liikuda menetluses etappi, kust alates tuleb menetlustoimingud uuesti sooritada. Selleks etapiks oli Riigikohtu otsuse kohaselt KMH aruande avalik väljapanek ja avalik arutelu. Seda on vastustaja ka korralduses selgitanud (kd I, tl 28). Asjaolust, et menetluses tuli liikuda tagasi KMH aruande avalikustamise faasi, ei tulene seda, et KMH järelevalvaja peaks enne KMH aruande avalikule väljapanekule suunamist aruande sisuliselt läbi töötama ning hindama seda, kas avalikustamisele esitatud aruanne on piisav selle heakskiitmiseks (alates 01.07.2015 nõuetele vastavuse kontrollimiseks) ning esitama ettepanekuid aruande muutmiseks enne selle avalikule väljapanekule suunamist. Ettepanekuid avalikustamisele esitatud aruande muutmiseks saab järelevalvaja teha kas avaliku väljapaneku käigus või pärast seda, KMH aruande heakskiitmise menetluses. HMS ja

ei anna kaebajale õigust nõuda, et vastustaja teeks menetlustoiminguid, mida

ette ei näe ning heita vastustajale ette selliste menetlustoimingute tegemata jätmist. Kuna KMH aruanne oli Keskkonnaameti eelkäijale heakskiitmiseks esitatud ning see KMH aruanne oleks tulnud enne 2008. a septembris toimunud heakskiitmist täiendavalt avalikustada, siis oleks KMH aruande tagasikutsumine võimalike muudatuste tegemiseks olnud arendaja mõjusfääris. 22.2.

ei sätesta eraldi loetelu, millistele nõuetele peab avalikule väljapanekule suunatav ning avaliku arutelu aluseks olev KMH aruanne vastama, mistõttu peab see olema kooskõlas

§-ga 20. Vaidlust ei ole, et KMH programm kiideti heaks 07.02.2005 ning sel ajal kehtivas õiguses (KeHAS) programmile esitatavaid nõudeid täna kehtival viisil ei olnud. 03.04.2005 jõustus

. Seega on paratamatu, et KMH programm on sõnastatud selle koostamise ja heakskiitmise ajal kehtinud õiguse kohaselt. See aga ei muuda KMH programmi õigusvastaseks või kehtetuks. 22.3. Kui analüüsida sisuliselt KMH programmi (kd I, tl 34 pöördel – 35 pöördel), saab asuda seisukohale, et selles sisalduvad

§ 13p-des 3 ja 4 märgitud KMH programmi kohustuslikud elemendid.

Nimelt on KMH programmi punktis välja toodud kavandatava tegevuse ja selle võimalike alternatiivide iseloomustus (punkt 5) ning see on kohtu hinnangul samastatav

§ 13p-ga 3.

Sama kehtib ka

§ 13p-s 4 toodu kohta, kuivõrd KMH programmist nähtub KMH hindamise sisu (punkt 6).

Kui kaebaja soovib, et KMH aruandes pöörataks tähelepanu mõnele täiendavale komponendile, siis saab ta vastavasisulised ettepanekud ja vastuväited KMH aruande avalikustamisel esitada ning arendaja peab nendega arvestamist/mittearvestamist ka põhjendama.

1. Kaebaja peab korralduse punkte 3-5 õigusvastaseks ka põhjusel, et juba heaks kiidetud KMH aruannet ei ole võimalik avalikult välja panna ja selle üle avalikult arutada. Samuti ei pea kaebaja võimalikuks juba heakskiidetud KMH aruannet muuta ning vastustajale uuesti esitada. Kohus märgib, et KMH aruande heakskiitmine on menetlustoiming (Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-07-1306, nr 3-08-2098, nr 3-09-930 jt), kuivõrd aruande heakskiitmine ei tekita, muuda ega lõpeta haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi (HMS § 51 lg 1). Kuna menetlustoiminguid ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, siis on õigusvastase menetlustoimingu heastamise ainus võimalus selle uuesti sooritamine. Selleks, et kaebajal oleks võimalik kaevandamisloa taotluse menetlusega jätkata tuleb tal ja haldusorganil viia läbi menetlustoimingud alates KMH aruande avalikustamisest. See tähendab aga omakorda avalikustamisel esitatud ettepanekutega-vastuväidetega arvestamist/arvestamata jätmist, vajadusel KMH aruande muutmist ja seejärel uuesti heakskiitmiseks esitamist. 15
2. See, et vastustaja kohustas avalikustama algselt talle esitatud versiooni on kooskõlas

ga ning samuti HMS-ga. Kohus ei nõustu kaebaja mõttekäiguga, et Riigikohus tuvastas igaljuhul sotsiaal-majandusliku analüüsi puudujäägid. Riigikohus märkis, et: „ kuigi KMH aruannet on pärast SEI eksperdihinnangu saamist täiendatud teise köitega, ei ole seejuures täiendatud sotsiaal-majanduslikku iseloomustust. Seega tuleb järeldada, et puudusi ei kõrvaldatud – seda on nentinud ka ringkonnakohus. Juhul kui vastustaja leidis erinevalt SEI‑st, et selles osas puudusi ei ole, siis tulnuks seda järeldust põhjendada – antud juhul vaidlusalusest korraldusest ega KMH aruande heakskiitmise otsusest sellist põhjendust ei nähtu. Kolleegium on seisukohal, et KMH aruanne on seetõttu puudustega ning kaevandamisloa andmiseks ei ole kogutud kogu vajalikku teavet. Kolleegium möönab siiski, et tegemist ei ole sedavõrd olulise puudusega, mis iseenesest tingiks kaevandamisloa tühistamise“. Seega on sisuliselt arendaja otsustada, kas ta muudab SEI ettepanekute alusel KMH aruannet või põhjendab ettepanekute-vastuväidetega arvestamata jätmist. Selliseid muudatusi KMH aruandes saab arendaja teha ka pärast täiendavat avalikustamist ja aruande arutelu, üheskoos teiste ettepanekute ja vastuväidetega.

1. Mis puudutab aga kaebaja väiteid, et korralduses on märgitud, et ka vastustaja hinnangul on tarvilik täiendavalt hinnata Kaberla oja osas kumulatiivsete mõjude käsitlust (kaebuse tervikteksti punkt 6.2.5; kd I, tl 134), siis nõustub kohus vastustajaga, et vaidlustatud korralduses ega selles viidatud Keskkonnaameti 29.10.2013 kirjas nr HJR 6-7/13/24877-27 ei esine vastavasisulist nõuet. Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses (kd I, tl 30) viidanud, et Kodasoo turbaalale taotletava vee erikasutusloa taotluse KMH menetluses on Keskkonnaamet nõudnud Kaberla ojale avalduvate mõjude hinnangu täiendamist. See aga ei puuduta Jägala lubjakivimaardla KMH aruannet. Samale järeldusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 31.12.2014 määruses.
2. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole KMH menetluse uuendamisel kaalunud erinevate menetlusosaliste huve. Korraldusest nähtub, et vastustaja on hinnanud uue KMH programmi koostamise vajadust (kd I, tl 29-29 pöördel) ning asunud seisukohale, et uut programmi ei ole vaja koostada. Kohus ei nõustunud (vt otsuse p 15), et vastustaja on asunud haldusmenetlust läbi viima kolmanda isiku huvidest. Kaebaja on korralduse kontekstist välja tõstnud lause osa, millest tulenevalt on kaebaja hinnangul KMH eesmärgiks andmete kogumine, mis võimaldaks kaevandamisluba väljastada. Kohus märgib, et praegusel juhul ongi KMH eesmärgiks anda otsustajale keskkonna kasutamise loa andmise menetluses informatsiooni ning koguda loa andmise menetluses teavet. Kas selle teabe alusel lõpuks keskkonna kasutamiseks luba väljastatakse, on juba eriseaduse kohaldamise küsimus. KMH-ga ei otsustata, kas keskkonna kasutamiseks luba väljastada või mitte. See on hilisem loa andja otsus.
3. Vaidlustatud menetlustoimingu suhtes ei saa esitada tühistamisnõuet ning kohus leiab, et 17.02.2014 menetlustoiming on õiguspärane.
4. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viidatud sätte alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud. Kolmanda isiku vajalikud ja põhjendatud ning kantud menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8; § 109 lg 1). 16 Kolmas isik esitas kohtule 10.03.2016 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (kd II, tl 38-41) ning sellest nähtuvalt on kolmandale isikule osutatud õigusabiteenust kokku 20,5 tundi kogusummas 2 208 eurot (sh käibemaks 368 eurot). Kulude kandmine kolmanda isiku poolt on kohtule esitatud dokumentidega tõendatud. Kui võrrelda kaebajale osutatud õigusabi mahtu ning kolmandale isikule osutatud õigusabi mahtu, siis on kaebajale osutatud õigusabi 62 tunni ulatuses (kd II, tl 42-65) ning kolmanda isiku õigusabile kulunud aeg moodustab sellest 1/3, mistõttu ei saa pidada kolmanda isiku menetluskulusid ülepaisutatuteks. Kaebaja esindaja ei vaidlustanud kolmanda isiku õigusabikulude suurust ning ka kohus ei näe antud juhul põhjust kulude vähendamiseks. Seega jäävad kolmanda isiku menetluskulud summas 2 208 eurot kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 17