Obsah (11)

§ 175§ 163§ 654§ 657§ 232§ 652§ 162§ 171§ 231§ 177§ 445

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 31.08.2017, Tallinn Tsiviilasja

) § 162 lõikele

1. Kohus leidis, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, kuna käesoleva menetluse tingis kostja meelevaldne käitumine. Kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda.
2. Hageja palus välja mõista riigilõivu 300 eurot hagi ja määruskaebuse esitamise eest, eksperditasu 120 eurot ning lepingulise esinduse kulud 3741 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on esindaja töökirjed 35,5h ulatuses, tunnitasuga 102 eurot käibemaksuga. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 102 eurot käibemaksuga on

§ 175lõike 1 mõttes põhjendatud ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

Samuti leidis kohus, et lepingulise esindaja töö on olnud põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja koostatud ja esitatud dokumendid kohtule on põhjalikud, sisukad, asjatundlikud. Tsiviilasi on mahukas ja keeruline, menetlus on toimunud pikka aega. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohuslane ning et kõik menetluskulud on seoses käesoleva kohtumenetlusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud kokku 4041 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Vastavalt registri andmetele on hagejale kuuluva kinnistu pindalaks 1406m2 ja kostjale kuuluva kinnistu pindalaks 1346m
3. Mõlema katastriüksuse mõõdistamine on teostatud oktoobris 1997 OÜ EIS Kinnisvara poolt L-EST92 koordinaatide süsteemis. Maa-amet teostas 2011.a novembris ja 2014.a juunis kontrollmõõdistamised. 2011.a mõõtmisel saadi hageja kinnistu pindalaks 1407m2, mis vastab tegelikule pindalale. 2014.a mõõtmisel aga selgus, et 2011.a mõõtmistulemused olid ekslikud ja Maa-amet määras hagejale kuuluva kinnistu pindalaks u 1418m
4. 12.06.2014 kirjas on Maa-amet vastuseks hagejale vastanud, et katastriüksuse plaanil on üldpindalaks märgitud 1346m², kuid ametil ei ole võimalik määrata pindala 2011.a kontrollmõõtmise järgi, kuna katastriüksuse piire kontrolliti vaid osaliselt. Kostja krundi pindala ei ole võimalik määrata ka praegu, kuna Maa-amet ei tea, mida arvestada piiripunktide asukohtadeks, erinevaid piiritähiseid ja sellest tulenevalt erinevaid variante on palju. Kui arvestada piiripunktides 342, 343 ja 345 uusi metallaiaposte, piiripunktis 393 vanemat metallaiaposti ning piiripunktides 340 ja 409 metalltorusid, oleks krundi pindalaks 1314m², mis on 32m² vähem, kui kostjale kuuluv kinnistu pind. Samuti on nimetatud kirjas Maa-amet märkinud, et ei saa öelda, kus on piiripunkti nr 399 õige asukoht. Eelnimetatust tuleneb, et Maa-ametis puuduvad andmed krundi suuruste osas, mis on kostja ja hageja tegelikus valduses. 9
5. Kuna kostja omandis on kinnistu pindalaga 1346m² ja sellises suuruses maatüki omanikuna on ta kantud kinnistusraamatusse, on põhjendamatu temalt ära võtta 76m² ja anda üle hagejale. Seadus ei näe ette piiri ülekandmist selliselt, et kinnistu pinda oluliselt vähendatakse. Praegusel juhul väheneks kostja kinnistu pindala 66,62m² võrra. Nimetatud asjaolu kinnitas 09.12.2013 vaatlusel osalenud maamõõtja, kes andis kohtule ütlusi, et pindala ei tohiks keegi kaotada, et tee on ka mõõdetud ilmselt hiljem kui kinnistud, et teel on ka katastritunnused ning et naabri piiri saab tee poole nihutada. Eelnevast võib teha järelduse, et hagejale kuuluva kinnistu pind võib olla vähendatud piiripunktide 339-400 nihutamisega põhja-ida poole tee ehitamisel ja kinnistamisel. Kuna kostjale kuuluva kinnistu põhja-ida piirid on samad algusest peale, võiks hagejale kuuluva kinnistu pinna muutmine toimuda ainult piiripunktide 339-400 põhja-ida poole nihutamise teel.
6. Alates kinnistu soetamisest valdab kostja kinnistut piirides, mis on märgitud 1997.a OÜ EIS Kinnisvara koostatud maaüksuse plaanil ning Maa-ameti 29.12.2011 ja 05.06.2014 koostatud kontrollmõõdistamiste joonistel. Kostja kinnitab, et eelnimetatud kinnistu piirid näitas talle endine omanik ja 2011.a maamõõtjad, kes paigaldasid piirimärgid mõõdistusandmete järgsetesse asukohtadesse.
7. Tunnistaja GP on hageja abikaasa ja seega huvitatud isik, mistõttu tema ütlustesse on vaja suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja andis ütlusi, et piiripunkte on 10 korda ümber mõõdetud, aga kunagi ei ole neid reaalselt muudetud. Tunnistaja ütlused ei ole tõendatud. Hageja ei esitanud piiripunktide 10 mõõtmist tõendavaid dokumente. Seega on tunnistaja ütlused paljasõnalised ja vastuolus toimiku materjalidega. Tunnistaja väidab, et vaidlus tekkis peale Maa-ameti mõõtja käimist ning et keegi maamõõtjatest pani selle valge toru paika 1,5m hageja maa poole. Tunnistaja väide ei vasta tõele, kuna valge toru paigaldas hageja pärast seda, kui kostja tellitud maamõõtja kinnitas, et piiripunkti 409 õige koht peab vastama Maa-ameti katastriplaanidele. Sellega hageja ei nõustunud ja paigaldas omavoliliselt valge toru sellesse kohta, kus ta arvas, et peab olema piiripunkt. Tunnistaja kinnitas, et kui tekkis vaidlus kostjaga, pandi see valge toru. Kostja leiab, et kuna valge toru oli paigaldatud 2011.a, aga kuni 2012.a ei olnud hageja pöördunud kordagi maamõõtja poole ning mõõtmine toimus ainult kostja initsiatiivil, siis kostjal puudus vajadus ja mõte paigaldada valge toru teise kohta, mis ei vastanud maamõõtja tehtud mõõtmisele. Arvestades seda, et just hageja ei olnud nõus maamõõtja mõõtmisega, võis valge toru paigaldada ainult hageja. Samuti eksitab tunnistaja kohut väitega, et värvimata raudpost on õige piiripunkt. Tunnistaja ei saanud anda kohtule seletusi, millal ja kes paigaldas nimetatud raudposti. Selle paigaldamise kohta andis seletusi tunnistaja VM, kes ise paigaldas toru 2009.a selleks, et eraldada kinnistu ühiskasutatavast teest, kuna kõik naabrid kasutasid tema kinnistut läbikäiguna, sest poolte kinnistute vahel puudus aed. Tunnistaja VM seletas, et paigaldas raudposti sellesse kohta mitte põhjusel, et see oli kinnistute piiripunkt, vaid põhjusel, et temal ei jätkunud metallvõrku aia kogupikkuse jaoks. Kuna tol hetkel vaidlus naabrite vahel puudus, ei olnud koht, kus lõppes võrk, oluline. Juhul, kui raudposti ja võrkaia paigaldamise hetkel oli kostja kindel, et see on tema kinnistu piir, siis hiljem ei oleks poolte vahel tekkinud mingit vaidlust piiriposti 309 asukoha üle. Lähtudes headest suhetest kuni 2011.a, ei tekkinud naabrite vahel vaidlust selles, et hageja paigaldas väravad kostja territooriumile. Tunnistaja GP andis ütlusi, et hageja pani rohelise aiaposti värvimata piiriposti lähedale umbes 7a tagasi. Seetõttu tunnistaja arvas, et piiripunkti 340 värvimata raudpost on õige piiripunkt ning kostja ei ole sellest punktist maad hageja poole kunagi kasutanud, sealt läheb hageja sissesõit. Kostja 10 tunnistajaga ei nõustu. Asjaolust, et 7a tagasi lubas kostja hagejal paigaldada rohelise aiaposti ja väravad, ei saa lugeda, et krunt, kus on paigaldatud väravad, peaks kuuluma hagejale.
8. Tunnistaja LS on samuti asjast huvitatud tunnistaja hageja poolt, kuna piiripunkti 409 juures on teisel pool tunnistaja kinnistu. Hagejale kuuluval kinnistul on kaev, millest tuleb toru läbi aia tunnistaja kinnistule. Tunnistaja andis ütlusi, et Maa-ameti mõõtja paigaldatud valge toru ei ole õige piiripunkt, kostja pandud piiripunkt ei ole ammugi õige, pigem on õige piiripunkt hageja näidatud piiripunkt, seal peab kuskil maa sees post olema, sest kunagi oli seal õige piiripost. Samal ajal on otsuses märgitud, et kohus ei nõustu hageja seisukohaga ning et kohtu hinnangul paigaldas hageja ise enne väljasõiduistungit nn 409 tähistava raudposti koha, kust ta selle väljasõiduistungi ajal justkui kogemata leidis. Seega ei saa arvata tunnistaja LS antud ütlusi usaldusväärseteks.
9. Tunnistaja LS kinnitas, et vaidlustatud krundi osa oli kogu aeg kostja valduses, kes hoolitses vaidlustatud territooriumi eest ja hoidis seda korras, samal ajal kui hageja, kes väidab, et see territoorium kuulub talle, ei ole seda hooldanud. Tunnistaja TT, kes on poolte naaber alates 2001.a, andis ütlusi, et ei mäleta, millal roheline post (s.o hageja paigaldatud väravad) paigaldati. Samuti tunnistaja ei näinud, kes ja kuidas kasutas suurte kuuskede alust maad, samuti ei näinud ta kedagi seal riisumas ega niitmas. Tunnistaja ei näinud, kes suurte kuuskede all väikesed kuused istutas. Tunnistaja ei saanud seletada, kuidas hageja kasutas vaidlustatud krunti, kuid arvas, et krunti kasutas just nimelt hageja. Kostja leiab, et tunnistaja ütlused ei anna alust arvata, et on tõendatud, et vaidlustatud krunt algusest peale oli hageja valduses ja et tunnistaja võib näidata täpsed ja ümberlükkamatud andmed õige piiri kohta kinnistute vahel.
10. Maakohus leidis, et istungil leidis tunnistajate LS ja VP ütlustega tõendamist, et konkreetset piiri poolte kinnistute vahel ei olnud. Mitte ainult nimetatud tunnistajad, vaid nii hageja kui kostja ja kõik ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et konkreetset piiri poolte kinnistuste vahel ei ole olnud.
11. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et tunnistajate GP, LS ja TT ütlustega leidis tõendamist, et piiripunkti 340 tähistab värvimata raudtoru ja piiripunkti 409 õige asukoht on kõige kostjapoolsem märk ning vastavalt sellele kasutasid pooled oma kinnistut. Nimetatud tunnistajad ei tea midagi kostja poolt 2009.a piiripunkti lähedale paigaldatud raudtoru kohta. On ebaselge, millest tunnistajad teevad oma järeldusi, et värvimata raudtoru on õige piiripunkt.
12. Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistajate VM ja LS ütlused, et kostja abikaasa hoidis kuuskede all muru korras, niitis seal ja riisus kuuskede alt. Vaatluse käigus näitas kostja kohtule ka talle kuuluvat wc-d, mis asub vaidlustatud territooriumil ja samuti tõendab, et krunt kuulub kostjale. Vastasel juhul ei oleks hageja andnud nõusolekut talle kuuluval kinnistul ehitada kostjal wc ning paigaldada hagejale kuuluva maa alla veetorud. Kostja kinnitab, et nimetatud ehitus ja rajatised on tehtud kostja poolt talle kuuluval kinnistul ja hagejal ei olnud kunagi vastuväited selle kohta, et wc asub mitte kostjale kuuluval kinnistul. 11
13. Kinnistute piiripunktide määramisel on vaja lähtuda mitte ainult tunnistajate ütlustest, vaid esmajoones Maa-ameti ja maakatastri andmetest. See, et hageja ei ole nõus maamõõtjate teostatud mõõdistamisega, ei tähenda, et kinnistute piiripunktid on määratud ja pandud valesti. Kuna hageja kinnisasja katastriüksus moodustati plaanimaterjali alusel pärast kostja kinnisasja katastriüksuse registreerimist, tuleb hageja kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaatide kindlaksmääramisel lähtuda ajaliselt varem moodustatud kostja kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaatidest. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 lõikest 1 ja AÕS § 129 lõikest 2 tuleneb üheselt, et vaidluse korral piiri asukoha üle tuleb lähtuda registrites (maakatastris) olevatest andmetest ning valduse ulatusest, piirimärkidest ja plaanimaterjali situatsioonielementidest saab lähtuda üksnes siis, kui registrites ei ole vastavaid andmeid. Kuna vaidlusalune piir on kindlaks määratud katastrimõõdistamise teel ning piiripunktid on seotud mõõdistamise põhivõrguga (koordinaatidega), tuleb piiri kindlaksmääramisel lähtuda maakatastris olevatest andmetest. Asja materjalides kõige värskem Maa-ameti koostatud kontrollmõõdistamise joonis on dateeritud 03.06.
14. Nimetatud joonisel on märgitud maakatastris registreeritud katastriüksuse piir ning kontrollmõõdistamise jooned, mis on mõõdistatud lähtudes looduses olevatest kõikidest punktidest (vanemad metallpostid, vanad ja uued plastaiapostid, mahalõigatud metallaiapostid, metallpostid, metalltorud jne). Lähtudes mõõtmiste erinevatest andmetest saadakse erinevaid andmeid pooltele kuuluvate kinnistute tegelike pindade kohta.
15. Maakohtu poolt otsuse aluseks võetud OÜ KT Geodeesia töö nr 55/15 ei peegelda olulisi andmeid, s.o millises suuruses kinnistute pinnad jäävad poolte omandisse pärast kinnistute vahel piiri märgistamist vastavalt OÜ KT Geodeesia plaanile. Kohus on jätnud arvestamata, et pärast piiripunktide määramist kaotab kostja oma kinnistust 66,62m2, aga hagejale kuuluva kinnistu pind suureneb, samas kui juba enne kohtusse pöördumist oli hageja valduses kinnistu pindalaga mitte vähem kui 1407m
17. Kostja ei nõustu ka kohtu järeldusega, et kostja omavoliliselt nihutas kinnistu piire, omastas hagejale kuuluva territooriumi ja valdab seda ebaseaduslikult. Kostja kinnitab, et kuni 2011.a puudusid hagejal pretensioonid kostjale. 2011.a otsustas hageja, et kataster näitab piiri asukohaks ühte kohta ja mõõtmised teist kohta. Hageja ütlused ja väited on vastusrääkivad. Isegi, kui kohus leiab, et kõnealune võrkaed on paigaldatud hageja kinnistule, ei saa kostja tegevust arvata ebaseaduslikuks, kuna ta tegutses dokumentide alusel, mis olid koostatud Maa-ameti poolt ja kantud maaregistrisse. Kostja hakkas võrkaeda paigaldama alles peale seda, kui maamõõtjad olid teostanud mõõtmised ja Maa-amet kinnitas piiripunktide kohad. Ka ei nõustunud maakohus hageja ega tunnistaja GP väitega, et kinnistute piiripunktiks peab olema roheline toru, mille paigaldas hageja värava ehitamisel. Enne hageja poolt kohtusse pöördumist tegi kostja hagejale pakkumised lahendada vaidlus kompromissiga, panna piir vaidlustatud ala keskele, millega hageja nõus ei olnud. Kostja viitab

§ 163

lõikele 1, leides, et maakohus nõustus hagejaga, et kinnistute piir peab olema teises kohas, kuid ei nõustunud hageja näidatud piiripunktide asukohaga. Eeltoodu alusel ei nõustu kostja menetluskulude jaotusega ja leiab, et kulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 12 Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Samuti jaotab kolleegium ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvate apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse. 32. Vastuseks apellandile selgitab kolleegium järgmist. Maakohus kohaldas õigesti asjakohast materiaalõigust. Olukorras, kus on tõendatud võimatus teha külgnevate maatükkide piir kindlaks plaanide ja piirimärkidega (AÕS § 128 lõige 1; katastriandmete ebaõigsus on tõendatud korduvate Maa-ameti kirjadega), tuleb vaidluse tekkimisel piiri kindlaksmääramisel lähtuda AÕS § 129 lõigetes 2 ja 3 sätestatud reeglitest. Lõike 2 kohaselt on esmajoones määravaks kinnistuomanike valduse ulatus. Seega kehtib sisuliselt eeldus, et poolte valduse ulatus vastab nende omandi ulatusele. Valduse ulatust peab tõendama hageja. Kui valduse ulatuse kindlaksmääramine ei ole võimalik, tuleb lõike 2 teise lause kohaselt lisada igale kinnisasjale vaidlusalusest maatükist ühesuurune osa. Kui aga selliselt piiri kindlakstegemine annab tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades, st sisuliselt kohtu mõistlikul äranägemisel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras maakohus naaberkinnistute vahelist piiri määravad punktid vaidlusaluse maatüki tõendamist leidnud valduse ulatuse alusel. Seejuures hindas maakohus kooskõlas

§ 232

lõikega 1 kõiki kogutud tõendeid (tunnistajate ütlused, dokumentaalsed tõendid) kogumis ning korraldas asjakohase paikkonna vaatluse, kus kõik menetlusosalised kohal viibisid ja said anda selgitusi. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohus võttis arvesse ka tunnistajate poolt paikvaatluse käigus antud ütlused, mis eelduslikult tagas tõendite hindamisel faktilise olukorra maksimaalse arvestamise. Lisaks võimaldas maakohus menetluse peatamise kaudu pooltel koos teiste sama ühistu kinnistuomanikega teostada üldine kinnistute piiride ümbermõõtmine, mis eelduslikult oleks võimaldanud kogu piirkonna kinnistute piirid katastriandmetes viia vastavusse piiridega looduses ehk lahendada probleem oluliselt laiemalt, kui ainult hageja ja kostja kinnistute ühe külje piiri osas. Selline tegevus ei jäta kahtlust, et maakohus kujundas menetluse kestel selge siseveendumuse ja lähtus sellest tõendite hindamise tulemusena otsuse tegemisel. Apellatsioonkaebuse väited iga erineva tunnistaja ütluste kohta ei anna alust tõendite kogumi ümberhindamiseks. Kaebuses esiletoodu ei anna alust eelistada dokumentaalseid tõendeid tunnistajate ütlustele või osade tunnistajate ütlusi teistele.

§ 232

lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas sellised kokkulepped puuduvad. 33. Apellatsioonikohus jätab

§ 652

lõike 1 punkti 2 ning lõigete 3 ja 4 alusel tähelepanuta kaebuses sisalduva uue asjaolu kostja poolt ehitatud wc asumise kohta vaidlusalusel kinnistu osal, kuna maakohtus seda faktilist asjaolu kostja esile ei toonud ning kaebus ei sisalda ka põhjendust, miks seda asjaolu õigeaegselt ei esitatud. Kuna 13 käesoleva tsiviilasja esemeks ei olnud kostja kinnistu kõigi piiride kindlaksmääramine, ei saa nõustuda apellandi seisukohaga nagu oleks tõendatud, et maakohus vähendas kostja omandis oleva kinnistu suurust. Tsiviilasja materjalidest nähtub selgelt segadus vähemalt kostja kinnistu ühe külje piiri (piiripunktid 342, 343, 345) asukohaga. Kohtuistungil 25.11.2015 selgitas kostja, et pidi tooma kohaliku omavalitsuse nõudel teemaa äärset aeda sissepoole (t II kd lk 57). Märkus teisaldada aed kinnistu piirile sisaldus kostja suvila rekonstrueerimise projekti 2009.a kooskõlastuste lehel (samas lk 69). Samas on kohalik omavalitsus teatanud 2016.a, et viidatud märkus tuleb seoses piirivaidlusega jätta tähelepanuta (t III kd lk 12). Eeltoodust tuleneb, et kohalik omavalitsus lähtus 2009.a kinnistu piiri määratlemisel samuti ebaõigetest katastriandmetest ja seega ei ole asjakohased kaebuses esitatud arvutused. 34. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellandi etteheidetega maakohtule menetluskulude jaotuse ebaõigsuse kohta. Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus

§ 162

lõikest 1, milline üldnormina reguleerib menetluskulude jaotust hagimenetluses, jättes kulud n-ö kaotanud poole kanda. Asjaolu, et maakohus rahuldas hageja nõude hagi aluses väljatoodud alternatiivsete faktiliste asjaolude alusel, ei anna alust lugeda hagi osaliselt rahuldatuks ega

§ 163lõike 1 rakendamiseks.

Tsiviilasja materjalid ei kinnita, et kostja poolt oleks hagejale pakutud kohtumenetluses kompromiss sellesarnases ulatuses, milles kohus hagi rahuldas, mistõttu ei ole alust ka

§ 163lõike 2 kohaldamiseks.

Sama sätte lõike 4 kohaldamiseks peaksid leidma tõendamist sellised faktilised asjaolud vaidluses, mille tõttu oleks kostjalt hageja kulude väljamõistmine tema suhtes mitte ainult ebaõiglane või ebamõistlik, vaid äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Selliseid asjaolusid ei ole kostja käesolevas asjas tõendanud, kuid puudub vaidlus, et teatud ajahetkel paigaldas kostja võrkaia selliselt, et see poolitas eelnevalt hageja paigaldatud sissesõidu värava (foto t III kd lk 50) hagejaga oma tegevust kooskõlastamata. Asjaolu, et kostja lähtus seejuures katastriplaanist, ei õigusta tema käitumist, kuna ta oli teadlik, et piiri asukoha üle on naabriga vaidlus. 35. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

Vastustaja esitas taotluse temale hüvitamisele kuuluvate kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks koos viivise tasumise kohustuse äramärkimisega. Taotluse kohaselt kulutas vastustaja lepinguline esindaja esindusele kokku 9,5h tunnitasuga 120 eurot (koos käibemaksuga), kokku 1140 eurot. Vastustaja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ja et kulud on kantud käesolevas apellatsioonimenetluses. 36.

§ 175

lõike 1 alusel kontrollib kolleegium järgnevalt vastustaja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on kohus kohustatud nimetatud ajaolud tuvastama ka juhul, kui vastaspool menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud ja tsiviilasja materjalid ei anna alust tuvastada ka asjaolude omaksvõttu

§ 231lõigete 2-4 alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10713, punkt 15).

Kolleegium on seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja töö oli vajalik ja põhjendatud kogu taotletu ulatuses. Seejuures oli põhjendatud ja vajalik, arvestades kaebuse sisu (sisaldas osaliselt uusi asjaolusid) ja mahtu kulutada sellega tutvumisele, analüüsile ja kliendiga arutelule 27.12.2016 ja 01.02.2017 kokku 5h. Samuti vastuse koostamisele koos kohtule edastamisega 12.02.2017 4,5h. Samuti vastab esindaja tunnitasu kohtupraktikas tavalisele mitteadvokaadist lepingulise 14 esindaja tasule. Seega kuulub vastustaja taotlus rahuldamisele täies ulatuses. Viivise väljamõistmise taotlus kuulub rahuldamisele

§ 177lõike 4 alusel.

37.

§ 445

lõike 1 alusel määrab kolleegium vastustaja taotlusel kindlaks menetluskulude hüvitamise osas otsuse täitmise korra. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/