KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 11.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52241 Haldusasi A.B. kaebus tuvastamiseks Men

§ 20

lg 1 sätestab, et haldusmenetluse keel on eesti keel.

§-st 21 tuleneb, et kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse, kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk. Tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Haldusorgan võib kehtestada tingimuse, et haldusaktiga isikule antav õigus ei teki enne tõlgi kaasamise kulude katmist. Võõrkeelse pöördumise saamisel hindab vangla seda, kas isik on võimeline ise esitatud pöördumist riigikeelde tõlkima, kas tema isikuarvel on toimunud rahalisi liikumisi ning kas summad, mis tema isikuarvel liiguvad, võimaldavad tal lisaks muude vajalike asjade soetamisele ka tõlke eest tasuda. Kui isik on keeleoskusest tulenevalt võimeline ise oma pöördumise ära tõlkima, siis ei saada vangla seda enda kulul tõlkesse, vaid palub pöördumise esitajal endal dokument ära tõlkida. Samuti ei saada vangla võõrkeelset pöördumist tõlkesse vangla kulul juhul, kui isikuarvel on piisavalt rahalisi vahendeid ning vaatamata sellele ei soovi isik ise enda vahenditest tõlke eest tasuda. Vangla praktika kohaselt vaadatakse läbi kinnipeetava võõrkeelsed 3 pöördumised, mis on esitatud õiguskaitsemenetluses (nt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) või süüteomenetluses (distsiplinaarmenetlus). Kinnipeetav A.B. on teadlik sellest, et vangla menetleb üksnes riigikeelseid pöördumisi, samuti on ta teadlik võõrkeelsete pöördumiste tõlkeprotsessist. Kuna kaebaja 28.07.2014 vanglale esitatud võõrkeelne pöördumine ei olnud esitatud õiguskaitsemenetluse ega ka süüteomenetluse raames, vangla on võimaldanud kaebajale keeleõpet ning kaebaja on varasemalt vangla poole eesti keeles pöördunud, siis tuli kaebajalt nõuda oma pöördumise tõlget. Kaebajale selgitati, et ta saab tõlketeenuse eest tasuda sarnaselt vabaduses viibivate isikutega või rahalise võimaluse puudumisel pöörduda abi saamiseks inspektor-kontaktisiku poole. Kaebaja vanglale oma 28.07.2014 pöördumise tõlget ei esitanud. Vangla on seisukohal, et kaebaja 28.07.2014 pöördumine tagastati õiguspäraselt. 14.

§ 21

lg 2 kohaselt kannab tõlkekulud menetlusosaline ehk antud juhul, kui kaebaja riigikeelt ei vallanud, tuli tal kanda taotluse tõlkimise kulud. Keeleseaduse § 12 reguleerib võõrkeelset asjaajamist ning näeb ette (lg 1) õiguse nõuda tõlget eesti keelde. Märgukirjadele ja selgitustaotlustele ning kollektiivsele pöördumisele vastamise seaduse § 5 lg 9 p 5 võimaldab jätta võõrkeelsele pöördumisele vastamata.

1. Tallinna Vangla töökorralduse kohaselt peavad kinnipeetavad esitama vanglale adresseeritud pöördumised eesti keeles. Eelnimetatud nõue on sätestatud ka Kodukorra p-s 11.1.3, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada pöördumisi riigikeeles ja ainult enda nimel. Nõude eesmärgiks on ühelt poolt kaitsta eesti keelt kui väärtust iseenesest ja teisalt aidata kaasa kinnipeetavate taasühiskonnastamisele. Põhjendatud juhul võimaldatakse erandi tegemine, s.t vene keeles taotluse esitamine kinnipeetavale, kelle osas esinevad üheaegselt järgmised tingimused: puudub reaalselt keeleoskus; puuduvad rahalised vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks; vangla ei ole võimaldanud eesti keele õpet ning pöördumine on esitatud isiku oluliste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kaebaja on esitanud taotluse vene keeles. Võõrkeelse pöördumise saamisel hindab vangla seda, kas isik on võimeline ise esitatud pöördumist riigikeelde tõlkima, kas tema isikuarvel on toimunud rahalisi liikumisi ning kas summad, mis tema isikuarvel liiguvad, võimaldavad tal lisaks muude vajalike asjade soetamisele ka tõlke eest tasuda. Kui isik on keeleoskusest tulenevalt võimeline ise oma pöördumise ära tõlkima, siis ei saada vangla seda enda kulul tõlkesse, vaid palub pöördumise esitajal endal dokument ära tõlkida. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri väljavõttest nähtub, et 01.08.2012-30.11.2012 on kaebaja läbinud eesti keele A2 taseme koolituse ning sooritanud keeleeksami tulemusega 83% võimalikust. 06.05.2013 alustas kaebaja riigikeeleõpet B1 tasemel, kuid katkestas õpingud 01.07.2013 omal soovil. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt eesti keele oskus A2tasemel tähendab, et isik mõistab lauseid ja sageli kasutatavaid väljendeid, mis seostuvad talle oluliste valdkondadega, nagu info enda ja pere kohta, sisseostude tegemine, kodukoht ja töö. Tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuavad otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel. Oskab lihtsate fraaside ja lausete abil kirjeldada oma perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi. Seega on kaebuse esitajal omandatud teatud sõnavara ning ta ei saa väita, et ta üldse eesti keelt ei oska. Kaebaja väide, et ta ei valda lihtsa taotluse kirjutamiseks vajalikul määral eesti keelt ei ole vanglale usutav, kuna ta on vangla poole eelnevalt pöördunud eestikeelsete taotlustega. Seega oli eestikeelse taotluse nõudmine põhjendatud ja õiguspärane. Samuti ei saada vangla võõrkeelset pöördumist tõlkesse vangla kulul juhul, kui isikuarvel on piisavalt rahalisi vahendeid ning vaatamata sellele ei soovi isik ise enda vahenditest tõlke eest tasuda. 29.07.2014 seisuga oli kaebaja vanglasisese isikuarve jääk 0,27 eurot. Seega puudusid kaebaja isikuarvel rahalised vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks, millest tulenevalt ei saanud vangla kaebaja venekeelset pöördumist tõlkebüroole edastada. 4 Kaebaja eesti keele oskust on hinnanud Tallinna Halduskohus 29.10.2015 haldusasjas 3-15-295 tehtud otsuses (jõustumata) leides, et vangla tegevus kaebaja venekeelsete avalduste tagastamisel oli õiguspärane. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Pärast kaebusest osalist loobumist jäi menetlusse tuvastamisnõue. Kaebaja nõuab Tallinna Vangla toimingu – kaebaja poolt vanglale esitatud „kaebuse“ tagastamise – õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse esitamisel ei saanud kohus kaebaja põhjendatud huvi välistada ning kaebajal tuleb Tallinna Vanglas viibides alati arvestada kehtiva korraga. Isegi kui kaebajal on soov edasiselt esitada kahjunõue, saab kohus kontrollida, kas kaebaja kaebuse tagastamine oli õigusvastane ja rikkus kaebaja õigusi. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul oli kaebaja võõrkeelse pöördumise menetlusse võtmata jätmine, selle tagastamine ja tõlkimata jätmine ning tõlkimise kohustuse selgitamine õiguspärane.
3. Kohus, uurinud menetlusosaliste seisukohti ning kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
4. Asjas ei ole vaidlust sellest, et kaebaja esitas 28.07.2014 Tallinna Vanglale venekeelse pöördumise, mis registreeriti vanglas 29.07.2014 numbriga 5-18/14/20927-
5. Pöördumisele oli lisatud ka taotlus võõrkeelse vaide/kahju hüvitamise taotluse tõlkijale saatmiseks. Käesoleval juhul ei vaidle pooled ka selle üle, et Tallinna Vangla üksuse juht tagastas oma 29.07.2014 kirjaga nr 5-18/14/20927-2 kaebajale võõrkeelse pöördumise tõlkimise korraldamiseks.
6. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul esmalt hinnata, mis liiki oli A.B. „kaebusena“ pealkirjastatud pöördumine, seejärel analüüsida, kas vanglal oli kohustus nimetatud pöördumist eesti keelde tõlkida ning lõpuks võtta seisukoht Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasuse osas. Tallinna Halduskohus võtab käesoleva kaebuse lahendamisel arvesse Tallinna Ringkonnakohtu poolt 17.02.2015 määruses käesolevas haldusasjas (tl 52 – 53) märgitut: „Perspektiivituks ei saa pidada ka vaidlust kaebaja 28.07.2014 pöördumise tagastamise üle kaebajale. Nimetatud dokument kannab pealkirja „kaebus“ ning selles heidetakse vanglale ette kahe plastkarbi kaduma minekut 24.07.2014 läbiotsimisel ning palutakse vanglal olukorda „selgitada“ ning karbid tagastada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda vaadelda mistahes võõrkeelse pöördumisena.“ Kohus nõustub selle seisukohaga ning ei nõustu Tallinna Vangla seisukohaga, et A.B. vanglale esitatud „kaebus“ on käsitatav üksnes selgitustaotluse, märgukirja või taotlusena haldusmenetluse seaduse tähenduses. Vangla on ise kohtukaebusele vastuseks märkinud, et pöördumine siiski sisaldab ka taotlust haldusmenetluse seaduse mõttes, millega kaebaja soovib läbiotsimise käigus ära võetud säilituskarbi tagastamist, mistõttu jääb kohtule vastustaja vastustest ebaselgeks, mismoodi saab vangla eeltoodust nähtuvalt järeldada, et 28.07.2014 pöördumise näol ei ole tegemist sellise dokumendiga, mille vangla 1 peaks VSkE § 49 lg 1 alusel tõlkima või mida vangla leiab seotult sellega, et kaebaja kaebusest oli siiski äratuntav, et kaebaja sooviks oli lahendada karpide küsimus mitte üksnes saada selgitusi, st kaebaja soovis karpe tagasi ehk kõrvaldada temale tekkinud kahjulikud tagajärjed. Kohtule nähtub, et esitatud pöördumises pealdisega „Kaebus“ ei tee kaebaja siiski mingeid ettepanekuid ega esita teavet (märgukiri), vaid ilmselgelt soovib ta lõppeesmärgina kaitsta oma õigusi seoses karpide äravõtmisega. Iseenesest ei takista kinnipeetava selline pöördumine vanglal andmast ka lisaks veel selgitusi, kui see on vajalik. Karpide äravõtmise küsimuses valitses ka kohtumenetluse 5 kestel ebaselgus, ent lõppeks lahendus küsimus nii, et kaebaja siiski põhjendatult nõudis karbi tagastamist ja seejärel asjaolude lahendamisel ja selgitamisel leiti kompromisslahendus. Vastustajale pidi olema teada läbiotsimiste teostamine ja seotult sellega karpide äravõtmine, mistõttu oli kaebaja kaebus kontrollitav ja seega pidi vastustaja ise mõistma, et kaebaja ei nõustunud mitte üksnes karbi äravõtmisega, vaid ta soovib karpi/karpe tagasi. Nagu võib asjaoludest välja lugeda, siis menetlusosalised on selgelt erinevat meelt, missuguse pöördumise kaebaja vormistas. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 20

lg 1 sätestab, et haldusmenetluse keel on eesti keel, kuid samas nähtub, et

§-st 21 tuleneb, et kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse, kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk. Karpide probleemi lahendamisel suure tõenäosusega ei oleks ilma tõlgi vahenduseta menetluse läbiviimine olnud võimalik, kuivõrd vangla esitatud vastustest ei olnud kohtumenetluses võimalik ära tunda, millistel asjaoludel vangla võttis karpe ära ja keeldus tagastamast. Kuid ka vastustaja selgituste alusel üksnes

sätetele viidates ei ole võimalik kohtul teha järeldusi, miks vangla kaebaja pöördumist ei kvalifitseerinud vaideks või kahjunõudeks. Vastustaja on lisaks märkinud, et Tallinna Vangla praktika kohaselt vaadatakse läbi kinnipeetava võõrkeelsed pöördumised, mis on esitatud õiguskaitsemenetluses (nt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) või süüteomenetluses (distsiplinaarmenetlus) ja et kinnipeetav A.B. on teadlik sellest, et vangla menetleb üksnes riigikeelseid pöördumisi, samuti on ta teadlik võõrkeelsete pöördumiste tõlkeprotsessist. Kohus saab nõustuda ka selle seisukohaga, ent see pigem viitab olukorrale, et vangla praktika on erinev ja kinnipeetavate olukorda leevendavalt saadetakse tõlkesse lisaks VsKE §

1. 1 lg 1 nimetatud vaidele ja kahjutaotlusele muidki vaidlusi ja eestikeelse pöördumise mitteesitamine ei too kaasa vältimatult kaebuse tagastamist. Vastustaja seletustest ei nähtu üheselt, et nt distsiplinaarasjas taotluse esitamisel oleks määrava tähendusega osalemine riigikeele kursustel vanglas (eesti keele oskuse nõue) või kui taotlus pole esitatud eesti keeles, et siis see jääbki tõlkesse suunamata. Kuigi vangla selgitab lisaks, et rakendatav kohustus ja selliselt sõnastatud erandite tegemise võimalus on vajalik eesmärkide saavutamiseks mida vangla nimetas, so eesti keele kaitse, kaasaaitamine kinnipeetavate taasühiskonnastamisele vms eesmärkide suhtes, võib see olla oluline, kui hinnata tuleks sätestatud tingimuste ja nõuete proportsionaalsuse küsimusi, kuid see ei anna vastuseid konkreetse juhtumi kohta. Siinkohal kohus märgib, et ka kõigi erandi tegemise aluste koos esinemise nõudmisel võivad menetlemata jääda selliste isikute taotlused, kes küll on saanud vanglas mingil määral eesti keele õpet, kuid reaalne või piisavalt vajalik eesti keele oskus neil puudub. Vaidlust ei ole aga selles, et VSkE § 491 sätestab regulatsiooni kinnipeetavate poolt vanglale esitatud võõrkeelsete vaiete ning kahju hüvitamise taotlustega toimimise kohta. Kaebajal raha puudumist ei ole vangla eitanud. Samas jäi kohtule ebaselgeks, kuidas vangla on suuteline tavaolukorras kindlaks tegema, millise pöördumisega on tegemist, et otsustada, kuidas organiseerida selle tõlkimine. Võib mõista, et vangla on siiski juba ilma tõlketa suuteline saama aru, millega on tegemist, et otsustada järgnevad tegevused. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusmenetluses tuleb isikute pöördumisi eristada nende sisu ja iseloomu, mitte üksnes pealkirja ja vormi järgi. Samas peaks ainuüksi pealdis „kaebus“ tekitama vanglateenistujas küsitavust ning kui midagi jäi ebaselgeks, siis selle saanuks kaebajalt koheselt ka üle küsida. Seletuse saamiseks või märgukirja esitamiseks ei pealkirjastata tavapäraselt pöördumist kaebuseks ja vanglale oli eeldatult ka teada, et kaebajalt võeti karp ära, vähemalt oli see asjaolu kontrollitav. 6
2. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, leiab kohus, et kaebaja 28.07.2014 pöördumine oli esitatud eesmärgil kõrvaldada tekkinud kahjulikud tagajärjed. See eesmärk on käsitatav ka kahju hüvitamise taotlusena, mida peab silmas VsKE § 49.1 lg
3. RVastS § 11 lg 1 võimaldab kannatanul avaliku võimu kandjalt toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Nimetatud taotlusega soovis kaebaja kõrvaldada vangla toiminguga tekitatud kaebaja hinnangul õigusvastaseid tagajärgi (plastikkarpide äravõtmine). Isegi kui kohus eksib, siis arvestades vangla poolt viidatud kehtiva regulatsiooniga võiks kaebaja pöördumist pidada ka vaideks, igal juhul aga mitte tavapäraseks pöördumiseks, millega soovitakse üksnes selgitusi või mille saaks lahendada koheselt nt kontaktisik. Kaebaja oli algatanud õigusvaidluse, st tal oli nõue, mida vangla ei tunnustanud. Selles mõttes selgitab kaebaja õigesti, et esitades vanglale kaebust sai ta eeldada, et VsKE § 49 .1 lg 1 kohaselt selles nimetatud pöördumised (vaided ja kahju hüvitamise taotlused) suunatakse tõlkesse. Kaebaja oli sj lisanud taotluse (tlk 5), mille pealdiseks on muuhulgas „Taotlus Justiitsministeeriumile või vanglale adresseeritud võõrkeelse vaide/kahju hüvitamise taotluse tõlkesse saatmiseks“. Seega nähtub kohtule, et kaebaja oli põhimõtteliselt kasutanud oma pöördumise sisule vastavalt ka õiget taotluse blanketti. Käesoleval ajal nähtub kohtule, et Tallinna Vangla on kodukorda uuendanud ning ka sellele esitatud seletuskirjast (p 1.6) saab järeldada, et kinnipeetavate eksimuste vältimiseks reguleeritakse blankettide väljastamist ja blanketid peavad abistama kinnipeetavaid vaiete koostamisel ehk olulist informatsiooni saab ka lisatud vormil esitatud taotlusest mitte üksnes kinnipeetav, vaid see toimib ka vastupidiselt, st vangla saab teavet, millisena pöördumist käsitleda. Kaebaja pöördumine oli selliselt kontrollitav sündmuse ajal ka läbi lisatud vormikohase taotluse.
4. Olukorras, kus isikult on läbiotsimise käigus ära võetud temale kuuluvad esemed, on ilmselge, et tegemist ei ole pelgalt selgitustaotlusega, kui seal on ka lisaks konkreetne taotlus. Nagu võib mõista, siis vastustaja senimaani on jäänud seisukohale, et tegemist ei ole VsKE §
5. 1 lg 1 taotlusega. Kuna aga kohtu hinnangul oleks põhjendamatu lugeda sellist pöördumist üksnes tavapäraseks taotluseks haldusmenetluse seaduse mõttes, sest äravõetud esemetega seotud pöördumiste lahendamisel tuleb igal juhul võtta seisukoht ka äravõtmise õiguspärasuse osas (ehk lahendada õiguslik vaidlus) ning selle lahendamine on seotud vaide- või kahju hüvitamise taotluse menetluse läbiviimisega, siis on vangla eksinud. Pidades selliseid taotlusi pöördumiseks, millele ei kohaldu VSkE § 491, tekitab haldusorgan (vangla) põhjendamatult juurde nn täiendava menetlusliku lüli, mis pikendab nii pöördumise menetlemise aega kui toob kaasa lõppkokkuvõttes ka suurenenud aja- ja tõlkekulud. Ka käesoleval juhul pidi vangla lisaks esialgse, 28.07.2014 esitatud venekeelse pöördumise tõlkimise korraldamisele, korraldama lisaks vangla toimingule esitatud vaide tõlkimise. Selle käigus tõlgiti niikuinii ära ka esialgne pöördumine. Liigitanuks vangla esialgse pöördumise õigesti, saanuks täiendavat aja- ja ressursikulu tõenäoliselt vältida. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et vangla kvalifitseeris kaebaja 28.07.2014 pöördumise valesti.
6. Samas ei saa üksnes pöördumise ebaõigest liigitamisest järeldada, justkui olnuks vangla tegevus kaebaja kaebuse tagastamisel õigusvastane. Kaebaja ei ole vaidlustanud vangla tegevust põhjusest, et tekkis õigusvastane viivitus ja see põhjustas kahjulikke tagajärgi. Kohtu hinnangul tuleb vangla tegevuse õiguspärasuse analüüsimisel hinnata ka seda, kas üksnes pöördumise ebaõige kvalifitseerimine tõi kaasa sellise olukorra, mis pöördumise õigel kvalifitseerimisel olnuks välditav. Seega kontrollib kohus, kas kaebaja 28.07.2014 pöördumise õigel kvalifitseerimisel olnuks vastustajal õigus pöördumine tagastada.
7. Põhiseaduse § 6 ja § 52 lg 1 ning keeleseaduse § 8 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel ning nimetatud asutustel on õigus nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla 7 sisekorraeeskiri“§ 491 lg-test 1, 2, 3, 4 ja 5 tuleneb, et vangla peab saatma vangla direktorile muu vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud võõrkeelsed vaided koos lisadega enne menetlusse võtmist tõlkijale, kellega on sõlmitud leping. Enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist võtab vangla kinnipeetavalt allkirja nõusoleku kohta, et võõrkeelse dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse tema vanglasiseselt isikuarvelt maha. Kui kinnipeetav keeldub nõusoleku andmisest, kuid tal on vanglasisesel isikuarvel olemas vahendid teenuse eest tasumiseks, edastatakse kinnipeetava võõrkeelne dokument menetlejale, kes põhjendab oma vastuses kinnipeetavale võõrkeelsete dokumentide menetlusse võtmata jätmist ning selgitab dokumentide tõlkimise protsessi. Kui kinnipeetaval aga puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid, edastab vangla kinnipeetava võõrkeelse dokumendi tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla. Kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest ja vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta, jätab vangla võõrkeelse dokumendi tõlkijale edastamata.
8. Seega pidi kaebaja arvestama ka vaide ja kahju hüvitamise taotluse tõlkimisel muude § 49 . 1 sätestatud tingimustega.
9. 29.07.2014 tagastas vastustaja kaebaja 28.07.2014 pöördumise, kuna leidis, et selle näol ei ole tegemist õiguskaitsemenetluse ega süüteomenetlusega. Vastustaja märkis, et kuivõrd vangla on kaebajale võimaldanud riigikeele õpet, on proportsionaalne, kui kaebaja tasub ise tõlketeenuse eest või pöördub rahaliste võimaluste puudumisel abi saamiseks kontaktisiku pool. Kuivõrd vastustaja kvalifitseeris pöördumise valesti, ei hinnanud ta täpsustavalt teisi, vaiete ning kahju hüvitamise taotluste tõlkijale saatmisel tähtsust omavaid asjaolusid.
10. Vastustajal olnuks õiguspärane alus keelduda kaebaja 28.07.2014 pöördumise menetlusse võtmisest ka siis, kui kinnipeetav on keeldunud tõlketasu maksmisest ning vangla on veendunud, et kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta (VSkE § 491 lg 5).
11. Käesoleval juhul on kaebaja lisanud oma pöördumisele taotluse võõrkeelse vaide/kahju hüvitamise taotluse tõlkijale saatmiseks. Taotluses (tl 5) on kaebaja märkinud nii seda, et nõustub tõlketeenuse eest tasumisega, kui ka seda, et ta ei ole sellega nõus. Selline ebaselge taotlus on kohtu hinnangul käsitatav tõlketeenuse tasumisest keeldumisena. See, et kaebaja sooviks oli tõlketeenuse tasumisest keeldumine, nähtub ka kohtule esitatud kaebusest, kuna kaebaja viitab asjaolule, et rahaliste vahendite puudumisel saadab vangla kinnipeetava võõrkeelse dokumendi tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla. Kaebaja ei ole kogu kohtumenetluse vältel märkinud, et tema sooviks oli ka tegelikkuses tõlketeenuse eest tasuda ning kaebaja jätab sellele vastamata, seega viitab kaebaja tegevus menetluse jooksul ja tema esitatud seisukohtade argumentatsioon sellele, et kaebaja hinnangul tulnuks vanglal tema pöördumine kindlasti n-ö tasuta tõlkida. Arvestades kaebaja rahalist seisu pöördumise esitamisele järgneval päeval (vanglasisese isikuarve väljavõte, tl 170), ei oleks tõlketeenuse eest tasumine sel ajal võimalik olnud. Kohtumenetluse käigus on vastustaja esitanud tõendid (tl 110 – 115), millest nähtub, et kaebaja on vähemalt osaliselt võimeline esitama ka eestikeelseid pöördumisi. Kaebaja ei ole kordagi neile argumentidele ja esitatud tõenditele vastuargumente esitanud. Arvestades vastustaja selgitusi ning kohtule esitatud materjale, on kohtu hinnangul usutav, et kaebaja saanuks soovi korral esitada koheselt siiski ka eestikeelse vaide või kahju hüvitamise taotluse. Seejuures saanuks ta vajadusel küsida abi ka kontaktisikult. Seda, et kaebaja oskab teatud määral eesti keelt, tõendab see, et 01.08.2012-30.11.2012 on kaebaja läbinud eesti keele A2 taseme koolituse ning sooritanud keeleeksami tulemusega 83% võimalikust. 06.05.2013 alustas kaebaja riigikeeleõpet B1 tasemel, kuid katkestas õpingud 01.07.
12. Kaebaja ei ole püüdnud vastustaja väiteid eesti keele oskusest kummutada ning on leidnud vaid seda, et vangla tegevus venekeelse pöördumise tagastamisel on olnud õigusvastane. 8
13. Halduskohus on asjas kogutud tõendite alusel, milleks on eelkõige kaebaja eestikeelsed pöördumised, veendunud, et kaebaja eesti keele oskus on olmetasandil toimetulekuks küllaldane. Seega ei ole kaebaja puhul tegemist riigikeelt mittevaldava kinnipeetavaga.
14. Ka õiguskantsler on oma 17.01.
15. a seisukohas (nr 7-4/101606/1100205) käsitanud riigikeele küsimust ning korranud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on ennekõike vaja kaitsta küll nende isikute õigusi, kes tõepoolest riigikeelt küllaldaselt ei valda, kuid samas ei tähenda see, et isik, kes on Eesti Vabariigi kodanik ja kelle riigikeele oskus on olmetasandil toimetulekuks küllaldane, omaks õigust nõuda, et vanglateenistuse ametnik räägiks temaga isikule sobivas keeles ja korraldaks talle tasuta riigikeelsete dokumentide tõlkimist mõnda võõrkeelde. Riigikeelt mittevaldavate kinnipeetavate isikute kaitseks ette võetud meetmed on vajalikud juhul, kui isik tõepoolest riigikeelt oma õiguste kaitseks küllaldaselt ei oska ning seda ei saa temalt ka kuidagi mõistlikult eeldada.
16. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et vaatamata vangla eksimusele on täidetud VSkE § 491 lg 5 sätestatud eeldused. Sellest järeldub, et isegi juhul, kui vastustaja oleks kaebaja 28.07.2014 pöördumise õigesti kvalifitseerinud, esines vastustajal ikkagi alus keelduda kaebaja 28.07.2014 pöördumise menetlusse võtmata jätmiseks ja kaebajal tuli arvestada, et tagastamiseks esinevad ka muud tingimused. Seega ei saanud pöördumise valesti kvalifitseerimine kaebaja õigusi rikkuda ja kaasa tuua ebaõiget tagastamist. Kohus leiab, et kuigi Tallinna Vangla liigitas kaebaja 28.07.2014 pöördumise valesti, ei rikutud sellega kokkuvõttes kaebaja seadusega tagatud õigusi. Esialgse pöördumise tagastamine ei toonud kaasa kaebaja õiguste rikkumist ega põhjustanud talle ühtegi kahjulikku tagajärge, kaebaja neid ka ei nimetanud. Kaebaja sai vastuse oma esialgsele taotlusele ning tal oli võimalik oma õigusi nii haldusmenetluses kui kohtumenetluses kaitsta (ning teha seda oma emakeeles). Kokkuvõttes sai kaebaja oma pöördumisele mõistliku aja jooksul vastuse. Esialgse kaebusena pealkirjastatud pöördumise esitas kaebaja 28.07.2014, see tagastati järgmisel päeval. 05.08.2014 esitatud vaide lahendas vangla 25.08.2014 ning vaideotsuses vastati muu hulgas ka kaebaja esialgsele pöördumisele. Seega sai kaebaja vastuse oma 28.07.2014 pöördumisele isegi vähem kui kuu aja jooksul. Seejuures ei pidanud ta korraldama oma pöördumiste tõlkimist ega kulutama selleks ka raha.
17. Kaebaja ning vastustaja viidatud kohtupraktika ei ole praegusel juhul täies ulatuses kohalduv, kuna nimetatud kohtuasjad puudutavad võõrkeelsete taotluste (mitte võõrkeelsete vaiete ning kahju hüvitamiste taotluste) lahendamisega tekkinud probleeme.
18. Eeltoodut arvestades jätab kohus kaebuse rahuldamata.
19. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik 9